Kas otsedemokraatia on kriisis?

Eestis on terve koolkond demagooge, kes üritavad kujutada rahvahääletusi ohuna demokraatiale. Nende hirmujutud rahva võimu ohustavast rahvast on ajuvabad, kuid see ei tähenda, et rahvahääletuste kasutamisega ei oleks seotud üldse mingeid probleeme.

Mina ei ole kindlasti ainuke, kelle hinnangul on meie praeguse valitsuskoalitsiooni suurim viga olnud see, et loomata on jäänud õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks, mida lubasid enda valimisprogrammides kõik selle koalitsiooni osapooled. Seda võib nimetada ju lausa esindusdemokraatia kriisiks.

Kõik viimastel aastatel tehtud vastavad küsitlused on kinnitanud, et väga suure osa eestimaalaste arvates ei ole rahval praegu piisavat võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamises. Veel rohkem on neid, kelle arvates tuleks anda rahvale õigus algatada rahvahääletusi. Seda arvestades ei ole üllatav, et 2015. aasta parlamendivalimistel said rahvahääletuste laialdasemat kasutamist lubanud erakonnad Riigikogus kokku 63 kohta – mitte ühegi teise lubaduse elluviimiseks ei saanud poliitikud valijatelt nii tugevat ja laiapõhjalist mandaati.

Rahvahääletuste laialdasema kasutamise vastu olid siis ainult stagnatsiooniparteiks muutunud Reformierakond ning populistlik Vabaerakond, mille loosung “Anname riigi rahvale tagasi!” mõjus selles valguses eriti orwellikult. Ka suurim isiklik vastutus nimetatud erakonna languse eest lasub tõenäoliselt mitte Andres Herkelil või Artur Talvikul, vaid hoopis Jüri Adamsil, kes on teinud väsimatult propagandat rahvahääletuste kasutamise vastu ja tõestanud sellega veenvalt, et Vabaerakonna arusaam demokraatiast ei hõlma võimu andmist otse rahva kätte.

Ei ole juhus, et samal ajal on langenud rängalt ka Isamaa reiting. Just selle erakonna ridadesse kuulub justiitsminister Urmas Reinsalu, kelle juhtimisel teostatud “analüüs” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimaluste kohta osutus naeruväärseks asendustegevuseks, mis lõppes ümmarguse nulliga. EKRE aga tõusis, sest nemad tagusid rahvaalgatuste ja rahvahääletuste trummi muudkui edasi – ainult nemad mõistsid, kui oluline on see teema paljude valijate jaoks, eriti sotsiaalkonservatiivses sektoris.

Rahvahääletus ei pruugi tuua lahendust

Paljude konservatiivsete valijate tugev toetus rahvaalgatuse seadustamisele ja rahvahääletuste laialdasemale kasutamisele on seotud sellega, et ühiskonda tervikuna peetakse konservatiivsemaks kui poliitilist klassi. Usutakse, et otsedemokraatlike mehhanismide abil õnnestub suruda läbi või blokeerida muudatusi, mille puhul ei leita oma seisukohtadele piisavat toetust parlamenti valitud rahvasaadikute hulgas.

Ka suur osa vastuseisust otsedemokraatlike mehhanismide juurutamisele tuleneb Eestis tegelikult samast arusaamast. Leidub ju terve rida kõrgetel positsioonidel olevaid nö. lugupeetud inimesi, kes peavad ennast ise nähtavasti osaks mingisugusest “valgustunud” eliidist, kelle rolliks ongi juhtida ja ohjeldada “rumalat” massi. Lühidalt: sisuliselt umbusaldatakse omaenda rahvast.

Kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks hakkas tegema kampaaniat rahvaalgatusõiguse taastamiseks, oli see selgelt seotud Riigikogus vastuvõetud sooneutraalse partnerlusseadusega, lootusega see rahvaalgatuse teel ja rahvahääletuse kaudu tühistada. Nende liberaalne vastasrind kultuurisõjas pöördus seevastu kohe rahvaalgatusõiguse taastamise vastu (sotsid unustasid, et olid andnud oma valimisprogrammis lubaduse luua õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutamiseks), sest kartis, et juhtuda võibki just see, mida sotsiaalkonservatiivid lootsid.

Tegelikult on siin ilmselt ühevõrra ülepingutatud nii ühtede lootused kui ka teiste hirmud. Heaks kinnituseks selle kohta on hiljuti Rumeenias toimunud rahvahääletus, millega taheti muuta põhiseadust selliselt, et abielu oleks määratletud liiduna ühe mehe ja ühe naise vahel.

Vastava muudatuse panek rahvahääletusele algatati seal rahvaalgatuse korras. Peamiselt kristliku taustaga konservatiivseid vabaühendusi koondav Koalitsioon Perekonna Poolt kogus selle toetuseks üle kolme miljoni allkirja, kuigi vaja olnuks pool miljonit. Parlament hakkas asja suunamisega rahvahääletusele venitama ja rahvahääletuse õiguspärasus vaidlustati kohtus, aga lõpuks see nüüd ikkagi toimus. Tulemus: rahvahääletus kukkus läbi, sest hääletamas käis vaid 21,1% hääleõiguslikest kodanikest. Neist 93,4% toetas põhiseaduse muutmist, kuid võitjaks kuulutasid ennast muudatusettepaneku oponendid, kes olid kutsunud üles rahvahääletust boikoteerima.

Sarnane lugu leidis vaid nädal varem aset Makedoonias, kus 94,2% hääletamas käinutest pooldas Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist, kiites selle eeltingimusena heaks Kreekaga sõlmitud lepingu, mis näeb ette riigi nime muutmise Põhja-Makedoonia Vabariigiks, kuid rahvahääletus kukkus läbi, sest nõutud kvoorumit ei saadud kokku. Seal kutsusid just konservatiivid üles rahvahääletust boikoteerima.

Boikott võib osutuda kasulikumaks osalemisest

On kahtlemata täiesti loomulik, et rahvahääletustel kehtib enamasti mingisugune kvoorum, sest muidu võib hakata nende abil riiki suunama täiesti tühine vähemus, näiteks 0,01% kodanikest. Eestis seda praegu ei ole ning see on ilmselt üks Jüri Adamsi juhtimisel koostatud põhiseaduse suurtest vigadest. Selge see, et rahvaalgatusõiguse taastamisel tuleks see parandada.

Kvoorumi sisseviimine muudab aga boikoti keskpärase valimisosalusega riikides, mille hulka kuulub ju ka Eesti, täiesti mõistlikuks valikuks nende jõudude jaoks, kes tunnevad, et võivad rahvahääletusel alla jääda.

Rumeenias piisanuks põhiseaduse muutmiseks sellest, kui hääletamas oleks käinud 30% ja kehtivaks loetud hääle (pole vahet, kas poolt või vastu) oleks andnud 25% hääleõiguslikest kodanikest. On küllaltki tõenäoline, et ilma oponentide boikotita olekski see muudatus, mida konservatiivid taotlesid, seal põhiseadusesse sisse viidud. Nüüd jääb see aga ilmselt tegemata.

Makedoonias toimunud rahvahääletus oli küll nõuandva iseloomuga, kuid andis siiski tagasilöögi valitsusele, mis lootis võita selle abil laiemat toetust oma välispoliitilisele kursile parlamendis. Seal näeb põhiseadus ette, et rahvahääletus loetakse kehtivaks, kui hääletamas käib enam kui 50% hääleõiguslikest kodanikest. Kui samasugune nõue kehtinuks 2003. aasta euroreferendumi ajal Eestis ja EI-pool otsustanuks seda rahvahääletust boikoteerida, ei oleks me praegu võib-olla Euroopa Liidus.

Võib tuua veel teisigi näiteid riikidest, kus poliitilised jõud on avastanud, et neil õnnestub kallutada rahvahääletusi enda poolt soovitud suunas kõige paremini boikoti abil – see tähendab neid lihtsalt läbi kukutades. Kuid see ei tähenda seda, et rahvahääletuste kasutamine iseenesest oleks väär. On vaja lihtsalt hoolikalt läbi mõelda, kuidas teha süsteem piisavalt lollikindlaks.

Mina arvan, et Eesti senist valimisaktiivsust arvestades võiks siin olla rahvahääletustel kvoorumiks 1/3 hääleõiguslikest kodanikest. Liberaalsem oleks muidugi 25% – sellisel juhul boikott siin vaevalt kunagi toimiks. Kuid neile, kes on üldse rahvahääletuste kasutamise vastu, peab loomulikult jääma alati võimalus neid boikoteerida. Kedagi ju sunniviisil demokraadiks teha ei saa.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal.

Makedoonia ajaloo ristteel

Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.

Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.

Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).

Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.

Rahutu 20. sajand

Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.

1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.

Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.

Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.

1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)

Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.

Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.

Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.

OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.

Nimetüli Kreekaga

Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.

Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!

Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.

Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.

Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.

Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Vähemusvalitsused Euroopa Liidus

Vähemusega on kahtlemata raskem valitseda kui enamusega, kuid midagi väga ebatavalist vähemusvalitsustes ei ole. Euroopas on praegu ligi kümmekond riiki, mida juhivad just sellised valitsused.

Eestis on räägitud viimasel ajal taas palju võimalusest, et enne valimisi jääb koalitsioonile parlamendis vähemus, sest valimisnimekirjades paremaid kohti jahtivad riigikogulased lähevad üle opositsiooni poolele. Marko Mihkelson astus Reformierakonda, Peeter Ernits ekrestus. See rida võib muidugi jätkuda, aga mingit katastroofi selles näha ei maksa.

Viimati tekkis Eestis vähemusvalitsus 2009. aastal, kui sotsid enne eurovalimisi ust paugutasid. Nad lootsid, et nii õnnestub saavutada valimistel parem tulemus, kuid pidid pettuma. Nüüd võib proovida teha midagi sarnast erakond Isamaa, mille reiting on langenud valimiskünnise alla, aga vaevalt see neidki aitaks. Taoline samm oleks liiga läbinähtavalt poliittehnoloogiline.

Nii või teisiti ei ole kuigi tõenäoline, et vaid loetud kuud enne valimisi võiks sündida uus koalitsioon. Kui praegune koalitsioon kaotab vahepeal parlamendis enamuse, jääb võimule vähemusvalitsus. Selliseid valitsusi võib leida nii lähemalt kui kaugemalt.

Vähemusvalitsuste pikk rida

Alati ei ole muidugi kerge öelda, kas tegemist on vähemus- või enamusvalitsusega, sest mõnel juhul ei olegi see ju päris selge. Mitmed valitsused kõiguvad kusagil nende kahe piiril. Paljud sõltuvad kokkulepetest pooleldi opositsiooniliste erakondadega.

Soome. Põhjanaabrite juures on Keskerakonna poolt juhitaval koalitsioonil parlamendis küll veel väike enamus, aga eelmise aasta detsembris toimunud usaldushääletusel toetas valitsust ainult 99 saadikut 200-st. Kui see koalitsioon 2015. aastal sündis, oli sellel parlamendis 124 kohta. Tänaseks on jäänud neid ametlikult 104, kuid mitmed saadikud on nö. kõikuva iseloomuga.

Rootsi. Viimased neli aastat on riiki valitsenud vasaktsentristlik vähemusvalitsus. Mõne nädala eest toimunud valimised selget võitjat ei andnud. On küllaltki tõenäoline, et ka järgmine valitsus saab olema vähemusvalitsus.

Taani. Vähemusvalitsused on valitsenud riiki juba alates 2014. aasta veebruarist, kui Sotsialistlik Rahvapartei lähenevate valimiste eel oma reitingu parandamiseks koalitsioonist lahkus. Edu see neile ei toonud. Esialgu jäi riiki juhtima vasaktsentristlik vähemusvalitsus, pärast valimisi said ohjad enda kätte paremtsentristid.

Iirimaa. 2017. aastal tuli võimule peaminister Leo Varadkar, kelle ametisse nimetamist toetas parlamendis vaid 57 saadikut 158-st (tema enda erakond Fine Gael ja seitse sõltumatut saadikut). 50 saadikut hääletas vastu, 45 jäi erapooletuks ja neli jättis hääletamata.

Portugal. 2015. aastal valitsuse moodustanud Sotsialistlikul Parteil on parlamendis ainult 86 kohta 230-st. Valitsus püsib kommunistide, roheliste ja teiste vasakpoolsete toetusel, kuid ei saa sellele igas küsimuses kindel olla.

Hispaania. Tänavu suvel tuli võimule sotside vähemusvalitsus, millel on parlamendis kõigest 84 kohta 350-st. Selle püsimine sõltub ligi kümnekonnast väikeparteist, mis ajavad igaüks omaenda poliitikat. Ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti konservatiivse Rahvapartei valitsusest, millega seotud korruptsiooniskandaalid hispaanlastel harja punaseks olid ajanud.

Tšehhi. Võimul on oma immigratsioonivastaste seisukohtadega Eestiski tulihingelisi fänne kogunud miljardär Andrej Babiš, kelle taskupartei on teinud sotsidega koalitsiooni, millel on parlamendis 93 kohta 200-st. Valitsus püsib tänu kommunistide toetusele.

Horvaatia. Valitsuskoalitsioon koosneb kahest paremtsentristlikust erakonnast, millel on praegu parlamendis kokku ainult 60 kohta 151-st, samas kui opositsiooniliste jõudude käes on 75 kohta. Ülejäänud 16 saadikut lihtsalt toetavad valitsuse püsimist.

Sloveenia. Riigi ajaloo esimene vähemusvalitsus kinnitati ametisse alles 13. septembril. Viiest erakonnast koosneval koalitsioonil, kuhu kuulub ka Kaasaegne Keskerakond, on parlamendis 43 kohta 90-st, kuid valitsust toetab seal ka üks väike vasakpartei ja vähemusrahvuste esindajad.

Ka Norras, mis Euroopa Liitu ei kuulu, kuid on ühena põhjamaadest meile väga lähedane, on praegu võimul vähemusvalitsus. Ja piiri peal, nagu nüüd Eestis, kõigub koalitsioon veel näiteks Hollandis, kus sellel on 76 kohta 150-st.

Kas see on uus normaalsus?

Varem olid vähemusvalitsused Euroopas siiski suhteliselt haruldased. Järjest enam ongi need hakanud vohama alles pärast 2007. aasta finantskriisi ning ilmselt suuresti just selle mõjul. Põhjus on nähtavasti selles, et võim ei ole poliitikutele enam nii ahvatlev, sest võimul olles tuleb teha sageli raskeid otsuseid ja sõlmida kompromisse, mis kahandavad erakondade populaarsust valijate hulgas.

Palju lihtsam on ju opositsioonis räusata ning jagada seal suuri lubadusi, mida ei ole vaja hakata kunagi ellu viima. Kui puudub vajadus sõlmida koalitsioonipartneritega poliitilisi kompromisse, saab esineda väga põhimõttekindla mehena, kuigi mingit reaalset mõju riigi poliitikale ei omata. Seetõttu tunnevadki paljud poliitikud, et neile isiklikult (palk ju jookseb!) on kasulikum opositsioonis olla.

Iseloomulik on seejuures, et samal ajal räägivad kõik ikkagi soovist võimule tulla. Keegi ei saa ju oma valijatele avameelselt tunnistada, et nad istuvad tegelikult hea meelega opositsioonis, sest seal ei pea kandma võimuga kaasnevat vastutust. Nii üritatakse rahvale näidata nagu tahetaks kangesti võimule pääseda, kuid esitatakse samas ebarealistlikke nõudmisi, mis sisuliselt välistavad sinna jõudmise – selline on populistide tavapraktika.

Kas see on uus normaalsus, kus poliitikast on saamas “meelelahutusäri koledatele inimestele”, nagu seda kirjeldas kunagi Martin Helme? Tundub nii. Vähemalt on meediaajastul vältimatu, et poliitikas teevad ilma ka edevad klounid ja ärplevad tühikargajad, kellel puudub sügavam sisu. Jääb ainult üle loota, et asjalikud inimesed, kes on päriselt valmis kandma riigi juhtimisega kaasnevat vastutust, seda ka teevad.

Artikkel ilmus 26. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Paavst Franciscus – usuärataja Vatikanist

Kui paavst Johannes Paulus II veerand sajandi eest Eestis käis, kogunesid teda kuulama suured rahvamassid. Paavst Franciscuse saabumine on samuti tähelepanuväärne sündmus, kuid nii üldrahvalikku huvi see ilmselt ei ärata.

Viimase rahvaloenduse ajal elas Eestis 4500 katoliiklast. Rooma-Katoliku Kirik tegutseb siin päris aktiivselt, aga katoliiklaste arv ning osakaal elanikkonnas on järjepidevalt langenud. Seda võib seletada eelkõige eestlaste üldise sekulariseerumisega, mis on kahandanud kõvasti ka luterlaste ridu. Juurde on tulnud küll Jehoova tunnistajaid ja vabakoguduste liikmeid, kuid see ei ole muutnud üldist trendi.

Eesti iseseisvuse taastamisega kaasnes ka usuline taasärkamine. Nõukogude ajal pikalt valitsenud ateistlik ideoloogia taandus ning paljud inimesed pöörasid ärevatel aegadel pea kiriku poole. Võib öelda, et tänaseks on see laine möödunud. Enamik Eesti elanikest ei tunnista ühtegi usku.

Erinevate konfessioonidega seotud kiriklikud organisatsioonid näevad sellises olukorras mitte üksnes probleemi, vaid ka võimalust. Inimesed, kes pole seotud ühegi religiooniga, kujutavad endast nende silmis potentsiaalseid kaasteelisi – pimedaid, kes tuleb teha nägijateks. Just seetõttu on mitmed rahvusvahelised usuorganisatsioonid hoogustanud Eestis oma misjonitööd. Paavsti visiit on osa sellest laiemast pildist.

Paavst Franciscus tuleb Eestisse seega mitte üksnes kohtuma meie riigijuhtide ning kohalike kristlastega, vaid ka kuulutama oma sõnumit kõigile, kes seda kuulda tahavad. Selle visiidi abil üritatakse ilmselt peatada Eestis katoliku kiriku kokkukuivamist.

Suur missa Vabaduse väljakul

25. septembril toimuv paavsti visiit kulmineerub pärastlõunal kell 16.30 algava suure missaga Tallinnas Vabaduse väljakul, kus osalemiseks tuli eelnevalt registreeruda. Tänaseks on osalejate registreerimine juba lõppenud.

Piiskop Philippe Jourdan (katoliku kiriku apostellik administraator Eestis) pani oma läkituses Eestimaa katoliiklastele paari kuu eest südamele, et paavsti missale kutsutaks võimalikult palju inimesi. “Mitte ainult katoliiklasi, vaid ka mittekatoliiklasi ning eriti neid inimesi, kes on aastate jooksul kirikust eemaldunud ja ootavad, et ulataksime neile oma sõbraliku käe, et nad võiksid tunda end taas meie pere liikmetena,” rõhutas piiskop Jourdan.

1993. aasta septembris toimus paavsti missa Raekoja platsil, mis oli pilgeni rahvast täis. “Jumal õnnistagu Baltimaade rahvaid. Jumal õnnistagu Eestit ja kõiki tema lapsi,” ütles paavst Johannes Paulus II siis enne Eestist lahkumist. Paavsti toonane visiit oli silmapaistev ka erakordsete turvameetmete poolest, milliseid ei olnud Eestis varem nähtud.

Paavsti visiite võib selles osas võrrelda ehk ainult USA presidentide omadega. Ja eks selleks ole ka põhjust. Maailmas on umbes 1,3 miljardit katoliiklast ning paavst on vähemalt formaalselt nende kõigi vaimne juht. Kui temaga peaks visiidi käigus midagi juhtuma, pälviks see loomulikult väga palju tähelepanu. Paratamatult tõmbavad tema visiidid ligi ka mitmesuguseid meeleavaldajaid ning inimesi, kes tahavad lihtsalt kuidagi kuulsaks saada. Seetõttu on ranged turvameetmed igati õigustatud.

Eesti visiidi ajaks praegu politseis ühtegi meeleavaldust registreeritud ei ole, kuid see ei tähenda, et ei või toimuda mingeid provokatsioone. Tavaliselt leidub ikka keegi, kes midagi üritab. Paavst Franciscust on kritiseeritud Eesti veebiportaalides teravalt nii pagulaste toetamise kui surmanuhtluse vastustamise eest. Mõned kommentaatorid on sildistanud paavsti koguni “kultuurimarksistiks”. Samuti on ta rahvusvaheliselt tugeva kriitika all seoses järjekordsete suurte pedofiiliaskandaalidega, mis katoliku kirikut on tabanud.

Oleks lausa väike ime, kui paavsti visiit Eestisse möödub sellises pingelises õhkkonnas täiesti ilma mingite vahejuhtumiteta.

Jorge Mario Bergoglio lühike elulugu

2013. aastal paavstiks saades Franciscuse nime valinud mees oli varem tuntud kui Jorge Mario Bergoglio. Ta sündis 1936. aastal Buenos Aireses. On sageli toodud välja, et ta on esimene Ameerikast ja lõunapoolkeralt pärit paavst. Samuti armastatakse rõhutada, et ta on pärast 8. sajandit esimene väljaspool Euroopat sündinud paavst.

Kui aga arvestada, et Bergoglio sündis itaalia päritolu immigrantide perekonda, võib tema paavstiks valimises näha ka hoopis pöördumist tagasi traditsiooni juurde, mille kohaselt peab paavst olema itaallane. Tema isa perekond lahkus Itaaliast 1929. aastal, et pääseda Benito Mussolini fašistliku võimu käest. Ema sündis Buenos Aireses, kuid samuti Põhja-Itaaliast pärit perekonda.

Bergoglio omandas keemiatehniku kutse ja töötas mõned aastad selles valdkonnas, aidates laboris katseid läbi viia. Ta töötas ka majahoidjana, kes pühkis koridore, ning oli lühikest aega väljaviskaja ühes baaris. Seega inimene, kes on näinud reaalset elu, mitte kogu aeg pea pilvedes hõljunud. Samas valis ta vaimuliku tee juba varakult. Olles õppinud kolm aastat usuteaduste seminaris, sai temast 1958. aastal noviits jesuiitide mungaordus.

Paavst Franciscus on tunnistanud, et oli noore seminaristina kiindunud ühte tüdrukusse ning kahtles tõsiselt, kas valitud teel jätkata. Lahvatanud pedofiiliaskandaalide valguses on nõutud, et paavst kaotaks katoliku kiriku vaimulikele kehtiva tsölibaadinõude, mis ongi osade arvates selliste perverssusteni viinud, kuid paavst Franciscus selle kaotamist ei toeta.

Jesuiitide ordu esindab katoliku kirikus intellektuaalsemat suunda. Bergoglio karjäär kulges läbi mitmete õppeasutuste, kus ta on nii õppinud kui õpetanud. Alates jesuiitlikest keskkoolidest, kus ta õpetas kirjandust ning psühholoogiat, kuni selleni, et 1980. aastal sai temast jesuiitliku ülikooli San Migueli Filosoofia ja Teoloogia Fakulteet rektor.

1986. aastal vabastati Bergoglio sellest ametist. Põhjuseks oli sisuliselt tema vastuseis jesuiitide hulgas levinud vabastusteoloogiale, mis toetub marksistlikule ühiskonnaanalüüsile. 1992. aastal palusid jesuiitide juhid tal koguni mitte peatuda oma reiside ajal jesuiitide majades. Nii muutus ta nende hulgas omamoodi dissidendiks või tõrjutuks.

Franciscus on küll esimene jesuiidist paavst, kuid just Bergoglio vastuseis nende poolt Ladina-Ameerikas arendatud vabastusteoloogiale oli ilmselt üks peamistest põhjustest, miks paavst Johannes Paulus II tegi temast 1998. aastal Buenos Airese peapiiskopi ja 2001. aastal kardinali. Vaevalt temast muidu paavstki oleks saanud.

Eestist lendab paavst Franciscus Vatikani, kuid enne siia saabumist käib ta Leedus ja Lätis. Samasuguse marsruudi läbis 1993. aastal paavst Johannes Paulus II. Tõenäoliselt kulub pärast paavst Franciscuse visiiti taas veerand sajandit, enne kui mõni tema mantlipärija Eestisse juhtub. Paavsti visiidi näol on tegemist ikkagi üsna harvaesineva sündmusega.

Artikkel ilmus 19. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eurodemokraatia praktikas

Euroopa Liidu tasandil tegutsev ALDE Partei võtab lisaks erakondadele vastu individuaalseid liikmeid. Andsin ligi poole aasta eest sisse avalduse selleks saada, et vaadata kuidas katse luua internatsionaalseid demokraatlikke mehhanisme praktikas töötab.

On räägitud juba kaua demokraatia defitsiidist Euroopa Liidus. Paljud leiavad, et see on vältimatu, sest Euroopal puudub demokraatia korralikuks toimimiseks hädavajalik demos ehk ühtne rahvas.

Euroopa ei ole selline suur rahvaste sulatuspott nagu USA. Liikmesriike lahutavad ajaloost tulenevad keelelis-kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised erinevused, mis muudavad sarnase mudeli rakendamise siin võimatuks. Sellest tingituna olevatki demokraatia defitsiit Euroopa Liidu vältimatu pärisosa – demokraatia võib edukalt toimida rahvusriikide, aga mitte Euroopa Liidu kui terviku tasandil.

Pean tunnistama, et minagi kuulun pigem skeptikute, et mitte öelda pessimistide hulka. Veelgi enam. Leian, et eurointegratsiooni süvenedes kandub kurikuulus demokraatia defitsiit Euroopa Liidu tasandilt järjest enam ka liikmesriikidesse. On üha vähem asju, mida kodanikud saavad oma riigis valimiste kaudu vabalt otsustada ja muuta, sest poliitikute käed on seotud Euroopa Liidus kokkulepitud reeglitega.

Selline tõdemus muudab süngeks olukorras, kus Euroopa Liidule näib puuduvat hea alternatiiv. Aga mida siis teha? Äkki ongi ikkagi õigus neil, kes seovad oma lootused Euroopa Liidu demokratiseerimisega?

ALDE Partei suur eksperiment

Riikideülese demokraatia arendamiseks on astutud Euroopa Liidus mitmeid samme, alates Euroopa kodanikualgatuse sisseviimisest ja lõpetades Euroopa tasandi erakondade esikandidaatide (spitzenkandidaten) nimetamisega Euroopa Parlamendi valimistel, et anda eurovalimistele rahvusvahelisem mõõde.

Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest ehk ALDE on läinud aga veelgi kaugemale. ALDE Partei on võtnud kasutusele individuaalsete liikmete institutsiooni, mille kaudu peaks justkui saama võimaluse enese väljendamiseks ja vormimiseks Euroopa demos. Individuaalsete toetajate võrgustik on küll olemas ka Euroopa Rohelistel, kuid nende puhul on see mõeldud siiski lihtsalt rahvusvahelise koostöö edendamiseks.

Üldiselt kujutavad europarteid endast erinevates liikmesriikides tegutsevate erakondade summat või täpsemalt öeldes summa, milles liikuvad osakesed võivad olla kohati täiesti erinevate sihtide, nii positiivsete kui negatiivsete laengutega. Nende osakeste ühisnimetajaks on toetumine konkreetse riigi poliitilisele ruumile. Individuaalsete liikmete institutsioon peaks seevastu aitama kaasa Euroopas ühtse poliitilise ruumi kujunemisele. Vähemalt on see nii teoorias.

ALDE Partei individuaalseks liikmeks saada on iseenesest üsna lihtne. Veebis tuleb täita vastav avaldus ning tasuda liikmemaks (20 eurot aastas, noortel 10 eurot, aga samas võib teha ka hoopis suurema annetuse). Mõne aja pärast saadetakse postkasti liikmekaart. Seejärel saab hakata osalema erakonna töös.

Liikmeks astumisel ei ole vaja soovitajaid, aga inimeselt nõutakse kinnitust, et ta järgib ALDE Partei ning Euroopa Liidu alusväärtusi. Kuuluda ei tohi mõne teise europartei liikmeserakonda. Samuti ei võeta vastu neid, kes on mõnest ALDE Partei liikmeserakonnast välja visatud.

Individuaalne liige ei tohi rääkida ALDE Partei nimel, kuid omab loomulikult võimalust öelda oma sõna sekka ALDE Partei seisukohtade kujundamisel. Liikmete endi tegevust koordineerib juhtivkomitee, mis koosneb viiest liikmest, kes valitakse üksiku ülekantava hääle meetodil. Hääleõigust omavad ainult need liikmed, kellel on tasutud liikmemaks.

Väikesearvuline, kuid kasvav seltskond

Juhtivkomitee loodi 2014. aasta kevadel ja toona toimusid ka selle esimesed valimised. Järgmised olid 2015. aasta sügisel, siis 2017. aasta sügisel. Just sel ajal, kui minust sai ALDE Partei liige, tulid aga vahevalimised, sest üks sügisel juhtivkomitesse valitud isik oli sealt (mulle teadmata põhjusel) välja langenud.

Registreeritud oli kuus kandidaati. Toetasin nendel valimistel avalikult Sofia Afonso Ferreirat, kes osutuski valituks. Ma ei tundnud teda, kuid ta näis sobivat kõige paremini selleks, et kaasata ettevõtmisse uusi inimesi. Ferreira elab Portugalis, kus liberaalid on suhteliselt nõrgad ja vajavad toetust. Tema eestvedamisel on seal asutamisel uus liberaalne erakond (Democracia21). Eelmisel aastal üks selline (Iniciativa Liberal) küll juba registreeriti, aga ju siis tuntakse vajadust ka teise järele. Leidsin, et juhtivkomitee liikmeks saamine võib aidata tal oma sihte Portugalis paremini saavutada.

ALDE Partei hääleõiguslikke individuaalseid liikmeid oli kevadel 1680, aga oma hääle andis siis neist vaid 634 ehk 38%. Seevastu 2014. aastal oli valimisaktiivsus 74%, aga hääleõiguslikke kokku kõigest 294. Välja ongi kujunenud selge trend: valimisaktiivsus järjest langeb, kuid hääletamisest osavõtnute arv kasvab.

Suvel valisime delegaate novembris Hispaania pealinnas Madridis toimuvale ALDE Partei kongressile. Individuaalsete liikmete delegaatide arv sõltub hääleõiguslike liikmete arvust. Kuna see tõusis üle kahe tuhande, saime valida neli delegaati. Valimisaktiivsus oli endiselt 38%, saime endale ühe delegaadi iga 189 hääletanu kohta.

Kandidaadiks võis esitada ennast igaüks, kuid registreeriti ainult need, kelle kandidatuuri toetas veel vähemalt kolm hääleõiguslikku liiget. Mina toetasin ühte hollandlast, kes ei osutunud valituks. Registreeriti 18 kandidaati. Hääle võis anda kuni neljale. Enim hääli (271) kogus Hispaanias elav Silvia Fernandez. Andsin talle isegi ühe oma häältest.

Kasvuraskused, aktivistide vähesus

Individuaalsete liikmete jooksvad arutelud toimuvad põhiliselt vastavas Facebooki grupis. Delegaatide valimise eel ilmnesid seal paljud sellele keskkonnale iseloomulikud hädad: möödarääkimised, tülitsemised, solvumised ja solvamised, süüdistamised, väljaviskamine, uste paugutamine.

Valitud delegaatide ülesandeks on esindada ALDE Partei kongressil individuaalsete liikmete seisukohti. Prioriteediks on seatud kahe resolutsiooni vastuvõtmine, mille sisul siin peatuma ei hakka, sest jutt läheks muidu liiga pikaks. Kirjeldan vaid veidi nende eelnõude sündimise protsessi.

Individuaalsete liikmete sisekorra kohaselt peab eelnõude koostamine toimuma juhtivkomitee suunamisel demokraatliku ja kollektiivse protsessi kaudu. Juhtivkomitee on otsustanud kasutada selleks veebikeskkonda Slack. ALDE Partei individuaalsetel liikmetel on seal oma kanal, kus igaüks võis tulla välja mõne algatusega, mida siis arutati ja vajadusel täiendati.

Lõpuks pidi eelnõud toetama vähemalt 20 ALDE Partei hääleõiguslikku individuaalset liiget, et see pääseks hääletusele, kus valiti välja kaks kõige prioriteetsemat. Toetasin kolme algatust, mis kõik vajaliku toetajate arvu kokku said. Hiljem võis hääle anda kuni kahele eelnõule.

Kuulusin mõlema võitnud ettepaneku algsete toetajate hulka ja võin seega tulemusega rahule jääda. Protsess ise tekitas vastakamaid tundeid, sest Slack ei ole selliste arutelude läbiviimiseks siiski väga hea koht. Individuaalsete liikmete kanali jälgijaks registreerunute arv ületas seal küll tuhande piiri, kuid statistika näitas, et aktiivselt hoidis sellel silma peal kõigest 30-40 inimest nädalas. Facebooki grupil on samuti üle tuhande liikme, aga aktiivselt osaleb sealgi aruteludes vaid 30-40 inimest.

Individuaalsete liikmete sektor ei ole ALDE Parteis praegu seega suurem kui mõni keskmise suurusega Eesti erakond. Kogu Euroopa kohta on seda väga vähe. Samas on just see põhjus, miks eestlastelgi tasub sellega ühineda – kui kogu ettevõtmine on alles nii väike, siis on meil ju kergem seal oma ideedega mõjule pääseda.

Artikkel ilmus 12. septembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Rootsi valimistel on kõik veel lahtine

Viimaste küsitluste kohaselt kavatseb Rootsi Keskerakonda pühapäeval toimuvatel parlamendivalimistel toetada 8-9% valijatest. Kadunud ei ole lootus, et keskerakondlased suudavad nüüd koos oma liitlastega võimule tulla.

Küsitlused ennustavad võitu sotsiaaldemokraatidele, kes moodustasid nelja aasta eest koos rohelistega vähemusvalitsuse, mida toetab parlamendis ka Vasakpartei. Keskerakond kuulub varem kaheksa aastat järjest valitsenud paremtsentristlikku allianssi, mida juhivad moderaadid. Selle ridades on ka liberaalid ja kristlikud demokraadid. Võiduajamine käibki nüüd nende kahe leeri vahel. Vasakpoolsed on praegu ees, aga nende edumaa ei ole väga suur.

Paremtsentristliku alliansi väljavaateid on parandanud see, et kristlikud demokraadid ei kõigu enam neljaprotsendilise valimiskünnise piiril. Neile ennustatakse kindlalt parlamenti jäämist.

Vahepeal erakondade arvestuses sotsidega juba esikoha pärast rebinud immigrantidevastane erakond Rootsi Demokraadid näib olevat valimiste lähenedes toetajaid kaotanud. Praegu on nende reiting enam-vähem võrdne moderaatide omaga.

Rootsi Demokraatide langusele on kaks seletust, milles mõlemas võib olla oma iva. Ühe kohaselt on neil raskem kui teistel võita toetajaid juurde inimeste hulgast, kellel puudus varem kindel erakondlik eelistus. Teise kohaselt ei julge aga osad nende poolehoidjad lihtsalt tunnistada, et nad toetavad sellist paljude poolt põlatud erakonda. 2014. aastal näitasid viimased valimiseelsed küsitlused, et Rootsi Demokraadid võivad saada 10-11% häältest, kuid tegelikult toetas neid 12,9% valijatest.

Valitsuse moodustamine saab olema raske

Selge on see, et tulemus selgub ka nüüd alles siis, kui hääled on lõpuks loetud. Kui ei tule mingeid suuri üllatusi, on valitsuse moodustamine aga nii või teisiti raske, sest enamust ei saa parlamendis ilmselt vasak- ega paremleer. Puht aritmeetiliselt võttes kaalukeele rolli täitvad Rootsi Demokraadid on jätkuvalt paariaerakond, millega koalitsiooni moodustamise on välistanud kõik teised parlamendierakonnad.

Rootsi Demokraadid ise on lubanud hääletada iga valitsuse vastu, mis ei toeta nende immigratsioonipoliitikat. 2014. aasta detsembris õnnestus neil peaaegu kutsuda esile ennetähtaegsed parlamendivalimised, kui nad toetasid riigieelarve hääletusel opositsioonilist paremtsentristlikku allianssi. Tegemist olnuks esimese korraga pärast 1958. aastat, mil Rootsis toimuvad ennetähtaegsed valimised. Olukord lahenes lõpuks sellega, et valitsevad vasakpoolsed sõlmisid paremtsentristidega kokkuleppe, mis pidi tagama riigis poliitilise stabiilsuse vähemalt aastani 2022.

Raamatud parima hinnaga

See kokkulepe nägi ette, et peaministriks saab kandidaat, kes suudab koguda parlamendis suurima toetuse, ning vähemusvalitsusel lastakse oma eelarve vastu võtta. Kokkuleppega ühinenud opositsioonilised erakonnad lubasid jätta eelarvehääletusel osalemata.

2015. aastal sai aga kristlike demokraatide juhiks Ebba Busch Thor, kes otsustas sõlmitud kokkuleppest taganeda. Pärast seda kuulutas moderaatide toonane juht, et see kokkulepe on kaotanud kehtivuse. Keskerakond, moderaadid ja liberaalid on küll võimaldanud praegusel vähemusvalitsusel võimul püsida, kuid ei ole päris selge, mis saab pärast valimisi, kui parlamendis valitseb sarnane jõudude tasakaal.

Keskerakonna juht Annie Lööf kuulus selle kokkuleppe tugevate toetajate hulka. Sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven üritas meelitada teda isegi valitsuskoalitsiooni, kuid Lööf otsustas jääda truuks koostööle paremtsentristliku alliansi liikmetega. Idee poolest pidanuks sõlmitud kokkulepe tagama, et paremtsentristlik allianss saab moodustada nüüd valimisvõidu korral stabiilse vähemusvalitsuse.

Rootsi Demokraadid jäävad opositsiooni

Millise kokkuleppeni Rootsis pärast neid valimisi jõutakse, seda ei oska täna keegi öelda, kuid üks asi on juba täiesti kindel: Rootsi Demokraatidega keegi mingeid läbirääkimisi pidama ei hakka. Moderaatide juht Ulf Kristersson on kinnitanud, et nendega ei hakata rääkima ei valitsuse moodustamise ega selle võimaliku toetamise teemal. Samuti ei hakka paremtsentristlik allianss otsima neilt tuge riigieelarve vastuvõtmiseks.

Kunagi paremäärmuslikest ringkondadest välja kasvanud Rootsi Demokraadid on üritanud küll muutuda salongikõlbulikuks, pääsesid tänu sellele 2010. aastal parlamenti ja kasvatasid kiiresti toetajaskonda, kuid flirdivad siiski jätkuvalt ka ideedega, mis muudavad nad teistele vastuvõetamatuks. Osaliselt on see tingitud vajadusest kaitsta ennast samas nišis tegutsevate konkurentide eest.

Rootsi Demokraatide suurimaks konkurendiks on erakond Alternatiiv Rootsile, mis registreeriti alles eelmise aasta detsembris ja alustas tegevust tänavu märtsis. See loodi Rootsi Demokraatide varasema noorteühenduse baasil. Nimelt ütlesid Rootsi Demokraadid 2015. aastal oma noorteühendusest lahti, süüdistades seda sidemetes neonatslike organisatsioonidega, ja asutasid täiesti uue noorteühenduse.

Nende organisatsioonide esindajad, millega seotuse tõttu Rootsi Demokraadid oma noorteühendusega igasugused sidemed katkestasid, on muide osalenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus korraldatud tõrvikurongkäikudel. Rootsikeelses Vikipeedias on toodud paremäärmusliku noorteühenduse Nordisk Ungdom kohta käivas artiklis isegi ära foto, millel on näha selle juht Fredrik Hagberg koos Ruuben Kaalepiga, kes on praegu EKRE välispoliitika toimkonna juhataja, Tallinnas rahvale kõnet pidamas. Rootsi Demokraatidele olid sellised sidemed 2015. aastal liig. EKRE juht Mart Helme neis siis mingit probleemi ei näinud.

Parlamendivalimistega üheaegselt toimuvad Rootsis nüüd ka kohalikud valimised. Meedia on toonud välja, et neil kandideerivad Rootsi Demokraatide nimekirjades mitmed isikud, kes kuulusid varem erakonda Natsionaalsotsialistlik Rinne, mis ennast 2008. aastal laiali saatis. Mõned neist on nüüd öelnud, et on täna täiesti teised inimesed, aga osad ei ole tahtnud seda kuidagi kommenteerida. Samas on visatud Rootsi Demokraatide hulgast välja mitmeid tegelasi, kes on teinud veebis antisemiitlikke nalju holokausti jms. teemadel, ülistanud natsionaalsotsialistlikku Saksamaad või toetanud rahaliselt neonatslikke organisatsioone.

Alternatiiv Rootsile sellistes asjades probleemi ei näe. Rootsi Demokraadid näevad. See ongi nende põhiline erinevus.

Välja on tulnud aga ka üks huvitav sarnasus. Rootsi kaitseväe uuringukeskus avalikustas, et viimasel ajal on kõvasti kasvanud valimistega seotud teemadel Twitteris säutsuvate robotite arv ning neist 47% toetab Rootsi Demokraate, 29% erakonda Alternatiiv Rootsile. Kas selle taga on lihtsalt nende erakondade kampaaniameistrite sarnane poliittehnoloogiline mõtlemine või hoopis mõne võõra jõu sekkumine Rootsi valimistesse, selle üle võib siin üksnes spekuleerida.

Artikkel ilmus 5. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.