Susan Rogers (sünd. 1956) on maineka Berklee Muusikakolledži professor, kes alustas kunagi melomaanist helitehnikuna, tegi helirežissööri ja produtsendina koostööd juhtivate USA popartistidega (Prince, Barenaked Ladies jms.), aga otsustas 40-ndate eluaastate keskel muusikatööstusest lahkuda ja ülikooli astuda (keskkool oli tal 17-aastaselt pooleli jäänud), et uurida kuidas ja miks just nii muusika inimesi mõjutab. Ogi Ogas on tema neuroteadlasest kaasautor (minajutustajana esineb raamatus Rogers).
Pirjo Jonas, kes tõlkis selle raamatu inglise keelest eesti keelde, märkis ajakirjas Muusika, et see “räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses.”
Rogers argumenteerib, et igal inimesel on oma ainulaadne kuulajaprofiil (uuringute kohaselt ei ole ainult 5–10% inimestest võimelised muusikast naudingut tundma), mis kutsub esile muusikat kuulates tekkivad mõtted, tunded ja füüsilised reaktsioonid. Sellel profiilil on seitse parameetrit: autentsus, realism, uudsus, meloodia, laulusõnad, rütm, tämber. Igale neist on pühendatud raamatus terve peatükk.
Autentsuse äärmuslikuks näiteks on The Shaggsi album “Philosophy of The World”. Nende ülim siirus on tekitanud hiljem vaimustust paljudes USA muusikutes ja muusikakriitikutes (Frank Zappa, Kurt Cobain jne.). Legendaarne Lester Bangs olla kunagi öelnud: “Nad ei oska nootigi mängida! Aga neil on enamjaolt õige suhtumine, mis on algusest peale olnud kogu rock’n’roll’i iva.” Tema hinnangul kujunes sellest albumist üks rockiajaloo jõulisemaid teetähiseid. Samas võib autentsust mõista ja tajuda erinevalt.
Kuulajaprofiili teiseks parameetriks on Rogersi kohaselt realism/abstraktsus. Realismi seostab ta akustiliste instrumentidega, abstraktsust elektroonilistega, kusjuures esimesed peaksid tekitama kuulajatel realistlikumaid kujutluspilte, teised ulmelisemaid. Ma ei tea, võib-olla on see põlvkondlik erinevus, aga mulle tundub selline vastandus tänapäeval küll veidi kunstlik. Samas on tal seal huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks see, et digitaalse töötluse tulemusel on paljud tänapäeva salvestised tehniliselt täiuslikud (“vead” lõigatakse välja), kuid live’is on neid füüsilist võimatu esitada. Selle tagajärjeks võib aga olla ka kuulajate pettumine enda lemmikutes.
Kolmas parameeter on uudsus. Muusika populaarsus olevat selgelt seotud selle kõla uudsusega: kõige populaarsem (edetabelites) on selline muusika, mis kõlab üheaegselt nii tuttavlikult kui ka uudselt. Plaadimüügi mõttes on väga tuttav igihaljas muusika ja väga uudne eksperimentaalne muusika mõlemad palju väiksema potentsiaaliga. Samas aga arvab Rogers, et eksperimentaalse muusikaga on kergem läbi lüüa, sest seal on konkurents väiksem kui peavoolus. Ja samal ajal on pidevas muutumises see, mida uudseks peetakse, sest publik harjub muusikaliste arengutega, kusjuures kuulajate janu uudsuse järele pidavat nende vananedes enamasti taanduma – jäädakse kinni oma noorusaja muusikasse, millega seostuvad meeldivad mälestused.
Mono “Life In Mono”
Tõepoolest. Mullegi meeldivad jätkuvalt kõige rohkem või tunduvad kõige lähedasemad albumid, mida sai kuulatud väga palju juba 16–17-aastaselt: Mono “Formica Blues”, Portisheadi “Portishead”, Jimi Tenori “Intervision”, Depeche Mode’i “Ultra” jms. Kas kogu hilisem elu on tegelikult olnud vaid katse leida midagi sarnast? Vaadates 1997. aastal avaldatud albumite nimekirja, tundub mulle praegu tõesti, et nii huvitavat aastat ei ole popmuusikas enam hiljem olnud. Näiteks siin veel 20 kuulamissoovitust (A–Z) sellest aastast (mälu järgi otsustades olid need siis tähelepanuväärsed albumid).
Aphex Twin “Come to Daddy” Apollo 440 “Electro Glide in Blue” Atari Teenage Riot “The Future of War” Björk “Homogenic” Blur “Blur” The Chemical Brothers “Dig Your Own Hole” Cornershop “When I Was Born for the 7th Time” Daft Punk “Homework” Erykah Badu “Baduizm” Natalie Imbruglia “Left of the Middle” Oasis “Be Here Now” Pizzicato Five “Happy End of the World” Primal Scream “Vanishing Point” The Prodigy “The Fat of the Land” Radiohead “OK Computer” Roni Size & Reprazent “New Forms” Savage Garden “Savage Garden” Stereolab “Dots and Loops” Texas “White On Blonde” The Verve “Urban Hymns”
Seda nimekirja võiks veel pikendada. Ma ei usu, et suudaksin teha ühegi teise aasta albumitest sama esindusliku valiku. Samas on muidugi huvitav, mida võib sellest valikust järeldada minu kuulajaprofiili kohta…
Neljas parameeter Rogersi mudelis on meloodia (noodikõrguste järgnevus, põhineb kordustel). Kui esimesed kolm (autentsus, realism, uudsus) on binaarsed esteetilised dimensioonid, mis mõjuvad ka teiste kunstivormide puhul (filmid, romaanid), siis meloodia, laulusõnad, rütm ja tämber on omased ainult muusikale. Tore fakt: meloodiaid suudavad eristada ja nende tähendust mõista ka teised loomad, mitte ainult inimesed. Samas on keeltel erinev meloodiline kontuur ning kõige enam kõnetavad inimesi nende emakeele meloodiad, mida aju on imanud endasse juba enne sündi.
Kui vanemad kuulavad enne lapse sündi palju võõrkeelset muusikat, võib see nähtavasti mõjutada ka seda, milliseid meloodiaid inimene hiljem eelistab. Vaadates seda eelpool toodud albumite nimekirja nüüd sellest vaatepunktist, tundub mulle, et ma võisin viibida enne sündi suhteliselt palju mingisuguste põrisevate ja mürisevate masinate läheduses (küllaltki tõenäoline). Tänapäeva laste meloodiataju kujundavad aga siis nähtavasti ka pesumasinad jms. seadmed.
Laste puhul olevat kiire kasvuspurt muusikalise arengu mõttes 8–11-eluaasta vahel. Treenimata inimestel jäävat muusikalise kuulmise areng enamasti enne teismeiga seisma. Lastel, kes õpivad muusikat, esinevat aga teistest rohkem prosotsiaalset käitumist ja nad suudavad kuulmise järgi ka paremini uusi teadmisi omandada. Minu põhiline õpetaja oli selles osas siis vist küll MTV.
Laulusõnade osas märgib Rogers, et inimestel on kalduvus kuulata artiste, kelle muusika kinnitab nende enda identiteeti, kusjuures kuulajatele paremini meeldejäävad sõnad on sageli üheaegselt nii tuttavaid teemasid sisaldavad kui ka veidi segased või avaramalt tõlgendamisruumi jätvad, nagu näiteks Don McLeani “American Pie” – laul, mille panen siia vahele nüüd hoopis Madonna esituses, sest see versioon meenutab mulle minu enda noorusaega.
Madonna “American Pie”
Rütmitunnetus on inimestel subjektiivne. See tähendab, et ka rütmi tajutakse erinevalt, kuid esineb siiski ka päris rütmikurtust. Tantsimisel pidavat olema täiskasvanute keskmine meelistempo ligi 123 lööki minutis. Rütmituletusoskusi võib samas täheldada ka loomade puhul, kes suudavad vokaalselt areneda ehk jäljendada teise olendi häälitsusi.
Tämbri osas väidab Rogers, et mehed kipuvad eelistama naishäält, mis on mahe ja kähe, sest seda seostatakse instinktiivselt feminiinsusega. “Naise hääle külgetõmme (tajutuna meeste poolt) on tugev märk tema seksuaalsest lodevusest (hinnatuna vanuse järgi esimese vahekorra ajal, seksuaalpartnerite arvu ning selle järgi, mitu korda ta oma püsipartnerit petab). Tuleb välja, et seksika häälega naised seksivad rohkem kui seksika kehaga naised,” väidab ta koguni. Seal küll viidet juures ei ole, aga kasutatud kirjanduse loetelu on raamatu lõpus päris pikk, nii et tõenäoliselt toetub ta seda väites mingile konkreetsele uuringule.
Kuigi iga inimese kuulajaprofiil on ainulaadne, jagunevad kuulajad Rogersi kohaselt siiski ka kolmeks suureks kategooriaks: kriitikud, muusikud, rahvas. Need grupid hindavad muusikas laias laastus erinevaid asju ja kõigile korraga meeldida on peaaegu võimatu. Kuulajaprofiil moodustub geneetiliste soodumuste, kultuuriliste mõjude ning iga elu jooksul kogetud muusika kuulamise tagajärjel, kusjuures tänapäeval domineerib passiivne kuulamine (muusika mängib enamasti taustaks), aga uudset muusikat on võimalik väärtustada ainult aktiivse kuulamise kaudu.
Nagu mõni teine kohalik lugeja, nii ei suuda ka mina ennast selles raamatus toodud parameetritest lähtudes hästi kategoriseerida. Maitse on selleks liiga eklektiline ja minu melomaania sarnaneks ilmselt üldse hullumeelsusele või süvenevale narkosõltuvusele, kui seda teadlikult kontrolli all ei hoiaks. Lihtsalt tavalise kuulaja seisukohalt ei ole võib-olla tingimata vaja kõike seda teada, millest Rogers kirjutab (võtab nagu muusikast mingi maagia ära), aga raamat on iseenesest väga intrigeeriv ning ma soovitan seda kindlasti lugeda muusikutel ja kõigil teistel, kes on seotud muusika n-ö tootmisega. Muidugi ka muusikakriitikutel.
XXX Viljandi pärimusmuusika festival 27. – 30. VII.
Juubelihõnguline festival möödus kaunis väärikalt, aga see ei tähenda seda, et taevas Viljandi pärimusapeo kohal on pilvitu.
25 aasta tagasi oli Viljandi pärimusmuusika festivali soojenduseks ETV eetris 5-osaline saatesari “Aja kõlad”, kus Ando Kiviberg, Ants Johanson ja nende huvitavad saatekülalised tutvustasid eesti tuntumaid rahvapille: kannel, torupill, viiul, lõõtspill ja hääl. Tänavu festivalil kõlanut kuulanud võivad tunnistada, kui kaugele on nende instrumentide kasutamise oskus Eestis nüüdseks arenenud.
Kohati tundus, et Viljandi folk võiks toimida omamoodi katusfestivalina väiksematele festivalidele. Pärast avatseremooniat suundusin Ruhnu viiulilaagris osalenutest moodustatud Ruhnu viiuliorkestri kontserdile. Mõned päevad varem oli lõppenud I Ruhnu viiulifestival. Loetud tunnid hiljem tutvustas kontsertprojekt “Kandlelumm” erinevaid kandleid, nende kõla ja võimalusi. Selgus, näiteks, et osta.ee-st leitud katkine kannel sobib pärast kordategemist väga hästi vanamuusika esitamiseks. Sellel kontserdil seda, kui mälu mind ei peta, vist ei mainitud, aga septembris tuleb Tartus XV rahvusvaheline kandlefestival, kus kandlehuvilised saavad veel sügavamalt sellesse maailma sisse minna.
Samal ajal kui mina kuulasin, kuidas kanneldel esitatakse klavessiinidele mõeldud repertuuarist pärit lugusid ja tehakse mitmesuguseid muid trikke, kogunesid ühe teise lava ümber lõõtsahullud. Järgmisel päeval esinesid ühel laval Cätlin Mägi & Viljandi kultuuriakadeemia torupillimängijad, teisel toimus samal ajal muusikalaagris Eesti ETNO 2023 osalenute kontsert ja kolmandas kohas sarja “Regilaulu podcast” uue osa läbimängimine elavas esituses. Kuhu küll minna tuleks, kui nii keerulise valiku ette seatakse!?
Viljandi folgilt võis saada tänavu päris korraliku nostalgialaksu. Festivali juubeli puhul tuli hetkeks uuesti kokku mitu tegevuse lõpetanud bändi, mis on hästi tuntud selle pikast ja kuulsusrikkast ajaloost: Alle-aa, Vägilased, Paabel. Tagasi oli tippvormis Trad.Attack! “Nad on nii head, et edasi saab tulla ainult allakäik! Rahvas, nautige, sest paremaks ei lähe folk enam kunagi!” hõikas nende tõesti võimsal kontserdil publiku hulgas üks kergete joobetunnustega, kuid ilmselt väga avameelne ja siiras fänn. Võib-olla tõesti. Elame-näeme. Oleks iseenesest loogiline, kui nad veidi hoogu maha võtaksid, sest selline kütmine tegelikult kulutab. Äkki teevad järgmise plaadi hoopis vaiksete lastelauludega vms. Vanadele fännidele oleks see kindlasti paras ehmatus.
Uus lava: baptistikirik. Viljandlastele on see juba tuntud kontserdipaik, aga folgifestival jõudis Viljandi baptistikoguduse viie aasta eest avatud kirikusaali esimest, loodetavasti mitte viimast korda. Seal toimus kaks suurepärast kontserti. Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder viisid helirännakule läbi maailma (linnulaulust, metsakohinast ja meremühast tänavamüra, lennukite ja kiirrongideni). Pärt Uusbergi suurvormi “Regiväli”, mille esiettekanne oli paar nädalat varem Rapla kirikumuusika festivalil, esitusele kogunes nii palju inimesi, et kõik ei pääsenud kirikusse. Päris suur hulk kuulas seda kiriku kõrval õues, kuhu helid kandusid läbi avatud akende. Veelgi rohkem oli muidugi neid, kes said seda teha Klassikaraadio vahendusel (vihje: “Regiväli” on veebis järelkuulatav).
Viljandi folk, nagu festivali pealik Ando Kiviberg avamisel rõhutas, aitab traditsioonidel olla päriselt elus – korraldajad juhinduvad põhimõttest, et pärimusmuusika on igaüheõigus, mitte väljavalitute privileeg. Ruhnu viiulilaagri korraldajad märkisid, et tegelevad sisuliselt traditsiooni taaselustamisega. Eelmisel aastal eelnes Viljandi folgile mentorprogramm, mille raames toetati viie noore ansambli arengut. Tänavu olid neist kaks, EHALE ja Triuka, tagasi festivali põhiprogrammis. Tundub, et nad on leidnud oma publiku – kuulajaid kogunes mõlemale arvukalt. EHALE solist tunnistas publikule, et ta on juba väiksest saadik unistanud, et saaks esineda kunagi Viljandi folgil täispika kontserdiga suurel laval.
Väliskülalisi ei hakka loetlemagi. Märgin vaid seda, et lisaks nende muusikatraditsioonide tutvustamisele Eesti kuulajatele, aitab Viljandi folk tutvustada siinset traditsiooni neile. Mitte ainult turistidele, vaid ka väljastpoolt saabunud esinejatele. Nii mõndagi neist võis näha päris paljudel kontsertidel publiku hulgas. Ja kus mujal saaksid nad kuulda kuidas kõlavad Veljo Tormise regilaulud kontserdikülastajatest endist moodustatud ühendkoori esituses? Teist sellist festivali vist küll ei leidu. Huvitavalt kõlasid aga ka rahvusvahelised koostööprojektid, nagu Iiri-Eesti Lauluvägi ja Soome-Eesti Varispäivätrio. Võib-olla andis tänavunegi festival tõuke mõne sarnase koosluse tekkimiseks.
Tõenäoliselt oli see juhuslik kokkusattumus, mitte mingi salajase repertuaarinõukogu töö tulemus, et vana rahvaviisi “Esimene tüürimees” (rohkem tuntud refrääni järgi: “Jää jumalaga, Mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile Rotterdam.”) õnnestus kuulda nüüd lausa viies erinevas seades ja esituses. Midagi samalaadset saaks aga teha ka teadlikult, olgu siis mõne vähemtuntud rahvalaulu taaselustamiseks või hoopis festivali teemaga haakuva värske tunnusloo lansseerimiseks laiadesse massidesse. Oleks huvitav näha ja kuulda, milliseid tulemusi sellised eksperimendid annavad.
Viljandi folk ei ole küll otseselt poliitiline üritus ning publiku hulgas võis nüüd näha pea kõigi Eesti erakondade liikmeid, kuid selle maailmavaateline suunitlus on siiski üsna selge. Tundus loomulik, et laste etnolaagris osalenute esituses kõlas Untsakate repertuaarist tuntud rahvuslik-patriootlik “Mehed metsas on ühendanud jõu” (Tauno Rahnu sõnadele), aga mitte itaaliakeelne “Bella ciao” või mõni teine punaste partisanide laul. Juhan Smuuli või Debora Vaarandi tekstidele kirjutatud laule sellelt festivalilt otsida ilmselt ei maksa ning täiesti kohatult kõlaks seal isegi John Lennoni “Imagine”.
“Putler mine…!” laulsid Naised Köögis julgelt, kuid see on ju praegu kogu eesti ühiskondliku mõtte peavool. Mis juhtuks, kui lavalt hõigataks hoopis “Aivo Peterson vabaks! Да здравствует мир и дружба народов!” – kas vilistataks välja või järgneksid samuti kestvad ovatsioonid? Vaevalt keegi sellel festivalil kunagi selliseid sotsiaalseid eksperimente tegema hakkab. Selles mõttes on see väga etteaimatav, see tähendab publiku jaoks turvaline koht, kus inimesi oma mugavustsoonist vägisi välja ei raputata. Suurimaks šokiks võib mõnele osutuda see, kui näeb lava ees tantsimas kleiti riietunud noormeest, aga neidki oli eelmisel aastal rohkem kui tänavu. Mood on vist muutunud.
Statistikaameti kolme aasta eest tehtud uuringu kohaselt oli siis aasta jooksul mõnel folkmuusika kontserdil käinute osakaal kõige suurem Viljandimaal. Selle seostamiseks suvise festivaliga ei pea olema raketiteadlane. Kuigi palju kontserte ja muud tegevust toimus nüüd tasuta sissepääsuga alal, võis tänavu kuulda tavapärasest rohkem kurtmist kõrgete hindade pärast. Viljandi folgi lahutamatuks osaks on saanud kõnniteede ääres pilli mängivad inimesed, kes üritavad sel moel raha teenida. Mõni neist, kelle jaoks see ei olnud esimene kord, tunnistas kurvalt, et teenistus on varasemast tunduvalt tagasihoidlikum.
Viljandi festivali loomisel eeskujuks olnud Faluni festival (1986–2005) suri välja, sest ei suutnud enam rahuldada vastandlikke ootusi. Tekkinud rahalised raskused viisid Falunis süveneva kommertsialiseerumiseni, mis kutsus omakorda esile avaliku rahastuse lõpetamise. Järgnes pankrot. Viljandi festivali korraldav Eesti pärimusmuusika keskus tegutseb praegu kahjumiga ja on pöördunud riigi poole palvega suurendada saadavat tegevustoetust. Festivali jätkumine küll väidetavalt ohus ei ole, aga keskuse muu tegevuse kärpimine mõjutaks kindlasti ka seda. Lisaks tõstatub iga sarnase festivali puhul ühel hetkel möödapääsmatult küsimus, kas see suudab elada üle enda ellukutsujate lahkumise. Maailm on täis näiteid, mis optimismiks põhjust ei anna, aga leidub ka erandeid. Tuleb loota, et Viljandi folk osutub üheks neist.
Pärast pidulikku avatseremooniat suundusin ma kuulama Ruhnu viiuliorkestrit. Kuna president Alar Karis koos saatjaskonnaga (näha pildil) jõudis sinna alles veidi pärast kontserdi algust, olgu siinkohal mainitud, et Lee Taul avaldas sissejuhatavas sõnavõtus lootust, et Eesti riik võimaldab Ruhnule peagi merekindla sõiduvahendi (praegusel esineb tehnilisi rikkeid). Ühineme selle sooviga!
Sattusin samas tunnistajaks ka sellele, kuidas Sakala fotograaf Elmo Riig (väljasirutatud käega) andis heliproovi siirdunud muusikutele korralduse peatuda, sättis kompositsiooni paika ja tegi neist pilti. Fotograafi taga (paremal servas) on näha muhelemas Sakala kultuurireporter Margus Haav.
Edasi suundusin Pärimusmuusika Aita, kus esinesid tänavu laste etnolaagris osalenud noored. Kahjuks näitas telefon pärast selle väikese videolõigu Instagrami postitamist, et sel hakkab aku tühjaks saama, mistõttu otsustasin fotode ja videosalvestuste tegemise selleks päevaks lõpetada. Festivali algusest ei olnud siis möödunud veel nelja tundigi. Nii et tasub ikka ise kohale tulla, kui sellest osa tahate saada.
Esimene välisartist, keda ma tänavu kuulama jõudsin, oli Tiibeti pärimusmuusik Loten Namling, kes on sündinud Indias ning elab Šveitsis. See ei olnud tal esimene kord Eestis esineda, aga oli minul esimene kord teda kuulata – läksin teda kuulama tänu ühe inimese soovitusele, kes kuulis teda esinemas läinud aastal pärimusmuusika lõikuspeol.
Sel aastal toimusid folgifestivali raames esimest korda kontserdid ka Viljandi baptistikirikus. Täpsemalt küll ainult kaks kontserti, aga need mõlemad olid küllaltki huvitavad. Esimese andsid Tuulikki Bartosik ja Sander Mölder.
Nende kahe kontserdi vahel käisin ma festivali põhialal. Ülaltoodud video on tegelikult väike tööõnnetus, sest tahtsin postitada Instagrami sellest laulust hoopis ühe teise lõigu, aga ajasin tehtud salvestused kogemata segamini. Kuna ma seda siis enne postitamist üle ei kuulanud, läkski üles vale lõik. Tegijal ikka juhtub!
Kui ma baptistikiriku juurde tagasi jõudsin, oli seal 15 minutit enne kontserdi algust juba selline saba, mis kasvas veel poole pikemaks. Kirik sai puupüsti rahvast täis ja kõiki huvilisi sinna sisse ei lastudki. Osad kuulasid Pärt Uusbergi “Regiväli” ettekannet kiriku kõrval õues avatud akende all.
Suundusin seejärel jälle tagasi põhialale, kus käisin veel Trad.Attack!-i ja Tintura kontsertidel, aga ma ei viitsinud nii hilja õhtul telefoniga enam rohkem pilte teha.
Folgi laupäevase kava avas Veljo Tormise loomingule pühendatud kontsert, kus esinejateks osutusid kontserdikülastajad ise. Kuna seal oli tegelikult suht suur osakaal inimestel, kes on ka varem kusagil kooris laulnud, kujunes tulemus kaunikesti kenaks.
Júlia Kozáková esikalbumi “Manuša” esitluskontserdil võis näha publiku hulgas kohalikke romasid (sellele pildile ei jäänud). Tema bändimehed käisid varem ka sellel kontserdil, kus improviseeritud ühendkoor esitas Tormise loomingut. Neile meeldis.
Õhtu lõpetas minu jaoks Iiri-Eesti lauluvägi. Kui pärast pühalikku kontserti kirikust välja astusin, tervitas üks õllepudeliga võõras tüüp hüüatusega: “Noh, pidu läbi vä!?” Meenus kohe, miks tekkis kunagi alternatiivina Viljandi folgile alkoholivaba festival Hiiu Folk.
Viljandi folk lõppes tänavu päris korraliku vihmasajuga. Lahkusin Ando ja sõprade kontserdilt poole üheksa paiku, sest ei viitsinud enam rohkem liguneda. Pärast seda tuli seal veel lõpupidu Zetodega. Päeval olin kuulnud, kuidas mõned tüdrukud, kes olid festivalil kohal algusest peale, rääkisid, et nad ainult Zetode pärast Viljandi tulidki.
Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”
Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.
“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.
Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?
Raamat pakub palju äratundmisrõõmu
Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.
“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”
Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.
Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).
Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.
30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.
Lühendatud ja keeleliselt toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 5. augustil 2022 ajalehes Sirp. Kärbitud sai peamiselt etnolaagrite ning festivali ajalugu ja seoseid käsitlenud osa, sest selgus, et nendele teemadele pühendatud vestlusringist ilmub Sirbi järgmises numbris eraldi artikkel. Toon allpool lisaks ära viis lõiku, mis ma ise artiklit kokku pannes kõrvale jätsin, ning mainin mõningaid teemasid, millest töö käigus mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma ei jõudnudki. Lõpetuseks mõtisklen sellegi üle, millist kajastust vääriks Viljandi folk järgmisel aastal, kui festival toimub 30. korda.
I
Viljandi folk – missioon täidetud?
Festivali algatajate poolt kunagi seatud eesmärgid on saavutatud, kuid Viljandi folk mängib eesti pärimuskultuuri edendamisel siiski jätkuvalt olulist rolli.
XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.
Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles nüüd muusikalaagrile Eesti ETNO pühendatud vestlusringis, et põhimõtteliselt võiksid festival ning seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest tegelikult on need oma ülesande täitnud – liikumine läheks üle kogu Eesti võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel täitma tuleks hakata. Õnneks ei ole näha mingeid märke sellest, et nii tõesti päriselt juhtuda võiks.
Korraldajad ise nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis Jazzkaar, Tallinn Music Week või Eesti Muusika Päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt 4–5 reporterit, kellel lastakse kirjutada täis pool Sirpi. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine. Vabandan juba ette kõigi ees, kes siin teenimatult mainimata jäävad.
Festival kui rahvamuusikute kasvataja
Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Kiviberg meenutas, et samal päeval asutati Noorte Moosekantide Selts, mis seadis oma tegevusele algusest peale kaks selget suunda: 1) rahvamuusika propaganda läbi kontsertide ja festivalide korraldamise, et äratada selle vastu huvi; 2) koolituste pakkumine neile, kelles see huvi tärkab. Juba samal aastal asutigi korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Faluni folgifestival Rootsis, kuhu meie noored rahvamuusikud olid jõudnud juba 1991. aastal, sellele eelnenud rahvusvahelise noorte rahvamuusikute laagri ETHNO ’91 kaudu. Rootslastelt võeti üle mudel, millele tuginedes korraldati 1997. aastal Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosiki juhtimisel esimene Eesti ETNO laager (esimestel toimumisaastatel Noorte Moosekantide Pillimängupäevad), mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat.
Esialgu olid Eesti ETNO laagrid ainult kohalikele noortele, kuid alates 2009. aastast on needki rahvusvahelised. Kiviberg selgitas, et varem oli Eestis üldisemalt tunda suurt soovi sarnaneda teistele ehk olla välismaa moodi, mistõttu leiti siis, et kõigepealt tuleb ehitada ja kasvatada oma rahvamuusikute kogukonda, et välismõjud seda enda alla ei mataks, et kujuneks omanäolisus, mis on huvitav teistelegi. 1990-ndate alguses oldi tema sõnul olukorras, kus suurem osa eesti rahvamuusika elavast traditsioonist oli katkenud, ning eesmärgiks seati selle taaselustamine, milleni on jõutud paljuski läbi etnolaagrite liikumise. Laagrite praeguse pealiku Margit Kuhi hinnangul on käes selle liikumise kuldaeg.
Eesti ETNO 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“, mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse saabumiseks andis mõnele noorele just selle vaatamine. Juba mainitud vestlusringis meenutati, et Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli kujunenud olukord, kus rahvamuusikat õpetati ehk õpiti enamasti noodist. Toona võeti suund sellele, et hakata tegema seda taas kuulmise järgi. Krista Sildoja, kelle eestvedamisel tegutseb Mooste rahvamuusikakool, märkis, et Eesti ETNO tulekuga kaasnes järgmine oluline metoodiline üleminek: hakati õppima gruppides. Samas rõhutas ta siiski, et talle endale on varasem klassikaline kool ja teooriaõpingud hilisemas rahvamuusiku elus tohutult kasuks tulnud, sest „ei ole praktilisemat asja kui hästi omandatud teooria.“
Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud, ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid laiemalegi publikule tutvustada. Need on olnud alati festivali ühed huvitavamad osad. Sageli on kavas ka midagi kohapealset päritolu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud Laste ETNO laagris (12–16-aastastele, Eesti ETNO on mõeldud vanematele) õpiti selgeks ka kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti seal kontsert kohalikule külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast suurt finaali Viljandi folgil lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on hakatud korraldama sügiseti seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.
Tänavu eelnes festivalile aga esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) pandi kokku muusikalaagrites osalenud noortest ja alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on andnud välja esimesed singlid ning said võimaluse teha folgivestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata nüüd koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat. Tundub, et leiutatud on igiliikur.
Juured ja ladvad, vanad ja noored
Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimuslike juurte edasikandjate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes valiti kevadel konkursil Noor Pärimusbänd 2022 žürii poolt noorema vanusegrupi võitjaks ning esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata kuni veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades lendab see kollektiiv lõpuks ilmselt paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel just olema peakski – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel veidi lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast. Mujalt maailmast ju selliseid näiteid leiab.
Tugevaid kogukonnabände oli festivalil aga teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka suured, täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu Kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, mis käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, millega võrreldes on räpparite sarnased üritused üsna kahvatud.
Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos oma tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“ – sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.
Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nim. lava (Pauluse kirikus). Publikul oli seda kohati raske üles leida, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulu kontsertidele tuli osta pilet ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi põimik lauludest ja luulest oli aga minu jaoks üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi osaks Viljandi folgist, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – inimeste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!
Toimusid mõned olulised esitlused
Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel enda kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks laiemalt on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid käesoleval aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.
Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta koondas valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest veel traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.
Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas sisuliselt nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjuste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus, mitte tuul on vaibunud ja pakime pillid kotti hetk. Pealegi on nad tegelikult jätnud Viljandi folgi paaril korral vahele varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus kuulda korduvalt kõnelusi, milles imestati nende puudumise üle, ei tohiks fännidel muretsemiseks suurt põhjust olla: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.
II
Järgnevalt on toodud siin ära viis lõiku, mis ma jõudsin küll juba valmis kirjutada, kuid ülaltoodud artiklit kokku pannes sellest (eelkõige mahuliste piirangute tõttu) välja jätsin.
Kuigi kohalik ajaleht Sakala, mis kirjutab Viljandi folgist enamasti ülivõrdes, kritiseeris seda, et festivali põhialal toimunud kontsertidele ei müüdud enam eraldi pileteid, võib seda uuendust pidada üldiselt kordaläinuks. Tänu sellele oli inimeste liikumine kontserdipaikade vahel sujuvam, ei tekkinud enam ummikuid ja troppe. Võib küll nõustuda, et kohalike elanike osakaal põhialal tõenäoliselt vähenes, sest kõrvale jäid need, kes oleksid muidu läinud ainult mõnele üksikule kontserdile, aga see muudatus aitas publikut lavade vahel paremini hajutada ja tegelikult toimus põhialaga piirnenud pärimeetris (rohelisel laval ja Vabaduse platsil), kuhu pääses 6/3 eurose piletiga või päris tasuta, kokku üle viiekümne suurema või väiksema kontserdi. Seda oli tavaliste viljandlaste jaoks enam kui küll. Visuaalne vaatlus kinnitas, et need viljandlased, kes ihkasid enamat, jõudsid sageli siiski ka festivali põhialale. See tähendab, et ei pidanud paljuks osta festivali pass, noortepass, seeniorpass, päevapass või õhtupass.
On mõistetav, et kirikutes toimunud kontsertidele ei lubatud hilinejaid, sest inimeste sisenemine võib häirida, aga need kontserdid võiksid alata väljakuulutatud ajast 10-15 minutit hiljem, et hilinejad selle aja jooksul tegelikult ikkagi saali pääseksid. Jäin ise korra Jaani kiriku ukse taha ning nägin samas, kuidas uksehoidja pidi selgitama veidi hiljaks jäänud välismaalastele, et ei saa neid enam sisse lasta. Ega nad sellest väga hästi aru ei saanud.
Enne festivali tekitas selle korraldajates veidi pahameelt see, et pidudesari “Hype The Funk”, mis sai Viljandis alguse juba aastal 2000, ja mõned teised sättisid oma üritused sellega samale ajale. On tegelikult üsna vaieldav, kes nüüd kellelt publikut üle lõi, aga kui folgifestival juba nagunii öösiti tümakapanemiseks muutub, võiksid korraldajad ju omavahel koostööd teha, et järgmisel aastal toimuks selle ajal “Hype The Folk”.
Vanasti juhtus sageli, et Viljandist pärit noored kohtasid suvel folgil oma endisi klassikaaslasi, kes selle ajaks tagasi kodulinna sõitsid. Selleks ei pidanud tegema midagi erilist. Piisas lihtsalt folgile minekust ning varem või hiljem jalutasid kõik seal kusagil vastu. Nüüd ei saa enam selle peale lootma jääda. Festival on kasvanud nii suureks, et võidakse üksteisest täiesti mööda minna. Üritus oli juba selleks korraks läbi, kui lugesin sotsiaalmeediast ühe oma kunagise klassivenna postitust, milles ta andis teada, et veetis üle pika aja neli päeva folgimelus ja on saadud elamustega igati rahul. Mina teda seal ei näinud. Lähemalt uurides selgus, et olime mõlemad käinud mitmekümnel kontserdil, kuid ükski neist ei kattunud.
Üks võimalus Viljandi folgile läheneda on käsitleda seda suure rahvusvahelise festivalina, kus saab avastada enda jaoks välismaiseid artiste lähemalt ja kaugemalt. Leidub neid, kes nopivad selle kavast välja just esinejaid laiast ilmast, jättes kodumaised tegijad tähelepanuta. Tänavuse festivali rahvusvaheline haare oli lai, nagu tavaliselt, esindatud olid kõik maailmajaod peale Antarktika, Austraalia ja Okeaania. Kõige tugevamalt muidugi Euroopa. Leidus ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte, milles osalesid eestlased. Mitmed välismaised artistid jagasid oma teadmisi ka festivali raames toimunud õpitubades.
III
Nüüd toon välja mõned teemad, millest kirjutamise peale ma festivali ajal mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Selliseid teemasid oli tegelikult muidugi rohkem, aga kõik need mulle enam ei meenu ja osad on tagantjärele vaadates nii kõrvalised, et neid ei ole mõtet ka siia kirja panna.
Mainimata jäi kurioosne fakt, et Viljandi laululava oli võetud kasutusele esinejate parkla, mitte kontserdipaigana.
Kirjutamata jäi sellest, et festival on võtnud Viljandi linnaruumis küll optimaalsed mõõtmed (mulle meeldib, et see toimub nii kompaktsel alal, mitte mööda linna laiali), kuid kohalikele äridele see ilmselt kasuks ei tule, sest festivalikülastajad enam nii palju mööda linna ringi ei konda. Raamatukoi hoidis uksed festivali ajal kauem lahti, aga sealt õhtupoolikul läbi astudes ei olnud poes ühtegi klienti. Selgus, et hooti folgilisi seal küll käis, aga läbimüük sellest palju ei kasvanud.
Kirjutamata jäi sellest, et minu arvates on käes aeg, et keegi kirjutaks Viljandi folgi ajaloost korraliku ülevaate, midagi sellist nagu Maret Tomsoni “50 aastat vanamuusikat Viljandis”, mis võiks ilmuda raamatu kujul kui mitte juba järgmise, siis vähemalt ülejärgmise aasta festivaliks.
Kirjutamata jäi õpitoast, kus Kadri Voorand tutvustas meetodit häälele emotsionaalsuse lisamiseks, et see ei kõlaks laval võltsilt. Ta soovitas kasutada emotsioonikaarte, mis meenutavad kunagi kogetud tundeid, et panna neid oma häälde, kuigi ütles ka seda, et mõrtsuka kehastamiseks ei pea inimene olema kavandanud kellegi tapmist. Asjale on muidugi võimalik läheneda ka hoopis seda pidi, et lavas nähakse võimalust põgeneda reaalsusest ning elada läbi tundeid, mida päris elus ei kogeta – selline laulu sisse minek võib anda minu arvates samuti häid tulemusi, ei pruugi kõlada võltsilt. Aga ma sel teemal siin praegu rohkem filosofeerima ei hakka. Vooranda on alati huvitav kuulata.
Kajastamata jäi ka alternatiivne vaade praegusele olukorrale folgirindel. Rääkisin ühe folgiveteraniga, kes ütles, et tegelikult on eesti folgil praegu mõõnaperiood: vanade tegijate areng on seiskunud, aga uutelt midagi tõeliselt head ja huvitavat eriti ei tule. Ma ei oska seda hinnata, sest ei ole toimuvaga nii hästi kursis ega ole kuulnud, mida selle ringkonna inimesed päris omavahel olles räägivad. Avalikult kõlavad küll täpselt vastupidised hinnangud. Võib-olla oli asi vaid selles, et aastate kogunedes kipub inimestele ikka tunduma, et kõik on juba kunagi olnud ning kõige ägedam aeg oli siis, kui ise bändi sai tehtud. Sellistel kaalutlustel jätsin selle teema kõrvale, kuigi selline teemapüstitus olnuks ju iseenesest päris intrigeeriv: kas käes on kuldaeg või hoopis stagnatsioon?
IV
Lõpetuseks kirjutan nüüd siis veidi ka sellest, millist kajastust vääriks Viljandi folk minu arvates järgmisel aastal, kui see toimub 30. korda – ikkagi ju väike juubel!
Üks muusikakriitik võiks võtta vaatluse alla autorilaulude laval toimuva. Teine keskenduda noortele bändidele (kelle esinemised tuleks muidugi paigutada festivali programmi nii, et need omavahel ei kattuks). Kolmas võtma ette igasugused juubelikontserdid (tänavu Jaan Palu 140, Lüü-Türr 10, Untsakad 30). Neljas ja viies võiksid anda korraliku ülevaate välisartistide esinemistest. Kuues peaks tegema kokkuvõtte rohelisel laval toimunust. Seitsmes võtma enda peale plaadiesitlused. Kaheksas festivali tarbeks valminud erikavad, selle teemaga seotud kontserdid. Üheksas tuleks saata aftekatele ja kümnes peaks kirjutama kõigest muust.
Lisaks kümnele muusikakriitikule läheb vaja veel tervet hulka ajakirjanikke. Üks tuleb saata muidugi osaluseksperimendi korras Eesti ETNO laagrisse. Vähemalt paari läheb ka vaja selleks, et nad käiksid läbi kõik festivali raames toimuvad õpitoad – õpiksid seal laule, tantse ja pillilugusid. Üks peaks tegema läbi kepikõnni, öömatka jms. liikumiskavad. Mõni tuleks panna neljaks päevaks toitumisalale sööke degusteerima. Ühe kuulata jääksid igasugused jutuvestjad ja vestlusringid. Jne.
Loomulikult on see kõik vaid soovmõtlemine, sest reaalsuses on toimetajatel ilmselt raske leida inimesi, kes viitsiks sellest festivalist kirjutada, kuid ei oleks ise otseselt seotud selle korraldamise või korraldajatega ega hakkaks tegema lihtsalt sisuturundust. Mingi korraliku kajastuse võiks saada ainult siis, kui meediaväljaanded teemad omavahel ära jagaksid, sest ükski neist ei oma piisavat võimekust selleks, et kajastada korralikult kõike, aga mõte sellisest koostööst on ilmselt üsna utoopiline.
Üks asi, mis mulle tänavusel festivalil silma jäi, oli veel see, et publiku hulgas leidus üsna huvitavaid ja omapäraseid tüüpe. Võitlesin ka korduvalt kiusatusega tõmmata endale telefoni uuesti Instagrami äpp, sest ette juhtus vaateid, millest oleks saanud teha sinna suurepäraseid klõpse. Viljandi folk on selline koht, kus saaks võtta vabalt üles midagi sama head nagu Söödi “511 paremat fotot Marsist”, aga kes võiks seda teha – äkki sobiks see järgmisel aastal BFM-i tudengitele mingiks rühmatööks?
Tänavune pärimusmuusika lõikuspidu leidis aset ebatavalistes tingimustes, kuid ei erinenud palju varasematest. Koroonakriis on mõjunud loomingule positiivselt.
XVIII pärimusmuusika lõikuspidu 2. ja 3. X Viljandi pärimusmuusika aidas. Etnokulpide üleandmine.
190 aastat tagasi valmis kooleraepideemia tõttu Boldino mõisa sulgunud Aleksandr Puškinil neli väikest tragöödiat, mille hulgast on tänapäeval tuntuim ilmselt „Pidu katku ajal“, kuid tema eluajal jõudis lavale üksnes „Mozart ja Salieri“. Selle teose kirjutamiseks sai Puškin inspiratsiooni kuulujutust, mille kohaselt olevat Salieri tunnistanud oma surivoodil üles, et Mozart suri tõesti tema poolt mürgitatuna, nagu kurjad keeled olid väitnud juba varem. Mozartit ja Salierit on kujutatud näidendis täiesti ebaajalooliselt. Levinud tõlgenduse kohaselt räägib see lugu sellest, kuidas töökas, kuid keskpärane talent tapab kadedusest geeniuse, kelle looming sünnib lenneldes. Vene kirjandusteadlane, puškinist Irina Surat on aga toonud välja, et Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam nägid neid tegelaskujusid sümboliseerimas lihtsalt kaht erinevat loomeviisi. Mandelštami sõnul on samas igas poeedis olemas nii Mozart kui Salieri. See tähendab, et inspiratsioonist sünnib midagi geniaalset vaid läbi ränga töö, kuid viimasel ei tohi lasta tappa spontaansust, sest ainult tööst ei piisa – see olevat Puškini tegelik sõnum.
Puškin lõpetas töö „Mozarti ja Salieri“ kallal 26. oktoobril 1830, kuid selle esimene visand valmis juba neli aastat varem. Sunnitud isolatsioon Boldinos, kus ta pidi veetma kolm kuud karantiinis, kujunes Puškini produktiivseimaks loomeperioodiks, mille käigus ta sai valmis paljud varem pooleli jäänud teosed. Koroonakriisist tingitud piirangud näivad olevat mõjunud nüüd kohati samal moel. Kuna esinemised jäid ära, said artistid rohkem aega loomingulisele tegevusele keskendumiseks.
Etnokulpide jagamisel osutus (rahvahääletuste tulemusel) suurimaks võitjaks Jalmar Vabarna. Ansambliga Zetod andis ta välja leeloplaadi „Traadilda“, mis teenis ära eheda pärimusmuusika auhinna. Trad.Attack! võitis aasta artisti ja aasta loo valimisel. Ühtlasi hääletati Vabarna aasta muusikuks. Seda auhinda vastu võttes rõhutas ta, et ka loendamatud stuudios veedetud tunnid ja filosoofilised vestlused muusika üle on mõjunud väga arendavalt – see ei ole olnud mahavisatud aeg. Pealegi, lisas Vabarna, harjutas ka tema kunagi viis tundi päevas. See sõnum ei ole küll iseenesest uus (näiteks Jimi Tenori albumi „Intervision“ ümbrisele on kritseldatud „Yo kids, work hard, ‘cause you might think I’ve been really lucky to get where I am today… maybe so. But I’ve realized the harder you work the luckier you get.“), kuid väärib siiski ikka ja jälle kordamist.
Igaks juhuks kordan üle sellegi, et lisaks etnokulpide laureaatidele tasub kuulata kõiki nominente. Mari Kalkun oli nomineeritud nüüd viies kategoorias. Tema „Õunaaia albumit“, mis sündiski just kevadel kodus istudes, tutvustati sõnadega: „Etnoaasta särav pärl, mis tõestab, et katsetused on värskendavad nii loojale kui ka publikule.“ Ühtegi kulpi ta aga ei saanud. Tühjade kätega pidi lahkuma ka neljas kategoorias nomineeritud Karoliina Kreintaal, ansambli Tintura eestvedaja, kes andis koos Lee Tauli ja Sänni Noormetsaga välja albumi „Ruhnu saarel mitu otsa“, mille eelesitlus toimus juba eelmise aasta lõikuspeol. Samas on mõlemad nimetatud albumid sellised, mida kõlbab kuulata tõenäoliselt ka poole sajandi pärast. Žürii valis aasta albumiks Torupilli Jussi & Cätlin Mägi topeltplaadi „Paras paar“, mis on samuti väga hea.
Aasta looks valiti „Armasta mind“, mille Trad.Attack! tegi koos Vaiko Eplikuga. Sandra Vabarna tunnistas, et kui käis plaadile minevate lugude valimine, tahtsid tema ja Jalmar selle hoopis välja jätta, sest ei pidanud seda piisavalt heaks. Selle valiku tegemiseks oli neil aga moodustatud oma 15-liikmeline žürii, kus jäi hääletuse tulemusel peale teiste tahe. Ka mulle tundub, et see ei ole tugevaim pala, mis nende viimasel kauamängival leidub, kuid kokkuvõttes osutus selline meetod albumi komplekteerimisel ilmselt mõistlikuks – seda kinnitab tõsiasi, et nende neljas album „Make Your Move“, mille kallal töötati üle kahe aasta, on jõudnud Grammyde eelselektsiooni.
Etnokulpide jagamine on veebis alaliselt järelvaadatav, seetõttu ei ole põhjust sellest enam pikemat ümberjutustust teha. Lisaks pidulikule auhinnatseremooniale oli lõikuspeo kavas veel tosinkond kontserti, mille hulgast tuleks arvata maha ehk ainult reedele punkti pannud tümakas, mis ei erinenud tegelikult palju sellest, mida lasti samal ajal autokõlaritest mingil kohalike noorte improviseeritud välidiskol turu juures parklas, kus võis samuti näha ennastunustavalt tantsivaid inimesi. Programmivälised ülesastumised aida kohvikus ja koridorides jäävad vaatluse alt välja; sellised spontaansed esinemised võivad olla vägagi kütkestavad, kuid mul lihtsalt puudub neist ülevaade.
Mõlemat päeva alustasid etnolaagri noored. Osa neist olid juba agaralt mööda Eestit tuuritanud. Välismaalasi laagris tänavu eriti ei olnud, kuid muusikaline haare oli siiski geograafiliselt lai, ulatudes koguni araabiamaailma. Ühe tüdruku sõnavõtust selgus, et etnolaager võib toimida tugigrupina, mis annab noortele jõudu muusikaõpingute jätkamiseks. Ka lihtsalt koostöö- ja esinemiskogemuste omandamiseks on see kindlasti hea koht.
Palju tutvustati muidugi lugusid oma aasta jooksul ilmunud või edaspidi ilmuvatelt albumitelt. Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekask, kes said suvel festivalil Mooste Elohelü ajakirja Muusika eriauhinna, esitasid muu hulgas Karlova-ainelist loomingut Kuslapuu tulevaselt sooloplaadilt. Aasta uusfolk artistiks valitud Curly Strings avaldas eelmisel aastal albumi, millel esineb koos sümfooniaorkestriga, tänavu aga lastelaulude plaadi, kus teeb kaasa terve rida külalisartiste. Sümfooniaorkestrit ja külalisi nad nüüd lavale ei tarinud, aga lugusid nendelt albumitelt küll. Ja mõnikord võivad mõjuda ju päris värskelt isegi vanad lood, mis on saanud uue seada. Tintura ja Arno Tamm esitlesid äsja avaldatud albumit „Kaugel üksi võõra rahva hulgas“, mis on pandud kokku Siberi eestlaste lauludest. Tintura triphop kõlab omanäoliselt, tõesti etnolikult, mitte nagu Portishead, Mono või mõni teine tuntud välismaa bänd, keda selle stiiliga seostatakse. Nemad esitasid ka vist ainsa sellel lõikuspeol kõlanud venekeelse laulu. Mari Kalkun esitles koos Aleksandra Kremenetskiga oma „Õunaaia albumit“.
Järgmise albumi materjali tutvustas eelmisel aastal kolm kulpi saanud Black Bread Gone Mad. See kõlas tummisemalt kui varasem, kuid on samuti ülimalt kaasahaarav. Nõudis suurt pingutust, et hoida distantsi, mis võimaldaks jääda kriitiliseks kõrvalseisjaks. Samas vaimus jätkates saab neist lõpuks ilmselt uus Jefferson Airplane – BBGM tuleks saata ajamasinaga Woodstocki. Kiirabi viis kanderaamil ära ühe nende fänni, kes ei suutnud pärast pikka lava ees hüppamist enam jalgele tõusta, sai vahetult enne festivali lõppu mingi trauma. Hüppamist, tantsu ja tralli oli üldse palju. Sel aastal alles esimest korda lavale jõudnud Rüüt pani oma kava küll suurelt jaolt kokku intovertsematest paladest, mida tavaliselt kontsertidel ei esitata, aga tõmbas publiku lõpuks käima ikkagi oma tavapäraste magnetitega. Rahvast tantsutasid kõvasti ka Suits ja Kool. Kõige rahulikuma etteaste tegi selles mõttes jutuvestja Piret Päär, keda saatis akordionil Kulno Malva, kuid tema puhul tuleb jällegi tõsta esile lugude dramaatilisust.
Lõikuspeo naelaks oli humoorikas eriprojekt „Originaalist parem“, mille käigus parodeeriti ka eelmisel õhtul toimunud etnokulpide jagamist. Laval oli viis artisti. Igaüks esitas enda repertuaarist ühe loo, millele järgnes kellegi teise uusversioon samast palast. Nii võis kuulda, kuidas Tintura hitti „Liisa pehmes süles“ esitab Duo Ruut, kelle „Tuule sõnad“ sai etnokulbi aasta debüütalbumi kategoorias, ja Kukerpillide jälgedes astub Curly Strings – bänd, mida ongi ju nimetatud tänapäeva Kukerpillideks.
Viljandi kultuuriakadeemia tudengid alustasid just vahetult enne lõikuspidu kampaaniat avaliku maskikandmise propageerimiseks, kuulutades 21. oktoobriks välja maskikontserdi, kus kogu publik kannab maske. Lõikuspeol kandsid maski või visiiri paljud pärimusmuusika aida töötajad, agaralt desinfitseeriti ka mikrofone, kuid esinejad olid maskideta ning võimalust see endale ette panna kasutas vaid mõni protsent publikust. Ülejäänud eelistasid hingata vabalt. Külastajaid oli mõnevõrra, aga mitte palju vähem kui eelmisel aastal. Just piisavalt selleks, et ei tekiks enam liiga suuri ummikuid ja pikki vetsujärjekordi. Varem olidki need üritused muutunud juba veidi ülerahvastatuks.
Artikkel valmis 4. oktoobril 2020. Ilmus 9. oktoobril ajalehes Sirp. Samale väljaandele sai kirjutatud lõikuspeost ka eelmisel aastal.
See on vist esimene raamat, mida avades jäi mulle kohe silma teade selle kohta, et kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi selles toodud fotode autorite või nende esindajatega, ja palub neil, kellega ei ole ühendust saadud, enda poole pöörduda.
Fotosid on selles raamatus tõesti palju, aga kaugeltki mitte rohkem kui teksti – selle poolest erineb kõvasti sellistest elulooraamatutest, mis on pandud kokku võimalikult vähese vaevaga, et lihtsalt tuntud nime abil raha teenida. Osolini raamat on kergesti loetav, kuid mitte üksnes mahukas, vaid ka sisukas. Ta alustab oma varasest lapsepõlvest 1950-ndatel ja jõuab välja augustiputšini, annab küllaltki huvitava, panoraamse lähivaate kogu sellest ajajärgust, elust, eriti noorte ja noorte täiskasvanute elust Eesti NSV-s.
Suurt rolli mängis seejuures muusika. Osolin oli üks neist, kes korraldasid 1972. aasta 13. oktoobril TRÜ klubis Eestis teadaolevalt esimese avaliku disko (väiksemates seltskondades, kinnistel pidudel kuulati ja mängiti plaate tantsuks muidugi juba varemgi). Eelteade selle kohta avaldati toona ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes.
Samas ilmus ka korraldajate järelkaja, mida lugedes võib tunduda, et poistel oli siis mingi ohutunne või aimdus, et kõik ei pruugi vaadata sellisele ettevõtmisele hea pilguga, mistõttu süüdistati enda muusikavalikus kohati hoopis publiku ühekülgset maitset.
Osolini raamatust selgub siiski, et POP-klubi juhatuse nimel ilmunud artikli autoriks oli ilmselt Riho Baumann, kes väljendas lihtsalt oma isklikku pettumust selle üle, et mängiti toonaste menubändide hitte, mitte rohkem tõsisemat rockmuusikat (lk 151). Diskodel hakati viima läbi ka küsitlusi, mille põhjal valminud edetabelit juhtis 1972. aastal just Uriah Heep looga “Easy Living”.
https://www.youtube.com/watch?v=6c7ceMUZZl8
Nõukogude ajal elanute mälestusi lugedes on alati huvitav vaadata, kuidas on kajastatud enda kaasaminekut või kohanemist valitseva režiimiga, milline on olnud selle mõju inimestele. Osolin ei vala suuri krokodillipisaraid selle pärast, et ta oli oktoobrilaps ja pioneer.
“Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli oli üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpetati metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama.” (lk 48)
Ülikoolis valiti ta 1974. aasta detsembris koguni komsomolikomitee liikmeks.
Tuleb välja, et seegi oli seotud diskoga – sooviga neid ikka edasi teha.
“Omamoodi piksevarras oli ka ülikooli komsomolikomitee, kes pidi ülikooli klubi tegutsemisel silma peal hoidma ja kelle liikmetel oli meie pidudest hea ülevaade, kuna nad käisid seal ise hüppamas. Kui ühel hetkel hakkas ülikooli juhtkonnale tulema kaebusi, et ülikooli klubi on muutunud roiskunud kapitalismi elustiili propageerimise allikaks ja sellised plaadiõhtud tuleks “kinni keerata”, siis kutsusid komsomolijuhid mind neljasilmavestlusele, arutamaks klubidisko kaitsmist. Minu mäletamist mööda olid signaalid tulnud eeskätt õigusteaduskonnast, mis mind muidugi ei üllatanud, kuna kuulu järgi oli seal iga kolmas tudeng koputaja ja iga neljas niisama punane. Lõpuks tuli komsomolikomitee juhtkond lagedale ootamatu ideega, et kui ma laseksin end valida ülikooli komsomolikomitee liikmeks, siis oleks juurakatest kaebajatel raske mulle hõlma karata ja ma võiksin klubis oma diskosid rahuliku südamega edasi kütta. Ma ei mäleta, et ma selle ettepaneku üle oleksin väga pikalt juurelnud – ju ma vaatasin, et mis seal ikka, kui see aitab diskot säilitada, siis teeme ära!” (lk 160)
Taustaks on võib-olla oluline märkida, et enne ülikooli astumist pakuti Osolinile kui tublile purje- ja meistersportlasele võimalust minna vaatama 1972. aasta olümpiamängude Kieli olümpiaregatti, kuid lõpuks hõivas algselt talle mõeldud koha üks komsomolitöötaja (lk 117).
“Nii saigi must ootamatult miskiks ajaks TRÜ komsomolikomitee liige, olgugi et ma selleks ise mingit initsiatiivi ei avaldanud ja ma ei mäleta, et mul oleks tulnud seal täita muud rolli kui teha ülikooli klubis diskosid. Samas polnud ülikooli komsomolikomitee minu silmis ka miski selline seltskond, keda oleks tulnud ilmtingimata häbeneda, sest mõnedki sealsed tüübid olid mõistlikud tegelased, kes korraldasid lisaks nomenklatuursele jurale ka asjalikke üritusi ning eks sai nendega koos pidusidki peetud.” (lk 162)
Lisan siia tõmmise tõenäoliselt kõige kompromiteerivamast, piinlikumast artiklist, mille Osolin on kunagi kirjutanud. Oma mälestustes ta seda ei maini. See ilmus TRÜ ajalehes veidi enne tema valimist komsomolikomitee liikmeks ning oligi nähtavasti seotud selle protsessiga.
Seda, et talle sellest ajast siiski mingi okas hinge jäi, näitab minu meelest aga see, et ta otsustas diskoriameti jäädavalt maha panna, kui 1980. aasta detsembris kutsus tema toonane ülemus, Eesti Raadio direktor Aado Slutsk ta enda juurde ning teatas, et on saanud ülesande pidada Osoliniga läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel on ta nõus mängima diskorina muusikat Eesti NSV Ülemnõukogu nääripeol.
“Ju ma tajusin, et kui juba ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees Johannes Käbin ja tema asetäitja Meta Vannas tahavad mu plaatide järgi tantsu kepsutada, siis on diskovärk muutunud selliseks mainstream’iks, et see ei pane enam minusugusel tüübil silma särama. Nii saigi mu DJ karjäär otsa…” (lk 244)
Osolin kirjutab ka sellest, kuidas teda üritati värvata KGB koputajaks ning keelitati parteisse astuma. Raamat on üsna avameelne, lahtise tekstiga, teemasid ja tegelasi käib läbi palju. Kui keegi selle ainetel tema elust mängufilmi hakkaks tegema, võiks keskenduda aga just sellele diskoriloole. Usun, et selle põhjal annaks teha päris hea, dramaatilise filmi.
Ülikooli lõpetas Osolin 1977. aastal. Järgmise aasta 17. märtsi TRÜ ajalehes kirjutas Raivo Palmaru, kurtes ülikooli klubis toimuvate diskoõhtute allakäigu üle: “Sageli meenutatakse O. Osolini diskosid TRÜ klubis. Milles oli Osolini edu saladus? Osolin oli sõnaosav, tal oli hea diktsioon ja ta oskas pidu juhtida, s.t. mõtles. Mõtles ja püüdis taibata, mida tunnevad ja millele mõtlevad üliõpilased tema ees saalis, mõtles, mida neile pakkuda. Praeguse taseme juures TRÜ üliõpilane aga klubisse ei tule.”
This is a thing I’ve never known before It’s called easy livin’…
