Olav Osolin “Minu esimene elu”

See on vist esimene raamat, mida avades jäi mulle kohe silma teade selle kohta, et kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi selles toodud fotode autorite või nende esindajatega, ja palub neil, kellega ei ole ühendust saadud, enda poole pöörduda.

Fotosid on selles raamatus tõesti palju, aga kaugeltki mitte rohkem kui teksti – selle poolest erineb kõvasti sellistest elulooraamatutest, mis on pandud kokku võimalikult vähese vaevaga, et lihtsalt tuntud nime abil raha teenida. Osolini raamat on kergesti loetav, kuid mitte üksnes mahukas, vaid ka sisukas. Ta alustab oma varasest lapsepõlvest 1950-ndatel ja jõuab välja augustiputšini, annab küllaltki huvitava, panoraamse lähivaate kogu sellest ajajärgust, elust, eriti noorte ja noorte täiskasvanute elust Eesti NSV-s.

Suurt rolli mängis seejuures muusika. Osolin oli üks neist, kes korraldasid 1972. aasta 13. oktoobril TRÜ klubis Eestis teadaolevalt esimese avaliku disko (väiksemates seltskondades, kinnistel pidudel kuulati ja mängiti plaate tantsuks muidugi juba varemgi). Eelteade selle kohta avaldati toona ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes.

Samas ilmus ka korraldajate järelkaja, mida lugedes võib tunduda, et poistel oli siis mingi ohutunne või aimdus, et kõik ei pruugi vaadata sellisele ettevõtmisele hea pilguga, mistõttu süüdistati enda muusikavalikus kohati hoopis publiku ühekülgset maitset.

Osolini raamatust selgub siiski, et POP-klubi juhatuse nimel ilmunud artikli autoriks oli ilmselt Riho Baumann, kes väljendas lihtsalt oma isklikku pettumust selle üle, et mängiti toonaste menubändide hitte, mitte rohkem tõsisemat rockmuusikat (lk 151). Diskodel hakati viima läbi ka küsitlusi, mille põhjal valminud edetabelit juhtis 1972. aastal just Uriah Heep looga “Easy Living”.

Nõukogude ajal elanute mälestusi lugedes on alati huvitav vaadata, kuidas on kajastatud enda kaasaminekut või kohanemist valitseva režiimiga, milline on olnud selle mõju inimestele. Osolin ei vala suuri krokodillipisaraid selle pärast, et ta oli oktoobrilaps ja pioneer.

“Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli oli üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpetati metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama.” (lk 48)

Ülikoolis valiti ta 1974. aasta detsembris koguni komsomolikomitee liikmeks.

Tuleb välja, et seegi oli seotud diskoga – sooviga neid ikka edasi teha.

“Omamoodi piksevarras oli ka ülikooli komsomolikomitee, kes pidi ülikooli klubi tegutsemisel silma peal hoidma ja kelle liikmetel oli meie pidudest hea ülevaade, kuna nad käisid seal ise hüppamas. Kui ühel hetkel hakkas ülikooli juhtkonnale tulema kaebusi, et ülikooli klubi on muutunud roiskunud kapitalismi elustiili propageerimise allikaks ja sellised plaadiõhtud tuleks “kinni keerata”, siis kutsusid komsomolijuhid mind neljasilmavestlusele, arutamaks klubidisko kaitsmist. Minu mäletamist mööda olid signaalid tulnud eeskätt õigusteaduskonnast, mis mind muidugi ei üllatanud, kuna kuulu järgi oli seal iga kolmas tudeng koputaja ja iga neljas niisama punane. Lõpuks tuli komsomolikomitee juhtkond lagedale ootamatu ideega, et kui ma laseksin end valida ülikooli komsomolikomitee liikmeks, siis oleks juurakatest kaebajatel raske mulle hõlma karata ja ma võiksin klubis oma diskosid rahuliku südamega edasi kütta. Ma ei mäleta, et ma selle ettepaneku üle oleksin väga pikalt juurelnud – ju ma vaatasin, et mis seal ikka, kui see aitab diskot säilitada, siis teeme ära!” (lk 160)

Taustaks on võib-olla oluline märkida, et enne ülikooli astumist pakuti Osolinile kui tublile purje- ja meistersportlasele võimalust minna vaatama 1972. aasta olümpiamängude Kieli olümpiaregatti, kuid lõpuks hõivas algselt talle mõeldud koha üks komsomolitöötaja (lk 117).

“Nii saigi must ootamatult miskiks ajaks TRÜ komsomolikomitee liige, olgugi et ma selleks ise mingit initsiatiivi ei avaldanud ja ma ei mäleta, et mul oleks tulnud seal täita muud rolli kui teha ülikooli klubis diskosid. Samas polnud ülikooli komsomolikomitee minu silmis ka miski selline seltskond, keda oleks tulnud ilmtingimata häbeneda, sest mõnedki sealsed tüübid olid mõistlikud tegelased, kes korraldasid lisaks nomenklatuursele jurale ka asjalikke üritusi ning eks sai nendega koos pidusidki peetud.” (lk 162)

Lisan siia tõmmise tõenäoliselt kõige kompromiteerivamast, piinlikumast artiklist, mille Osolin on kunagi kirjutanud. Oma mälestustes ta seda ei maini. See ilmus TRÜ ajalehes veidi enne tema valimist komsomolikomitee liikmeks ning oligi nähtavasti seotud selle protsessiga.

Seda, et talle sellest ajast siiski mingi okas hinge jäi, näitab minu meelest aga see, et ta otsustas diskoriameti jäädavalt maha panna, kui 1980. aasta detsembris kutsus tema toonane ülemus, Eesti Raadio direktor Aado Slutsk ta enda juurde ning teatas, et on saanud ülesande pidada Osoliniga läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel on ta nõus mängima diskorina muusikat Eesti NSV Ülemnõukogu nääripeol.

“Ju ma tajusin, et kui juba ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees Johannes Käbin ja tema asetäitja Meta Vannas tahavad mu plaatide järgi tantsu kepsutada, siis on diskovärk muutunud selliseks mainstream‘iks, et see ei pane enam minusugusel tüübil silma särama. Nii saigi mu DJ karjäär otsa…” (lk 244)

Osolin kirjutab ka sellest, kuidas teda üritati värvata KGB koputajaks ning keelitati parteisse astuma. Raamat on üsna avameelne, lahtise tekstiga, teemasid ja tegelasi käib läbi palju. Kui keegi selle ainetel tema elust mängufilmi hakkaks tegema, võiks keskenduda aga just sellele diskoriloole. Usun, et selle põhjal annaks teha päris hea, dramaatilise filmi.

Ülikooli lõpetas Osolin 1977. aastal. Järgmise aasta 17. märtsi TRÜ ajalehes kirjutas Raivo Palmaru, kurtes ülikooli klubis toimuvate diskoõhtute allakäigu üle: “Sageli meenutatakse O. Osolini diskosid TRÜ klubis. Milles oli Osolini edu saladus? Osolin oli sõnaosav, tal oli hea diktsioon ja ta oskas pidu juhtida, s.t. mõtles. Mõtles ja püüdis taibata, mida tunnevad ja millele mõtlevad üliõpilased tema ees saalis, mõtles, mida neile pakkuda. Praeguse taseme juures TRÜ üliõpilane aga klubisse ei tule.”

This is a thing I’ve never known before
It’s called easy livin’…

Lõikuspidu on suurem kui telekast paistab

Pärimusmuusika lõikuspidu on palju enamat kui etnokulpide jagamine – sellest osa saamiseks piisab küll televiisorist või internetiühendusest, aga tervikliku pildi saab ainult Viljandis kohapeal.

XVII Pärimusmuusika Lõikuspidu 4. – 5. X, Viljandis, Pärimusmuusika Aidas. Etnokulpide jagamine.

Lõikuspidude kõrgaeg oli Eestis 1920-ndatel ja 1930-ndatel, mil neid korraldati põllumeeste kogude eestvedamisel sügiseti pea igas kihelkonnas ja vallas. Traditsioon sündis 1924. aastal kampaania korras Carl Robert Jakobsoni austamise tähe all. Tüüpiline kava sisaldas kahte-kolme ettekannet kõnemeestelt, naljamängu, rohkelt laulu ja pillimuusikat. Samas olid kaetud rikkalikud pidulauad, avatud põllumajandussaaduste väljanäitus vms. Inimestel paluti ilmuda kohale rahvariietes. Lõikuspidude korraldamisel lasti jätkuda pärast sedagi, kui Põllumeeste Kogude (ja kõigi teiste erakondade) avalik tegevus 1934. aasta märtsis riigipöörajate poolt ära keelati. 1935. aastal võttis siiski teatepulga üle uue režiimi toetuseks loodud Isamaaliit, mis viis hiljem sisse ka kevadise külvipüha tähistamise.

See väike ekskursioon ajalukku oli mõeldud neile, kellele lõikuspeod seostuvad eelkõige nõukogude aja ning kolhoosikorraga. Eks see traditsioon jätkus muidugi ka pärast sõda (tasub lugeda näiteks 29. oktoobril 1949 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud Osvald Toominga olukirjeldust „Lõikuspüha kolhoosis“, mis on nii panegüüriline, et mõjub ajaloolist konteksti teades lausa irvitavalt – pole siis ka ime, et Tooming mõisteti paar aastat hiljem süüdi nõukogudevastases propagandas ja saadeti vangilaagrisse), aga kuldaeg jäi varasemasse perioodi.

Pärimusmuusika lõikuspidude traditsioonile pandi alus 2003. aastal, kui Eestis toimus Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolek, millest võtsid osa paarikümne muusikafestivali korraldajad. Haarati kinni võimalusest tutvustada neile kohalikke esinejaid. Ugalas toimus suur kontsert, mida kanti üle ka internetis. Hiljem kasvas üritus kahepäevaseks. Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolekuga langes lõikuspidu taas kokku 2010. aastal, kui Euroopa festivalikorraldajad tulid uudistama Pärimusmuusika Aita.

Pärimusmuusika auhindu ehk etnokulpe hakati jagama 2009. aastal, kuid esimesel paaril aastal tehti seda kevaditi Tartus toimunud maailmamuusika festivalil Maa ja Ilm. Etnokulpide saajad selguvad küll lõpuks rahvahääletusel, millest osavõtjaid oli tänavu rekordiliselt palju (3153), aga nominendid valib asjatundjatest koosnev žürii. Üheksast kulbist kolm sai sel korral muusikaline kollektiiv Black Bread Gone Mad (aasta uusfolk artist, aasta debüütalbum, aasta album) ja kaks Puuluup (aasta artist, aasta lugu).

Etnokulpide jagamisel ma pikalt ei peatu, sest võitjad on kõigile huvilistele kindlasti ammu teada ja tseremoonia ise ERR-i portaalis alaliselt järelvaadatav. Eheda pärimusmuusika kulbi saanud Juhan Uppin tõstis oma tänukõnes esile ka teisi nominente. Sama võib teha teistegi kategooriate puhul. Üldiselt on nominentide hulka jõudmine kindel kvaliteedimärk. Võitja sõltub lõpuks rohkem sellest, kes on saavutanud juba eelnevalt laiema tuntuse ja suudab oma fänne internetis aktiivsemalt hääletama agiteerida. Öeldu ei tähenda seda, et võitjad oma võite ei väärinud, vaid on mõeldud viitama tõsiasjale, et melomaanide tähelepanu väärivad kindlasti ka ülejäänud nominendid.

Lõikuspeo programm oli mitmekesine, nagu tavaliselt. Üles astus paar juba varem Eestis käinud välismaist artisti (Dobranotch, Tuup) ning ette kanti suvel Viljandis pärimusmuusika festivalil kõlanud kavasid (mitte päris samal kujul), aga esineda said ka silmapaistvad noored tegijad ja esitleti uute albumite materjali. Punkti pani kogu üritusele raju eriprojekt. Kui jätta kõrvale etnokulpide auhinnagala, leidis kahe päeva jooksul aset tosinkond kontserti. Mõni pikem, mõni lühem.

Alustan noortest. Lõikuspeo avasid rahvusvahelise muusikalaagri Eesti Etno kasvandikud (kuus silmapaistvamat koos juhendajaga), kes tegid selle jätkuprojekti raames nüüd Eestis väikese ringreisi, mis lõppeski Viljandis. Esimesel päeval esinesid veel Tapa Muusika- ja Kunstikoolist pärit mandoliinikapell (võimalus lõikuspeol esineda kaasnes kevadel noorte pärimusmuusika bändide päeval saadud kannaleastuja eripreemiaga) ning viiuliduo Mann & Juula (Juuli Kõrre ja Maria Mänd), mille liikmed kuuluvad Heino Elleri nim. Tartu Muusikakooli hingekirja. Järgmisel päeval poognaid liigutanud trio Viuväuvau on pärit samast koolist, aga 2/3 selle osapooltest (Kärt Tambet ja Karoliine-Lisette Kõiv) on liikunud oma muusikaõpingutega juba edasi. Kolmas (Marta Külaots) kuulus ka etnolaagri esindajate ridadesse.

Laagribändid on ajutised projektid ning tavaliste muusikakoolide õpilased võivad minna lõpuks mõnda hoopis teist teed (mandoliinikapell oligi ühe oma liikme vahepeal kaotanud), kuid elleristid on üldiselt enda eluvaliku juba teinud. Seetõttu võivad nende nimed tulla muusikahuvilistele ette tõenäoliselt ka edaspidi. Viuväuvau esines lõikuspeol ka eelmisel aastal, sai kevadel noortepreemia festivalil Mooste Elohelü ning andis suvel Viljandi folgil kontserte rohelisel laval (ehk lauluväljakul, kus saavad ennast tutvustada tiheda valikusõela läbinud noored esinejad, kelle kuulamiseks ei ole vaja osta piletit).

Duo Mann & Juula sai oma nime küll juba ajal, mil selle liikmed käisid alles algklassides, kuid ei ole seni nii palju avalikult esinenud, laiemat tähelepanu saanud. Minu jaoks olid just nemad selle lõikuspeo suurimad üllatajad. Ja mitte üksnes selle tõttu, et ma ei olnud neist varem midagi kuulnud. Söendan soovitada minna nende kontserdile isegi inimestel, kes eelistavad folgile klassikalist viiulimuusikat (selle austajad hindavad tehnilisi oskusi, olgem ausad, ju üldiselt kõrgemalt). Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, soovitaks neil seal kindlasti osaleda kahekesi koos, sest nende kokkumäng oli hämmastavalt hea. Mis muidugi ei tähenda, et arenguruum saaks kunagi otsa – see on alati lõputu.

Tuntumatest tegijatest. Duo Ruut, Puuluup ning Eeva Talsi, Kristiina Ehin ja Karoliina Kreintaal oma suguvõsa-uurimusliku kavaga „Juurte jootmine“ leidsid juba Sirbis äramärkimist seoses suvise festivaliga, kus nad kõik esinesid. Minu arvates on raske vaielda inimestega, kelle sõnul kannab „Juurte jootmist“ justkui mingi rahvuslik-konservatiivne Zeitgeist, kuid päris Blut und Boden stiilis see kindlasti ei ole – sama hästi võiks väita, et Puuluup esindab globalismi, sest tegemist on presidendi õuelaulikutega, kes propageerivad arusaamatuid keeli (Marko Veisson ise rõhutas lõikuspeol, et nende jaoks on olulised põllumajandusteemad). Ka duo Ruut ajab selgelt Eesti asja.

Lee Taul, Karoliina Kreintaal ja Sänni Noormets esitasid Ruhnult pärit lugusid albumilt, mis ei olnud veel füüsilisel kujul valmis. MandoTrio andis oma uue kauamängiva „Nüüd on teadused suured“ esitluskontserdi. Taul ja Tanel Sakrits (üks MandoTrio liikmetest) jäid mulle hästi meelde ühelt (vist juba 2015. aastal) kohvikus Fellin toimunud kultuuriakadeemia tudengite koosmusitseerimiselt. Viljandi Jazziklubi egiidi all toimunud üritus pidanuks ammu läbi olema, aga aktivistide hoogne improviseerimine jätkus veel kaua. Oli näha, et mõnda neist seob muusikaga tõeline pühendumus ja kirg. Ja see ei ole õnneks kuhugi kadunud.

Lõpetuseks närin veidi tähte (tuleb ju ikkagi olla ka kriitiline!). Eelreklaamid kuulutasid, et lõikuspeo lõpetab eepiline bänd, mis annab eepilise kontserdi. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „eepiline“ jutustav; üllas-rahulik, kiretu. Ei saa öelda, et see kontsert oleks vastanud toodud kirjeldusele. Kiretusest oli asi küll väga kaugel! Kui sõna „eepiline“ oli kasutatud tähenduses tohutu, võimas, enneolematu, võib selle kirjeldusega isegi nõustuda (lisama peab veel: kordumatu), aga sellisel juhul oli tegemist ebasoovitatava anglitsismiga, millest tuleks eestikeelsetes tekstides hoiduda. Estonglish võib kõlada noortepäraselt, aga tegelikult on see lihtsalt värdkeel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2019 ajalehes Sirp.

Väike killuke etnosfäärist

Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu – kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.

Trio Etnosfäär kontsert 25. I Viljandis, Pärimusmuusika Aidas.

Etnosfäär on väga pretensioonikas nimi ühe ansambli jaoks, sest juba lihtsalt sõnana viitab see millelegi hoomamatult laiemale kui kolmest liikmest koosnev muusikaline kollektiiv. Tuntud antropoloog Wade Davis, kes võttis 2001. aastal ilmunud raamatus “Light at the Edge of the World: A Journey Through the Realm of Vanishing Cultures” kasutusele selle mõiste ingliskeelse vaste, määratleb etnosfääri lausa kõigi mõtete, unistuste, ideede, uskumuste, müütide, intuitsioonide ja inspiratsioonide, milleni inimeste kujutlusvõime on teadvuse tärkamisest alates jõudnud, kogusummana. See tähendab, et sisuliselt mõtleb ta selle all kogu inimkonna vaimupärandit. Davise hinnangul on etnosfäär, meie planeedi kultuuriline mitmekesisus, tänapäeval samasuguses ohus nagu biosfäär, bioloogiline mitmekesisus. Sellisele ansamblile, mille missiooniks on ilmselt mitte ainult kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, vaid ka arendamine, mänguruumi avardamine ja laiendamine (osalemine kultuurilises evolutsiooniprotsessis), nimi Etnosfäär samas muidugi sobib.

Ühtlasi võib igaüks lugeda sellest kohe välja, et nende lood koosnevad väga erinevatest, kuid üksteisest lahutamatuks seotud kihtidest – umbes nagu Maa atmosfäär – nii tekitatakse juba semantilisel tasandil ootus kogeda neid kuulates midagi ebatavalist, unenäolist, lendlevat.

Kõnealuse ansambli visiitkaardina on see nimi tabav, kuigi mitte väga originaalne. Samal ajal, kui Eestis sündis Etnosfäär, alustas Horvaatias oma esinemistega peamiselt turistidele mõeldud folkloorishow Etnosphere (väidetavalt parim Zagrebis) ning varem on avaldanud sama nime all lugusid vene muusikaprodutsent Jevgeni Gorbunov (stiiliks trance). Eesti ansambli Etnosfäär lood võib liigitada eklektiliseks folktroonikaks, kui tingimata vaja, kuid sama hästi võib kasutada nende määratlemiseks definitsiooni, mille andis oma raamatus Davis (asja sisu kohta ütlevad nii ühevõrra vähe kui ka palju mõlemad).

Etnosfäär alustas 2016. aasta kevadel duona, mille moodustasid Kathi Koch ja Kaarel Kuusk. Nende esimene esinemine toimus rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi Elohelü, kui valmis oli ainult kaks lugu. Žürii otsus oli kindel. Peapreemia läks neile. Järgnesid Sofar Sounds (otsige YouTube-ist üles “Setu Hällilaul”) ja Viljandi folk. 2017. aasta alguses ühines nendega Karl-Markus Kohv ning ettevõtmine sai sisse uue hoo. Pärast triostumist on Etnosfääril olnud paarkümmend avalikku esinemist. Eelmisel aastal avaldati stuudioalbum “A mis tuu om?”, mida on tõstetud tähelepanuväärse artefaktina esile nii ajakirjas Muusika kui ka Klassikaraadios. Läbi on käidud telesaadetest “Terevisioon” ja “Pärimuzoon”. Lühidalt: tundub, et neil läheb hästi.

Kõike seda arvestades on lihtsalt õnnetu juhus, et pean kirjutama neist nüüd kultuurilehes Sirp pikemalt just seoses selle kontserdiga. Tahaks öelda, et see oli suurepärane, aga ei saa, midagi jäi siiski puudu. Midagi jäi kriipima.

Alustan lõpust. Kontsert oli liiga lühike, kestis vaid veidi üle tunni. Täieliku pettumuse valmistas see, et ei esitatud isegi ühtegi lisalugu. Võib-olla andis ka publik liiga kergesti alla (ei plaksutanud piisavalt kaua), sest paljud nooremad tahtsid ilmselt joosta teises kohas järgnenud jätkupeole, kuid võinuks ikkagi järgida head tava esitada lõpus vähemalt üks lisalugu. Kindlasti oli kontserdil teisigi inimesi, kes poole ööni kestnud jätkupeole ei läinud. Meie jaoks ei olnud Etnosfääri esinemine sissejuhatus, vaid see oligi kogu õhtune kultuuriprogramm. Kontserdi kava koostades tasuks varuda edaspidi kindlasti aega ka paari lisaloo tarbeks. Antud juhul lõpetati palaga, mida Kuusk nimetas küll nende isiklikuks lemmikuks, kuid mis kõlas nagu kohalikest juurviljadest valmistatud Balkani etnopop – tõmbas tõenäoliselt hästi käima need, kes läksid edasi pidutsema, kuid jättis teistele teatava lõpetamatuse tunde. Lõppu võinuks panna midagi rahulikumat.

Esitamisele ei tulnud rohkem lugusid kui leidub plaadil, kuid mõned neist seal olevatega ei kattunud. Oli ka üks esmaettekanne. Selles mõttes oli kontsert hea, pakkus mingit lisaväärtust ka suurimatele fännidele. Nagu plaadil, nii tegi ka sellel kontserdil osades lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor. Kui koor juba lavale tuua, võiks seda tegelikult isegi rohkem kasutada ja anda sellele veidi aktiivsema rolli.

Etnosfääri lugude lähtepunktiks on vanad regilaulud, mille tõlgenduste ümber ehitatakse nüüdisaegsed helimaastikud. Kasutatud traditsioonilistest rahvapillidest (torupill, vilepill, parmupill, kannel) domineerivamaks muutuvad seejuures süntesaatorid. Kui kuulsa Briti ajakirja Future Music numbritega käiksid endiselt kaasas CD-plaadid, võiks Etnosfäär mõne oma looga vabalt sellise kogumiku peale jõuda (nagu kunagi Bizarre). Nad sobiksid sinna seltskonda nii helikeele kui mängulisuse poolest. Kontserdil hakkasid aga hoopis trummid kohati nii võimsalt domineerima, et ülejäänust tambiti justkui lihtsalt üle. Pärimusmuusika Ait ei olnud ilmselt kõige sobivam koht sellise muusika jaoks. Minu abikaasa arvas, et paremini kõlanuks nad vabaõhulaval. Nõustun. Kusagil, kus helilained hajuvad koos päikesega silmapiiri taha, jätnuks Etnosfäär kindlasti sügavama mulje. Kuid selleks on praegu vale aastaaeg.

Ise mõtlesin ka kiriku peale. Reaalsuses see Eestis muidugi mõistmist ei leiaks (Anu Saagim tõestas seda juba ligi kümne aasta eest, kui korraldas Madonna kontserdi skandaalse järelpeo Püha Vaimu kirikus). Pealegi võivad vanad, lagunevad, muinsuskaitse all olevad hooned mõne Etnosfääri rajuma loo ajal lihtsalt kokku variseda. Kuid fantaasiamaailmas sobivad need lood, mis kõlavad üheaegselt sakraalselt ja paganlikult, üsna hästi näiteks reformatsioonieelsetesse, värvikirevatesse kirikutesse, mida kaunistavad tänapäeval peamiselt Karja kirikust tuntud omapärased skulptuurid ning maalingud.

Huvitav oleks näha nende esimest muusikavideo.

Järgmisel päeval Etnosfääri albumit kuulates meenus mulle biitlite “Strawberry Fields Forever”. Mitte seetõttu, et nad oleksid sealt snitti võtnud. Ka ei arva ma, et nad võiksid kunagi sama mõjukana maailma muusikalukku minna. Sealt kõlas lihtsalt vastu sarnane mängulust, valmisolek otsida ja eksperimenteerida. Algus on paljutõotav. Vaatame, mis neist edasi saab.

Arikkel ilmus 1. veebruaril 2019 kultuurilehes Sirp.

Pirkko Saisio “Kaini tütar”

Alguses oli vaikus.
Ja vaikus kumises vete kohal.

Samal õhtul ehmusin ähmasest pildist, mis peegeldus klaveri mustalt pinnalt: karm, jäätunud ilme. Otsisin raamaturiiulist räbaldunud vihiku, Beethoveni kolmekümne esimene klaverisonaat, As-duur, op. 110.

Soome kirjanik Pirkko Saisio meenutas 2003. aastal Finlandia preemiat saades, et kui see kirjandusauhind 1984. aastal asutati, ei jõudnud toona ilmunud “Kaini tütar” isegi nominentide hulka – see näitas, kui oluliseks ta antud teost ise peab.

Eestikeelse väljaande (soome keelest tõlkinud Hille Lagerspetz) tagakaanel on märgitud, et hiljuti valiti see 1984. aasta mõjukaimaks raamatuks – kinnitus selle kohta, et autori hinnangut jagavad Soomes nüüd ka paljud teised.

Silmapiiril tõuseb veest must helkiv joon. See on laid, madal, üksildane kalju.

Saisio on tuntud oma seksuaalse sättumuse poolest, mis on mõjutanud ka tema loomingut. Kes võiks teda selles süüdistada?

Mees oli sundinud mind vaatama inimest kui kuristikku ja ma ei teadnud enam, kes ma olen.

Käesolev teos on ristitud lausa lesbiromaaniks, sest räägib kahe noore naise silme läbi lahti nende suhte (endasse, teistesse, ümbritsevasse ja loomulikult ka omavahelise).

Anna paneb raamatu ära, kustutab tule.

“Magad sa?”

Teen enda kõrvale ruumi.

Anna toetub vastu seina, ja kuuvalgel vaatab ta minu sisse, mitte minust läbi.

Üks mängib tšellot ja teine klaverit. Ühe isa on jumala-, teise isa seadusemees. Usukauges Eestis ei mõju see ilmselt päris nii nagu omal ajal Soomes, kus ühiskond ei olnud kirikust ja kristlikust õpetusest nii võõrdunud (Piibli tundmine tuleb lugedes kindlasti kasuks, muidu ei pruugi kõiki alltekste tabada), kuid mõte peaks olema üldiselt arusaadav.

Samas võib seda tänapäeval aga muidugi lugeda ka lihtsalt kunstnikeromaanina. Kirjeldusena kahe indiviidi loominguliste otsingute teekonnast on see teos pea sama köitev kui nende armastuse loona. Kirja pandud meisterlikult.

Kui ma ukse enda taga kinni lükkasin, meenusid mulle madrigali viimased sõnad: linn, mis on ehitatud mäe otsa, ei jää saladuseks…


Leidsin veebist ka ühe teise muljetuse.

Celluloide “Art Plastique”

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).

Celluloide “Naive Heart”

Prantsuse sündibändi Celluloide esimene kauamängiv “Naive Heart” on täna sama aktuaalne nagu 15 aastat tagasi, kui see ilmus. Ja täpselt sama aktuaalne oleks see olnud ka 15 aastat varem, aastal 1987.

Celluloide kõlab rohkem nagu Northern Kind kui Ladytron, kuid on mõlemast ekstravagantsem, mängulisem ning eksperimentaalsem. Viimasega ühendab seda samas ühine sünniaasta – 1999. Bändi, mille nimi viitab muide tselluloidfilmile, moodustasid kolm sõpra, kes tundsid üksteist kooliajast, lihtsalt selleks, et mängida, eksperimenteerida, mitte sihiga kuhugi jõuda. Esialgu ei olnud kavas isegi albumit välja anda, kuid tänaseks on ilmunud neid veel terve rida, viimastena “Art Plastique” (2014) ja “L’Amour Est Géométrique” (2015).

“Naive Heart” sisaldab 12 lugu. Tegelikult tehti sellest kaks erinevat versiooni. Ühel kõlab klassikaline süntpop, teisel on samad lood aga palju eksperimentaalsemas võtmes. Kuid seda viimast anti välja väga piiratud koguses.

Eeskujude ja mõjutajatena on nad nimetanud teiste hulgas selliseid kollektiive ja tegelasi (täiesti suvalises järjekorras) nagu Kraftwerk, Melotron, Bauhaus, Wolfsheim, Autechre, Depeche Mode (ainult 1980-ndate albumid) ja Martin Dupont (nimekiri ei ole täielik). Celluloide on muide pärit samast linnast, kust Martin Dupont – Marseille. Kuid viimane tegutses teatavasti palju varem, aastatel 1982-1987.

Kui neid kuulata, siis kõlab kohati läbi ka Anne Clark, kuigi teda nad sedasi mõjutajana esile toonud ei ole. Seda mitte üksnes muusikalises mõttes, vaid ka sõnaloome osas.

“Naive Heart” koosneb lugudest, mis moodustavad kokku ühe pikema jutustuse. Ainsaks katkestuseks jutuvoos on instrumentaalsem “In Contempt Of Common Sense”. Kui see vahele jätta, siis saab teha sõnadest alljärgneva kokkuvõtte.

Naiivne süda

Ma tean, et see on vale, aga ma tõesti ei hooli. Ma teesklen, et ma ei hooli. Ma otsin kedagi, kes oleks nagu mina, omamoodi kaksikut, kes tunneks samuti. Kui ma vaatan sind, siis ei näe ma enam oma väikest kena tüdrukut. On võimatu, et sa sedasi lahkud. Kuidas võid sa keelduda mu suudlusest?

Kõik asjad, mida ma teen, lähevad katki. Ma ei suuda päästa neid kõiki. Ma tunnen su hingamist endas. Ma tunnen su kuuendat meelt. Kas sa ei näe? Ma olen konstrueerinud oma mõistuse, seadnud šifrid ritta. Ma võitlen oma kahtlustega.

Nüüd olen ma siin omapäi, ootan sind telefonile. Ma arvan, et mul on olemas sõnad, et öelda sulle midagi, mida ei ole öeldud varem. Mis meiega juhtus? Kes vastutab? Kui ma olin nõrk, siis andsid sa mulle jõudu. Kui ma olin kurb, siis ajasid sa mind naerma.

Võta mu käsi ning juhi mind minevikku, kui ma võin olla taas su sõber, sest ma tean, et isegi sõprus ei jää kestma. Ma parem lähen nüüd. Jah, ma pigem jääks. Aga see pole hea põhjus minu jaoks, sest ma tean, kuidas, kui ma ei pääse minema, see mulle haiget teeb.

Kuulake ise!

Täna Olen Laps (CD)

Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.

Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.

Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.

Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.

Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.

Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.