Kas otsedemokraatia on kriisis?

Eestis on terve koolkond demagooge, kes üritavad kujutada rahvahääletusi ohuna demokraatiale. Nende hirmujutud rahva võimu ohustavast rahvast on ajuvabad, kuid see ei tähenda, et rahvahääletuste kasutamisega ei oleks seotud üldse mingeid probleeme.

Mina ei ole kindlasti ainuke, kelle hinnangul on meie praeguse valitsuskoalitsiooni suurim viga olnud see, et loomata on jäänud õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida lubasid enda valimisprogrammides kõik selle koalitsiooni osapooled. Seda võib nimetada ju lausa esindusdemokraatia kriisiks.

Kõik viimastel aastatel tehtud vastavad küsitlused on kinnitanud, et väga suure osa eestimaalaste arvates ei ole rahval praegu piisavat võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamises. Veel rohkem on neid, kelle arvates tuleks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi. Seda arvestades ei ole üllatav, et 2015. aasta parlamendivalimistel said rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubanud erakonnad Riigikogus kokku 63 kohta – mitte ühegi teise lubaduse elluviimiseks ei saanud poliitikud valijatelt nii tugevat ja laiapõhjalist mandaati.

Rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu olid siis ainult stagnatsiooniparteiks muutunud Reformierakond ning populistlik Vabaerakond, mille loosung “Anname riigi rahvale tagasi!” mõjus selles valguses eriti orwellikult. Ka suurim isiklik vastutus nimetatud erakonna languse eest lasub tõenäoliselt mitte Andres Herkelil või Artur Talvikul, vaid hoopis Jüri Adamsil, kes on teinud väsimatult propagandat rahvahääletuste kasutamise vastu ja tõestanud sellega veenvalt, et Vabaerakonna arusaam demokraatiast ei hõlma võimu andmist otse rahva kätte.

Ei ole juhus, et samal ajal on langenud rängalt ka Isamaa reiting. Just selle erakonna ridadesse kuulub justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle juhtimisel teostatud “analüüs” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimaluste kohta osutus naeruväärseks asendustegevuseks, mis lõppes ümmarguse nulliga. EKRE aga tõusis, sest nemad tagusid rahvaalgatuste ja rahvahääletuste trummi muudkui edasi – ainult nemad mõistsid, kui oluline on see teema paljude valijate jaoks, eriti sotsiaalkonservatiivses sektoris.

Rahvahääletus ei pruugi tuua lahendust

Paljude konservatiivsete valijate tugev toetus rahvaalgatuse seadustamisele ja rahvahääletuste laialdasemale kasutamisele on seotud sellega, et ühiskonda tervikuna peetakse konservatiivsemaks kui poliitilist klassi. Usutakse, et otsedemokraatlike mehhanismide abil õnnestub suruda läbi või blokeerida muudatusi, mille puhul ei leita oma seisukohtadele piisavat toetust parlamenti valitud rahvasaadikute hulgas.

Ka suur osa vastuseisust otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisele tuleneb Eestis tegelikult samast arusaamast. Leidub ju terve rida kõrgetel positsioonidel olevaid nö. lugupeetud inimesi, kes peavad ennast ise nähtavasti osaks mingisugusest “valgustunud” eliidist, kelle rolliks ongi juhtida ja ohjeldada “rumalat” massi. Lühidalt: sisuliselt umbusaldatakse omaenda rahvast.

Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegema kampaaniat rahvaalgatusõiguse taastamiseks, oli see selgelt seotud Riigikogus vastuvõetud sooneutraalse partnerlusseadusega, lootusega see rahvaalgatuse teel ja rahvahääletuse kaudu tühistada. Nende liberaalne vastasrind kultuurisõjas pöördus seevastu kohe rahvaalgatusõiguse taastamise vastu (sotsid unustasid, et olid andnud oma valimisprogrammis lubaduse luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks), sest kartis, et juhtuda võibki just see, mida sotsiaalkonservatiivid lootsid.

Tegelikult on siin ilmselt ühevõrra ülepingutatud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud. Heaks kinnituseks selle kohta on hiljuti Rumeenias toimunud rahvahääletus, millega taheti muuta põhiseadust selliselt, et abielu oleks määratletud liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel.

Vastava muudatuse panek rahvahääletusele algatati seal rahvaalgatuse korras. Peamiselt kristliku taustaga konservatiivseid vabaühendusi koondav Koalitsioon Perekonna Poolt kogus selle toetuseks üle kolme miljoni allkirja, kuigi vaja olnuks pool miljonit. Parlament hakkas asja suunamisega rahvahääletusele venitama ja rahvahääletuse õiguspärasus vaidlustati kohtus, aga lõpuks see nüüd ikkagi toimus. Tulemus: rahvahääletus kukkus läbi, sest hääletamas käis vaid 21,1% hääleõiguslikest kodanikest. Neist 93,4% toetas põhiseaduse muutmist, kuid võitjaks kuulutasid ennast muudatusettepaneku oponendid, kes olid kutsunud üles rahvahääletust boikoteerima.

Sarnane lugu leidis vaid nädal varem aset Makedoonias, kus 94,2% hääletamas käinutest pooldas Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist, kiites selle eeltingimusena heaks Kreekaga sõlmitud lepingu, mis näeb ette riigi nime muutmise Põhja-Makedoonia Vabariigiks, kuid rahvahääletus kukkus läbi, sest nõutud kvoorumit ei saadud kokku. Seal kutsusid just konservatiivid üles rahvahääletust boikoteerima.

Boikott võib osutuda kasulikumaks osalemisest

On kahtlemata täiesti loomulik, et rahvahääletustel kehtib enamasti mingisugune kvoorum, sest muidu võib hakata nende abil riiki suunama täiesti tühine vähemus, näiteks 0,01% kodanikest. Eestis seda praegu ei ole ning see on ilmselt üks Jüri Adamsi juhtimisel koostatud põhiseaduse suurtest vigadest. Selge see, et rahvaalgatusõiguse taastamisel tuleks see parandada.

Kvoorumi sisseviimine muudab aga boikoti keskpärase valimisosalusega riikides, mille hulka kuulub ju ka Eesti, täiesti mõistlikuks valikuks nende jõudude jaoks, kes tunnevad, et võivad rahvahääletusel alla jääda.

Rumeenias piisanuks põhiseaduse muutmiseks sellest, kui hääletamas oleks käinud 30% ja kehtivaks loetud hääle (pole vahet, kas poolt või vastu) oleks andnud 25% hääleõiguslikest kodanikest. On küllaltki tõenäoline, et ilma oponentide boikotita olekski see muudatus, mida konservatiivid taotlesid, seal põhiseadusesse sisse viidud. Nüüd jääb see aga ilmselt tegemata.

Makedoonias toimunud rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid andis siiski tagasilöögi valitsusele, mis lootis võita selle abil laiemat toetust oma välispoliitilisele kursile parlamendis. Seal näeb põhiseadus ette, et rahvahääletus loetakse kehtivaks, kui hääletamas käib enam kui 50% hääleõiguslikest kodanikest. Kui samasugune nõue kehtinuks 2003. aasta euroreferendumi ajal Eestis ja EI-pool otsustanuks seda rahvahääletust boikoteerida, ei oleks me praegu võib-olla Euroopa Liidus.

Võib tuua veel teisigi näiteid riikidest, kus poliitilised jõud on avastanud, et neil õnnestub kallutada rahvahääletusi enda poolt soovitud suunas kõige paremini boikoti abil – see tähendab neid lihtsalt läbi kukutades. Kuid see ei tähenda seda, et rahvahääletuste kasutamine iseenesest oleks väär. On vaja lihtsalt hoolikalt läbi mõelda, kuidas teha süsteem piisavalt lollikindlaks.

Mina arvan, et Eesti senist valimisaktiivsust arvestades võiks siin olla rahvahääletustel kvoorumiks 1/3 hääleõiguslikest kodanikest. Liberaalsem oleks muidugi 25% – sellisel juhul boikott siin vaevalt kunagi toimiks. Kuid neile, kes on üldse rahvahääletuste kasutamise vastu, peab loomulikult jääma alati võimalus neid boikoteerida. Kedagi ju sunniviisil demokraadiks teha ei saa.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!