Läti võib saada venelasest peaministri

Lätis on parlamendivalimiste eel valitsev seis tavapäraselt segane. Rohkem kui konkreetsetest poliitilistest ideedest ja ettepanekutest räägitakse praegu jõudude ettearvamatust jaotusest parlamendi uues koosseisus ja võimaliku tulevase peaministri isikust.

Populaarseim erakond on jätkuvalt sotsiaaldemokraatlik Koosmeel, mis kogus valimistel enim hääli ka eelmisel kahel korral, kuid jäeti siis teiste parteide poolt opositsiooni.

Varem juhtis Koosmeele nimekirja Riia linnapea Nils Ušakovs, kuid tänavu tema parlamendivalimistel ei kandideeri. See ei tähenda seda, et ta oleks erakonna juhtimisest taandunud. Koosmeel on üritanud muuta ennast lihtsalt vastuvõetavamaks teistele Läti erakondadele, et saada lõpuks võimalus osaleda riigi valitsemises. Ušakovsi kõrvalejäämine valimistelt on üks samm sellel teel, sest paljud etnilised läti poliitikud on ennast teda demoniseerides nii nurka mänginud, et ei suudaks Koosmeelega koalitsiooni minekut oma valijatele kuidagi põhjendada.

1976. aastal sündinud Ušakovs on küll juba üsna suurte kogemustega, kuid siiski alles suhteliselt noor poliitik, kes jätkab Läti poliitikataevas lendamist kindlasti veel kaua. Aga sel korral otsustati teha panus teisele kaardile.

Veel üks Dombrovskis

Koosmeele kandidaat peaministri ametikohale on nüüd Vjačeslavs Dombrovskis, kes on juba olnud Läti haridus- ja teadusminister ning majandusminister. Temaga koostöö tegemist oleks varem Ušakovsi demoniseerinud jõududel kergem õigustada, kuid vastuoluline ja Lätis vastakaid tundeid tekitav kuju on ka tema.

2013. aastal, kui Dombrovskis sai haridus- ja teadusministriks, teatasid mõned ingliskeelsed kanalid, et ta on peaminister Valdis Dombrovskise vend; aga päris nii see siiski ei ole. 1977. aastal Riias sündinud Vjačeslavs räägib emakeelena vene keelt ning lõpetas venekeelse keskkooli. Ta sai Läti kodakondsuse 1997. aastal naturalisatsiooni korras ja kandis algselt hoopis perekonnanime Galuščenko.

Dombrovskise selgituse kohaselt võttis ta passi saamisel kasuisa perekonnanime, sest tema lihane isa hülgas perekonna juba varsti pärast tema sündi. Kriitikud on näinud selle taga aga tema suuri ambitsioone: nimevahetus toimus nende väitel alles 2009. aastal, kui Läti peaministriks tõusis Valdis Dombrovskis ja väljavaated sellise perekonnanimega Läti ühiskonnas edu saavutada näisid lihtsalt paremad.

Parlamenti valiti Dombrovskis, jutt käib ikka Vjačeslavsist, 2011. aastal Zatlersi Reformierakonna liikmena. See paremtsentristlik partei, mille maskotina kasutati 2007-2011 Läti presidendiks olnud Valdis Zatlersit, kogus 20,82% häältest, tulles sellega Koosmeele järel teiseks, kuid pärast valimisi kuivas erakonna toetus kiiresti kokku. Dombrovskis juhtis sel ajal parlamendis majanduskomisjoni ja Reformierakonna fraktsiooni.

2014. aasta valimistel Reformierakond ei osalenud. Paljud selle ridadesse kuulunud poliitikud, nende hulgas Dombrovskis, kandideerisid siis suurima paremtsentristliku erakonna Ühtsus nimekirjas. 2014. aasta jaanuarist novembrini oli Dombrovskis majandusminister, kuid pärast valimisi talle uues valitsuses kohta ei leitud.

2015. aasta kevadel alustati Reformierakonna likvideerimisprotsessi ja erakonna juhatuse viimaseks esimeheks olnud Dombrovskis läks dokumentidesse kirja selle ametliku likvideerijana. Samal ajal teatas ta tegevpoliitikast lahkumisest ja loobus oma kohast parlamendis.

Haritud mees, keerulise eraeluga

Enne poliitikasse sukeldumist õppis Dombrovskis majandust ja rahandust Läti Ülikoolis ning sai majandusteaduste doktori kraadi Clark’i Ülikoolist (mainekas USA erakõrgkool, Dombrovskis oli seal USA välisministeeriumi poolt jagatava Fulbrighti stipendiumiga). Ta töötas vanemteadurina Balti Rahvusvahelises Majanduspoliitika Uuringute Keskuses (BICEPS) ja dotsendina Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis Riias. Ühtlasi kuulus ta enne 2011. aasta valimisi Läti Sorose Fondi nõukokku. Parlamendist lahkudes asutas ta aga majanduspoliitikale keskendunud mõttekoja Certus.

Varsti pärast parlamenti pääsemist jõudis Dombrovskis kollase meedia veergudele ühe armuafääriga. Veidi hiljem jättis ta maha oma abikaasa ja kaks väikest last. Seejärel figureeris kõmuuudistes veel mitmete naisterahvastega. 2017. aastal abiellus aga uuesti.

Ušakovsi tunneb Dombrovskis hästi juba üliõpilaspäevilt. Reformierakonna liikmena pooldas ta 2011. aastal Koosmeelega koalitsiooni moodustamist, aga jäi erakonna sees teistele alla. Muu hulgas kritiseeris ta oma vana sõpra toona selle eest, et Ušakovs tahtis vene keelele Lätis teise ametliku keele staatust. Dombrovskis tõi õigustatult välja, et selline soov takistas erakonna pääsemist valitsusse.

Koosmeele ridadest tänavu lahkunud eurosaadik Andrejs Mamikins, kes on nüüd erakonna Läti Vene Liit peaministrikandidaat, tunneb Dombrovskist juba ajast, kui ta käis keskkoolis. Nad käisid samas koolis, Mamikins oli klass eespool.

Sellistele vanadele sidemetele viidates levitavad läti rahvuslased vandenõuteooriat, mille kohaselt on Dombrovskis järjekordne Kremli projekt Läti Vabariigi ülevõtmiseks. Ta on pandud täitma sama rolli, milles oli varem Ušakovs. Rahvuslaste arvates peaks see aitama mobiliseerida neil lätlasi valimistel taas enda taha. Pinge on kruvitud nii suureks, et politoloog Ivars Ījabs ütles ajalehele Neatkarīgā Rīta Avīze antud intervjuus: “Kui keegi täna Koosmeelega koalitsiooni teeks, oleksid inimesed tänavatel.”

Koosmeel on tule all nii paremalt kui vasakult

Valitsuses olles kõvasti toetajaid kaotanud läti rahvuslastel Koosmeele poolehoidjaid ilmselt enda taha võita ei õnnestu, sest nende valijaskonnad üldiselt ei kattu. Rahvuslaste retoorika on suunatud lihtsalt ühiskondliku kliima mõjutamisele, et Koosmeele asemel ise ka järgmisse koalitsiooni kaasatud saada. Kui vaja, siis tänavapoliitika, rahutuste ja meeleavaldustega ähvardades.

Koosmeele häältesaaki ohustab rohkem see, kui erakonnale seni edu taganud valijate koalitsioon koost laguneb. Mõningaid märke selle juhtumisest on näha.

Dombrovskise mõõdukam liin vene vähemuse huvide eest seismisel võib anda nüüd tuult tiibadesse erakonnale Läti Vene Liit, mis esindab radikaalsemat suunda. Väidetavalt oli isegi Koosmeele loobumine koostöölepingust Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa tingitud sellest, et Dombrovskis seadis selle tingimuseks, kui Ušakovs teda peaministrikandidaadiks hakkama veenis.

Dombrovskise tuntus parempoolse majanduspoliitika toetajana ähvardab aga viia valijaid nii uue vasakliberaalse erakonna Progressiivid kui ka ühe Läti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ja Kristlik-Demokraatliku Partei eestvedamisel loodud valimisühenduse taha.

Uued jõujooned pannaks Lätis paika 6. oktoobril.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kuuba saab uue põhiseaduse

Kuuba uus põhiseadus lubab küll mitmes valdkonnas liberaalseid reforme, kuid ei kõrvalda suurimat takistust riigi edasise arengu teelt: see ei näe ette loobumist üheparteisüsteemist.

Formaalselt ei ole mittekommunistlike parteide olemasolu Kuubal enam ammu keelatud. Riiki on juba üle poole sajandi valitsenud Kuuba Kommunistlik Partei (KKP), aga alates 1992. aastast on lubatud ka teiste erakondade registreerimine. Paraku ei ole neil aga lubatud inimesi oma tegevusest teavitada, viia läbi valimiskampaaniaid ja rahvakogunemisi.

Sisuliselt valitseb üheparteiline režiim. Võimupartei täitis tänavu märtsis enda toetajatega kõik 605 kohta Kuuba parlamendis ning opositsioon ei suutnud seada üles ühtegi kandidaati isegi eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel. Kristlik-Demokraatlik Partei, mida peetakse tugevaima organisatsiooniga opositsiooniliseks jõuks, viib oma kongresse läbi Miamis (USA, Florida osariik) ja seda juhivadki väliskuubalased.

Kuna meedia allub KKP juhtimisele, valitseb range tsensuur ning ajakirjanikele on riigi sisemise korra ja poliitilise süsteemi õõnestamise, vaenlase propaganda ja lubamatute uudiste levitamise jms. kuritegude eest nähtud ette pikad vanglakaristused, ei ole võimalik praktiliselt kuidagi hinnata, mil määral praegune režiim ja selle tegevus vastab Kuuba rahva tegelikule tahtele.

Selge on see, et sellist aega, mis oli enne 1959. aasta revolutsiooni, Kuubal tagasi ei igatseta, aga tõenäoliselt ei ole ka järgnenu vastanud paljude kuubalaste ootustele. Üheparteilise süsteemi puudused peaksid olema eestlastel küll veel hästi meeles, kuid paar näidet sellest tasub kõnealuse teemaga seoses siiski tuua.

Üheparteilise süsteemi hädad

“Viimastel aastatel on Kesk-Ameerikas tekkinud laiaulatuslik rahvaliikumine USA monopolide ja nende käsilaste – kohalike diktaatorite vastu. Selle liikumise kõige jõulisemaks ja eredamaks kehastuseks osutus hiljutine revolutsioon Kuubal,” kirjutas noor nõukogude propagandatöötaja Tunne Kelam 1960. aastal ilmunud brošüüris “Kesk-Ameerika maad”.

Kelam leidis toona, et “revolutsioon Kuubal oli poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses mõttes tõeline revolutsioon, mille kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on just see, et ta pole Batista kukutamisest saadik kordagi peatunud, vaid areneb pidevalt edasi rahvahulkade enneolematu vaimustuse ja initsiatiivi õhkkonnas.” Ta oli veendunud, et “Kesk-Ameerika rahvad on valmis järgnema Kuuba eeskujule.”

Kelam oli nende ridade kirjutamise ajal Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu rahvusvahelise olukorra lektor ning EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna Rahvasaadikute Nõukogu ja Tartu Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja Edasi (tänase nimega Postimees) väliskommentaator. Jutu järgi otsustades ideeline kommunist. Tema katsed astuda EKP liikmeks seisid aga alles ees ja ilmselt oli just nende ebaõnnestumine põhjus, miks temast sai hiljem hoopis innukas antikommunist.

Kui võimupartei sellised ambitsioonikad, suure võimuihaga või lihtsalt kõrget ühiskondlikku staatust ja positsiooni ihkavad inimesed eemale tõrjub, ei jäägi neil üheparteisüsteemis üle muud kui muutuda süsteemivastasteks dissidentideks. Mitmeparteilises liberaalses demokraatias, kus eksisteerib võimalus võimupartei vahetumiseks, kanaliseeruks nende energia lihtsalt mõne teise erakonna kaudu ega pöörduks süsteemi enda vastu.

Lisaks muudab suletud ühiskonnad kokkuvõttes olemuslikult ebastabiilseks see, et võimupartei endagi liikmed ei saa oma seisukohti vabalt väljendada, vaid peavad pidama kinni parteiliinist.

“Sotsialistliku majanduse rajamise praktika Kuubal on näidanud, et mitmekülgsete majanduslike kontaktide tihenemine sotsialismimaade vahel on väga tähtsaks teguriks, võimaldamaks Kuuba majandusel dünaamiliselt areneda, kasutada sotsialistliku tootmisviisi eeliseid ja tänapäeva teaduslik-tehnilise revolutsiooni saavutusi,” kuulutas majandusteadlane, Eesti Infoinstituudi teadusdirektor Tiit Made 1981. aastal avaldatud kogumikus “Muutuv maailm. Ladina-Ameerika”, tutvustades Kuuba majanduslikku integreerumist teiste sotsialismimaadega.

1980-ndate teisel poolel NSV Liidus vallandunud glasnosti ja perestroika tuultes kirjutas Made aga juba alla isemajandava Eesti ideele. 1989. aastal astus ta ühena esimestest välja NLKP-st ning temast sai eraettevõtlust, kapitalistlikule turumajandusele üleminekut propageerinud Eesti Ettevõtjate Erakonna asutaja ja eestvedaja. Nii palju siis tema truudusest sotsialismi ideele.

Need näited said toodud siin mitte konkreetsete isikute inkrimineerimiseks, vaid üksnes illustreerimaks seda, kui raske on praegu Kuubalt kostuvate avalduste põhjal ennustada midagi kindlat riigi edasise arengu kohta. Sellise poliitilise režiimiga riikides ei ütle inimesed alati seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Ja isegi väikestena näivad muudatused võivad panna liikuma laviini, mis kujundab ümber kogu maastiku.

Uus põhiseadus lubab eraettevõtlust

Kuuba parlament kiitis uue põhiseaduse eelnõu juba ühehäälselt heaks, kuid selle teksti ei ole veel tervikuna avalikustatud. Nüüd peaks see minema arutamisele augustis ja novembris toimuvatele rahvakoosolekutele, kus inimesed saavad esitada muudatusettepanekuid. Lõplik rahvahääletus Kuuba uue põhiseaduse heakskiitmiseks viiakse läbi tõenäoliselt alles järgmisel aastal.

Seni avalikustatud punktidest on saanud rahvusvahelises meedias enim tähelepanu see, et abielu kavatsetakse määratleda liiduna kahe inimese, mitte tingimata mehe ja naise vahel. KKP oma ühiskonnaelu juhtivat rolli loovutada ei kavatse, kuid riigi eesmärgiks ei ole uue põhiseaduse kohaselt enam liikumine kommunismi poole – selle asemel on seatud sihiks lihtsalt sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.

Uus põhiseadus tunnistab eraomandit ja turu rolli majanduses, kuid samas rõhutatakse vajadust piirata omandi koondumist. Sellega luuakse lõpuks põhiseaduslik alus reaalsuses juba tekkinud väikeettevõtlusele, mis on praegu rangelt võttes põhiseadusvastane. Esmapilgul väike muudatus, aga sisuliselt väga põhimõtteline. Samal ajal kinnitatakse muidugi püsimist sotsialistlikul arenguteel.

Tähelepanuväärsed reformid leiavad aset ka riigi juhtimises. Fidel Castro ajal koondati võimutäius Kuubal ühe isiku kätte, kuid nüüd lahutatakse riigipea ja valitsusjuhi ametikohad. President ei saa olla edaspidi ametis rohkem kui kaks järjestikust ametiaega (kokku kümme aastat).

Kas kavandatud muudatused viivad Kuubal praeguse režiimi kindlustumise või kadumise suunas, seda saab hinnata aga alles tagantjärele ehk tulevikus.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Donald Trumpi tõejärgne ajastu

Donald Trump tegi seda jälle. USA president esines NATO tippkohtumisel oma tavapärases stiilis. Ta pildus ähvardusi ning esitas väiteid, mida võib nimetada pehmelt öeldes ebatäpseteks.

Kui kuulata pressikonverentsi, mille USA president pärast tippkohtumist andis, võib jääda mulje, et kõik on kõige paremas korras. Trumpi sõnul on NATO tugevam kui kunagi varem. Tema väitel tehti tippkohtumisel tohutuid edusamme ja liikmesriigid kohustusid tõstma oma kaitsekulutused kiiresti kahe protsendini SKP-st. Pikemas perspektiivis olevat sihiks lausa neli protsenti.

Teised riigijuhid selliste kokkulepete saavutamist ei kinnitanud. Küll aga jõudis meediasse info, mille kohaselt öelnud Trump suletud uste taga toimunud kohtumisel, et USA läheb edasi üksinda, kui nad kohe kiiresti kaitsekulutusi suurendama ei hakka. Kas see oli ähvardus NATO uks pauguga kinni lüüa, selle üle vaidlused veel kestavad.

USA meedia on toonud välja, et Trump esitas oma pressikonverentsil terve rea väiteid, mis lihtsalt ei vasta tõele. Tema sõnul kulutab USA praegu relvajõududele 4,2% SKP-st, kuid tegelikult on see viimastel andmetel 3,6%. Tema väitel katab USA 90% NATO kuludest, kuid tegelikult on see 22%. (Trumpi terava kriitika alla langenud Saksamaa kanda on samas 14% NATO eelarvest.) Jne.

“President Trumpi esinemine NATO tippkohtumisel Brüsselis oli pettumust valmistav, kuid kokkuvõttes mitte üllatav,” kommenteeris seda USA Senati relvajõudude komitee esimees John McCain, kes kandideeris vabariiklaste esindajana USA presidendiks kümne aasta eest. “Ei ole suurt mõtet lahata presidendi valeväiteid ja praalimist, tuleb vaid öelda seda, et need on ühe mehe sõnad.”

“Ameeriklased ja nende Kongress usuvad endiselt transatlantilisse liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) ning on selge, et ka meie liitlased usuvad veel meisse,” lisas senaator McCain. “See, et president Trump allkirjastas Brüsseli tippkohtumise deklaratsiooni ning väljendas lõpuks usku alliansi tulevikku, annab tunnistust meie vankumatute NATO partnerite kannatlikkusest, enesevalitsemisest ja pühendumusest.”

Trumpi demokraatidest kriitikud ennast muidugi nii hillitsetult ei väljendanud. Nende hulgas domineerivaid meeleolusid näitab hästi see, et läinud nädalal jagati sotsiaalmeedias agaralt linki väljaandes New York Magazine ilmunud pikemale artiklile pealkirjaga “What If Trump Has Been a Russian Asset Since 1987?“, milles spekuleeritakse võimalusega, et Trump on juba alates 1987. aastast venelaste usaldusisik.

Teema ei ole iseenesest uus. Sellest, et Trump avastas endas huvi poliitika vastu ja soovi saada USA presidendiks just pärast seda, kui käis 1987. aastal esimest korda Venemaal, on kirjutatud ka varem. Küllakutse esitas talle Juri Dubinin, toonane NSV Liidu suursaadik Washingtonis. Tehniliselt aitas visiiti korraldada Vitali Tšurkin, kellest sai hiljem Venemaa alaline esindaja ÜRO juures.

“Üks asi viis teiseni ning nüüd räägin ma suure luksushotelli ehitamisest, Kremli juurest otse üle tee, koostöös Nõukogude valitsusega. Nad kutsusid mind juuliks Moskvasse,” kirjutas Trump ise oma bestselleris “The Art of the Deal” (1987). “4. juulil lendasin ma koos Ivana, tema assistendi Lisa Calandra ja Normaga Moskvasse. See oli erakordne kogemus. Me sõitsime ringi poolel tosinal potentsiaalsel ehitusplatsil, sealhulgas mitmed Punase väljaku lähedal. Me peatusime hotelli “Natsional” Lenini sviidis ja mulle avaldasid muljet Nõukogude võimukandjate püüdlused sõlmida diil.”

See luksushotell jäi Moskvasse rajamata, kuid hiljem on hoidnud Trumpi ärilises mõttes pinnal paljuski vene raha, mis on jõudnud temani peamiselt suurte sularahatehingute kujul. Kuhu seda raha pidi liikudes välja jõuab, seda võib igaüks ise oletada. Paljude ameeriklaste valmisolek eeldada halvimat näitab eelkõige seda kui frustreerivalt Trumpi poliitika ja käitumine on neile mõjunud.

Paar kuud pärast Venemaalt naasmist lasi Trump avaldada ajalehes New York Times terve lehekülje ulatuses suure reklaami, milles süüdistas Jaapanit, Saudi Araabiat ja teisi riike (nimeliselt nimetamata) selles, et nad kasutavad ära Ameerika Ühendriikide sõjalist vihmavarju. Trumpi sõnul peaksid teised riigid ameeriklastele enda kaitsmise eest maksma. Sellega algasid tema poliitlised ambitsioonid.

Ja see on sisuliselt sama jutt, mida ta räägib tänapäeval. NATO tippkohtumisel antud pressikonverentsil kuulutas Trump, et USA relvatööstus on parim maailmas ja ta on valmis abistama riike sellega relvatehingute sõlmimisel. See on nähtavasti ka vastus küsimusele, kuhu peaks tema arvates minema see lisaraha, mille kulutamist riigikaitsele ta eurooplastelt nõuab: USA sõjalis-tööstusliku kompleksi kätte.

Kas Trump on Kremli ja/või USA relvatöösturite huve teeniv mõõdutundetu egomaniakk, nagu arvavad tema kriitikud, või “väga stabiilne geenius”, nagu ta ennast ise iseloomustada armastab, selle kohta langetavad kunagi lõpliku otsuse ajaloolased. Praegu on aga selge nii palju, et tema sõnad ei ole jätnud avaldamata mõju ameeriklaste hoiakutele laiemalt.

Uuringufirma Pew Research Center küsitluse kohaselt suhtub enamik ameeriklastest NATO-sse küll jätkuvalt positiivselt, kuid Trumpi ametiajal on lõhe erinevate poliitiliste leeride vahel ka selles küsimuses kasvanud. Demokraatidest pooldab NATO-t 78%, vabariiklastest vaid 47%. Ennast poliitiliselt sõltumatuna määratlenud ameeriklaste hulgas on vastav näitaja 59%.

Sarnane terav lahknevus on tekkinud suhtumises vabakaubandusse. 67% demokraatidest leiab, et vabakaubanduskokkulepped on olnud USA jaoks head asjad – vastupidist arvab neist vaid 19%. Vabariiklastest tunnistab seda aga kõigest 43%, samas kui 46% on nüüd veendunud, et need on olnud USA jaoks halvad, nagu Trump neile pidevalt sisendab. Varem kaldusid vabakaubandust toetama rohkem just vabariiklased.

Trump on seega mitte üksnes teatud osa ameeriklaste esindaja, vaid ka nende hoiakute aktiivne kujundaja. Tema juhtimisel on nüüd vabariiklaste hulgas süvenenud suund isolatsionismi ja protektsionismi, vastuseis vabakaubanduslepingutele ja sõjalistele liitudele teiste riikidega.

Seda, et tegemist on positsioonidega, mida toetab tegelikult vähemus USA ühiskonnast, kinnitavad tõenäoliselt ka sel sügisel toimuvad valimised, kus vabariiklastele ennustatakse enamuse kaotamist USA Esindajatekojas. Tänada võivad nad selle eest eelkõige president Trumpi.

Artikkel valmis 14. juulil 2018 ja ilmus 18. juulil ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Rootsi Keskerakond vaatab näoga tuleviku poole

Praegu opositsiooni kuuluv Rootsi Keskerakond läheb septembris toimuvatele parlamendivalimistele loosungiga “Edasi!”, kuid selle all ei mõelda edasi opositsiooni jäämist. Keskerakonna sihiks on viia Rootsit edasi.

“Raske ühiskondliku kliimaga ajal, mil paljud otsivad patuoinaid ja rassism laiendab oma haaret, seisab Keskerakond hoopis teistsuguse sõnumi eest. Meie tahame, et Rootsi tee edasi oleks rajatud inimlikkuse ja humanismi põhimõtetele,” teatas erakonna peasekretär Michael Arthursson. “Nii saame me luua ka turvalisust, korda ja arengut.”

“Edasiliikumine on Keskerakonna valimiskampaania keskne teema,” märkis Arthursson. “Kui teised maalivad asju mustaks ja on jäänud kinni probleemide kujutamisse, siis meie tahame tuua esile võimalusi, lootust ja usku tulevikku.”

Rootsis on võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Keskerakond on seotud paremtsentristlike erakondade alliansiga, kuhu kuuluvad veel moderaadid, liberaalid ja kristlikud demokraadid. Küsitluste kohaselt konkureerib nüüd valimistel sotsidega esikoha pärast immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid, millega koalitsiooni mineku on teised suuremad erakonnad välistanud.

Paremtsentristide sihiks on saada neljakesi kokku rohkem kohti kui vasakpoolsetel, et moodustada ise vähemusvalitsus. Enamusvalitsuse sünd on Rootsi Demokraatide kasvanud populaarsuse ja samaaegse paariastaatuse tõttu ülimalt ebatõenäoline. Lõpliku jõudude jaotuse muudab sisuliselt ennustamatuks aga see, et nii rohelised kui ka kristlikud demokraadid kõiguvad praegu neljaprotsendilise valimiskünnise piiril.

Keskerakonnale ennustavad küsitlused nendel valimistel paremat tulemust kui 2014. aastal, kui saadi 6,1% häältest, mis andis parlamendis 22 kohta 349-st. Nüüd kavatseb neid toetada 8-9% valijatest. Ükski uus erakond valimiskünnist tõenäoliselt ei ületa.

Annie Lööf: võitleme liberaalsete väärtuste eest

Eelmisel nädalal toimunud Almedaleni nädalal (tänavu juba viiekümnendat aastapäeva tähistanud igasuvisel ürituste seerial, kus erakonnad ennast ja oma poliitikat tavapärasest põhjalikumalt tutvustavad ja uusi ideid esitlevad) peetud suures kõnes rõhutas Rootsi Keskerakonna esinaine Annie Lööf vajadust seista kindlameelselt liberaalsete väärtuste eest.

“Poolas ei saa ajakirjanikud enam vabalt kirjutada. Kriitilisi hääli vallandatakse ning vaigistatakse. Tsensuur on tuntav. Ungaris väidab president Viktor Orbán, et liberaalse demokraatia aeg on läbi. Seal muudetakse meelevaldselt põhiseadust ja pannakse kinni ülikoole. Nendele liberaalsetele väärtustele, mis on teinud meid nii edukaks, esitatakse üha enam väljakutseid. Inimväärikust rünnatakse. Seda ei austata. Seda koheldakse nagu mingisugust häirivat kärbest. Seda juhtub ka Rootsis,” rääkis Lööf, kelle endagi kõne katkestasid korraks noorte marurahvuslike aktivistide vahelehõiked, mis seda siiski pikemalt häirida ei suutnud.

“Mu sõbrad, me ei lase neil kunagi peale jääda. Sellele ei ole alternatiivi. Meie peame võitma võitluse väärtuste eest. See puudutab seda, milline riik Rootsi peaks olema. Vihkamise vastu peame me seisma ühiselt,” kuulutas Rootsi Keskerakonna esinaine. “Võitlus väärtuste pärast. See puudutab inimväärikust. Seda kuidas me üksteist kohtleme. See puudutab austus. See käib inimlikkuse ja võõravaenulikkuse vahel. Koostöö ja sulgumise vahel. Vabaduse ja rõhumise vahel. Ja see ei ole lõppenud.”

“Kes võidab võitluse väärtuste pärast siin, sellest sõltub Rootsi tulevik,” märkis ta samas. “Mina tahan, et Rootsi jääks riigiks, kus me kohtleme üksteist austusega. Kus me seisame inimlikkuse eest. Kus me tagame ühiselt selle, et kedagi ei jäeta välja. Sest need on väärtused, mis on teinud Rootsi tugevaks. Mis teevad Rootsi tugevaks ka tulevikus. Meie ei lepi kunagi sellega, et erinevusi kasutatakse ettekäändena tagakiusamiseks. Et isetehtud pomme visatakse põgenikekeskuste ja sünagoogide pihta. Et äärmuslased ja islamistid tapavad hoolimatult süütuid inimesi. Et nad külvavad terrorit ja hirmu. Et nad ohustavad demokraatiat. Seetõttu peame me jätkama selle lahingu pidamist.”

“Olema ebameeldivad natsidele, rassistidele, islamistidele ja ekstremistidele. Ütlema välja ja seisma selle eest, millesse meie usume. Keegi ei saa hirmutada meid vaikima. Mitte mind, mitte kedagi. Vihkamisel ei tohi lasta kasvada,” rõhutas Lööf. “Mu sõbrad, asi on tõsine. Sel sügisel saame me ühiselt seista võõravaenulike jõudude vastu. Sel sügisel saame me ühiselt seista vihkamise vastu. Sel sügisel saame me valida tee, mis viib meid edasi.”

Keskerakonna plaan immigrantide integreerimiseks

Mis puudutab immigrantidega seotud probleeme, siis on Keskerakond käinud välja konkreetse plaani uusasukate kiireks lõimimiseks Rootsi ühiskonda. Riiki saabuvatele sisserändajatele tahetakse pakkuda võimalust läbida intensiivne integratsiooniaasta, mille käigus omandatakse keelt ja Rootsi tööturule sobivaid kutseoskusi ning saadakse selge pilt Rootsi ühiskonna ootustest.

Integratsiooniaasta läbija peaks osalema kursustel ning ettevõtetes toimuvas praktilises ametiõppes vähemalt 50 tundi nädalas. Ta saaks isikliku mentorti, kellel on Rootsis ametialaseid kogemusi, ja kursuste eduka läbimise korral ka tunnistuse, mis kinnitab Rootsi tööturule sisenemiseks piisava keele- ja ametioskuse omandamist. Nii peaksid vähemalt motiveeritumad immigrandid saama parema stardi Rootsi ühiskonda sisenemiseks.

Loodetakse, et sel moel õnnestuks saada immigrantide hulgast rohkem tööjõudu just nendesse sektoritesse, kus seda on hädasti vaja, ning muutuks olukord, kus immigrantide hulgas on töötus viis korda suurem kui Rootsis sündinud inimeste hulgas.

Integratsiooniaasta läbimiseks peaksid immigrandid aga võtma laenu, mis tuleb hiljem pikema perioodi jooksul tagasi maksta, sarnaste põhimõtete alusel nagu õppelaenud.

Kas selle plaani ellurakendamiseni jõutakse, see sõltub muidugi valimistulemustest.

Rootsi Keskerakonna ettepanekute hulgas on see samas loomulikult vaid üks paljudest. Põhjalikult on pööratud nüüd tähelepanu ka näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemiga seonduvale ning keskkonnaküsimustele.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.

Raamat on kirjutatud pärast esimest suurt Vene-Pärsia sõda (1804-1813), mille lõpetanud Gülistani rahuga läksid Vene impeeriumile Dagestan, Abhaasia, Gruusia, suurem osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning osa Armeeniast. Kotzebue küll ise selles sõjas ei osalenud, kuid ta toob lugejateni siiski kirjeldusi mitmetest lahingutest, mille toimumispaigad saatkonna teele jäid.

Sõjas pärslastega on siin toime pandud tõelisi kangelastegusid, mis vene rahvale au teevad; ma ei tea, miks sellest seni maailma ees vaikitud on, samal ajal kui igas teises riigis oleks sellest kõigis ajalehtedes kuni vastikuseni pasundatud. Ma pean end õnnelikuks, et olen esimene, kes võib nimetada veel kahte juhtumit, mida kogu siinne korpus võib kinnitada ja mille kangelased veel elavad.

Selles sõjas oli pärslastel arvuliselt umbes viiekordne ülekaal. Venelased sõdisid samal ajal vahepeal ka Prantsusmaa, Türgi, Rootsi ning Suurbritanniaga ega saanud seetõttu nii palju mehi välja panna. Edu saavutati tänu paremale sõjatehnikale, väljaõppele ja strateegiale.

Saatkond, mille koosseisu Kotzebue kuulus, käis kinnitamas saavutatud rahu, leppimas täpsemalt kokku omavahelistes suhetes. Neil kõnelustel autor ei peatu. Tema on keskendunud läbitud teekonna jooksul nähtud paikade, sealse eluolu ja ajaloo kirjeldamisele. Samuti saab hea pildi sellest, kui sõbralikult ja suurejooneliselt see saatkond Pärsias vastu võeti. Mitmesugustest paraadidest, pidustustest jms.

Kokkuvõttes jääb loost mulje, et Venemaa ja Pärsia vahel saavutatigi siis igavene sõprus ja rahu, kuigi juttu on ka sellest kuidas pärslased brittide juhendamisel relvajõude moderniseerivad. Ja kirjeldused kristluse väljajuurimisest ja kristlaste tagakiusamisest sisaldavad ühtlasi vihjeid, mis peaksid tegema ettevaatlikuks nende sõprusavalduste siiruse suhtes.

Hohikis oli meil õnnetus kaotada sel ööl üks meie saatkonna teenijatest, kes suri maohammustusse. Ta maeti küllaltki sügavale ning kaeti suurte kividega. Tagasiteel leidsime siiski kõik purustatuna, kuna musulmanid ei jäta isegi surnud kristlasi rahule.

Raamat ilmus saksa keeles esmakordselt 1819. aastal Weimaris, autori isa August von Kotzebue väljaandel. Eestist ja teistest Eestiga seotud tegelastest on Kotzebue teoses küll juttu, aga vaid vilksamisi, sest rõhuasetus on siiski mujal.

Gülistani rahu ei kestnud kaua. 1826. aastal üritasid pärslased troonipärija Abbas-Mirza juhtimisel (temast on Kotzebue raamatus juttu päris palju) venelasi eemale tõrjuda, kuid kaotasid ligi kaks aastat kestnud sõjategevuse tulemusel ka ülejäänud osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning Armeeniast. Piir hakkas jooksma mööda Araksi jõge, mis lahutab Iraani ja Türgit Armeeniast ja Aserbaidžaanist ka tänapäeval.

Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.