“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

Eesti erakondade omameedia areneb

Kohalikus laiatarbemeedias on erakondade uudisteportaalid kuulutatud lausa ohuks sõnavabadusele, kuid tegelikult täidavad sellised nišiväljaanded demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli. Neid tuleb lihtsalt osata lugeda.

Selles, et erakondadel on oma meediaväljaanded, ei ole maailmas midagi ebatavalist. Tegemist on pigem reegli, mitte erandiga. Nõukogude ajal jõudsid Eestisse peamiselt kommunistlike ja sotsialistlike parteidega seotud ajalehed, nagu Avanti! ja L’Humanité, kuid tänapäeval on internet teinud lahti kogu maailma. Igaüks, kes vähegi viitsib, võib kergesti veenduda, et selliseid parteilisi häälekandjaid leidub loendamatu hulk.

Kesknädalale sobiks ilmselt parimaks eeskujuks Soome Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. See oli varem kolm korda nädalas ilmuv ajaleht, kuid muutus mõne aasta eest (seoses digitaalmeedia arengu ning kasvanud kojukandekuludega) kord nädalas ilmuvaks ajakirjaks. Suomenmaa on pööranud juba aastaid palju tähelepanu ka oma uudisteportaali suomenmaa.fi arendamisele.

Oma trükiväljaanded ja portaalid on olemas ka teistel Soome erakondadel: sotsiaaldemokraatidel demokraatti.fi, rohelistel vihrealanka.fi, kristlikel demokraatidel kdlehti.fi, paremtsentristidel verkkouutiset.fi jne. Neilt lehekülgedelt leiab nii lühemaid kui ka pikemaid kirjutisi, nii konkreetse erakonna liikmete seisukohti kui ka uudiseid kodu- ja välismaalt.

Loomulik osa meedia spetsialiseerumisest

Parteiliste väljaannete näol on tegemist loomuliku osaga meedia spetsialiseerumisest. Tavaliselt on need mõeldud eelkõige erakonna enda liikmetele, poolehoidjatele ja tuumikvalijatele, et nad enda jaoks olulise info kergesti kätte saaksid. Need aitavad küll luua ühtekuuluvustunnet poliitiliste hõimude sees, kuid sobivad tegelikult vaid vähesel määral uute toetajate võitmiseks, sest ilma kindlate poliitiliste eelistusteta inimesed sageli lihtsalt ei juhtu neid lugema.

Kesknädalagi lugejaskond koosneb ju tõenäoliselt suures osas Keskerakonna veendunud toetajatest. Lisaks loevad seda osad Keskerakonna vihaseimad oponendid ja poliitikateemadest kirjutavad ajakirjanikud, aga nende inimeste kätte, kelle poliitilisi eelistusi selle lugemine muuta võiks, satub Kesknädal ilmselt harva. See lihtsalt ei levi nii laialdaselt.

Samas ei maksa muidugi alahinnata selliste väljaannete potentsiaali. Eestiski on olemas hea näide erakonnast, mille reiting on kiiresti kasvanud ka tänu äärmiselt osavale meediatööle.

Kõva tööd oma meediaruumi ülesehitamisel on teinud viimastel aastatel Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille ajaleht Konservatiivide Vaba Sõna on jõudnud teiste lehtede vahel otse paljudesse postkastidesse. See suurtes tiraažides ilmuv väljaanne on juhatanud arvukalt inimesi ka EKRE portaali Uued Uudised, kus jätkub nende töötlemine EKRE valijateks.

EKRE meediaprojektidega on seotud palju endisi ajakirjanikke, kes teavad millistele nuppudele vajutada, et saavutada publiku poolehoid. Kuid minu meelest on see olnud nende jaoks siiski nagu kahe teraga mõõk, millega endale valusalt kätte on lõigatud.

Kui poliitikat peetakse sõja jätkamiseks teiste vahenditega ja konkurentides nähakse mitte võimalikke tulevasi koostööpartnereid, vaid sisuliselt surmavaenlasi, kes tuleb hävitada ja kelle suhtes puudub igasugunegi lugupidamine, mõistetakse ennast sellega ise opositsiooni.

EKRE eeskuju järgivad Vabaerakond ja Isamaa

EKRE eeskuju järgides avasid tänavu oma uudisteportaalid ka Vabaerakond ja Isamaa (endine IRL), kuid nende külastajate arv on jäänud tunduvalt tagasihoidlikumaks, sest kaasnenud ei ole sellist oma propagandalehtede avaldamist suurte peavooluväljaannete vahel. Paljud nende portaalide võimalikud külastajad ei ole lihtsalt veel teadlikud nende olemasolust. Aga küllap see valimiste lähenedes muutub.

Vabaerakonna vabauudised.ee ja Isamaa eestiuudised.ee maktivad EKRE portaali kohati ka uudiste valiku ja stiili osas, konkureeritakse ju osaliselt samade valijate pärast. Selle konkurentsi üheks osaks on ka nende omavaheline ärapanemine ja kemplemine. Nii näiteks kannab üks Vabauudiste video pealkirja “EKRE ajupesuveski jooksis kokku”. Tegemist on tabava kommentaariga, milles varem EKRE ridadesse kuulunud Evelin Marjamägi lahkab enda kunagise koduerakonna vassimist Rail Balticu teemal.

Isamaa uue portaali väärtuslikuimaks osaks on iganädalane vestlussaade “Luik grillib”, kus erakonna Riigikogu fraktsiooni meedianõunik Mart Luik vestleb poole tunni jooksul mõne Isamaa tuntud poliitikuga. Saatest on juba käinud läbi Helir-Valdor Seeder, Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja Priit Sibul. Grillimisest on asi küll kaugel, tegemist on rahulike jutuajamistega, aga Isamaa ridades levivatest mõtetest ning meeleoludest ülevaate saamiseks tasub neid saateid kuulata ka poliitilistel oponentidel.

Sama kehtib muide “Räägime asjast” kohta, mis annab väga hea pildi sellest mida ja kuidas Mart ja Martin Helme tegelikult mõtlevad. Peavoolumeedias esinevad nad justkui läbi mingi filtri, et näida parketikõlbulikumad, aga oma andunuimatele fännidele mõeldud raadiosaates lasevad nii nagu torust tuleb. Nende kolleegidele Riigikogus peaks see olema lausa kohustuslik kuulamine. Salvestused veebis: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Klassikalise parteilehega jätkavad sotsiaaldemokraadid, kelle ajalehte Sotsiaaldemokraat on ilmunud sel aastal küll vaid paar numbrit. Sedagi tasub lugeda, et mõista paremini Eesti poliitikaelus toimuvat. Näiteks hiljuti sotside hulgas lahvatanud jutud vajadusest vahetada esimeest olid ilmselt paljuski seotud Jevgeni Ossinovski väljendatud selge vastuseisuga koalitsioonile EKRE-ga.

“Minu juhtimisel sotsiaaldemokraadid EKRE-ga koalitsiooni ei tee,” ütles Ossinovski oma erakonna häälekandjale antud suures intervjuus, “meie arusaam õigusriigist ja ühiskonna toimimisest on niivõrd kardinaalselt erinev, et sellest valitsusest ei tuleks midagi välja. Kõikide teistega oleme muidugi valmis koostööd tegema, loomulikult lähtudes oma põhimõtetest ja valimislubadustest.”

Endast üritavad kõik erakonnad maalida oma häälekandjates muidugi ilustatud pilti, aga neist kõigist kokku võib saada juba päris adekvaatse ettekujutuse sellest, mis Eesti poliitikaelus toimub ja mida poliitikud asjadest arvavad. Minu meelest isegi parema kui laiatarbemeediast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viljandi välispoliitikast

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rootsi Keskerakond vaatab näoga tuleviku poole

Praegu opositsiooni kuuluv Rootsi Keskerakond läheb septembris toimuvatele parlamendivalimistele loosungiga “Edasi!”, kuid selle all ei mõelda edasi opositsiooni jäämist. Keskerakonna sihiks on viia Rootsit edasi.

“Raske ühiskondliku kliimaga ajal, mil paljud otsivad patuoinaid ja rassism laiendab oma haaret, seisab Keskerakond hoopis teistsuguse sõnumi eest. Meie tahame, et Rootsi tee edasi oleks rajatud inimlikkuse ja humanismi põhimõtetele,” teatas erakonna peasekretär Michael Arthursson. “Nii saame me luua ka turvalisust, korda ja arengut.”

“Edasiliikumine on Keskerakonna valimiskampaania keskne teema,” märkis Arthursson. “Kui teised maalivad asju mustaks ja on jäänud kinni probleemide kujutamisse, siis meie tahame tuua esile võimalusi, lootust ja usku tulevikku.”

Rootsis on võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Keskerakond on seotud paremtsentristlike erakondade alliansiga, kuhu kuuluvad veel moderaadid, liberaalid ja kristlikud demokraadid. Küsitluste kohaselt konkureerib nüüd valimistel sotsidega esikoha pärast immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid, millega koalitsiooni mineku on teised suuremad erakonnad välistanud.

Paremtsentristide sihiks on saada neljakesi kokku rohkem kohti kui vasakpoolsetel, et moodustada ise vähemusvalitsus. Enamusvalitsuse sünd on Rootsi Demokraatide kasvanud populaarsuse ja samaaegse paariastaatuse tõttu ülimalt ebatõenäoline. Lõpliku jõudude jaotuse muudab sisuliselt ennustamatuks aga see, et nii rohelised kui ka kristlikud demokraadid kõiguvad praegu neljaprotsendilise valimiskünnise piiril.

Keskerakonnale ennustavad küsitlused nendel valimistel paremat tulemust kui 2014. aastal, kui saadi 6,1% häältest, mis andis parlamendis 22 kohta 349-st. Nüüd kavatseb neid toetada 8-9% valijatest. Ükski uus erakond valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa.

Annie Lööf: võitleme liberaalsete väärtuste eest

Eelmisel nädalal toimunud Almedaleni nädalal (tänavu juba viiekümnendat aastapäeva tähistanud igasuvisel ürituste seerial, kus erakonnad ennast ja oma poliitikat tavapärasest põhjalikumalt tutvustavad ja uusi ideid esitlevad) peetud suures kõnes rõhutas Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf vajadust seista kindlameelselt liberaalsete väärtuste eest.

“Poolas ei saa ajakirjanikud enam vabalt kirjutada. Kriitilisi hääli vallandatakse ning vaigistatakse. Tsensuur on tuntav. Ungaris väidab president Viktor Orbán, et liberaalse demokraatia aeg on läbi. Seal muudetakse meelevaldselt põhiseadust ja pannakse kinni ülikoole. Nendele liberaalsetele väärtustele, mis on teinud meid nii edukaks, esitatakse üha enam väljakutseid. Inimväärikust rünnatakse. Seda ei austata. Seda koheldakse nagu mingisugust häirivat kärbest. Seda juhtub ka Rootsis,” rääkis Lööf, kelle endagi kõne katkestasid korraks noorte marurahvuslike aktivistide vahelehõiked, mis seda siiski pikemalt häirida ei suutnud.

“Mu sõbrad, me ei lase neil kunagi peale jääda. Sellele ei ole alternatiivi. Meie peame võitma võitluse väärtuste eest. See puudutab seda, milline riik Rootsi peaks olema. Vihkamise vastu peame me seisma ühiselt,” kuulutas Rootsi Keskerakonna esinaine. “Võitlus väärtuste pärast. See puudutab inimväärikust. Seda kuidas me üksteist kohtleme. See puudutab austus. See käib inimlikkuse ja võõravaenulikkuse vahel. Koostöö ja sulgumise vahel. Vabaduse ja rõhumise vahel. Ja see ei ole lõppenud.”

“Kes võidab võitluse väärtuste pärast siin, sellest sõltub Rootsi tulevik,” märkis ta samas. “Mina tahan, et Rootsi jääks riigiks, kus me kohtleme üksteist austusega. Kus me seisame inimlikkuse eest. Kus me tagame ühiselt selle, et kedagi ei jäeta välja. Sest need on väärtused, mis on teinud Rootsi tugevaks. Mis teevad Rootsi tugevaks ka tulevikus. Meie ei lepi kunagi sellega, et erinevusi kasutatakse ettekäändena tagakiusamiseks. Et isetehtud pomme visatakse põgenikekeskuste ja sünagoogide pihta. Et äärmuslased ja islamistid tapavad hoolimatult süütuid inimesi. Et nad külvavad terrorit ja hirmu. Et nad ohustavad demokraatiat. Seetõttu peame me jätkama selle lahingu pidamist.”

“Olema ebameeldivad natsidele, rassistidele, islamistidele ja ekstremistidele. Ütlema välja ja seisma selle eest, millesse meie usume. Keegi ei saa hirmutada meid vaikima. Mitte mind, mitte kedagi. Vihkamisel ei tohi lasta kasvada,” rõhutas Lööf. “Mu sõbrad, asi on tõsine. Sel sügisel saame me ühiselt seista võõravaenulike jõudude vastu. Sel sügisel saame me ühiselt seista vihkamise vastu. Sel sügisel saame me valida tee, mis viib meid edasi.”

Keskerakonna plaan immigrantide integreerimiseks

Mis puudutab immigrantidega seotud probleeme, siis on Keskerakond käinud välja konkreetse plaani uusasukate kiireks lõimimiseks Rootsi ühiskonda. Riiki saabuvatele sisserändajatele tahetakse pakkuda võimalust läbida intensiivne integratsiooniaasta, mille käigus omandatakse keelt ja Rootsi tööturule sobivaid kutseoskusi ning saadakse selge pilt Rootsi ühiskonna ootustest.

Integratsiooniaasta läbija peaks osalema kursustel ning ettevõtetes toimuvas praktilises ametiõppes vähemalt 50 tundi nädalas. Ta saaks isikliku mentorti, kellel on Rootsis ametialaseid kogemusi, ja kursuste eduka läbimise korral ka tunnistuse, mis kinnitab Rootsi tööturule sisenemiseks piisava keele- ja ametioskuse omandamist. Nii peaksid vähemalt motiveeritumad immigrandid saama parema stardi Rootsi ühiskonda sisenemiseks.

Loodetakse, et sel moel õnnestuks saada immigrantide hulgast rohkem tööjõudu just nendesse sektoritesse, kus seda on hädasti vaja, ning muutuks olukord, kus immigrantide hulgas on töötus viis korda suurem kui Rootsis sündinud inimeste hulgas.

Integratsiooniaasta läbimiseks peaksid immigrandid aga võtma laenu, mis tuleb hiljem pikema perioodi jooksul tagasi maksta, sarnaste põhimõtete alusel nagu õppelaenud.

Kas selle plaani ellurakendamiseni jõutakse, see sõltub muidugi valimistulemustest.

Rootsi Keskerakonna ettepanekute hulgas on see samas loomulikult vaid üks paljudest. Põhjalikult on pööratud nüüd tähelepanu ka näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga seonduvale ning keskkonnaküsimustele.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Eesti taimede kukeaabits”

Kui ma veel väike laps olin, siis oli isal aeg-ajalt kombeks öelda mulle uusi taimi tutvustades ka nende ladinakeelne nimetus, näiteks: “See on aas-rebasesaba, ladina keeles alopecurus pratensis.” Meelde need muidugi ei jäänud, aga kõlasid huvitavalt.

“Eesti taimede kukeaabits” annab võimaluse esineda selliste teadmistega ka neile, kes ei ole õppinud agronoomid. Tänavu ilmunud kuues, parandatud ja täiendatud trükk sisaldab 1333 taimeliigi lühikirjeldust, sealhulgas nende kõigi ladinakeelseid nimetusi. 1039 liiki on lisaks varustatud värvipiltide ja levikukaartidega.

Pilditahvlid on väga head (joonistanud Guara Muuga, Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma) ning nende ümber Toomas Kukk seda raamatut kunagi kirjutama asuski. Taimed on nende järgi tõesti äratuntavad.

Levikukaartidel ma aga suurt praktilist väärtust ei näe, need on raamatus rohkem nagu kujunduselemendid. Kui elurikkus.ee lehel saab punktidele vajutades kätte kirjete täpsed koordinaadid, siis trükitud kujul jääb see oluline aste detailsusest puudu.

Samas on need ilmselt ka puudulikud. Autor isegi tunnistab oma saatesõnas, et “lähiaastatel on kaardid pidevas täienemises, sest herbaariumide määramine ja ka välitööd pole veel lõppenud.”

Nii et kui avastate mõne leitud taime kohta vaadates, et asute kusagil valges alas, siis ei maksa kohe arvata, et olete selle liigi määramisel eksinud.

Tegelikult on ka elurikkus.ee lehel Eesti taimede levikuatlases toodud andmed kohati veidi ebatäpsed. Näiteks leidsin sealt oma Valgamaal asuvat maavaldust puudutava kirje, mille kohaselt peaks hall lepp kasvama seal keset viljapõldu. Tegelikult seda seal muidugi ei ole. Küll aga võib seda leida toodud punktist 300-400 meetri kauguselt metsast.

Samas metsas ja selle kõrval asuval heinamaal kasvab looduslikult kümneid, lausa sadu erinevaid taimeliike, kuid nende kohta Eesti taimede levikuatlases kirjeid ei leidu, sest kogu Eesti loodust keegi loomulikult üles kirjutada ei jõua.

Nii et neid levikukaarte ma liiga tõsiselt ei võtaks, aga joonistatud pildid on head ning nende juurde käivad kirjeldused esimeseks tutvuseks täiesti piisavad.

Üks väike stiilinäide: “Must sõstar, Ribes nigrum. 0,5-2 m. Lehed tugeva omapärase musta sõstra lõhnaga nagu ka oksad. Viljad mustad, looduslikud vormid väheviljuvad. Looduslikult hajusalt lehtmetsades, eelkõige jõgede kallastel, tavaline marjapõõsas aedades, vahel metsistub.”

Kes tahab konkreetse liigi kohta rohkem teada, see saab ju otsida internetist, vaadata näiteks Vikipeediast.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.