Suurbritannias on eurovalimiste peateema Brexit

Praeguste plaanide kohaselt peaks Suurbritannia olema novembri alguseks Euroopa Liidust lahkunud, kuid eurovalimised toimuvad nüüd ka seal. Kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud hiljuti asutatud Brexiti Partei.

2016. aasta juunis toimus Suurbritannias rahvahääletus küsimuses, kas riik peaks jääma Euroopa Liitu või sellest riikide ühendusest lahkuma. Kuna enamik hääletajatest toetas lahkumist, algatas Briti valitsus 2017. aasta märtsis ametliku protsessi, mis pidanuks lõppema kaks aastat hiljem Suurbritannia lahkumisega Euroopa Liidust.

Paraku ei jäänud Briti parlament valitsuse poolt sõlmitud lahkumislepinguga rahule ja hääletas selle tänavu kolmel korral maha. Nii tekkis absurdne olukord, kus riik ei saa Euroopa Liidust lahkuda, sest sealsed rahvasaadikud ei ole rahul lahkumistingimustega.

Euroopa Ülemkogu otsustas anda Suurbritanniale kuni oktoobri lõpuni ajapikendust. Vahepeal toimuvad aga Euroopa Parlamendi valimised, mis viiakse läbi ka seal, sest riik on ju praegu jätkuvalt Euroopa Liidu liige.

Täna kinnitavad küsitlused, et Briti rahva hulgas on saavutanud ülekaalu need, kelle arvates langetati 2016. aastal rahvahääletusel vale otsus. Enamik toetab teise rahvahääletuse korraldamist. Ja täna võidaksid selle ilmselt Euroopa Liitu jäämise toetajad.

Nigel Farage tembutab jälle

2016. aasta rahvahääletus toimus suuresti Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (ÜKIP) survel. See nn. ühe-teema-partei kogus 2014. aasta eurovalimistel 27,5% häältest, edestades sellega isegi leiboriste ja konservatiive.

Briti parlamendivalimisi silmas pidades nägid konservatiivid ÜKIP-i tõusus enda jaoks ohtu. Seetõttu andiski toonane peaminister David Cameron lubaduse, et kui Konservatiivne Partei saab 2015. aasta valimistega parlamendis enamuse, peab ta läbirääkimisi, et parandada Suurbritannia liikmelisuse tingimusi Euroopa Liidus, ja pärast neid läbirääkimisi korraldatakse rahvahääletus edasise liikmelisuse küsimuses.

See lubadus aitas konservatiividel võita 2015. aasta valimised. Cameron pidas oma sõna. Tema ise toetas rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist. Varsti pärast tulemuste selgumist astus ta ametist tagasi.

ÜKIP-i juht Nigel Farage aga juubeldas. Seitsmendas taevas olid ka tema fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis, kus mõni EKRE poliitik kuulutas Facebookis, et tal tuli brittide otsuse pärast (suurest õnnest) lausa pisar silma. Nii pöörases vaimustuses olid nad mõttest, et Euroopa Liidust lahkub riik, mis on seal olnud üks Eestile sobivate seisukohtade tugevamaid toetajaid.

Väljavaade, et Suurbritannia võib jääda lõpuks ikkagi Euroopa Liidu liikmeks, on pannud sealsed eurovastased aga muidugi muretsema.

2016. aasta sügisel, kui asjad näisid liikuvat juba tema poolt soovitud suunas, pani Farage ameti maha. ÜKIP-i juhid hakkasid kiiresti vahetuma. Erakond otsis enese jätkuva olemasolu õigustamiseks uusi vaenlasi, kellega võidelda, kaldudes järjest enam paremäärmuslusse.

Läinud aasta detsembris teatas Farage, et lahkub raske südamega erakonnast, mille liige ta oli 25 aastat. Põhjuseks tõi selle, et ÜKIP-i juhatus otsustas jätta erakonna esimeheks Gerard Batteni, kes oli võtnud nõunikuks Tommy Robinsoni. Robinson on rahvusvaheliselt tuntud islamivastane aktivist, keda väljaanded nagu Objektiiv ja Uued Uudised kujutavad suure märtrina. Farage seda vaimustust ei jaga.

Farage selgitas BBC-le, et Batteni kinnisideeks näib olevat muutunud “islamiküsimus, mitte lihtsalt islamistlik ekstremism, aga ÜKIP-it ei loodud erakonnaks, mis peab ristisõda.” Tema sõnul tõi Robinsoniga mehkeldamine erakonda lööminguid ja vägivalda ning karistusregistrisse kantud isikuid, neist osad mõistetud süüdi üsna ränkades kuritegudes, ja see kõik on muutnud ÜKIP-i valimistele orienteerunud erakonnast tänavaaktivistide parteiks.

Brittide toetus ÜKIP-ile on selliste arengute tõttu kokku kuivanud. Kuid selle asemele on tõusnud alles hiljuti asutatud Brexiti Partei, mida juhib Farage ja millega ühinesid peaaegu kõik ÜKIP-i senised eurosaadikud. Selle erakonna ainsaks sihiks on lahkuda Euroopa Liidust ilma lahkumislepinguta, ja teha seda võimalikult kiiresti. See tähendab, et Suurbritannia jääks edaspidi kõrvale ka Euroopa ühisturust.

Erakonna programm avaldatakse alles pärast eurovalimisi, aga kindlasti ei ole tegemist rassistliku jõuga – Farage on öelnud, et nad on sügavalt sallimatud igasuguse sallimatuse suhtes. Paljuski võib selle taga näha nostalgiat Briti impeeriumi järele, kus päike kunagi ei loojunud, ning soovi panustada Euroopa asemel tihedamale koostööle oma kunagiste asumaadega.

Brexiti Partei, millest võib saada nüüd Euroopa Parlamendis suurim eurovastane jõud, kavatseb seada kandidaadid üles ka järgmistel Briti parlamendivalimistel. Välja arvatud ringkondades, kus kandideerivad euroskeptikutest konservatiivid. Seega ei kao surve Euroopa Liidust lahkumiseks Briti sisepoliitikast kuhugi.

Jäämise toetajadki koondavad ridu

Teiselt poolt sündis tänavu Euroopa Liitu jäämist pooldavate leiboristide ja konservatiivide ühistööna tsentristlik erakond Change UK, mis propageerib teise rahvahääletuse korraldamist. Change UK kongress toimub alles sügisel. Ajutiselt juhib erakonda konservatiivide ridadest lahkunud Briti parlamendisaadik Heidi Allen. Sellega liitus ka mitu nende hulgast pärit eurosaadikut.

Teist rahvahääletust pooldavad ka liberaaldemokraadid ja rohelised. Liberaalide juht Vince Cable tegi koguni ettepaneku, et kolm erakonda võiks osaleda eurovalimistel ühiselt. Valimistele minnakse siiski eraldi. Küsitluste kohaselt kavatseb neid kolme jõudu, mis tahavad uut rahvahääletust, toetada kokku umbes 30% valijatest – sama palju nagu Brexiti Parteid.

Konservatiivid saavad praegu seega tuld mõlemast servast. Konservatiivne Partei ise toetab valitsuse poolt kokkulepitud lahkumislepingut, kuid pea kõik teised erakonnad on selle vastu. Leiboristidel on oma alternatiivne plaan. Kui see või ennetähtaegsete parlamendivalimiste esilekutsumine läbi ei lähe (korralised peaksid toimuma alles 2022. aastal), toetavad nemadki teise rahvahääletuse korraldamist.

Šotimaal domineeriv Šoti Rahvuspartei on vastu igasugusele sellisele kokkuleppele, millega Šotimaa ei jää osaks Euroopa Liidu ühisturust ja tolliliidust. Nemadki soovivad teist rahvahääletust ning on seadnud sihiks Euroopa Liidu koosseisu kuuluva iseseisva Šotimaa loomise. 2014. aastal toimunud Šotimaa iseseisvusreferendumil said iseseisvuslased lüüa, kuid nüüd läheks neil kindlasti paremini.

2016. aasta rahvahääletusel toetati Šotimaal ülekaalukalt Suurbritannia jäämist Euroopa Liitu. Šotimaa peaminister Nicola Sturgeon teatas hiljuti, et taotleb keskvalitsuselt luba uue iseseisvusreferendumi korraldamiseks veel sealse regionaalparlamendi praegusel ametiajal, mis peaks lõppema 2021. aasta mais.

Iiri rahvuslaste erakond Sinn Féin, mis pooldas 2016. aasta rahvahääletusel Euroopa Liitu jäämist, toetab praegu valitsuse poolt sõlmitud kokkulepet kui ainsat võimalust vältida lahkumist ilma lahkumislepinguta. Viimasel juhul peavad nad täiesti möödapääsmatuks rahvahääletust Põhja-Iirimaa ühinemiseks Iiri Vabariigiga.

Euroopa Liidust lahkumine, nagu arvata võis, ähvardab seega viia Ühendkuningriigi lagunemiseni. Teine euroreferendum võib näida sellises olukorras hea lahendusena. Brittide hulgas siiski laialdaselt levinud euroskepsise murdmiseks peaks aga ka Euroopa Liit muutuma lõpuks suunas, mille David Cameron kunagi välja pakkus. Usun, et kui toona oleks oldud vastutulelikum, ei oleks praegust segadust tekkinud.

Artikkel ilmus 15. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Leedus toovad valimised sageli üllatusi

Leedus toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor. Nagu paljudes teistes parlamentaarsetes vabariikides, nii valitakse sealgi president otse rahva poolt. Tulemust on raske ennustada.

Käesoleva aasta 3. märtsil, kui Eestis valiti parlamenti, toimusid Leedus kohalikud valimised. Meil valitakse otse rahva poolt ainult kohalike omavalitsuste volikogud, aga Leedus ka linnapead ja rajoonide juhid.

Kehtestatud on kahetasandiline haldusjaotus, mille puhul esimese tasandi moodustavad linnad ja rajoonid ning teise vallad. Linnu ja rajoone on kokku 60. Neist 15 sai nüüd rahva poolt valitud juhi Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei (LSDP) ning 12 erakonna Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid (IL-LKD) ridadest. Ülejäänud erakondade saak jäi palju tagasihoidlikumaks. Mitmel pool võitsid hoopis parteitud kandidaadid.

Leedu parlamendivalimised võitis 2016. aasta sügisel ootamatult Leedu Talurahva ja Roheliste Liit (LTRL). Erakond, millel oli varem parlamendis ainult üks koht, sai järsku 54 kohta 141-st (22,45% häältest). Seda eelkõige tänu populaarsele esinumbrile. Saulius Skvernelis, kes ise üldse erakonda ei kuulugi, tõusis peaministriks. Nüüd kandideerib ta presidendiks.

Varem valitsust juhtinud LSDP säilitas küll selge liidripositsiooni kõigis parlamendivalimistele eelnenud küsitlustes, kuid jäi lõpuks valimistel hoopis kolmandaks. Teine suur tõusja oli häälte arvestuses IL-LKD. See paremtsentristlik erakond kogus siis tegelikult isegi veidi rohkem hääli kui LTRL, kuid valimissüsteemi eripärade tõttu (71 saadikut valiti ühemandaadilistest ringkondadest) kaotas varasemaga võrreldes paar kohta.

Sotsiaaldemokraadid läksid lõhki

LTRL moodustas valitsuse LSDP toetusel. 2017. aasta kevadel valiti sotsidele aga uus juht, kes soovis teha koalitsioonilepingus muudatusi. Kahe erakonna erimeelsused viisid lõpuks selleni, et LSDP korraldas 2017. aasta sügisel koalitsioonis jätkamise küsimuses erakonnasisese hääletuse. Suurem osa LSDP osakondadest hääletas vastu, aga enamus parlamendisaadikutest sellega ei nõustunud.

12 saadikut 17-st lahkus LSDP ridadest, moodustas uue fraktsiooni ning asutas hiljem erakonna Leedu Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (LSDTP). See uus erakond jätkas koalitsioonis LTRL-iga. Kuna valitsus kaotas aga enamuse parlamendis, sõlmiti eelmise aasta sügisel euroskeptilise Korra ja Õigluse Parteiga (KÕP) kokkulepe, mis võimaldas sellel siiski ametisse jääda.

Eurovalimistega seoses ennustavad küsitlused praegu, et IL-LKD saab neli, LTRL kolm, LSDP kaks, liberaalpopulistlik Tööpartei (suur osa selle erakonna liikmetest kanditi juba ümber LSDTP ridadesse, millega seda taheti vahepeal ühendada, kuid seejärel sai uuesti erakonna juhiks praegu europarlamenti kuuluv Viktor Uspaskich, kelle juhtimisel jätkatakse iseseisva jõuna) ja KÕP mõlemad ühe koha.

Formaalselt on kõik presidendikandidaadid Leedus sõltumatud, sest president peab olema erakondadeülene tegelane. Tegelikult on paljud neist muidugi seotud mõne erakonnaga. Kui nüüd ametist lahkuv president Dalia Grybauskaitė, kes kolmandaks ametiajaks kandideerida ei saa, aastatel 2009 ja 2014 valimised võitis, oli mõlemal korral tema tugevaimaks vastaseks LSDP ridadest pärit kandidaat.

Nüüd on sotsid presidendivalimistel taas väljas oma mehega. Neid esindab Euroopa Komisjoni liige, tervishoiu ja toiduohutuse volinik Vytenis Andriukaitis. LSDP kuulub küll jätkuvalt, nagu näitasid kohalikud valimised ja kinnitavad tõenäoliselt ka eurovalimised, Leedu populaarsemate erakondade hulka, kuid Andriukaitise šansid valimiste teise vooru pääseda on küsitluste kohaselt praktiliselt olematud.

Peaminister tahab saada presidendiks

Kandidaat registreeritakse, kui tema toetuseks suudetakse koguda hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 20 tuhat allkirja (Eesti mõõtkavas teeks see umbes seitse tuhat allkirja). Vajalikke allkirju hakkas sel korral koguma 17 inimest, aga kokku õnnestus need saada ainult üheksal. Selle nimel, kes pääsevad edasi teise vooru, käib nüüd rebimine kolme tugevama kandidaadi vahel.

Üks neist on praegune peaminister. 1970. aastal sündinud Skvernelis lõpetas 1994. aastal Vilniuse Tehnikaülikooli mehhaanikainsenerina ja tegi seejärel karjääri politseis. 2005. aastal kaitses ta magistrikraadi õigusteaduses. 2011-2014 oli ta Leedu politseiülem.

2014. aastal sai temast aga siseminister. Skvernelise kandidatuuri sellele kohale esitas euroskeptiline KÕP. Ise ta samas erakonda ei kuulunud. Kui ta teatas 2016. aastal, et kandideerib parlamendivalimistel hoopis LTRL-i nimekirjas, pidi Skvernelis ametist lahkuma. Just siseministrina saavutas ta aga sellise suure populaarsuse, mis hiljem valimistel tervele erakonnale edu tõi.

Küsitluste kohaselt pääsevad nüüd presidendivalimiste teise vooru siiski pigem Gitanas Nausėda ja Ingrida Šimonytė.

Ametisoleva peaministrina on Skvernelis sattunud nendel valimistel kentsakasse olukorda. Kriitikute sõnul tahab ta põgeneda valitsusjuhi ametiga kaasneva vastutuse eest, sest see roll käib talle üle jõu. Arvatakse, et mees tahab kindlustada endale ametikoha, mis võimaldaks hoida kõrvale järgmisel aastal toimuvatest parlamendivalimistest, kus LTRL saab tõenäoliselt lüüa. Samas ei suuda osad tema toetajatest nüüd mõista, miks peaksid nad edutama peaministri kohalt minema tegelase, keda peavad sinna sobivaks.

Päris maha kanda teda aga veel ei maksa. Mõned Leedu poliitikavaatlejad on avaldanud arvamust, et Skvernelis võib üllatada samal moel nagu LTRL 2016. aasta parlamendivalimistel, kui see erakond lõpuks suuresti tänu temale valimised võitis.

Võitja selgub ilmselt teises voorus

Kindel näib olevat aga see, et valimiste võitja selgub alles 26. mail toimuvas teises voorus, sest ükski kandidaat esimeses absoluutset enamust häältest ei saa. Tõenäoliselt pääsevad sinna ikkagi Nausėda ja Šimonytė.

1964. aastal sündinud Nausėda on majandusteadlane, kes toetas 2004. aasta presidendivalimistel Valdas Adamkuse kandidatuuri, kuid ei ole varem ise valimistel kandideerinud. Ta on töötanud pikalt panganduses ja õppejõuna. 2000-2008 oli ta Vilniaus Banka peaökonomist ja juhatuse esimehe nõunik. 2008-2018 täitis ta sama rolli sellest sündinud SEB Bankas. Varem on ta töötanud ka Leedu Pangas. 1987-2004 pidas ta loenguid Vilniuse Ülikooli majandusteaduskonnas, alates 2009. aastast on õppejõud Vilniuse Ülikooli Rahvusvahelises Ärikoolis.

Temast kümme aastat noorem Šimonytė on samuti ökonomist. Mitte küll doktori-, vaid magistrikraadiga. Tema tegi karjääri rahandusministeeriumis, jõudes lõpuks kõige tippu. 2004-2009 oli ta aseminister, 2009-2012 rahandusminister IL-LKD valitsuses. Seejärel toimusid valimised ja võimule tulid sotsid. 2013-2016 oli Šimonytė Leedu Panga nõukogu esimehe asetäitja ning andis loenguid Vilniuse Ülikoolis, juhtides lõpuks ka selle nõukogu. 2016. aastal valiti ta parlamenti.

Nausėda ja Šimonytė on tugevad kandidaadid, kellest mõlemast saaks tõenäoliselt hea president. Šimonytė taga on IL-LKD, mis on alates 2012. aastast opositsioonis istudes kõvasti populaarsust kogunud. Ta esindab parlamendis sama ringkonda, kust oli varem valitud Leedu kahekordne peaminister Andrius Kubilius, IL-LKD esimees aastatel 2003-2015. Selles ühes Vilniuse vanimas linnaosas, kus Šimonytė on sündinud, elas ka president Valdas Adamkus.

Šimonytė sarnaneb oma vaadetelt meie praegusele presidendile. Nagu Kersti Kaljulaid, nii on ka tema liberaalne konservatiiv. Kõigi eelduste kohaselt moodustab IL-LKD tuleval aastal Leedu järgmise valitsuse. See annab praegu veidi suuremad šansid Nausėdale, kellel parteiline taust puudub. Teiste erakondade poolehoidjatel, kes kardavad võimu liigset koondumist IL-LKD kätte, on teda kergem toetada.

Artikkel ilmus 8. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?

Pühapäeval toimusid Hispaanias parlamendivalimised, mille tulemused on selle loo ilmumise ajaks teada, kuid kirjutamise ajal veel mitte. Arvestades seda, mis on viimasel ajal juhtunud mitmetes teistes riikides, võivad need olla lõpuni ennustamatud.

Eestis ennustati viimaste parlamendivalimiste eel üldiselt Keskerakonna võitu või vähemalt väga tasavägist rebimist, aga lõpuks tormas pikalt ette Reformierakond. Iisraelis näitas isegi kaks valimispäeval tehtud kolmest lävepakuküsitlusest, et võitis Kahol Lavan, aga häälte lugemisel ilmnes, et Likud jäi siiski napilt peale. Soomes tegid valimiskampaania lõpus võimsa söösthüppe Põlissoomlased, kuid sotsiaaldemokraatide saak jäi küsitluste põhjal oodatust kõvasti väiksemaks. Millega seda kõike seletada?

Toomas Alatalu arvas ajalehes Pärnu Postimees, et Põlissoomlaste toetajad võisid küsitlejatele lihtsalt pikalt valetada, enda eelistust varjata. Ta märkis, et see on “kõva hoop küsitlusfirmade autoriteedile ja poliitikateadustele.”

Minul on teistsugune hüpotees. See, et igasugused valimiste ja rahvahääletuste eel tehtavad küsitlused järjest sagedamini mööda panevad, ei tulene sellest, et inimesed küsitlejatele sihilikult valetavad. Pigem on põhjus selles, et paljud on oma eelistustes ebakindlad ja/või langetavadki valiku alles viimasel hetkel. Nii võib saada lõpuks määravaks mõni üksik teema või sündmus, kusjuures tuntavat mõju tulemustele omavad ka arvamusküsitlused ise.

Eestis kahjustas Keskerakonda vahetult enne valimisi üles kerkinud vaidlus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele üle. Iisraelis tõmbas peaminister Benjamin Netanyahu viimasel hetkel Likudi taha parempoolsete väikeparteide toetajaid lubadusega annekteerida Läänekalda juudiasundused ametlikult Iisraeli koosseisu.

Soomes tõstatusid taas immigrantidega seotud probleemid, aga ka kliimateema, millega seoses Põlissoomlased teistest selgelt eristusid. Kuna sotside võit näis olevat täiesti kindel, andis osa küsitluste tegemise ajal neid toetanud valijatest lõpuks hääle oma teisele eelistusele. Üksiku valija vaatepunktist ju küllaltki ratsionaalne käitumine. Kui selliseid valijaid on palju, võib see mõjutada tulemust lõpuks aga juba sel määral, et hakataksegi rääkima küsitlusfirmade eksimisest jms.

Politoloogide elu on sellises uues reaalsuses muidugi keerulisem. Nüüd ei saa valimistulemusi prognoosida enam lihtsalt küsitluste põhjal, vaid tuleb arvestada ka küsitluste endi võimaliku mõjuga tulemustele.

Ettearvamatu Hispaania

Hispaanias näitavad küsitlused selle loo kirjutamise ajal, et valimised võidab praegu valitsev vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP). Küsitlusfirmade prognooside kohaselt saavad nad parlamendi alamkojas 120-133 kohta 350-st. 2016. aastal said nad 85 kohta, aga toona võitnud konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsus kaotas eelmisel aastal parlamendis usaldushääletuse ja uue valitsuse moodustas HSTP.

HSTP vähemusvalitsus toetus parlamendis väiksemate vasakerakondade ning katalaani ja baski iseseisvuslaste häältele. Kui käesoleva aasta riigieelarve seal katalaani iseseisvuslaste vastuseisu tõttu veebruaris läbi kukkus, kuulutas peaminister Pedro Sánchez välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Prognooside kohaselt HSTP nüüd seega üksi absoluutset enamust ei saa, aga üsna selle lähedale võivad jõuda Rahvapartei, paremliberaalne Ciudadanos ja alles 2013. aastal asutatud marurahvuslik Vox kolmekesi koos. Läinud aasta detsembris tuli sarnane tulemus regionaalparlamendi valimisel Andaluusias. HSTP kogus seal enim hääli, kuid tõugati võimult. Rahvapartei sõlmis liberaalide ja marurahvuslastega eraldi koostöölepingud. Vox ei ole Andaluusias ametlikult osa koalitsioonist, kuid tagab sellele ülekaalu hääletustel parlamendis.

Sánchez rõhutas nüüd viimastes valimiseelsetes sõnavõttudes, et midagi sarnast võib juhtuda ka keskvalitsuse tasandil. “Keegi ei arvanud, et Andaluusiat hakkavad valitsema parempoolsed ja paremäärmuslased, aga just see juhtus. Me seisame silmitsi reaalse ohuga, et parempoolsetel ning paremäärmuslastel kokku saab olema piisavalt hääli, et teha Hispaanias seda, mida nad on tegemas Andaluusias. Ainuke partei, mis saab peatada selle liikumise paremale ja paremäärmuslusse, on HSTP,” rõhutas ta ajalehele El País antud intervjuus.

Kui ajakirjanik küsis seejärel otse, ilma keerutamata, kas ta kasutab Vox-i, et mobiliseerida vasaktiiba, vastas Sánchez: “On selge, et on olemas reaalne oht, ning ma ei saa varjata midagi, mida hispaanlastel on minu arvates oluline teada. Olenemata sellest, kas inimesed hääletavad teistel kordadel, sealhulgas järgmistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel, teiste erakondade poolt, 28. aprillil otsustame me seda, kas võidab see regressiivne blokk või peateme me selle HSTP poolt hääletades.”

Sánchezese jutt kõlab kahtlemata loogiliselt. Ja see oli sõnum, mida tema erakond viimastel valimiseelsetel päevadel väga tugevalt rõhutas. Kui valimistulemused, mis on selle artikli ilmumise ajaks juba teada, peaksid näitama HSTP jaoks küsitluste põhjal prognoositust märgatavalt paremat saaki, võib selle kirjutada ilmselt just selle viimase valijatele saadetud sõnumi arvele.

Kataloonia küsimus ei kao kuhugi

Katalaani iseseisvuslased hääletasid veebruaris parlamendis riigieelarve vastu, sest HSTP valitsus ei soostunud avama läbirääkimisi Kataloonia enesemääramise küsimuses. Nüüd seisavad katalaanid silmitsi ohuga, et keskvalitsus võib muutuda selles osas veelgi järeleandmatumaks. Vox tahab kaotada isegi regioonide senised õigused ning nõuab kõigi separatistlike erakondade keelustamist.

Hispaania marurahvuslased imetlevad varjamatult Franco režiimi, mille ajal üritati vähemusrahvusi täielikult tasalülitada. Tema imetlejaid leidub muidugi ka mujal maailmas. Näiteks Postimehe uus peatoimetaja Peeter Helme tõi kunagi meedias Franco kaitseks avalikult sõna võttes positiivsena välja 1960-ndate majandusbuumi ja erisuhte Hispaania kuningakojaga. Helme sõnul tuleks olla samas koguni ettevaatlik Franco režiimi nimetamisel fašistlikuks, sest tegelikult toetus see laiapõhjalisele koalitsioonile, kus kasvas järjest katoliiklike organisatsioonide mõju.

Helme seisukohal on Hispaanias kindlasti päris palju toetajaid. Katalaanide, baskide ja teiste vähemusrahvuste jaoks jookseb selle koha pealt aga punane joon. Nende silmis ei ole Franco režiim õigustatav. Väljavaade, et keskvalitsuse poliitikat hakkab mõjutama Vox, võib näida üsna kohutav inimestele, kelle jaoks isegi Rahvapartei ja Ciudadanos on selles osas vastuvõetamatud. Kui mina oleksin iseseisvusmeelne katalaan, kaaluksin tõsiselt sel korral HSTP valimist, et säilitada üldse mingi poliitiline mänguruum.

Eeltoodud põhjustel võisid katalaani iseseisvuslased nüüd varasemaga võrreldes kohti kaotada, kuid nende tulemust hinnates tuleks arvestada just kirjeldatud konteksti.

Üldisi jõujooni vaadates oleks kõige mõistlikum, kui uue valitsuse moodustaksid kahekesi HSTP ja Ciudadanos. Katalaani iseseisvuslaste jaoks ei muudaks see olukorda praegusega võrreldes paremaks, kuid riik saaks tõenäoliselt suhteliselt stabiilse, tsentristliku valitsuse. Kas see juhtub, sõltub valimistulemustest, mis selguvad alles pärast selle loo kirjutamist.

Tulemused

HSTP sai parlamendi alamkojas 123 kohta 350-st. Rahvapartei, Ciudadanos ja Vox said kokku 149 kohta. Katalaani iseseisvuslaste erakonnad said 22 kohta – viis rohkem kui eelmine kord. Samas said ka sotsid Katalooniast viis kohta rohkem kui eelmine kord – kokku 12. HSTP ja Ciudadanos omavad kahe peale kokku absoluutset enamust. Ülemkojas sai nüüd absoluutse enamuse HSTP üksinda. Valimisaktiivsus tuli selle sajandi kõrgeim – 75,8%.

Artikkel ilmus 1. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

António Guterres 70

António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.

ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.

Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.

Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.

Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.

Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.

Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Madison läheb valimistele valejuttu puhudes

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Reformierakond, ei nimetanud tänavu Euroopa Parlamendi valimisteks ühte esikandidaati. Välja käidi seitse nime.

EKRE aseesimees Jaak Madison väitis hiljuti veebisaates “Otse Postimehest”, et kõik teised Euroopa Parlamendi grupid peale EKRE toetusel loodava euroskeptikute fraktsiooni on “juba enne valimisi ära otsustanud, kes on nende Euroopa Komisjoni presidendi kandidaat: lepitakse kokku, kord saavad selle koha sotsid, teinekord EPP, kolmas kord näiteks ALDE. Valimistulemustest sõltub väga vähe. Euroopa Liidu kodanikud Euroopa Komisjoni presidenti valida ei saa. Kõige suurem täidesaatev võim Euroopa Liidus on Euroopa Komisjonil, ja see on kõige vähem demokraatlikult valitud organ.”

Madisoni arvates ei oleks üldse halb see, kui Euroopa Komisjoni president valitaks otse rahva poolt. “Hetkel oleme nõus selles uues poliitgrupis läbi käinud ideega, et Euroopa Komisjoni president valitakse Euroopa Parlamendis pärast europarlamendi valimisi,” ütles ekrelane, “mitte et enne tehakse kokkulepped ära, et seekord saate teie, aga järgmine kord saame meie.”

Paraku oli EKRE aseesimehe jutt kas sihilikult ja/või rumalusest mõnevõrra eksitav, et mitte öelda teadlik vale. Vaatame, kuidas on asjad tegelikult!

Eurodemokraatia ei pruugi praktikas hästi toimida

Demokraatia defitsiit Euroopa Liidu juhtimises on olnud jutuks juba pikemat aega. Meetodeid selle vähendamiseks on mõeldud välja mitmeid. Praktikas ei ole need andnud kahjuks alati häid tulemusi.

Lissaboni leping näeb ette, et esitades europarlamendile heakskiitmiseks kandidaadi Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale peab Euroopa Ülemkogu võtma arvesse eurovalimiste tulemusi. Kusagil ei ole öeldud, kuidas seda täpselt teha tuleb, aga 2014. aasta valimiste eel sõlmisid Euroopa Liidu riigi- ja valitsusjuhid, Euroopa Parlament ja suuremad Euroopa tasandi erakonnad kokkuleppe, mille kohaselt saab Euroopa Komisjoni presidendiks valimistel Euroopa Parlamendis enim kohti saanud europartei “esikandidaat”.

Jutumärgid olid siin täiesti omal kohal, sest valimised toimuvad ikkagi igas liikmesriigis eraldi, kogu Euroopa Liitu hõlmavat valimisringkonda ei ole. Seega saavad tavakodanikud europartei esikandidaati otse valida siiski vaid ühes liikmesriigis. Ja sedagi üksnes juhul, kui ta üldse kusagil valimistel kandideerida suvatseb. Mingit kohustust seda teha ei ole.

2014. aastal sai just sel moel Euroopa Komisjoni presidendiks Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker, kes oli alistanud eelnevalt Euroopa Rahvapartei sisevalimistel prantslase Michel Barnier. Riigi- ja valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu otsustas siis varem sõlmitud kokkulepet austada. Junckeri vastu olid seal hääletusel ainult Briti peaminister David Cameron ning Ungari peaminister Viktor Orbán. Ülejäänud hääletasid poolt. Parlamendis kiideti tema kandidatuur heaks häältega 422 poolt, 250 vastu ja 47 erapooletut.

Ilmselt peavad ka toonased Junckeri toetajad tunnistama, et tegemist ei olnud õnnestunud valikuga. Euroopa Komisjoni praegune president ei jäta Euroopa Liidu seisukorrast just väga head muljet. Pehmelt öeldes tundub, et teda valides ei langetatud päris kainet otsust. Samas oli aga see protsess, mis Junckeri ametisse saamiseni viis, kõige demokraatlikum, mida saab ühes riikide liidus kasutada.

Üleminekuga Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimisele, mis eeldab üleliidulise valimisringkonna loomist, eemaldutaks otsustavalt riikide liidu põhimõttest. Kui neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis istunud Madison, kes üritab esitleda ennast Euroopa Liidu küsimustes suure eksperdina, ei ole seda ikka veel mõistnud, ei ole ta mõistnud selles vallas toimuvast mitte midagi.

Praegune protsess ei ole ALDE Partei huvides

Tänavu on Euroopa Rahvapartei esikandidaadiks sakslane Manfred Weber, kellele jäi sisevalimistel alla Soome poliitik Alexander Stubb. Sotside esikandidaadiks valiti Frans Timmermans, endine Hollandi välisminister, kes on praegu Euroopa Komisjoni asepresident. Eelmine kord juhtis neid valimistulle Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz, kes oli siis Euroopa Parlamendi president.

ALDE Partei esikandidaadiks oli viie aasta eest teatavasti Guy Verhofstadt, endine Belgia peaminister, kes on juhtinud viimased kümme aastat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis. Sel korral otsustati aga tulla välja terve nimekirjaga inimestest, keda nüüd debattides suuremate europarteide esikandidaatide vastu saadetakse.

Nende hulgas on Euroopas laiemalt tuntud (Guy Verhofstadt, Emma Bonino, Margrethe Vestager) kui ka vähem tuntud nimesid. Kõigil ei ole mõtet siin peatuma hakata. Minul isiklikult on väga hea meel selle üle, et nimekirja pääses ungarlanna Katalin Cseh (sünd. 1988), üks liberaal-konservatiivse erakonna Liikumine Momentum asutajatest. Eelmisel aastal sai see erakond Ungari parlamendivalimistel ainult 3,1% häältest, mis parlamenti pääsemist ei taganud. Väga hea õnne korral võivad nad nüüd europarlamendis siiski ühe koha saada. Cseh on nende valimisnimekirja esinumber. Võib-olla on just kuulumine ALDE Partei esikandidaatide nimekirja see, mis annab Ungaris otsustava tõuke tema toetajaskonna kasvuks.

Tõenäosus, et ALDE Partei need valimised võidab, on sisuliselt olematu. Seega pole ka põhjust toetada protsessi, mis kindlustab Euroopa Komisjoni presidendi ametikoha andmise Euroopa Rahvapartei või sotside esikandidaadile.

Liberaalid on üldiselt populaarsemad väikeriikides. Euroopa Ülemkogus on ALDE Partei liikmete käes praegu rohkem kohti kui sotsidel ning vaid üks vähem kui Euroopa Rahvapartei ridadesse kuuluvate jõudude esindajatel. Seda arvestades oleks ALDE Partei jaoks kasulikum, kui Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale ei saaks automaatselt mõne suurema Euroopa tasandi erakonna kandidaat.

Ka laiemalt võiks liberaali nimetamine sellele kohale olla sobivaks poliitiliseks kompromissiks olukorras, kus põrkuvad konservatiivide ja sotside vastandlikud huvid. Just nii sai 1999. aastal ametisse Romano Prodi, kelle ametiaega, kuhu jäi ka Eesti astumine Euroopa Liitu, võib tagantjärele pidada palju edukamaks kui José Manuel Barroso ja Junckeri omi.

Kas Jaak Madison on salaföderalist?

Kõige tugevam praeguse protsessi oponent on Madisoni poolt põlatud Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tema erakond La République En Marche! ei ole ALDE Partei liige, kuid teineteisele lähenemine siiski vaikselt jätkub. Macroni vastuseisu võib suuresti seletada sellega, et tema erakond ei kuulu Euroopa Rahvapartei ega eurosotside ridadesse, vaid üritab olla alternatiiviks mõlemale.

Euroopa Ülemkogu liikmete hulgas on aga ka mitmeid teisi, kellele see esikandidaatide süsteem ei meeldi. Tegemist on valdavalt väljaspool tuumik-Euroopat asuvate riikide juhtidega, kes saavad suurepäraselt aru, et praeguse süsteemi puhul saab Euroopa Komisjoni presidendiks mõni Saksamaa, Prantsusmaa või Beneluxi riikide poliitik, kusjuures veelgi kindlamalt tagaks selle üleminek otsevalimisele.

Kui tahame, et Euroopa Liit oleks riikide liit, ei ole Euroopa Komisjoni presidendi otsevalimine ja europarlamendi rolli suurendamine mingil juhul meie huvides. Sellisel juhul peame võitlema selle eest, et Euroopa Ülemkogu saaks tagasi suurema vabaduse presidendikandidaadi nimetamisel (ei peaks arvestama nii palju eurovalimiste tulemustega). Volinikukandidaatide nimetamine peab jääma liikmesriikide pädevusse. Piisab sellest, et europarlament saab hääletada nende ametisse sobivuse üle.

Kokkuvõttes tundub, et Jaak Madison võib tegelikult olla salaföderalist, kes ainult nimetab ennast rahvusriikide liidu pooldajaks, sisuliselt aga toetab ideid, mis viivad hoopis Euroopa Liidu föderaliseerumise suunas. See on väga kummaline, kuid samas loogiline, et rahvuspopulistide kasvanud populaarsuse tõttu üritavad föderalistide agendid pugeda ka nende ridadesse.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal oluliselt toimetatud ja lühendatud kujul. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Presidendivalimised Põhja-Makedoonias

Põhja-Makedoonia Vabariigis toimub pühapäeval presidendivalimiste esimene voor. Praegune president Gjorge Ivanov ei saanud enam kandideerida, sest tal täitub juba teine järjestikune ametiaeg, aga uus president võib jääda valimata.

President valitakse ametisse viieks aastaks. Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane ning elanud viimasest viieteistkümnest aastast kümme riigis kohapeal. Esimeses voorus valituks osutumiseks peab teda toetama vähemalt 50% kõigist registreeritud valijatest. Seni on see juhtunud ainult ühel korral, 1994. aastal, kui riigipeana jätkas Makedoonia Sotsialistliku Vabariigi viimane president Kiro Gligorov, kes oli juhtinud liiduvabariigi iseseisvumist, lahkumist Jugoslaavia koosseisust.

Valimiste teine voor toimub 5. mail. Selle tulemus loetakse kehtivaks, kui valimisaktiivsus on vähemalt 40%.

Varem nõuti, et valimisaktiivsus oleks teises voorus vähemalt 50%, aga 2009. aastal toodi seda künnist vahetult enne valimisi allapoole. Kuna valimistest osavõtt oli järjest langenud ja lähenes juba kriitilisele piirile, kartsid poliitikud, et süsteem võib muidu lihtsalt kokku joosta. Järgnenud valimised näitasid, et need hirmud ei olnud alusetud. Teises voorus käis siis valimas kõigest 42,6% registreeritud valijatest.

2014. aastal toimus presidendivalimiste teine voor üheaegselt parlamendivalimistega, mis leidsid aset ennetähtaegselt. Esimeses voorus oli siis valimisaktiivsus 48,9%, teises 54,4%, aga parlamendivalimistel samal ajal 63,0%. Varem on valimisaktiivsus olnud teises voorus alati väiksem kui esimeses. Nüüd parlamendivalimisi, mis seda seal kergitada aitaks, ei toimu. Kolmes omavalitsuses leiavad presidendivalimistega üheaegselt aset linnapeade valimised, aga need osalusprotsenti ilmselt oluliselt ei mõjuta.

Mis juhtub, kui põhiseadusega nõutud valimisaktiivsus jääb 5. mail presidendivalimiste teises voorus saavutamata? Sellisel juhul peaksid toimuma varsti uued valimised. Aga kui valimised jäävadki korduma, sest valimisaktiivsus ei tõuse? Sellele makedoonlastel praegu head vastust ei ole. Üks võimalus on muidugi see, et hakatakse kiiresti põhiseadust muutma, et uus president lõpuks ikkagi valitud saaks.

Reegel, mis kehtestati kunagi kahtlemata heade kavatsustega (taheti kindlustada, et riigi presidendil oleks rahvalt saadud korralik demokraatlik mandaat), ähvardab viia nüüd ummikusse.

Konservatiivide ja sotside vastasseis

Põhja-Makedoonias tegutseb väga palju erakondi, kuid poliitilisel maastikul domineerib 1990-ndate algusest saadik kaks suurt jõudu, mis on loonud endale arvukatest väiksematest liitlastest koosnevad valimiskoalitsioonid.

Sotsialistlikul perioodil ainuvõimu omanud Makedoonia Kommunistide Liit reorganiseerus 1991. aastal erakonnaks Makedoonia Sotsiaaldemokraatlik Liit (SDSM), mis oli juhtivaks jõuks president Gligorovi ajal. Selle ridadest tuli ka 2004-2009 presidendiks olnud Branko Crvenkovski. 2009. aastal jäi nende kandidaat Ljubomir Frčkoski aga Ivanovile alla ning viis aastat hiljem juhtus sama Stevo Pendarovskiga, kes kandideerib nüüd uuesti.

Pendarovski (sünd. 1963) on politoloogiadoktor, dotsent ühes Skopje ülikoolis. Tema uurimisvaldkonnad on rahvusvahelised suhted, luure ja riiklik julgeolek, geopoliitika, globaliseerumine, USA välispoliitika, Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning väikeriigid rahvusvahelistes suhetes. Esimese astme kõrghariduse sai ta õigusteaduses, aga magistritöö kirjutas üleminekuaja Makedoonia uuest geopoliitikast ning doktoritöö Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikast seoses väikeriikidega.

Osalemine poliitika praktilises kujundamises ei ole Pendarovskile samuti tundmatu. Pärast kõrghariduse omandamist läks ta tööle siseministeeriumi, kus temast sai analüüsiosakonna juhataja. Ühtlasi oli ta samal ajal kolm aastat ministeeriumi kõneisik. 2001. aastal sai temast aga president Boris Trajkovski vanemnõunik välis- ja julgeolekupoliitika alal. Samal ametikohal jätkas ta ka president Crvenkovski ajal.

1999. aastal presidendiks valitud Trajkovski, kes hukkus oma esimese ametiaja viimasel aastal toimunud lennuõnnetuses, kuulus erakonda Makedoonia Sisemine Revolutsiooniline Organisatsioon – Demokraatlik Partei Makedoonia Rahvusliku Ühtsuse Poolt (VMRO-DPMNE), mis on oma nimele vaatamata üsna konservatiivne jõud (nime esimene pool on võetud 19. sajandil loodud rahvusliku vastupanuliikumise järgi, mida VMRO-DPMNE peab enda ideoloogiliseks eelkäijaks). Selle partei ridadest on pärit ka praegune president Ivanov.

Rahvusvaheliselt on VMRO-DPMNE seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga. SDSM aga Euroopa Sotsialistide Parteiga, mis on üheaegselt nii Euroopa Rahvapartei peamine rivaal kui ka koostööpartner Euroopa Parlamendis.

VMRO-DPMNE presidendikandidaadiks on nüüd professor Gordana Siljanovska-Davkova (sünd. 1955), silmapaistev õigusteadlane. Tema doktoritöö puudutas reeglite ja reaalsuse vahekorda kohalikes omavalitsustes. Uurimisvaldkondadeks on lisaks veel konstitutsiooniline õigus ja poliitilised süsteemid. 1992-1994 kuulus ta valitsusse (portfellita ministrina), mida juhtis SDSM. 1999-2002 oli president Trajkovski juures tegutsenud riikliku soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liige.

Siljanovska-Davkova on kuulunud eksperdi ning Makedoonia esindajana ka arvukatesse rahvusvahelistesse töörühmadesse, mis on tegutsenud kas Euroopa Nõukogu või ÜRO egiidi all. Samuti on ta seotud Makedoonia Teaduste Akadeemia käimasoleva projektiga, mis puudutab Makedoonia õigussüsteemi viimist kooskõlla Euroopa Liidu omaga.

Küsitluste kohaselt käib kahe juhtiva kandidaadi vahel tasavägine rebimine. Neist tagapool tuleb valimistel sõltumatu kandidaadina osalev Blerim Reka (sünd. 1960), keda toetab paar väiksemat albaanlasi esindavat parteid. Reka on rahvusvahelise õiguse professor. 2006-2010 oli ta Makedoonia suursaadik Euroopa Liidu juures Brüsselis.

Ja rohkem kandidaate ei olegi.

Kandidaatide vähesus maksab kätte

Varem, kui jätta kõrvale 1994. aasta, on valimistel osalenud keskmiselt viis kandidaati. Eelmine kord oli neid neli. Kandidaatide suhteliselt väike arv on tingitud küllaltki rangetest nõudmistest nende registreerimisel. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 10 tuhat toetusallkirja hääleõiguslikelt kodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see umbes 5000 allkirja) või 30 parlamendisaadikutelt (Makedoonias on 120-kohaline parlament).

Allkirju asus sel korral koguma üheksa kandidaati, aga kokku õnnestus need saada kolmel. Pendarovski ja Siljanovska-Davkova taga on ka piisav arv parlamendisaadikuid.

Kandidaatide registreerimisel kehtiv künnis pidi tagama, et valimistele jõuavad ainult tõsiseltvõetavad kandidaadid, kellel on ühiskonnas olemas arvestatav toetajaskond. See eesmärk on täidetud. Paraku on aga just väiksemate tegijate kõrvale jätmine mõjunud negatiivselt valimisaktiivsusele. Kandidaadid, kes osalevad presidendivalimistel sisuliselt ainult enda ja/või oma erakonna reklaamimiseks, reaalse lootuseta valituks osutuda, ei ole rangelt võttes tõsiseltvõetavad, kuid valijate suurema osaluse kindlustamiseks on nemadki vajalikud.

Kõik praegu valimistel osalevad kandidaadid on korralikud, intelligentsed inimesed, kellest saaksid Makedooniale tõenäoliselt head presidendid. Kui valimised peaksid minema liiga madala valimisaktiivsuse tõttu kordamisele, võivad astuda lavale aga juba hoopis teised tegelased.

Artikkel ilmus 17. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Soomes sotsid tõusevad, populistid langevad

Pühapäeval toimuvad Soomes parlamendivalimised, kus kindlat võitu ennustatakse sotsidele, kes said alles nelja aasta eest valimistel oma ajaloo halvima tulemuse ja kuulutati juba pöördumatult hääbuvaks jõuks.

Juulis täitub 120 aastat päevast, mil toimus Soome Tööerakonna asutamiskoosolek. 1903. aastal võeti selle uueks nimeks Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP), mille all ollakse tuntud ka praegu. Tegemist on vanima tänini tegutseva Soome erakonnaga.

SDP oli algusest peale tihedalt ametiühinguliikumisega seotud massipartei. 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigis üldine valimisõigus ning 1907. aastal toimusid esimesed parlamendivalimised – SDP võitis need tulemusega 37,03% häältest, mis andis siis parlamendis 80 kohta 200-st.

1916. aastal saadi koguni absoluutne enamus – 103 kohta. Tegemist oli esimese ja viimase korraga, mil see seal mõnel erakonnal on õnnestunud.

Kuni käesoleva sajandi alguseni kogusid sotsid enim hääli pea kõigil Soomes toimunud parlamendivalimistel. Erandiks osutusid vaid aastad 1929, 1962 ja 1991, kui võitis Keskerakond (1964. aastani Maaliit), ning 1958, kui peale jäi kommunistide poolt juhitud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL), millest kasvas hiljem välja Vasakliit.

Sotside langustrend on lõppenud

Teise maailmasõja järel, kui loodi SKDL, jäi SDP saagiks valimistel keskmiselt 25-26% häältest. Esimene mõõnaperiood, mil saadi vähem kui 30%, oli olnud juba 1920-ndatel, kui valimistel tuli konkureerida varasemate selliste vasakpoolsete koalitsioonidega, kus mängisid juhtivat rolli kommunistid.

Veel 2003. aastal oli SDP taga 24,5% valijatest, kuid võidu võttis siis Keskerakond. 2007. aastal langesid sotsid kolmandaks, jäädes alla ka paremtsentristlikule Koonderakonnale, mis võitis valimised 2011. aastal. 2015. aastal langeti juba neljandaks (Põlissoomlased rebisid samuti ette), saades vaid 16,5% häältest.

Varem oli SDP langusega valimistel kaasnenud tavaliselt Vasakliidu eelkäijate tõus (häälte jaotumisel kehtis nn. ühendatud anumate printsiip), aga käesoleval sajandil on ka Vasakliit kõigil valimistel järjest langenud.

Kahe suurima vasakerakonna paralleelset langemist kalduti seletama muutustega ühiskonna struktuuris – nende sotsiaalseks toetusbaasiks olnud traditsiooniline, organiseeritud töölisklass kuivas kokku. Kuid nüüd ennustatakse mõlemale korraga selget tõusu. Samuti näitavad küsitlused roheliste tugevat kasvu. Nemadki kuuluvad Soome poliitilisel maastikul vasaktsentristide hulka.

Sisuliselt on valijaskonna eelistustes toimumas nihe paremalt tagasi vasakule. Paljuski võib seda seletada pettumisega tänases valitsuses ja Põlissoomlastes, kes muide liigitasid ennast varem samuti vasaktsentristlikuks töölisparteiks (lihtsalt oma hoiakutelt konservatiivseks, mitte liberaalseks).

Põlissoomlaste allakäik jätkub

Nelja aasta eest võitis valimised Keskerakond, mis oli kuulunud varem neli aastat opositsiooni. Koalitsioon tehti vahepeal valitsust juhtinud Koonderakonna ja Põlissoomlastega.

Tavatarkus ütleb, et see oli Põlissoomlaste jaoks üldse esimene kord valitsusse pääseda. Nii lihtne see lugu siiski pole.

Põlissoomlaste juured ulatuvad tagasi aastasse 1959, kui Maaliidust (tänane Keskerakond) eraldunud seltskond, mida juhtis president Urho Kaleva Kekkoneni vana rivaal ja häälekas kriitik Veikko Vennamo, asutas Soome Maapartei (SMP). 1979. aastal võttis SMP juhtimise üle tema poeg Pekka, kellest sai 1983. aasta parlamendivalimiste järel neljaks aastaks rahandusminister.

1987-1989 oli ta transpordiminister, seejärel aga lahkus poliitikast riikliku posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte direktoriks. SMP, mis oli valitsusse kuuludes juba niigi toetajaid kaotanud, kannatas peagi veel kõvasti selle tõttu, et oma uues ametis postivõrku korrastades lasi Pekka Vennamo sulgeda palju maapostkontoreid, vihastades sellega välja varasemaid SMP valijaid.

Erakonna esimehed ja peasekretärid hakkasid kiiresti vahetuma. 1992. aastal said nendeks Raimo Vistbacka ja Timo Soini, kelle juhtimisel saadi 1995. aasta valimistel 1,3% häältest, mis andis erakonnale parlamendis ühe koha. Kuna SMP sattus siis väga raskesse rahalisse seisu, sisuliselt pankrotistus, asutati veel samal aastal uus erakond, mille juhtimist jätkasid samad mehed. Ka ülejäänud liikmed ning ideoloogilised alused võeti kaasa vanast parteist. Loodi lihtsalt uus juriidiline keha, mille nimeks sai Põlissoomlased.

1997. aastal asus Soini erakonna peasekretäri kohalt esimeheks. 1999. aasta valimistel toetas Põlissoomlasi 0,99% valijatest. Vistbacka säilitas siiski oma koha parlamendis (ta läks poliitikast erru alles 2011. aastal). Selliselt tasemelt alustades saigi erakond järgnenud valimistel ainult tõusta: 2003. aastal 1,57% (kolm kohta), 2007. aastal 4,05% (viis kohta), 2011. aastal 19,05% häältest (39 kohta).

2015. aasta valimistel saabus küll juba väike langus, saadi 17,65% häältest ja 38 kohta (36 tuhat häält vähem kui neli aastat varem), kuid samas tõusti erakondade arvestuses kolmandalt kohalt teiseks (Keskerakond läks siis küll jälle ette, aga Koonderakond ning sotsid langesid tahapoole). Nii pääsetigi taas valitsusse.

Soini: minu erakond kaaperdati

2017. aastal teatas mõõdukas populist Soini, kes oli juhtinud Põlissoomlasi 20 aastat, et tema enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Kui uueks juhiks valiti Jussi Halla-aho, kes on tuntud käremeelse euroskeptiku ning immigratsioonivastasena (tema retoorika jääb siiski maha näiteks EKRE ladvikut iseloomustavast kõnepruugist), tekkis aga kohe tõsine probleem, sest Keskerakonna ja Koonderakonna juhid teatasid, et nemad Halla-aho poolt juhitavate Põlissoomlastega koostööd ei tee.

Põlissoomlased visati koalitsioonist välja, kuid 20 nende parlamendisaadikut lahkus erakonnast ja moodustas uue fraktsiooni, millega koostöö jätkus. Soini süüdistas oma erakonna kaaperdamises ühendust Suomen Sisu (midagi sarnast nagu oli Eesti Rahvuslik Liikumine, mille aktivistide ühinemisel Rahvaliiduga sündis EKRE), kuhu Halla-aho ja tema lähemad kaasvõitlejad kuuluvad.

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkunute baasil loodi peagi erakond Sinine Tulevik, mida juhib Sampo Terho, kes oli Põlissoomlaste esimeheks kandideerides Halla-ahole alla jäänud. Nemad võivad saada nüüd parlamendis parimal juhul ühe koha.

Sinine Tulevik ei ole osutunud kuigi populaarseks (ei saa muidugi välistada võimalust, et nad hakkavad sarnaselt kunagi Soini poolt juhitud Põlissoomlastele vaikselt kasvama), kuid Põlissoomlaste langus on sellest sõltumata jätkunud.

Kohalikel valimistel said nad 2012. aastal 12,34%, aga 2017. aastal (need valimised toimusid kevadel, enne Halla-aho saamist erakonna juhiks) 8,8% häältest. Presidendivalimistel toetas nende kandidaati 2012. aastal 9,40%, aga 2018. aastal 6,93% valijatest. Mõlemal juhul saadi eelmise korraga võrreldes enam kui 80 tuhat häält vähem.

Nüüd ennustatakse Põlissoomlastele langemist viiendaks, tahapoole rohelistest. Halla-aho ei ole peaministrikandidaadina täna palju populaarsem kui Vasakliidu esinaine Li Andersson. Kõige enam eelistatakse näha sellel ametikohal roheliste juhti Pekka Haavistot. Tõenäoliselt saab selleks aga siiski SDP esimees Antti Rinne, kelle isiklik populaarsus jääb küll Haavisto omale alla, kuid erakonna oma mitte.

Artikkel ilmus 10. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.