Makedoonia ajaloo ristteel

Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.

Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.

Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).

Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.

Rahutu 20. sajand

Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.

1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.

Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.

Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.

1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)

Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.

Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.

Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.

OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.

Nimetüli Kreekaga

Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.

Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!

Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.

Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.

Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.

Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Jaga seda lugu ka teistega!