Soomes sotsid tõusevad, populistid langevad

Pühapäeval toimuvad Soomes parlamendivalimised, kus kindlat võitu ennustatakse sotsidele, kes said alles nelja aasta eest valimistel oma ajaloo halvima tulemuse ja kuulutati juba pöördumatult hääbuvaks jõuks.

Juulis täitub 120 aastat päevast, mil toimus Soome Tööerakonna asutamiskoosolek. 1903. aastal võeti selle uueks nimeks Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP), mille all ollakse tuntud ka praegu. Tegemist on vanima tänini tegutseva Soome erakonnaga.

SDP oli algusest peale tihedalt ametiühinguliikumisega seotud massipartei. 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigis üldine valimisõigus ning 1907. aastal toimusid esimesed parlamendivalimised – SDP võitis need tulemusega 37,03% häältest, mis andis siis parlamendis 80 kohta 200-st.

1916. aastal saadi koguni absoluutne enamus – 103 kohta. Tegemist oli esimese ja viimase korraga, mil see seal mõnel erakonnal on õnnestunud.

Kuni käesoleva sajandi alguseni kogusid sotsid enim hääli pea kõigil Soomes toimunud parlamendivalimistel. Erandiks osutusid vaid aastad 1929, 1962 ja 1991, kui võitis Keskerakond (1964. aastani Maaliit), ning 1958, kui peale jäi kommunistide poolt juhitud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL), millest kasvas hiljem välja Vasakliit.

Sotside langustrend on lõppenud

Teise maailmasõja järel, kui loodi SKDL, jäi SDP saagiks valimistel keskmiselt 25-26% häältest. Esimene mõõnaperiood, mil saadi vähem kui 30%, oli olnud juba 1920-ndatel, kui valimistel tuli konkureerida varasemate selliste vasakpoolsete koalitsioonidega, kus mängisid juhtivat rolli kommunistid.

Veel 2003. aastal oli SDP taga 24,5% valijatest, kuid võidu võttis siis Keskerakond. 2007. aastal langesid sotsid kolmandaks, jäädes alla ka paremtsentristlikule Koonderakonnale, mis võitis valimised 2011. aastal. 2015. aastal langeti juba neljandaks (Põlissoomlased rebisid samuti ette), saades vaid 16,5% häältest.

Varem oli SDP langusega valimistel kaasnenud tavaliselt Vasakliidu eelkäijate tõus (häälte jaotumisel kehtis nn. ühendatud anumate printsiip), aga käesoleval sajandil on ka Vasakliit kõigil valimistel järjest langenud.

Kahe suurima vasakerakonna paralleelset langemist kalduti seletama muutustega ühiskonna struktuuris – nende sotsiaalseks toetusbaasiks olnud traditsiooniline, organiseeritud töölisklass kuivas kokku. Kuid nüüd ennustatakse mõlemale korraga selget tõusu. Samuti näitavad küsitlused roheliste tugevat kasvu. Nemadki kuuluvad Soome poliitilisel maastikul vasaktsentristide hulka.

Sisuliselt on valijaskonna eelistustes toimumas nihe paremalt tagasi vasakule. Paljuski võib seda seletada pettumisega tänases valitsuses ja Põlissoomlastes, kes muide liigitasid ennast varem samuti vasaktsentristlikuks töölisparteiks (lihtsalt oma hoiakutelt konservatiivseks, mitte liberaalseks).

Põlissoomlaste allakäik jätkub

Nelja aasta eest võitis valimised Keskerakond, mis oli kuulunud varem neli aastat opositsiooni. Koalitsioon tehti vahepeal valitsust juhtinud Koonderakonna ja Põlissoomlastega.

Tavatarkus ütleb, et see oli Põlissoomlaste jaoks üldse esimene kord valitsusse pääseda. Nii lihtne see lugu siiski pole.

Põlissoomlaste juured ulatuvad tagasi aastasse 1959, kui Maaliidust (tänane Keskerakond) eraldunud seltskond, mida juhtis president Urho Kaleva Kekkoneni vana rivaal ja häälekas kriitik Veikko Vennamo, asutas Soome Maapartei (SMP). 1979. aastal võttis SMP juhtimise üle tema poeg Pekka, kellest sai 1983. aasta parlamendivalimiste järel neljaks aastaks rahandusminister.

1987-1989 oli ta transpordiminister, seejärel aga lahkus poliitikast riikliku posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte direktoriks. SMP, mis oli valitsusse kuuludes juba niigi toetajaid kaotanud, kannatas peagi veel kõvasti selle tõttu, et oma uues ametis postivõrku korrastades lasi Pekka Vennamo sulgeda palju maapostkontoreid, vihastades sellega välja varasemaid SMP valijaid.

Erakonna esimehed ja peasekretärid hakkasid kiiresti vahetuma. 1992. aastal said nendeks Raimo Vistbacka ja Timo Soini, kelle juhtimisel saadi 1995. aasta valimistel 1,3% häältest, mis andis erakonnale parlamendis ühe koha. Kuna SMP sattus siis väga raskesse rahalisse seisu, sisuliselt pankrotistus, asutati veel samal aastal uus erakond, mille juhtimist jätkasid samad mehed. Ka ülejäänud liikmed ning ideoloogilised alused võeti kaasa vanast parteist. Loodi lihtsalt uus juriidiline keha, mille nimeks sai Põlissoomlased.

1997. aastal asus Soini erakonna peasekretäri kohalt esimeheks. 1999. aasta valimistel toetas Põlissoomlasi 0,99% valijatest. Vistbacka säilitas siiski oma koha parlamendis (ta läks poliitikast erru alles 2011. aastal). Selliselt tasemelt alustades saigi erakond järgnenud valimistel ainult tõusta: 2003. aastal 1,57% (kolm kohta), 2007. aastal 4,05% (viis kohta), 2011. aastal 19,05% häältest (39 kohta).

2015. aasta valimistel saabus küll juba väike langus, saadi 17,65% häältest ja 38 kohta (36 tuhat häält vähem kui neli aastat varem), kuid samas tõusti erakondade arvestuses kolmandalt kohalt teiseks (Keskerakond läks siis küll jälle ette, aga Koonderakond ning sotsid langesid tahapoole). Nii pääsetigi taas valitsusse.

Soini: minu erakond kaaperdati

2017. aastal teatas mõõdukas populist Soini, kes oli juhtinud Põlissoomlasi 20 aastat, et tema enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Kui uueks juhiks valiti Jussi Halla-aho, kes on tuntud käremeelse euroskeptiku ning immigratsioonivastasena (tema retoorika jääb siiski maha näiteks EKRE ladvikut iseloomustavast kõnepruugist), tekkis aga kohe tõsine probleem, sest Keskerakonna ja Koonderakonna juhid teatasid, et nemad Halla-aho poolt juhitavate Põlissoomlastega koostööd ei tee.

Põlissoomlased visati koalitsioonist välja, kuid 20 nende parlamendisaadikut lahkus erakonnast ja moodustas uue fraktsiooni, millega koostöö jätkus. Soini süüdistas oma erakonna kaaperdamises ühendust Suomen Sisu (midagi sarnast nagu oli Eesti Rahvuslik Liikumine, mille aktivistide ühinemisel Rahvaliiduga sündis EKRE), kuhu Halla-aho ja tema lähemad kaasvõitlejad kuuluvad.

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkunute baasil loodi peagi erakond Sinine Tulevik, mida juhib Sampo Terho, kes oli Põlissoomlaste esimeheks kandideerides Halla-ahole alla jäänud. Nemad võivad saada nüüd parlamendis parimal juhul ühe koha.

Sinine Tulevik ei ole osutunud kuigi populaarseks (ei saa muidugi välistada võimalust, et nad hakkavad sarnaselt kunagi Soini poolt juhitud Põlissoomlastele vaikselt kasvama), kuid Põlissoomlaste langus on sellest sõltumata jätkunud.

Kohalikel valimistel said nad 2012. aastal 12,34%, aga 2017. aastal (need valimised toimusid kevadel, enne Halla-aho saamist erakonna juhiks) 8,8% häältest. Presidendivalimistel toetas nende kandidaati 2012. aastal 9,40%, aga 2018. aastal 6,93% valijatest. Mõlemal juhul saadi eelmise korraga võrreldes enam kui 80 tuhat häält vähem.

Nüüd ennustatakse Põlissoomlastele langemist viiendaks, tahapoole rohelistest. Halla-aho ei ole peaministrikandidaadina täna palju populaarsem kui Vasakliidu esinaine Li Andersson. Kõige enam eelistatakse näha sellel ametikohal roheliste juhti Pekka Haavistot. Tõenäoliselt saab selleks aga siiski SDP esimees Antti Rinne, kelle isiklik populaarsus jääb küll Haavisto omale alla, kuid erakonna oma mitte.

Artikkel ilmus 10. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Argumentum ad Hitlerum

Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.

Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.

USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.

Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.

Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.

1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.

Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.

NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.

Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.

Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.

Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.

NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.

Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.

See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.

Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.

Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.

Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?

Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.

Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised võiks teha varivalitsuse

Tänaseks on peaaegu kindel, et Jüri Ratas jätkab peaministrina valitsuses, mille poliitikat hakkab dikteerima EKRE. Koalitsioonilepingu tekst ei pruugi tulla isegi väga hull. Probleem on selles, mis hiljem toimuma hakkab.

Pärast selle uue valitsuse ametisse astumist ei ole Keskerakonnal ja Isamaal enam taganemisteed. EKRE võib aga iga hetk ähvardada valitsusest välja jalutada, survestades sellega oma värskeid partnereid, et nad oleksid järeleandlikumad Mart ja Martin Helme nõudmiste suhtes.

Koalitsiooni lagunemine tähendaks Keskerakonna ja Isamaa jaoks, et nad peaksid minema häbistatult Reformierakonna ette, paluma, et Kaja Kallas annaks neile andeks. Kõik saavad aru, et sellises olukorras ei võtaks Reformierakond neid koalitsiooni nii headel tingimustel, mida oldi valmis praegu pakkuma. Ainus alternatiiv sellisele enesealandamisele on siis erakorralised valimised, kuid need tähendaksid Keskerakonnale ja Isamaale ilmselt hävingut. Seetõttu üritavad nad, kui see valitsus nüüd lõpuks moodustatud saab, loodud koalitsiooni lagunemist iga hinna eest vältida. See annabki kõik trumbid EKRE-le, kelle jaoks erakorralised valimised või lihtsalt tagasi opositsiooni minek ei oleks mingi probleem.

On raske öelda, kui kaua selline koalitsioon püsida võib. Minu meelest on olemas täiesti realistlik võimalus, et nad ei suuda panna kokku isegi järgmise aasta riigieelarvet. Sellisel juhul tuleksid samuti erakorralised valimised.

Välistada ei saa aga muidugi ka seda, et loodav valitsus jääbki ametisse neljaks aastaks.

President on lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks kõigepealt Kaja Kallasele kui valimised võitnud erakonna juhile. Keskerakond ja Isamaa on demonstreerinud soovimatust temaga läbirääkimisi pidada. Kallas kavatseb kohtuda nüüd sotsidega, et koostada oma alternatiivne plaan valitsuse moodustamise aluste kohta ning lasta seda Riigikogus ka hääletada.

Aga miks piirduda ainult sotsidega? Roheliste peasekretär Joonas Laks märkis juba vahetult pärast valimisi, et 9% valijate häältest jääb nüüd Riigikogus esindamata ning tulevasel peaministril oleks mõistlik mingi osa neist kaasata. “Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel,” kirjutas ta oma blogis.

Kaja Kallase valitsus ei pea jääma sündimata. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised omavad head võimalust koostada koalitsioonileping ja moodustada valitsus. Pidada järgmise kahe nädala jooksul sarnaseid läbirääkimisi, mida on pidanud viimastel nädalatel Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Selle vahega, et neid läbirääkimisi juhiks presidendi poolt määratud peaministrikandidaat, kes on saanud juba ametlikult ülesande uue valitsuse moodustamiseks, mitte mõni omavolitsev isetegevuslane, kes kuritarvitas seda tehes enda ametiseisundit.

Kahe nädala pärast peaks toimuma siis Riigikogus hääletus tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Tõenäoliselt kukuks Kallas seal läbi (kuigi arvestades vastumeelsust, mida osad keskerakondlased ja isamaalased tunnevad EKRE suhtes, ei ole ette kindel, et see nii läheb). Sel juhul saaks tema valitsus jätkata ju lihtsalt varivalitsusena, mis on valmis juhtimise riigis iga hetk üle võtma (mõeldes pingetele, mida koalitsioon EKRE-ga vältimatult kaasa toob, polegi ehk võimatu, et see ühel päeval juhtub).

Viimastel nädalatel on muretsetud Eestis palju selle pärast, et asjad paistavad liikuvat siin samas suunas, kuhu on läinud Ungari ja Poola. Nendes riikides on aga üheks väga suureks probleemiks just opositsiooni killustatus, opositsiooniliste erakondade suutmatus omavahel koostööd teha. Eestis on nüüd õnneks võimalik näidata, et sündivale EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile on olemas tugev, tõsiseltvõetav ja positiivne alternatiiv. Hiljem on võib-olla hilja kahetseda, kui see võimalus praegu käest lasta.

Igatahes saaks nii loodud vajalik vastukaal survele, mida EKRE koalitsioonis kindlasti avaldama hakkab. Oht, et nad tõmbavad Keskerakonna ja Isamaa lõpuks täiesti ära enda orbiidile, on vägagi reaalne. Sellega tuleks tõsiselt arvestada.

PS. Ma üldiselt ei poolda mingeid sookvoote, aga lihtsalt mängu ilu pärast võiks ministrite sooline jaotus Kallase valitsuses olla kooskõlas soolise jaotusega ühiskonnas tervikuna. Oleks ju heaks kontrastiks sellele üsna üksluise ilmega kabinetile, mida pakub nüüd Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kartell.

Iisraelis võib tulla võimupööre

Järgmisel teisipäeval, 9. aprillil toimuvad Iisraelis parlamendivalimised, kus esikoha pärast rebivad peaminister Benjamin Netanyahu konservatiivne Likud ning tsentristlike erakondade valimisliit Kahol Lavan.

Tänavu 70-aastaseks saav Netanyahu tõusis esimest korda peaministriks 1996. aastal, olles toona noorim valitsusjuht Iisraeli ajaloos. 1999. aastal sai ta valimistel lüüa ja läks seejärel tööle erasektorisse. Sinna ei jäänud ta siiski kauaks. 2002-2003 oli ta Iisraeli välisminister, 2003-2005 rahandusminister. 2005. aasta lõpus valiti Netanyahu uuesti Likudi esimeheks. 2006. aasta märtsis toimunud parlamendivalimiste järel jäi erakond tema juhtimisel opositsiooni. Peaminister sai temast taas 2009. aasta märtsis.

Iisraeli 120-kohaline parlament valitakse ametisse neljaks aastaks, kuid valimised toimuvad väga sageli ennetähtaegselt. Riigi poliitikaelu on äärmiselt elav ja dünaamiline. Erakonnad sünnivad ja surevad, liituvad ja lagunevad. Juba üks vanasõna ütleb, et kus on kaks juuti, seal kolm parteid.

Valitseb poliitiline mitmekesisus

Valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Süsteem on loodud teadlikult selline, mis välistaks võimu koondumise ainult ühe erakonna kätte.

Valimiskünniseks kehtestati 1949. aastal 1%. Pärast holokausti leidsid juudid, et nende oma riigis peab ka väikseimatel poliitilistel vähemustel olema võimalik ennast parlamendi kaudu kuuldavaks teha. Aja jooksul kasvasid aga peale uued põlvkonnad, kellel puudus selline isiklik poliitilise õigusetuse kogemus, mis mõjutas väga tugevalt selle riigi rajajaid. Suuremad erakonnad tüdinesid vajadusest arvestada pidevalt väikeparteidega, ja hakkasid valimiskünnist tõstma. 1992. aastal kehtestati künniseks 1,5%, seejärel 2003. aastal 2% ja lõpuks 2014. aastal 3,25%.

2015. aastal ületas künnise kümme nimekirja, kuid neist kolm olid mitmest erakonnast koosnevad valimisliidud. Teiseks platseerus siis Likudi järel vasaktsentristlik Sionistlik Liit, mille moodustasid sotsiaaldemokraatlik Iisraeli Tööpartei ning Tzipi Livni liberaalne Liikumine. Livni teatas veebruaris, et ta lahkub poliitikast. Tema erakond nüüd valimistel ei osale.

Likudi peamiseks rivaaliks tõusnud valimisliit Kahol Lavan koosneb kolmest erakonnast. Eelmine kord osales neist valimistel ainult üks, liberaalne Yesh Atid, mis oli kuulunud varem Netanyahu koalitsiooni, aga läks siis pärast valimisi opositsiooni. Ülejäänud kaks on päris uued erakonnad, mis loodi jõustruktuuridega seotud inimeste eestvedamisel.

Peastaabist poliitikasse

Iisraelis ei ole erakonna registeerimiseks vaja palju liikmeid. Eelmise aasta detsembris asutatud Vastupidavus Iisraelile, mida juhib kaitsejõudude peastaabi endine ülem Benny Gantz, sai asutamisdokumentidele 109 allkirja. Gantz oli peastaabi ülem aastatel 2011-2015. Pärast seda oli tal kolme aasta jooksul parlamenti kandideerimine keelatud. Selle seadusega ettenähtud perioodi möödumisel hakkaski ta erakonda looma.

Tänavu jaanuaris asutas uue erakonna Moshe Ya’alon, kes oli peastaabi ülem aastatel 2002-2005. Tema valiti 2009. aastal parlamenti Likudi liikmena. 2009-2013 oli ta luuretegevust koordineeriv strateegiliste asjade minister, 2013-2016 kaitseminister. Ühtlasi oli ta siis ka pikalt asepeaminister. Netanyahuga tekkinud erimeelsuste tõttu lahkus Ya’alon lõpuks nii kaitseministri kohalt kui ka erakonnast.

Ya’aloni uus erakond ning Gantzi partei sõlmisid koostöölepingu jaanuari lõpus. 21. veebruaril, kui oli kandidaatide registeerimise viimane päev, teatati valimisliidust erakonnaga Yesh Atid, mida juhib endine ajakirjanik Yair Lapid, kes oli 2013-2014 rahandusminister. Parlamendi nüüd ametist lahkuvas koosseisus kuulus ta väliskomisjoni, riigikaitsekomisjoni ning luure- ja julgeolekteenistuste alamkomisjoni.

Valimisliidu kandidaatide nimekirja juhivad Gantz ja Lapid. Nad on leppinud kokku, et kui valimisliit võidab valimised ja moodustab valitsuse, on esimesed kaks aastat peaminister Gantz ja järgmised kaks Lapid, kellest saab esialgu välisminister. Kaitseministriks saab alguses Ya’alon, kelle vahetab kahe aasta pärast välja Gantz.

Neljas kandidaat selles valimisnimekirjas on Gabi Ashkenazi, kes oli kaitsejõudude peastaabi ülem aastatel 2007-2011, enne Gantzi. Tema ametiajast on teada, et 2010. aastal tahtis Netanyahu korraldada õhurünnakuid Iraani pihta. Valitsuse salajasel istungil olid Ashkenazi ja luureteenistuste juhid üksmeelselt selle vastu. Tänu sellele ei läinud valitsus Netanyahu plaaniga kaasa.

Julgeolekuteemad on olulised

Iraani ründamise vastu oli peastaabi ülemana ka Gantz. Tema järel sellele kohale saanud Gadi Eisenkot ütles nüüd jaanuaris ametist lahkumise puhul ajalehele New York Times antud intervjuus, et viimastel aastatel on Iisrael andnud tuhandeid lööke (seda avalikult kuulutamata, vastutust võtmata) Iraani sisseimbumise vastu Süürias. Varem oli piirdutud rünnakutega Iraani käsilaste vastu, kuid 2017. aasta jaanuaris kiitis valitsus heaks uued reeglid, mis võimaldasid sihtmärkide ringi laiendada.

Nüüd peastaabi ülemaks saanud Aviv Kochavi ei olnud peaminister Netanyahu eelistus. Kui kaitseminister Avigdor Liberman tema nime eelmisel aastal välja käis, olla Netanyahu nõudnud, et ta Kochavi kandidatuuri valitsuse ette ei tooks. Lieberman teda kuulda ei võtnud, kuid astus juba järgmisel kuul ametist tagasi ja Netanyahu võttis enda kanda ka kaitseministri ülesanded.

Kahol Lavan koondabki sisuliselt neid, kes on vastu sellele väga riskantsele julgeolekupoliitikale, mida üritavad suruda peale Netanyahu ning tema toetajad. Valimisliidu programm näeb ette suhete arendamist rahumeelsete araabia riikidega ja valmisolekut läbirääkimisteks palestiinlastega. Samas välistatakse edasine maade loovutamine. Leitakse, et Jeruusalemm peab olema Iisraeli jagamatu pealinn, Iisrael jääma juudiriigiks ja palestiinlased tagasipöördumisõiguseta. Kohustus läbida ajateenistus peaks aga laienema kõigile Iisraeli kodanikele, sõltumata nende usulistest veendumustest.

Ühtlasi tahetakse piirata peaministri ametiaeg kolme ametiaja või kaheksa aastaga, et vältida võimu liigset koondumist ühe inimese kätte. Keelata tõsistes õigusrikkumistes süüdistuse saanud või süüdimõistetud poliitikutel avalikesse ametitesse kandideerimine. Kindlustada ajakirjandusvabadust, meedia sõltumatust poliitilis-majanduslikest sobingutest.

Mitmed toodud punktidest on suunatud otseselt Netanyahu vastu. Nimelt esitas Iisraeli peaprokurör veebruari lõpus talle süüdistuse, mille kohaselt oli Netanyahu sõlminud mõningate juhtivate meediakontsernide omanikega kokkuleppeid, et aitab suruda läbi nende ärihuve teenivaid seadusi, saades vastutasuks positiivset meediakajastust.

Viimased küsitlused näitavad, et Kahol Lavan võib valimised võita, aga see muidugi ei garanteeri veel nende poolt valitsuse moodustamist. Künnise peaks sel korral ületama 12-13 nimekirja. Milline koalitsioon neist lõpuks kokku pannakse, seda ei tea täna keegi.

Artikkel ilmus 3. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Võimu haarab häälekas vähemus

Paistab, et küünikutel oli siiski õigus. Tuleb välja, et EKRE portaalist Uued Uudised on saamas võimupartei häälekandja, Pravda ja Rahva Hääle nüüdisaegne kehastus. Ei oleks tõesti uskunud, et selline nali Eestis tänapäeval juhtuda võib.

Valimistulemuste põhjal olnuks kõige loogilisem, et uue koalitsiooni moodustavad Reformierakond ja Keskerakond, Kaja Kallas saab peaministriks ja Jüri Ratas läheb Riigikogu esimeheks. Selline lahendus oleks teoreetiliselt veel võimalik, kui keskerakondlased loobuksid kollektiivse poliitilise enesetapu sooritamisest.

Paraku ei käitu poliitikud alati mõistuspäraselt.

Ei ole üllatav, et tänane Isamaa eelistab Reformierakonnale ja sotsidele koalitsiooni, kuhu kuulub EKRE. Ühe hiljuti sellest erakonnast lahkunud inimese sõnul ütlevad Helmed kõva häälega välja seda, mida Helir-Valdor Seeder vaikselt mõtleb.

Tasub meenutada, et Mart Helme sai suursaadikuks Lennart Meri soosikuna, töötas hiljem aastaid eurosaadik Tunne Kelami nõunikuna ja sehkendas vahepeal koos pojaga ka Res Publica loomise juures, kuigi sellest projektist jäid nad lõpuks kõrvale. Isamaa ja EKRE ei erine teineteisest enam rohkem kui rohelised ja Elurikkuse Erakond.

Keskerakonna valik on aga hämmastav. Väited, et Kaja Kallas käitus nendega üleolevalt ja ülbelt, ei mõju isegi naeruväärselt, vaid kõlavad lihtsalt väga hädise eneseõigustusena. Vaevalt keskerakondlased isegi sellist jura usuvad. Neile jutupunkte koostav Janek Mäggi on tõestanud ennast nüüd küll eeskujuliku variseri, aga mitte hea suhtekorraldajana.

Mis neile küll pähe lõi?

Keskerakonna esimees Jüri Ratas oli võidus nähtavasti juba ette nii kindel, et ei suutnud valimistel saadud kaotusega psühholoogiliselt kuidagi leppida. See, et ta peaministriks jäämise nimel EKRE poole pöördudes enda sõnu sööma hakkab, tundus talle ilmselt ebaoluline. Küllap arvas, et Keskerakonna valijatele ei lähe see korda ja nelja aasta pärast on kõik selle juba nagunii unustanud.

Kuid see U-pööre EKRE poole oli nüüd siiski kollektiivne otsus, mida ei saa taandada ainult ühe inimese isiklikele võimuambitsioonidele. Kindlasti mängisid selle juures oma rolli ka varasem kibestumine (Kaja Kallasele taheti maksta kätte selle eest, et tema isa juhtimisel Reformierakonna poolt langetatud valikute tõttu jäi Keskerakond aastail 1999 ja 2003 valimiste järel opositsiooni) ja inimeste isiklikud suhtevõrgustikud (näiteks see, et Kadri Simson ja Martin Helme käisid ülikoolis samal kursusel).

Kahtlemata oli mingi mõju sellelgi, et juhtivad keskerakondlased said oma valimiskampaania raames ukselt-uksele joostes pahatihti sõimata vihaste EKRE toetajate käest. Kuna see partei tegi valimistel korraliku tõusu, võis neil ehk tõesti tekkida ettekujutus, et EKRE kaasamine valitsusse oleks väga riigimehelik ja aitaks maandada ühiskonnas esinevaid pingeid.

Milline grandioosne valearvestus!

EKRE-le andis oma hääle veidi enam kui kümnendik, täpsemalt 11,2% kõigist hääleõiguslikest kodanikest. Tähelepanuväärne, kuid siiski suhteliselt väike vähemus. Samas olid küsitlused juba varem näidanud, et neist oli saanud Eestis kõige ebapopulaarsem erakond ning inimeste suurimaks hirmuks oligi valimiste eel just paremäärmuslaste võimuletulek. Peab olema päris suures meeltesegaduses, et nendega sellises olukorras koalitsiooni tegema hakata. Praegu kokkuklopsitav valitsus on algusest peale opositsioonis suurema osaga rahvast.

Jutud, et EKRE tuleb võtta nüüd tingimata valitsusse, sest muidu võivad selle valijad solvuda ja tänavatel märatsema hakata (kas nad on siis tõesti poolearulised metslased?), on sisuliselt samaväärsed väitega, et sotside juhil Jevgeni Ossinovskil on praegu õigustatud ootus saada peaministriks – Lätis ju tehti hiljuti valitsus, mida juhib kõige napimalt valimiskünnise ületanud erakonna esindaja.

Väga hea, et EKRE tuumikvalijatele suunatud propagandasaade “Räägime asjast” nüüd laiema avalikkuse huviorbiiti jõudis. Soovitan kuulata ka selle vanemaid osi. Need leiab aadressilt https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Lakkamatu enesekultus, millega kaasneb kõigi teisitimõtlejate jõhker mõnitamine, selgitab üheaegselt nii EKRE populaarsust kui ka ebapopulaarsust. EKRE fännidele tundub, et selliste ärplevate jutupaunikute näol on tegemist mingite eriti kõvade meestega. Paljud teised peavad neid moraalseks lumpeniks, patoloogilisteks valetajateks, kelle suu suitseb, nii et silm ka ei pilgu.

Iga tervemõistuslik poliitik pidanuks nägema ette, et EKRE kaasamine valitsusse ärritab üles ühiskonna vaikiva enamuse. Neid toetanud häälekas vähemus võib küll rahul olla, kuid selle hinnaks on palju suurema hulga inimeste väljavihastamine.

Lootus, et EKRE juhid enda käitumist parandavad, ei arvesta sellega, et teistele inimestele emotsionaalselt haiget tegemine pakub neile mingit perversset naudingut. Tänu sellele saavad nad tähelepanu, millest võiksid muidu ainult unistada, tunnevad ennast tegijatena. Kui tegemist oleks teismelistega, võiks tõesti loota selle perioodi möödumist, aga nemad on juba väljakujunenud isiksused. On väga naiivne loota, et nad muutuvad.

Ja nad ei saagi muutuda. EKRE juhid on omaenda retoorika pantvangid. Nad lihtsalt peavad nüüd samas stiilis jätkama. Vastasel korral võib jääda mulje, et nad on ise süvariigi agendid, kelle ülesandeks oli lihtsalt rahulolematute valijate hääled kokku korjata, et kanda need globalistide huvides kartellipoliitika altarile.

Mine tea, võib-olla see ongi nii…

Artikkel ilmus 2. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht

Pühapäeval leiab Ukrainas aset presidendivalimiste esimene voor. Küsitluste kohaselt peaks kolm nädalat hiljem toimuvast teisest voorust väljuma võitjana Volodõmõr Zelenski, kes on tuntud eelkõige näitlejana.

Zelenski saamine presidendiks ei ole kindlasti kõige halvem, mis Ukrainaga juhtuda saab. Vähemalt on ta jõudnud seda rolli juba pikalt harjutada. Nimelt on ta mänginud mitu hooaega telesarjas “Rahva teener”, mida näitas ka ETV+, Ukraina presidenti.

2015. aasta sügisel ekraanidele jõudnud humoorikas telesari räägib ajalooõpetajast, kes purskab ühel päeval endast välja kõik, mida ta ümberringi toimuvast arvab. Üks tema õpilastest filmib seda mobiiltelefoniga ja riputab salvestuse internetti, kus see kogub miljoneid vaatajaid. Mees saab ootamatult väga populaarseks ja nõustub oma õpilaste pealekäimisel osalema kandidaadina Ukraina presidendivalimistel. Valimispäevale järgneval hommikul algab tema jaoks täiesti uus elu.

2016. aastal valmis täispikk mängufilm, kus vaid ligi pool aastat ametis olnud president seisab silmitsi majanduse stagneerumise, hinnatõusu ja rahvusvaluuta devalveerimisega. Rahva usaldus tema vastu kuivab kiiresti kokku. Olukorra stabiliseerimiseks on vaja saada IMF-ilt rahalist abi, kuid selle saamiseks tuleb teostada riigis ulatuslikke reforme, võtta vastu korruptsioonivastased seadused. Ülemraada, mida juhivad varjatult mõjuvõimsad oligarhid, blokeerib vajalikke muudatusi. President on sunnitud otsima abi oma poliitiliselt oponendilt, endiselt peaministrilt, kelle ta ise ühe korruptsiooniskandaali järel trellide taha lasi panna. Vana rivaal on nõus aitama, kui saab vastutasuks amnestia. Plaan näeb ette, et oligarhide vahel tuleb kutsuda kunstlikult esile tõsine huvide konflikt, mis sunniks lõpuks Ülemraadat saadikute hulgas ebapopulaarsed korruptsioonivastased seadused heaks kiitma.

2017. aastal läks eetrisse sarja teine hooaeg. Seal astub peategelane pärast IMF-i poolt nõutud reformide ebaõnnestumist ametist tagasi, kuid seab oma kandidatuuri järgmistel presidendivalimistel uuesti üles. Ta üritab võita rahva armastust tagasi pilkupüüdva valimisprogrammi abil.

Telesarjast sündis poliitiline jõud

Kohe teise hooaja järel registreeriti Ukrainas ka erakond nimega “Rahva teener”. Seda tegid telesarja tootnud produktsioonifirma Kvartal 95 inimesed ise, põhjendades seda sooviga hoida ära populaarse telesarja nime ärakasutamine küünilistel poliitilistel eesmärkidel teiste poolt. Erakond ei arendanud mingit tegevust ega oma mingit vara, eksisteerides täna vaid formaalselt.

2017. aasta detsembris tehtud küsitlus näitas aga, et seda sisuliselt olematut erakonda toetanuks siis parlamendivalimistel 4% ukrainlastest. Tänaseks on sellest saanud Ukraina populaarseim partei. Viimase küsitluse kohaselt saaks erakond “Rahva teener” parlamendivalimistel 26,4% häältest. Eriti kiiresti hakkas reiting kasvama pärast seda, kui jaanuaris kinnitati, et Zelenski osaleb nüüd selle erakonna kandidaadina presidendivalimistel.

Leidub kriitikuid, kelle arvates oli tema osalemine valimistel mõeldud lihtsalt reklaamitrikina, et saada populaarsele sarjale veelgi rohkem vaatajaid. Juhtumisi läheb just täna õhtul, 27. märtsil eetrisse telesarja kolmanda hooaja esimene osa (kogu seda sarja saab vabalt vaadata ka interneti kaudu, kõik osad leiab aadressilt http://youtube.com/sluga95).

Vandenõuteoreetikud aga väidavad, viidates sarja alapealkirjale “järgmise presidendi lugu”, et kogu sari ise oligi mõeldud selleks, et valmistada ette Zelenski saamist Ukraina presidendiks. Nende nägemuse kohaselt on praegu kulmineerumas Venemaa eriteenistuste aastaid kestnud operatsioon Ukraina ülevõtmiseks.

Minu arvamus: ilmselt otsustas sarja taga olev meeskond kasutada nüüd võimalust tõstatada valimistel osalemise kaudu neid Ukrainas reaalselt esinevaid probleeme, mille käsitlemine humoorikas võtmes selle sarja nii populaarseks on muutnud, kuid vaevalt arvestasid nad võimalusega, et Zelenski need valimised päriselt võidab.

Ukraina võib saada hea presidendi

1978. aastal sündinud teletäht ei ole tegelikult õppinud näitlemist. Ingliskeele eriklassis käinud Zelenski unistas keskkooli ajal hoopis diplomaadiks saamisest ja valmistus isegi astuma Moskva Riiklikku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See plaan langes siiski ära. Ta sai juristihariduse oma sünnilinnas, Krõvõi Rigis asuvas majandusinstituudis, mis kuulub Kiievi Riikliku Majandusülikooli alla.

Zelenski isa on samas professor, informaatika ja rakendustarkavara osakonna juhataja. Ema töötas insenerina. Mõlemad vanemad on juudid. 16-aastaselt võitis Zelenski TOEFL-i konkursi, millega kaasnes stipendium Iisraelis õppimiseks, aga isa ei lubanud tal siis sinna minna.

Juristina ei ole Zelenski töötanud (va. kaks kuud praktikat). Juba ülikooli esimesel kursusel, 17-aastaselt haaras teda venekeelses maailmas ülipopulaarne intelligentselt humoorikas ja meelelahutuslik võistkonnamäng KVN. Zelenski meeskond “95. kvartal” tõusis seal kõrgliigasse ning tuuritas aastaid mööda SRÜ alasid. Tema tulevane abikaasa, kellega Zelenski oli käinud paralleelklassis ja kes õppis toona arhitektuuri, hakkas kirjutama neile tekste.

Sellest KVN-i meeskonnast kasvaski lõpuks välja produktsioonifirma, mis tootis nüüd Zelenski võimsa poliitilise sööstu taga olnud telesarja. Tegemist on väga tugeva sõpruskonnaga, kes on tegelenud viimastel aastatel seda sarja tootes Ukraina ees seisvate probleemide süstemaatilise läbihekseldamisega. See on tegelikult hea alus, millele toetudes seda riiki juhtima hakata.

Zelenski esindab liberaalset peavoolu

Kvartal 95 toetas euromaidani liikumist ja hiljem Ukraina armee tegevust Donbassis (nii esinemiste kui ka rahaliste annetustega). Tänaseks on Zelenski sõnul selge, et Minski kokkulepped ei toimi ning sõjalist lahendust seal ei ole – vaja on pidada venelastega läbirääkimisi, otsida kompromissi.

Kui ta hakkas tegema sõja puhkedes oma esinemistes nalja Venemaa poliitikute ja Ida-Ukraina separatistide üle, läksid tema projektid Venemaal kinni ning algatati isegi ametlik uurimine selle kohta, kas teda ja teisi Ukraina kultuuritegelasi rahastatakse Ukraina eriteenistuste poolt. Samal ajal võttis Zelenski aga sõna selle vastu, et Ukrainas kehtestati sissesõidukeelde Venemaa kultuuritegelastele ja tuldi välja mõttega keelata ära seal toodetud telesarju.

Esimene seadus, mille ta on lubanud presidendiks saamise korral algatada, puudutab rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks. Samuti soovib Zelenski võtta Ukrainas kasutusele e-valimised ja muuta valimisseadusi, viia sisse avatud nimekirjad ning luua mehhanismi saadikute tagasikutsumiseks.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks astumine talle isiklikult meeldiks ning Ukraina ongi Zelenski arvates juba eurointegratsiooni valinud. Samas rõhutab ta siiski, et liikmelisus nendes ühendustes tuleb otsustada lõpuks rahvahääletuse korras.

Keskseks väärtuseks, mida poliitikat kujundades silmas peetakse, peab aga olema inimene. “Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Austus inimväärikuse vastu peab saama riigi tegevuse peamiseks põhimõtteks,” öeldakse Zelenski valimisprogrammis.

Viie aasta eest presidendiks valitud Petro Porošenko heitleb praegu Julia Tõmošenkoga teise ja kolmanda koha pärast. Tema katsed Ukrainat sügavast sise- ja välispoliitilisest kriisist välja tuua on jooksnud sisuliselt ummikusse. Mida on ukrainlastel Zelenskit valides kaotada? Paljude arvates mitte midagi.

Artikkel ilmus 27. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.