Meie sõda Iraaniga

Seoses viimase nädala jooksul pingestunud rahvusvahelise olukorraga toon siin ära ühe algselt 2004. aasta 18. novembril Maalehes avaldatud artikli, milles lahkasin veidi nüüd taas fookusesse tõusnud teemat. USA neokonservatiivide loosungiks oli juba enne Iraaki tungimist “Bagdad – Damaskus – Teheran”, ning sõda Iraaniga oli 15 aastat tagasi lähemal, kui võiks täna arvata. Võib-olla päästis sellest lõpuks ainult see, et IAEA toonane peadirektor Mohamed El-Baradei keeldus sobiva ettekäände andmisest – ilmselt oli see ka tegelik põhjus, miks talle anti 2005. aastal Nobeli rahupreemia. Nüüd on küll kära meedias palju rohkem, olukord näib kriitilisem, kuid see ei tähenda, et sõda tingimata tuleb. Vähemalt USA relvajõudude valmisolek selleks on täna väiksem kui 15 aastat tagasi. Ka sõjapoliitika toetajate rahvusvaheline positsioon on nõrgem.

Meie sõda Iraaniga

Kas me oleme valmis toetama veel ühte sõda, mis läheb vastuollu rahvusvahelise õigusega ja suurendab terroriohtu?

Kui heita pilk sellele, mis on Eesti avalikus ruumis leidnud aset pärast seda, kui Bagdadis hukkus järjekordne Eesti kaitseväelane, siis võib näha, et ebapopulaarsed poliitikud on kasutanud populaarset kaitseväge puhvrina, mille abil leevendati ebapopulaarse poliitika tõttu saadavat tagasilööki. Puhver on toiminud nii edukalt, et nüüd valmistatakse juba pinda ette Lähis-Ida transformeerimise teiseks etapiks.

Wayne Madsen, kes on töötanud nii USA Riikliku Julgeolekuagentuuri kui ka välisministeeriumi heaks, väitis möödunud kuul Valge Maja siseinfole tuginedes, et ühel mitteametlikul töökohtumisel, millest võttis osa ka Eesti kaitseminister, arutati võimalike sõjaliste operatsioonide läbiviimist mitte ainult Iraagis, vaid ka Iraanis. Eesti kaitseministeeriumist öeldi, et see väide ei vasta tõele, sest “nimetatud kohtumisel Iraani teemat ei käsitletud.”

Kuid millisele positsioonile asuks Eesti, kui USA ja/või selle liitlased ründavad ilma ÜRO autoriseeringuta sihtmärke, mis asuvad Iraani territooriumil? “Välisministeerium ei tegele ennustamisega,” vastati Eesti välisministeeriumist.

Iraani tuumaprogramm

Samal ajal kinnitavad nii mõnedki inimesed, et Iraanil on tuumarelva väljatöötamiseks salajane programm, millega tuleks midagi ette võtta. Kahe aasta eest olid need enesekindlad isikud veendunud, et Iraak toodab salaja massihävitusrelvi ning kavatseb kolmveerand tunni pärast pool maailma õhku lasta. ÜRO relvastusinspektoreid juhtinud Hans Blix ei andnud toona järele poliitilisele survele. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri peadirektor Mohamed El-Baradei, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet Iraani tuumaprogrammi üle, peab oma töös kinni samast põhimõttest. Aeg-ajalt tuleks kasuks uurida ÜRO allorganisatsioonide raporteid, mitte esitada faktidena poliitiliselt motiveeritud süüdistusi.

Iraani ametnikud tunnistavad, et riik omab võimet luua tuumarelv, aga ei kavatse seda teha. Majanduslikult võttes on tuumaenergeetika rakendamine Iraani jaoks tohutult kasulik ja rahvastiku kiire kasvu tõttu koguni vältimatu. Majandusliku tõusuga kaasneb sageli poliitilise mõju kasv. Seetõttu ongi paar riiki otsustanud, et Iraani tuumaprogramm tuleb lõpetada. Näiteks Iisraeli ajakirjandus on kogu sügise arutanud “ennetava löögi” andmist.

Nii nagu Iraagi ründamine ei omanud ÜRO autoriseeringut ega olnud NATO missioon, läheks rahvusvahelise õigusega vastuollu ka Iraani pommitamine.

Selle mitteametliku töökohtumise (kus kaitseministeeriumi kinnitusel Iraaniga seonduvat ei arutatud) eesmärk näis Wayne Madseni sõnul olevat koalitsiooni moodustamine, nagu Iraagis. “Osalenud kaitseministrid esindasid ainult väikest rühma peamiselt Ida-Euroopa riike. Suurbritannia, Austraalia ja Itaalia boikoteerisid seda kohtumist,” kinnitas Madsen mulle möödunud kuul. “Kõigil osalenud riikidel on head suhted iisraellastega.”

Suurbritannia välisminister Jack Straw on öelnud, et Iraani ründamine ei oleks millegagi õigustatav. Kuid diplomaatilistes tagatubades peetavate lahingute tulemus on endiselt lahtine. Kindlalt on Iraani ründamise vastu Saksamaa, mis nähtavasti loodab, et Euroopa Liidu arengust huvitatud riigid omavad sama hoiakut.

Režiimimuutus 2

Okupatsiooni alates võeti Saddam Husseinilt kõige muu kõrval üle rühmitus Mojahedin-e Khalq, mis on Iraagist lähtudes sooritanud terrorirünnakuid Iraanis valitseva teokraatia vastu. Terroristliku taktika kasutamise tõttu on see kaotanud Iraanis oma kunagise toetusbaasi, kuid asjaolu, et tuhandetest võitlejatest koosnevaid üksusi ei ole laiali saadetud, lubab oletada, et neid kavatsetakse kunagi veel kasutada.

Võib-olla ei piirduks Iraanile antav löök tuumarajatiste ründamisega. Washingtonist vaadates on vajalik režiimimuutus, mis avaks Iraani neile suurkorporatsioonidele, mille juhatused oma liikmeid aeg-ajalt Valgesse Majja tööle saadavad.

Washington Post väitis paari kuu eest, et Iraani ei ole rünnatud seetõttu, et kõik Pentagonis läbi mängitud stsenaariumid on näidanud: USA ei suudaks seda sõda võita. Kuid võib-olla on juba möödunud päev, mil üks selline mäng, mis päris maailmas realiseeruda ei pruugi, osutus võidukaks.

Kas me oleme valmis selleks, kui ühel päeval taas teatatakse, et tänutundest minevikus tehtud heategude ees ja kohusetundest tulevaste põlvede vastu oleme me otsustanud anda endast parima rahvusvahelise õiguse õõnestamiseks ja terroriohu suurendamiseks?

Mart Laar “Äratajad”

Mart Laari 2005. aastal kaitstud doktoritööd “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” oli küll huvitav lugeda, kuid samas tuleb tunnistada, et selles on ka omajagu sisulisi, kontseptuaalseid ja metodoloogilisi küsitavusi.

Laar üritas mõista rahvuslikku liikumist ning ühtlasi rahvuse teket mõjutanud tegureid, kasutades selleks võrdlevat ja kvantitatiivset meetodit. Ta võttis aluseks Miroslav Hrochi teooria rahvusluse arengufaaside kohta: A-faasis on rahvus vaid teadusliku huvi objekt (Eestis eelärkamisaeg, mil tegutsesid baltisakslastest estofiilid); B-faas on rahvusliku agitatsiooni periood (meie rahvuslik ärkamisaeg), mil aktivistid üritavad kujundada rahvuslikku eneseteadvust ja kaasata rahvuslikku tegevusse järjest laiemaid masse; C-faasis lähebki liikumine massidesse, haarates suuremat osa rahvast.

Kõik rahvad tugeva rahvusliku eneseteadvuse tekkimiseni ei jõua. Laar üritas selgitada välja neid tegureid, mis Eestis selleni siiski viisid, jõudes järeldusele, et võtmetähtsusega roll oli äratajatel – suurtel aktivistidel, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmises. See vastus kõlab loogiliselt, kuid ei ütle iseenesest midagi, sest ei selgita, millest oli tingitud äratajate endi esiletõus.

Ajalugu ei ole täppisteadus, kuid Laar üritab seda justkui selleks muuta. Ta kasutab rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks mitmesuguseid näitajaid, mille sobivus selleks on tegelikult üsna küsitav.

Näiteks kihelkondade seadmine pingeritta selle järgi, kui palju neis koguti raha Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Hans Kruusi uurimus Eesti Aleksandrikooli ajaloost, millele Laar toetub, sisaldab andmeid keskmiselt iga elaniku kohta korjatud kopikate kohta, aga mitte annetajate suhtarvu (kohalikest elanikest), mis võiks tõesti sobida rahvusliku liikumise kandepinna mõõtmiseks. Kasutatud näitaja ei arvesta paraku piirkondade erineva jõukuse ega sellega, millist mõju võisid omada mõnes paigas keskmisele üksikud suurannetused. Kõige ilmsem peaks selle näitaja sobimatus kihelkondade rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks olema Hiiumaa näitel: Pühalepa kihelkonnas oli see suurem kui kusagil mujal Eestis, aga Reigis, Käinas ja Emmastes ümmargune null – põhjus muidugi selles, et Aleksandrikooli ainuke abikomitee asus seal Kärdlas, kogudes annetusi ka teiste Hiiumaa kihelkondade elanikelt. Kruusi koostatud kaarti vaadates jääb ühtlasi kohe silma, et Viljandimaal esineb valge varesena Karksi kihelkond. Minu arvates ei saa sellest järeldada, et sealsed elanikud olnuks Aleksandrikooli heaks annetusi tehes palju tagasihoidlikumad kui Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme inimesed. See näitab vaid seal loodud abikomitee nõrkust. Annetusi võis teha ka naaberkihelkondades tegutsenud abikomiteede kaudu.

Laulupidudel käimise osas tunnistab Laar isegi, et seda mõjutas 19. sajandil tugevalt geograafiline faktor (näiteks saarte äralõigatus), aga ikkagi saab sellest tema käsitluses rahvusluse mõõdupuu. Ta küll tuvastab, et kõige suuremad rahvuslikud aktivistid, kes osalesid rahvuslikes ettevõtmistes kõige aktiivsemalt, olid üldiselt koorijuhid, kuid kooride endi rolli rahvuslikus liikumises näib samas alahindavat, kuigi laulupeo tähtsust rõhutab.

Raha korjamise kirikute ehitamiseks on Laar rahvusliku liikumise avaldumisvormide hulgast välja jätnud. Laias laastus võib sellega ehk isegi nõustuda, aga mõnes paigas oli kindlasti ka see rahvusliku liikumise oluline avaldumisvorm.

Üritades leida tegureid, mis mõjutasid rahvuslikku aktiivsust, on Laar võrrelnud seda mitmesuguste muude näitajatega: talude päriseksostmine, hernhuutluse levik jms. Kohati tuleb tal ka seal sisse vigu, mis pärinevad juba kasutatud allikatest. Näiteks Ea Janseni uurimustööst võetud kaardi kohaselt jäi Helme kihelkond hernhuutlusest puutumata, aga tegelikult tegutsesid nad seal vägagi aktiivselt – Helme kirikuna (luteri kogudus) kasutatakse veel praegugi hernhuutlaste 1847. aastal ehitatud palvemaja.

Lühidalt: kui juba kasutatud algandmed sisaldavad selliseid vigu, ei saa ka Laari tehtud arvutused rahvusliku aktiivsuse ning seda mõjutanud tegurite kohta olla väga täpsed – see tähendab, et küsitavaks muutuvad ka nende põhjal tehtud järeldused. Autor on teinud ära tohutu töö, mis muutub kokkuvõttes mõttetuks.

Laari doktoritöö väärtuslikuimaks osaks on üldiselt peetud selle raames koostatud rahvuslike tegelaste andmebaasi. Paraku jättis ta vastavasse nimekirja kandmata need, kes väljastpoolt Eestit – Peterburist, Riiast, aga ka Krimmist ja mujalt eesti asundustest – eestikeelsetele lehtedele kaastööd tegid või kohalikesse organisatsioonidesse kuulusid. Rahvuslike tegelaste tuumiku moodustanud äratajate hulgast on jäänud välja näiteks Adam ja Peeter Peterson – neist on korduvalt juttu mujal tekstis ning mitmed nende sugulased on äratajate nimekirjas sees, aga nemad ise mitte, kuigi nende roll oli kahtlemata tähelepanuväärsem. Seega peab viga olema juba metoodikas – selline kvantitatiivne meetod, mida Laar kasutab, lihtsalt ei sobi rahvusluse mõõtmiseks.

Põhja-Eesti tagasihoidlikuma rahvusliku aktiivsuse seletamisel rõhutab Laar, et andmed laevaseltsi Linda liikmeskonna kohta on puudulikud ja see mõjutab tugevalt üldist pilti, jättes aga tähelepanuta asjaolu, et see rahvuslik ettevõtmine võis paljude asjaosaliste endi jaoks olla eelkõige pigem hoopis majanduslik. Samas suudab ta jätta täiesti mainimata 1858. aasta talurahvarahutused, mille mahasurumisega ilmselt tasalülitati ka vähemalt osa Põhja-Eesti võimalikust rahvuslikust aktiivist.

Ajalehtede puhul käsitleb ta tellijate arvu lugejate arvuna, mis on kindlasti eksitav – viib rahvuslike väljaannete ühiskondliku mõjukuse olulise alahindamiseni. See on kummaline, sest samas tsiteerib Laar ise August Kitzbergi mälestusi sellest kuidas inimesed Sakala ilmuma hakkamise puhul kokku kogunesid, et seda üheskoos lugeda ja selle üle arutleda. 19. sajandist pärinevad mälestused, aga ka ilukirjanduslikud teosed, kus õhtuti teomajas või päeval heinamaal söögipausi ajal valjusti ajalehte ette loetakse, lubavad oletada, et selline praktika ei olnud väga ebatavaline.

Mulle tundub, et Laari käsitlus näitab nii rahvusliku liikumise kandepinda kui ka äratajate ringkonda meie rahvuslikul ärkamisajal tegelikust väiksemana. See sobib kokku kontseptsiooniga, mille kohaselt oli rahvusliku eneseteadvuse kasvu juures võtmetähtsusega roll just suhteliselt väikesearvulisel äratajate (ideeliste eestvedajate) võrgustikul, mitte eesti rahva üldisemal sotsiaal-majanduslikul edenemisel, mille tõttu edasijõudnud eestlased saavutasid ärkamisaja jooksul lihtsalt sellise kriitilise massi, mis võimaldas järjest enamatel jätkata sotsiaalsel redelil tõusmist omaenese rahvust minetamata (kui esile tõusid üksikud, oli nende saksastumine ümbritseva keskkonna mõjul lõpuks paljuski möödapääsmatu – mida rohkem oli aga tõusjaid, seda enam hakati kujundama seda keskkonda enda näo järgi), kuigi just see aitaks seletada ka äratajate endi esiletõusu – nad olid osa suurest ühiskondlikust protsessist (üks selle avaldumisvorm), mis nende tegevuse mõjul hoogustus ning selgema kuju võttis, mitte seda protsessi käivitav jõud.

Alberto Mussa “Qāfi mõistatus”

Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa (sünd. 1961) hermeneutiline romaan “Qāfi mõistatus” on sisuliselt ülistuslaul islamieelsele araabia kultuurile; ajajärgule, “mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.”

Mussa sündis Rio de Janeiros, aga tema isa suguvõsa on pärit tänapäeva Liibanoni ja Palestiina aladelt. Ta ise esineb selles teoses jutustajana, kes on õppinud klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, tudeerinud Lähis-Ida arheoloogiat, uurinud üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvunud beduiinide etnograafiaga, õppinud pähe pea kogu islamieelse araabia luule ja õppinud sügavuti tundma täheteadust, et rekonstrueerida poeem, mille sisu vanaisa oli talle kunagi lapsepõlves jutustanud portugali keeles.

“Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata,” meenutab Mussa.

Paraku ei soovi keegi tema poolt taastatud poeemi õigeks tunnistada. Seda peetakse võltsinguks. Nii ei õnnestu Mussal seda ka kunagi avaldada. Kuid see kõik on alles sissejuhatus, mille järel ta viib lugejad retkele mineviku müütilisse universumisse, asub teravmeelselt mängima keele ja sõnade tähenduste, vanade müütide ja legendidega.

Kalle Kasemaa teatab kõnealuse teose eestikeelse väljaande ümbrispaberil, et see “on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.” Sellest võib jääda ekslik mulje, et see ei pruugi pakkuda palju neile, kes nimetatud sfäärist juba mõningast ettekujutust omavad. Tegelikult võib pakkuda küll. Eelkõige huumorit. Ma arvan, et Mussa oli seda romaani kirjutades pidevalt naerukrampides, sest ainult tema ise mõistab kõiki neid nalju, mis sinna ära on peidetud. Minul jäid osad kindlasti tabamata.

Samas ei ole ma kindel, et see võiks minna hästi peale inimestele, kelle jaoks isegi Ali Baba on lihtsalt üks halvaamark või internetikaubamaja. Mingisugused elementaarsed eelteadmised sellest maailmast on lugejale siiski vajalikud, sest muidu võib selle näiliselt kergekaalulise raamatu hindamine osutuda ülejõukäivalt raskeks. Ja mida rohkem teatakse, seda vaimukam see ilmselt tundub.


Qāf on araabia tähestiku (tähestiku mõtles aga välja naine, nagu kirjutab Mussa, kes ihkas kinni püüda aega) tänapäeval kõige enam kasutatavas versioonis 21. täht, numbrina 100, sõnade “saatus” ja “suund” algustäht. Ühtlasi on Qāf hiigelsuur müütiline mägi, mida keegi ei ole katsunud ega näinud, mis ümbritseb ja piirab Maad ning hoiab seda tasakaalus – Qāfi mõistatuse lahendust kujutav joonis on toodud selles raamatus leheküljel 117. (See oli vihje huvilistele, kes armastavad alustada raamatute lugemist lõpust, et jõuda kohe mõistatuse lahenduseni.)

Alberto Mussa romaani on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

Liechtenstein – eeskuju või hoiatus?

Liechtensteini Vürstiriigis valitseb omapärane hübriidrežiim, mille puhul on küll suur roll otsedemokraatial, kuid samal ajal võib vürst vetostada rahvahääletuste otsuseid. Selline riigikorraldus vastab sealsete kodanike tahtele.

1921 andis Liechtensteini vürst Johann II riigile uue põhiseaduse, millega ühendas konstitutsioonilise monarhia parlamentaarse demokraatia ja otsedemokraatiaga. Valimisõiguse said kõik vähemalt 21-aastased meessoost kodanikud. Ühtlasi loodi mitmeid mehhanisme erinevate rahvahääletuste algatamiseks. Kodanikud said isegi õiguse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmise ja uute valimiste korraldamise küsimuses.

Esimesed rahvahääletused toimusid Liechtensteinis siiski juba paar aastat varem. Hääleõiguslikelt meestelt küsiti, kas nad toetavad riigi Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamist 12-lt 17-le ja valimisea langetamist 24-lt eluaastatelt 21-le. Mõlemad küsimused said eitava vastuse, aga vürst sellest ei hoolinud.

Poliitilise maastiku kujunemine

1862. aasta põhiseaduse alusel oli Maapäeval 15 liiget. Neist kolm nimetas vürst ning ülejäänud pandi paika kaudsete valimistega, mille puhul tuli valida kõigepealt igast kogukonnast valimisõiguslike meeste poolt iga saja elaniku kohta kaks valijameest. Esimesed otsevalimised toimusid alles 1918. Need olid ühtlasi esimesed valimised, millest võtsid osa erakonnad.

Liechtensteini poliitilisel maastikul on domineerinud algusest peale kaks erakonda. Esimesena loodi Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei, mis pooldas demokraatia laiendamist, sotsiaalsemat ja liberaalsemat poliitikat. Reaktsioonina sellele ja otsevalimiste sisseviimisele asutati Progressiivne Kodanlik Partei (PKP), mis on konservatiivsem, monarhistlikum ja kirikumeelsem (katoliiklikum).

1936 ühines Kristlik-Sotsiaalne Rahvapartei väikese parlamendivälise erakonnaga Liechtensteini Kodumaateenistus, mis oli oma ajastu vaimu järgides propageerinud parteiriigi asendamist korporatiivse riigiga. Selle ühinemise tulemusel võeti uueks nimeks Isamaaline Liit (IL), mille all tegutsetakse tänini. Kodumaateenistuse ridadest tulid mitmed hiljem IL-i liikmetena mõjukatele kohtadele tõusnud tegelased, aga programmiliselt jätkati põhiosas Rahvapartei liini (ühinemiseni viinud koostöögi sai 1935 alguse sellest, et mõlemad erakonnad soovisid asendada siis majoritaarse valimissüsteemi proportsionaalsega).

1961 asutati Kristlik-Sotsiaalne Partei (KSP), mis osales seejärel neli korda edutult parlamendivalimistel ja läks lõpuks laiali. 1985 asutatud sotsiaaldemokraatlikku ja rohelist ideoloogiat kandev Vaba Nimekiri pääses parlamenti kolmandal katsel ega ole sealt hiljem välja langenud, aga on püsinud kogu selle aja opositsioonis. 2013. aasta parlamendivalimiste eel asutati parempopulistlik erakond Sõltumatud, mille tuumik kuulus varem IL-i ridadesse. See jõud pääses kohe parlamenti ja omab seal praegu viit kohta 25-st.

Seistes silmitsi natsidest lähtuva hädaohuga (riigisakslaste liikumine taotles Liechtensteini ühendamist Suur-Saksamaaga, toimus isegi väike riigipöördekatse), leppisid PKP ja IL 1939. aastal kokku proportsionaalse valimissüsteemi kasutuselevõtus, kuid äärmuslike jõudude tõrjumiseks kehtestati esialgu künniseks 18% häältest. 1962 valimistel 10% häältest saanud KSP esitas selle kohta kaebuse, mille peale kohus otsustaski lõpuks, et selline valimiskünnis ei ole põhiseaduspärane. 1973. aastast on künniseks 8%. KSP oli selleks ajaks hääbunud, aga Vaba Nimekiri ja Sõltumatud pääsesid hiljem parlamenti just tänu künnise langetamisele.

Kogemused rahvahääletustega

On ammu teada tõsiasi, et need, kes omavad võimu, ei taha seda tingimata jagada nendega, kellel seda ei ole. Seda on üsna lihtne seletada inimeste sooviga teiste üle domineerida. Liechtensteini puhul on aga ilmnenud veel üks nähtus, millele on raskem loogilist seletust leida: küllaltki palju leidub ka selliseid inimesi, kes ei soovi näha enda suuremat võimestamist.

1919. aasta rahvahääletustel oli enamik hääleõiguslikest meestest mitte ainult valimisea langetamise, vaid ka Maapäeva otsevalitavate liikmete arvu suurendamise vastu. Valgustunud monarh sõitis nende tahtest üle. 1921. aasta põhiseadusega langetati valimisiga, ja vürst loobus õigusest nimetada osad parlamendisaadikud ise.

Liechtenstein oli Euroopas viimane riik, mis andis naistele valimisõiguse. 1984 toimunud rahvahääletusel kiitsid mehed selle heaks häältega 51,3% poolt, 48,7% vastu. Varem oli see rahvahääletusel juba kolmel korral tagasi lükatud, kuigi kõik erakonnad toetasid naistele valimisõiguse andmist. Esimene rahvahääletus toimus sel teemal 1968. Sellest lasti võtta erandkorras osa ka naistel. Nende hääled jagunesid: 50,5% poolt, 49,5% vastu. Üllatavalt suur osa naistest, kellele anti võimalus toetada endale valimisõiguse andmist, hääletas selle vastu.

Kuidas seda küll seletada? Kas põhjuseks oli Liechtensteini ühiskonnas sügavalt juurdunud patriarhaalne kultuur, mille tõttu paljud naised lihtsalt võõristasid poliitikat ega näinud seal enda jaoks mingit rolli? Või hoopis see, et 1968. aasta rahvahääletus korraldati põhiseadusest mööda minnes ja oli üksnes nõuandva iseloomuga? Kas endale hääleõiguse andmise vastu hääletades protesteerisid osad naised selle vastu, et mehed ei olnud seda neile juba andnud? Pakutud on mõlemat seletust. Ja võib-olla ongi mõlemas mingi tõetera – ühesuguselt käituvate inimeste motiivid võivad ju olla täiesti erinevad, mõnikord lausa vastupidised.

Mitmed teisedki küsimused on olnud rahvahääletusel korduvalt. 1945 ja 1972 lükati parlamendisaadikute arvu tõstmine 15-lt 21-le tagasi. 1985 oli korraga hääletusel kaks konkureerivat ettepanekut – üks nägi ette tõsta parlamendisaadikute arv 21-le, teine 25-le. Mõlemat kokku toetas 82,6% hääletanutest, aga kumbki ei saanud absoluutset enamust. 1988 kiideti viimaks heaks ettepanek tõsta saadikute arv 25-le. 1989 hääletati maha ettepanek võimaldada rahvahääletusi ka rahvusvaheliste lepingute osas, aga kolm aastat hiljem kiideti see heaks.

Erinevalt paljudest teistest riikidest saab Liechtensteinis panna rahvahääletusele ka maksuküsimusi. 1929 kiideti heaks maksu kehtestamine alkohoolsetele jookidele – 1968 lükati tagasi ettepanek see kaotada. Rahvahääletustega kiideti seal heaks ka näiteks tulumaksu sisseviimine, kohustusliku pensionikindlustuse loomine, tulumaksumäära tõstmine jne. Sel teel on otsustatud peretoetuste suurendamist, muudetud parlamendi töökorraldust ja kohustatud riiki maksma kahjutasu konkreetsele isikule, kelle vara oli sundvõõrandatud.

Rahvahääletusele on jõudnud suured projektid elektrijaamade, kanalite, teede, tunnelite, haiglate, kultuuri- ja konverentsikeskuste ehitamiseks. Alati ei ole taolisi algatusi muidugi toetatud. Rahvas on hääletanud maha ka mõned parlamendi otsused suurte suusavõistluste ja muusikaürituste rahastamiseks. Samas on toetatud rahvahääletustel korduvalt naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise lihtsustamist.

Kas meil on sealt midagi õppida?

Samuti kiitis rahvas heaks sooneutraalse partnerlusseaduse. 2011 toimunud rahvahääletuse algatasid selle oponendid, kes soovisid parlamendis vastuvõetud seaduse tühistamist, kuid rahvas kiitis selle heaks häältega 68,8% poolt, 31,2% vastu. Abordi küsimuses on lükatud aga tagasi nii ettepanekud selle lubamiseks (praegu on abordi tegemine Liechtensteinis keelatud) kui ka keelustamiseks juba põhiseaduse tasandil.

2003 kiideti rahvahääletusel heaks vürstikoja algatatud muudatused põhiseaduses, millega Liechtenstein muutus kriitikute sõnul absoluutseks monarhiaks (vürst võib valitsuse laiali saata, määrata ametisse kohtunikke ja vetostada kõiki seadusi). Samal ajal oli hääletusel konkureeriv ettepanek, millega taotleti vürstikoja võimu piiramist, aga see kukkus läbi. Praegune vürst Hans-Adam II ähvardas minna selle läbimineku korral eksiili, asuda elama Viini. Suur enamus rahvast seda näha ei soovinud.

Päris absoluutseks monarhiaks Liechtensteini tegelikult siiski pidada ei saa, sest 2003. aasta muudatustega sai rahvas ühtlasi õiguse vürstile umbusaldust avaldata ja monarhia kaotada (ilma, et vürst seda otsust vetostada saaks). Samas on aga selge, et praegune valitseja ei kavatse kiita heaks ühtegi otsust, millega ta isiklikult ei nõustu – just tema ähvardus vetostada abordi lubamine oli ilmselt see, mille mõjul jäi rahvahääletusel üsna napilt peale selle täielik keelustamine.

Kahtlemata leidub Eestiski monarhistliku riigikorralduse pooldajaid, kuid katsed seda juurutada mõjuvad siin parimal juhul naljana (nagu omaaegne kuningriiklaste tegevus Riigikogus), muidu aga lihtsalt halekoomiliselt. Samuti poleks minu arvates hea mõte hakata otsustama rahvahääletustega nii spetsiifilisi küsimusi nagu kalastuslubade andmine välismaalastele (Liechtensteinis toimus rahvahääletus küsimuses, kas seda lubada või mitte, aga sarnaseid väga kitsa valdkonna küsimusi on jõudnud seal rahvahääletusele teisigi).

Kindlasti võiks aga viia rahvaalgatuse seadustamisel ja rahvahääletuste kasutamise laiendamisel Eestis sisse võimaluse algatada rahvahääletus parlamendi laialisaatmiseks, et toimuda saaksid erakorralised valimised. Liechtensteinis ei ole olnud saja aasta jooksul küll ühtegi sellist rahvahääletust, kuid sellise võimaluse olemasolu distsiplineeriv mõju sealsete poliitikute käitumisele on vaieldamatu.

Artikkel ilmus 18. detsembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Avaliku halduse alused

On inimlikult mõistetav, et ebapopulaarsed poliitikud tahavad kujundada toiduahelaid, mis aitaksid neil võimule jääda, kuid selline tegevus ei ole mingil juhul avalikes huvides.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus on must-valgel kirjas üks lihtne põhimõte, millega peaks nõustuma iga aus kodanik: “Peame ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ning ei luba avaliku teenistuse politiseerimist.” See on nii elementaarne, et võib tekkida küsimus, miks see oli vaja üldse koalitsioonilepingusse kirja panna.

Tuleb välja, et selline meeldetuletus on koalitsioonile siiski vajalik. Viimasel ajal on just valitsuskoalitsiooni enda ridadest hakanud kostuma bravuurikat juttu, millega seatakse sisuliselt kahtluse alla vajadus seda põhimõtet järgida.

EKRE esimees Mart Helme armastab tsiteerida Stalini tuntud ütlust, mille kohaselt kaadrid otsustavad kõik. Teatavasti pillas Stalin selle fraasi 1935. aastal sõjaväeakadeemia lõpetajatega kohtudes – juba järgmisel aastal käivitati Nõukogude Liidus suur terror, mille käigus kaotas elu umbes miljon inimest. Puhastus viidi läbi ka parteis, riigiaparaadis ja punaarmees. Teiste hulgas litsuti nende hammasrataste vahel surnuks Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Artur Vallner, kunagine Tallinna linnapea Voldemar Vöölmann ja paljud teised Eestist põgenenud kommunistid.

Nii tehti nõukogude võimu- ja sunniaparaadis ruumi uuele, pärast 1917. aasta oktoobripööret täiskasvanuks saanud põlvkonnale. Vanad seltsimehed kustutati fotodelt ja heideti ajaloo prügikasti, et esile saaksid astuda uued inimesed, keda sidus tugevam lojaalsussuhe Stalini endaga.

Loomulikult ei ole põhjust karta, et see protsess võiks nüüd Eestis samal kujul korduda. On küll iseenesest kummaline, et ühe ennast rahvuslikuks nimetava Eesti erakonna juht tsiteerib pidevalt Stalinit ja Mao Zedongi, mitte Jannsenit või Jakobsoni, aga küllap seob teda siis nendega suurem hingesugulus. See ilmselt aga siiski ei tähenda seda, et EKRE liikmed võiks hakata inimesi Eestis samal moel karpi taguma – neil ei ole selleks lihtsalt jõudu. Või kardab keegi tõesti mingit kaugel noorusajal toimunud kaklustega praalivat 70-aastast vanurit ja sotsiaalmeedias uhkete tukkidega poseerivaid noorsante, kes on viilinud kõrvale ajateenistusest?

Pole põhjust. Selline näiline jõulisus, mis kätkeb endas varjatud vägivallaähvardust, on EKRE puhul lõpuks ikkagi vaid retooriline võte (möla), millega varjatakse oma argumentide intellektuaalset nõrkust.

Hoopis tõsisemat ohtu meie riigile kujutab soov ajada parteilised kombitsad sügavamale ametnikkonda. Seda õigustatakse jutuga, et poliitikutel peab olema võimalus luua poliitika elluviimiseks oma meeskond. Näitena tuuakse eeskujuks küll Ameerika Ühendriike, kuid sisuliselt vastab see ka Eestis juba praktikas proovitud bolševistlikule käsitlusele partei juhtivast rollist ühiskonnaelu suunamisel.

Ei saa öelda, et selline lähenemine on sündinud tühjalt kohalt. Veidi utreerides võib seda nimetada isegi Eesti viimaste kümnendite poliitiliste arengute kulminatsiooniks. Oluline vahe on aga selles, et vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, mil nõukogude kogemus oli kõigil värskelt meeles, ei söendanud ükski poliitiline jõud seada avalikult kahtluse alla seda, et poliitiliselt sõltumatu ametnikkond on omaette väärtus. Tõsiasja, et seda printsiipi tegudes pahatihti ei järgitud, võis optimist pidada vaid üheks mineviku igandiks, mis kestab inertsist edasi, kuid millest aja jooksul aegamisi välja kasvatakse. Nüüd on asutud seadma kahtluse alla juba seda põhimõtet ennast. Ametnikkonna väidetava politiseerituse vastu tahetakse võidelda tema veelgi suurema politiseerimisega.

EKRE juhtide poolt sõnastatud suund on saanud nähtavasti ka koalitsioonipartnerite vaikiva heakskiidu. Mõned keskerakondlased, näiteks Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone, on seda isegi avalikult toetanud. Mida selline lähenemine endaga kaasa toob, selle kohta leiab Eestist sobivaid näiteid palju.

Tartus pidi esitama hiljuti lahkumisavalduse keskerakondlasest abilinnapea Monica Rand, kellele koalitsioonipartneritel ja opositsioonil mingeid etteheiteid ei olnud, aga keda erakonna uued kohalikud juhid süüdistasid väheses pühendumises parteitööle. Asi läks koguni nii inetuks, et tema hirmutamiseks teatas üks 80-aastane naisterahvas: “Kui sa kohast ei loobu, leiad oma lapse kirstust.”

Antud juhul käis kemplus poliitilise ametikoha pärast. Võib muidugi väita, et abilinnapead peaksidki olema erakonna poolt vabalt tagandatavad. Aga küsimus on ka selles, kas abilinnapea peaks keskenduma enda otseste tööülesannete korralikule täitmisele või tegelema parteitööga. Kumb on rohkem avalikes huvides? Igaüks, kes ei ole mõne erakonna fanaatiline jünger, teab selle küsimuse vastust.

Milleni viib siis see, kui ametikohti hakatakse täitma senisest enam poliitilistel alustel? Eks ikka selleni, et ametisse võetaksegi järjest enam erialaselt asjatundmatuid, kuid ustavaid parteisõdureid, kelle tööülesannete hulka kuulub ka näiteks internetikommentaaride kirjutamine, et aidata jätta muljet erakonna suurest toetajaskonnast ning tümitada kõiki kriitikuid ja oponente, et nad vait jääksid.

USA meile selles osas eeskujuks ei sobi. Tartu Ülikoolis räägitakse tulevastele riigiteadlastele avaliku halduse aluste aines ühe esimese asjana sellest, et Euroopa ja USA haldustraditsioonid kujunesid ajalooliselt välja erinevas olukorras. Euroopas pidi ametnikkond olema algselt lihtsalt valitseja tahte elluviija. See eeldas ametnike kompetentsust. Ameerikas hakati jagama ametikohti inimestele, kes aitasid erakonnal võimule tulla. Sellisest patronaažisüsteemist on jäänud tänaseks alles tegelikult ainult jäämäe veepealne osa. Ka seal toetutakse nüüd suuresti professionaalsele, poliitiliselt neutraalsele ametnikkonnale, keda moodsad politrukid on hakanud sildistama “süvariigiks”.

Oluline on ka mastaapide erinevus. USA saab lubada endale seda, et saadab teistesse riikidesse suursaadikuteks erakondadele suuri annetusi teinud poliitiliste ambitsioonidega ärimehi, kelle eest teevad reaalse töö ära elukutselised karjääridiplomaadid, aga Eestil sellist luksust ei ole. Seal leidub loendamatu hulk ülikoole ja mõttekodasid, kus võimuga kaasnevatest positsioonidest ilma jäänud partei ajud saavad vahepeal jalga puhata, aga meil selliseid võimalusi ei ole. See peaks olema selge kõigile, kes nende teemade peale vähegi mõelda viitsivad.

Koalitsioonilepingus on antud sõnaselge lubadus pidada ametnike valikul esmatähtsaks nende erialast kompetentsust ja mitte lubada avaliku teenistuse politiseerimist. See leping ei oma küll mingit juriidilist tähtsust ega ole nähtavasti kellegi jaoks siduv, kuid selle sõlminud osapooltel võiks nüüd olla vähemalt nii palju sündsustunnet, et nad hoiduvad igasugustest avaldustest, millega seda põhimõtet kahtluse alla seatakse.

Soovitatav oleks muidugi järgida seda ka praktikas.

Artikkel ilmus 17. detsembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kene Vernik “Hea une teejuht”

Enne seda, kui lavale ilmus Kene Vernik, oli unetuse ravimine mulle tuntud ainult filmist “Mehed ei nuta” (1968). Huvitaval kombel meenutab ta veidi ühte noort arsti, keda seal kehastas Helle Juksar (omal ajal kuulus mannekeen, kellele see jäigi paraku ainsaks filmirolliks). Ei tea, kas see film võis teda oma elukutse valikul kuidagi inspireerida?

Okei, see selleks. Vernik jäi tegelikult silma juba kümne aasta eest telesaatest “Eesti otsib superstaari”, kus oli minu mäletamist mööda isegi veidi juttu sellest, et ta käis ülikooli kõrvalt tööl unekeskuses. Pärast seda olen igatahes juhtunud korduvalt lugema ka tema temaatilisi artikleid ning temaga tehtud intervjuusid (näiteks Telegramist). Ühtegi teist unetehnoloogi ma ei teagi. Seega on ta minu jaoks selles vallas täielik autoriteet. (Kui mitte arvestada Sigmund Freudi, kelle lähtepunkt ja vaatenurk on siiski hoopis teine).

“Hea une teejuht” on, nagu ütleb alapealkiri, praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Vernik toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kohati toob ta küll sisse selliseid erialatermineid, mida ma ausalt öeldes täna enam ei mäletagi, aga need ei mõju häirivalt. Raamat on hästi liigendatud. Sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid, kirjeldusi patsientide juhtumitest kui ka autori isiklikest kogemustest. Ainuke kriitiline märkus puudutab seda, et vahepeal kasutatud roosa kiri roosal taustal ei ole just kõige kergemini loetav. Õnneks esineb seda suhteliselt vähe.

Avaldatud on ka lugejatele mõeldud kahekuine eneseabikava, mida ma ei ole järginud, sest mul lihtsalt ei ole aega selles toodud ülesannete täitmiseks (mõttepäevikud, töölehed jne.). Isegi raamatust blogipostituse kirjutamiseni jõudsin alles nüüd, kuigi see sai ostetud juba oktoobris, kui see ilmus, ja lugemisest on samuti möödas juba… veidi aega.

Kokkuvõttes jäi mulje, et minu olukord ei ole selles osas (pean silmas unetust) praegu kõige hullem, kuid probleemiga tuleks siiski tegeleda, et see ei süveneks. Näiteks võiks vältida õhtuti arvuti kasutamist ja hakata regulaarselt trenni tegema. Nojah, võiks, aga… eee, võib-olla see kunagi tõesti õnnestub. Vähemalt mõelda selle peale ju võib. Peaasi, et suund on õige.

Lõpetuseks peatun siin veidi ühel teemal, millest selles raamatus võinuks ehk rohkem juttu olla.

Kohe üsna alguses toob Vernik välja, et “on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.”

Olen kuulnud, et osadel minu esivanematel (talurahvas, mitte töölised) oli kombeks terve perega öösiti üles tõusta, kõhud täis süüa ja uuesti magama minna, et hommikul kohe tööga pihta hakata. Vernik sellist tegevust ilmselt heaks ei kiidaks. Vähemalt lk 122 märgib ta vanemaealiste unehügieenist kirjutades, et selline öine ärkamine, mis tükeldab ööund, tekitab uinumisraskusi. Samas… kui üks ööuni on tegelikult alles nii hiljutine nähtus, kas ei või inimese organismile sobida siis paremini hoopis mingi varasem, polüfaasiline rütm? Mitte sellisel kujul nagu seda tänapäeval vahest propageeritakse (a la magad 8×20 minutit ööpäevas), vaid midagi sarnast sellele nagu see võis olla siin vanasti, kui öist und katkestas lihtsalt pikem paus, mille kestel oldi ärkvel, söödi ja tehti muid toiminguid.

Mina selle küsimuse vastust ei tea, aga oleks huvitav teada.

Otto Liiv “Ajaloouurimise allikail”

Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.

Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.

Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).

Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.

Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.

Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.