Minu kommentaar “Välispoliitika arengukava 2030” eelnõule

Välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) algatusel hiljuti valitsuse poolt Riigikogule esitatud “Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu on pandud avalikule konsultatsioonile osalusveebis, kus igaüks saab seda kommenteerida. Kuna see eelnõu on saanud valitsuse heakskiidu (vastaval istungil osalesid ka EKRE juhid Mart ja Martin Helme), võib selle üle toimuvaid arutelusid pidada ilmselt suuresti vaid formaalsuseks, aga minu arvates vajaks see veel põhjalikku läbitöötamist. Jätsin osalusveebi alljärgneva kommentaari (mida ei ole seal praegu näha, sest see ootab veel moderaatori heakskiitu).

“Välispoliitika arengukava 2030” eelnõu vajaks kindlasti veel põhjalikku läbitöötamist. Järgnevalt on toodud vaid mõned tähelepanekud ja mõtted, mis mulle seda lugedes tulid.

Eelnõus on korrutatud aksioomina ettekujutust, et “julgeolekuolukord pingestub ja reeglitel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem nõrgeneb”; “kogu maailmas kasvab surve demokraatial, turumajandusel, inimõigustel ja õigusriigil põhineva väärtusruumi vastu”; “populismi mõju Lääne ühiskondadele, ühtsusele ja solidaarsusele kasvab”; “vabadusel, demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõiguste austamisel põhineva väärtusruumi üleilmne mõju väheneb ja vastukaal sellele suureneb”; “ideoloogiline ja religioosne äärmuslus, sellest tulenev terrorism ning autokraatlikud valitsemismudelid on üleilmselt laiendanud oma kandepinda ning vastustavad järjest rohkem demokraatlikku maailma ja selle toimimise põhialuseid.”

Ma saan aru, et selline alarmism peaks mobiliseerima Eesti välispoliitika kujundajaid töötama edaspidi tugevamalt selle nimel, et taolistele suundumustele vastu seista. Paraku (või õnneks) ei saa seda siiski pidada adekvaatseks kirjelduseks reaalsest olukorrast. “Global Terrorism Index 2018” kohaselt saavutas terroriaktides hukkunute arv maailmas kõrgpunkti 2014. aastal ning on pärast seda järjest langenud. Europoli vastavad raportid näitavad sama trendi: 2015. aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikides kokku 151, 2016. aastal 142, 2017. aastal 68 ja 2018. aastal 13 terrorirünnakute tulemusel hukkunut. “Global Peace Index 2019” näitas (esimest korda viimase viie aasta jooksul), et maailm muutus varasemaga võrreldes veidi rahumeelsemaks. Eesti langes selles pingereas küll aastaga tervelt nelja koha võrra, kuid seda üksnes põhjusel, et siin valitses mõõdetavate näitajate osas peaaegu täielik paigalseis, samas kui enamikus riikides need paranesid. “Democracy Index 2018” näitab, et poliitiline osalus on tõusuteel pea kõigis maailma regioonides. Levimas on küll usaldamatus poliitiliste institutsioonide suhtes, kuid see näitab üksnes pettumist demokraatia toimimises, mitte demokraatlikes väärtustes endis – võib koguni väita, et selline pettumine on tingitud just demokraatlike väärtuste laialdasemast levikust, mille tulemusel on järjest enam inimesi, kes näevad, et poliitilised institutsioonid (erakonnad, valitsused ja parlamendid), mis peaksid toimima demokraatlikele väärtustele tuginedes, kalduvad neid pahatihti ignoreerima. Rahulolematus demokraatiaga tuleneb seega suuresti kasvanud ootustest selle järele, mitte sellest, et inimkond oleks demokraatlikele väärtustele järjest enam selga keeramas.

Tundub, et välispoliitika valdkonda mõjutavate tulevikusuundumuste visandamisel on tuginetud vähemalt selles osas ettekujutusele, mille võib saada pealiskaudsest ja sensatsioonihimulisest klikimeediast ehk lähtutud sellest, millisena tajutakse hetkel valitsevat olukorda. See aga ei tähenda, et ka tegelikud trendid, millega meie välispoliitika pikemaajalisel kujundamisel arvestada tuleks, samas suunas viivad. Näiteks USA välispoliitika edasise arengusuuna kohta ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi president Donald Trumpi tegevuse põhjal, sest võib vabalt juhtuda, et juba järgmisel aastal valitakse seal presidendiks Elizabeth Warren, kes esindab hoopis teistsugust väärtusruumi ja lähenemist maailmapoliitikale – see aga mõjutaks oluliselt ka mujal valitsevaid trende.

Tulevik on muidugi lõpuni ettearvamatu ja selleks valmistudes tuleks alati arvestada ka kõige mustemate stsenaariumitega, kuid viimastes ei maksa kunagi näha ainumõeldavaid arengusuundi.

Järgmine punkt. Eelnõus rõhutatakse vajadust tõsta Eesti ühiskonna teadlikkust välispoliitikast. Tahetakse tõhustada teavitustegevust, et suurendada teadlikkust arengukoostöö ja humanitaarabi olulisusest. Plaanis on viia terviliku kommunikatsioonikava alusel läbi teavitus- ja kommunikatsioonitegevused, mis parandavad Eesti avalikkuse teadlikkust välispoliitikast ja julgeolekust. Sellise teavitustöö tulemuslikkuse mõõdikutena nähakse ette seda, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule ja NATO-le jääks vähemalt praegusele tasemele.

Leian, et sellisest omaenda kodanike välispoliitiliste hoiakute ja seisukohtade suunamiseks ning kujundamiseks mõeldud süstemaatilisest propagandategevusest, mis on üldiselt iseloomulik pigem autoritaarsetele režiimidele, tuleks meie riigi poolt küll hoiduda, sest see mõjub kohati hoopis kontraproduktiivselt, läheb tegelikult sügavalt vastuollu demokraatia vaimuga ning kujutab endast suuresti lihtsalt ressursside raiskamist. Vastavaid vahendeid oleks tunduvalt mõistlikum kasutada selleks, et suurendada Eestis intellektuaalset/akadeemilist võimekust, mida kasutatakse meie välispoliitika kujundamisel – sellega kaasneks kindlasti ka teadlikkuse kasv ühiskonnas laiemalt.

Kolmandaks, eelnõus seatud eesmärk jõuda aastaks 2030 selleni, et arengukoostööle läheb 0,33% Eesti RKT-st (poole rohkem kui läinud aastal), on ilmselgelt ebarealistlik. Palju tõsiseltvõetavam siht oleks 0,25%. Realistlikuma eesmärgi seadmine muudaks tõenäolisemaks mitte üksnes selleni jõudmise, vaid ka selle poole liikumise. Kui see tase, milleni jõuda tahetakse, asub nii kaugel, ei motiveeri see poliitikuid selleni jõudmise nimel tõsiselt pingutama – realistlikum eesmärk mõjuks neile motiveerivamalt, sest selle eesmärgini jõudmise saaksid nad kirjutada lõpuks enda arvele.

Eelnõu näeb ette, et tuleb soodustada hariduse ja teaduse rahvusvahelistumist, sest see toetab Eesti maine kasvu. Samuti tahetakse soodustada õpi- ja töörännet Eestisse. Üheks eesmärgiks on seatud turismi kasv.

Leian, et need punktid võiksid olla täpsemalt lahti kirjutatud. Näiteks vodka- ja seksiturism ei teeni kuidagi Eesti välispoliitilisi eesmärke (kui just ei tahetagi olla tuntud Põhjamaade Bangkokina), vaid hoopis kahjustavad riigi mainet. Välispoliitika arengukavas võiks rõhutada, et soodustatakse kultuuri-, loodus- ja konverentsiturismi osakaalu kasvu, eriti rahvusvaheliste konverentside korraldamist Eestis, sealhulgas poliitiliste konverentside ja tippkohtumiste, mille puhul Eesti toimib vahendajana.

Hariduse rahvusvahelistumine ja õpiränne on samuti keerukad ning kohati problemaatilised valdkonnad, mille puhul ei piisa nende üldsõnalisest mainimisest. Välispoliitika arengukavas võiks keskenduda sellele, et teistest riikidest pärit noorukite õppimine Eestis rahvusvaheliste suhete, avaliku halduse, diplomaatia ja poliitikaga seotud erialadel aitab kasvatada meil endale sõpru nende tulevase poliitilise eliidi hulgas, ja seda tuleks soodustada, sealhulgas arengukoostöö raames. Kuna kõige mõjuvam on just eeskuju, võiks võtta ühe mõõdikuna kasutusele EIU rahvusvahelise demokraatiaindeksi ning seada eesmärgiks Eesti jõudmise seal “vigaste demokraatiate” hulgast “täielike demokraatiate” hulka.

Eraldi võiks tuua välja ka selle, et on vaja toetada Eestis vähemlevinud võõrkeelte õppimist. Seda nii noorte kui ka praeguste diplomaatiliste töötajate puhul. Edaspidi võiks jälgida, et kõik Eesti suursaadikud valdaksid selle riigi kohalikku keelt, kuhu nad lähetatakse. Ja tuleb ka märkida, et saadikute korrapärane roteerumine võib küll näida hea ideena, kuid praktikas on efektiivsuse aluseks sageli kogemus – kui inimene lähetatakse varsti pärast seda, kui ta on jõudnud ennast ühes kohas korralikult sisse töötada ja luua endale juba vajaliku sidemete võrgustiku, järgmisse riiki, kus sellega tuleb alustada otsast peale, pole see tegelikult just kõige mõistlikum süsteem.

Eraldi väljatoomist vääriks kindlasti ka see, et Euroopa Liidu välisteenistuse võimekuse parandamine tähendab eelseisvatel aastatel praktikas ilmselt diferentseeritud integratsiooni tugevnemist. Näiteks Soome välisministeeriumi koostatud analoogses dokumendis on rõhutatud, et selleks võimaluseks valmistutakse (oma väärtuste ja huvide kaitsmiseks tahab Soome osaleda kõigis gruppides, mis langetavad riiki mõjutavaid otsuseid). Selline punkt oleks kindlasti omal kohal ka Eesti välispoliitika arengukavas.

Need olid vaid mõned mõtted, mis seda eelnõu lugedes tulid. Pikema ning üksasjalikuma kommentaari koos ülejäänud soovitustega muudatuste kohta võin anda siis, kui see eelnõu tõesti põhjalikult läbitöötamisele läheb. Antud kujul ei soovita ma seda Riigikogul vastu võtta. Olles lugenud varem teiste riikide sarnaseid dokumente, soovitan alustada tööd otsast peale nende korralikust kaardistamisest, mitte piirduda sellega, et mõnest üks või teine punkt oma arengukavasse kopeeritakse.

Hispaania poliitilise maastiku ümberkujunemine

Viimastel aastatel on Hispaania poliitilisel maastikul toimunud suurimad muutused pärast diktaator Francisco Franco (1892–1975) surmale järgnenud demokraatia taastamist. Tagasipöördumist minevikku ilmselt enam ei tule.

Hispaanias kujunes kohe pärast demokraatia taastamist välja kahe domineeriva erakonnaga süsteem, mille puhul paremtsentristid ja sotsid korjasid valimistel teineteisele vastandudes lõviosa häältest. Vaheldumisi võimul käies on nad juhtinud riiki juba aastakümneid sisuliselt üheparteiliste valitsustega, kuigi parlamendis on valitsuse püsimine sõltunud sageli väiksemate erakondade toetusest.

Polariseerumine jõudis kõrgpunkti eelmisel kümnendil, kui paremtsentristlik Rahvapartei ja vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP) kogusid parlamendivalimistel kahepeale kokku iga kord rohkem hääli kui kunagi varem: 1996. aastal 76,4%, 2000. aastal 78,7%, 2004. aastal 80,3% ning 2008. aastal 83,8%. Toimus poliitilise vastasseisu teravnemine, kuid võimul olid suhteliselt stabiilsed valitsused. 1996-2004 juhtis riiki Rahvapartei, seejärel HSTP.

HSTP taandumisest Rahvapartei krahhini

2011. aasta novembris leidsid aga aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Nende läbiviimiseks andis korralduse toonane peaminister José Luis Rodríguez Zapatero ise. HSTP oli juba saanud lüüa kevadel toimunud kohalikel valimistel. Opositsioon hakkas selle peale nõudma erakorraliste parlamendivalimiste korraldamist. Zapatero teatas lõpuks, et tema enam kolmandaks ametiajaks ei kandideeri ning uuel valitsusel peab olema võimalus võtta riigi juhtimine üle kohe aasta alguses.

See oli riigimehelik otsus, mis vastas tegelikult ka erakonna huvidele. Kogu oma teise ametiaja oli Zapatero valitsus maadelnud finantskriisi mõjudega, rakendades ebapopulaarset kärpepoliitikat, mille tulemusel sotside reiting järjest langes. Kaotus Rahvaparteile oli juba vältimatu. Ennetähtaegsed valimised võimaldasid kahjusid vähemalt veidigi vähendada. Samal ajal andsid need siis järgmisele valitsusele tõesti parema stardipositsiooni, vastates seega ka riigi kui terviku huvidele.

HSTP sai 2011. aasta sügisel valimistel 28,8% häältest, mis oli nende jaoks kogu demokraatia taastamisele järgnenud perioodi halvim tulemus. Rahvapartei häältesaak oli seevastu suurem kui kunagi varem – neid toetas 44,6% valijatest. Paremtsentristid said moodustada Mariano Rajoy juhtimisel enamusvalitsuse, mis püsis kenasti ametis järgmiste korraliste parlamendivalimisteni.

2015. aasta valimised tõid poliitilisele maastikule aga juba suuremaid muutusi. HSTP langus jätkus. Rahvapartei kukkus samale tasemele, kuhu sotsid jõudsid neli aastat varem. Vanad võimuerakonnad said kahepeale kokku kõigest 50,7% häältest. Nende arvelt pääses parlamenti kaks uut erakonda. Ühest servast vasakpoolne Podemos, teisest servast paremliberaalne Ciudadanos.

Kuna koalitsiooni ei suudetud moodustada, toimusid järgmisel aastal uued valimised. Nende järel suutis Rajoy küll esialgu võimule jääda, kuid eelmisel aastal tema vähemusvalitsus lõpuks langes. HSTP juht Pedro Sánchez moodustas uue vähemusvalitsuse, mille püsimine sõltus kümnekonnast väikeparteist, mis ajasid parlamendis igaüks omaenda poliitikat – ainus ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti Rahvapartei valitsusest. Oli kohe selge, et kaua selline lahendus koos ei püsi.

Käesoleva aasta aprillis toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Sánchez andis korralduse nende läbiviimiseks, sest valitsus ei suutnud suruda läbi tänavust riigieelarvet. (Pikemalt oli nendega seonduvast juttu 1. mail Kesknädalas ilmunud artiklis “Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?”.) HSTP jõudis tagasi sisuliselt samale tasemele, kuhu langeti 2011. aastal, saades 28,7% häältest. Rahvapartei häältesaagiks kujunes aga kõigest 16,7%, mis on nende ajaloo halvim tulemus.

Kahepeale kokku said vanad võimuparteid vaid 45,4% häältest. Parlamenti pääses ka 2013. aastal asutatud rahvuspopulistlik Vox. Näis, et need valimised tähistavadki kahe domineeriva erakonnaga süsteemi lõppu. Kuid selle vormistamine on jäänud venima.

Uued erakonnad ajasid pilli lõhki

Parlamendi praeguses koosseisus on jõudude jaotus selline, et kõige stabiilsema koalitsiooni võinuks moodustada HSTP ja Ciudadanos. Neil on kahepeale kokku 180 kohta 350-st. Valimistel kuulusid nad aga paraku vastandlikesse leeridesse ning pärast valimisi jäid Ciudadanose ridades peale need, kes välistasid koostöö sotsidega, et hoida strateegilist liitu Rahvaparteiga. Nii jäigi juba eos sündimata mõõdukas, tsentristlik valitsus, mis võinuks ületada Hispaania sügava poliitilise lõhestatuse.

Teine võimalus oli see, et valitsuse moodustavad HSTP ning Unidas Podemos (see on valimisliit, kuhu kuulub lisaks Podemosele rida väiksemaid vasakparteisid). Neil on parlamendis kokku küll ainult 165 kohta, aga vähemusrahvuste esindajate armust võinuks nende valitsus siiski ametisse saada. Läbirääkimisi selle moodustamiseks peeti kaua ja tõsiselt, kuid lõpuks jooksid need ikkagi ummikusse.

Podemos tahtis saada enda kontrolli alla nii suurt osa valitsuse sotsiaalkulutustest kui ka rahandusministeeriumi, aga HSTP pidas seda liiga riskantseks. “Kokkulepe ei olnud võimalik. Ma tahan olla Hispaania peaminister, kuid mitte iga hinna eest,” teatas Sánchez. “Me ei saa anda riigikassat kellegi sellise kätte, kes ei ole kandnud mitte kunagi mingit vastutust riigieelarve eest.”

Sáncheze mure oli minu arvates põhjendatud. Podemose ideed on selles vallas kohati tõesti sellised, mida on kombeks kirjeldada eufemismiga “intellektuaalselt huvitavad”. Analüütikud on üldiselt seisukohal, et Podemos küsis liiga palju, aga nemad ise leiavad muidugi, et HSTP oli hoopis liiga järeleandmatu. Nii või teisiti läks asi luhta. Koalitsiooni moodustamine ebaõnnestus.

23. juulil oli parlamendis esimene hääletus küsimuses, kas Sánchez peaks jätkama peaministrina. Häältega 124 poolt, 170 vastu, 52 erapooletut ning neli puudujat kukkus tema kandidatuur läbi. Poolt hääletasid ainult sotsid. Vastavalt seadusele toimus kahe päeva pärast uus hääletus. Kandidaat oli sama, kuid hääled jagunesid veidi teisiti. Nüüd hääletas vastu 155 ja erapooletuks jäi 67 saadikut. Kataloonia Vabariiklik Vasakpartei liikus erapooletute kilda, kus olid juba varem ees Podemos ja baskide parteid.

Sánchez oli palunud, et ka Rahvapartei ja Ciudadanos jääksid erapooletuks, andes talle sellega võimaluse moodustada HSTP vähemusvalitsus ning hoida ära jõudmine uute erakorraliste valimisteni, kuid seda palvet ei võetud kuulda.

Hiljemalt 23. septembril peab toimuma parlamendis kolmas hääletus. Kui ka siis peaministrit ametisse ei kinnitata, leiavad 10. novembril aset ennetähtaegsed parlamendivalimised. Kuna tänase seisuga ei kavatse Ciudadanos oma vastuseisust Sánchezese jätkamisele peaministrina loobuda (kellegil teisel ei ole nüüd aga vähimatki lootust vajalikke hääli kokku saada), eeldab Sánchezese uue valitsuse sünd suuri järeleandmisi Podemosele, katalaanidele ja baskidele.

Maastiku ümberkujunemine jätkub

Küsitluste kohaselt eelistab 37,9% valijatest, et koalitsiooni moodustaksid HSTP, Podemos ja iseseisvusmeelsed katalaanid. 33,5% näeks parema meelega võimul HSTP ja Ciudadanose koalitsiooni. Vaid 18,4% soovib, et HSTP valitseks edasi üksinda. Eelistatuim peaminister ja populaarseim erakonnajuht on jätkuvalt Sánchez, kuid poliitikute suutmatus kokkuleppele jõuda kahjustas rängalt ka tema reitingut.

Varem oli rohkem neid, kelle hinnang Sáncheze tegevusele oli positiivne, aga augusti alguses andis juba 54,7% küsitletutest talle negatiivse hinnangu. Samas on teiste erakondade juhid rahva silmis veelgi hullemad tegelased. Podemose juht Pablo Iglesias ning Ciudadanose juht Albert Rivera on suutnud oma maine möödunud kevade ja suve jooksul nii maha mängida, et see on kahjustanud ka nende erakondade reitinguid. Praeguse seisuga saaksid HSTP ja Rahvapartei valimistel kokku taas enam kui 50% häältest.

Kuid seda üksnes juhul, kui parlamendivalimistel ei osale kevadel Madridi linnavolikogu valimisel enim hääli kogunud vasaktsentristlik Más Madrid, mis sündis osaliselt Podemosest eraldumise teel. Neile kaotaksid valijaid kõik suuremad erakonnad, sest vanades võimuparteides on paljud pettunud, aga uued jõud ei ole suutnud neile pandud lootusi täita.

Artikkel ilmus 28. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Uus reaalsus Prantsusmaa poliitikaelus

Nicolas Hulot – populaarseim Prantsuse poliitikategelane

Prantsusmaa poliitilisel maastikul on toimunud viimaste aastatega põhjapanevad muutused. Varem riigi poliitilist palet kujundanud suur vastasseis paremtsentristlike konservatiivide ja sotside vahel ei oma enam tähtsust.

2015. aastal, kui Rahvaliikumise Liit nimetas ennast Nicolas Sarkozy ettepanekul ümber erakonnaks Vabariiklased, lootsid Prantsuse konservatiivid, et paari aasta pärast tulevad nad riigis taas võimule. Läks teisiti. Vabariiklaste presidendikandidaadi valimisel jäi Sarkozy esimeses voorus, kus andis hääle ligi 4,3 miljonit prantslast, ootamatult alles kolmandaks. Teisest voorust võitjana väljunud François Fillon platseerus samale kohale järgnenud üldvalimistel. Esimest korda sõjajärgse Prantsusmaa ajaloos ei jõudnud paremtsentristide kandidaat presidendivalimistel teise vooru.

Filloni toetas siiski viiendik valijatest. Mõned kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel said paremtsentristid kokku 21,6% häältest. Saabunud madalseisust väljapääsu otsides jõuti järeldusele, et tuleb liikuda rohkem paremale, läheneda oma retoorikas Marine Le Peni omale. 2017. aasta detsembris valiti erakonna juhiks Laurent Wauquiez, kes üritas teha just seda.

Tulemus: eurovalimistel saadi nüüd kõigest 8,5% häältest. Wauquiez astus selle peale muidugi ametist tagasi. Vabariiklased hakkavad varsti uut juhti valima. Vaadatakse igatsevalt Sarkozy poole, kelle ametiaeg presidendina tundub paljudele prantslastele tagantjärele ilusam kui sellele järgnenu. Sarkozy ise on aga öelnud, et ei kavatse tegevpoliitikasse naasta. Tänavu avaldas ta mälestusteraamatu, kus võtab kokku oma elu ja karjääri enne presidendiks saamist. Kirja on vaja panna ka mälestuste järgmine osa.

Kuidas uuesti jalgele tõusta, selle kohta ei ole paremtsentristidel praegu mingeid ideid. Eurovalimistel saadud paugu järel valitseb täielik nõutus. Üks võimalus on muidugi läheneda veelgi rohkem Le Penile. Aga küsitlused näitavad, et koostöö temaga on isegi erakonna allesjäänud toetajate silmis kõige ebasoovitavam variant üldse – seega jääb ära.

Vasaktiiva kokkuvarisemine

Sotsialistlik Partei, mis võitis veel 2012. aastal nii presidendi- kui ka parlamendivalimised, langes viis aastat hiljem mõlemas pingereas kogutud häälte arvu järgi viiendaks. Tänavu eurovalimistel saadud kuues koht ja 6,2% häältest on nendegi jaoks uus negatiivne rekord.

Samal ajal on käinud alla ka kunagi üpris suurt mõju omanud Prantsusmaa Kommunistlik Partei. 1960-ndatel ja 1970-ndatel toetas kommuniste enam kui viiendik Prantsuse valijatest, aga viimastel parlamendivalimistel said nad ainult 2,7%, eurovalimistel 2,5% häältest. Europarlamendis ei ole neil enam ühtegi saadikut.

Vahepeal näis, et vanade vasakparteide arvelt kerkib esile 2008. aastal sotside ridadest lahkunud Jean-Luc Mélenchoni liikumine, mis paigutub oma vaadetelt sisuliselt sotside ja kommunistide vahele, kuid sellegi hoog on raugenud. Mélenchon sai presidendivalimistel 2012. aastal 11,1% ja 2017. aastal 19,6% häältest, aga täna toetaks teda vähem kui 10% valijatest. Parlamendivalimistel said Mélenchoni toetajad 2012. aastal 6,9% ning 2017. aastal 11,0% häältest, kuid eurovalimistel toimus juba väike langus: 2009. aastal saadi 6,5% ja 2014. aastal 6,6%, aga tänavu 6,3% häältest.

Prantsusmaal, nagu tegelikult ka mujal, sõltub erakondade käekäik suurel määral nende juhtidest. 1951. aastal sündinud Mélenchoni aeg poliitikas hakkab läbi saama, kuid sama tuntud ja karismaatilist mantlipärijat tema seljatagant tulemas ei paista. Seetõttu võib ennustada, et Mélenchoni liikumine hääbub koos tema endaga.

2017. aastal sotsidele valimistel kaks hävitavat lüüasaamist toonud Benoît Hamon asutas kohe pärast seda ühe uue erakonna, mis pidi idee poolest saama vasakpoolsete jõudude ühendajaks, aga on toiminud nende killustajana. Mehe enda reiting püsib küsitluste kohaselt küll samal tasemel nagu 2017. aastal, mil ta sai presidendivalimistel 6,4% häältest, kuid eurovalimistel kukkus erakond nüüd tema juhtimisel läbi: saadi 3,3% häältest, aga mitte ainsatki kohta.

Kusagil 1% kandis kõigub paar päris antikapitalistlikku erakonda, mis on suutnud saavutada tagasihoidliku esindatuse kohalikes omavalitsustes. Peale nende tegutseb Prantsusmaal veel kümneid väikeseid vasakäärmuslikke parteisid, kuid need ei ole enam märkimisväärsed. Ühtegi jõudu, mis võiks vasakpoolsed taas poliitiliselt relevantseks muuta, hetkel näha ei ole. Teoreetiliselt peaks Mélenchoni ja Hamoni parteide äravajumine aitama sotsidel lõpuks uuesti tõusta, aga see võimalus on praegu vaid hüpoteetiline.

Macroni ja Le Peni vastasseis

Seda, et traditsiooniline parem-vasak vastasseis on oma aja ära elanud, on kuulutatud küll varemgi, kuid seda teinud jõud on jäänud valimistel üldiselt siiski nende varju, kellele nad hingekella lõid. Nüüd on asjad teisiti.

2017. aasta presidendivalimiste eel üritasid Emmanuel Macron ja Marine Le Pen jätta muljet, et uus suur vastasseis on avatuse ja suletuse ehk globalismi ja rahvusluse vahel. Tulemused kinnitasid, et see oli mõlemale kasulik. Macron valiti presidendiks ja Le Pen pääses valimiste teise vooru. Hiljem on nad sama ratsu seljas edasi liikudes aga hoogu kaotanud.

Le Peni partei sai juba 2017. aastal parlamendivalimistel vähem hääli kui viis aastat varem. Eurovalimistel suudeti tänavu hoida 2014. aastal saadud esikohta, aga häältesaak langes ja varasemaga võrreldes kaotati mitu kohta.

Macroni liikumine ei sündinud tühjalt kohalt, vaid lähtus liberaalsest, tsentristlikust traditsioonist, mis on täitnud sõjajärgse Prantsusmaa poliitikaelus kolmanda peavoolu rolli. Presidendivalimistel sai ta esimeses voorus 24,0% ning parlamendivalimistel tema toetajad 32,3% häältest (valimissüsteemi eripärade tõttu tagas teine voor neile kohtade jaotuses tugeva enamuse). Eurovalimistel saabus aga juba tagasilöök – loodeti, et vana valem (vastandumine Le Penile) kindlustab võidu, kuid jäädi sisuliselt viiki. Kohti saadi täpselt sama palju nagu Le Peni partei (23), kuid hääli veidi vähem – 22,4%.

Presidendiks saades oli Macroni reiting kõrge, aga paari aastaga on see kõvasti langenud. Ta on valitsenud kohati lausa autoritaarsusse kalduva neoliberaalina, kes teenib eelkõige ühiskonna jõukama kihi huve. Le Peni partei toetusbaas kaldub seevastu olema tugevaim seal, kus olid varem vasakpoolsete tugialad. Selles mõttes on vasak-parem vastasseis omandanud lihtsalt uue vormi.

Küsitlused näitavad, et kui praegu toimuksid uued presidendivalimised, pääseksid teise vooru taas Marcon ja Le Pen ning presidendiks valitaks jälle Macron. Küll väiksema ülekaaluga kui 2017. aastal, mil ta sai 66,1% häältest, aga siiski täiesti kindlalt.

Roheliste kerkimine jätkub

Eurovalimistel olid Prantsusmaal ainsad selged võitjad rohelised. Paremtsentristid ja vasaktiib varisesid kokku, Le Peni partei kaotas kohti ja Macroni oma ei suutnud saavutad enda eesmärki, kuid rohelised võisid oma tulemusega täiesti rahule jääda. 2014. aastal toetas neid 8,9%, nüüd 13,5% valijatest. Kohti saadi eelmine kord kuus, nüüd 12.

Kui 2022. aasta presidendivalimistel kerkib esile mõni must hobune, võib ta tulla just sellest suunast. Teada on ka tema nimi: Nicolas Hulot.

Uudisteajakirja Paris Match tellimusel valmis hiljuti küsitlus selle kohta, kui kõrgelt prantslased oma tuntumaid poliitikategelasi hindavad. Hulot oligi ainuke, kellesse suhtuti valdavalt positiivselt – nii hindas teda 71% vastajatest. Järgnes ekspresident Sarkozy, kelle puhul oli vastav näitaja 47%. Macronil aga kõigest 36%, Le Penil 29%.

Hulot ei kuulu ühtegi erakonda. Ta on tuntud ajakirjanik ja keskkonnaaktivist. 2017. aastal sai temast keskkonnaminister, kuid 2018. aasta augustis astus ta ametist tagasi, süüdistades president Macroni selles, et ta ei võta keskkonnaküsimusi tõsiselt. 2011. aastal osales Hulot parteisse astumata kandidaadina roheliste presidendikandidaadi valimisel, pääsedes teise vooru, kuid jäi seal alla ühele eurosaadikule.

Parteipiletiga rohelistest on praegu kõige kõrgema reitinguga eurosaadik Yannick Jadot. Teda hindab positiivselt 42% prantslastest. Kuid presidendivalimistel ei ületaks toetus talle erakonna reitingut. Hulot puhul oleks asi ilmselt teisiti, sest tema saaks esineda sõltumatu kandidaadina. Täna näib tema olevat ainuke, kes võib rikkuda ära Macroni ja Le Peni suure mängu.

Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eesti ajakirjandus “Mein Kampfist”

Hiljuti ilmus eesti keeles uus tõlge Adolf Hitleri teosest “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Seoses sellega väärib meenutamist, kuidas see raamat võeti meie mail vastu ajal, mil Hitler oma tähelendu alustas.

Hitler hakkas figureerima eestikeelse meedia uudistekülgedel 1923. aastal juba enne kurikuulsat õllekeldriputši Münchenis, aga tema raamat “Mein Kampf” jäi siin pikalt tähelepanuta. See on ka täiesti mõistetav, sest 1920-ndatel ei olnud ta saksa poliitikaelus just esimese suurusjärgu täht. Pealegi on “Mein Kampf” üsna paks ja raskesti loetav raamat, mitte kerge ajaviitelektüür.

Natsionaalsotsialistide esiletõus algas Saksamaal alles 1930-ndatel. Tõuke selleks andis 1929. aasta sügisel vallandunud Wall Streeti börsikrahh, mis kutsus esile üleilmse finantskriisi. Mõne aastaga langes Saksamaa tööstustoodang 41% ning väliskaubandus 61%. Samal ajal kasvas töötus 232% – 1932. aastaks oli enam kui 30% Saksamaa tööjõust töötu. Meeleheitel inimesed, kes otsisid tekkinud raskest olukorrast väljapääsu, jõudsidki siis Hitlerini, kes kujutas patuoinastena juute ja lubas kehtestada uue korra.

“Mein Kampf” kujutas endast nii tema elulugu kui ka natsionaalsotsialistliku liikumise poliitilist programmi. Eestikeelses meedias oli sellest esimest korda juttu 1932. aasta augustis, kui Tartus ilmunud nädalaleht Herold märkis Hitlerit ja tema liikumist tutvustades: “Oma eluloo Hitler jutustab kaheköitelises raamatus “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Need autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and.”

“Hitler ei ole kaugeltki rumal inimene,” lisati samas. “Ta on enesearmastaja, kättemaksuhimuline ja äärmiselt auahne.”

Juulis olid Saksamaal toimunud valimised, millega natsid tõusid parlamendis suurimaks jõuks. Tänu sellele sai Hermann Göring siis küll Riigipäeva spiikriks, kuid teiste erakondade vastuseisu tõttu Hitler veel riigikantsleri toolile ei pääsenud. Novembris toimusid uued valimised, kus natsid kaotasid juba hulga kohti – Hitler tõusis aga sellele vaatamata 1933. aasta jaanuaris lõpuks valitsusjuhiks, sest Keskerakond sõlmis natsidega kokkuleppe võimu jagamiseks.

Tõeline huvi Hitleri teose vastu tärkaski Eestis alles siis, kui natsid Saksamaal võimule tulid. 1933. aasta mais resümeeris Jaan Kärner seda ajalehes Nool: “Oma teoses “Mein Kampf” (“Minu võitlus”) kirjutab Hitler, et saksa rahvas võivat ainult maadevallutamisega võita selle koha maailmas, mis talle peab kuuluma. Hitleri hing otse mässavat nende kirjanike vastu, kes näevad territoriaalseis vallutamisis rahvaste püha õiguse vägistamist. Tema arvates ühelegi rahvale ei kuulu mitte ühtki ruutmeetrit maad jumalast antud õiguse alusel. Saksa rahvale aga olevat tehtud kohuseks alatiselt võidelda oma igapäevase leiva eest, ja järelikult tal on õigus ka maadevallutamiseks. Oma lastele igapäevase leiva kindlustamiseks – selleks olevat rahvussotsialistid valmis saksa rahva verd valama, ja nad võtvat selle eest vastutuse endile jumala ees.”

“Teiste rahvaste elu- ja enesemääramisõigust ei panda mikski, rahvaste rahuliku koostöö mõte hüljatakse. Ainus õigus, mida tunnustatakse, on jõud, vägivald. Tugevama õigus võita ning orjastada nõrgemat. See on küllaltki selge keel, mida siin kõneldakse,” võttis Kärner kokku Hitleri õpetuse tuuma.

“Aga see saab meile veel selgemaks, kui samast raamatust loeme, et Saksa ekspansioonipoliitika ei pea teostuma mitte kuski Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais “teise järgu riikides”. Saksa igivana tung idasse määrab pruunsärkide välispoliitika sisu ja sihi. Balti rannikule on suunatud eeskätt nende moodsate ordurüütlite pilgud,” märkis ta samas. “Meie kodumaa tulevase teutoonide asumaana – kujutelgem kord tõsiselt, mis see tähendab. Tuletagem meelde viieteistkümne-aasta tagust okupatsiooniaega, et saada aimu selle praktilisest “väärtusest”. Ärgem lohutagem end lühinägeliselt, et “nüüd see enam ei ole võimalik”. Meie saatus ei ripu mitte platoonilisest enesemääramispõhimõttest, vaid rahvusvahelisist reaalsete jõudude vahekordadest. Ja need vahekorrad, meie iseseisvusele seni soodsad, on saksa rahvussotsialismi võidulepääsuga põhjalikult muutunud.” See oli küllaltki läbinägelik analüüs, mille paikapidavust ajalugu hiljem kinnitas.

1934. aasta jaanuaris võttis ajaleht Vaba Sõna aga kokku natside esimese valitsusaasta: “Valitseva võimu järele on ennast seadnud ka saksa vaimuelu. Hitleri “Mein Kampf” on muutunud saksa uueks evangeeliumiks, kust truualandlikud saksa teadusemehed otsivad ja leiavad uusi tõeavaldusi ja on jõudnud nendele rajada uue rassiteooria ja palju uusi põrutavaid vaimuõisi saksluse ülistamiseks. Selle kroonuteaduse kõrval on muu vaimuelu sootuks soiku jäänud ja kohutavalt tagurpidi läinud, nagu see tavaliseks nähteks maades, kus valitseb diktatuur oma pimeda kitsarinnalisusega.”

PS. Natside võimu kindlustudes muutus suhtumine Hitleri raamatusse siiski Eestiski leebemaks. 1938. aastal toimus Berliinis suur ülemaailmne käsitöönäitus, kus Eesti väljapanek sisaldas meie rahvuslike suurteoste kõrval ka uhkes köites “Mein Kampfi”. Päevaleht küll imestas selle üle, märkides, et see “tundub olevat nagu liigne ja pisut palju ennast alandav”, kuid Ühistegelised Uudised raporteeris rõõmsalt, et see võis aidata kaasa eestlastele osaks saanud auhindade sajule. Tuleb muidugi märkida, et sel ajal valitses Eestis vaikiv ajastu, ajakirjandus oli allutatud tsensuurile, paljud väljaanded suletud – inimesed ei saanud avaldada oma mõtteid enam kaugeltki nii vabalt nagu 1930-ndate algupoolel.

Artikkel ilmus 15. augustil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Itaalia valitsus jõudis oma loogilise lõpuni

Itaalias eelmisel aastal võimule tulnud populistide koalitsioon kannatas algusest peale suurte sisemiste lahkhelide all. Nüüd on selle laul lauldud. Riik tüürib erakorraliste valimiste poole.

1990-ndate keskpaigast alates käis poliitiline võitlus Itaalias kahe suure erakondade koalitsiooni vahel. 2018. aasta märtsis kogus aga valimistel enim hääli Viie Tähe Liikumine, mis ei olnud seotud kummagi blokiga – seda toetas ligi kolmandik valijatest. Samal ajal tõusis Silvio Berlusconi poolt loodud parempoolse koalitsiooni juhtivaks jõuks rahvuspopulistlik Liiga – neile läks veidi enam kui 17% häältest.

Pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi hülgasid rahvuspopulistid oma varasemad partnerid, et moodustada valitsuskoalitsioon valimiste võitjaga. Peaministriks kutsuti juuraprofessor Giuseppe Conte, kes ei olnud seotud ühegi erakonnaga. Liiga juht Matteo Salvini sai siseministriks. Viie Tähe Liikumise juht Luigi Di Maio sai majandusministriks. Valitsus astus ametisse eelmise aasta juunis.

Praegu on seis selline, et Liiga saaks nüüd küsitluste kohaselt 37-38%, kuid Viie Tähe Liikumine ainult 17-18% häältest – erakonnad on sisuliselt omavahel kohad vahetanud. Nende vahele platseeruks aga taas vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, mida kavatseb toetada 22-23% valijatest.

Valitsus püsis savijalgadel

Koalitsiooni iseloomustas algusest peale selle osapoolte pidev omavaheline tülitsemine – olukorra tragikoomilisust näitab seegi, et peaminister Conte ähvardas nende jagelemise pärast korduvalt tagasi astuda.

Europoliitika osas puudutas viimane suurem lahkheli Ursula von der Leyeni kinnitamist Euroopa Komisjoni presidendiks. Liiga saadikud hääletasid europarlamendis tema vastu, aga Viie Tähe Liikumine oli poolt. Liiga käitumine vihastas ka peaminister Contet, kes toetas sakslanna kandidatuuri. Liiga juht Salvini süüdistas seevastu kõiki teisi itaallaste rahvuslike huvide reetmises. Tema ise on praegu aga uurimise all seoses väidetega, et erakond üritas hankida oma eurovalimiste kampaaniaks raha Venemaalt.

Terves reas küsimustes valitsevate erimeelsuste tõttu kasvasid pinged kahe erakonna vahel nii suureks, et juba mõne nädala eest oli tõsiselt õhus ennetähtaegsete parlamendivalimiste korraldamine. Toona läks see karikas napilt mööda. Eelmisel nädalal, kui parlament oli just suvepuhkusele läinud, teatas Salvini aga, et parlament tuleb kohe uuesti kokku kutsuda, sest valitsus on kaotanud enamuse ning peaminister peab läbima usaldushääletuse.

Ajendi selliseks avalduseks andis talle kolmapäeval toimunud hääletus, kus Liiga oli koos opositsiooniliste erakondadega vastu Viie Tähe Liikumise algatusele tõkestada Torino ja Lyoni vahele kavandatud kiirraudtee ehitamine. 270-kilomeetrine raudtee, mille jaoks tuleb rajada pikk tunnel läbi Alpide, läheb kalkulatsioonide kohaselt maksma 25 miljardit eurot. Osa rahast peaks tulema küll Euroopa Liidu eelarvest, kuid Itaalia omaosalus oleks siiski väga suur.

Viie Tähe Liikumine leiab, et seda raha on mõistlikum kasutada olemasoleva raudteevõrgu korrastamiseks, mitte sellise vastuolulise ja küsitava väärtusega projekti elluviimiseks. Liiga näeb sellises raudteeühenduses Prantsusmaaga aga suurt võimalust Põhja-Itaalia majanduse turgutamiseks. Kahe erakonna jagelemine on kestnud selles küsimuses juba pikemat aega.

Käesoleva artikli kirjutamise ajal ei ole veel teada, millal parlament uuesti kokku tuleb. Üldiselt arvatakse, et koalitsiooni lagunemine on nüüd vaid vormistamise küsimus. Liiga on võtnud suuna erakorralistele valimistele, lootes muuta oma kõrge reitingu kohtadeks parlamendis. Eurovalimised õnnestus neil juba võita. Samuti on parempoolsetel läinud hästi sel aastal regioonides toimunud valimistel (sellel tasandil on Liiga jätkuvalt osa koalitsioonist, kuhu kuulub ka Berlusconi erakond Forza Italia).

Võimalik vasaktsentristlik alternatiiv

Puht matemaatiliselt on senisele valitsusele olemas ka vasaktsentristlik alternatiiv. Viie Tähe Liikumine ja Demokraatlik Partei omaksid täna parlamendis kahepeale kokku tugevat enamust.

Demokraatlik Partei juhtis valitsust parlamendi eelmisel ametiajal, aastatel 2013–2018. Just sellele erakonnale vastandudes õnnestus Viie Tähe Liikumisel läinud aastal valimised võita. Seetõttu jäigi nende koalitsioon pärast valimisi sündimata. Programmiliselt on nende ühisosa siiski küllaltki suur. Vähemalt pikemas perspektiivis ei saa koostööd välistada, isegi kui praegu selleni ei jõuta.

Käesoleva aasta märtsis valiti Demokraatliku Partei uueks juhiks Nicola Zingaretti, kes on pärit erakonna vasakpoolsemast tiivast. Tõenäoliselt kujuneb erakorraliste valimiste korral just temast Salvini peamine konkurent peaministri ametikohale.

Vähemalt vasaktsentristide juhina on Zingaretti mandaat üsna tugev. Kõigepealt viidi valimised läbi erakonna liikmete hulgas – nii jäi kuuest kandidaadist sõelale kolm. Seejärel said valimistest võtta osa kõik erakonna toetajad, kes annetasid sellele vähemalt paar eurot. Valijaid tuli kokku ligi 1,6 miljonit. Zingaretti sai 66% häältest.

Eurovalimistel sai Demokraatlik Partei tänavu 22,7% häältest – kõvasti vähem kui viis aastat varem, aga siiski paremuselt teise tulemuse. See kinnitab, et nimetatud erakond on jätkuvalt üks Itaalia tugevamaid poliitilisi jõude.

Spekuleeritud on ka võimalusega, et peaminister Conte võib luua valimisteks uue erakonna. Ta on üks riigi populaarseimaid poliitikuid, jäädes küsitluste kohaselt alla ainult president Sergio Mattarellale. Seni ei ole ta selles suunas siiski mingeid samme astunud.

Salvini vastuoluline poliitika

Liiga tõusu taga on eelkõige siseminister Salvini, kelle bravuurikad sõnavõtud pälvivad alati palju tähelepanu. Salvini üritab esineda Itaalia kaitsjana immigrantide eest, süüdistades kõiki teisi erakondi ja meediat pidevalt rahvuslike huvide reetmises, Liiga vastu suunatud vandenõudes ning kõikvõimalikes muudes pattudes. Eks selline stiil ole meile hästi tuntud ka tema kohalike jäljendajate repertuaarist.

Ei saa öelda, et tegemist oleks ainult retoorikaga. Siseministrina on Salvini astunud mitmeid samme Itaalia asüüli- ja immigratsioonipoliitika muutmiseks. Kohati on nende mõju olnud aga küllaltki küsitava väärtusega.

Näiteks on pea poole võrra vähendatud summat, mida Itaalia valitsus maksab päevas iga asüülitaotleja kohta, et pakkuda neile süüa, peavarju ja integratsiooniga seotud teenuseid. Salvini ja tema toetajad on esitlenud seda kokkuhoidu suure võiduna. Praktikas on see aga tähendanud seda, et keeletunnid jäävad ära ning asüülitaotlejaid koondatakse kokku suuremate hulkadena, toimub nende getostumine.

Asüülitaotlejatele makstava nn. taskuraha kärpimine on viinud reaalsuses selleni, et nad üritavad hankida endale kulutamiseks raha muul moel. Nii on Salvini poliitika tagajärjel kasvanud tegelikult just selline immigrantidega seotud kuritegevus, mille eest ta on lubanud itaallasi kaitsta. Liiga toetajad on aga praegu rahul. Nende arvates ajab Salvini õiget asja.

Tema võit ei ole samas juba ette kindel. Itaalia poliitika on olnud viimastel aastatel väga volatiilne. Seal kehtib kindlasti reegel, et kohti jagatakse alles siis, kui hääled on kokku loetud.

Artikkel ilmus 14. augustil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Nädala juubilar: Dacian Cioloș 50

Keskmisele eestlasele ei ütle Dacian Julien Cioloșe nimi ilmselt rohkem kui mõne Eesti juhtivpoliitiku oma keskmisele rumeenlasele. See näitab, kui kaugel meie poliitilised ruumid teineteisest asuvad. Laiemas rahvusvahelises plaanis ehk suures pildis oleme küll kõik üks Ida-Euroopa, aga paremini teatakse siin ikkagi Beneluxi riikide vanu eurohaisid ning globaalse haardega suurriikide poliitikuid, mitte teiste perifeersete maade riigimehi, kuigi nemad võivad esindada meile palju lähedasemaid huve.

Rumeenlasi, keda on maailmas kokku umbes 25 miljonit, me päris väikeseks rahvaks muidugi nimetada ei saa. Eestlastega võrreldes on neid ju lausa väga palju. Rumeenias endas elab praegu ligi 19,5 miljonit inimest. Globaalses plaanis on seda vähe, vaid 0,25% kogu meie planeedi rahvastikust, kuid Euroopa Liidus ollakse sellega rahvaarvult seitsmes riik (Poola järel ja Hollandi ees). See annab rumeenlastele ka tunduvalt suurema kaalu Euroopa Parlamendi töös. Rumeeniast valiti sinna 32 saadikut, kes tulid seitsmest erakonnast, kuid jagunesid ära kolme suurima fraktsiooni vahel.

Euroopa Rahvapartei (paremtsentristide) fraktsiooni läks kolmest erakonnast kokku 14 saadikut ning sotside (vasaktsentristide) fraktsiooni kahest erakonnast kokku 10 saadikut (Suurbritannia lahkumisel Euroopa Liidust saadakse seal üks koht juurde). Fraktsiooni nimega Uuenev Euroopa (liberaalid ehk varasem ALDE fraktsioon, kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakonna ja Reformierakonna esindajad) läks seega kahest Rumeenia erakonnast kokku kaheksa saadikut. Nii Euroopa Rahvapartei kui ka sotside fraktsioonis said rumeenlased enda kätte ühe asepresidendi kohtadest. Dacian Cioloș valiti aga liberaalide fraktsiooni juhiks.

Loomulikult ei tõusnud ta sellele kohale nii, et teda ei oleks Euroopa poliitilistes ringkondades varasemalt tuntud. Kaugel sellest. 2010–2014 oli ta ju Euroopa Komisjonis põllumajandusvolinik. Sellesse ametisse astudes tegi Cioloș tiiru peale kogu Euroopa Liidule, käies ka Eestis. 2015–2017 oli ta Rumeenia peaminister, osaledes seega Euroopa Ülemkogu töös. On äärmiselt tähelepanuväärne, et kogu selle aja jooksul ei kuulunud Cioloș ühtegi erakonda. Tema võlgneb oma poliitilise karjääri enda erialasele asjatundlikkusele, mitte mõne partei ridades toimetamisele.

Sündinud 1969. aasta 27. juulil Zalău linnas, kus elas siis umbes sama palju inimesi nagu täna Viljandis, veetis Cioloș suure osa oma lapsepõlvest maal vanavanemate juures, kus puutus juba varakult kokku talutöödega. Ta lõpetas põllumajanduskallakuga kutsekeskkooli ja omandas ülikoolis aiandusinseneri kutse. Seejärel läks ta Prantsuse valitsuse stipendiaania õppima edasi agronoomiat Prantsusmaale, kus kaitses magistrikraadi teemal “Põhja-Aveyroni põllumajanduse ja maaelu arengu kogemuste analüüs ja hinnang” (1997). Doktorantuur jäi tal hiljem siiski pooleli.

Õpingute ajal käis Cioloș praktikal Prantsuse farmides ning hakkas valmistama ette Rumeenia-Prantsuse koostööprojekte maaelu arendamiseks. 1997 ning 1999 oli ta aga põllumajandusökonomistina intern Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis, kus aitas valmistada ette põllumajanduse ja maaelu arendamise eriprogrammi (SAPARD) Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele. Aastal 2000 sai temast ühise põllumajanduspoliitka analüüsimisele pühendunud mõttekoja Groupe de Bruges liige. 2002–2003 vastutas ta Euroopa Komisjoni delegatsiooni kuuludes SAPARD-i ellurakendamise eest Rumeenias.

2005–2007 oli Cioloș Rumeenia põllumajandusministri nõunik ning esindaja Euroopa Liidu Nõukogu põllumajanduse erikomitees. 2007. aasta maist oktoobrini oli ta Rumeenia põllumajandusministeeriumis Euroopa asjade eest vastutav abiminister. Oktoobris oli toonane põllumajandusminister sunnitud ühe korruptsiooniskandaali tõttu tagasi astuma ja parteitu spetsialistina võttis Cioloș tema ametikoha üle. Põllumajandusministriks jäi ta 2008. aasta detsembrini, mil pärast valmisi tuli võimule uus valitsus. Järgmisel aastal määrati Cioloș aga presidendi poolt juhtima spetsiaalset komisjoni, mis pidi vaatama ühe aasta jooksul üle Rumeenia poliitika põllumajanduse arendamiseks.

2009. aasta sügisel esitas Rumeenia valitsus ta Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadiks. Silmas peeti seejuures just põllumajandusvoliniku kohta. Kuna see leidis aset sisepoliitilise kriisi tingimustes (vaid päev hiljem avaldas parlament valitsusele umbusaldust, kuid lõpuks jäi ikkagi ametisse sama peaminister), esines küll ka mõningast kriitikat, aga tänu tema vaieldamatule kompetentsusele saigi Cioloș selle koha, mida Rumeenia enda poolt esitatud kandidaadile Euroopa Komisjonis soovis.

Oluline oli muidugi ka Prantsusmaa toetus. Rumeenia on traditsiooniliselt väga tugeva prantsuse orientatsiooniga maa. Prantsuse keel on sealsetes koolides inglise keele järel populaarsuselt teine võõrkeel. Seda õpib enam kui 80% Rumeenia koolilastest. Cioloș sai isegi oma teise nime – Julien – Stendhali kuulsa romaani “Punane ja must”, mida tema ema raseduse ajal luges, peategelase järgi. Ajalooliselt on kujunenud nii tihedad kultuurilised kui ka poliitilised sidemed, mis taolistes olukordades kasuks tulevad.

José Manuel Barroso järel Euroopa Komisjoni presidendiks saanud Jean-Claude Juncker nimetas Cioloșe 2015. aasta suvel enda erinõunikuks rahvusvahelise toidujulgeoleku alal, kuid sellele kohale ei jäänud ta kauaks. Novembris viis järjekordne poliitiline kriis Rumeenias selleni, et Cioloș sai ootamatult peaministriks ning moodustas spetsialistidest koosneva tehnokraatide valitsuse. 2016. aasta detsembris toetas parlamendivalimistel Cioloșe jätkamist peaministrina kaks erakonda, mille poolt ta siis valijaid hääletama kutsus, kuid võimule tulid hoopis teised jõud.

2018. aasta kevadel naasis Cioloș aga poliitikasse plaaniga luua uus tsentristlik erakond, mis tegi nüüd eurovalimistel oma esimese etteaste valimisliidus ühega neist jõududest, mis toetasid 2016. aastal tema jätkamist peaministrina. Mõlemad said europarlamendis neli kohta. Cioloș valiti (tänu prantslaste toetusele) liberaalide fraktsiooni juhiks. Ühtlasi kuulub ta põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni. Eestist ei läinud sinna kahjuks ühtegi saadikut. Nii peame nüüd lootma, et ta seisab idaeurooplasena ka meie huvide eest.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.