Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Põhimõtteline valik

Artikkel ilmus 14. septembril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalikel valimistel saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See valik tasuks mõelda läbi eriti hoolikalt.

Hetkel kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.

Kõige lihtsam on anda oma hääl muidugi esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandi linnas ligi 30% valijatest. Loodan, et tänavu selliste valijate osakaal langeb, sest mitmed erakonnad on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.

Kuna minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ning läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus on mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.

Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga… kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, siis saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on see õppetund.

Teine elementaarne kriteerium on see, et valida tasub ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased õnne käivad katsumas.

Seadus ütleb praegu, et kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub (rahvastikuregistri andmetel) vastavas omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algselt ehk 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks oluliselt poliitikute valimisturismi.

Kindlasti tasub pidada oma valikut tehes silmas ka seda, et kandidaadil oleks olemas funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat.

Pean tunnistama, et neist kriteeriumitest lähtudes on minu arvates nüüd Viljandis täiuslikult sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud alles poole aasta eest veel isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab esineda nüüd tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks.

Samas hästi võiks ju kuulutada eestlasteks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu tegelikult kusagil Doonau ääres, nagu seda teeb teatavasti ka härra Madison – kas ta tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin nüüd enne valimisi vaid paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus.

Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis, sest Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi. Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta tegelikult elab: Pirital. Kas arvab, et tallinlased teda ei valiks, aga viljandlased on piisavalt ohmud, et seda teha?

EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Kergesti ärrituvast Madisonist, kes armastab ise kõvasti lõugu lõksutada, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.

Kuna enamik valijatest on tänaseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse selle kohta, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused nüüd vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kellel puudub kindel eelistus.

Eelkõige soovitan ma valida inimesi, keda te isiklikult tunnete, kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui selleks vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.

Ma ei nõustu samas väitega, et kui valimas ei käida, siis puudub hiljem õigus midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, siis puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia. Kuigi sellega saadakse jälle kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.

Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.

Kolm küsimust Tartu valimisliitudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmine kord pääsesid Tartus volikokku mõlemad toona valimistel osalenud valimisliidud. Nüüd on konkurents minemas aga tihedamaks. Küsimustele vastas kolm valimisliitu.

2013. aastal osales Tartus kohalikel valimistel kaks valimisliitu, rahvuslik-konservatiivne Isamaaline Tartu Kodanik ning liberaalsema suunitlusega Vabakund, mis ületasid mõlemad valimiskünnise. Neist allesjäänud osad otsustasid osaleda nüüd valimistel küll ühiselt, moodustades valimisliidu Tartu Heaks, kuid samas on tänavu kavandamisel lausa kolm uut valimisliitu (Tartu Eest, Südamega Tartu ja Meie Tartu). Kas ei oleks otstarbekam teha üks suur valimisliit, mis jätab oma liikmetele lihtsalt vabamad käed programmiliste seisukohtade kujundamisel? Praegu ähvardab konkurents minna omavahel ju nii tihedaks, et pärast võivad kõik valimisliidud volikogust välja jääda.

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliit on loodud kindla suunitlusega ja kompaktse ning arusaadava programmi peale, mis meie nägemuses on täna parim viis viia Tartu linna elu- ja arengujärk uuele tasemele. Mitme erineva valimisliidu seisukohtade kombineerimine tekitaks meie nägemuses valijas pigem segadust ja kaotaks rõhuasetused, mille eest iga valimisliit eos seisab. See aga ei tähenda, et me ei oleks valmis läbirääkimisteks. Ühiste tugevate joonte leidmine on kindlasti oluline ja tuleb kasuks hilisemates koalitsiooni läbirääkimistes. Küll aga ei soovi me oma platvormi ajada nii laiaks, et me ei suuda seda hilisemas etapis enam hoomata. Ka ei näe me vajadust kaasamaks oma valimislubadustesse punkte, mis on linna arengukavasse juba sisse kirjutatud ja saavad tehtud olenemata poliitilisest võimust, kes valitseb.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Oleme oma võimete piires üritanud leida uusi liikmeid ja koostööd erinevate inimeste ning organisatsioonidega ning me ei ole jäänud suletuks. Tartu Heaks liikmed on erinevatest valimisliitudest ja erakondadest kui ka inimesed ilma sellise taustata. Nimetatud kolmest valimisliidust oleme teadlikud vaid Tartu Eest tegemistest, kellega oleme ka kontaktis olnud, kuid nende poolt seniavaldatud materjalide põhjal näeme, et ideestik Areena arendamisel (täiesti uue keskuse rajamine, mille ehitus olulisel määral sõltuks linna rahastamisest) ei haaku Tartu Heaks eesmärkidega.”

Südamega Tartu: “Põhimõtteliselt ei ole me koostöö vastu. Samas päris nii poliittehnoloogiliselt ei saa ka asjale läheneda, et volikokku saamise nimel tuleks ükskõik kellega ühte heita ja vaated kõrvale jätta. Vastasel korral võiksime ju kõik kohe Reformierakonna nimekirja hea ninaesise järgi minna. Vabakund ja VIK olid eelmisel korral tõesti tublid, kuid praeguseks on nende juhtfiguurid taandunud mugavuspoliitikuteks, kes volikogus mingi erilise mässumeelsusega silma pole paistnud. Eks siit tule ka põhjus, miks nad praegu positsiooni säilitamiseks sellise ebaloomuliku liidu teed on läinud. Reformierakondliku taustaga Tartu Eest tegeleb valimisliitude idee pilastamisega – kandideerida mingi plekkmonstrumi rajamise toetuseks? Ajal, mil suurem osa tartlasi igapäevase äraelamise nimel võitleb, on tuhandeid kordi olulisemaid probleeme. Meie Tartu idee on hetkel liiga hägune, et seda kommenteerida.”

Miks peaksid valijad eelistama teie nimekirja erakondadele ja teistele valimisliitudele? Mis on teie jaoks nende valimiste peateemad? Millele tahate volikogus erilist tähelepanu pöörata?

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliitu kuuluvad inimesed, kes on täna Tartu linna erinevates valdkondades aktiivsed ja tegusad kodanikud – olgu see haridus, ettevõtlus, IT, sport või perede heaolu. Meid ühendab tugev veendumus, et Tartu linna potentsiaal on kordades suurem kui seda täna on suudetud realiseerida. Tartu on teadus-, IT-, meditsiini- ja kultuurilinn ja ometi ei suuda me korraldada suuri rahvusvahelisi konverentse või kontserte. Tartu peredel ei ole ühiseks ajaveetmiseks piisavalt palju võimalusi samal ajal kui teised Eesti väiksemad linnad ehitavad perekeskusi ja -atraktsioone. Meie jaoks on tänavuste valimiste peateema saada inimestelt mandaat Arena Tartu ja perekeskuse ehitamiseks. Meie kogemus näitab, et selline linnakeskus arendab mitte ainult linna transpordiühendusi, turismi ja tuntust, vaid annab ka tugeva tõuke linna majandusele ja seeläbi inimeste heaolule ja toimetulekule. Kui linnarahvas otsustab selle idee poolt mitte hääletada, siis me aktsepteerime seda otsust ja liigume edasi. Aga me soovime, et linnahalli ja perekeskuse idee oleks vähemalt üks valik linnarahva jaoks tänavustel valimistel. Volikogus on meie põhifookuses kindlustada Raadil oleva linnamaa müük ja sellest saadava finantsi kasutamine sihtotstarbeliselt linnahalli ehituseks. Täna on seal meie hinnagul u 20 miljoni euro väärtuses maad, mida saaks rakendada linnahalli ehituseks. Ühtlasi on vaja kindlustada kokkulepped erinevate osapooltega, mis lubavad järgmised sammud halli ja perekeskuse ehituseks ning majandamiseks ette võtta.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Tartu Heaks peamised teemad on järgnevad: investeeringud haridusse ja hariduse korraldus; asjatundlikum ja kaasavam linnajuhtimine, koostöö naabervaldadega, Tartu sisese transpordikorralduse kvaliteedi ja väljapoole ühenduste parandamine, parem linnakeskkond, pered ja toimetulek, kultuuri ja spordivaldkonna toimimine. Kuna teiste valimistel osalevate organisatsioonide programmid pole avalikustatud, on raske hinnata konkreetselt eristumist, kuid senise töö ja kogemuse põhjal volikogus eristume kindlasti selle poolest, et järgnevatel aastatel ei näe me ette tegevusi ega anna lubadusi objektide rajamiseks, mille arvelt väheneksid invetseerimisvõimalused ja toetus haridussektorile ning sotsiaalvaldkonnale. Samuti näeme, et linnavalitsus peab koosnema asjatundjatest, poliitikute roll olgu volikogu töö senisest sisukam läbiviimine.”

Südamega Tartu: “Meie ridades kandideerivad ainult lihast ja luust tartlased, mitte arusaamatu genoomiga poliittrollid. Oma lihtsates ametites on nad end tartlaste südamesse raiunud ja ei vaja tutvustamiseks kalleid reklaamikampaaniaid. Võitleme Tartus laiutava ökorüüste vastu, mille ilmekaimaks näiteks on pargivaenulik üldplaneering, mida tänane linnavalitsus jõuga läbi surub. Samuti ei saa me sallida rahva tahtest üle sõitvat haldusreformi, mis tuleb jõuga seisma panna! Aga ennekõike toome linnajuhtimise juurde inimesed, keda liiga kaua on neoaadel alla surunud.”

Kas saate ühemõtteliselt kinnitada, et kõik teie nimekirjas kandideerivad isikud valituks osutumise korral tõesti volikogu liikmeks asuvad (see tähendab, et nimekirjas ei ole nn. peibutusparte)?

Teele Arak (Tartu Eest): “Meie valimisliidus ei ole peibutusparte. Tartu Eest valimisliit ei saanud alguse poliitilisest ambitsioonist iga hinnaga volikokku saada, vaid väga heast ideest, millesse meie liikmed usuvad ja milles näevad tohutut kasu Tartu linnale. Kuna muud võimalust täna selle idee realiseerimiseks ei ole, siis tuleb minna kohalikele valimistele.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Nimekirjas ei ole peibutusparte ja kõik kandidaadid on avaldanud valmisolekut ka volikogu töös osalemiseks.”

Südamega Tartu: “Seda saame kindlasti sajaprotsendiliselt kinnitada. Mis erilisi parte meie ridades ikka on: lihtsad inimesed, kes sündisid, elavad ja surevad Tartus. Erinevalt suurparteide esinumbritest on linnavolikogu liikmetele makstav 62-eurone hüvitis istungil osalemise eest meie kandidaatidele piisavaks motivaatoriks – on ju paljud neist praegu suisa töötud.”

10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Päev pärast selle intervjuu andmist pani Mart Luik ameti maha, sest valimisliidu juhid Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa otsustasid sõlmida kohalikeks valimisteks liidu Edgar Savisaare valimisliiduga. Luik ühines IRL-i nimekirjaga.

Tallinnas osaleb tänavu kohalikel valimistel päris mitmeid valimisliite, neist üks on Tegus Tallinn, mille põhimõtteid ja tegevusplaani puudutavatele küsimustele vastas valimisliidu kampaaniajuht Mart Luik.

LAIAPEA: Te leiate, et linnajuhtimine peab toimuma konkursi korras valitud spetsialistide abiga. Samas näeb teie tegevusplaan ette kaasata linnavalitsuse töösse proportsionaalselt kõik volikogus esindatud erakonnad ja valimisliidud. Kuidas te seda endale ette kujutate? Kas see tähendab, et näiteks linnaosavanemad oleksid endiselt poliitilised funktsionäärid, aga need ametikohad lihtsalt jagatakse laiali kõigi erakondade vahel (a la EKRE saab Mustamäe, Keskerakond Lasnamäe jne.) ja opositsiooni enam ei olegi?

TEGUS TALLINN: Eeskujuks oleme võtnud nii Helsingis, Stockholmis aga ka mujal kasutatava mudeli ja kõige suurem erinevus meie süsteemist, milleni soovime jõuda, on kõigi volikokku valitud poliitiliste jõudude esindatus linnavalitsuses. Sellises linnavalitsuses oleksid linnapea, neli abilinnapead ja linnavalitsuse lihtliikmed. Meie arvestuse järgi oleks kuue volikogu liikme kohta üks linnavalitsuse liikme koht ehk siis 13 linnavalitsuse liiget pluss linnapea. Abilinnapead ja linnaosavanemad valitaks linnavalitsuse liikmete hulgast vastavalt seal väljakujunenud jõudude vahekorrale.

LAIAPEA: Lubate lõpetada ametnike sundparteistamise. Teatavasti on sundparteistamine praegu paljuski tingitud hetkel kehtivast valimisseadusest, mille tõttu üritavad erakonnad tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, sest sedasi on neile lihtsalt kasulikum. Kas toetate kohalikel valimistel üleminekut täielikele isikuvalimistele, et inimeste sundparteistamine kaotaks erakondade jaoks mõtte?

TEGUS TALLINN: Sundparteistamisele saab vastu astuda, kui selleks on poliitiline tahe. Meie tahame näha sellist linnajuhtimist, kus võim on spetsialistide käes. Isikuvalimised tunduvad hea mõte ja seda varianti tasuks tõesti kaaluda. Kuid sellele ideele tuleb leida toetus Riigikogus.

LAIAPEA: Rõhutate avaliku ja erasektori koostöö tähtsust ning seda, et linn ei eelistaks üht omandivormi teistele. Kas peate siis õigeks ka seda, et avalikest vahenditest makstaks kinni eraettevõtete kasumeid?

TEGUS TALLINN: Heaoluriikide kogemus näitab pigem seda, et avaliku ja erasektori koostöös sündinud ettevõtmised on kvaliteetsemad ja efektiivsemad tehtavate kulude mõttes. Eraettevõtte huvi on saada oma teenus sedavõrd optimaalseks, et ta suudab konkureerida teistega, maksta palgad ja muud kulud ning heal juhul jääb ka veel midagi investeerimiseks. Kui eraettevõte ei suuda pakkuda odavamalt kui linn ise korraldaks, ei ole teenuse ostmisel mõtet.

LAIAPEA: Leiate, et linn ei tohi dubleerida riigi funktsioone. Mida te nende riigi funktsioonide all, mida linn dubleerib, täpsemalt silmas peate? Kas nende alla kuuluvad näiteks Tallinna TV ja munitsipaalpolitsei? Veel midagi?

TEGUS TALLINN: Omavalitsuse ülesannete hulka kuulub küll elanike informeerimine, kuid informeerimise sildi all üleriigilise propagandakanali ülevalpidamine on linnakodanike eksitamine. Munitsipaalpolitsei roll on samuti arusaamatu ja seega on inimeste pahameel õigustatud. Meil on konkreetne idee, et näiteks riigi asi peaks olema finantseerida põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised maanteed, mis läbiks Tallinnat. Üks suurim kokkupuutevaldkond on Tallinnas haridus ja siin peaksid koostööd tegema kõik kolm osapoolt: riik, omavalitsus ja erasektor.

LAIAPEA: Lubate teha korda kõik amortiseerunud lasteaiad ja koolimajad. Kui palju see teie hinnangul maksma läheks? Kust tuleb raha?

TEGUS TALLINN: Praegu peab linn üleval päris suurt ja kulukat koolivõrku ja selle jaoks justkui on raha. On pilgeni täis koolimaju ja pooltühje koole. See koolide ja lasteaedade võrk pole paindlik ja ei arvesta arengutega linnaosades. Meie hinnangul saab seda kindlasti kujundada palju efektiivsemaks. Linna eelarvet üldiselt hinnates on seal mitukümmend miljonit eurot kulutatud ebamõistlikult ja selle saab ümber suunata.

LAIAPEA: Tahate kehtestada korra, mille kohaselt kogu munitsipaalelupind ja vähemalt 50% Tallinna kõikidest uutest ehitatavatest eluasemetest (see tähendab ka suur osa valmivatest eramajadest) peavad olema projekteeritud ja ehitatud erivajadustega inimestele või lihtsalt invasõbralikuks kohandatavad. Mille alusel te siin eramajade puhul vahet tahate teha? Kas need nõuded kehtiksid siis kõigi kortermajade suhtes ja vabastatud oleks ainult individuaalelamud? Kumma kategooria alla läheks ridaelamud?

TEGUS TALLINN: Jah, see nõue kehtiks kortermajade osas. Rida- ja individuaalelamute ehitajatelt seda otseselt nõuda ei saa. Samas me leiame, et eramu väärtust kindlasti ei kahanda projekt, mis võimaldab majas liikuda ka näiteks ratatstooliga. Pigem tõstab see järelturul nende ruumide väärtust.

LAIAPEA: Lubate muuta linna jalakäija- ja jalgratturisõbralikuks, vähendada parkimiskoormust ja kaitsta Tallinna rohelust. Milliseid meetmeid kavatsete selleks kasutada? Kas pooldate näiteks automaksu kehtestamist ja kütuseaktsiisi tõstmist, et linn saaks riigilt rohkem raha jalgrattateede rajamiseks ja ühistranspordi arendamiseks?

TEGUS TALLINN: Meie nägemuses tuleb ehitada katkematu jalgrattatee kesklinnast kõikidesse suurtesse linnaosadesse. Kortermajade ehitamisel tuleb planeerida jalgrattahoidlad. Hinnanguliselt aastal 2030 saab linn loobuda sisepõlemismootoriga ühistranspordist. Kütuseaktsiis ja automaks on riigi tasandi otsused. Reformierakonna ettepaneku parkimisaja pikendamiseks 30 minuti peale peaks aga kindlasti tagasi lükkama, sest see ainult halvendab parkimiskorraldust Tallinnas.

LAIAPEA: Liikluskoormuse vähendamiseks tahate valmistada ette Tallinna ka riigimaantee rajamise. Kuidas suhtute aga mõtesse viia Eestis sisse maanteemaksud?

TEGUS TALLINN: See on taas riigi tasandi otsustamise koht.

LAIAPEA: Kas pooldate Tallinnas kaasava eelarvemenetluse kasutuselevõttu? Seda on rakendatud juba mitmetes teistes Eesti linnades (Tartus, Pärnus, Viljandis jne.).

TEGUS TALLINN: Kui seda teha väga väikeses mahus üldeelarvest, on tegu pigem populistliku sammuga. Lubada linlastel otsustada ühe, viie või kümne protsendi üle hääletada, aga 90 protsendi üle mitte? Meie läheneme kaasavale linnajuhtimisele palju laiemalt, näiteks eespool kirjeldatud linnavalitsuse mudeli abiga. Peame ka oluliseks, et linnavalitsusel oleks kohustus oluliste otsuste ja suurte investeeringute eel need linnakodanikega läbi rääkida.

LAIAPEA: Kas teie valimisliidu tegevus jätkub ka juhul, kui see ei peaks nüüd valimiskünnist ületama?

TEGUS TALLINN: Eks siis näis, praegu panustame küll sellele, et valmisliit võiks saada päris hea tulemuse ja moodustame volikogus ka fraktsiooni. Tõsi, kõik selle liikmed oleksid oma hääletuses vabad. Aktiivsed linnakodanikud, isegi kui nad ei osutu valituks, vaevalt üleöö passiivseks muutuvad.

Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”

10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadiks Viljandi linnapea ametikohale on nüüd praegune linnavolikogu aseesimees, erakonna eestseisuse ja volikogu liige Harri Juhani Aaltonen, Soome kodanik, kes on olnud Viljandiga seotud juba veerand sajandit.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste eel valis IRL Viljandis oma linnapeakandidaadiks esialgu Tarmo Looduse, kes aga taandas enda kandidatuuri veel samal nädalal, sest oli sattunud nn. hansaskandaali (tuli välja, et ta oli Herfordi hansapäevadel Viljandit esindades ebakaines olekus lavale taidlema läinud). Teie ümber puhkes veidi sarnane skandaal aasta tagasi, kui teil tekkis ühest pubist teise liikudes mingi möödarääkimine või arusaamatus kohalike araablastega. Seetõttu sooviks teada, millised on teie suhted alkoholiga. Ja kas te toetate mõtet muuta volikogu ja linnavalitsuse vastuvõtud alkoholivabaks (kunagi propageeris seda Viljandis erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mille juhtkond ühines hiljem Isamaa ja Res Publica Liiduga)?

AALTONEN: Küsimusele eelnenud selgitus on küll natukene ebatäpne ja nende kahe “skandaali” ühine tegur on poliitvastase tahe toimunut üles puhuda. Minul on hea suhe alkoholiga. Toetan ka seda, et kõik linna korraldatud üritused oleksid alkoholivabad. NO PROBLEMS!

LAIAPEA: Te olete juba öelnud, et teie enda jaoks oli linnapeakandidaadiks hakkamise puhul kõige keerulisem see, et pidite jõudma iseendaga kokkuleppele küsimuses, kas olete nõus loobuma Soome kodakondsusest. Linnapeaks saamine seda eeldab. Samas jäi nüüd Sakala juhtkirjast mulje, et kui IRL neid valimisi ei võida, siis te Eesti kodakondsust ei võta. Kas see ongi nii või tõlgendas ajaleht teie plaane valesti? Teisi sõnu: kas te olete otsustanud nüüd kindlasti kodakondsuseksami ära teha või sõltub see veel ikkagi valijate tahtest?

AALTONEN: Minu tulevane saatus on linnakodanike otsustada.

LAIAPEA: Sel korral osaleb Viljandis valimistel oma nimekirjaga ka EKRE, mille programmis on kirjas, et kohalikel valimistel peaks olema hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Samas on nende endi linnapeakandidaadiks siin inimene, kes ei ole mitte kunagi Viljandis elanud. Mis te arvate, kas kohalikel valimistel tuleks lasta kandideerida ainult neil, kelle püsiv elukoht on ka päriselt selles omavalitsuses, kus nad kandideerida tahavad?

AALTONEN: Minu teada juba kehtib seadus, mis lubab kandideerida inimesel vaid omavalitsuses kus tema elab. Jäägu see valija otsustada kes päriselt elab Viljandis ja tahab ka päriselt olla pikaajaline linnapea.

LAIAPEA: Praegune linnapea Ando Kiviberg otsustas nüüd IRL-i nimekirjas mitte kandideerida, sest erakond ei olnud valmis rahuldama tema nõudmisi mehe edasise poliitilise karjääri kindlustamiseks. Kas teie ambitsioonid piirduvad Viljandi linnapea ametikohaga või tahate samuti saada edaspidi Riigikogu liikmeks? Kui võtate nüüd Eesti kodakondsuse, kas kandideerite siis ka järgmistel Riigikogu valimistel? Varem on ju Viljandi linnapead korduvalt poole ametiaja pealt ära Riigikokku läinud.

AALTONEN: Mina tegutsen selle nimel, et Viljandi oleks ka edaspidi Eesti ilusaim ja parim paik elamiseks. Kindlasti ei kandideeri 2019 Riigikogu valimistel ja tahaksin teada ka teiste linnapeakandidaatide olukorda, ehk mis nemad teevad 2019?

LAIAPEA: 2013. aastal saatis IRL viljandlastele postkasti valimisreklaami, mille peal oli pilt teist koos Kivibergiga ja lubadus Viljandi ühiselt paremaks teha. Praegu pole veel teada, kas Kiviberg neil valimistel Viljandis kandideerib, aga IRL-i nimekirjas ta seda igatahes ei tee. Mida te arvate sellest vabaerakondlaste eestvedamisel loodavast valimisliidust, millega ta nüüd läbirääkimisi on pidanud? Pooldasite te ju isegi esialgu ühise valimisliidu loomist. Kas usute, et sellest võiks kujuneda IRL-ile tugev koostööpartner?

AALTONEN: Meie nimekiri on avatud kõikidele inimestele kes jagavad meie väärtusi ja tahavad linnarahva heaks töötada, ka Andole. Meie pole kunagi sulgenud koostöö tegemist Andoga, vaid oleme teda pikalt ja lojaalselt toetanud. Kui millegipärast valimisliitu ei sünni, kutsun seda plaaninud inimesi liituma meiega, sest Viljandi vajab aktiivseid ja mõtlevaid kodanikke.

LAIAPEA: Lõpuks langetatud otsus osaleda Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga on küll mõistetav, sest IRL sai siit pärit esimehe, kuid erakonna reiting on jätkuvalt suhteliselt madal, väljavaated valimistel edu saavutada seetõttu üsna kesised. Milline on valimistulemus, millega te ise Viljandis rahule jääksite?

AALTONEN: IRL-i edu on alati olnud suurem kui bränd, sest meil on õiged väärtused ja head inimesed. Mina olen rahul tulemusega, mis on sündinud vabas riigis elavate inimeste vabast tahtest.

LAIAPEA: Tallinnas ja üleriigiliselt on IRL vastandunud varem kõvasti Keskerakonnale, kuid Riigikogus kuulutakse nüüd koos koalitsiooni. Viljandis ei ole IRL ja Keskerakond seni koos võimul olnud, kuigi valimislubadused on olnud küll kohati hämmastvalt sarnased (näiteks 2013. aastal andsite lubaduse teha koos naabervallaga Viljandis tasuta bussisõidu ja “tasuta ühistransport” on jätkuvalt ka Keskerakonna loosungiks). Kas peate koalitsiooni Keskerakonnaga nüüd, kui see on sündinud keskvõimu tasandil, Viljandis põhimõtteliselt mõeldavaks? Või on see IRL-i jaoks siin välistatud?

AALTONEN: Jälle küsimuse seletav osa pole tõsi. IRL ja Keskerakond on varem kuulunud samasse koalitsiooni mitu, mitu aastat. IRL hakkab koalisiooni moodustama alles peale valimisi ja kindlasti meie ei välista ennetavalt ühtegi volikogusse saavat rühmitust.

[Täpsustus: IRL ja Keskerakond kuulusid Viljandis aastaid koos koalitsiooni, mida juhtis Reformierakond. Millegipärast oli küsitlejal tekkinud selle koha peale mäluauk. – Laiapea]

LAIAPEA: IRL-i ja sotside koalitsioon lagunes 2015. aastal Viljandis terava sõnasõja saatel. Kas tänaseks on läbisaamine paranenud?

AALTONEN: Jah, tervitame teineteist.

LAIAPEA: Reformierakond on kuulutanud nüüd oma suureks eesmärgiks muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Sama rääkisid eelmiste valimiste eel ka Ando Kiviberg ja teised irlikad, kuid sellele vaatamata on jätkunud Viljandi elanike arvu langemine (kui 2013. aastaks langes see alla 19 tuhande, siis nüüd on see juba alla 18 tuhande). Mida teha, et see protsess peatada?

AALTONEN: Mingeid imenippe pole olemas, kui me just ei taha tuua Viljandi linna hulgaliselt inimesi välismaalt. Ise ei poolda sellist käitumist. Võiks ka arutada, et kas ainult kasv saab olla ainukene eesmärk. Võiksime olla rahul ja õnnelikud ka tänase rahvaarvuga. Üldiselt on mul hea meel, et väga mitu IRL-i aasta 2013 lubadustest on nüüd ka konkurentide programmis.

LAIAPEA: Ja viimaks. Veekeskus. Kas pooldate selle rajamist varasema plaani järgi (Kaalu tänava äärde, nagu näeb ette viimase arhitektuurivõistluse võidutöö) või peate mingil põhjusel (kui jah, siis võiksite seda lähemalt selgitada) vajalikuks lõhkuda maha hoone, kus asub praegu SEB Panga kontor, ja korraldada uus arhitektuurivõistlus?

AALTONEN: Mina arvan, et kõige realistlikum ja kindla ajakava järgi teostatav võimalus on Kaalu tänava versioon. Selleks et seda teha saaks peame leidma kompromissi VTÜ-ga ja loodan et ka nemad tunnistavad endale, kui suur vastutus nendel on nii enda liikmete (kes suurelt osalt on ka linna/valla elanikud) kui ka teiste linna/valla kodanike ees. Veekeskus on ÜHINE projekt.

10 küsimust Martin Helmele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab tänavu kohalikel valimistel Tallinnas tuld Martin Helme juhtimisel. Praegu juhib Helme EKRE fraktsiooni Riigikogus. Linnapeakandidaat vastas mõningatele küsimustele.

LAIAPEA: Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme. Miks te nüüd sellise vahetuse tegite? Kas isa kavatseb pensionile jääda ja järgmistele Riigikogu valimistele läheb juba kogu erakond vastu uue esinumbriga?

HELME: Olen väga seda meelt, et poliitik peaks reeglina kandideerima ühes ja samas kohas. Siis on valijal võimalus oma valikule ka järgmine kord hinnang anda ja poliitiku seisukohalt on tal teadmine, et see ongi tema ringkond, kus ei saa pada ja udu ajada – tuleb siin ka tulevikus valijale silma vaadata. Poliitiku jaoks on pluss muidugi see, et ta on selles kohas end juba üles töötanud ja tuttav nägu, see annab konkurentsieelise. Mart kandideeris 2015 Pärnus – väga edukalt! – ja mina Tallinnas. Oluline on ka see, et Mart on pärnakas ja niipalju kui mina mäletan alati heietanud Pärnusse tagasi kolimise teemal. Pensionile ta kindlasti jääda ei plaani ja erakonna juhi ametit maha panna ka ei plaani. Miks ta peaks? Tema esimeheks oleku ajal on partei viidud parlamenti, tõusnud vaikselt aga kindlalt kõige väiksemast parlamendierakonnast populaarsuselt kolmandaks ja kui luure vastab tõele, siis paneme kohalikel valimistel nimekirjasid rohkem välja kui kaks valitsusparteid. Oleks jabur selline esimees välja vahetada. Ja me alles kogume hoogu!

LAIAPEA: EKRE on tulnud välja algatusega jätta mittekodanikud kohalikel valimistel hääleõiguseta, kuid praegu on see neil olemas ja umbes viiendik Tallinna elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust. Kas üritate püüda siiski kuidagi ka selliste valijate hääli, kellel ei peakski teie arvates üldse hääleõigust olema?

HELME: Ei, me ei ürita vene hääli püüda. Meie suhtumine on, et Eesti on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud riik, kus kõigil teistel võib hea olla, eestlastel peab hea olema. See tähendab, et siinsed mitte-eestlased on selle sõna sisulises tähenduses integreerunud, austavad siinset maad ja rahvast, on tänulikud, et saavad siin oma elu ehitada ja ei esita pretensioone või nõudmisi, vaid näitavad head tahet. Selliseid venelasi on Eestis küll. Need on need, kes valisid 90-ndate alguses nö meie poole ja kipuvad oma kibestumiseks avastama, et meie poliitiline eliit on järgmised 25 aastat lipitsenud ja kapituleerunud revanšistlike šovinistide, putinistide ees, kiitnud neid “omadeks” ja “lojaalseteks” – mida nad ei ole – kuid jätnud tegelikult lojaalsed mitte-eestlased täiesti tähelepanuta. Kuid nende hulgas on nii konservatiive kui Eesti patrioote ja mõned neist hääletavad ka meie poolt. Ilma, et me peaks neile vene keeles lubama venekeelseid lasteaedu või vägisi pähe määritud kodakondsust.

LAIAPEA: Tänavu omavad kohalikel valimistel hääleõigust juba 16-aastased. EKRE oli valimisea langetamise vastu, aga kas teil on nüüd siiski kavas pöörduda kuidagi eraldi ka selliste noorte valijate poole? Mujal Euroopas on mõned sarnased erakonnad, näiteks Austria Vabaduspartei, noorte hulgas ju küllaltki populaarsed.

HELME: Meil on oma kampaaniaplaan olemas ja selles on tähelepanu pööratud ka küsimusele, kuidas jõuda noorteni. Nii sõnumi kui meediumi mõttes. Me olemegi noorte hulgas popid. Me kõnetame neid nii oma rahvusliku sõnumi kui oma poliitilise stiiliga, mis kasvab välja meie siirast ja kirglikust lähenemisest poliitikale. Ma ei usu siiski, et noorte hääl seekord valimistulemusi kuigivõrd mõjutab. Neid on liiga vähe ja nende valimisaktiivsus on väga väike. Küsimus on ikka pika perspektiivi realiseerimises.

LAIAPEA: Kandideerite ise Mustamäe valimisringkonnas, kus küsitlused ennustavad kõige madalamat valimisaktiivsust. Kas teil on endal mingi teooria või arvamus selle kohta, millest see võib olla tingitud?

HELME: Minu teooria on see, et küsitlustel on valim nii väike, et taolisi linnaosa põhiseid asju ei saa väga tõsiselt võtta. Üldine reegel on see: kui valijad tunnevad, et neist midagi sõltub, siis nad on aktiivsed, kui nad ei usu, et midagi muutub, siis nad ei tule välja.

LAIAPEA: Ütlete oma valimisplatvormis, et Tallinnas tuleb lõpetada “Keskerakonna ainuvõim”. Kas seda tuleb mõista nii, et olete valmis minema koalitsiooni Keskerakonnaga? Selles mõttes, et ainsaks realistlikuks alternatiiviks näib ju olevat koalitsioon Kristen Michali ja sotsidega.

HELME: Olen üpris kindel, et mitte keegi – kahjuks ka meie mitte – ei võta seekord Tallinnas ainuvõimu. See tähendab, et tuleb koalitsioon. Millised kombinatsioonid üldse võimalikuks osutuvad ja kellel on milline kauplemispositsioon, seda otsustab valija. Mulle ei meeldi välistamisloosungid. Esiteks, teades poliitikuid väga lähedalt, ei usu ma suuremat osa neist. Teiseks on see väga rumal viis enda nurka mängimiseks. Kõige olulisem on ikkagi see, et sa saaks ellu viia oma programmi ja valimislubadusi, tegemata järeleandmisi oma põhimõtetes. Ma ei näe kuidagi võimalust, et me saaks oma peamisi valimislubadusi eestluse kaitsest, korruptsiooni välja juurimisest, bürokraatia vähendamisest jne jne ellu viia Keskerakonnaga. Aga mis puutub sotse, siis nemad muudkui välistavad järjest kõiki, mis tähendab, et nad sisuliselt kas valetavad valijatele poliitilisi poose võttes või kavatsevad olla need, kes blokeerivad ühisrinde tegemise Keskerakonna vastu ja sellega aitavad Keskil Tallinna valitsemist jätkata. Mage.

LAIAPEA: Tallinnas osaleb sel korral valimistel ka palju valimisliite. Teiste hulgas Kristiina Ojulandi partei eestvedamisel loodud Meie Tallinn, mille linnapeakandidaat on EKRE-st välja visatud Maria Kaljuste. Ojulandi jutust jääb mulje, et nende nimekirjas kandideerib ka EKRE praeguseid liikmeid. Kui tõsiseks te seda konkurenti peate? Ja kas need EKRE liikmed, kes kandideerivad konkureeriva valimisliidu nimekirjas, peaksid erakonnast lahkuma?

HELME: Meie erakonna põhikiri ütleb, et liikmed, kes tegutsevad erakonna konkurentide heaks visatakse välja. Juhatus otsustas eelmisel koosolekul, et kõik liikmed, kes kandideerivad kohtades, kus on meie enda nimekiri kas mõnes teises nimekirjas või ka üksikkandidaadina visatakse selle puntki alusel erandeid tegemata välja. Kui kellelgi on soovi minna mõne teise jõuga peaks tal olema korrektsust ja viisakust enne ise välja astuda. Ja asi ei puuduta üldse ainult Tallinnat, vaid kõiki omavalitsusi. Ojulandi valimisliitu me konkurendiks ei pea.

LAIAPEA: Küsitlused näitavad küll, et EKRE on tõusnud Eestis populaarseimaks konservatiivseks jõuks, kuid samas sektoris püüavad siiski hääli ka Isamaa ja Res Publica Liit, vabaerakondlik Vaba Tallinna Kodanik ja osaliselt isegi Reformierakond. Kas ei oleks mõistlikum, kui EKRE, IRL ja Vabaerakond osaleksid Tallinnas kohalikel valimistel ühiselt, moodustaksid konservatiivide valimisliidu? Praegu võib ju juhtuda, et kõik need nimekirjad jäävad napilt künnise alla ja volikogus esindamata.

HELME: Esiteks, kõik nimetatud seltskonnad võivad küll flirtida konservatiivsete ja ka rahvuslike teemadega, aga päriselt nad seda maailmavaadet ei kanna. Just sellepärast olemegi me kõigist teistest selgelt ees. Teiseks, valimiskünnis võib hirmutada mõnda teist erakonda või ka valimisliitu, meid mitte. Kolmandaks, valimisliidud ei huvita meid, me ehitame üles üleriigilist tugevat erakonda ja see tähendab, et meil peab organisatsiooni kohalik tasand olema kõikjal nii tugev, et suudab end kehtestada. See tulebki raskelt. Valimisliitu minek on kergema vastupanu teed minemine ja väga lühikese perspektiiviga poliitika tegemine. Ja lõpetuseks, meid ei häiri, kui mõni pärapartei lõplikult kustub. Pakun, et valijaid ka mitte. Konkurents on ka poliitikas edasiviiv jõud.

LAIAPEA: IRL-i linnapeakandidaat Raivo Aeg on soojendanud üles vana idee, millega tulid kunagi välja USA saatkonna sagedased külalised Jüri Luik ja Marko Mihkelson, nimetada Lembitu park ümber Reagani pargiks. Nähtavasti soovivad nad tähistada nii seda, et tänavu möödub 800 aastat Madisepäeva lahingust, kus meie legendaarne väepealik oma rahva vabadust ja iseseisvust kaitstes langes. Kas toetate seda eestlaste rahvusliku ajaloomälu vastu suunatud psühholoogilise sõja operatsiooni? Kas Tallinna lennujaam peaks kandma Lennart Meri asemel Donald Trumpi nime?

HELME: Inimesena, kelle jaoks Reagan oli juba nõukogude ajal iidol ja keda ma pean ka tänasel päeval 20. sajandi üheks suurimaks riigimeheks, ei toeta ma seda plaani üldse kohe. Esiteks ei meeldi mulle kohanimede ümber tegemine, eriti nõme on, kui seda tehakse mingi lööktöö korras. Arusaadavalt on tegemist piinliku katsega tähelepanu saada ja teisalt tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, et IRL-il pole Tallinnas mingit sõnumit. Riigis ka tegelikult mitte.

LAIAPEA: Vabaerakondlased ja nendega seotud valimisliidud propageerivad ideed nö. “depolitiseerida” omavalitsuste juhtimine. See tähendab panna linnavalitsus paika avaliku konkursi teel. Mida te sellest arvate?

HELME: Piinlik populism. Milleks siis üldse valimised, palkame parima personalifirma ja see paneb linnavalitsuse paika! Kuidas küll keegi varem pole millegi nii geniaalse peale tulnud, eks? Avalik võim saab legitiimsuse valimistel. Kampaania käigus on läbi nämmutatud eri parteide peamised plaanid, mida on kas toetatud või mitte. Valimiste järel võimule tulevatele inimestele on antud mandaat. Kust tuleb depolitiseeritud (linna)valitsuse mandaat? Tema legitiimsus? Ei ole vaja depolitiseeritud linnapead. Valimised ongi see konkurss, mis tehakse. On vaja maha hääletada võim, mis ei teeni (linna)rahvast. Konkurss ametnikele ja võimalikult hea tasemega spetsialistide palkamine peaks olema iga poliitilise juhi loogiline käitumine, sest ametnike poolt tehtud hea töö eest nopib ju loorberid poliitik. Et selle asemel on meil ebakompetentsed parteibroilerid näitab, et juhtimistasandil ei saada aru, kuidas tulemust saavutada, vaid käsitletakse avalikku võimu isikliku hüvena. Sellist mõtteviisi ei muuda, see tuleb võimult maha hääletada ja loota, et uued inimesed teenivad isikliku hüve asemel ühishüve.

LAIAPEA: Viljandi linnapeaks kandideeriv Jaak Madison, teie erakonnakaaslane, on lubanud, et tuleb valituks osutumise korral isegi linnavolikogu lihtliikmeks. Olete ilmselt samuti nõus, et kahe tooli seadus on põhimõtteliselt väär, aga kui sellised mängureeglid kehtestati, siis tuleb nende järgi mängida. Kas olete valmis andma valijatele kindlas kõneviisis lubaduse asuda Tallinna volikogu liikmeks isegi juhul, kui EKRE peaks jääma seal opositsiooni?

HELME: Jah, olime kahe tooli seaduse vastu. Isegi kui ta kuulutati olevat kooskõlas põhiseadusega ei muuda see fakti, et tegu on väga halva seadusega. Kahe tooli seadus pärsib kohalikul tasandil värske vere esiletõusmist, uute nägude tulemist poliitikasse. Ta loob eelise vanadele olijatele ja Toompeal olevatele jõududele. See kõik ahendab poliitilist vereringlust. Aga seadus pandi kehtima ja me peame siis vastavalt sellele oma valijate huve kaitsma. See tähendab, et kõik meie Riigikogu saadikud kandideerivad. Ja loomulikult hakkavad nad tööle kohalikus volikogus. Selle lisatööga peab hakkama saama. Võin anda kindla lubaduse, et hakkan tööle Tallinna volikogus. Juhin tähelepanu, et kahe tooli seadus mõte selles oligi, et Riigikogu kohast ei pea selleks loobuma, lihtsalt tööd tuleb juurde. Palju parem küsimus on, et kui tekiks võimalus asuda Tallinna linnapea kohale – mis ei ole ühitatav Riigikogu mandaadiga – kumma siis valiks. Olen seda meelt, et kui tekib võimalust Riigikogust pealinna meeriks minna, siis tuleb see võimalus realiseerida.