Celluloide “Art Plastique”

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).

Celluloide “Naive Heart”

Prantsuse sündibändi Celluloide esimene kauamängiv “Naive Heart” on täna sama aktuaalne nagu 15 aastat tagasi, kui see ilmus. Ja täpselt sama aktuaalne oleks see olnud ka 15 aastat varem, aastal 1987.

Celluloide kõlab rohkem nagu Northern Kind kui Ladytron, kuid on mõlemast ekstravagantsem, mängulisem ning eksperimentaalsem. Viimasega ühendab seda samas ühine sünniaasta – 1999. Bändi, mille nimi viitab muide tselluloidfilmile, moodustasid kolm sõpra, kes tundsid üksteist kooliajast, lihtsalt selleks, et mängida, eksperimenteerida, mitte sihiga kuhugi jõuda. Esialgu ei olnud kavas isegi albumit välja anda, kuid tänaseks on ilmunud neid veel terve rida, viimastena “Art Plastique” (2014) ja “L’Amour Est Géométrique” (2015).

“Naive Heart” sisaldab 12 lugu. Tegelikult tehti sellest kaks erinevat versiooni. Ühel kõlab klassikaline süntpop, teisel on samad lood aga palju eksperimentaalsemas võtmes. Kuid seda viimast anti välja väga piiratud koguses.

Eeskujude ja mõjutajatena on nad nimetanud teiste hulgas selliseid kollektiive ja tegelasi (täiesti suvalises järjekorras) nagu Kraftwerk, Melotron, Bauhaus, Wolfsheim, Autechre, Depeche Mode (ainult 1980-ndate albumid) ja Martin Dupont (nimekiri ei ole täielik). Celluloide on muide pärit samast linnast, kust Martin Dupont – Marseille. Kuid viimane tegutses teatavasti palju varem, aastatel 1982-1987.

Kui neid kuulata, siis kõlab kohati läbi ka Anne Clark, kuigi teda nad sedasi mõjutajana esile toonud ei ole. Seda mitte üksnes muusikalises mõttes, vaid ka sõnaloome osas.

“Naive Heart” koosneb lugudest, mis moodustavad kokku ühe pikema jutustuse. Ainsaks katkestuseks jutuvoos on instrumentaalsem “In Contempt Of Common Sense”. Kui see vahele jätta, siis saab teha sõnadest alljärgneva kokkuvõtte.

Naiivne süda

Ma tean, et see on vale, aga ma tõesti ei hooli. Ma teesklen, et ma ei hooli. Ma otsin kedagi, kes oleks nagu mina, omamoodi kaksikut, kes tunneks samuti. Kui ma vaatan sind, siis ei näe ma enam oma väikest kena tüdrukut. On võimatu, et sa sedasi lahkud. Kuidas võid sa keelduda mu suudlusest?

Kõik asjad, mida ma teen, lähevad katki. Ma ei suuda päästa neid kõiki. Ma tunnen su hingamist endas. Ma tunnen su kuuendat meelt. Kas sa ei näe? Ma olen konstrueerinud oma mõistuse, seadnud šifrid ritta. Ma võitlen oma kahtlustega.

Nüüd olen ma siin omapäi, ootan sind telefonile. Ma arvan, et mul on olemas sõnad, et öelda sulle midagi, mida ei ole öeldud varem. Mis meiega juhtus? Kes vastutab? Kui ma olin nõrk, siis andsid sa mulle jõudu. Kui ma olin kurb, siis ajasid sa mind naerma.

Võta mu käsi ning juhi mind minevikku, kui ma võin olla taas su sõber, sest ma tean, et isegi sõprus ei jää kestma. Ma parem lähen nüüd. Jah, ma pigem jääks. Aga see pole hea põhjus minu jaoks, sest ma tean, kuidas, kui ma ei pääse minema, see mulle haiget teeb.

Kuulake ise!

Täna Olen Laps (CD)

Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.

Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.

Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.

Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.

Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.

Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.

Eesti Laul vs. Eurolaul

Eesti Laul pidi algse idee kohaselt olema täiesti uus lauluvõistlus, mille peamiseks eesmärgiks on pakkuda midagi Eesti publikule, aga tänaseks on sellest sisuliselt saanud paljuski ikkagi Eurovisiooni lauluvõistluse kohalik eelvoor.

Tagantjärele võib tunduda, et algusest peale oli õigus kriitikutel, kes leidsid juba 2009. aastal, et hakkama saadi vaid nimevahetusega, kuid minu meelest toimus vahepeal siiski ka sisuline muutus. Eesti Laul suutis tuua laiema publiku ette tõepoolest ka uut ja huvitavat, nö. alternatiivsemat kraami, mis ei olnud suunatud eurolavale.

Tänavusi laule kuulates on aga selge, et selle võistluse nimi võiks pigem olla Eurolaul, sest valdavalt on nende laulude tegemisel mõeldud ilmselt just selle peale, et need sobiksid võimalikult hästi Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Esitajate hulgas leidub nüüd küll ka uusi tulijaid, kuid rohkem on ikkagi vanu olijaid. See tähendab, et kordumas on see, mida kritiseeriti lõpuks päris palju Eurolaulu puhul: aastast aastasse osalevad samad nimed, tuntud kohalikud tegijad, kes näevad suurele eurolavale pääsus enda jaoks head võimalust rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Kuna fookus on kandunud tagasi Eurovisioonile, siis toimub mitte üksnes keeleline anglifitseerumine (2014 oli enamik laule eesti keeles ja eelmisel aastal pooled, aga sel aastal seitse ja nüüd järgmise aasta valikus ainult kolm), vaid ka muusikaliselt võetakse järjest vähem riske, ei ole enam nii palju eksperimenteerimist, üritatakse valmistada midagi peavoolu sobivat.

Mida teha?

Minu arvates võiks selle võistluse kaheks lüüa. Eesti Laul võiks edaspidi olla suunatud tõesti just Eesti publikule. Nii võiks näiteks olla üheks tingimuseks, et võistlusel osalev laul peab olema eestikeelne. Lisaks võiks aga tulla tagasi Eurolaul, kus valiku teevad mitte televaatajad, vaid hoopis rahvusvaheline žürii. Praegune kaks ühes lahendus minu meelest ei toimi.

Arsise jõulukontsert

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

“Härmas Jõuluöö”

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.

2016. aasta albumid

Aasta tagasi kirjutasin siin, et “ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis).”

Vahepeal möödunud aasta jooksul olen kuulanud neid küll veidi rohkem, aga kui vaatasin praegu, kui paljudest neist siin kirjutanud olen, siis sain esimese hooga kokku ainult kakskümmend. Kuna olen teinud päris palju segapudru-postitusi, siis ei leidnud võib-olla kõiki kohe üles, aga suurusjärk on selline.

Need postitused on ilmunud väga ebaregulaarselt ja on ka üsna ebaühtlase tasemega. Mõtlesin nüüd, et peaks järgmisel aastal veidi korralikum olema ehk kirjutama näiteks kord kuus või iga kahe nädala tagant ja paremini, põhjalikumalt.

Aga kokkuvõte möödunud aastast (postituste ilmumise järjekorras, mitte mingi pingerea või paremusjärjestusena) on selline…

1. Lepaseree “Väräjän”

“Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.”

2. Kate & Ilona Aasvere “Tallinn – Haapsalu”

“Laule on plaadil nii keskmisi, aeglasemaid kui ka hoogsamaid. Ja sihtgrupp umbes 35+, mis tähendab, et varsti võin hakata kuulama.”

3. Rihards Lībietis “Scream, Breathe, Cry”

“Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.”

4. Superliustik “Approaching great distance”

“Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad…”

5. Frederik Küüts “Lights & Lies”

“Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.”

6. Soon/Piho/Lepasson “Tempo di Vals”

“Plaadil on kümme lugu. Kuna ma ei ole kandlemuusika alal mingi ekspert, siis puudub võrdlusmoment, aga hakkasin plaati kuulates mõtlema, kus ja millal seda edaspidi veel kuulata võiksin…”

7. Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”

“Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.”

8. Antsud “Öö ja päeva vahel”

“Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.”

9. Kristjan Üksküla “Uinunu laul”

“Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris…”

10. Tanel Ruben & Victoria “Million Years”

“Võib öelda, et see plaat on kaua tehtud kaunikene, sest nende eelmine, esimene kauamängiv “A Sentimental Call” ilmus juba 13 aastat tagasi. Kui toda salvestati kaks aastat, siis nüüd saadi asi purki eelmise aasta jooksul, aga sinna pandi ka juba varem mängitud palasid.”

11. Neidudekoor Leelo “Leelo 20”

“…plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused. Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.”

12. Trump Conception “One”

“Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega.”

13. Rux “Pacific Princess”

“Eelmisel nädalal avaldatud “Pacific Princess” on alles Ruxi esimene kauamängiv (ilmunud seni ainult digitaalsel kujul) ning kuulutasin selle siin nädala albumiks, sest…”

14. Mari Jürjens “27”

“Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.”

15. Kali Briis Band “Let’s Play Love”

“Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt…”

16. Kogumik “Linnulaulud”

“Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele.”

17. Maneo “Kodu kaugel”

“Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.”

18. Psychic Twin “Strange Diary”

“See ei kõla nagu mingi tavaline debüütalbum, ei ole millegi poolest rabe, vaid mõjub täiesti perfektselt, justkui oleks selle taga pikem teekond. Ja see ongi nii.”

19. Madis Meister “Aitäh”

“Kogu kauamängivat täidabki selline kulgemine linnulaulu saatel, mis kestab üle tunni – kord paisudes, siis vaibudes. Mõned korrad lööb ajamõõtjana sisse küll gong, aga muidu ongi see nagu üks pikk, katkematu teekond metsas.”

20. Flank “Flank”

“Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu. /—/ Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt.”