Kuna tänasest on Rahva Raamatus müügil minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, mida saab osta muidugi ka otse kirjastajalt, siis teen nüüd väikese reklaampostituse, tutvustades lähemalt ühte selles leiduvat luuletust.
MUUSA
minu tuhat kaalutut nägemust
millele tuleb anda reaalsus
ei lase uinuda enne kui hommikul
taas särab su ümar ovaalsus
kogu öö olen täitnud ma pabereid
seadnud sõnu ja tähti ja tähendust
tihti uurinud teooriaid ning tabeleid
kuid pole iialgi tundnud su lähedust
Ma ei mäleta enam täpselt, millal kogu avaluuletuseks valitud “Muusa” kirja sai pandud, kas veel eelmisel või juba käesoleval sajandil, aga kindlasti ei kuulunud see minu päris esimeste katsetuste hulka. Tekstid ei ole selles kogus kronoloogilises järjekorras. Teada on vaid nii palju, et need kõik on valminud enne 2003. aastat.
Küll aga mäletan seda, mis mulle ülaltoodud luuletuse kirjutamiseks siis tõuke andis. See oli üks teine luuletus. Nimelt Anna Ahmatova “Viimane luuletus”, mille peale ma juhtusin 1965. aastal eesti keeles avaldatud “Vene nõukogude luule antoloogiat” lugedes, kus see ilmus Debora Vaarandi tõlkes alltoodud kujul.
VIIMANE LUULETUS
Üks tuleb kui rakatav äikesehoog,
kui elu ja lõhnade rahutu voog.
Ta naerab ja kõditab keelel
ja mängima paneb kõik meeled.
Kuid teine on kesköise vaikuse vaim.
Ta hiilib su ligi kui ähmane aim.
End tuhmunud peeglis kord näitab
ja ümiseb midagi jäika.
On säärastki – keskpäeva sagina sees
ta äkitselt lehele ilmub su ees
ja voolab kui allikas luhas,
nii kerge ja laulev ja puhas.
Ent mõni – tast viimseni pingul on närv.
Ei värv ega heli, ei heli, ei värv.
Ta hõljub ja keerleb ja muutub.
Kuid elusalt kätte ei puutu.
See aga! Tilkhaaval mu vere ta jõi.
Nii armastus noorelt ehk piinata võis?!
Ja ilma et huuligi paotaks,
siis uuesti tühjusse kaob ta.
Ja sellest ma hirmsamat piina ei tea.
Läks maailma otsa – kus leian ta seal!
Ei ühtegi jälge, ei kaja.
Ma nõrken… Just teda ma vajan!
Hämmastav ja minu meelest jätkuvalt täiesti vaimustav, täiuslik. Mul üldiselt küll ei ole mingeid “lemmik” asju, aga kui peaksin tingimata nimetama oma lemmikluuletuse, siis oleks selleks just Ahmatova “Viimane luuletus”.
Minu “Muusa” on sisuliselt selle kaja – mõttemäng sarnastel teemadel sarnases vormis, kuigi märksa lühem. Just seetõttu saigi see valitud minu esimese luulekogu esimeseks luuletuseks.
Kui avaluuletus on seal omamoodi kummardus Ahmatovale, siis edasi läheb see luulekogu kohati muidugi hoopis teises stiilis ning paljud teemadki on sellised, mida tema kunagi ei puudutanud ega iialgi puudutaks.