Hölderlin “Hyperion”

Oo, taevane vihm! Oo, vaimustus! Sina tood meile tagasi rahvaste kevade. Riik ei saa sind käskida.

Friedrich Hölderlini (1770-1843) romaan “Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal” (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel), mis ilmus saksa lugejate ette juba 1797/99, kuulutab (ja valmistab) justkui ette 1848. aasta rahvuslikke revolutsioone.

Ma olin täis kirjeldamatut igatsust ja rahu. Mingi võõras vägi valitses mind. “Lahke vaim,” ütlesin ma omaette, “kuhu kutsud sa mind? Kas Elüüsiumi või kuhu?”

Kohe, kui ta oli oma peateose kirja pannud, diagnoositi Hölderlinil skisofreenia. Hiljem varises ta vaimselt täiesti kokku.

Aga pelgast arust pole kunagi tulnud midagi arukat, pelgast mõistusest pole kunagi tulnud midagi mõistlikku.

“Hyperion” ei ole lugu sellest ilmast – see on lugu fantaasiamaailmast, kuhu saksa romantikutel oli 18. sajandi lõpus kombeks põgeneda – ja võib mõjuda nagu hullumeelse sonimine.

Seisin nüüd Ateena varemete kohal nagu põllumees kesanurmel. Leba aga rahulikult, mõtlesin ma, kui me taas laevale läksime, leba aga rahulikult, suikuv maa!

Nagu unistus millestki enamast kui lihtsalt vegeteerimine.

Ela hästi, kallis nooruk, mine sinna, kus sulle tundub väärt olevat anda ära oma hing. Peab ju maailmas olema üks lahinguväli, üks ohvripaik, kus sa võid vaevast lahti saada. Oleks kahju, kui kõik need head jõud leiaksid otsa nagu unelm.

Vaimustav nägemus harmoonilisest maailmast, kus valitseb vabade olendite täielik kooskõla.

“Kas tead, miks ma pole kunagi surmast hoolinud?” küsis ta muu hulgas. “Ma tunnen endas elu, mida pole loonud mõni jumal ega sigitanud ükski surelik. Ma usun, et me oleme olemas tänu iseendale ja ainult vabast lõbust nii tihedalt seotud kõiksusega.”

“Midagi sellist pole ma sinult veel kunagi kuulnud,” vastasin ma.

“Mida see maailm olekski,” jätkas ta, “kui ta poleks vabade olendite kooskõla, kui elusad olendid ei toimiks temas algusest peale üheskoos omaenda rõõmsal ajel Ühe täiehäälse elu heaks? Kui puine ja külm ta muidu oleks! Milline südametu käkerdis ta oleks!”

Lõpuks häirib kogu seda ülevoolavat fantaasialendu vaid teadmine, et reaalsus on teine.

Need on karmid sõnad ja ometi ütlen ma nii, kuna see on tõsi: ma ei suuda ette kujutada ühtki rahvast, mis oleks lõhestatum kui sakslased. Sa näed käsitöölisi, aga mitte inimesi, mõtlejaid, aga mitte inimesi, preestreid, aga mitte inimesi, isandaid ja sulaseid, poisse ja vanemas eas rahvast, aga inimesi mitte – kas pole see nagu lahinguväli, kus käed ja jalad ja kõik ihuliikmed lebavad tükkideks raiutult läbisegi ja valatud eluveri nõrgub liiva?

Tõepoolest, mine või hulluks!

Jaga seda lugu ka teistega!