Kęstutis Navakas “Kala peeglis”

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).

“Churchill” / “Darkest Hour”

Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.

“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.

Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.

Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.

Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.

Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”

Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.

Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.

“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”

Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.

“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.

Soovitused Reformierakonnale

Reformierakond on saanud viimasel ajal palju tähelepanu seoses sellega, et hakkab vahetama oma juhti, kuid samas on alanud ka erakonna programmi uuendamine ja 2019. aasta Riigikogu valimisplatvormi koostamine, milles kutsutakse kaasa lööma kõiki, kes on sellest huvitatud.

Saatsin nende programmitoimkonnale omapoolsed soovitused selles osas, mis puudutab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Midagi päris uut neis ei ole, kõigist on olnud juttu juba varem, kuid Reformierakonna jaoks oleks nende punktide võtmine oma programmi siiski suur samm edasi.

DÜNAAMILISE DEMOKRAATIA POOLT

Reformierakond kui klassikalist liberalismi esindav jõud seisab järjekindlalt liberaalse demokraatia, võimude lahususe, kodanikuõiguste ja -vabaduste eest. Eestis demokraatiale paremate arenguvõimaluste tagamiseks:

* Teeme ettepaneku võtta Riigikogu valimisel kasutusele üks üleriigiline valimisringkond, kus kohad jaotatakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

* Teeme ettepaneku luua õiguslikud alused rahvahääletuse laialdasemaks kasutamiseks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega.

* Teeme ettepaneku kaotada Riigikogus nn. katuserahade jagamine, eraldada selleks ettenähtud summad regionaalarengu toetamiseks maaeluministeeriumi vastutusalasse.

* Teeme ettepaneku siduda erakondade rahastamine riigieelarvest valijate häältega (seadusega pannakse paika, et erakond saab riigieelarvest iga eelnenud valimistel saadud hääle kohta 10 eurot aastas).

* Teeme ettepaneku korrastada erakondade liikmete register ja lugeda edaspidi erakondade liikmeteks ainult seadusega sätestatud ulatuses (vähemalt 10 eurot aastas) liikmemaksu tasunud isikud.

* Teeme ettepaneku kaotada erakondade registreerimisel liikmete arvule seatud alampiir.

* Teeme ettepaneku kaotada valimisteks kandidaatide registreerimisel kautsjoni nõudmine, kuid hakata nõudma avalike toetajate olemasolu (Riigikokku kandideerimisel peab kandidaadil olema vähemalt kümme, Euroopa Parlamenti kandideerimisel sada avalikku toetajat).

Lisaks andsin ühe üldisema soovituse seoses Euroopa Liidus toimuvate arengutega.

Euroopa Liit – teeme vähem, aga paremini

Euroopa Komisjoni koostatud “Valge raamat Euroopa tuleviku kohta” sisaldab viit stsenaariumi Euroopa Liidu arenguks. Reformierakond toetab neljandat stsenaariumit, mille kohaselt Euroopa Liit peab keskenduma sellele, et saavutada valitud poliitikavaldkondades (näiteks innovatsioon, kaubandus, turvalisus, ränne, piirihaldus ja kaitse) kiiremini paremaid tulemusi. Valdkondadele, mille lisandväärtust peetakse väiksemaks või milles ei peeta lubaduste täitmist võimalikuks, pööratakse seevastu vähem tähelepanu, et mitte killustada piiratud ressursse.

Kai Aareleid “Vihm ja vein”

veiniklaasid rõdulaual
olid kogunud endasse öise vihma
naine oli kogunud endasse
piisakese teist inimest

vihma sai klaasidest välja kallata
inimene jäi

Kogu sisaldab 36 luuletust, jagatud kolmeks osaks. Kui jätta kõrvale ülalpool tsiteeritud nimiluuletus, siis on veini mainitud veel vaid ühes, kus juuakse põhjamaa pooltalves istudes, küünalt põletades ja mälestusi mõlgutades ajaviiteks ära pudel veini. Paaril korral viidatakse ka kohvitamisele, kuid see on vaid pinnavirvendus. Jutt käib üldiselt muudest asjadest.

Vihm ei ole samuti kõige läbivam kujund, mida autor kasutab, see on vaid üks selle vormidest. Luulekogus esinevad kõik ürgelemendid (vesi, tuli, maa, õhk), kuid just vesi on neist kõige domineerivam. Seda võib kohata siin erineval kujul (minu lemmik: libedus udumärjal rööpal), aga enamasti merena.

vana pärna otsast paistab endiselt meri
nüüd ronivad sinna mu lapsed
toovad sõnumeid

Kui üks Hemingway jutustus kannab pealkirja “Vanamees ja meri”, siis selle luulekogu tiitliks võinuks vabalt olla sama pretensioonitult ja kergelt kõlav “Jalutuskäik rannas”. Maa esineb siin sageli saarte või rannana. Tuli on võtnud tihtipeale päikese kuju. Ja õhk on see, mida hingub ridade vahelt.

on inimesi
kelle silmapiiriks on
sõnad

Palju vilksab läbi ka otsesemaid viiteid religioonile (kirikud, katedraal, kirikukell, kirikuplats, hauakambrid, väike altar), aga lõpuks tuleb “Tüdruk Lesboselt”. Kokkuvõttes: nii kergeks ei saa keegi / et kandjaid poleks vaja, kuid igatsus ja unistused / niipea käibelt ei kao / meie jääme pinnale.

Nikolai Baturin “Fööniksburgi karussell”

Kogumikust leiab viis teksti: autori saatesõna, ühe lühiloo, näidendi, kinonovelli ja essee. Tagakaanel rõhutatakse, et kõik lood keerlevad ümber Viljandi. Baturin ise täiendab seda sissejuhatuses: “Ent loodetavasti nii, nagu keerleksid nad ükskõik mis maailma väikelinna ümber.”

Nii ja naa. Esseest ma ühtegi viidet Viljandile ei leidnud. Lühiloost, mis ilmus juba 2015. aastal ajakirjas Looming, vilksavad korraks läbi Paul Kondas, Toomas Tondu ja Fellin ise, aga sama hästi võiks seal tõesti olla nimetu linn tundmatute tegelastega.

Näidendis “Heledate varjude õhtu” on Tondu juba üks läbivaid tegelasi. Samas esinevad ka tema ema ja isa ning õde Liisa, kes oli samuti näitleja, varalahkunud Hilda Gleser ja teised Viljandiga seotud inimesed. Tunnusmeloodiaks on valitud üks koht laulust “Mulgimaa, sääl on hää elada” (sõnad John Pori).

Väike Viljandi, Mulgimaa pealinn
juba aastaid palju püsinud on siin.
Ei läe meelest lossimäed,
kus nii õrnalt käsikäes
armund olles meil tee läbi viind…

Kinonovell “Värvilised Värvud”, mis on justkui pung Baturini romaanist “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija” (1993), kulgeb veel rohkem Viljandi ainetel, kuid seda sarnaselt mõne segase unenäoga, kus asjad ei ole kunagi päris nii nagu päriselt.

Stiilinäide:

Väikelinn haljastel küngastel

Horisondi tagant – kõrgele orunõlvale ilmub tolmusaba keerutades AUTOMOBIIL… All ürgorus avaneb vaatele maaliline järv ja VÄIKELINN HALJASTEL KÜNGASTEL. Puude pöörastikust paistavad kirikutornid, veetorn ja kõrgemate hoonete kivikatused. Lähenedes avaneb vaade kunagise loss-kindluse eksootilistele varemetele. Sinkjas põuavine ning kõikemähkivad amplitaimed annavad linnakesele kergelt heiatusliku varjundi…

DIPLOMAADIKOHVRIGA MEES (hääl): Iga linn hakkab peale nimest: selles peitub tema õnn ja õnnetus. Õnnetus, et me linnal tuli sõdades tuhatkord ära põleda ja õnn, et tal tuli tuhatkord oma tuhast tõusta ning teenida sellega ära surematu nimi…

“FÖÖNIKSBURG,” luges Liiken nobedasti viidalaualt.
“FÖÖNIKSI LINN!” ütles isa-Njodorff kerge paatosega.
“LINN – FÖÖNIKS,” lausus unelev Miila.

RAHU OLGU SU MÜÜRIDE VAHEL, HEA KÄEKÄIK SU KUNINGLIKES KODADES. LAULUD.

(Kaadris: Fööniksburgi arhetüüp, gravüür; suures plaanis linna VAPP, millel kujutatud föönikslind ajab hetkel oma muinasjutulised sabasuled virmalisena laiali.)

Kogumiku pealkirjas toodud “Fööniksburg” viitab seega otseselt Viljandile. “Karussell” tähistab nähtavasti seda, et lugejatel võib hakata toodud tekste läbides pea ringi käima. Sisuliselt ongi need nagu mingid segased, ebaloogilised unenäod. Mõnele selline stiil meeldib, mõnele mitte.

Elin Toona “Pagulusse”

Tänavu eesti keeles ilmunud mälestusteraamatute hulgas on Elin Toona Gottschalki “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” ilmselt üks loetumaid.

Inglise keeles avaldati see 2013. aastal ja raamat pälvis koheselt tähelepanu ka Eestis. Kui The Economist valis teose 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka, siis oli selle eesti keelde tõlkimine ainult aja küsimus, sest müügiedu näis olevat garanteeritud. Nüüd ongi sellest tulnud juba ka kordustrükk, kuigi raamatu eestikeelse väljaande esitlus toimus alles mõne kuu eest.

2013. aastal kirjutas Postimees, et Toona on Eestis paljude jaoks tundmatu kirjanik. Nüüdki rõhutas kõnealust raamatut kultuurilehes Sirp arvustanud Made Luiga, et teda ei tohiks jätta pagulusse.

Vaevalt selle pärast enam muretsema peab. Kui palju on tänapäeva Eestis kirjanikke, kelle loomingule on pühendatud ülikooli lõputöö ning kelle raamatu ilmumise puhul on tehtud autoriga päris pikalt juttu nii päevalehtedes, raadios kui ka televisioonis? Vähemalt laiatarbemeedia vähese huvi üle nüüd kurta ei saa. Ja pärast “Pagulusse” lugemist leitakse tõenäoliselt kergemini üles ka Toona varasemad teosed. Samuti peaks see olema heaks reklaamiks tema trükivalgust ootavale romaanile “Mihkel, muuseas”, millest avaldas juba suvel pikema katkendi ajakiri Looming.

Millest räägib “Pagulusse”?

Kõigepealt saavad lugejad sissejuhatuseks pildi väikese Elini (sünd. 1937), tema vanaema, ema, isa ja teiste lähikondsete elust Eestis sõja eel ja ajal. Autor tugineb enda mälestustele, mida on täiendanud hiljem kogutud andmete, kuuldud lugudega.

Järgneb raamatu kõige jõhkramaid mälestuskilde sisaldav osa, mis räägib Eestist põgenemisest 1944. aasta septembris ning ränkadest katsumustest ja läbielamistest Saksamaal.

Pärast sõda viibis Toona mõned aastad Meerbecki põgenikelaagris. Järgnes ümberasumine Inglismaale, kus ta sattus vahepeal lausa lastekodusse ja asus juba varakult tööle kudumisvabrikus. Umbes poole raamatu mahust võtabki enda alla elu sõjajärgsel Inglismaal, kus pagulased pidid seisma silmitsi briti klassiühiskonna jäikade raamide, kohanemisraskuste ja identiteedikriisiga.

Väliseestlaste kogemustest rääkides on Eestis tavaks tuua välja nn. edulugusid (a la alguses oli küll väga raske, aga kõik katsumused said ületatud ja paljud eestlased jõudsid väga kaugele) ning Toona isegi on kokkuvõttes üks neist, kuid ta näitab väga hästi kui raske see tegelikult oli, ja kirjutab ka neist, kellel ei läinud nii hästi.

Üks põnev peatükk on pühendatud külma sõja spioonimängudele ning lõpuks jõuab autor tagasi Eestisse.

Toona kirjeldus 1990-ndate alguse Tallinnast tundus mulle kergelt sürrealistlik, liiga vastav mingitele Lääne inimeste stereotüüpidele Ida-Euroopast, aga kuna ma ise siis seal ei elanud, vaid käisin ainult vahest harva ja nägin asju läbi lapse silmade, siis… mine tea, võib-olla oligi kõik nii õudne. (Tallinnas võib ju ka tänapäeval näha ühte parajat kloaaki, kui seda vastava pilguga vaadata.)

Lugemise ajal imestasin pidevalt autori mälestuste hämmastava detailsuse üle. Mitmetes intervjuudes on ta selgitanud, et tal on filmilik mälu. Kohati on ta samu teemasid käsitlenud ka oma varasemates teostes ja aja jooksul on tema mälestused muutunud detailsemaks. Epiloogis tunnistab ta avameelselt, et peab nimetama seda raamatut “faktsiooniks” ehk “lõiminguks faktidest ja fiktsioonist, sellest, mida mu silmad nägid ja mu meeled tajusid põimituna kujutlustega ajast ja kohast.”

Seega päris üks-ühele “Pagulusse” möödunud tegelikkust ilmselt edasi ei anna (kajades hääl ju ikka veidi muutub), aga ilukirjanduseks ei saa seda samuti nimetada. Ütleme siis, et see on lihtsalt elupõhine raamat ühe lapse suureks sirgumisest keerulistes oludes, kuid pandud kirja kõrges vanuses.