Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.

Inga Gaile “Klaas”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.

Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.

Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.

“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”

“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.

Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.

Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.

Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.

Kas Itaalias valitseb uus konsensus?

Juba vahetult pärast märtsis toimunud valimisi arvasid paljud, et ainsaks lahenduseks Itaalias tekkinud poliitilisele olukorrale on uued valimised. Paraku ei pruugi need muuta kujunenud jõudude vahekorda.

Valimistel enim hääli kogunud populistlikud erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord jõudsid valitsuse moodustamise keerulises mängus peaaegu lõppu, kuid lendasid sealt viimasel hetkel tagasi esimesele ruudule. See oli nende endi valik.

Lega ja Liikumine leppisid kokku koalitsioonilepingus, peaministrikandidaadis ja valitsuse koosseisus. Itaalia president Sergio Mattarella kasutas aga õigust lükata tagasi üks ministrikandidaatidest. Kuna sündinud koalitsiooni osapooled ei nõustunud esitama tema asemele kedagi teist, andis presidendilt valitsuse moodustamiseks ülesande saanud peaministrikandidaat Giuseppe Conte selle õiguse tagasi riigipeale.

Valitseb poliitiline mängurlus

Lega ja Liikumine esinesid selle peale kohe teravate avaldustega vajaduse kohta president Mattarella ametist tagandada, kuid nende solvumine on vähemalt osaliselt teesklus. Isegi kui sündmuste käik ei olnud nende poolt sedasi planeeritud, oli tegemist võimalusega, millega nad olid kindlasti arvestanud.

Lega juht Matteo Salvini kuulutas laupäeva õhtul presidenti survestada üritades, et valitsus kas alustab lähematel tundidel tööd või siis “on parem korrdaldada uued valimised ja võtta absoluutne enamus.” Kandidaat, kelle president vetostas, oli Lega poolt majandus- ja rahanduministriks pakutud Paolo Savona, kes on tuntud Euroopa ühisraha euro terava kriitikuna. Tema surumine ministriks oli juba muutnud ärevaks aktsiaturud.

Savona toetamine sündinud koalitsiooni poolt oli loogiline, aga ka presidendi vastuseis tema kandidatuurile täiesti ettearvatav. Keeldumine tema asemel kellegi teise esitamisest näitab, et Lega ja Liikumine ei olnud selle valitsuse sünnist praegu tegelikult väga huvitatud. Nad tahtsid küll valijatele näidata, et suudavad omavahel kokkuleppele jõuda, kuid pidasid samal ajal pidevalt silmas uusi valimisi.

Nähtavasti oli see nii ka koalitsioonilepingu koostamisel. Silvio Berlusconi, varasem Lega liitlane, nimetas seda “naiivseks unistusteraamatuks” ning teatas, et tema erakond Forza Italia ei saa seda toetada ja peab minema parlamendis opositsiooni.

Kui vaadata asja selle pilguga, et koalitsioonileping oli mõeldud mitte kasutamiseks teekaardina riigi juhtimisel, vaid lihtsalt oma populistlike valimislubaduste ülekordamiseks, et võita uute valimiste eel enda taha veel rohkem toetajaid, muutub Lega ja Liikumise käitumine palju arusaadavamaks. See oli lihtsalt üks omamoodi poliittehnoloogiline trikk.

Mida ütles koalitsoonileping?

Populistide programm oli sisuliselt järgmine: suured maksukärped rikastele, toetused vaestele, raha trükime nii palju kui vaja, Euroopa Liidu eelarvereeglitest kinni pidama ei hakka, las sakslased (loe: konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigid, sealhulgas Eesti) maksavad! Aga seal oli ka muud.

“Olenemata sellest, kas nende koalitsioon jääb ellu või laguneb mõne kuuga laiali, on need kaks erakonda juba võitnud Itaalias sellise “kultuurisõja”, mida edendab globaalselt Steve Bannon,” märkis Al Jazeera uudisteportaalis Norras elav itaalia poliitikaanalüütik Vito Laterza.

“Nad on saavutanud ideoloogilise konsensuse üle poliitilise spektri sellise idee kohta Itaalia rahvast, mis toetub meie fašistlikule ja kolonialistlikule minevikule,” selgitas Laterza. “Kas see saab olema see koalitsioon või mõni teistsugune, mis selle fantaasia poliitikaks muudab, ei ole oluline. Olulised on selle düstoopilise ühiskondliku lepingu murettekitavad sätted, mis on võitnud rahva heakskiidu.”

Koalitsioonilepinguga nähti ette üle kogu Itaalia uute kinnipidamiskeskuste rajamine, et pista sinna dokumentideta immigrandid, kes on plaanis riigist välja saata. Ühtlasi aga taheti, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid võtaksid Itaalia käest enda kanda rohkem asüülitaotlejaid.

EKRE esimees Mart Helme juba rõõmustas selle koalitsiooni sündi tervitades, et Lega Nord on oma maailmavaatelt põhimõtteliselt küllaltki lähedane tema erakonnale. Sellega võib nõustuda eriti selles osas, mis puudutab suhtumist immigrantidesse. Kuid sarnane suhtumine ei tähenda tingimata ühesuguseid seisukohti, sest Itaalia olukord pagulastevoo ees seisva piiririigina erineb kardinaalselt Eesti omast.

Lega ja Liikumise koalitsioonileping nägi muu hulgas ette loobumist Dublini määrusest, mille kohaselt on Euroopa Liidus asüülitaotleja vastuvõtmise eest vastutav see liikmesriik, kus ta ennast esimesena registreerib. Sama on soovinud ka Itaalia varasemad valitsused, kuid nüüd oleks vastav surve Rooma poolt just Mart Helme sealsete aatekaaslaste nõudmisel kasvanud. Selles osas saime praegu veidi ajapikendust.

Koalitsioonilepingus leidus aga ka selliseid punkte, mis olid suunatud seaduslikult Itaalias elavate immigrantide vastu. Näiteks leiti, et lasteaiakohad peavad olema tasuta ainult itaallastele. Immigrandid peaksid nende eest maksma (isegi kui lapsed, kes lasteaias käivad, on sündinud Itaalias).

Mis seal nüüd lõpuks juhtub?

Lõpuks peaksid tulema ikkagi uued valimised. Viimaste küsitluste kohaselt saaksid Lega ja Liikumine kahepeale kokku isegi rohkem hääli kui märtsis. Kuidas on rahva eelistusi mõjutanud viimased arengud, mille tulemusel nende valitsus jäi sündimata, ei ole veel teada. Samuti ei ole selge, mis saab edaspidi Lega ja Forza Italia koostööst. Määramatust on hetkel palju.

Veidi meenutab olukord mõne aasta eest Kreekas toimunut. Seal õnnestus populistidel moodustada pärast valimisi valitsus, mis püsis mõned kuud. Uute valimiste järel jätkas nende koalitsioon juba oluliselt mõõdukama programmiga ja selles pettununa pöörasid paljud toeatajad neile peagi selja. Tõetund saabub tuleval aastal, kui toimuvad järgmised parlamendivalimised.

Kui asjad lähevad Itaalias sarnase stsenaariumi järgi, võib ennustada, et jutud euro peatsest surmast on liialdatud. Lega ja Liikumine võivad leppida Euroopa Liidu eelarvereeglitega lõpuks samal moel nagu seda tegid Kreekas SYRIZA ja ANEL.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Trump kinnitas USA ebausaldusväärsust

Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest taganedes näitas USA president Donald Trump, et Ameerika Ühendriigid on ettearvamatu käitumisega ebausaldusväärne riik, mille peale rahvusvahelised partnerid ei saa kunagi lõpuni kindlad olla.

2015. aastal president Barack Obama ametiajal allkirjastatud kokkuleppe tühistamine oli küll üks Trumpi peamisi välispoliitilisi lubadusi presidendiks kandideerides, kuid paljud lootsid, et ta jätab selle siiski täitmata. Telekanali CNN tellitud küsitlus näitas, et mai alguses toetas leppest taganemist kõigest 29% ameeriklastest. 63% oli selle vastu.

Trumpi sõnul oli see kohutavalt ühepoolne kokkulepe, mida ei oleks tulnud kunagi sõlmida. Tema väitel on Iraan seda rikkunud ja teinud salaja ikkagi ettevalmistusi tuumarelvade tootmiseks. Seda väidet ei toetanud isegi USA enda luureteenistused ja välisministeerium. Samuti oli tuumaleppest taganemise vastu kaitseminister James Mattis.

Obama kritiseeris Trumpi otsust

Ameerika Ühendriikides on tavaks, et endised presidendid ei kritiseeri avalikult parajasti ametisoleva presidendi tegevust. Olukorra tõsidust näitab see, et Barack Obama otsustas seda nüüd teha.

Obama märkis, et lahkumine kokkuleppest Iraaniga seab suurde ohtu samalaadse kokkuleppe saavutamise Põhja-Koreaga, kujutab endast selja pööramist USA lähedasimatele liitlastele ning võib seada USA lõpuks halva valiku ette: kas tuumarelva omav Iraan või veel üks sõda Lähis-Idas.

Trumpi otsuse järel esitas lahkumisavalduse üks USA välisministeeriumi juhtivaid eksperte tuumarelvastuse leviku tõkestamise alal, Richard Johnson, kes märkis oma kolleegidele saadetud e-kirjas, et Iraaniga sõlmitud kokkulepe oli selgelt edukas ja aitas luua alust Lähis-Ida vabastamisele massihävitusrelvadest laiemalt.

Toetust presidendi otsusele avaldasid aga John Bolton, Dick Cheney ja teised neokonservatiivsed ideoloogid, kunagised Iraagi sõja arhitektid.

Euroopa Liit ei tagane

2015. aastal sõlmitud kokkuleppe näol ei olnud tegemist USA ja Iraani kahepoolse lepinguga. Selle osapoolteks olid ka Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Euroopa Liit, Hiina ja Venemaa. Kõik need jõud on teatanud, et peavad USA ühepoolset otsust kokkuleppest taganeda kahetsusväärseks. Sama on teinud väga paljud teised riigid, nende hulgas USA traditsioonilised liitlased Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Trumpi otsuse üle rõõmustasid Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Saudi Araabia ja selle vasallriikide esindajad. Türgi seevastu hoiatas, et USA presidendi otsus põhjustab regioonis ebastabiilsust ja uusi konflikte.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker märkis, et USA “ei taha teha enam koostööd maailma teiste osadega. Sel hetkel peame meie [st. Euroopa Liit] vahetama välja Ameerika Ühendriigid, mis on kaotanud oma tarmukuse rahvusvahelise tegijana ning sellest tulenevalt, pikemas perspektiivis, mõjukuse.”

Euroopa Komisjoni plaani kohaselt tuleks USA poolt Iraani suhtes taastatavaid ja kehtestatavaid uusi sanktsioone ignoreerida, jätkata majandussuhete arendamist ja anda Euroopa ettevõtetele õigus nõuda sanktsioonidest tulenev kahju välja selle põhjustajalt (Ameerika Ühendriikidelt).

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eurovalimised sõidavad sisse

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Aasta pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis võivad jätta Eestis tugeva jälje ka siseriiklike jõujoonte kujunemisele.

Kandidaatide registreerimine eurovalimisteks algab vaid mõned nädalad pärast Riigikogu valimisi. Tavaliselt on läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks sel ajal alles kestnud. Tuleval aastal peaks minema kiiremini. Kui ei ole veel täpselt teada, kes lähevad ministriteks, on erakondadel lihtsalt äärmiselt keeruline panna kokku oma valimisnimekirjasid eurovalimisteks. Äsja ametisse saanud ministrid ju üldjuhul europarlamenti ei kandideeri.

Eestis peamiste oponentidena esinevad Reformierakond ja Keskerakond kuuluvad Euroopa tasandil mõlemad ALDE Partei ridadesse. Astusin mõne aja eest selle europartei individuaalseks liikmeks ning võin kinnitada, et seal leidub väga erinevate, kohati vastandlike seisukohtadega tegelasi.

Kuid europarlamendis toimuvatel hääletustel käivad Reformi- ja Keskerakonna saadikud tegelikult üsna ühte jalga. VoteWatch Europe andmetel on paljude eestlaste silmis kurikuulus Yana Toom hääletanud 96,35% kordadest koos enamusega ALDE fraktsioonist. Urmas Paeti puhul on vastav näitaja 96,95%.

Selles ei ole midagi ebatavalist, et eriti just väikestest liikmesriikidest pärit eurosaadikud lähevad hääletustel nii truult kaasa enamusega oma fraktsioonist. Sel moel võidetakse teistest liikmesriikidest valitud saadikute hulgast endale liitlasi, kes toetavad vastutasuks meie saadikute algatusi. Nende töö Euroopa Parlamendis ongi ju paljuski üks suur koalitsioonide ehitamine.

Väärib tähelepanu, et ALDE Partei töörühma erakonna üleeuroopalise valimismanifesti koostamiseks juhib meie endine peaminister Taavi Rõivas. Tema töö tulemus peaks ära näitama, mil määral on Eesti poliitikutel üldse võimalik meie jaoks olulisi asju europarteide agendasse suruda.

Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on minu arvates katastroof, mille mõju Eestile võib halvimal juhul võrrelda 1935. aasta Inglise-Saksa mereväelepingu omaga. (Saksamaa sai selle tulemusel Läänemere valitsejaks; avati tee suureks geopoliitiliseks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga, mille käigus Eesti kaotas ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Tänapäeva olukord on küll teistsugune, kuid Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust kaob võrrandist taas äärmiselt oluline tasakaalustav jõud.) Esialgu peaks see aga andma meile europarlamendis senise kuue asemel seitse kohta.

On kahetsusväärne, et IRL ja SDE ennast Eestis nii põhja on kõrvetanud, et nad ei pruugi (vähemalt praeguse seisuga) saada europarlamendis enam ühtegi kohta. Nende fraktsioonid on seal kaks suurimat ja oleks kahtlemata Eesti huvides, et keegi meid seal ka edaspidi esindaks.

Eelmine kord sotside nimekirja vedanud Marju Lauristin on suurest poliitikast lahkunud. Tunne Kelam on küll valmis oma erakonna toetuseks uuesti kandideerima, kuid ei pruugi valituks osutudes enam europarlamendis tööle asuda. Kes oleksid nende väärilisteks mantlipärijateks? Sven Mikser ja Jüri Luik?

Mõlemil juhul kaotaksid nende koduerakonnad europarlamenti suhteliselt tugeva tegija, keda neil läheks vaja ministritooli täitmiseks kodumaal. Seda arvestades oleks võib-olla väga hea, kui IRL ja SDE meie järgmisse valitsuskoalitsiooni ei mahuks. Vastasel korral võivad nad tulla eurovalimistel välja nii nõrkade esinumbritega, et neile jääbki valimistel vaid osalemisrõõm.

Asja ei muuda paremaks see, et eraldi nimekirjaga võib osaleda nüüd eurovalimistel Vabaerakond, mis on sidunud ennast rahvusvaheliselt Euroopa Rahvaparteiga, nagu IRL. Just selline killustatus võib viia selleni, et Euroopa Parlamendi järgmises koosseisus ei ole suurimas ja mõjuvõimsaimas fraktsioonis ühtegi Eestist valitud saadikut.

Väiksemates fraktsioonides on üksikutel saadikutel küll kergem oma ideedega mõjule pääseda, aga reaalsus on see, et nende fraktsioonide seisukohtadega ka arvestatakse palju vähem. Näiteks euroskeptilistel rahvuslastel on mitu väikest fraktsiooni, kuid nende liikmed esinevadki europarlamendis peamiselt vaid oma kodupublikule suunatud teravate sõnavõttudega, sest teisi fraktsioone nende seisukohad seal sisuliselt ei huvita.

Küsitluste põhjal otsustades peaks saama vähemalt ühe koha europarlamendis EKRE. Ma propageerisin ise kunagi Martin Helme toimetatud arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat eurorealistide ja -skeptikute koondumist ning Rahvaliidu ümberkujundamist. Tulemus ei vasta minu maitsele ning pärast Briti konservatiivide ebaõnnestunud katset on kadunud ka lootus, et Euroopa Liitu õnnestuks reformida moel, mida EKRE võinuks toetada. Kuid koha europarlamendis nad tõenäoliselt saavad.

Oleks hea, kui eurosaadikuteks läheksid inimesed, kes on töötanud Eestis eelnevalt ministrina või käinud läbi vähemalt Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist, et nad omaksid elementaarset ettekujutust teemadest, millega neil europarlamendis igapäevaselt tegeleda tuleb.

EKRE esindajaks nimetatud komisjonis on Jaak Madison. Arvan, et kui ta sobib EKRE meelest Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks, siis peaks ta sobima ka selle erakonna valijate esindajaks europarlamendis. Viljandi linnavolikogust tuleks tal siis küll ilmselt lahkuda, aga selle istungitele ta nagunii enamasti ei jõua.

Nii et eurovalimised võivad mõjutada isegi Viljandi poliitikaelu. Rääkimata sellest, et europarlamendis langetatavad valikud mõjutavad meid otseselt või kaudselt nii või teisiti. Ja palju suuremal määral kui inimestele sageli tundub.

PS. Mina ise ei kandideeri järgmisel aastal kuhugi. ALDE Partei liikmena annan eurovalimistel hääle tõenäoliselt mõnele Reformi- või Keskerakonna kandidaadile. Sõltub muidugi sellest valimismanifestist, mida nüüd Taavi Rõivase juhtimisel kokku kirjutatakse.

“101 Eesti monumenti”

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” on väga isikupärane raamat. Autori enese sõnul lähtus ta monumentide hulgast valiku tegemisel peamiselt kolmest printsiibist: sisse läks võimalikult palju monumente väljastpoolt Tallinna ja Tartut, et esindatud oleksid kõik maakonnad; pani sisse enam-vähem kõik oma skulptoritest sõbrad, et keegi ei tunneks ennast solvatuna; üritas vaadata ka ajalugu, et esindatud oleksid erinevad ajalooperioodid.

Viljandi linnast on saanud eraldi käsitluse osaliseks Johan Laidoneri ratsamonument. Köleri monumendist on kirjutatud kahasse tema Suure-Jaanis asuva hauamonumendiga. Jakobsoni monumendist on lühemalt juttu (toodud ära ka foto) seal, kus peatutakse pikemalt Kurgjas asuval Jakobsoni mälestussambal. Maramaa monumenti on aga mainitud üksnes möödaminnes. Ja see ongi kõik.

Maakonda laiemalt vaadates leiab küll lisa, aga jutt seal kõrval on jälle nii ja naa. Lalsi Vabadussõja mälestussammas on kuulutatud esimeseks taastatud Vabadussõja sambaks ENSV-s – Vaiksoo seab millegi pärast kahtluse alla, et esimene Vabadussõja mälestussammas taastati 1988. aastal Vigalas, nõudes selle kohta dokumentaalseid tõendeid, kuigi fotosid sellest ettevõtmisest ju leidub.

Eraldi on juttu veel Lõhaveres asuvast mälestusmärgist “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”, aga sellega seoses Madisepäeva lahingust kirjutades ei varja Vaiksoo rõõmu eestlaste kaotuse üle, sest “meie kaotus selles sõjas ja maa ristiusustamine oli juba sõja alguses ette määratud. Jõudude vahekord oli liiga suur. Küsimus oli vaid selles, kas Eestimaa vallutab Euroopa kultuuriruum või barbarite Venemaa. Eestimaal oli õnne, me alistusime Euroopale.”

Selline oma ajalookäsitluse pealesurumine on tegelikult samuti üks selle teose läbivaid jooni. Muu hulgas võtab Vaiksoo teravalt sarjata neid, kes on võtnud sõna Riigikogu juurde Konstantin Pätsi ausamba rajamise vastu, väites, et me ei tunne üldse ajalugu. “Ema rääkis mulle alati, et Pätsi ajal oli hea elada ja et Eesti majandus läks tõusuteed,” esitab ta oma “kaaluka” argumendi.

Nojah. Minu vanaisa meenutas Pätsi aega samuti hea sõnaga. Aga mina ei arva, et selles debatis peaks saama määravaks kellegi isiklik nostalgia. Mõistlik kompromiss oleks täiesti võimalik, kuid millegi pärast ei taha sellest midagi kuulda just Pätsi fanaatilised austajad.

Loe lisaks: Pätsi ausambast

Endast, oma sõpradest-tuttavatest ning nende ettevõtmistest seoses monumenditega kirjutab Vaiksoo suhteliselt palju. Eriti kõvaks meheks on kuulutatud, ülaltoodut arvestades ei tohiks see tulla nüüd mingi üllatusena, muidugi Trivimi Velliste.

Kohati on jutt huvitav, aga kohati muutub see sagedase ülivõrrete kasutamise pärast kergelt tüütuks. Suurimas vaimustuses on autor Kristjan Jaak Petersonist, kelle kohta ta kirjutab: “Pean seda geeniust kümneid kordi andekamaks ja tähtsamaks eesti kultuuriloos teistest rahatähtedel kujutatutest.”

Täiesti mõistan, et endise hipina võib Vaiksoo tunda suurt hingesugulust noormehega, keda võib tema sõnul nimetada “esimeseks teadaolevaks eestlasest rändurhipiks”, aga kuulutada ta eesti kultuuriloos lausa kümneid kordi tähtsamaks ja andekamaks kui Kristjan Raud, Paul Keres, Jakob Hurt, Anton Hansen Tammsaare, Rudolf Tobias, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson on siiski, pehmelt öeldes, kerge ülepakkumine.

Petersoni kuju, mis on Vaiksoo lemmik, mulle eriti ei meeldi. Rändaja kuju Põlvamaal tundub palju pilkupüüdvam, aga see on raamatust paraku täiesti välja jäänud. Viljandimaalt võinuks olla minu arvates kindlasti sees August Kitzbergi monument Karksi-Nuias. Eks seda valikut oli ilmselt raske teha ja inimeste maitsed ongi erinevad.

Raamatu kaanepilt on valitud minu meelest aga väga hea: Olev Siinmaa monument Pärnus (ainuke eesti arhitektile püstitatud figuraalne monument, taustaks Siinmaa kodumaja, mille ta ise projekteeris).