Jaan Aru “Ajust ja arust”

“Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust” on kaasahaarav teos, mis viib lugeja sügavale inimaju ja teadvuse saladustesse. Jaan Aru suudab keerulised teemad lugejatele mõistetavaks muuta, pakkudes samas põnevat lugemiskogemust.

Raamatu tugevus seisneb selles, kuidas autor suudab keerulist neuroteadust ja kognitiivseid protsesse lugejale avada. Ta kasutab lihtsaid ja igapäevaseid näiteid, et selgitada keerulisi kontseptsioone, aidates lugejal mõista, kuidas meie aju töötab ja kuidas see meie igapäevaelu mõjutab. Aru suudab põimida teaduslikud teadmised huvitavate lugudega, luues sellega sidusa ja haarava jutustuse.

Raamatusse on lisatud kaasaegseid teadusuuringuid ja viiteid, mis aitavad värskendada lugejate teadmisi aju toimimise kohta. Autor ei pelga puudutada ka keerukaid teemasid nagu tehisintellekt, teadvuse olemus ja vaba tahe, pakkudes samal ajal erinevaid vaatenurki ja mõtlemisainet.

Kuigi raamat võib olla teadushuvilisele lugejale äärmiselt nauditav, ei jäta autor ka teisi lugejaid unarusse. “Ajust ja arust” on kirjutatud lihtsas ja selges keeles, mis muudab selle ligipääsetavaks ka neile, kes pole neuroteadusest varem palju teadnud. See võimaldab laiemal lugejaskonnal avastada aju ja teadvuse põnevat maailma.

Kriitikana võib öelda, et mõned teemad võivad jääda pinnapealseks ning süvitsi minevate lugejate jaoks võib raamat jätta mõned küsimused õhku rippuma. Samuti võiks mõned näited olla veidi mitmekesisemad, et kõnetada erinevaid eluvaldkondi.

Kokkuvõttes on “Ajust ja arust” haarav ja hariv teos, mis avab uksed inimaju keerukasse maailma. Jaan Aru suudab lugeja kaasa viia teaduse ja mõistatuste rännakule ning pakkuda mõtlemisainet nii neile, kes on juba neuroteadusest huvitatud, kui ka neile, kes soovivad avastada aju toimimise saladusi esmakordselt.

Ülaltoodud osa käesolevast postitusest kirjutas ChatGPT ehk tehisintellekt, mis võttis seda tehes aluseks need varasemalt Jaan Aru teose “Ajust ja arust” kohta kirjutatud arvustused, mille tekst on interneti kaudu kättesaadav. Toimetasin seda väga vähe, parandasin sõnastust vaid mõnes kohas. Järgneb minu enda kirjutatud osa.

Esimene trükk kõnealusest teosest ilmus 2017. aastal, mina lugesin nüüd 2019. aasta väljaannet. Tehisaru võime osas matkida inimese mõistust on Aru selles küll veel veidi skeptiline, kuid vahepeal on toimunud kiired arengud. Võimalik, et need ei ole teda palju üllatanud, sest tunnistab ta ju tegelikult isegi, et “lähiaastatel näeme üha nutikamaid masinaid.”

Mind ennast üllatas seda raamatut lugedes kõige rohkem vist see, et oma teadvusuuringuid alustades uskus Aru, et teadvus on midagi ajust eraldiseisvat. Minu mõistuses on need kaks alati kokku kuulunud. Hoopis iseküsimus on aga hinge olemasolu või olematus, kuid see läheb juba tõesti usu valdkonda ja sellel Aru ei peatu. On sümpaatne, et ta tutvustab lugejatele erinevaid teooriaid, rõhutades seejuures, et paljud asjad ei ole tegelikult veel päris täpselt teada.

Veidi unenäosümboolikast. Aru argumenteerib, et unel ei ole varjatud tähendust, mida saaks unenäoseletajate abil seletada, sest inimeste erinevatest kogemustest johtuvalt omavad asjad nende jaoks erinevat tähendust. Viimasega võib küll nõustuda, eriti tänapäeva atomiseerunud kultuuriväljaga ühiskondade puhul, kuid freudistlik psühhoanalüüs minu meelest siiski päris tupiktee ei ole. Selle tuumaks ongi ju selgitada välja, mida üks või teine unes korduv sümbol tähendab konkreetse inimese jaoks. Tänapäeva maailmas, mida iseloomustab suur kogemuslik mitmekesisus, ei maksa muidugi otsida mingeid universaalse tähendusega (sageli religioosse taustaga) sümboleid, kuid see ei tähenda seda, et unenägude dekodeerimine on täiesti mõttetu tegevus – uni võib omada varjatud tähendust ka siis, kui selles esinevad sümbolid ei oma mingit universaalset tähendust.

Kes otsib konkreetseid näpunäiteid, millest juhindumine aitab kasutada oma aju paremini, see leiab neid sellest raamatust terve rea (lk 122–128), eraldi on toodud välja ka rida juhtnööre hea une saavutamiseks (lk 132–136). Inimestele, kellele see raamat meeldib, võib sobida lugemiseks ka Kene Verniku “Hea une teejuht” ja Anna Lembke “Dopamine Nation”. Soovitan neid kõiki!

“Eesti merenduse ajalugu. I”

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv leidis seda teost tutvustades, et “sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist.”

Jah, raamat on kena, kaalub 1.585 kg ja sobib riiulis hästi mõne aasta eest ilmunud kaheköitelise mammuti “Eesti Vabadussõja ajalugu” kõrvale. Mõlema koguteose koostamine kestis aastaid ning vaevalt leidub palju neid, kes oleks need päris rida-realt läbi lugenud. “Eesti merenduse ajalugu” on minu hinnangul siiski kergemini loetav, sest see käsitlus hõlmab pikemat perioodi, mistõttu on jutt tunduvalt vaheldusrikkam ja kokkuvõtlikum – piisavalt detailne, aga mitte nii üksikasjadesse laskuv. Vaheldurikkust lisab seegi, et kaasatud autoreid on rohkem. Nende tase on üldiselt ühtlaselt hea, kuid käekiri kohati erinev.

Tarmo Soomere märgib saatesõnas, mille avaldas ka ajaleht Sirp, et see koguteos on suur samm adekvaatse enese­positsioneerimise poole: “Juba siis [st. tuhat aastat tagasi] oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.”

Tänavu avaldatud I köide hõlmab perioodi Eesti randade asustamisest kuni Teise maailmasõja alguseni. See on jagatud viieks osaks: Eesti merenduse esiajalugu; Eesti merendus keskajal – muistsest vabadusvõitlusest Vene-Liivi sõjani; Uusaeg: Vene-Liivi sõjast kuni esimeste aurulaevadeni; Eesti merendus 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani; Iseseisva riigi merendus 1918–1940. Iga osa koosneb hulgast peatükkidest, milles oma ala eksperdid annavad asjatundlikke, kuid samas ka laiemale lugejaskonnale sobivaid ülevaateid kitsamatest alateemadest (näiteks Marika Mägi kirjutab sellest, mida räägivad eesti meresõitjatest Põhjala saagad ja keskaegsed kroonikad).

Kaptenleitnant Ott Laanemets oli Sirbis kõnealust teost arvustades kohati üsna kriitiline, märkides, et see raamat näitab ka meie merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Seda kindlasti. Inimesena, kelle isiklik kokkupuude merendusega piirdub ajateenistusega Eesti mereväes, kuid keda mereajalugu on väikest viisi ikka huvitanud, leidsin mina sellest teosest enda jaoks küllaltki palju uut infot – hea, et senised uuringud sedasi kokku on võetud, sest vaid vähesed fanaatikud suudavad ja jõuavad ennast ju neist kõigist ise läbi närida. Minu meelest ei ole ka kronoloogiline ülesehitus sellise ülevaate puhul puudus – teemade terviklikud käsitlused (näiteks Läänemere kaubalaevandus ja/või meresõjad läbi kogu ajaloo jms.) sobivadki paremini hoopis omaette raamatuteks, mis ehk loodetavasti kunagi ilmuvad.

Tekstist käisid küll läbi mõned minu kauged sugulased, näiteks Jakob Prei, aga perekonnaloo uurimiseks see teos, sarnaselt kaheköitelisele Vabasussõja ajaloole, ilmselt üldiselt hästi ei sobi, sest üldistusaste on liiga suur. Samas annab see hea ülevaate laiematest arengutest, aitab mõista sündmuste taustu ning võib pakkuda kohati ka selliseid detaile, millest on kasu perekonnaloo uurijatelegi. Eriti muidugi neile, kelle poolt uuritavad on olnud kuidagi seotud merendusega.

“Kuigi raamat on mahukas ja sisutihe, ei suuda see kajastada kõiki sündmusi meie merenduse tormisest ajaloost, need peatükid tuleb kirja panna noorematel ajaloolastel. Ees seisab suur töö koguteose II köitega,” rõhutatakse raamatu ümbrispaberil. Jah, selle ilmumiseni võib kuluda veel päris kaua aega, sest korralikult läbiuurimata ala on suur.

Kuhu edasi, Viljandi folk?

Veidi lühem ja toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 4. augustil 2023 ajalehes Sirp.

XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.

Juubelihõnguline festival möödus kaunis väärikalt, aga see ei tähenda seda, et taevas Viljandi pärimusapeo kohal on pilvitu.

25 aasta tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris 5-osaline saatesari “Aja kõlad”, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille: kannel, torupill, viiul, lõõtspill ja hääl. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.

Kohati tundus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiulifestival. Loetud tunnid hiljem tutvustas kontsertprojekt “Kandlelumm” erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Sellel kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad veel sügavamalt sellesse maailma sisse minna.

Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinidele mõeldud repertuuarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi & Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris Eesti ETNO 2023 osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja “Regilaulu podcast” uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna tuleks, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?

Viljandi folgilt võis saada tänavu päris korraliku nostalgialaksu. Festivali juubeli puhul tuli hetkeks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on hästi tuntud selle pikast ja kuulsusrikkast ajaloost: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! “Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!” hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgas üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga avameelne ja siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest loogiline, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine tegelikult kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete lastelauludega vms. Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.

Uus lava: baptistikirik. Viljandlastele on see juba tuntud kontserdipaik, aga folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali esimest, loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi “Regiväli”, mille esiettekanne oli paar nädalat varem Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju inimesi, et kõik ei pääsenud kirikusse. Päris suur hulk kuulas seda kiriku kõrval õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: “Regiväli” on veebis järelkuulatav).

Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, aitab traditsioonidel olla päriselt elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et tegelevad sisuliselt traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, mille raames toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, EHALE ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Tundub, et nad on leidnud oma publiku – kuulajaid kogunes mõlemale arvukalt. EHALE solist tunnistas publikule, et ta on juba väiksest saadik unistanud, et saaks esineda kunagi Viljandi folgil täispika kontserdiga suurel laval.

Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et lisaks nende muusikatraditsioonide tutvustamisele Eesti kuulajatele, aitab Viljandi folk tutvustada siinset traditsiooni neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha päris paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid aga ka rahvusvahelised koostööprojektid, nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne sarnase koosluse tekkimiseks.

Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte mingi salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et vana rahvaviisi “Esimene tüürimees” (rohkem tuntud refrääni järgi: “Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.”) õnnestus kuulda nüüd lausa viies erinevas seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks aga teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või hoopis festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks laiadesse massidesse. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.

Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis nüüd näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski üsna selge. Tundus loomulik, et laste etnolaagris osalenute esituses kõlas Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik “Mehed metsas on ühendanud jõu” (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne “Bella ciao” või mõni teine punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni “Imagine”.

“Putler mine…!” laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu kogu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis “Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!” – kas vilistataks välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi sellel festivalil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selles mõttes on see väga etteaimatav, see tähendab publiku jaoks turvaline koht, kus inimesi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks šokiks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu. Mood on vist muutunud.

Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Selle seostamiseks suvise festivaliga ei pea olema raketiteadlane. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus nüüd tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade pärast. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnniteede ääres pilli mängivad inimesed, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kelle jaoks see ei olnud esimene kord, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tunduvalt tagasihoidlikum.

Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei suutnud enam rahuldada vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis kutsus omakorda esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada saadavat tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõstatub iga sarnase festivali puhul ühel hetkel möödapääsmatult küsimus, kas see suudab elada üle enda ellukutsujate lahkumise. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Tuleb loota, et Viljandi folk osutub üheks neist.

LISAKS: Parema osa sellest (YT), mida ma olen kuulanud nüüd pärast Viljandi folki, leiab selle lingi taga asuvast esitusloendist.

Viljandi folk 2023 (fotoreportaaž)

Neljapäev, 27. juuli 2023

XXX Viljandi pärimusmuusika festival on alanud. Mina olin kaevumäel (nina otsas mingi puru) kohal juba enne seda, kui rongkäik sinna jõudis.

Pärast pidulikku avatseremooniat suundusin ma kuulama Ruhnu viiuliorkestrit. Kuna president Alar Karis koos saatjaskonnaga (näha pildil) jõudis sinna alles veidi pärast kontserdi algust, olgu siinkohal mainitud, et Lee Taul avaldas sissejuhatavas sõnavõtus lootust, et Eesti riik võimaldab Ruhnule peagi merekindla sõiduvahendi (praegusel esineb tehnilisi rikkeid). Ühineme selle sooviga!

Sattusin samas tunnistajaks ka sellele, kuidas Sakala fotograaf Elmo Riig (väljasirutatud käega) andis heliproovi siirdunud muusikutele korralduse peatuda, sättis kompositsiooni paika ja tegi neist pilti. Fotograafi taga (paremal servas) on näha muhelemas Sakala kultuurireporter Margus Haav.

Edasi suundusin Pärimusmuusika Aita, kus esinesid tänavu laste etnolaagris osalenud noored. Kahjuks näitas telefon pärast selle väikese videolõigu Instagrami postitamist, et sel hakkab aku tühjaks saama, mistõttu otsustasin fotode ja videosalvestuste tegemise selleks päevaks lõpetada. Festivali algusest ei olnud siis möödunud veel nelja tundigi. Nii et tasub ikka ise kohale tulla, kui sellest osa tahate saada.

Reede, 28. juuli 2023

Esimene välisartist, keda ma tänavu kuulama jõudsin, oli Tiibeti pärimusmuusik Loten Namling, kes on sündinud Indias ning elab Šveitsis. See ei olnud tal esimene kord Eestis esineda, aga oli minul esimene kord teda kuulata – läksin teda kuulama tänu ühe inimese soovitusele, kes kuulis teda esinemas läinud aastal pärimusmuusika lõikuspeol.

Sel aastal toimusid folgifestivali raames esimest korda kontserdid ka Viljandi baptistikirikus. Täpsemalt küll ainult kaks kontserti, aga need mõlemad olid küllaltki huvitavad. Esimese andsid Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder.

Nende kahe kontserdi vahel käisin ma festivali põhialal. Ülaltoodud video on tegelikult väike tööõnnetus, sest tahtsin postitada Instagrami sellest laulust hoopis ühe teise lõigu, aga ajasin tehtud salvestused kogemata segamini. Kuna ma seda siis enne postitamist üle ei kuulanud, läkski üles vale lõik. Tegijal ikka juhtub!

Kui ma baptistikiriku juurde tagasi jõudsin, oli seal 15 minutit enne kontserdi algust juba selline saba, mis kasvas veel poole pikemaks. Kirik sai puupüsti rahvast täis ja kõiki huvilisi sinna sisse ei lastudki. Osad kuulasid Pärt Uusbergi “Regiväli” ettekannet kiriku kõrval õues avatud akende all.

Suundusin seejärel jälle tagasi põhialale, kus käisin veel Trad.Attack!-i ja Tintura kontsertidel, aga ma ei viitsinud nii hilja õhtul telefoniga enam rohkem pilte teha.

Laupäev, 29. juuli 2023

Folgi laupäevase kava avas Veljo Tormise loomingule pühendatud kontsert, kus esinejateks osutusid kontserdikülastajad ise. Kuna seal oli tegelikult suht suur osakaal inimestel, kes on ka varem kusagil kooris laulnud, kujunes tulemus kaunikesti kenaks.

Noored pärimusbändid kaevumäel. Kui arvate, et ülaltoodud video annab sellest kontserdist mingisuguse ettekujutuse, siis olete küll sügavalt eksinud.

Júlia Kozáková esikalbumi “Manu​š​a” esitluskontserdil võis näha publiku hulgas kohalikke romasid (sellele pildile ei jäänud). Tema bändimehed käisid varem ka sellel kontserdil, kus improviseeritud ühendkoor esitas Tormise loomingut. Neile meeldis.

Õhtu lõpetas minu jaoks Iiri-Eesti lauluvägi. Kui pärast pühalikku kontserti kirikust välja astusin, tervitas üks õllepudeliga võõras tüüp hüüatusega: “Noh, pidu läbi vä!?” Meenus kohe, miks tekkis kunagi alternatiivina Viljandi folgile alkoholivaba festival Hiiu Folk.

Pühapäev, 30. juuli 2023

Lõpuks siis ka paar suvalist hetke viimasest päevast, mil mul said kuulatud Paabel, Varispäivätrio, Le Diable à Cinq ja El Khat.

Viljandi folk lõppes tänavu päris korraliku vihmasajuga. Lahkusin Ando ja sõprade kontserdilt poole üheksa paiku, sest ei viitsinud enam rohkem liguneda. Pärast seda tuli seal veel lõpupidu Zetodega. Päeval olin kuulnud, kuidas mõned tüdrukud, kes olid festivalil kohal algusest peale, rääkisid, et nad ainult Zetode pärast Viljandi tulidki.

Serhi Plohhi “Euroopa väravad. Ukraina ajalugu”

Harvardi Ülikooli Ukraina-uuringute instituudi direktor Serhi Plohhi (sünd. 1957) alustas oma karjääri ajaloolasena Ukraina NSV-s. 1983–1991 töötas ta õppejõuna Dnipropetrovski Ülikoolis, jõudes välja professori ametikohani. 1991. aasta augustiputši ajal lendas ta Kanadasse, kus asus pidama Alberta Ülikoolis külalisprofessorina loenguid rahvusküsimusest NSV Liidus. Hiljem jäigi Ameerikasse. Oma uurimistöös on Plohhi keskendunud Ida-Euroopa, eriti Ukraina ajaloole.

Tema teostest oli mul varem loetud “Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp” (2014, e.k. 2016), milles ta keskendub NSV Liidu viimastele elukuudele. Plohhi teesi kohaselt oli NSV Liidu saatuse jaoks ülioluline see lühike periood, mis jäi augustiputši ning NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumise vahele, kusjuures NSV Liidu saatuse määrasid ära kahe suurima liiduvabariigi Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. NSV Liidu lagunemise “peasüüdlasena” kujutas ta Ukraina toonast presidenti Leonid Kravtšukki, kes keeldus siis uue liidulepingu sõlmimisest.

Sellist ajalookäsitlust, mida “Viimane impeerium” väljendas, võib nimetada ukrainotsentristlikuks. Rodric Braithwaite, kes oli 1988–1992 Briti suursaadik Moskvas, märkis seda raamatut arvustades, et Plohhil on küll õigus, et NSV Liit võinuks elada üle Balti riikide lahkumise, kuid muutunuks poliitiliselt mõttetuks ilma Ukrainata, aga NSV Liidu viimased elukuud, millele ta keskendub, “polnud enamat kui viimane vaatus pikaleveninud, mitmetahulisest ja eepilisest draamast. Selleks ajaks ei olnud enam küsimus kas, vaid kuidas NSV Liit viimaks laiali laguneb.”

Sellises kitsamalt Ukraina ajaloole keskenduvas teoses nagu “Euroopa väravad”, mis hõlmab ajaliselt märksa pikemat perioodi, on ukrainotsentrism muidugi õigustatum. Plohhi alustab 5. sajandil eKr elanud Herodotosest, kelle “kirjeldus sküütidest ning maadest ja rahvastest, keda nad valitsesid, tegi temast mitte ainult Ukraina esimese ajaloolase, vaid ka esimese geograafi ja etnograafi” (lk 30), kuigi ise ei külastanud “ajaloo isa” Herodotos seda piirkonda ilmselt kunagi, ja jõuab välja aastasse 2020, mil Ukraina presidendiks on Volodõmõr Zelenskõi, tema erakond Rahva Teener on võitnud parlamendivalimised ning pärast seda peaministriks saanud Oleksi Hontšaruki valitsus juba ametist lahkunud, aga konflikt Venemaaga ei ole veel muutunud täiemahuliseks sõjaks.

Inglise keeles avaldati “Euroopa väravad” juba 2015. aastal, aga 2021. aastal ilmus selle täiendatud väljaanne, mis tõlgiti nüüd siis ka eesti keelde.

Plohhi toob hästi välja, et 2014. aastal alanud relvakonflikt muutis kiiresti Ukraina ühiskonna geopoliitilist orientatsiooni. Varem kõiguti ida ja lääne vahel, aga seejärel saavutasid selge ülekaalu läänemeelsed jõud, enamik riigi elanikest asus toetama ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Toetus lähedaste suhete arendamisele Venemaaga kukkus kolinal. Samas on aga kogu tema eelnev käsitlus Ukraina varasemast ajaloost tegelikult kinnitus sellele, et välispoliitiline orientatsioon võib muutuda kiiresti mitte üksnes suuremate inimühenduste, vaid ka üksikisiku tasandil. Ja mitte üksnes poliitiline orientatsioon, vaid ka kultuuriline identiteet.

Plohhi annab sisuliselt ülevaate pikast arengust, mille saaduseks oli sõjaeelne Ukraina, kus kakskeelsusest ja multikultuurilisusest oli saanud norm, inimesed võisid määratleda ennast üheaegselt venelaste ja ukrainlastena ning isegi need, kes määratlesid ennast ainult venelastena, olid sageli vastu Venemaa sekkumisele Ukraina asjadesse ning võisid kuulutada nagu üks Kiievis elav venelane Facebookis (lk 409): “Ukraina on mu kodumaa. Vene keel on minu emakeel. Ja ma tahaksin, et mind päästaks Puškin. Ning vabastaks kurbusest ja rahutusest samuti Puškin. Puškin, mitte Putin.”

Eelmisel aastal, kui Putin sõja käima tõmbas, ei kulunud siiski kaua, et Ukrainas hakkaksid langema Puškini monumendid ning põlu alla langeksid ka Gogol, Lermontov, Tolstoi, Dostojevski ja teised vene kirjandusklassikud (Kiievis eemaldati isegi mälestustahvel hoonelt, kus õppis kunagi Mihhail Bulgakov), keda tänapäeva ukraina rahvusluse ideoloogid hakkasid süüdistama vene imperialismi toetamises.

Teoreetiliselt võib Ukraina derussifitseerimine aidata kaasa sõjalise konflikti lahenemisele, sest kui ühendada Ukraina lahti n-ö vene maailmast, siis ei saa see kujutada endast ka mingit poliitilist alternatiivi Venemaa jaoks – järelikult ei ole Putini režiimil vaja enam karta, et demokraatia sealt sinna leviks ning võib leppida iseseisva Ukraina riigi olemasoluga. Veidi sarnane lugu sellele, kuidas jõuti pärast teist maailmasõda ukrainlaste ja poolakate suhete normaliseerimiseni – ulatuslike küüditamiste abil ehk inimesi segarahvastikuga piirkondadest massiliselt ümber asustades, rahvuste vahele selgemaid piire tõmmates, mille ekvivalendiks on nüüd siis kultuuriline eraldumine.

Eestis on Plohhi “Euroopa väravad” võetud vastu suure lugupidamisega (Sinijärv, Tarve, Haav, Vseviov, Pääbo jt.). Selles on nähtud vajalikku raamatut, mis aitab mõista praegu Ukrainas toimuvat. Täiesti nõus. Muu hulgas peaks see aga aitama mõista ka seda, et ajaloos tagasi vaadates ei ole olemas sellist asja nagu Ukraina loomulikud piirid, ning on üsna naiivne loota, et Venemaa võiks nüüd Krimmist loobuda.

Krimmi viimine Ukraina NSV koosseisu toimus 1954. aastal NSV Liidu juhi Nikita Hruštšovi algatusel majanduslikel põhjustel, et korraldada paremini selle piirkonna majandust (lk 342). Kui Saksa impeeriumi relvajõud ja Ukraina Rahvavabariigi väed vallutasid 1918. aastal Krimmi bolševike käest, kes olid sooritanud sealt nende vastu rünnakuid, ei olnud Keskraada nendele aladele üldse pretendeerinudki ja Krimmi annekteerimist Ukraina Rahvavabariiki ei toimunud (lk 247). Kuidas üldse kujutada ette valdavalt venelastega asustatud piirkondade tagasivõitmist olukorras, kus Ukrainas hoogustub just selline derussifitseerimispoliitika, millega hirmutades need nüüd Venemaa poolt anastati? Selles mõttes ajalugu optimismiks küll põhjust ei anna.

Heiko Pääbo kirjutas Plohhi teost arvustades: “Selle raamatu lugemisel tekkis mul aga tunne, et ehk on aeg küps Eesti autori kirjutatud Ukraina ajaloo käsitluseks, et tuua sealne areng meile lähemale. Erinevalt USA auditooriumist on meil Ukraina ajalooga mitmeid kokkupuutepunkte (nt viikingid, Russi riik, Põhjasõda või venestamine) ja samamoodi kulgenud ajalooprotsesse, mille võrdlemine või tutvustamine Eesti paralleelidega teeks Ukraina ajaloo siin veelgi mõistetavamaks.”

Täiesti nõus. Üksikuid kilde võib selles osas leida siiski ka kõnealusest raamatust, näiteks seoses juba 18. sajandil keisrinna Katariina II reformide taga valitsenud mõtlemisega (lk 166). “Väikevene, Liivimaa ja Soome on kubermangud, mida valitsetakse kinnitatud privileegide järgi,” kirjutas Katariina 1764. aastal. “Need kubermangud ja ka Smolensk tuleks kõige hõlpsamal võimalikul moel venestada, et nad lakkaksid vaatamast nagu hundid metsa poole.” Ligi 260 aastat hiljem on Venemaa katse hoida Ukrainat enda mõjusfääris viinud muu hulgas selleni, et Tartu Ülikooli esitati vene keel võõrkeelena õpetaja erialale sisseastumiseks 25-le kohale kaks avaldust – tundub, et Putini poliitika “vene maailma” edendamiseks naabermaades on osutunud veidi kontraproduktiivseks. Samas oleks aga raske kujutada ette Ukraina või Eesti ajalugu ilma Venemaata.

Kertu Kändla luulekogudest

Kertu Kändla on noor sõnaseadja ehk 17-aastane koolitüdruk, kes on jõudnud avaldada hooandjate toetusel juba kaks luulekogu. Oma esimese luuletuse kirjutas ta 11-aastaselt ehk viiendas klassis kooli kirjandustunnis – sealt ta selle pisiku külge saigi. Esimene kogu “Südant puistan ridades” (2021) valmis algselt loovtööna Kõpu põhikoolis. Nelja aasta jooksul oli kogunenud enam kui 300 luuletust, millest kaante vahele jõudsid siiski vähem kui pooled. “Ehapuna peegeldus minu südamevetel” (2023) on selle mõtteline jätk. Vahepeal on autorist saanud õpilane Viljandi gümnaasiumis.

Mõlemad kogud on küll väikeses formaadis, kuid suhteliselt mahukad, sisaldades arvukalt pealkirjata tekste nummerdamata lehekülgedel. Peamiselt on need meeleolupildid ja mõttemängud – luuleõied, nagu neid nimetab autor ise, kohati tõesti kaasahaaravad ja mõtlemapanevad. Palju on kasutatud kauneid looduskujundeid, eriti esimeses kogus. Kändla kirjutab, näiteks, et ta tahaks olla päikseline tüdruk, aga on hoopis kuukummardaja. Ilmselgelt romantik.

Esimene kogu on üldiselt helgemates toonides ja mängulisem (lapselikult, kuid mitte lapsikult). Teine tõsisem ning vahest isegi sünge (tunda on teatavat ärevust, kohati peaaegu nagu Metro Luminali “Igatsus tume”), kuid siiski jätkuvalt lootusrikas. Väike stiilinäide:

Andsin ChatGPT-le korralduse kirjutada mõned luuletused Kertu Kändla stiilis ning kärpisin neist kokku järgmised read.

Kui Kertu käib metsas ringi,
puud tervitavad teda sosistades.
Nad teavad, et ta on nende sõber,
kellele nad saavad alati toetuda ja loota.

Kertu Kändla on nagu muinasjutt,
kus headus võidab alati paha.

Kuid tal on ka tugev hing,
metsik ja julge, otsustav samm.
Kui vaja, astub ta vastu tormidele,
vapralt trotsides elu karmi kam.

Kertu Kändla loob maagilist maailma,
kus lilled räägivad vaiksel häälel.
Ta värvib pildi, kus kõik on võimalik,
ja unistustes avaneb uks uuele päevale.

Küsimusele, kes on Kertu Kändla, vastas ChatGPT seejärel enda värske loomingu põhjal, et ta on väljamõeldud tegelaskuju. Tehisintellekt kasutas teda lihtsalt kujundina, et luua poeetiline atmosfäär ja väljendada ilu, rõõmu ning maagiat. Masin lisas, et Kertu Kändla sümboliseerib loovust, armastust ja unistuste jõudu. Tema tegelaskuju võib inspireerida ning võluda oma loominguga, et võimaldada meil unistada ja tunda sügavamat ühendust luulemaailmaga. Kuigi ChatGPT ei teadnud, kes on Kertu Kändla päriselt, jõudis masin seda tegelaskuju luues minu meelest üllatavalt lähedale sellele, milline mulje jääb päris-Kändlast nende luulekogude põhjal.

Kuhu edasi? Vanasti (umbes 30 aastat tagasi), kui Ülo Alo Võsar toimetas Sakalas luulekülge ja selle väljaandel ilmus koguni eraldi luuleraamatute sari (Sakala toimetus asus siis Männimäel, trükikojaga samas majas), võinuks soovitada noorel autoril saata oma luuletusi avaldamiseks kohalikule maakonnalehele, kuid tänapäeval oleks see mõttetu. Kändla luuletusi on ilmunud varem ajakirjas Hea Laps, aga sellest on ta nüüdseks juba välja kasvanud. Nii et järgmine samm on ilmselt Värske Rõhk. Tasub igatahes jälgida, kuidas see teekond edasi läheb. Algus on paljutõotav.

Artikleid mujal
Põhikooliõpilane Kertu Kändla: luuleridu luues leian endas sisemise rahu
Noor sõnaseadja Kertu Kändla: Vabadus ja aeg on loomisel olulised märksõnad

PS. Vaata ka Kertu Kändla luulelehti Instagramis ja Facebookis. Luule, nagu öeldakse, annab tiivad – luuletamine aitab elada ja maistest muredest kõrgemale tõusta. Või nagu kirjutab Kertu Kändla: elada on lihtne / kuid end elusana tunda / on palju keerulisem.

Seppo Zetterberg “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest”

Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi viimane teos nägi eesti keeles (tõlkinud Sirje Olesk) trükivalgust isegi varem kui soome keeles. Soomes ei ole see tegelikult seni veel üldse ilmunudki.

Raamatu kaanekujunduses (kujundanud Mari Kaljuste) on kasutatud küll Viljandi Muusemi fotokogus leiduvat koloreeritud postkaarti, mis on pärit umbes aastast 1910, vaatega Lossi tänavale, kuid Viljandit ei ole Zetterberg maininud selles teoses isegi möödaminnes ning jutt jõuab lõpuks välja alles 19. sajandi keskpaika, mitte 20. sajandisse.

Kuigi pealkiri “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil” viitab üsna kitsalt Eesti-, Liivi- ja Kuramaale, leidub selles raamatus ka pikki kirjeldusi reisidest Soome.

See viimane ei ole üllatav, sest teos on kirjutatud selgelt ikkagi eelkõige soomekeelset lugejat silmas pidades, ega ka tingimata puudus. Näiteks on päris huvitav koht, kus Faddei Bulgarin võrdleb Helsingi ja Balti provintside kõrgseltskonna peokultuuri. Soome rootsikeelne eliit olla lõbutsenud täiest südamest, kusjuures kodanlased ja aadlikud koos, kuid Läänemere teiselt kaldalt tulnutele, eriti naistele, selline “segatud seltskond” ei meeldinud, ja nemad säilitasid alati vaoshoituse.

“Bulgarin kirjutas, et Läänemere provintsides võisid küll aadlimehed käia alamate seisustega läbi ja nende kokkusaamistel, kuid naised mitte mingil juhul. “Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naise juurde.” Keskmiste seisuste liikmetest oli vaid üliõpilastel õigus tantsida Liivimaa aadlineidudega, kuid kui üliõpilasel oli kaupmehest vend, siis see vend ei oleks kindlasti julgenud paluda tantsima Fräulein’i. “Nii ei saa Liivimaal kunagi korraldada avalikke tantsuõhtuid, sest rahvas on jagunenud kastidesse,” võttis Bulgarin kokku. Suvel võis küll Tallinna ja Liepāja kuurortides erandeid ette tulla. Aadlipreilid tantsisid kaupmehetütardega ühel ballil, kuid mitte kunagi nende seas ja alati paaris vaid aadlisoost kaaslasega.” (lk 140)

Nagu poola päritolu Faddei Bulgarin (1789–1859), kes veetis oma elu teisel poolel suure osa ajast endale kuulunud Karlova mõisas, nii viibisid ka mitmed teised Zetterbergi poolt tsiteeritud tegelased meie mail tegelikult pikemalt, mitte vaid läbisõidul olles.

Eestlastest sellest raamatust kahjuks väga kultuurset muljet ei jää. Neid on välismaised reisimehed ja -naised näinud sel ajal pigem veidi kohtlaste, paheliste ja turris tüüpidena, kusjuures korduvalt on leitud, et eestlased on veel suuremad joodikud kui venelased ja lätlased. Baltisakslased paistsid seevastu silma karskemate eluviisidega.

August Wilhelm Hupeli (1737–1819) refereerides on Zetterberg toonud samas päris hästi välja kõrtsimajanduse erinevused Eesti- ja Liivimaal. Eestimaa kubermangus võis iga maaomanik avada nii palju kõrtse kui tahtis. Liivimaa kubermangus võisid kõrtsi avada vaid need, kellel see oli märgitud juba Rootsi-aegses vakuraamatus või kes olid saanud vastava õiguse hiljem. Sellest tulenevalt oli Eestimaa kubermangus kõrtse väga palju ja tihedalt, kuid Liivimaa kubermangus võis läbida pikki vahemaid neid kohtamata. Küllap mõjutas see siis vähemalt mingil määral ka kohaliku maarahva joomakombeid.

Raamat on huvitav, aga kohati soovinuks siiski, et Zetterbergi rõhuasetused olnuks teistsugused. Näiteks Elizabeth Rigby (1809–1893) Eestimaal viibimisega seoses on kõigepealt üle kolme lehekülje juttu sellest, kuidas ta reisis oma Tallinnas elanud õe juurde, kes oli abiellunud baltisakslasega. Seejärel üks väike lõik: “Eestis veetis Rigby oma õe juures kaua aega, reisis mööda Eestimaad ja tutvus selle tähtsamate kohtade ja inimestega. Oma kirjadesse jättis ta unustamatu pärandi 1830. aasta teise poole provintsielu ja inimeste kohta.” Pärast seda on pühendatud viis lehekülge ühele Rigby lühireisile Helsingisse. Ja ongi kõik.

Rigby viibis siis Eestis mitu aastat (käis siin korduvalt ka hiljem) ning jättis oma raamatuga “A Residence on the Shores of the Baltic. Described in a Series of Letters” (1841), millest ilmus peagi mitu kordustrükki (neist ühele viitab ka Zetterberg), tõesti unustamatu pärandi siinse provintsielu ning inimeste kohta, kuid midagi täpsemalt me sellest Zetterbergi teosest kahjuks lugeda ei saa. Peame pöörduma kasutatud allika enda poole.

Puuduseks võib pidada sedagi, et tekst ei sisalda (erinevalt Zetterbergi varasematest teostest) konkreetseid viiteid. Raamatu lõpust leiab lisaks isiku- ja kohanimede registrile õnneks peatükkide kirjutamisel kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu, aga mille põhjal mõni konkreetne lõik on kirjutatud, seda võib igaüks seda vaadates ise nuputada. Nii et mõjub kokkuvõttes veidi rabedalt, kuid lugemist väärib see raamat ikkagi.

TÄIENDUS: Juhiti tähelepanu autoriga tehtud intervjuule, millest selgub, et kõnealune teos oligi mõeldud ilmuma ainult eesti keeles – soome keeles seda nüüd ei avaldatagi. Kui nii, siis on tehtud valikud eriti kummalised. Mulle jäi lugedes küll mulje, et see raamat on kirjutatud soome lugejatele. Ja nagu Facebookist võib lugeda, leidub nende hulgas ka neid, kes seda juba ootavad. Nii et see võiks ilmuda ikkagi ka soome keeles.