Viljandi teemad (kevad 2018)

Märtsis ja aprillis Viljandi linnavolikogu istungid väga pikad ei olnud, kuid läbi käis siiski mõningaid teemasid, mille kohta pean vajalikuks siia endale veidi märkmeid teha.

* Ranna puiestee 20 omanik Peep Must esitas talle samas asuva linnale kuuluva maatüki, millel asuvad tema krundi sissesõidutee tugimüürid ja trepp, otsustuskorras võõrandamise peale vaide, millega taotles langetatud otsuse ülevaatamist, sisuliselt maatükile määratud hinna muutmist. Minu meelest oli vaie täiesti põhjendatud. Volikogu aga otsustas rahuldada selle ainult osaliselt, tähendab pöörduda lihtsalt tagasi algse olukorra juurde.

See nüüd küll väga hea lahendus ei olnud. Põhimõtteliselt oleks vaja sellised pisikeste maatükkidega seotud küsimused Viljandis siiski vinks-vonks korda ajada. On ju selge, et linn ise ei hakka seda maad seal enam kuidagi kasutama.

* Viljandi linnavolikogu otsustas toetada Tartu kandidatuuri 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile ja volitada linnapead sõlmima vastav koostööleping. Täna ei ole veel selge, mis see Viljandile maksma võib minna, aga kulutused sellega kahtlemata kaasneksid. Selles mõttes oleks Viljandile võib-olla kasulikum, kui Tartu seda tiitlit ei saaks. Aga kui saab, siis on muidugi parem pardal olla, et midagi sellega seoses ka siin toimuks.

* Ühehäälselt langetati ka otsus lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus. Linnapea sõnul puudub sinna kuulumise järele täna vajadus ning mõistlikum on kasutada selle peale kuluvat raha teisiti. Uurisin järgi, et Läänemere Linnade Liidu liikmemaks, mis sõltub elanike arvust, on Viljandile alates käesolevast aastast 1200 eurot. Varem said idaeurooplased 30% soodustust.

Kui võrrelda Hansalinnade Liiduga, mille liikmemaks on 50 eurot aastas, siis on seda muidugi palju, aga mina oleksin sellegi poolest hääletanud vastava otsuse vastu, sest see on ikkagi üks kanal, mille kaudu saab Viljandit rahvusvaheliselt turundada ja koostööd arendada. Meie eelmine linnapea Ando Kiviberg oli lausa selle linnade liidu asepresident. Huvitav, et nüüd nii teise äärmusesse langeti.

* * *

Kui aeg-ajalt tundub, et linn üritab kõikjalt, kust vähegi võimalik, raha kokku hoida ja juurde kraapida, siis vahepeal langetatud otsus rajada veekeskus Vaksali ja Tallinna tänava äärde seda küll ei näita. Minu meelest olnuks palju mõistlikum ehitada see juba olemasoleva projekti alusel Kaalu tänava äärde.

Just eile jalutasin seal SEB Panga juures, mille hoone nüüd veekeskuse rajamise pärast maha tahetakse lõhkuda. Vaatasin, kuidas see sinna krundile üldse paigutuda võiks. Kui see tahetakse teha vaatega Vabaduse platsile, siis võivad ekshibitsionistid küll rõõmustada, aga vaevalt see teiste poolt palju kasutamist leiaks. Ja nii või teisiti mõjuks see seal ebardlikult.

Kaalu tänava projekt on hea. Selle juurde jäämisel võinuks juba varsti kopa maasse lüüa. Täiesti arusaamatu, miks see kõrvale heideti.

Gröönimaa poliitiline maastik

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Gröönimaa kuulub Taani Kuningriigi koosseisu, kuid omab laiaulatuslikku autonoomiat. Eelmisel nädalal toimusid seal parlamendivalimised.

Gröönimaa on küll suurim saar meie planeedil, aga kaetud valdavalt jääkattega ja asustatud vaid rannikul. Rasked klimaatilised tingimused on vajutanud tugeva pitseri ka sealsele poliitilisele maastikule. Kuna karmides oludes ellujäämine ja hakkamasaamine nõuab inimestelt äärmiselt tihedat koostööd, domineerivad saarel erakonnad, mis rõhutavad kogukonna tähtsust.

Traditsiooniline võimupartei on sotsiaaldemokraatlik Siumut (Edasi). Selle ridadest on tulnud viis Gröönimaa kuuest peaministrist, nende hulgas 2014. aastal ametisse astunud Kim Kielsen.

1966. aastal sündinud Kielsen oli enne poliitikasse sukeldumist meremees ja politseinik. Parlamenti valiti ta esimest korda 2005. aastal ja enne peaministriks saamist jõudis ta olla vahepeal paar aastat elamumajanduse, looduse- ja keskkonnaminister.

Uued erakonnad, vanad poliitikud

Siumut kogus valimistel taas enim hääli, kuid sai nüüd protsentuaalselt ühe oma ajaloo halvimatest tulemustest. Seda toetas 27,2% valijatest. Erakond sai 31-kohalises parlamendis üheksa kohta. Pääsesid sinna aga kõik seitse valimistel osalenud erakonda. Neist kaks uued, kuid loodud vanade poliitikute poolt.

Tormilised arengud algasid Gröönimaa poliitikaelus juba 2009. aasta valimistega, kui kolmkümmend aastat valitsenud Siumut võimult tõugati. Sellega sai hakkama Inuit Ataqatigiit (Inuitide Kogukond), mis on samuti pärit vasakult. 2002. aastast valitsust juhtinud Hans Enoksen lahkus selle peale ka erakonna esimehe kohalt.

2013. aasta kevadel saavutas Siumut taas ülekaaluka võidu ja peaministriks tõusis Aleqa Hammond. Enoksen oli tema võetud suunaga aga nii rahulolematu, et asutas 2014. aasta alguses uue tsentristliku erakonna Partii Naleraq (Maamärgi Partei).

Hammond jäi 2014. aasta sügisel vahele avalike vahendite väärkasutamisega ning astus ametist tagasi. Tema koha võttis üle Kielsen. Toimusid ennetähtaegsed valimised, mille järel Siumut moodustas koalitsiooni paremtsentristlike erakondadega Atassut (Solidaarsus) ja Demokraatit (Demokraadid).

2015. aasta suvel toimusid Taani parlamendivalimised. Gröönimaad esindab Taani parlamendis kaks saadikut. Ühe koha sai seal Inuit Ataqatigiit, teise Siumut. Viimati nimetatud erakonna esindajana läks Taani parlamenti Hammond. 2016. aastal jäi ta aga taas vahele avalike vahendite väärkasutamisega (kasutas ametialast krediitkaarti oma eraostudeks) ja visati erakonnast välja.

2017. aasta sügisel asutas uue erakonna Nunatta Qitornai (Meie Maast Põlvnejad) endine ettevõtluse, tööjõu, kaubanduse ja välisasjade minister Vittus Qujaukitsoq, kes oli jäänud sama aasta suvel Kielsenile alla erakonna Siumut sisemises võimuvõitluses. Tema parteiga ühines ka Hammond.

Tänavu märtsis sündis erakonnast Demokraatit eraldumise teel paremliberaalne Suleqatigiissitsisut (Koostööpartei). Samal ajal saatis ennast laiali 2013. aasta alguses toona valitsenud Inuit Ataqatigiitist eraldunud Partii Inuit (Rahvapartei), mille liikmed läksid Partii Naleraqi ridadesse.

Lahutavad sügavad erimeelsused

Kogu see sagimine on seotud poliitikute sügavate erimeelsustega Gröönimaa edasise arengusuuna ja -teede osas. Parempoolsed pooldavad traditsiooniliselt liitu Taaniga, vasakpoolsed iseseisvumist, kuid arvamused lähevad täiesti lahku selles, kuidas ja kui kaugele ühes või teises suunas minna tuleks.

Siumut sündis poliitilise liikumisena juba enne piiratud autonoomia saamist ja selle esimene juht Jonathan Motzfeldt oli ühtlasi Gröönimaa esimene peaminister (ametis aastatel 1979-1991 ja 1997-2002). Erakond pooldab järk-järgulist liikumist üha suurema iseseisvuse poole.

Aastakümneid oli sotside peamiseks rivaaliks liberaal-konservatiivne Atassut, Taani paremliberaalide koostööpartner, mis oli esialgu isegi omavalitsuse loomise vastu. Hiljem asus see küll toetama suuremat autonoomiat, kuid mitte iseseisvumist.

2002. aasta valimistega astusid mängu konservatiivsed Demokraatit, kes olid suurema autonoomia vastu. Samal ajal tõusis aga valimistel teiseks Inuit Ataqatigiit, mis taotleb Gröönimaa täielikku sõltumatust Taanist. Siumut ja Inuit Ataqatigiit moodustasid koalitsiooni, mis hakkas pidadama Taaniga läbirääkimisi. Tulemuseks oli 2009. aastal jõustunud suurem autonoomia.

Valijad premeerisid selle eest Inuit Ataqatigiiti. Siumut sai oma ajaloo halvima tulemuse, 26,8% häältest. Kuid järgmistel valimistel juhtis seda Hammond, kes pooldab iseseisvuse kiiret väljakuulutamist, ning erakonda toetas 42,8% valijatest. Hammond kogus isiklikult rohkem hääli kui ükski teine kandidaat Gröönimaa ajaloos.

Varasem rekord pärines alles eelmistest valimistest 2009. aastal, kui selle tegi toona peaministriks saanud Kuupik Kleist. Neli aastat hiljem jäi tema erakond aga valimistel Siumutile taas alla. Põhiküsimus oli siis selles, kas lubada Gröönimaa kaevandustesse tööle võõrtööjõudu, eelkõige hiinlasi. Inuit Ataqatigiit pidas seda vajalikuks, et ehitada üles konkurentsivõimeline majandus, mis on tegeliku iseseisvumise eelduseks.

Partii Inuit loodi teisitimõtlejate poolt, kes olid vastava seaduse vastu ja kuulusid hiljem Hammondi koalitsiooni. Partii Naleraq pooldab samuti iseseisvumist. Nunatta Qitornai tahab kuulutada selle nüüd välja kõige kiiremini (aastal 2021, kui möödub 300 aastat Taani-Norra kolonisatsiooni algusest). Siumut soovib liikuda iseseisvuse suunas palju ettevaatlikumalt.

Suleqatigiissitsisut pooldab hoopis tihedamat liitu Taaniga.

Demograafia vääramatu jõud

Valimistulemusi vaadates ilmneb, et Gröönimaa kiire või järk-järgulise iseseisvumise toetajad said nüüd kokku 69,6% häältest. See tundub esmapilgul jabur. Saarel elab vaid ligi 58 tuhat inimest, selle majandus on väga ühekülgne ja tugevalt seotud Taaniga. Ka avalik sektor sõltub täielikult Taani rahalisest toetusest. Milleks neile iseseisvus?

Asi muutub ehk selgemaks, kui meenutada et Euroopa päritolu inimesed moodustavad Gröönimaa elanikest vaid 10-15%. Ülejäänud on inuitid, keda seob meie kontinendiga ajalooliselt üksnes Taani ülemvõim. Täiesti loomulik, et nende eneseteadvuse kasv viib demokraatia tingimustes Taanist eraldumise poole, ükskõik kui ebamõistlik see just Gröönimaa enda jaoks Euroopast vaadates ka ei tunduks.

Omaette küsimus on muidugi see, kas kõik sõnades iseseisvumist toetavad poliitikud seda ka tegelikult soovivad. On võimalik, et vähemalt osad neist üritavad sellise jutuga lihtsalt valijatelt hääli saada ja eelistavad tegelikult praeguse olukorra säilimist.

Kui keeruline on sellistes küsimustes kokkulepeteni jõudmine, seda näitab ka Fääri saarte kogemus. Seal pidanuks toimuma läinud nädalal rahvahääletus põhiseaduse üle, mis pidi looma aluse saarte iseseisvumiseks, aga see lükati vaikselt edasi, sest kohalikud poliitikud ei suutnud leppida kokku põhiseaduse tekstis.

EKRE – tavaline kartellipartei

Artikkel ilmus algselt EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Kui kuulata Mart ja Martin Helme sõnavõtte, siis läbib neid jätkuvalt sõnum, et EKRE on ainus kartelliväline erakond. Tegemist on häbitu valega. Mõlemad mehed läksid poliitilise kartelli poolele üle juba samal hetkel, mil neil õnnestus võtta üle Rahvaliit. Täna meenutab nende poolt juhitav jõud pigem kontrollitud opositsiooni (a la Vladimir Žirinovski).

Kartelliparteide peamine tunnus on see, et need erakonnad on sõlminud omavahel vaikiva kokkuleppe vaba poliitilise konkurentsi piiramiseks. Eesmärk on takistada uute tulijate sisenemist poliitilisele mänguväljale. Eestis on Riigikogus esindatud erakonnad kehtestanud endale kolm suurt konkurentsieelist.

1. Uute erakondade registreerimisel nõutakse, et neil oleks vähemalt 500 liiget. Vahepeal nõuti lausa tuhandet, aga kui Venemaal langetati vastav arv viiesajale, siis muutus liiga piinlikuks, et see oli Eestis poole suurem. Nii on püstitatud erakonnamaastikule sisenejatele barjäär, millest uutel algatusgruppidel on suhteliselt raske üle hüpata. Seetõttu ei saa enamik neist isegi võimalust ennast valimistel tõestada.

2. Riigikogus esindatud erakonnad rahastavad ennast valdavalt riigieelarvest, ülejäänud ei saa sealt praegu midagi. Otsestele dotatsioonidele lisandub kaudne rahastus riigikogulaste poolt tehtavate annetuste näol – raha selleks saavad nad ju enda kõrgest palgast, mis tuleb samuti riigieelarvest.

3. Riigikogu ja europarlamendi valimisteks kandidaatide registreerimisel nõutakse kopsakate kautsjonite tasumist. Ennast riigieelarvest rahastavatel kartelliparteidel ei ole seda teha raske, aga ülejäänutel on keeruline leida raha üheaegselt nii kautsjonite tasumiseks kui ka korraliku valimiskampaania läbiviimiseks.

Vaatame nüüd, kuidas EKRE mehed nendes küsimustes on käitunud.

Uue erakonna registreerimisel nõutava liikmete arvu langetamine tuhandelt viiesajale langes aega, mil Rahvaliidust oli juba tehtud EKRE. Helmed hakkasid Tallinna TV saates “Vaba Mõtte Klubi” kohe seletama, et tegemist on vandenõuga, millega üritatakse takistada nende pääsemist parlamenti.

Kui nad ise varem päris uut erakonda asutada üritasid, siis pooldasid nad nõutava liikmete arvu langetamist veel poole madalamale, aga muutus istekoht ja muutus ka seisukoht. Tuli välja, et varasem jutt vaba poliitilise konkurentsi vajalikkusest ei olnud siiras. Nende jaoks oli oluline mitte poliitilise kartelli lõhkumine, vaid lihtsalt ise võimu juurde pääsemine.

tavalised kartellipoliitikud

Riigikogus esitas EKRE kiiresti ettepaneku erakondade riigipoolset rahastamist poole võrra vähendada, kuid jagada järelejäänud summa võrdselt kõigi Riigikogus esindatud erakondade vahel. Sisuliselt taheti, et EKRE ise saaks praeguse korra alusel makstavast hoopis 75 tuhat eurot aastas rohkem. Samas aga sooviti kaotada ära võimalus pudistada midagi valimiskünnise alla jäänud erakondadele. (Praegu näeb seadus ette, et vähemalt 2% häältest saanud erakond saab 30 tuhat eurot aastas.)

Jälle ilmnes see variserlik suhtumine, parteiline egoism. Rõhutati vajadust vähendada erakondade riigipoolset rahastamist, kuid tegelikult aeti taga vaid omakasu ja sooviti kindlustada enda positsiooni poliitilise kartelli sees.

Mõte sellest, et erakondadele riigieelarvest tehtavad eraldised peaksid olema selgelt seotud valijate häältega (iga valimistel saadud hääl annab erakonnale näiteks viis või kümme eurot aastas) EKRE poolt toetamist ei leia. Võin kihla vedada, et kui see ei ole neile endale pärast järgmiseid valimisi enam rahaliselt kasulik, siis loobutakse ka ettepanekust jagada riigieelarvest võetav raha Riigikogus esindatud erakondade vahel ära võrdselt.

Kandidaatide registreerimisel nõutava kautsjoni kaotamist nõudsid Helmed väga häälekalt siis, kui nad veel ise Riigikogus ei olnud. Pärast riigipoolse rahastuse peale saamist ei ole see nende jaoks nähtavasti enam mingi probleem. Loogilisem oleks nõuda valimisteks kandidaatide registreerimisel hoopis avalike toetajate olemasolu, aga seegi mõte ei ole kartellipoliitikutele vastuvõetav.

Lisaks kindlustavad Helmed poliitilise kartelli jalgealust vaimse kliima mürgitamisega. Just seda ju kujutavad endast nende jutud sellest, et uusi erakondasid kavandab Eestis süvariik, mis soovib takistada EKRE poliitilist tähelendu. Kuna nad kardavad, et teistes vanades erakondades pettunute hääled võivad muidu laiali hajuda, siis üritavad Helmed luua Eestis sellist keskkonda, kus igasugused algatused uute erakondade loomiseks lämbuksid juba eos.

Kui vaadata erakondade toetusnumbreid, siis võib vabalt uskuda, et järgmiste valimiste järel saab Eesti kultuuriministriks Henn Põlluaas, siseministriks Jaak Madison ja majandusministriks Martin Helme. Kuid see ei tähenda poliitilise kartelli lõppu, sest EKRE ise on juba täna osa sellest kartellist. Meie poliitilise süsteemi liberaliseerimine, mis muudaks erakonnamaastiku kahtlemata mitmekesisemaks ja suurendaks seega poliitilist konkurentsi, lihtsalt ei ole nende huvides.

Timo Laine “Tankid ja tarakanid”

Raamatu alapealkiri “Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis” võib jätta mulje, et tegemist on reportaažiga Nõukogude Liidust, milles antakse läbi ühe vahetu pealtnägija silmade pilt selle hiigelriigi kokkuvarisemisest. Nii kitsalt seda siiski mõeldud ei ole.

Laine käis Nõukogude Liidus esimest korda 1977. aastal, kui ta oli üheksa-aastane, bussireisil Moskvas, kuid järgmine kord alles 1990. aastal, kui külastas esimest korda Eestit. Selleks ajaks oli meie laulev revolutsioon saanud juba sisse kõva hoo, möödas olid nii öölaulupeod kui Balti kett. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress oli MRP salaprotokollid juba õigustühiseks kuulutanud. Lühidalt: protsess käis.

See osa, mis jääb tema Eestisse saabumise ja Nõukogude Liidu ametliku laialisaatmise vahele, moodustab kogu raamatust vaid umbes kolmandiku. Ja sellestki suure osa võtavad enda alla poliitiliste arengute ümberjutustamine ja nende üle mõtisklemine, kuigi leidub ka mõningaid huvitavaid kirjeldusi autori poolt oma silmaga nähtust ja kogetust.

Kohati paneb tekst muidugi kergelt muigama. Näiteks sai heaoluühiskonnas kasvanud soomlasele osaks tõeline kultuurišokk, kui ta külastas esmakordselt Eestis viibides Mooste sovhoosi.

“Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti,” kirjutab ta dramaatiliselt. “Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.”

Täielik illusioonide purunemine leidis samal päeval aset sööklas, kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres, mille jalad ärritavalt kõikusid. Kui selgus, et seal pakuti söögiks ainult siniseid kartuleid, varises Laine varasem ettekujutus Nõukogude Liidust täiesti kokku.

“Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!” kuulutab autor.

Nojah. Vähemalt ei ole väidetud, nagu ühes läinud aastal eesti keelde tõlgitud populaarses teoses, et sel ajal korjasid lapsed Eestis tänavale visatud banaanikoori, et nende küljest veel viimaseid riismeid süüa.

* * *

Mõnda asja mäletan ma lihtsalt teisiti, näiteks: Laine kohaselt tekkisid 1992. aastal rahavahetuse ajal poodide juurde pikad järjekorrad, sest kardeti suurt hinnatõusu. Minu meelest osteti poed kaubast tühjaks, sest kroonide vastu sai vahetada ainult piiratud hulga rublasid. Ilmselt oli siis nii üht kui teist.

Huvitavamad tundusid tegelikult lühemad kirjeldused reisidest, mis viisid Laine 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse (Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia jne.) ja hiljem juba endistele Nõukogude Liidu aladele ning Serbiasse ja Albaaniasse. Ta jõudis otsaga välja isegi Hiina.

Nõukogude impeeriumi all ei mõelda seega kitsalt NSV Liitu, seda on üritatud haarata mõnevõrra laiemas tähenduses. Võiks lausa öelda, et autor kujutab sotsialistliku maailmasüsteemi üldkriisi. Tema mõtisklused plaanimajanduse probleemidest ning kommunistliku ideoloogia ja tegelikkuse omavahelistest suhetest on küllaltki tabavad.

Läbi käib ka päris hämmastavaid kilde. Näiteks rääkinud venelased hiljem Lainele, et paljud temavanused vene lapsed elasid Leonid Brežnevi surma väga raskelt üle, paljud nutsid jne. Teadsin, et Stalini surma järel puhkes Venemaal massihüsteeria, mille käigus inimesi suurlinnades surnuks tallati, aga et ka Brežnevi surma peale lapsed nutma puhkesid, see oli küll uudis.

PS. Lugedes meenus mulle üks teine väga hea raamat.

“1980. aastatel usuti kõikjal Soomes, et Soome ja Nõukogude Liit olid sõlminud lepingu ebaseaduslike piiriületajate kiire tagasisaatmise kohta päritolumaale. Kuigi sellist lepingut ilmselt polnudki, nõudis Nõukogude Liit jooksikute tagasisaatmist nii intensiivselt, et tavaliselt nad saadetigi tagasi. Et varju leida, pidi põgenik mööda pääsema ka Soome piirivalvuritest ja mingil moel Rootsi jõudma,” kirjutab Laine.

Selle peale meenus Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981”. Soovitan teemast lähemalt huvitatutel seda kindlasti lugeda.

Naljaparteidest tänapäeva Euroopas

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Naljaparteidel on Euroopas pikk ajalugu, kuid nende iga on jäänud enamasti lühikeseks. Mõni neist on jõudnud siiski kaugemale lihtsalt valimiskampaania tegemisest.

Tõenäoliselt esimene ja üks maailma tuntumaid naljaparteisid on 1911. aastal toonases Austria-Ungari impeeriumis tegutsenud Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakond, mille muutis surematuks tšehhi kirjanik Jaroslav Hašek. Mõttele luua selline väljamõeldud erakond tuli tegelikult Hašeki sõber Eduard Drobílek, kes pakkus välja ka erakonna nime.

Hašeki kustumatu pärand

1911. aastal viisid Hašek, Drobílek ja teised noored anarhistlike vaadetega tšehhi boheemlased ühes Praha linnaosas Riiginõukogu valimise eel läbi täiemõõdulise valimiskampaania, millega parodeeriti Austria-Ungaris tegutsenud erakondi, nende lubadusi ja toimunud valimisi. Korraldati kihutuskoosolekuid, peeti kõnesid ja kleebiti plakateid. Hašek esines uue erakonna kandidaadina. Ametlikult teda kandidaadiks muidugi üldse ei registreeritudki, aga kohvikutes, õllesaalides ning kabareedes läksid tema ülesastumised rahvale hästi peale. Erakonnale kirjutati isegi oma hümn.

Hašeki naljapartei valimisloosungid vastasid selle erakonna olemusele: mida te ei saa Viinist, seda saate meie käest; kui te valite meie kandidaadi, siis lubame peatada maavärina Mehhikos; kes annab hääle, see saab väikese taskuakvaariumi.

Kogu selle erakonna tegevus piirdus ühe valimiskampaania läbiviimisega, kuid samal aastal hakkas Hašek kirjutama raamatut “Seaduse Raamidesse Jääva Mõõduka Arengu Erakonna poliitiline ja sotsiaalne ajalugu”, milles ta kirjeldab ulatuslikult tolleaegse Praha eluolu. Seda muidugi omas võtmes. Kirjastajale andis ta käsikirja üle juba järgmisel aastal, aga see ei jõudnud siis trükki, sest Hašek pilkas seal mõjuvõimsaid isikuid. Raamat ilmus alles 1963. aastal, 40 aastat pärast autori surma. Tänaseks on sellest avaldatud tšehhi keeles ka mitmeid kordustrükke, viimane alles mõne aasta eest.

Tegemist ei ole küll nii tuntud teosega nagu Hašekile üleilmse kuulsuse toonud “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil”, kuid Kesk-Euroopa riikides on see andnud selgelt inspiratsiooni ka mitmete hilisemate naljaparteide loojatele.

Naljapartei pääses europarlamenti

Tänapäeval tegutsevate naljaparteide hulgast on osutunud kõige edukamaks sakslaste Die PARTEI, mille juht Martin Sonneborn pääses 2014. aastal eneselegi ootamatult Euroopa Parlamenti. Esialgu teatas ta selle peale, et valmistab järgmised neli nädalat intensiivselt ette enda tagasiastumist.

“Me üritame igakuiselt tagasi astuda, et võimaldada Euroopa Parlamendist läbi käia kuuekümnel erakonnaliikmel,” selgitas ta uudisteagentuurile Deutsche Presse-Agentur. “See tähendab, et iga neist liikmetest saab ühe korra 33 tuhat eurot kuus Brüsselist kätte ja astub siis tagasi ning saab veel kuus kuud kohanemisraha.”

“Ma ei arva, et meie oleme europarlamendis kõige pöörasemad,” lisas ta samas.

Sonneborn siiski kuu möödudes tagasi ei astunud ning on jätkuvalt eurosaadik. Die PARTEI sai 2014. aasta eurovalimistel Saksamaal 0,63% häältest, seda toetas ligi 185 tuhat valijat. Eelmisel aastal saadi Saksamaa parlamendivalimistel 0,98% häältest, erakonna taga oli juba ligi 455 tuhat valijat.

Die PARTEI asutati 2004. aastal satiiriajakirja Titanic toimetajate poolt (Sonneborn on ajakirja endine peatoimetaja), kuid tänaseks on sellel ligi 30 tuhat liiget, nende hulgas palju Saksamaal tuntud koomikuid ja meelelahutajaid. Kunagi Eurovisiooni lauluvõistlusel osalenud Guildo Horni teatakse ehk isegi Eestis.

Pilgatakse diskrimineerimatult

Erakond, mille nimi on pikemalt lahtikirjutatuna Die Partei für Arbeit, Rechtsstaat, Tierschutz, Elitenförderung und basisdemokratische Initiative (Töö, Õigusriigi, Loomakaitse, Eliidi-edendamise ja otsedemokraatlike Algatuste eest seisev Partei), pilkab jultunult kõiki teisi erakondi ning koguni julgeolekuasutusi, mis peavad jälgima seda, et erakonnad ei läheks vastuollu riigi põhiseadusega.

Die PARTEI on lubanud viia sisse laiskadekvoodi, taastada Berliini müüri ja “raudse eesriide”. Erakonna noorteorganisatsioon kannab nime HintnerJugend (selle juhi Thomas Hintneri järgi) ning selle liikmete omavaheline ametlik tervitus on “Hi Hintner!”. Vahepeal moodustati parteis lausa “põhiseadusvastane platvorm”, millega üritati saavutada enda võtmist jälgimise alla.

Selle platvormi üks punktidest oli näiteks ründesõja pidamine Liechtensteini vastu, et “suruda peale demokraatia ja kaotada orjus”. Die PARTEI aktivistid marssisid koguni demonstratiivselt üle Liechtensteini piiri. Saksamaa julgeolekuteenistused siiski keeldusid nende jälgimise alla võtmisest. Põhjenduseks toodi, et tegemist on naljaparteiga. Die PARTEI ise on aga teatanud, et on valmis sõlmima koalitsioone kõigiga peale liberaalide, sest “meie ei tee koalitsioone naljaparteidega.”

Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira esineb kurjakuulutava avaldusega

Kohati minnakse oma naljadega samas päris kaugele.

Enne eelmisel aastal toimunud parlamendivalimisi võtsid Die PARTEI aktivistid Facebookis üle 31 kinnist gruppi, kuhu nad 11 kuu jooksul vaikselt sisse olid imbunud ja moderaatoriteks tõusnud. Teised moderaatorid eemaldati ja gruppidesse, millel oli kokku 180 tuhat liiget, postitati video, milles Die PARTEI “propagandaminister” Shahak Shapira teatas, et edaspidi lollitavad nende gruppide liikmeid päris inimesed, mitte robotid.

Väidetavalt olid paljud neist gruppidest pandud algselt püsti erakonna Alternatiiv Saksamaale töötajate poolt, kes kasutasid selleks erinevaid libakontosid, et jätta muljet laiemast kandepinnast, ja kutsusid sinna selliste kontode alt kergeusklikke inimesi, keda siis oma parteiliselt kallutatud propagandaga töötlema hakati.

Iisraelis sündinud Shapira teatas oma avalduses muu hulgas järgmist: “Mossadil on õigus teie veebikaamerad igal ajal aktiviseerida. See tähendab minul, mina olen Mossadist. Vahet pole. Ma soovin teile edasiseks kõike head meie väga heades gruppides.”

Uus täht tõusis Ungaris

Kui jätta kõrvale 1990-ndatel mitmetes riikides tegutsenud õllesõprade parteid ja meie oma “kuningriiklased”, siis on valmistel suurima protsendi häältest saanud naljapartei Ungari Kahesabalise Koera Partei (UKKP), mida toetas hiljutistel parlamendivalimistel 1,68% valijatest. See ei andnud küll ühtegi kohta parlamendis, aga on ikkagi silmapaistev tulemus.

UKKP alustas tegevust juba 2006. aastal, kuid sai ametlikult registreeritud alles 2014. aastal. Esialgu lükati taotlus erakonna registrisse kandmiseks tagasi, aga riigi ülemkohus otsustas, et ka naljaparteil on õigus olla ametlikult registreeritud.

Erakond on lubanud oma toetajatele igavest elu, üht tööpäeva nädalas, kaht päikesetõusu päevas, tasuta õlu ja maksude langetamist. 2010. aastal võeti vastu UKKP esimene programm, milles anti lubadus keskenduda välispoliitika osas kaubandussuhete arendamisele meie galaktikas esinevate teistsuguste eluvormidega. Lubati ka gravitatsiooni vähendamist.

Kui peaminister Viktor Orbáni valitsus alustas kampaaniat immigrantide vastu, vastati sellele üleskutsega: “Tulge muidugi Ungari, meie töötame juba Londonis!”

Täitmata lubadused maksavad kätte

Artikkel ilmus algselt Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaali arvamuslehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

On täiesti loomulik, et praeguse valitsuse reiting valimiste lähenedes langeb, sest koalitsiooni moodustanud erakonnad on jätnud täitmata kõige olulisema lubaduse, mis neid enne valimisi ühendas, kuigi aega selle täitmiseks on olnud piisavalt. Jutt käib loomulikult rahvahääletuste võimaldamisest.

Sotsid andsid oma valimisprogrammis lubaduse töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

IRL lubas laiendada rahvahääletuste kasutamist, kaotades rahvahääletuste seotuse parlamendi usaldusega ning jagades rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Keskerakond lubas kehtestada tühistamisreferendumi, mille kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva seaduse.

Lubadus “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist sisaldus juba kohe pärast valimisi sõlmitud koalitsioonileppes Reformierakonnaga, kuid selle täitmiseni ei jõutud. Praeguse valitsusliidu loomisel läks kirja lubadus “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi.

Justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL) juhtimisel läbiviidud “analüüsi” tulemusel jõudis valitsus juba enam kui aasta tagasi ettepanekuni anda rahvale võimalus seaduseelnõu algatamiseks, kui sellele on oma allkirja andnud 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Pärast seda peaks eelnõu minema hääletusele Riigikogus.

Ja vaid ettepanekuks ehk tühjaks jutuks see jäänud ongi.

On väga hea, et valitsus tunnistas sellise ettepaneku tegemisega kaudselt, et varem loodud õigus kollektiivse pöördumise esitamiseks (petitsiooniõigus) ei vääri tegelikult veel rahvaalgatusõiguse nime, aga kurb, et “analüüsi” käigus “unustati ära” need valimiseelsed lubadused, mille täitmiseks 2015. aastal oma valijatelt mandaat saadi.

Lubati ju õiguslike aluste loomist rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, mitte lihtsalt rahvaalgatuse korras seaduseelnõude algatamiseks.

Varem võisid SDE ja IRL apelleerida sellele, et rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu oli Reformierkond, aga täna ei petaks sellise jutuga enam kedagi. Maskid on langenud. Kui koalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik andsid selles osas sarnaseid lubadusi, siis on ju selge, et oma valimislubaduste elluviimist takistavad nemad ise.

Rahvaalgatuste tegelik seadustamine, sealhulgas rahvaalgatuse korras rahvahääletuste esilekutsumise võimaldamine, on üks olulisimatest lubadustest, mille najal on kasvatanud toetajaskonda EKRE. Kui nad peaksid pärast eelseisvaid valimisi koalitsiooni pääsema ning see lubadus täitmata jääb, siis tabab neid tõenäoliselt sarnane saatus, mille osaliseks on saanud IRL ja SDE.

Vastuseis rahvahääletustele on ühtlasi ka üks peamisi põhjusi, miks Vabaerakonna reiting nii põhja on käinud. Artur Talvik võib rääkida ükskõik kui palju üldsõnalist juttu otsedemokraatia vajalikkusest, aga kui Jüri Adams samal ajal järjekindlalt rahvahääletuste kasutamist demoniseerib, siis ei mõju Vabaerakonna loosungid võimu andmisest tagasi rahvale enam vähimalgi määral usutavalt.

Usalduse kadu erakondade vastu ei ole Eesti ühiskonnas täna väiksem kui 2012. aastal, mil seda väljendasid liikumine “Aitab valelikust poliitikast” ja pöördumine “Harta 12”. Toona uputati need impulsid Jääkeldri protsessi ja Rahvakogu asendustegevusse, kuid nende aluseks olnud sügavamd probleemid ei kadunud kuhugi. Kui poliitikud on muutunud nii üleolevaks, et sisuliselt ei usalda oma rahvast, siis ei maksa neil imestada oma erakondade langevate reitingute üle.

Erakondade nimemängud ja poliitiline sisu

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.

Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”

Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.

Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!