Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.

Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

Pildikesi Helme kandist

Helme koduloomuuseum tähistas eile 37. sünnipäeva. Käisin sel puhul väikesel jalgrattamatkal mööda ühte kaheksakilomeetrist teelõiku, mis mind sellest praegu lahutab, klõpsutades seejuures pildikesi tee äärde jäänud vaatamisväärsustest.

Ma mäletan aega, kui see maja oli veel püsti ja katus peal #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel paarikümne aasta eest asus selle koha peal kunagine Lõve vallamaja, arhitektuurimälestis, mille seisukorra kohta kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutas juba 1984. aastal: “Halb. Hoone on maha jäetud. Katus amortiseerunud, aknad osaliselt purustatud. Tubades vandalismi jälgi. Ümberkaudne territoorium umbrohtu kasvanud. Aia tagaservas asuvad saun ja aidahoone lagunenud. Kuna hoonel puudub sobiv looduslik situatsioon, siis näib selle kasutusele võtt momendil olevat küllalt problemaatiline. Mõni aasta tagasi kasutati ehitist veel malevate majutamisbaasina, selle praegune seisund viimast enam kahjuks ei võimalda.”

Tänaseks ei ole jäänud enam midagi, kuigi erinevates turistidele mõeldud infomaterjalides, nagu nüüd tuvastasin, kirjutatakse jätkuvalt: “Maantee ääres on tagasihoidlik 19/20. sajandi vahetusel ehitatud ühekorruseline puumaja – Lõve vallamaja. See laastudest poolkelpkatusega hoone on hiljem olnud kasutusel taluelamuna; sellest ajast on pärit puu- ja juurviljaaed ning väike palkidest ait ja saun selle tagaservas.”

Tegelikult ei asunud see vallamaja üldse toodud lingi taga viidatud maantee ääres ja isegi mitte Lõvel, vaid Talnamõisas (Tallna, Talina), kunagises Lõve rüütlimõisa karjamõisas. Veel paarikümne aasta eest oli kohe samas Talna bussipeatus, mida nüüd enam samuti ei ole. Kogu see kohanimi on maakaartidelt kadunud, kuigi rahvasuus veel käibel. Ja seda teed mööda ei sõida enam ühtegi bussi.

Combiwoodi rajatised #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Talnamõisast ligi poolteist kilomeetrit Helme poole kerkivad aga järjest 2004. aastal asutatud puitliiste valmistava ettevõtte Combiwood tootmishooned. Praegugi on seal ehitustööd käimas. Esimesed neist ehitati ümber endistest karjalautadest, mis pärast kohaliku majandi kadumist lõpuks tühjaks jäid ja aastaid lagunesid.

Helme liivakivipaljand #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel 600-700 meetrit edasi, Viljandi-Helme-Leebiku teeristist poolsada meetrit Leebiku suunas asub looduskaitsealune liivakivipaljand, mis on üle kümne meetri kõrge ja ligi paarkümmend meetrit lai. “Tähtsus: Teaduslik. Valga maakonna ja ka Lääne-Eesti [!?] esinduslikum ja kättesaadavaim Burtnieki lademe Härma kihtide paljand, mis on eriti väärtuslik tekstuuride uurimise jaoks,” seisab vastavas andmebaasis. “Oma hea ligipääsetavuse tõttu oluline antud taseme tutvustamisel ekskursioonidel või teaduslikel ringsõitudel.”

Helme ordulinnuse varemed #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui keerata sellest teeristist Valga-Uulu maantee poole, siis hakkavad kohe varsti paistma ordulinnuse varemed. Helme ordulinnus on seisnud varemetes alates 17. sajandist, mil taganevad rootslased selle Vene-Rootsi sõja ajal ise õhku lasid. Müüride lagunemine jätkub, kuid kohapeal ringi uidates on siiski selgelt tajutav kui võimas see kants kunagi võis olla. Arvatakse, et sama koha peal asus varem eestlaste muinaslinnus.

Helme koopad (pääseb tegelikult ainult ühte) #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Varemete taga asuv Helme koobastik, mis on uuristatud ilmselt inimeste poolt, oli Eestis arvatavasti üks suurimaid selliseid muinasaegseid pelgupaiku, aga tänaseks on suuremad saalid sisse langenud ning avatud ainult üks sissepääs, kust ei saa minna just kuigi kaugele. Usutakse, et käikude võrgustik on mäe sees veel osaliselt säilinud, aga täpsemalt ei ole seda uuritud.

Mulgi naine #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ordulinnuse varemetest veidi Tõrva poole seisab tee ääres mulgi naine, suur puust kuju. Helme rahvarõivad ei olnud tegelikult päris sellised (kohati olid need hoopis teistsugused), mida võib näha selle kuju seljas, aga eks need ongi seal mingi stiliseeritud versioon, mille puhul on pööratud rohkem tähelepanu üldmuljele kui detailidele.

Kunagi tegutses siin kutsekool, aga nüüd asub pansionaat #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel veidi edasi asuvad kunagise kutsekooli hooned, mis seisavad enamuses tühjalt ja on müügis. Selle postamendi otsas oleva vana Fordsoni taga paistvas valges majas on leidnud endale samas aga koha Helme pansionaat, mis võib pakkuda niisama teelistele huvi selle poolest, et seal levib tasuta wifi, mille kasutamiseks, tõsi küll, tuleb minna hoonele üsna lähedale.

Seejärel juhatab Helme koduloomuuseumile viitav silt suurelt maanteelt paar kilomeetrit kõrvale.

Helme kiriku varemed, taamal paistab koduloomuuseum #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Helme Maarja kirik, mille ehitamist alustati arvatavasti 13. sajandil, mahutas üle paari tuhande inimese, istekohti oli 800. See sai küll korduvalt rängalt kahjustada ka varasemates sõdades, aga Teise maailmasõja käigus saadud purustustest ilmselt enam paraneda ei õnnestu, sest see aeg mõjus äärmiselt laastavalt ka kohalikule kogudusele ning järgnenud ja jätkuv linnastumine ei ole samuti kasuks tulnud.

Kunagises pastoraadimajas asub nüüd Helme koduloomuuseum, mille avarates ruumides on pandud välja suur kollektsioon vanavara, alustades kõikvõimalikest puidust tööriistadest ning lõpetades raadioaparaatide, trükimasinate ja isegi algelise personaalarvutiga. Ekspositsioon annab väga hea ülevaate taludes kasutatud inventaarist, aga samas on ka hulgaliselt stende fotodega, millel võib näha inimesi endit.

Hobused teevad lõunauinakut #eesti #elumaal #hobused #horses

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Muuseumi minnes või sealt lahkudes võib omakorda näha tee ääres idüllilisi pildikesi tänapäeva maaelust.

Fotoreportaaži lõpetab üks kaunis vaade #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction #landscape

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jõudes tagasi Valga-Uulu maanteele tasub heita viimane pilk ordulinnuse varemeid ümbritsevale orule, seal kulgevale vanale jõesängile, et liikuda seejärel edasi või antud juhul küll hoopis tuldud teed mööda tagasi.

Võimalik, et edaspidi tuleb sarnaseid fotoreportaaže ka teistest selle kandi paikadest ja isegi veel Helmest, sest vaadata on seal tegelikult palju rohkem, ma lihtsalt ei hakanud eile väga pikalt ringi kondama.

PS. Praegu seda kirjutades nägin aknast välja vaadates jänest, kes lihtsalt aias ringi kalpsas  – linnas mõjuks see ehk ebatavaliselt, aga siin on üsna tavapärane vaatepilt.

Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Seoses Hispaaniaga

Jaan UnduskLoomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).

Surma märgi all

Maiade kalendri järgi sündisin ma surma märgi all, mis tähistab mitte lõppu, vaid ümberkujunemist, maailma ühendamist.

Maiad uskusid, et selle märgi all sündinud on ühenduses universumi, surnud esivanemate ja silmale nähtamatuga, omavad kaasasündinud selgeltnägemisvõimet ja on suurepärased tervendajad, andes eriti jõudu rasedatele naistele. Samas võib meil olla ka võime saata telepaatiliselt kurje kavatsusi.

Surma märgi all sündinud on targad, nutikad ning romantilised, õnnistatud sisemise rahu ja jõuga, aga võivad muutuda tujukateks, kui ei pööra tähelepanu oma annetele. Tunnevad sageli kohustust tuua ohvreid teiste heaks, kippudes unustama ära enda huve.

Praktilised, helded ja abivalmis, avatud uutele ideedele, huvitatud poliitikast. Surma märgi all sündinud on need, kes toovad maailma muutusi. Neile ei meeldi olla juhid, aga nad on jõud trooni taga, et teenida oma kogukonda ja perekonda. See on õnnelike suhete ja abielu märk.

Neid huvitavad alati teemad nagu surm, elu pärast surma ja muu salapärane. Teavad instinktiivselt, et elus on palju mõistatuslikku ning usuvad, et ei pea kõike mõistma, et sellest õppida. Neil on salatsev pool, sageli võib neid leida töötamas julgeoleku alal.

Surma märgi all sündinud on hästi kaitstud õnnetuste ja äkilise surma eest. Haigused tulevad vaid siis, kui neid ise tekitatakse.

Suurim väljakutse: omada usku. Lahendus: panustada ühiskonna heaks. Suund: põhi. Värv: valge. Tootemloom: öökull.

Selle märgi all sündisid veel näiteks Naomi Campbell ja Laura Bush, aga ka Robin Williams ja Bill Gates.

Maiade uskumuse kohaselt valis selle märgi all sündimise minu kõrgem mina, võttes arvesse minu vajadusi vaimse arenemise ja kasvu osas, aga unustasin selle sündimise hetkel ära. See on minu isiklik missioon, kuid lisaks on veel jumalik plaan.

Mulle kõrgemalt poolt määratud galaktiline toon on 11, mis tähendab ülesannet aidata kaasa lahenduste, muutuste saabumisele. Ühtlasi tähistab see laste sünnitamise jumalannat, selguse ja sidususe loomist.

Selle tooni saanud omavad võimet tuua igasuguseid muutusi ja lahendusi, luues selle jaoks aluseid ja ruumi universumis. Nad on tõeliselt head märkama seda, mis on muutunud kasutuks, et aidata liikuda edasi uuenemise teel.

Nad otsivad alati tasakaalu ning neil on kaasasündinud soov tasakaalustada seda, mis on läinud tasakaalust välja.

Paljud selle tooniga inimesed on huvitatud tervendamisest. Nad võivad olla vaimsed või emotsionaalsed tervendajad. Püüd ravida konflikte on parim viis, kuidas nad saavad anda endast parima.

Lugu läheb veel edasi. Kui minu sünnipäeva märk on surm, siis nädala märk öökull. Esimene määrab 3/4, teine neljandiku isikust, tähistades seda, mis ei ole väljast näha, vaid jääb sissepoole.

Maiade uskumuse kohaselt on öökullid vanad hinged, kes kannavad iidsete aegade tarkust. Tänu sellele olen kontaktis teiste maailmadega ning oman telepaatilisi võimeid, mis hoiavad ühenduses pühapaikade tarkusega.

Selle märgi all sündinud vanad hinged on tulnud siia ilma selleks, et puhastada oma karmasid. Neil on tohutu sisemine jõud, mis jätab ruumi vaikseks vaatlemiseks. Terav teadlikkus elu keerukusest ja sellest, mis toimib ja mis ei toimi, teeb neist suurepärased teejuhid.

Ma võin elada tervena pika elu ning huvituda iidsetest kultuuridest ja nende vaimsusest. Võin isegi reisida iidsete templite juurde ning seal ringi jalutada, kinnitab maiade astroloogia.

Lisaks mõjutab mind veel terve rida märke, millest hüppan praegu üle, et jõuda põhiliseni: surm, 11 ja öökull on kõik jälle koos tänavu 28. augustil, kui saan maiade kalendri järgi 50-aastaseks. Täna oma sünnipäeva ei tähista, aga augustis peaks ma seda vist küll kuidagi tegema, sest tulekul ju ikkagi päris suur juubel.

Horoskoobid järgmiseks aastaks

Eile loetud uudis, et Kickstarteris saab toetada fooliummütside Shield valmistamist, viis mõttele, et peaks ikkagi veidi vaatama, mida horoskoobid mulle saabuvaks aastaks ennustavad.

Veevalajad on teatavasti kõige ettearvamatum tähemärk, mistõttu ei ole ju üldsegi kindel, et meie käitumine on ennustatav, aga vaatasin nüüd siiski neid erinevaid versioone sellest, mida tähed mult 2016. aastal ootavad. Paistab, et tuleb üldiselt hea aasta.

Ja kuna olen sündinud ka ise ahvi aastal, siis veel parem.

Nii palju siis sellest. Tegelikult tahtsin ma anda siin lihtsalt tungiva soovituse lugeda kindlasti eestikeelse National Geographicu tuleva aasta esimesest numbrist, mis just ilmus, artiklit Põhja-Jäämere jääkatte kahanemisest ja selle mõjust planeedile.

See on tõesti väga oluline teema.

Laul tänaseks päivaks: Erykah Badu esiksingel “On & On” oli 1997. aastal päris suur hitt ja see laul on mul isegi olemas juba sellest ajast ajakirjaga Q kaasas olnud plaadil “The Best of the Best ’97” (hiljem sai minu lektüüriks rohkem Future Music), aga huvitaval kombel polnud ma juhtunud seni nägema selle video. Oh what a day, what a day, what a day… geniaalsed sõnad.