Briti liberaalid valisid uue juhi

Samal ajal, kui Briti konservatiivid kogu maailma silme all üksteisel kõrisid läbi närisid, valisid endale uue juhi ka liberaaldemokraadid. Nende muljetavaldavalt viisakad sisevalimised olid täielikus kontrastis tooride kodusõjaga.

Esimese maailmasõja lõpuni olid liberaalid Suurbritannias üks juhtivatest poliitilistest vooludest. Hääleõiguse ulatuslik laiendamine viis seejärel Tööpartei esiletõusuni. Liberaalid taandusid kolmandaks jõuks.

1980-ndatel andis kõvasti hoogu ühinemine Tööparteist eraldunud Sotsiaaldemokraatliku Parteiga (selle moodustasid need, kelle hinnangul oli Tööpartei kaldunud liiga vasakule), kuid positsiooni üldises pingereas see ei parandanud. Võim oli riigis ikka kas konservatiivide või leiboristide käes.

Suur läbimurre näis lõpuks saabuvat 2010. aastal. Erakond Liberaaldemokraadid, mis sündis juba mitukümmend aastat varem Liberaalse Partei ja sotside ühinemisel, sai siis üldvalimistel oma ajaloo parima häältesaagi – 23% häältest – ning pääses esmakordselt valitsusse.

Konservatiivide väiksema partnerina tuli neil paraku neelata alla poliitilisi kompromisse, mis ei olnud valijatele vastuvõetavad (britid on harjunud üheparteiliste valitsustega). 2015 ja 2017 jäid liberaalid parlamendivalimistel neljandaks (neist läks ette ka vasaktsentristlik Šoti Rahvuspartei), saades vastavalt 7,9% ja 7,4% häältest. See oli häving, millest taastumist ennustasid neile vähesed.

Liberaalide uus tõusulaine

Riigi juhtimiseks loodud koalitsioon konservatiividega tõi liberaalidele väga ränki lüüasaamisi ka kohalikel valimistel. 2014. aasta eurovalimistel saadi kõigest 6,6% häältest, mis andis neile ainult ühe koha 73-st (kümme vähem kui viis aastat varem).

Tänavu tehti eurovalimistel seevastu oma ajaloo parim tulemus – 19,6% häältest ja 16 kohta. Sellise järsu tõusu põhjuseks oli eelkõige tõsiasi, et erinevalt konservatiividest ja leiboristidest on liberaalid selgelt Euroopa Liidust lahkumise vastu. Nemad ei ole selles küsimuses lõhestunud, vaid soovivad Suurbritannia jäämist Euroopa Liidu liikmeks.

Pärast eurovalimisi tehtud küsitlused näitavad, et liberaalid konkureerivad praegu konservatiivide, leiboristide ja Nigel Farage’i Brexiti Partei kõrval riigi populaarseima erakonna tiitlile. See on ühest küljest märk konservatiivide ja leiboristide enesehävitusliku tegevuse tulemuslikkusest, aga kinnitab teisest küljest siiski ka liberaalide tugevnemist.

Esmapilgul võib jääda muidugi arusaamatuks, miks erakond otsustas nüüd sellises olukorras juhti vahetada. Põhjus on selles, et viimased paar aastat liberaale juhtinud Vince Cable on juba vana mees (sünd. 1943), kes tuligi lihtsalt ajutiselt erakonnale appi.

Jo Swinsoni tähelend

Cable oli 2017. aasta parlamendivalimiste järel ainuke ametlikult liberaaldemokraatide juhiks kandideerinud isik. Sellest tulenevalt kuulutatigi ta automaatselt erakonna juhiks. Varem erakonna liikmete hulgas tehtud küsitlus näitas aga, et kõige populaarsem kandidaat oleks tegelikult Jo Swinson (sünd. 1980).

Swinson otsustas kandideerida 2017. aastal hoopis erakonna asejuhiks, leides, et see roll sobis talle sel hetkel paremini. Tallegi ei esitatud siis ühtegi vastaskandidaati.

Briti meedia spekuleeris juba toona, et Swinson ja Cable sõlmisid omavahel kokkuleppe, mille kohaselt annab Cable erakonna juhtimise mõne aasta pärast üle. Kumbki seda küll ei kinnitanud, aga Cable märkis siis, et “see on lihtsalt elu tõsiasi, et kui ma otsustan lasta mõne aasta jooksul kellegil teisel üle võtta, siis on temal ideaalne positsioon seda teha.”

Nüüd valitigi Swinson liberaalide juhiks. Tema kõrval kandideeris sellele kohale ka Ed Davey. Swinson sai 62%, Davey 38% häältest. Hääleõiguslikke liikmeid (hääletada saavad need, kes on tasunud liikmemaksu) oli erakonnal sel korral rekordiline arv. Välja saadeti 106075 valimissedelit. Hääli anti 76429. Valimisaktiivsus oli seega 72%.

Swinson sai erakonna liikmetelt suhteliselt tugeva mandaadi. 2015. aastal oli nende valimisaktiivsus 56%, 2007. aastal 64%, 2006. aastal 72%, 1999. aastal 62% ja 1988. aastal 72%. Kui on olnud ainult üks ametlik kandidaat, ei ole valimisi korraldatud. Nagu toodud arvudest nähtub, on erakonna liikmeskond praegu üsna aktiivne.

Eesmärk: võita üldvalimised

“Ma kandideerin liberaaldemokraatide juhiks, sest ma tõesti arvan, et me oleme oma poliitikas faasis, kus on olemas tohutu võimalus. On olemas ootus mõistuspärase poliitika, liberaalsete väärtuste ja kaasamise järele. Ja mina tahan, et me sellest võimalusest maksimumi võtaksime,” ütles Swinson mai lõpus oma kandidatuurist teatades.

“Me peame oma majanduse ümber kujundama ning me peaksime olema optimistlikud, sest me oleme keset tehnoloogilist revolutsiooni – me saame rakendada seda, et tegeleda nende väljakutsetega, millega me silmitsi seisame – vähendada süsihappegaasi heitkoguseid, võidelda haigustega ning kindlustada, et kõik saaksid majandusest kasu, jõuaksid elus edasi,” tutvustas ta enda prioriteete.

Davey, kes oli 2012–2015 energeetika ja kliimamuutuste minister, keskendus oma valimiskampaanias eelkõige kliimamuutustega võitlemisele. Swinson aga rõhutas ka seda, et tuleb kasutada võimalust laiendada liberaalse liikumise kandepinda.

“Ma seisan täna teie ees mitte lihtsalt kui Liberaaldemokraatide juht, vaid kui peaministrikandidaat. Minu ambitsioonidel meie erakonna jaoks, meie liikumise jaoks ja meie riigi jaoks ei ole mingit piiri,” kuulutas ta esmaspäeval oma võidukõnes. “Ma olen valmis viima oma erakonna üldvalimistele, ja need võitma.”

“Meie erakond on olnud Brexiti suhtes selgel seisukohal esimesest päevast alates. Meie usume, et Ühendkuningriigil on parim tulevik Euroopa Liidu liikmena. Ja seetõttu teen ma teie juhina kõik mis vaja, et peatada Brexit,” ütles ta samas.

Kas Ühendkuningriik on päästetav?

Eurovalimiste eel sai märgitud (15. mail 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Suurbritannias on eurovalimiste peateema Brexit”), et Euroopa Liidust lahkumine ähvardab viia Ühendkuningriigi lagunemiseni ning teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Suurteks murekohtadeks on seejuures nii Põhja-Iirimaa kui ka Šotimaa.

Šotimaalt pärit Swinson lubab võidelda just teise rahvahääletuse korraldamise eest. Ta on kuulutanud, et Šoti Rahvuspartei juhile Nicola Sturgeonile (kui Šotimaa esimesele naissoost valitsusjuhile) tuleks püstitada ausammas, kuid ei poolda Šotimaa iseseisvumist.

Swinsoni võitlus Suurbritannia jäämise eest Euroopa Liitu on sisuliselt ühtlasi võitlus Ühendkuningriigi püsimise eest. Teoreetiline võimalus näib selleks küll eksisteerivat, aga… tuleb taas korrata seda, mida sai rõhutatud juba enne eurovalimisi: brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Oli suur viga, et teda siis teiste riikide poliitikute poolt tõsiselt ei võetud.

Artikkel ilmus 24. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Ukraina seisab suurte muutuste lävel

Pühapäeval toimuvad Ukrainas parlamendivalimised, mille tulemusel jätkub poliitikas kevadel presidendivalimistega alanud pööre. See võib osutuda nii radikaalseks, et puudutab kogu poliitilise süsteemi aluseid.

Hetkel kehtiva seaduse kohaselt valitakse Ukraina Ülemraada 450-st liikmest pooled ühest üleriigilisest valimisringkonnast, kus erakondadele kehtib valimiskünnis 5%, suletud nimekirjade alusel. Ülejäänud saadikud valitakse ühemandaadilistest ringkondadest, kust osutub valituks ringkonnas enim hääli saanud kandidaat. Praegune süsteem on pälvinud palju kriitikat, sest hajutab poliitilist vastutust ja soosib populaarseimaid erakondasid.

Korralised parlamendivalimised pidanuks Ukrainas tulema nüüd alles sügisel, aga kevadel presidendiks valitud Volodõmõr Zelenski saatis ametisse astudes parlamendi kohe laiali ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. Samas andis ta parlamendile võimaluse võtta veel kiiresti vastu uus valimisseadus, mille kohaselt tuleks kõik saadikud valida üleriigilisest ringkonnast avatud nimekirjade alusel, uueks künniseks aga oleks 3%.

Parlamendi ametist lahkuv koosseis paraku seda võimalust ei kasutanud. Zelenski ettepaneku lisamist Ukraina Ülemraada päevakorda toetas vaid 92 vastavale erakorralisele istungile registreerunud 254-st saadikust.

Nüüd aga troonib erakond Rahva Teener, mille kandidaadina Zelenski presidendiks valiti, konkurentsitu liidrina kõigis arvamusküsitlustes. Nende kohaselt kavatseb seda toetada 42-47% valijatest. Täisproportsionaalse valimissüsteemi korral ei pruugiks see anda parlamendis isegi absoluutset enamust, aga praegu kehtiva valimisseaduse alusel võidakse saada hea õnne korral lausa põhiseaduse muutmiseks vajalik 2/3 enamus.

Seni ei ole ükski erakond Ukrainas vabadel valimistel nii võimsalt võitnud.

Kas Rahva Teener lööb platsi puhtaks?

Kokku osaleb nüüd valimistel 65 erakonda, neist 22 on seadnud oma nimekirja üles üleriigilises valimisringkonnas. Ukraina Kommunistliku Partei ja Vasakjõudude Liidu kandidaatide nimekirjad jäeti registreerimata. Ühe puhul oli põhjuseks justiitsministeeriumi ettekirjutus, teise puhul nõutud kautsjoni tasumata jätmine. Registreeritud on 5967 kandidaati, neist 2747 on seatud üles üleriigilises valimisringkonnas.

Rahva Teener ei seadnud kandidaadina üles ühtegi senist parlamendisaadikut. Nende valimisnimekiri koosneb valdavalt 1970-ndate teisel poolel ning 1980-ndatel sündinud inimestest. Esialgu oli selles 201 nime, kuid järgi on jäänud 192. Osad kandidaadid võeti erakonna poolt maha tuginedes veebi kaudu laekunud kompromiteerivale informatsioonile, mõned taandasid ennast ise.

Krimmi ja Donbassi ühemandaadilistes ringkondades valimisi ei toimu, sest need piirkonnad ei allu praegu teatavasti Ukraina võimude kontrollile. Seetõttu jääb 26 saadikut valimata. Rahva Teener on seadnud oma kandidaadi üles aga kõigis neis ühemandaadilistes ringkondades, kus valimised toimuvad. Neid on kokku 199.

See erakond, kuhu ei kuulu ühtegi senist parlamendisaadikut, saab Ukraina Ülemraadas nüüd tõenäoliselt absoluutse enamuse. Lahtine on veel see, kas tuleb konstitutsiooniline enamus (2/3 kohtadest). See tähendaks, et Ukraina poliitiline eliit vahetatakse välja sellises ulatuses, mis muudab lõpuks võimalikuks põhjapanevad poliitilised reformid.

Valimissüsteemi muutmine on vaid üks osa erakonna Rahva Teener radikaaldemokraatlikust programmist. Nad lubavad ka võtta saadikutelt puutumatuse, luua mehhanismi nende tagasikutsumiseks (seda hõlbustab e-hääletuse kasutuselevõtt). Ühtlasi tahetakse luua mehhanism tühistamisreferendumite ning üldse rahvahääletuste algatamiseks kodanike poolt. Oluline on ka võitlus korruptsiooniga, mis hõlmab korruptantide vara konfiskeerimist.

Eks sarnaseid lubadusi ole antud erakondade poolt ju ka varem, sealhulgas Ukrainas. Minu hinnangul on aga oluline vahe see, et nemad mõtlevad seda tõsiselt. Nemad kavatsevad seda tõesti teha. Zelenski valimisega presidendiks algas Ukraina poliitikas ilmselt täiesti uus ajajärk.

Uus eliit ei tule päris tänavalt

Erakonna Rahva Teener peamine ideoloog Ruslan Stefantšuk (sünd. 1975) on õigusteadlane, doktorikraadiga juuraprofessor, kes on töötanud varem ka advokaadina ja olnud juuraajakirja Право України peatoimetaja asetäitja. Kevadel sai temast president Zelenski ametlik nõunik ja esindaja Ukraina Ülemraada juures. Tema vastutusel on erakonnas seaduseelnõude koostamine. Ideoloogiliseks aluseks on seejuures võetud libertaarsus ehk klassikaline liberalism.

Poliitikuna ei ole Stefantšuk küll varem üles astunud, kuid see ei tähenda seda, et poliitilised ringkonnad oleksid talle tundmatud. Kunagi oli ta parlamendis Meie Ukraina blokki kuulunud Anatoli Matvienko abi (õigusküsimustes). 2011–2013 juhtis Stefantšuk Ukraina Ülemraada seadusandluse instituudis riikliku seadusandluse arendamise probleemidega tegelevat osakonda. 2016. aastal sai temast Ukraina esimese asepeaministri ja majandusministri Stepan Kubivi (koosseisuväline) nõunik.

Zelenskit tunneb Stefantšuk juba tudengipõlvest, mil mõlemad lõid kaasa KVN-is. Selle nähtuse olulisusest Zelenski mõistmiseks oli veidi juttu juba enne presidendivalimisi (27. märtsil 2019 Kesknädalas ilmunud artiklis “Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht”). KVN andis Ukrainale presidendi, annab nüüd nähtavasti ka valitsuse.

Erakonna Rahva Teener juht ja valimisnimekirja esinumber Dmõtro Razumkov (sünd. 1983) on aga inimene, keda võib nimetada poliittehnoloogiks. Ta oli üks Zelenski valimiskampaania juhtidest, kuid tegemist ei olnud kaugeltki esimese valimiskampaaniaga, mida ta korraldada aitas.

Razumkov on Ukraina poliitikas juba ammu tuntud nimi. Dmõtro isa Oleksandr (1959–1999) tõusis 1985. aastal, kui NLKP Keskkomitee peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov, Ukrainas komsomoli ideoloogiajuhiks. Ta oli üks glasnosti ja perestroika toetajatest ning kuulus hiljem president Leonid Kutšma lähikonda. 1996. aastal sai temast Rahvademokraatliku Partei, mille esimeheks valiti siis Anatoli Matvienko, juhatuse liige.

1997–1999 oli Oleksandr Razumkov aga Ukraina riikliku julgeolekunõukogu sekretäri asetäitja, juhtides Ukraina delegatsiooni Ukraina-Vene suhetega tegelevas strateegilises töörühmas. Ta juhtis ühtlasi Ukraina Majandus- ja Poliitikauuringute Keskust, mis on pärast tema surma tuntud Razumkovi Keskuse nime alla ning kuulub Ida-Euroopa juhtivate mõttekodade hulka.

Dmõtro õppis Kiievi Rahvusvaheliste Suhete Instituudis, spetsialiseerudes rahvusvahelistele majandussuhetele, ja sai hiljem kraadi ka õigusteaduses. 2006. aastast alates on ta töötanud poliitiliste konsultatsioonide alal.

2006–2010 kuulus ta Regioonide Parteisse. Dmõtro ise seletab sinna astumist sellega, et talle ei meeldinud president Viktor Juštšenko ja 2004–2006 riigis toimunu. Pärast Viktor Janukovõtši valimist presidendiks astus ta erakonnast välja ning töötas seejärel 2010–2014 Serhi Tihipko heaks, kes tundis tema isa juba Dnipropetrovski oblasti komsomolikomitees töötamise päevilt.

Dmõtro poolvenna kasuisa on aga endine kaitseminister Anatoli Hrõtsenko, erakonna Kodanikupositsioon juht, kes kogus tänavu presidendivalimiste esimeses voorus 6,9% häältest. See fakt on iseenesest ebaoluline, kuid aitab samuti illustreerida seda, kui tihedalt on Ukraina uus poliitiline ladvik seotud vanaga.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Nädala juubilar: Angela Merkel 65

Angela Merkeli karjäär poliitikuna läheneb lõpule. Eelmise aasta sügisel teatas Saksamaa liidukantsler, et ei kandideeri enam Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) juhiks. Merkel lubas jääda kantsleriks parlamendi praeguse ametiaja lõpuni, kuid seejärel poliitikast lahkuda. Ta kinnitas, et ei taotle pärast seda ühtegi poliitilist ametikohta.

Detsembris valiti CDU juhiks Annegret Kramp-Karrenbauer. Järgmised korralised parlamendivalimised peaksid toimuma 2021. aasta sügisel. Kes pärast neid Saksamaa liidukantsleriks saab, seda on täna veel vara ennustada. Viimastel kuudel on küsitlused näidanud väga tasavägist rebimist kristlike demokraatide ning juba eurovalimistel suure tõusu teinud roheliste vahel. Seega pole välistatud võimalus, et Saksamaa saab 2021. aastal kantsleri hoopis roheliste ridadest. Nii või teisiti hakkab Merkeli ajajärk Saksamaa poliitikas läbi saama.

Merkel on nüüdseks olnud võimul juba kauem kui omal ajal Adolf Hitler. Kui ta lahkub ametist 2021. aasta sügisel, nagu praegune plaan ette näeb, kujuneb tema ametiaeg Saksamaa kantslerina peaaegu sama pikaks nagu Helmut Kohlil, kelle soosikuna ta kunagi saksa poliitika kõrgliigasse jõudis, ületades isegi Konrad Adenaueri oma. Otto von Bismarcki püstitatud rekord (esimene riigikantsler oli ametis vaid päeva vähem kui 23 aastat) jääb küll kättesaamatusse kaugusse, kuid selle ületamine ongi tänapäeval ebarealistlik.

Saksamaal on ilmunud Merkeli kohta kümneid väga erinevaid raamatuid. Eesti keelde on neist tõlgitud ainult mõned, kuid needki on üsna erinevat laadi teosed.

Hajo Schumacheri “Angela Merkeli edu saladused” (2006, e.k. 2010) annab hea pildi tema tõusmisest maailma võimsaimaks naiseks. Schumacher käsitleb põhjalikult neid põhjapanevaid tegureid, mis aitasid Merkelil poliitikas edu saavutada. Saksa keeles ilmus see raamat ajal, mil temast oli alles saanud liidukantsler, kuid CDU juhiks tõusis ta üle viie aasta varem.

Muide, Merkel on Eesti tugev toetaja juba erakonna juhiks saamisest alates – ta nägi meis siis isegi eeskuju. 2001. aasta suvel toimus Berliinis CDU tulevikule pühendatud konverents (väike parteipäev), kuhu kutsuti esinema ka meie toonane peaminister Mart Laar, et ta tutvustaks Eesti e-valitsuse projekti. Merkel nimetas Eestit siis Saksamaale suureks eeskujuks uute ja innovaatiliste lahenduste rakendamisel avalikus halduses ning riigi töö korraldamises.

Täna leidub nii mõndagi, mida hoopis Eesti võiks võtta selles osas üle Saksamaalt. Näiteks on sealsel parlamendil väga eeskujulik e-petitsioonide esitamise süsteem (https://epetitionen.bundestag.de). Aga see on juba veidi teine teema. Jätkame kirjandusülevaadet!

Philip Plickerti koostatud kogumik “Merkel. Kriitiline pilk” (2017, e.k. 2018) sisaldab kirjutisi mitmekümnelt autorilt ning kujutab endast, nagu juba pealkiri mõista annab, valdavalt kriitilist vaadet Merkeli poolt langetatud otsustele. See raamat ilmus saksa keeles mõned kuud enne 2017. aasta parlamendivalimisi ja oli ilmselt mõeldud nende mõjutamiseks. Ajalehe Die Tageszeitung parlamendikorrespondent Anja Maier märkis seda arvustades tabavalt, et sisuliselt on tegemist katsega Merkeli vihkamist asjalikult põhjendada. Merkeli poliitilised oponendid ja konkurendid nimetasid seda aga muidugi väga tasakaalukaks kokkuvõtteks tema poliitilisest pankrotist.

Eesti keelde tõlgituna on juba avaldatud ka alles veebruaris Saksamaal ilmunud põnevusromaan “Atentaat Merkelile”, mille autorid Michael Grandt ja Alexander Strauss mängivadki just selle Merkeli suhtes tekkinud viha ainetel, mis Euroopas seoses võlakriisi ja rändekriisiga on levinud. (Motiivid on kohati erinevad, kuid patuoinas sama.)

Eks ole Merkelit ju ka päriselt tappa üritatud. Näiteks 2016. aasta augustis, kui Eestis tervitasid teda EKRE liikmed oma tavapäraste plakatite ja loosungitega, võttis Tšehhi politsei kohe järgmisel päeval Prahas rajalt maha relvastatud mehe, kes üritas imbuda oma Mercedesega sisse Saksamaa liidukantsleri autokolonni. Loomulikult ei ole jõudnud avalikkuse ette kõik sarnased juhtumid. Enamasti teevad eriteenistused oma tööd laiemat tähelepanu äratamata.

Küllap on ka see intensiivne vihkamise foon, mis erinevate äärmuslike poliitiliste jõudude poolt tema suhtes on tekitatud, üks neist põhjustest, miks Merkel otsustas poliitikast lahkuda, ja sellest nii vara ette teatas. Kui tema minek on juba kindel ning seotud suhteliselt lähedal asuva tähtajaga, on igasugustel hulludel ju raske leida vähegi ratsionaalsetena näivaid argumente, millega põhjendada selle kiirendamist.

Hitler jõudis enne enesetappu välja arvamuseni, et saksa rahvas vääribki hävingut, sest ei ole võidelnud piisava kangelaslikkusega. Merkelit on temavastastel meeleavaldustel küll sageli Hitleriga kõrvutatud ja võrreldud, kuid tegelikult on nad siiski täiesti erinevad nii inimestena kui ka oma poliitilise lähenemise, stiili ja sisu poolest. Merkel ei ole kindlasti enesetapja, kes süüdistaks enda poliitilistes eksimustes kogu rahvast ja sooviks selle kadumist. Tema ei taha iga hinna eest võimust kinni hoida ja lahkuda poliitikast jalad ees.

Viimastel nädalatel on räägitud palju Merkeli võimalikest terviseprobleemidest. Ta on hakanud avalikel üritustel, kus tuleb pikalt ühe koha peal seista, täiesti silmnähtavalt värisema. Need hood on möödunud ning ametlike avalduste kohaselt ei ole tal viga midagi. Meedias asja kommenteerinud arstid ei ole suutnud selget diagnoosi panna. Põhjuseks võib olla lihtsalt vanus ja väsimus, organismi kurnatus.

Nähtavasti tundis Merkel ise seda juba varem, kuid soovis rahvalt Saksamaa juhtimiseks saadud mandaadi nüüd siiski vastutustundlikult lõpuni kanda. CDU uue juhi valimisega alanud võimu üleandmine ei ole kulgenud ilmselt nii nagu soovitud, ja see on kindlasti suurendanud Merkelil lasuvat pinget. Mis tuleb pärast teda, millises suunas pöördub siis Saksamaa, see on täna palju ebaselgem kui läinud aastal. Täiesti mõistetav, et inimene, kes on üritanud pakkuda poliitikas just stabiilsust ja ettearvatavust, võib hakata selle peale värisema.

Lõpetuseks jääb ainult üle soovida juubilarile tervist ja pikka iga. Loodetavasti on tal pärast tegevpoliitikast lahkumist ka piisavalt aega memuaaride kirjutamiseks – see saab olema kindlasti huvitav lugemisvara.

Artikkel ilmus 17. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tsiprase lõppmäng Kreeka valimistel

Pühapäeval toimuvad Kreekas parlamendivalimised, mille tulemusel läheb võim tõenäoliselt tagasi paremtsentristide kätte. Praegune peaminister Alexis Tsipras võib loota vaid imele.

Valimised leiavad nüüd aset ennetähtaegselt. Korralised parlamendivalimised pidanuks tulema sügisel. Need nihkusid ettepoole, sest Tsipras otsustas teha eurovalimistest oma valitsuse usaldushääletuse, ja kukkus läbi.

See ei olnud tema poolt ilmselt valearvestus. Pigem võib selles näha kavalat käiku kahjude minimeerimiseks. Küsitlustes läks paremtsentristlik Uus Demokraatia selgelt juhtima juba mõned kuud pärast 2015. aasta septembris toimunud parlamendivalimisi.

Laenuleib ei kesta kaua, võlg on võõra oma

Kreekas tegutseb väga palju erakondi, kuid pärast sõjaväehunta langemist 1974. aastal jagasid võimu aastakümneid käest kätte Uus Demokraatia ja vasaktsentristlik Panhellenistlik Sotsialistlik Liikumine (PASOK). Kord valitses riiki üks, kord teine.

Mõlema partei juhtimisel kaldus valitsus võtma kõvasti laenu – riigi võlakoorem üha kasvas.

2009. aasta sügisel tuli võimule PASOK, mis oli jaganud taas heldelt lubadusi. Pärast valimisi teatati, et nende täitmiseks ei ole raha. Selgus, et valitsussektori eelarvedefitsiit oli juba neli korda suurem euroalas lubatust. Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Kreeka riigireitingut. See raskendas laenuraha kaasamist.

2010. aasta veebruaris ja märtsis alustati palkade kärpimise, pensionide külmutamise ning maksude tõstmisega, et eelarvedefitsiit kontrolli alla saada. Aprillis taotles peaminister Georgios Papandreou ametlikult rahvusvahelist abi. Seda nõustuti andma tingimusel, et riik jätkab meetmete rakendamist eelarvedefitsiidi vähendamiseks.

Kreekas järgnesid sellele kohe suured streigid ja meeleavaldused, mis muutusid kohati ka vägivaldseteks, kuid need ei suutnud peatada üha uute kärpepakettide vastuvõtmist. Olukord riigis nende mõjul aga ei paranenud.

Peaminister Papandreou, keda survestasid ühest küljest rahvusvahelised partnerid ja võlausaldajad ning teisest küljest omaenda rahvas tänavatel, astus 2011. aasta sügisel lõpuks ametist tagasi. Võimule tuli ajutine valitsus, mida juhtis parteitu Lucas Papademos (Kreeka Panga president 1994-2002, Euroopa Keskpanga asepresident 2002–2010), kus olid koos Uus Demokraatia ja PASOK.

2012. aasta mais toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Enim hääli kogus Uus Demokraatia, kuid valitsuse moodustamine ei õnnestunud kellegil, mistõttu leidsid juba järgmisel kuul aset uued valimised.

Vasakradikaalide kohtumine reaalsusega

2012. aastal toimunud valimistega tõusis parlamendis suuruselt teiseks jõuks Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon (SYRIZA), mis oli kolm aastat varem ületanud valimiskünnise kõige viimasena. 2009. aastal toetas seda 4,6% valijatest – see andis parlamendis kõigest 13 kohta 300-st.

SYRIZA tõus oli tingitud sellest, et nad esitasid poliitilisel tasandil nõudmisi, mis kõlasid Kreeka tänavatel. Seda juba 2008. aasta detsembris, kui puhkesid suured noortemässud, mille vallandas ühe 15-aastase nooruki tapmine korravalvurite poolt. 2011. aasta kevadel kuulutas SYRIZA juht Alexis Tsipras, et vasakpoolsed peaksid kärpepoliitika vastu suunatud meeleavaldusi toetama, nõustumine Kreeka rahvusvaheliste partnerite poolt seatud tingimustega tuleks aga otsustada rahvahääletusel.

2012. aasta juunis toimunud valimiste järel keeldus SYRIZA kärpepoliitikat toetava valitsusega ühinemisest. Paremtsentristide juht Antonis Samaras moodustas valitsuse, kuhu kuulus ka vasaktsentristlik PASOK. 2014. aasta detsembris jäi aga koalitsiooni esitatud kandidaat parlamendis presidendiks valimata, mistõttu toimusid 2015. aasta jaanuaris erakorralised parlamendivalimised. Need võitis SYRIZA.

Vasakradikaalid tulid võimule lubadusega mitte austada varem Kreeka poolt sõlmitud kokkuleppeid ja nõuda suurema osa võlgade kustutamist, sest oli selge, et riik ei suuda neid mitte kunagi ära maksta. Koalitsioon tehti rahvuspopulistliku erakonnaga Iseseisvad Kreeklased, mis esindas sama suunda – nende programmi kuulus ka sõjakahjude väljanõudmine Saksamaalt.

Pärast valimisi jätkati ühtlasi läbirääkimisi raha saamiseks rahvusvahelistelt partneritelt. 2015. aasta suvel pandi rahvahääletusele küsimus, kas tuleks nõustuda Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi viimase pakkumisega.

SYRIZA ja Iseseisvad Kreeklased ise tegid kampaaniat selle pakkumise tagasilükkamise poolt. EI-leeri kuulusid ka mitmed rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlased (Thomas Piketty, Paul Krugman, Joseph Stiglitz). Riigi lahkumist euroalast propageeris parlamendierakondadest samas ainult Kreeka Kommunistlik Partei. Opositsiooni langenud Uus Demokraatia ja PASOK olid pakkumisega nõustumise poolt.

Uued valitsusparteid lootsid, et neil õnnestub kaubelda rahvahääletusele tuginedes välja Kreeka jaoks kasulikumad tingimused.

Referendumist võttis osa 62,5% hääleõiguslikest kodanikest. 5,8% sedelitest rikuti. Ülejäänutest 38,7% toetas pakkumise vastuvõtmist, 61,3% seda ei teinud. Vaatamata nii selgele tulemusele ja omaenda varasemale jutule sõlmis Tsiprase valitsus vaid loetud päevad hiljem kokkuleppe, mis sisaldas esialgu pakutust veelgi karmimaid kärpemeetmeid, sest kuklasse hingas riigi muutumine maksejõuetuks.

SYRIZA läks selle kannapöörde peale lõhki. Juba päev pärast rahvahääletust astus rahvusvaheliste partnerite survel ametist tagasi rahandusminister Yanis Varoufakis, majandusteadlane, kärpepoliitika häälekas oponent, kes oli nõudnud võlgade kustutamist. Kui uus kokkulepe augustis parlamendis ratifitseeriti, juhtus see tänu opositsioonile. Enam kui 40 SYRIZA saadikut oli hääletusel selle vastu.

Kuna valitsus kaotas SYRIZA lõhenemise tõttu parlamendis enamuse, toimusid 2015. aasta septembris ennetähtaegsed valimised. Nende tulemusel jäi võimule sama koalitsioon. Valimisaktiivsus langes jaanuariga võrreldes 7,1%, aga valijad ei olnud veel valmis laskma tagasi võimule varem domineerinud parteisid, mille juhtimisel oli riik jõudnud nii väljapääsmatusse olukorda.

SYRIZA jääb vasaktiiva juhtivaks jõuks

Eurovalimistel ei olnud SYRIZA häältesaak nüüd tegelikult palju halvem kui viie aasta eest. Neid toetas 23,8% valijatest – vaid 2,8% vähem kui eelmine kord. Vahe oli selles, et Uus Demokraatia tõusis riigis selgelt juhtivaks jõuks. Nemad said eurovalimistel 33,1% häältest ning tegid ühtlasi peaaegu puhta töö samal ajal toimunud valimistel regioonides ja kohalikes omavalitsustes.

Paremtsentristide kätte läks 12 regiooni 13-st. Nende ridadest tuli ka Ateena uus linnapea.

Liikumine Muutuste Poolt, mille kandvaks jõuks on PASOK, sai eurovalimistel 7,7%. Iseseisvad Kreeklased kukkusid täiesti läbi ja enam valimistel ei osale. Varoufakise uus erakond kogus eurovalimistel 2,99% – Kreeka parlamendivalimistel on künnis 3%. Noateral kõigub ka uus paremkonservatiivne erakond Kreeka Lahendus.

Kindlalt pääsevad taas parlamenti Kreeka Kommunistlik Partei ja paremäärmuslik Kuldne Koidik, aga nemad koalitsioonide tegemises ei osale. Küsimus on praegu selles, kas Uus Demokraatia saab parlamendis absoluutse enamuse üksinda (valimissüsteem soosib võitjat, kes saab boonusena 50 kohta) või tuleb koalitsioon, kuhu kaasatakse Liikumine Muutuste Poolt.

Tsipras kuulutas eurovalimised valitsuse usaldushääletuseks nähtavasti just sooviga jõuda ennetähtaegsete parlamendivalimisteni. Sügisel, kui turismihooaeg on möödunud ja sellega kaasnenud ajutised töökohad kadunud, oleks SYRIZA langus kindlasti järsem. Opositsioonis olles saab ajada siis hädad uue valitsuse kaela. Ja see oleks tegelikult täiesti õigustatud, sest selle moodustavad tõenäoliselt jõud, kes selle supi Kreekas kunagi kokku keetsid.

Artikkel ilmus 3. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Taanis lendas pall sotside kätte

Taanis nädal tagasi toimunud parlamendivalimistel kogusid enim hääli sotsiaaldemokraadid. Sama juhtus ka nelja aasta eest, aga siis langesid nad opositsiooni.

Nagu Rootsis ja Norras, nii on ka Taanis jaotunud erakonnad ajapikku kahte suurde leeri, mille liikmed omavahel valitsuskoostööd üldiselt ei tee. See on muutnud mänguruumi koalitsioonide moodustamisel äärmiselt ahtaks. Juba pikemat aega on riiki juhtinud vähemusvalitsused, mis sõltuvad oma liitlastest parlamendis. Nii võib minna ka sel korral.

2015. aasta valimiste järel tuli võimule paremliberaalse Venstre üheparteiline vähemusvalitsus. Erakond oli langenud valimistel kolmandaks, saades vaid 19,5% häältest, mis andis parlamendis 34 kohta 179-st. Nende taha koondunud nn. sinisel blokil oli aga parlamendis napp ülekaal.

Venstre valitses Taani Rahvapartei, Liberaalse Alliansi ja Konservatiivse Rahvapartei toetusel. Neist kaks viimast kaasati 2016. aasta sügisel ka valitsusse. Taani Rahvapartei mõjutas valitsuse poliitikat parlamendist.

2001–2011 olid võimul Venstre ja Konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsused, mida toetas parlamendis Taani Rahvapartei. 2011. aasta valimistel sai Venstre küll taas enim hääli, aga valitsus moodustati siis teiseks jäänud sotside juhtimisel, sest parlamendis saavutas ülekaalu nende taha koondunud nn. punane blokk.

Esialgu kuulusid lisaks sotsiaaldemokraatidele valitsusse sotsiaalliberaalne Radikale Venstre ja rahvusvahelisel tasandil rohelistega seotud Sotsialistlik Rahvapartei (SRP). Parlamendis toetasid neid ka punarohelised.

SRP jaoks oli see üldse esimene kord valitsusse pääseda. See erakond asutati 1959. aastal Taani Kommunistliku Partei endise juhi poolt, kes kritiseeris 1956. aastal avalikult Nõukogude Liidu tegevust Ungari ülestõusu mahasurumisel, sattus seetõttu konflikti oma moskvameelsete seltsimeestega ja visati lõpuks kommunistlikust parteist välja.

2014. aasta alguses lahkus SRP valitsusest, kuid jätkas sotsiaaldemokraatide ja Radikale Venstre vähemusvalitsuse toetamist parlamendis.

SRP lahkumine valitsusest oli tingitud erimeelsustest seoses Taani suurima energiafirma osalise erastamisega USA investeerimispangale Goldman Sachs. Mitmed erakonna parlamendisaadikud tahtsid hääletada valitsuse plaani vastu. Toonane peaminister Helle Thorning-Schmidt ähvardas SRP sellisel juhul valitsusest välja ajada.

Lõpuks teatas SRP tolleaegne esinaine Annette Vilhelmsen, keda survestasid ühest küljest erakonna liikmed ja valijad ning teisest küljest koalitsioonipartnerid, et ta paneb ameti maha ja erakond lahkub valitsusest, kuid jätkab selle toetamist.

See juhtum selgitab, miks väiksemad erakonnad ei taha tingimata ise valitsusse kuuluda ning on valmis toetama parlamendis vähemusvalitsuste püsimist. Valitsuses olles seotakse oma käed parlamendis toimuvatel hääletustel. Vähemusvalitsusi toetades saavutatakse aga mõju valitsuse poliitika üle, kuid jäetakse oma käed vabaks.

Kes nüüd valitsusse lähevad?

Sel korral sai parlamendis enamuse punane blokk. Sotsiaaldemokraatide esinaine Mette Frederiksen, kellele kuninganna Margrethe II tegi ülesandeks valitsuse moodustamise, teatas esimese hooga, et sotsid tahavad teha üheparteilise vähemusvalitsuse, mis hakkab eelnõude hääletamisel parlamendis sõltuma ad hoc kokkulepetest teiste erakondadega.

Tema erakond sai 25,9% häältest, parlamendis 48 kohta. Tegelikult saab sotside fraktsioonis olema kaks saadikut rohkem, sest sinna lähevad ka üks esindaja Fääri saartelt ja üks Gröönimaalt, kus tegutsevad täiesti omaette erakonnad.

Rasmussen

Venstre juht Lars Løkke Rasmussen, senine peaminister, märkis valimistulemuste selgumisel, et uue valitsuse võiks moodustada blokkideüleselt tsentristlike erakondade poolt – see tagaks suurema stabiilsuse, vähendaks valitsuse sõltumist äärmuslikest väikeparteidest. Frederiksen, kes välistas sellise võimaluse juba valimiskampaania ajal, lükkas Rasmusseni pakkumise vähemalt esialgu tagasi.

Venstre sai 23,4% häältest ja 43 kohta, olles nendel valimistel suurim tõusja. Sinine blokk tervikuna aga kaotas, sest eelmine kord oma ajaloo parima tulemuse teinud rahvuspopulistlik Taani Rahvapartei langes järsult – see on omakorda näide sellest, et piirdumine valitsuse toetamisega parlamendis ei saa kesta igavesti, ühel hetkel ootavad valijad enamat. Sellega peavad arvestama ka teised väiksemad erakonnad.

1993–2001 valitsesid koos sotsiaaldemokraadid ja Radikale Venstre, punase bloki suurimad jõud. Kui jätta kõrvale II maailmasõja ajal võimul olnud rahvusliku ühtsuse valitsused, on sotsid ja Venstre jaganud valitsusvastutust varem ainult korra, 1978–1979, kuid see koalitsioon pidas vastu vaid veidi üle aasta. Venstre ja Radikale Venstre olid koos valitsuses 1968–1971 ja 1988–1990.

Rasmussen astus juba enne valimisi samme ka Radikale Venstre soosingu võitmiseks. Ta teatas, et toetab selle erakonna endise esinaise ja praeguse Euroopa konkurentsivoliniku Margrethe Vestageri saamist järgmiseks Euroopa Komisjoni presidendiks.

Minu hinnangul oleks ta tõesti sobiv kompromisskandidaat nimetatud ametikohale. Igatahes peaks Rasmusseni väljendatud toetus tagama nüüd selle, et Vestager jätkab Taani eurovolinikuna. Ta nimetati selleks eelmine kord, kui sotsid ja Radikale Venstre koos võimul olid. Kindlasti on eurovoliniku koht laual ka nendel läbirääkimistel, mida Frederiksen oma valitsuse ametisse kinnitamiseks teiste erakondadega peab.

Kui kaua need läbirääkimised kestavad? Taani analüütikute ennustused ulatuvad selles osas seinast seina. Mõne arvates läheb asi väga kiiresti, uus valitsus saab ametisse paari nädalaga, kõik on vaid vormistamise küsimus. Mõni teine ennustab seevastu sarnast kuid kestvat protsessi, mis leidis viimati aset Rootsis. Lõpptulemuse osas lähevad arvamused samuti lahku.

Frederikseni plaan moodustada üheparteiline vähemusvalitsus, mis peab hakkama parlamendis sisuliselt iga eelnõu pärast eraldi koalitsiooni looma, võib sotside jaoks olla lihtsalt läbirääkimiste lähtepunkt, mitte lõppsiht. Rasmusseni ettepanek, mis tugines Venstre enda kogemustele, väärib tegelikult tõsist kaalumist.

Artikkel ilmus 12. juunil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Roheline laine Euroopa poliitikas

Möödunud eurovalimiste kõige olulisem tagajärg on mitte euroskeptikute osakaalu kasv, vaid roheliste erakondade ja ideede tõusmine Euroopa poliitika peavoolu. Viimane on paradoksaalsel kombel seotud esimesega.

Euroskeptikuid ja -vastaseid on europarlamendis küll varasemast rohkem, aga see ei tähenda seda, et nende sõna omandab seal märkimisväärselt suurema kaalu. Probleem on selles, et neil on väga raske omavahel kokkulepeteni jõuda.

Ühisosa kahtlemata leidub, näiteks demoniseerivad kõik Brüsselit ning lubavad seista oma riigi suveräänsuse eest, kuid praktilise koostöö üksikutes valdkondades muudab see hoopis raskemaks, sest liikmesriikide huvid on objektiivselt võttes ju üsna erinevad, kohati vastandlikud.

Erinev on ka see, millele Euroopa Liit peaks euroskeptikute arvates keskenduma.

Prantsuse rahvuslaste juht Marine Le Pen kuulutas jaanuaris valimiskampaaniat alustades, et Euroopa Liit peaks keskenduma sellele, et mobiliseerida Euroopa rahvad tegelema selliste väljakutsetega nagu kliimamuutused ja tehisintellekt. Paari aasta eest Prantsusmaa presidendiks kandideerides lubas ta arendada võimsalt päikeseenergia, biogaasi ja hüdroenergia kasutamist, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest.

Ekrelased, kes kuuluvad temaga Euroopa tasandil ühte poliitilisse perekonda, eitavad seevastu üldse inimtekkeliste kliimamuutuste toimumist või vajadust selles osas nüüd midagi ette võtta. Milline peaks olema ühisosa, millest nad antud valdkonnas juhinduda saavad? Ei tea.

Samasuguseid põhjapanevaid erimeelsusi, mis muudavad sisulise parlamentaarse koostöö keeruliseks, on eri riikide euroskeptikutel päris paljudes valdkondades. See pärsib tugevalt nende võimekust europarlamendis toimuvates aruteludes ühtse jõuna kaasa rääkida.

Roheliste sõna maksab rohkem

Euroskeptikute osakaalu kasv, mille tõttu paremtsentristlik Euroopa Rahvapartei ja sotsiaaldemokraadid ei oma parlamendi uues koosseisus absoluutset enamust, suurendab hoopis liberaalide ja roheliste kaalukust.

Varem said kaks kõige suuremat fraktsiooni paljud asjad lihtsalt omavahel kokku leppida ning pidid pöörduma toetuse saamiseks väiksemate poole vaid siis, kui sellise kokkuleppeni jõuda ei õnnestunud. Parlamendi uues koosseisus peavad nad arvestama algusest peale rohkem ka teiste konstruktiivsete jõududega. See tähendab, et liberaalide ja roheliste mõju kasvab.

Fraktsioonide ametlik moodustamine seisab küll alles ees, kuid esialgsete tulemuste põhjal näib, et rohelistel on nüüd europarlamendis vähemalt 70 kohta 751-st. Seda on 20 rohkem kui varem, aga ikkagi suhteliselt vähe.

Kuidas võib sellises olukorras rääkida mingisugusest rohelisest lainest? Kohe selgitan.

Roheliste jõud kasvas nende valimistega mitte üksnes nende kohtade arvel, mis läksid roheliste fraktsiooni kuuluvatele erakondadele, vaid eelkõige tänu sellele, et roheliste ideid võeti laialdaselt omaks teiste erakondade poolt, mis said nüüd oma valijatelt mandaadi nende elluviimiseks. Marine Le Pen on vaid üks näide. Leidus terve rida riike, kus kliimamuutused olid valimiskampaania peateema.

“Inimesed on saanud teadlikuks sellest, et kliimakriis on tõeline,” selgitas Ska Keller, üks Euroopa Roheliste esikandidaatidest, seda ajalehele Die Tageszeitung. “Pidevalt tuleb uusi teaduslikke raporteid, viimati liikide kaitsmise teemal. See kõik on muutnud asja taas pakilisemaks. Ja samal ajal ütlevad paljud noored: kuulge, poliitikud, te peate midagi tegema! Ja see kõik on väga oluline ja õige, sest asjaga ongi kiire.”

Rootsi Keskerakond näitab suunda

Rootsi oli nüüd üks vähestest riikidest, kus roheliste häältesaak eelmise korraga võrreldes ei kasvanud, vaid hoopis kahanes – nende saadud kohtade arv kukkus seal neljalt kahele. Esmapilgul võib sellest järeldada, et keskkonnateemade olulisus on rootslaste silmis langenud. Kuid selline järeldus on väga ekslik. Tegelikkus on täpselt vastupidine.

Asi on selles, et need teemad on muutunud palju prioriteetsemaks ka teiste erakondade jaoks. Iga korralik erakond, mis vaatab näoga tuleviku poole, omab seal nüüd ka tugevat keskkonnaprogrammi. Roheliste arvelt tõusis selgelt näiteks Rootsi Keskerakond, mille valimiskampaania põhifookus oligi just keskkonnaküsimustel ja kliimapoliitikal. Keskerakond pea kahekordistas oma häältesaagi ja sai varasema ühe asemel kaks kohta.

Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf rõhutas viimasel valimiseelsel nädalal jagatud intervjuudes, et nad tahavad luua ka Euroopa Liidu tasandil süsteemi negatiivsete emissioonide toetamiseks. See tähendab kompenseerida selliste (täna veel suhteliselt kulukate) tehnoloogiate kasutuselevõttu, mis seovad atmosfäärist süsinikku.

“Kliimamuutused toimuvad siin ja praegu. Tehased, sõidukid ja elektrijaamad on pumbanud süsihappegaasi atmosfääri juba pikka aega, ning seetõttu ei piisa enam üksnes heitkoguste vähendamisest – me peame kasutama uusi tehnoloogiaid, mis suudavad neid atmosfäärist eemaldada,” rääkis ta ajalehele Dagens Nyheter.

Rootsi ise on vastavatesse projektidesse investeerimist juba alustanud. Keskerakond tahab, et nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtu toetamiseks suunataks ka 10% Euroopa Liidu innovatsioonifondi vahenditest.

Ühtlasi soovitakse loomulikult piirata süsihappegaasi õhkupaiskamist, suurendada selle kulukust, edendada biokütuste kasutamist. Lõpule tahetakse viia Euroopa ühise õhuruumi loomine, mis võimaldaks kasutada seda palju tõhusamalt ja lennukitel kütust kõvasti kokku hoida. Üldiselt aga peetakse vajalikuks edendada Euroopas rongiühendusi, vähendada ka autotransporti.

Kui vaadata lähemalt teisigi liberaalide ehk ALDE fraktsiooni kuuluvaid erakondi, mille kohtade arv nüüd suurenes, ilmneb, et Rootsi Keskerakond ei ole selles osas erand. Keskkonnateema on murdnud jõuliselt sisse ka paljude teiste varasemast edukamaks osutunud erakondade valimisprogrammidesse.

Millised järeldused Eestis teha?

Eestis on rohelised täna jätkuvalt marginaalne jõud. Keskkonnateemad käisid siin valimiskampaaniatest läbi, kuid ei olnud kindlasti tooniandvad. Selle põhjal võib tunduda, et mujal valitsevad trendid ei pruugi meile jõuda.

Minu arvateks oleks selline järeldus ennatlik. Rohelised said meil tänavu siiski kuus korda rohkem hääli kui viie aasta eest. 1,8% häältest on tulemus, mis jäi ilmselt alla nende ootustele, kuid näitab asjaolusid arvestades (erakonna üldine nõrkus, mõlemapoolselt kahjulik konkurents Elurikkuse Erakonnaga, vähe raha valimiskampaaniaks, lühike valimisnimekiri jne.) suurt potentsiaali.

Kui teised erakonnad tahavad ennetada valijate suuremat kaldumist roheliste taha, tuleb neil võtta üle rohelistele iseloomulikud seisukohad. Mitte ainult rääkida keskkonnakaitsest ja kliimamuutustega võitlemisest, vaid seda ka päriselt teha – eriti kui omatakse vastavate valdkondadega seotud ametikohti.

Viies ellu roheliste poliitilist programmi, võetakse neilt erakonnana kasvupind ära. Vastasel korral on ilmselt vältimatu, et rohelised edaspidi siingi valimistel hoogsalt tõusevad.

Roheline laine Euroopa poliitikas tähendab esmajoones seda, et nende teemade prioriteetsus kasvab ehk omandab Euroopa igapäevases poliitilises agendas palju silmapaistvama koha. See üldine konjunktuur mõjutab vältimatult ka rõhuasetusi Eestis, sest me ei ela vaakumis, vaid oleme osa maailmast, osa Euroopast.

Artikkel ilmus 29. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Belgias on kolmed valimised korraga

Belgia kommunistid

Belgias valitakse pühapäeval üheaegselt europarlamendiga nii kohalik föderaalparlament kui ka regioonide parlamendid. Seega toimuvad seal tõelised supervalimised.

Regionaalparlamentide valimised on käinud eurovalimistega ühte jalga juba 20 aastat, kuid föderaalparlamendi valimistsükkel oli varem teine. Viie aasta eest valiti aga seegi ametisse viieks aastaks. Ühtlasi pandi paika, et erakorraliste valimiste korral kestavad uue koosseisu volitused kuni järgmiste eurovalimisteni.

Kui keegi arvab nüüd, et seda tehti eesmärgiga saavutada eurovalimistel kõrgem valimisaktiivsus, eksib ta rängalt. Valimistest osavõtt on Belgias kodanikele kohustuslik. Valimisaktiivsus on olnud seal eurovalimistel alati palju kõrgem kui mujal Euroopas (va. Luksemburg). 2014. aastal oli see tegelikult isegi veidi kõrgem kui föderaalvalimistel. Kõige kõrgem oli see aga samal ajal regionaalvalimistel.

Vahed ei ole muidugi suured, kuid on siiski märkimisväärsed, sest näitavad, et Belgia alamad identifitseerivad ennast esmajärjekorras oma regiooni elanike, seejärel eurooplaste ja alles siis belglastena.

Belgia on sisuliselt kunstlikult loodud puhverriik, mille ajalooliseks missiooniks on vähendada võimalusi Saksamaa ja Prantsusmaa kokkupõrgeteks. Euroopa Liit, kui taandada see kõige esmasemale, kujutab endast selle missiooni täitmist laiendatud kujul. Kui heita kõrvale kogu hiljem kogunenud ballast, jääb alles just see. Selliseid asju on oluline teada, et mõista paremini Euroopa Liidu olemust ja toimimist.

Belgia poliitiline maastik on väga mitmekesine

Belgia on keelelis-geograafiliselt lõhestunud riik. Oma parlament on nii Hollandiga piirnevas Flandrias elavatel flaamidel, Prantsusmaaga piirnevas Valloonias elavatel prantsuskeelsetel valloonidel, kakskeelsel Brüsseli regioonil kui ka vastu Saksamaa piiri elaval saksakeelsel kogukonnal. Kõigis keeleruumides tegutsevad omaette erakonnad.

Saksakeelne vähemus ei mängi föderaaltasandil suurt rolli. Neil on Belgia parlamendis praegu ainult üks saadik 150-st. Ta on küll mõjukam kui võib esmapilgul tunduda, sest tema pisike erakond on föderaaltasandil osa täna valitsust juhtivast jõust, kuid laiemas plaanis ei oma see tähtsust. On olnud aegu, mil föderaalparlamendis ei ole ühtegi saksakeelse kogukonna esindajat.

Eurovalimistel on eraldatud saksakeelsetele belglastele üks koht 21-st. Flaamid saavad valida 12, valloonid kaheksa eurosaadikut.

Föderaalvalimistel loetakse saksakeelne piirkond prantsuskeelsesse gruppi, millel on parlamendis 62 saadikut. Flaamikeelseid on seega 88. Mõlemal keelekogukonnal on parlamendi töös võrdne kaal. Leidub terve rida küsimusi, mille puhul on vaja, et otsuste vastuvõtmist toetaks enamus mõlemast grupist. Kakskeelsest Brüsseli piirkonnast valitud saadikud jagunevad vastavalt sellele, mis keeles nad annavad oma ametivande.

Ajalooliselt oli Belgia tööstuslikult arenenum osa Valloonia, kus kujunes seetõttu välja ka tugevam sotsiaaldemokraatlik liikumine. Tänapäeval on majanduslikult paremal järel aga Flandria, kus domineerivad paremtsentristlikud erakonnad.

2014. aastal võimule tulnud valitsus oli üle pika aja esimene, kust puudusid sotsid, kelle mõjul oli arendatud sotsiaalprogramme, mis kujutasid endast sisuliselt Flandriast kogutud maksutulu ümberjagamist Vallooniasse – vähemalt nägid seda nii paljud flaamid, kelle hulgas on viimastel kümnenditel kasvanud seetõttu toetus Flandria iseseisvumisele ja seda pooldavatele erakondadele.

Tõusevad rohelised, kommunistid ja rahvuspopulistid

Üks neist erakondadest on EKRE värske sõsarpartei Vlaams Belang (VB). Viie aasta eest sai see jõud, millega suuremad erakonnad on koostöö välistanud, föderaalparlamendis ainult kolm kohta, kuid viimasel ajal on toetus neile kasvanud. VB surve oligi põhjus, miks flaami iseseisvuslaste juhtiv jõud, liberaalkonservatiivne Uus-Flaami Allianss (UFA) lahkus eelmise aasta lõpus Belgia valitsuskoalitsioonist.

UFA samm oli ametlikult tingitud vastuseisust ÜRO ränderaamistiku heakskiitmisele, aga seda astuma kannustas ilmselt hirm, et vastasel korral võib seda teemat ekspluateerima asunud VB tõmmata nüüd enda taha veelgi rohkem UFA valijaid.

2014. aastal sai UFA parlamendis 33 kohta, olles sellega edukaim partei, aga peaministriks tõusis siis nende toetusel vallooni paremliberaalide juht Charles Michel. Koalitsiooni kuulusid ka flaami liberaalid ja kristlikud demokraadid. UFA lahkumise järel jäi võimule kolme erakonna vähemusvalitsus.

Enamusvalitsuse moodustamine on Belgias alati keeruline. Palju sõltub kohtade täpsest jaotusest. Ühe võimalusena on pakutud nüüd välja, et pärast valimisi moodustub samasugune paremtsentristlik koalitsioon nagu 2014. aastal, kuhu kaasatakse lisaks vallooni kristlikud demokraadid. Täna ei ole muidugi veel kindel, et need valimised sellisele koalitsioonile parlamendis enamuse annavad.

Paremtsentristid ise hirmutavad praegu sellega, et võimule võib tulla puna-puna-roheline koalitsioon, mis koosneks vallooni ja flaami sotsidest ja rohelistest ning kommunistlikust Belgia Töölisparteist, mis tegutseb ainsana kogu riigis. Roheliste kaks erakonda lähevad valimistele tihendatud koostöös. Brüsseli piirkonnas on neist saanud populaarseim jõud. Töölispartei, mis sai 2014. aastal ainult kaks kohta, võib kujuneda aga nende valimiste suurimaks tõusjaks roheliste järel.

Kommunistide tõusu taga on õigustatud kriitika

Millega koguvad tänapäeval populaarsust kommunistid? Nende retoorikas on olulisel kohal vastandumine omaenese taskuhuve teenivale poliitilisele klassil. Ühtlasi jagatakse ka heldelt lubadusi rahva heaolu parandamiseks.

“Tavaline tööline, kes kaotab oma töö, lendab tänavale. Aga poliitikud saavad lahkumishüvitisi kuni 467616 eurot. Kui meie oleme haiged, kaotame me 60% oma palgast. Aga poliitikud saavad 100% oma palgast haigushüvitist, viie aasta jooksul. Meie haiguskindlustus läheb iga aastaga üha kallimaks. Aga parlamendisaadikud saavad parima võimaliku haiguskindlustuse, tasuta ja eimillegi eest,” kuulutas Töölispartei juht Peter Mertens hiljuti ühes oma kõnes.

“Meie peame töötama kauem, kuni 67-aastaseks saamiseni. Aga poliitikud võivad endiselt 55-aastaselt pensionile minna,” jätkas ta samas vaimus. “Need on need poliitikud, kes tulevad meile rääkima, et tasuta asju ei ole olemas. Meil on kõige madalamad pensionid kogu Lääne-Euroopas. Aga parlamendisaadikud saavad pensioni 5600 eurot bruto.”

Mitmed kommunistide lubadused, nagu miinimumpension 1500 eurot ja elektrienergia käibemaksu langetamine 21-lt protsendilt kuuele, on võetud üle ka sotside ja teistegi erakondade poolt. Kuidas või kas neid tegelikult üldse täita kavatsetakse, see on muidugi iseküsimus.

1960-ndate lõpus sündinud üliõpilasliikumise äärmuslikumast tiivast välja kasvanud Töölispartei asutati ametlikult juba 1979. aastal, kuid pääses esimest korda parlamenti alles viie aasta eest. Nende kriitika poliitilise klassi aadressil on minu hinnangul paljuski õigustatud, aga lubaduste teostatavus praktikas äärmiselt küsitav.

[ Positiivne rahvuslus

UFA juht Bart De Wever tõi hiljuti avaldatud raamatus “Identiteedist” (“Over identiteit”) välja neli põhimõtet, millest peaks Flandria identiteedi kujundamisel lähtuma: 1. valitsus on neutraalne, selle esindajad ei suru peale oma isiklikke veendumusi; 2. flaami keel saab ametlikus asjaajamises ainsaks töökeeleks; 3. kogukonda võetakse vastu kodakondsuse andmisega, mis eeldab kodakondsuseksami sooritamist; 4. tuleb tugineda valgustusajastu väärtustele (vabadus, võrdõiguslikkus, solidaarsus), tunnistada varjamatult nende ülimuslikkust kõigi teiste ees. ]

Artikkel ilmus 22. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.