Elena Ferrante “Lugu sellest…”

“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)

On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.

Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)

Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.

“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.

“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)

Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”

Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)

Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.

(Järgneb.)

Greta Thunberg & Co. “Meie maja on leekides”

Sahara kõrbes sadas lund
kolmandat aastat järjest
aga mõned ei usu ikka veel
kliimamuutuste toimumist

Panin ülaltoodud read kirja 2018. aasta jaanuaris, kui Sahara kõrbes sadas kolmandat aastat järjest lund – märk kliimamuutustest, tegelikult üleilmsest soojenemisest (liiv jäi samas paigas jää alla viimasegi aastavahetuse paiku). Kunagi hiljem saatsin need koos mõningate teiste roheliste värssidega ajakirjale Vikerkaar, pakkudes, et need võiks sobida seal avaldamiseks. Viimane komplekti kuulunud luuletus oli selline…

igast trükitud sõnast
igast tähest siin paberil
jääb maha ökoloogiline
jalajälg

parem lõpetada
nüüd ja kohe

Vastust ma ei saanud. Nii et pole teada, kas need osutusid Vikerkaarde sobimatuks oma taseme poolest või mingil muul (sisulisel) põhjusel. Võib-olla olid need lihtsalt liiga radikaalsed sellise konservatiivse väljaande jaoks.


20. augustil 2018 alustas 15-aastane Greta Thunberg, kes oli läinud just üheksandasse klassi, Rootsi parlamendihoone ees istumisstreiki, et tõmmata parlamendivalimiste eel tähelepanu kiiresti süvenevale kliimakriisile – survestada poliitikuid tegutsema. Sellest kasvas välja üleilmne liikumine, mis on äratanud laialdast tähelepanu. Eelmisel aastal kuulutas ajakiri Time Thunbergi aasta isikuks, Forbes asetas ta maailma saja mõjukaima naise hulka, jne.

Mina ei ole tema tegevust ja sõnavõtte väga tähelepanelikult jälginud (olen nendega kursis peamiselt uudisvoos vilksatanud pealkirjade kaudu), sest tema sõnum on üldiselt selge ja arusaadav ning ma ei vaja selle pidevat ülekordamist. Nüüd eesti keeles ilmunud raamatu “Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises” (rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe) võtsin aga siiski lugeda, et saada veidi täpsem ettekujutus sellest tüdrukust, kelle nimega lehvitatakse sageli ka poliitilistes debattides.

Raamatul on neli autorit. Kaanel on toodud kõige nähtavamalt esile Greta Thunbergi nimi, kuid suure osa sellest moodustab tegelikult tema ema Malena Ernmani 2018. aasta augustis ilmunud teos (“See võinuks olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia…”), mille ta kirjutas koos oma abikaasa Svante Thunbergiga, kes on Greta isa. Hiljem on seda täiendatud uute pildikestega tollest aastast ning järgnenust. “Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.” Lisatud on ka Greta tähtsamad kõned (inglise keelest tõlkinud Pille Kruus), neist viimane käesoleva aasta märtsist. Suur osa tekstist pärineb seega ajast, mil tüdrukust ei olnud veel saanud sellist üldtuntud tegelast, kelleks teda võib täna pidada. Rootsis oli selleks toona hoopis tema ema, kuulus laulja. Samas jõutakse lõpuks välja üsna hiljutisse aega.

Lugu algab 2014. aastast, kui varateismelisel Gretal tekivad tõsised söömishäired. Pärast suurt arstide vahet jooksmist diagnoositakse tal lõpuks Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos. Kohe üsna alguses selgub ka see, et kool ei olnud tema jaoks just kuigi meeldiv keskkond: “Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda. Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.”

Loos jutustajana esineval Malenal endal diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire. “Mul on ATH ja see on mul muidugi olnud kogu elu. Olin diagnoosi saades 45 ja põhjus, miks mind varem ei uuritud, oli see, et mul ei olnud suuremaid probleeme, mille tõttu oleksin seda vajalikuks pidanud.” Noorem tütar Beata, kellele arstid ei suuda mingit selget diagnoosi panna, diagnoosib endal lõpuks ise misofoonia. Nii kujuneb selle jutustuse üheks keskseks teljeks tegelikult elu nende mitmesuguste häiretega.

“Ma kasvasin üles seitsmekümnendatel tööstusasulas ja mul ei olnud millestki puudus. Ma olin tõeline rahvakodu laps. Vaadates nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, praeguse aja laste lapsepõlve – oma tütarde pealt –, mõtlen ma, et minul poleks praegu võimalustki olnud. Liiga palju kiirustamist, lärmi, muljeid, edule ja tulemustele orienteeritust.”

Kliimakriisist kujuneb Gretale üheaegselt nii kinnisidee kui ka päästerõngas – sellele keskendumine mõjub talle hästi, aitab endaga paremini toime tulla. Ta asub (nagu ütles kunagi üks John McCaini kuulus valimisloosung) teenima eesmärki, mis on suurem temast endast. Samas kätkeb see endas muidugi ohtu, et ühel hetkel, kui kõik suured püüdlused lõpuks ikkagi liiva jooksevad, võib tulla tagasilangus, vaimne kokkuvarisemine. Seetõttu mina isiklikult tema ergutajate kooriga ei ühineks. Tegelikult tundub, kuigi päris otse ei ole seda selles raamatus küll kusagil öeldud, et tegelikult muretsesid selle pärast ka tema vanemad, kes otsustasid tütre võitlust siiski toetada, sest nägid kui hästi see talle mõjus.

Kliimateemasid, millest raamatus on juttu loomulikult palju, siin pikalt lahkama ei hakka. Peatun vaid ühel, mida olen tõstatanud varem ise teise nurga alt. Lk 268-271 on toodud ära perekondlik jutuajamine, milles laidetakse maha mõte kasutada kliimakriisi leevendamiseks tuumaenergiat. 2008. aasta jaanuaris kirjutasin roheliste häälekandjas Kortsleht, et see kogub maailmas toetajaid just roheliste hulgas.

Kohalikud rohelised reageerisid sellele toona pigem negatiivselt. Sama suhtumine valitseb kõnealuses raamatus, kus alternatiivina nähakse tuule- ja päikeseenergiat. Nende puhul on aga ju tõsine probleem varustuskindluses: päikest paistab rohkem suvel, kuid elektrit kulub talvel. Puudujäägi kompenseerimine bioelektriga, mille tulemusel on Euroopas viimastel aastatel juba kasvanud hüppeliselt metsade raie, ei ole ilmselt samuti ökoloogiliselt jätkusuutlik lahendus. Seetõttu tundub tuumaenergia jätkuvalt asjakohane, kuigi palju sõltub muidugi konkreetsest lahendusest.

Kas inimeste nimetamine mustanahalisteks on viisakas?

Eestis on kerkinud viimastel kuudel esile kaks teemat, mille kohta näib olevat lausa kohustuslik omada mingit arvamust: Eia Uusi romaan “Tüdrukune” ning Ameerika Ühendriikides lahvatanud ja sealt mujalegi levinud meeleavaldustest hoogu saanud poleemika rassismi/antirassismi üle. Kuna ma ei ole nimetatud romaani lugenud, keskendun järgnevalt neist viimasele.

9. juuni Sakalas avaldatud patukahetsuskirjas “Meie varjatud rassistid” kuulutas Sass Henno, et põrgus on reserveeritud eraldi koht neile, kes säilitavad nö. “neutraalsuse” või keelduvad võtmast seisukohta sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel, mis nüüd justkui kätte on jõudnud. Tema arvates ei ole rassism sugugi keeruline teema, kui inimene just ise rassist ei ole. Henno tunnistas, et on seda ise olnud, aga tahab muutuda normaalsemaks. Mina ei saa seda enda kohta öelda, seega saan lahata antud problemaatikat rahulikumalt – tundmata mingit vajadust tõestada, et ma ei ole rassist.

Minu arvates on (ebateadlik) rassism, kui minna sellest rääkides veidi sügavamale kulunud loosungitega vehkimisest, väga keeruline teema. Alustada tuleb seejuures muidugi sõnadest, mida kasutatakse inimeste kirjeldamiseks. Ingliskeelse kultuuriruumi mõjul on Eestis läinud moodi pidada halvaks tooniks sõna “neeger” kasutamist. Poliitiliselt korrektne on eelistada sellele sõnu: must, mustanahaline, mittevalge, afroameeriklane. Kas need on aga ka tegelikult neutraalsemad (mitterassistlikumad) kui “neeger”, sellele ei näi viimase kriitikud palju mõtlevat, kuigi võiks.

Sünonüümisõnastiku avamisel võib igaüks kerge vaevaga veenduda, et “mustaga” tähenduselt sarnased sõnad on eesti keeles: määrdunud, võidunud, (millegi) puhtus jätab soovida, räpane, kasimata, kõntsane, siivutu, rüve, sopane, saastane, rokane, ropane, ropp. Ingliskeelne “black” selliseid kõrvaltähendusi ei oma. Meie “mustale” vastab seal selles mõttes pigem “dirty”. Seega pole “mustanahaline” tegelikult kaugeltki nii neutraalne sõna nagu “black”, mille vastena meil seda sageli kasutatakse. Usun, et enamasti ei tehta seda halva tagamõttega, aga sellegi poolest on tegemist sõnaga, mille kasutamise kohta saab antud kontekstis öelda peenelt intellektuaalitsedes: struktuurne rassism keele tasandil.

Sarnane on ju lugu ka sõnaga “mustlased”. Eesti Keele Instituudi (EKI) tolleaegne direktor Urmas Sutrop ütles 2013. aastal Eesti Päevalehele, et see oli küll algselt halvustava alatooniga, kuid on muutunud hiljem neutraalseks. Praegu soovitab EKI keeletoimkond kasutada rööpnimetusena siiski sõna “romad”, mida eelistavad Eestis ka paljud nimetatud rahvakillu esindajad ise. Inimõiguste Instituut on soovitanud “mustlaste” kasutamisest hoiduda nii ajakirjanduses kui ka igapäevakõnes. Samas ei ole isegi kõik inimõiguslased meil seda soovitust alati järginud. Alles eelmisel aastal valmis Eesti Inimõiguste Keskusel koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga kolm Euroopa Komisjoni poolt rahastatud seirearuannet riikliku romasid puudutava integratsioonistrateegia rakendamise kohta Eestis, milles oli juttu ka “mustlastest”. Ja selle sõna kasutajaid leidub nendegi hulgas, kelle kohta seda kasutatakse, sest harjumuse jõud on suur.

Keel areneb muidugi pidevalt. Nõukogude ajal nimetati eesti tänavakeeles “mustadeks” (ei saa kuidagi väita, et see oli positiivne või täiesti neutraalne sõna) kaukaaslasi, aga tänapäeva noorte kõnepruugis on “kaukaaslane” hakanud tähendama (ingliskeelse “caucasian” mõjul) heleda nahavärviga ehk valget inimest.

Fakt on see, et inimesed võivad tajuda sõnade tähendust väga erinevalt: mis ühe silmis neutraalne, see teise jaoks rassistlik, aga ka vastupidi. Mina isiklikult kaldun siiski nõustuma N-sõna osas Jaan Kaplinskiga, kes märkis 2008. aasta 8. juuli Eesti Päevalehes avaldatud artiklis “Konservatiivid, liberaalid ja keel”, et “inglise “negro” pole seda, mis eesti “neeger”. On päris pentsik, et meie keeles üpris kahemõtteliselt-halvustavalt kõlavat “mustanahalist” (black-skinned? dirty-skinned?) kasutatakse viisakama sõnana “neegri” asemel. Usun, et iga aafriklane või neeger saaks asjast aru, kui talle seda seletada. Olen ise asja selgeks rääkinud Nigeeria kirjaniku Wole Soyinkaga, kes on niisuguse poliitilise korrektsuse äge kriitik.” Soyinka oli esimene aafriklane, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia. Ta on muu hulgas tuntud selle poolest, et on kritiseerinud rõhuvaid režiime sõltumata nende juhtide ja toetajate nahavärvist.

Tegelikult on ka ingliskeelsete sõnade puhul lugu keerulisem, kui esmapilgul paistab. On küll vaieldamatu, et halvustavat tähendust on algusest peale omanud sõna “nigger”, mis võeti kasutusele USA lõunaosariikides, kuid rahvusvahelisem “negro” (tuleb ladinakeelsest sõnast “niger”, mis tähendab musta värvi) oli ka ameeriklaste kõnepruugis pikalt tavaline, neutraalne sõna. Negatiivse varjundi omandas see suuresti viimase poole sajandi jooksul. Varem kasutasid seda (sealhulgas enese määratlemisel) ka inimesed nagu Frederick Douglass, Ida B. Wells, Martin Luther King. Kuidas tõlkida nende sõnavõtte meie tänapäeva keelde, kui N-sõna enam kasutada ei kõlba?

Ingliskeelsest kultuuriruumist ülevõetuna on hakanud levima eesti keeles ka “mittevalged” ning “afroameeriklased”, aga needki sõnad ei ole paremad kui “mustad”. Ühel juhul on tegemist teiste määratlemisega enda nahavärvi kaudu (mina/mittemina), mis rõhutab rassilist segregatsiooni (valged/mittevalged). Teist saab aga kasutada ainult nende kohta, kes on ameeriklased ja peavad ühtlasi väga oluliseks seda, et nende juured asuvad kusagil Aafrikas, kust on teatavasti pärit kogu inimkond. Leidub siiski palju inimesi, kes sellist päritolu rõhutamist enda juures meeldivaks ei pea, sest neid ennast ei pruugi siduda Aafrikaga sisuliselt mitte miski. “Afroeurooplane” ning “afroeestlane” ongi meil ju võetud juba kasutusele tegelaste poolt, kes sooviksid nähtavasti saata sellised inimesed ära Aafrikasse. Kas need sõnad on nüüd siis eesti keeles tõesti paremad kui “neeger”?

Angloameerika kultuuri mõjul on N-sõna muutunudki Eestis juba suuresti tabusõnaks, mida ei kasuta enam isegi paljud rassistid (selle asemel teevad nad enda arengutasemele vastavaid nalju “tugeva päevituse” teemal). Selles mõttes murdis Henno sisse ikkagi üsna lahtisest uksest. Sõnadest olulisem on aga lõpuks see tähendus, mida need kannavad. Minu arvates ei ole “mustad”, “mittevalged” ja “afroameeriklased” selle poolest küll kuidagi paremad “neegrist”, mis võinuks püsida eesti keeles tavalise, aktsepteeritud sõnana, nagu seda on “negro” näiteks Brasiilias ning mitmetes teistes Ladina-Ameerika riikides. Pigem võib neid sõnu pidada hoopis vähem neutraalseteks. Seda võiksid endale teadvustada ka inimesed, kes on kuulutanud N-sõna kasutamise Eestis rassistlikuks.

Artikkel ilmus 2. juulil 2020 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Saksamaa roll Euroopas suureneb, aga seda ei maksa karta

On hea, et 1. juulist võtab Euroopa Liidu eesistumise üle just Saksamaa, mida võib tänapäeval julgelt nimetada seda riikide ühendust kandvaks jõuks. Berliini ees seisvad väljakutsed on aga väga suured ja keerulised ning neile vastamine saab olema raske.

Saksamaa on omanud Euroopa ajaloos keskset rolli juba pikalt. Isegi külma sõja ajal, kui see maa oli rebitud mitmeks tükiks ja lõhestatud raudse eesriidega, keerles ju geopoliitiline suur mäng paljuski ümber tema. Saksamaa taasühinemine viis aga samalaadse protsessini Euroopas laiemalt – Ida ja Lääs, sõbralikult näe, teineteisele siis ulatasid käe. See kõik juhtus ajaloolises perspektiivis suhteliselt hiljuti, kuigi üksikisiku vaatepunktist võib möödunud aeg näida pikk. Sügisel täitub alles 30 aastat sellest, kui teise maailmasõja võitjariigid allkirjastasid lõpuks lepingu, millega Saksamaale anti tagasi täielik suveräänsus.

Nüüd oleme jõudmas olukorda, kus Saksamaa saab Euroopa Liidu eesistujariigiks ajal, mil sealt on pärit ka Euroopa Komisjoni president. Esmapilgul võib ehk tunduda, et sakslaste domineerimine on muutumas Euroopas lausa totaalseks. Kahjuks või õnneks see nii siiski ei ole.

Sisepoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline

Kõigepealt tuleb arvestada seda, et sisepoliitiline olukord on Saksamaal jätkuvalt komplitseeritud. Koroonakriisi ajal kasvas küll järsult toetus kristlikele demokraatidele, kes kannavad praegu suurimat vastutust riigi juhtimise eest, kuid ei ole veel selge, kes neid ennast varsti juhtima hakkab. Küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate toetaks täna ligi 40% valijatest. Võrdluseks, et 2017. aastal said nad Saksamaa Liidupäeva valimisel 33% häältest ja veebruaris oleks neid toetanud vaid veidi enam kui veerand valijatest. Tõus on seega olnud tõesti muljetavaldav. See näitab, et sakslased kiidavad üldiselt heaks selle, kuidas nende riiki on koroonakriisi ajal juhitud. Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit liigub samal ajal aga jälle uue juhi valimise poole. Paradoksaalsel kombel on seegi tulnud kasuks erakonna reitingule.

Mäletatavasti hakkas Angela Merkel juba mõne aja eest valmistama ette enda lahkumist poliitikalavalt. 2018. aastal otsustas ta jääda oma praeguse ametiaja lõpuni liidukantsleriks, aga kristlike demokraatide juhiks enam ei kandideerinud. 2018. aasta detsembris valiti selleks Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest oli saanud alles samal aastal erakonna peasekretär. Esialgu paistis, et ta sobib sellele kohale hästi. Küsitlused näitasid, et temast sai kiiresti üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Järgnes paraku rida ebaõnnestunud väljaütlemisi, mis tema populaarsust järjest kahandasid. Kui kristlikud demokraadid said 2019. aasta sügisel järjest lüüa kolmel liidumaal toimunud valimistel, mida seostati vähemalt osaliselt Kramp-Karrenbaueri kasvava ebapopulaarsusega, oli selge, et erakonna juhiks ta enam kauaks ei jää – 2021. aasta üldvalimistele minnakse kellegi teise juhtimisel. Tänavu veebruaris teataski ta, et astub ametist tagasi. Aprillis pidi toimuma kristlike demokraatide kongress, kus valitakse erakonnale uus juht, kuid koroonakriisi tõttu lükati see edasi detsembrisse. Oma kandidatuuri on kuulutanud välja mitmed tuntud tegelased, kes esindavad üpriski erinevaid suundi (seda ka välispoliitilise orientatsiooni osas). Kindlat favoriiti nende hulgast seni esile kerkinud ei ole. Pole selge, millise suuna kristlikud demokraadid lõpuks valivad.

Selge on aga see, et eelseisval poolaastal keskenduvad nad suuresti omavahelisele võimuvõitlusele, kusjuures nende võitlus erakonna tuleviku ehk selle edasise poliitilise kursi pärast võib mõjutada tuntavalt ka Euroopa tasandil toimuvat. Saksamaa põhiseaduskohus juba langetas otsuse, millega seadis kahtluse alla Saksamaa keskpanga jätkuva osalemise euroala stabiliseerimiseks mõeldud varaostuprogrammis. On ülimalt ebatõenäoline, et sellised teemad kristlike demokraatide sisevalimistel ei tõstatu.

Euroopa Liidu eesistumisega seoses hakkab mängima nüüd aga silmapaistvamat rolli ilmselt välisminister Heiko Maas (fotol), kes kuulub hoopis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ridadesse. 2021. aasta parlamendivalimistel on sotsid ja kristlikud demokraadid taas konkurendid – seegi loob ju ühe sisepoliitilise pingevälja, mis võib mõjutada Saksa poliitikute tegevust ka Euroopa tasandil. Küsimus taandub kokkuvõttes võistlemisele selles, kes suudab esineda suurema eurooplasena, aga seista samal ajal kõige tugevamalt Saksamaa huvide eest.

Ees seisab palju raskeid läbirääkimisi

Välisminister Maas on märkinud, et Saksamaa eesistumisaja fookuses saab paratamatult olema tegelemine koroonakriisi ja selle majanduslike tagajärgedega. Tema sõnul vajab just eriti selline ekspordile suunatud riik nagu Saksamaa tervet Euroopat ja toimivat maailmamajandust. “Seetõttu on see mitte üksnes märk euroopalikust solidaarsusest, vaid ka puhas majanduslik mõtlemine, kui Euroopa Liit tuleb välja oma ajaloo suurima abipaketiga”, kirjutas ta ajalehes Welt am Sonntag.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen käis lõpuks välja plaani jagada liikmesriikidele järgmise seitsme aasta jooksul keskusest kokku 750 miljardit eurot lisaraha, millest 500 miljardit oleks toetused, mida tagastama ei pea, ning 250 miljardit laenud, soodsatel tingimustel. Rahastada tahetakse seda abipaketti ühiselt võetava laenuga, mis tuleb maksta tagasi 30 aasta jooksul, alustades tagasimakseid 2028. aastal. See tähendab, et esialgu olukord küll leeveneks, kuid hiljem peaks Euroopa Liit kärpima kulutusi, suurendama riikide osamakseid ja/või hankima uusi omavahendeid (üleliiduliste maksude abil), et võetud laen tagasi maksta.

Mitmete riikide juhtivad poliitikud väljendasid selle plaani suhtes kohe skeptilisust. Soome rahandusminister, Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni ei uskunud rahvusringhäälingule YLE antud intervjuus, et pakutud mudel läbi võiks minna. Soome peab oluliseks, et liikmesriikide abistamine toimuks rohkem laenude, mitte tagastamatu abi vormis, sest viimane tuleb ju maksta lõpuks kinni kõigil liikmesriikidel ühiselt. Kulmuni muretses, et raha jagamine tagastamatu abina võib õõnestada Euroopa Liidus veelgi liikmesriikide vastutust omaenda majanduspoliitika eest. “Meie jaoks on keskse tähtsusega reeglid ja see, et neist peetaks kinni,” rõhutas ta. Järgmisel nädalal astus Kulmuni küll rahandusministri kohalt tagasi, kuid seda mitte seoses Euroopa Komisjoni plaanidega. Mõtet jagada 2/3 rahast tagastamatu abina kritiseeris ka Rootsi peaminister Stefan Löfven, sealsete sotsiaaldemokraatide juht, kelle sõnul on abipakett, mis aitab riikidel taas jalgele tõusta, küll iseenesest vajalik, kuid raha tuleks jagada laenudena, sest sellisel juhul kasutatakse seda efektiivsemalt. Löfven märkis, et plaani teostumine esialgu pakutud kujul võib viia järsu kasvuni Rootsi osamaksetes Euroopa Liidu eelarvesse.

Euroopa Komisjoni plaan vastas suuresti ettepanekutele, mida esitlesid juba varem avalikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. See võeti rõõmuhõisetega vastu kõrini võlgades Lõuna-Euroopa ja vaestes Ida-Euroopa riikides, aga pani inimesi tõsiselt muretsema nendes keskmisest paremal järjel olevates maades, kus on üritatud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Euroopa Parlamendis tervitasid seda eelkõige euroföderalistid (rohelised ja liberaalid rõhutasid siiski, et toetuste saamisel peaks olema tingimuseks austus demokraatia ja õigusriigi põhimõtete vastu), kritiseerisid eurorealistid ja -skeptikud.

Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinenud Johan Van Overtveldt (Belgia, Uus-Flaami Allianss) rõhutas, et liikmesriikidele antavad laenud ja toetused peavad olema seotud selgete tingimustega ning väga oluline on ka see, et nende rahastamismeetmete tõttu ei kannataks lõpuks inimesed, kes on oma tööga teenitud raha säästnud. Tema sõnul tuleks olla teadlik, et piirid on ka sellel, kui ulatuslikult saab toetuda olukorra päästmiseks Euroopa Keskpanga rahatrükile. Hollandi eurosaadik Derk Jan Eppink (Demokraatia Foorum) leidis samas, et Euroopa Komisjon üritab sooritada poliitilist riigipööret, millega loodaks pöördumatult ülekandeliit, kus üks osa Euroopast tahab elada teise osa rahakotil. Ta märkis, et see plaan võidakse veel liikmesriikide poolt vetostada ja läheb tegelikult vastuollu ka Euroopa Liidu aluslepingutega. “Me viime selle debati inimesteni – nende inimesteni, kes peavad maksma, ja me pöördume Saksa professorite poole, et nad läheksid riigi põhiseaduskohtusse,” lubas Eppink.

Juba reedel, 19. juunil toimub Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus liikmesriikide valitsusjuhid neid teemasid arutama hakkavad. Usun, et Saksamaa üritab leida lõpuks siiski kompromissi, mis rahuldaks ka teisi riike, kus valitseb protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (kui kasutada Max Weberi kuulsaid sõnu). Üheks algava eesistumisaja prioriteediks on aga kuulutatud läbirääkimiste taaskäivitamine Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Ühtlasi tahab Maas tegutseda vahendajana, et maandada USA ja Hiina vahel kasvanud pingeid. Veel käesoleval aastal tuleks lõplikult vormistada ka Suurbritannia ja Euroopa Liidu edasised suhted. Kõik need on väga olulised, aga ka äärmiselt keerulised ülesanded.

Artikkel ilmus 17. juunil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Poola õppetund: atra tuleb seada aegsasti

Elame uues maailmas, kus riikidel peab olema valimiste läbiviimiseks paigas ka plaan B – juhuks, kui hääletamine ei saa toimuda valimisjaoskondades. Poolas juhtunu näitab, et selle plaani tegemist ei saa jätta viimasele hetkele.

Kirjutasin juba Kesknädala eelmises numbris sellest, et koroonakriis on löönud terves reas riikides täiesti segamini valimiste ja rahvahääletustega seotud plaanid (“Demokraatia ooterežiimil”). Poola sai sellest ülevaatest välja jäetud, sest seal 10. maile kavandatud presidendivalimisi ei olnud siis veel edasi lükatud. Lootsin kirjutada nüüd sellest, kuidas need seal praegustes ebatavalistes oludes toimusid. Kõigest mõned päevad enne 10. maid lükati aga sealgi valimised lõpuks ikkagi edasi.

Poolas juhtunu on väga õpetlik ka meie jaoks. Järeldus sellest loost on selge: Eestis tuleb panna aegsasti paika varuplaan olukorraks, kus valimisi ei saa viia läbi valimisjaoskondades, ja seda plaani peavad toetama kõik suuremad erakonnad.

Täna ei oska keegi täpselt öelda, kuidas koroonakriis edasi areneb, kuid paljud eksperdid arvavad, et sügisel võib viirus taas aktiivsemalt levima hakata ning pandeemia kestab kokku mõned aastad (kuni piisavalt suur osa maailma elanikkonnast on saavutanud selle viiruse suhtes immuunsuse). Seda silmas pidades tuleb arvestada tõsiselt võimalusega, et ka järgmise aasta oktoobris, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, kehtivad mingid piirangud inimeste koondumisele. Ettevalmistusi, et valimised taolises olukorras siiski toimuda saaksid, tuleb alustada juba praegu. Kõige olulisem on saavutada varuplaani osas erakondadeülene kokkulepe, et kõik suuremad poliitilised jõud oleksid siis valmis tunnistama valimiste legitiimsust.

Poliitiline oportunism ajas pilli lõhki

Esimene erakond, mis hakkas Poolas koroonakriisile viidates nõudma presidendivalimiste edasilükkamist, oli märtsis Poola Sotsialistlik Partei (PSP). See on küll väga pika ja tähelepanuväärse ajalooga, kuid tänapäeval suhteliselt väike poliitiline jõud, mille ridadesse kuulub ainult üks senaator, kes osutus eelmisel aastal valituks vasakparteide valimisliidu kandidaadina. PSP leidis, et olukorras, kus riigis on kehtestatud piirangud, ei saa viia läbi valimiskampaaniat tänavatel, kandidaatide võimalused televisooni pääseda on aga üsna ebavõrdsed ning sellest tulenevalt oleksid valimised sellistes tingimustes ebaausad. Kritiseeriti ka võimupartei plaani võimaldada garantiini pandud inimestel ja üle 60-aastastel hääletada posti teel, sest sellega kaasnevad inimkontaktid seadvat ikkagi ohtu postitöötajad ja valimiskomisjonide liikmed, muutes samas valimisprotsessi kontrollimatuks ning avades võimalusi mitmesugusteks rikkumisteks.

PSP rõhutas, et valimisseaduse kavandatud muutmine oli vastuolus põhiseadusega. Senatit kutsuti üles neid muudatusi tagasi lükkama. Ühtlasi pöörduti kõigi fraktsioonide poole üleskutsega alustada koheselt, võrdsetel alustel ning ilma eeltingimusteta läbirääkimisi, et leida parim õiguspärane viis valimiste edasilükkamiseks. Kohalike omavalitsuste poole pöörduti üleskutsega keelduda nende valimiste korraldamises osalemisest. Kõiki kodanikke kutsuti üles väljendama avalikult vastuseisu valimiste toimumisele 10. mail.

Poolas peab presidendivalimistel kandideerimiseks koguma hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 100 tuhat toetusallkirja. PSP nendel valimistel oma eraldi kandidaati üles ei seadnud, kuid erakonna juhatus oli langetanud otsuse toetada Robert Biedrońi, kes esines vasakjõudude ühiskandidaadina. Biedroń, keda toetas siis küsitluste kohaselt umbes 6% valijatest, hakkas omakorda rääkima, et võimupartei Õigus ja Õiglus juht Jarosław Kaczyński tahab viia need valimised läbi iga hinna eest. “Kui Kaczyński räägib urnidest, kardan ma, et ta räägib mitte valimisurnidest, vaid ühtedest teistest urnidest. Ja see on täna Kaczyński valitsemise sümbol: võimu nimel üle laipade,” kuulutas Biedroń.

Koroonakriisi puhkedes oli toetus võimuparteile kasvanud. Küsitlused näitasid, et selle kandidaat, ametisolev president Andrzej Duda võidaks need valimised päris kindlalt. Opositsioon armastab kujutada teda Kaczyński käpikuna. Biedroń ja teised oponendid asusid süüdistama võimuparteid soovis viia valimised läbi võimalikult kiiresti, et vältida peagi saabuva suure majanduslanguse negatiivset mõju oma kandidaadi valimistulemusele.

Vasakpoolsete tuules hakkasid rohelised propageerima valimiste boikoteerimist. Eelmisel aastal said nad Poola parlamendi alamkojas kolm kohta 460-st osana parem- ja vasaktsentriste ühendavast valimisliidust, mida juhib Poola suurim opositsioonipartei Kodanike Platvorm. Presidendivalimistel olidki rohelised joondunud nüüd selle erakonna kandidaadi Małgorzata Kidawa-Błońska taha. Märtsi lõpus peatas Kidawa-Błońska oma valimiskampaania ja ühines üleskutsega valimisi boikoteerida. Ta rõhutas, et valimiste korraldamine sellises olukorras oleks “kriminaalne akt”, millega seatakse ohtu inimeste elud. Tema teatele eelnenud nädalal hakkasid küsitlused näitama, et Duda võib võita valimised tugeva ülekaaluga juba esimeses voorus.

Võimupartei tuli sellise üliterava kriitikaga silmitsi seistes välja plaaniga korraldada valimised täielikult posti teel, kuid see valas üksnes õli tulle. Opositsioon võttis kasutusele narratiivi, mille kohaselt oleks valimiste läbiviimine väljakuulutatud ajal rünnak demokraatia vastu. Nõuti, et valimised lükataks edasi, kuid puudus üksmeel selles, millal need siis toimuma peaksid. Võimupartei esindajad käisid välja idee pikendada presidendi praegust ametiaega kahe aasta võrra, aga selle peale karjuti: diktatuur! Osad tegelased leidsid, et õige aeg valimiste läbiviimiseks oleks sügisel (justkui poleks nad kuulnud, et siis võib saabuda koroonaviiruse teine laine).

Kahtlemata on suur osa opositsiooni kriitikast olnud õigustatud. Poola seadused näevad ette, et valimistega seotud reegleid ei tohi muuta hiljem kui kuus kuud enne valimisi. Samuti ei peeta põhiseaduspäraseks, et valimised taheti viia läbi ainult posti teel. Loomulikult soovis võimupartei Õigus ja Õiglus, et presidendivalimised toimuksid ajal (nüüd või kahe aasta pärast, kui majandus on loodetavasti taastunud), mil nende kandidaadil on paremad võimalused edu saavutada. Ka lõpuks langetatud otsust valimised ikkagi ära jätta võib seostada sellega, et viimaste küsitluste kohaselt oleks need läinud teise vooru, kust võinuks väljuda võitjana ajakirjanik Szymon Hołownia – sõltumatu kandidaat, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ja üritas koondada enda taha kõiki poliitikutes pettunuid (valimisloosung: “Me ei saa loota poliitikutele. Aga me võime toetuda üksteisele.”). Tema kiire lõpuspurt võis mõjuda võimuparteile nüüd ilmselt hirmutavalt.

Samas on aga ka opositsiooniparteid käitunud viimastel kuudel täiesti oportunistlikult. Keerulises olukorras lahenduste otsimise asemel on valitsenud kohati lausa jõhker ebakonstruktiivsus. Pinged on aetud ühiskonnas sihilikult võimalikult suureks. Kuidas sellest olukorrast lõpuks välja tullakse, see on Poola probleem. Meie jaoks siin on aga oluline mõelda, kuidas vältida võimalust sarnasteks arenguteks Eestis, kui peaks tõesti juhtuma, et koroonaviirus jääb ringlema pikemaks ajaks.

Ainult tehnilisest lahendusest ei piisa

Eestis on kasutusel ka elektrooniline hääletamine interneti kaudu ning tehniliselt ei oleks raske viiagi valimised vajaduse korral läbi ainult sel teel, kuid selleks on vaja panna juba eelnevalt paika õiguslikud alused, mis seda võimaldaksid – see tähendab, et vaja on laiapõhjalist poliitilist kokkulepet selle kohta, millistel tingimustel ja millises olukorras võivad valimised piirduda ainult e-hääletamisega.

Ja on oluline, et selle kokkuleppega ühineksid kõik parlamendierakonnad, et nad kõik oleksid valmis tunnistama selliste valimiste tulemusi. Ei oleks võib-olla suurt vahet, kui Vasakpartei või rohelised kutsuksid Eestis üles valimisi boikoteerima ning kuulutaksid need rünnakuks demokraatia vastu, aga kui sama teeksid Reformierakond või sotsid, EKRE või Isamaa, mõjuks see meie ühiskonnale liiga laastavalt. Ja on selge, et sellise kokkuleppe eelduseks on e-valimistega seotud hirmude kõrvaldamine.

MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder on soovitanud anda e-valimiste süsteemi pool aastat enne valimisi häkkerite kätte testimiseks, nagu on tehtud Šveitsis. On raske näha ühtegi põhjust, miks seda ei võiks teha ka Eestis. Just sellise testi edukas läbimine võib ju anda süsteemi suhtes sellise kindlustunde, mida on vaja, et sünniks poliitiline kokkulepe selle kohta, et valimised võivad toimuda (erandlikel juhtudel) ka ainult e-hääletamise teel. Kui ärgatakse alles siis, kui häda juba käes, on hilja rabelema hakata – seda näitas Poolas juhtunu nüüd küll päris ilmekalt.

Artikkel ilmus 20. mail 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maskeraad ei saa kesta kogu aeg

Foto on illustratiivne pilt ühest Afganistani naisest. Autor: Dirk Haas.

Elame kummalisel ajal, mil paljude inimeste senised arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi, kuid nüüd räägitakse, et näo ees maskide kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Kohati propageerivad seda isegi samad inimesed, kes soovisid seda varem täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga küsimus on ka turvalisuses – avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islamikogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas siiski veerema. Mõned kuud hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja vastava eelnõu. Eesti Pagulasabi ning Inimõiguste Keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

Tsahkna-Reinsalu algatust ei toetanud samas ka sotsid, ja välisministeerium, mida juhtis siis hiljem nendega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatete kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu Ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi, mille koostas juba varasemalt oma seisukohta väljendanud Espak, kes kinnitas taas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika. Seega ei piiraks selle keelamine ka usuvabadust.

“Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,” kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burkade kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel Riigikogus vastava eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja omapoolse eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

Mõte kehtestada burkakeeld kerkis Eestis üles ajal, mil küsitlused näitasid, et paljude arvates oli kõige olulisem sel hetkel meie ühiskonna ees seisnud probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi Ühiskonnauuringute Instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75% vastajatest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenikekriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus aga vaikselt poliitilisest päevakorrast ka burkakeelu kehtestamine.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osade arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (tänane Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abil parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maskide kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus ta lõpuks ametlikult AS Semetron esindajaks, mille huvide eest seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, mille müügiesindajana Tsahkna on nüüd tegutsenud, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide maaletoojana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle omab valitsevat mõju investeerimisühing UP Invest OÜ, millel see on ühtlasi ka Sakala väljaandja AS Postimees Grupp üle. UP Invest OÜ ise on omakorda MM Grupp OÜ kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisele ei omanud need asjaolud absoluutselt mitte mingit mõju.

Kahtlemata on õigus neil, kelle väitel aitab maskide kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus osas hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burkad võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem on saanud sellest aga paljude jaoks siiski usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks saadik, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. “Kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,” selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. “Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.”

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

Kui nüüd tahetakse teha maskide kandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest osade hinnangute kohaselt võibki uus koroonaviirus ja/või selle mutatsioonid ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab panema paika, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Lugu sai kirjutatud 25. aprillil 2020 ajalehele Sakala. Ilmus ajalehes toimetatud kujul 5. mail. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Demokraatia ooterežiimil

Koroonakriisi tõttu on kuulutatud paljudes riikides välja eriolukord ja kehtestatud ranged liikumispiirangud. Edasi on lükatud ka terve rida valimisi. Pole selge, millal maailm jälle normaalse elukorralduse juurde naaseb.

Enim rahvusvahelist tähelepanu on saanud Ungari, kus peaminister Viktor Orbán (fotol) lasi parlamendil anda endale tähtajatu õiguse juhtida riiki ainult oma dekreetide ja määrustega. Orbáni kodumaised kriitikud on nimetanud seda autoritaarseks riigipöördeks, millega kehtestati “koroonadiktatuur”. Tema toetajad rõhutavad, et parlament võib peaministrile antud õigused igal ajal tagasi võtta. Samas unustatakse enamasti lisada, et selleks on vaja peaministri enda algatust või parlamendi kahekolmandikulist häälteenamust, mille saavutamine on sisuliselt võimalik ainult Orbáni nõusolekul, sest parlamendis kuulub 2/3 kohtadest praegu tema toetajatele (viimastel valimistel said nad vähem kui pooled häältest, aga tänu enda huvides ümber tehtud valimisseadusele kindlustati konstitutsiooniline enamus).

Ungari puhul on kriitikud rõhutanud sedagi, et eriolukorra ajaks on seal peatud valimiste ja rahvahääletuste läbiviimine. Tuleb aga märkida, et see puudutab ainult erakorralisi valimisi. Järgmised korralised valimised peaksid seal toimuma alles 2022. aasta sügisel. Tõenäoliselt on eriolukord selleks ajaks siiski lõppenud. Orbán võib küll olla autoritaarsete kalduvustega, kuid vaevalt kehtestab ta kunagi nii avaliku diktatuuri, kus valimisi enam üldse ei toimu. Valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisest on praegu aga loobutud ka paljudes teistes riikides.

Armeenias, Itaalias ja Venemaal lükati koroonakriisi tõttu edasi rahvahääletused põhiseaduse muutmise küsimuses. Šveitsis, kus rahvahääletused toimuvad tavapäraselt mitmel korral aastas, lükati edasi kolm maisse kavandatud rahvahääletust. Viimati juhtus midagi sellist seal 1951. aastal. Toona oli põhjuseks suu- ja sõrataudi puhang osades kantonites. Põhja-Makedoonias ja Serbias lükati edasi parlamendivalimised. Kahes Hispaania autonoomses piirkonnas, Baskimaal ja Galiitsias, lükati edasi regionaalparlamentide valimised, Austrias mõned kohalikud valimised. Itaalias on lükatud edasi terve rida kohalikke ja regionaalvalimisi.

Pidades silmas tekkinud olukorra keerukust, ei ole valimisi edasi lükates nüüd tavaliselt määratud kindlat kuupäeva, mil need toimuma peavad. Erandiks on selles osas Suurbritannia, kus 7. maile kavandatud kohalikud valimised lükati edasi järgmise aasta 6. maile. See oli aga tingitud sellest, et kohalikud valimised toimuvadki seal jao kaupa igal aastal. Lihtsalt nendes omavalitsustes, kus need pidid toimuma tänavu, viiakse valimised läbi aasta hiljem, kui see siis võimalikuks osutub.

Prantsusmaal jäid valimised pooleli

Kõige veidram olukord on tekkinud Prantsusmaal. Märtsi keskel leidis seal aset kohalike valimiste esimene voor. Teine voor pidi järgnema nädal hiljem, kuid lükati kohe pärast esimest vooru edasi. Seega jäid valimised sisuliselt pooleli. Seadus sellist võimalust ette ei näinud. Praegu vaidlevad õigusteadlased selle üle, kas tuleks viia uuesti läbi ka valimiste esimene voor.

Prantsuse valitsus soovis tegelikult lükata edasi juba 15. märtsil toimunud kohalike valimiste esimese vooru, kuid parlamendi ülemkoja spiiker, linnapeade ühenduse juht ja mitmed teised mõjukad ametikandjad olid selle vastu. Opositsioon nõudis valimiste toimumist. Nii andiski president Emmanuel Macron esialgu survele järele ja valimisi edasi ei lükatud. Päev enne esimest vooru kuulutas peaminister Édouard Philippe aga välja karmimad piirangud viiruse leviku ohjeldamiseks. Suleti paljud asutused ja kauplused. Valimisaktiivsuseks kujunes 44,6% – madalaim näitaja Prantsusmaa kohalike valimiste ajaloos. Järgmisel päeval teatas president, et lükkab valimiste teise vooru edasi.

Millal teine voor toimub, ei ole täna veel muidugi päris selge. Kehtivas valimisseaduses on sõnaselgelt öeldud, et see peab toimuma nädal pärast esimest. Päris pretsedenditu teise vooru edasilükkamine ei ole. 1973. aastal lükati see Madagaskari lähedal asuval Réunioni saarel edasi viitega erakorralistele asjaoludele, sest vahepeal tabas saart orkaan, mis tappis kümme inimest ja tekitas suuri purustusi. Osad õigusteadlased leiavad siiski, et teise vooru edasilükkamine peaks tühistama nüüd ka esimese tulemused, sest valimised on mõeldud toimuma just kahel järjestikulisel nädalavahetusel, ühtse blokina. Teised on asunud aga seisukohale, et see vahe võib venida mõne kuuni, kui viivitus on tingitud erakorralistest asjaoludest ja erakondade vahel valitseb edasilükkamise osas konsensus.

Riiginõukogu arvamuses leiti, et kui vahe kahe vooru vahel venib pikemaks kolmest kuust, tuleb korraldada esimene voor uuesti. Seega peaks teine voor toimuma nüüd hiljemalt juunis. Selle täpne aeg tuleb panna valitsuse poolt paika hiljemalt 27. mail. Need kohalike volikogude liikmed, kes osutusid valituks juba esimeses voorus, peavad astuma ametisse kohe, kui olukord riigis seda võimaldab, aga mitte hiljem kui juunis. Kuni uute linnapeade valimiseni jäävad ametisse senised – isegi kui nende nimekirjad said valimiste esimeses voorus lüüa. Kui olukord ei võimalda viia valimiste teist vooru läbi ka juunis, tuleb korraldada täiesti uued valimised. Sellisel juhul pikendatakse veelgi seniste saadikute ametiaega.

Märtsi alguses toetas Prantsusmaal valitsust ja presidenti vaid umbes kolmandik rahvast. Koroonakriisi süvenedes on nende reiting küll paranenud, kuid enamik prantslastest ei ole nende tegevusega rahul ka täna. Kohalike valimiste esimene voor oli president Macroni partei La République En Marche! jaoks sisuliselt läbikukkumine. Selles mõttes oleks võib-olla võimupartei huvides, kui valimised tulekski lõpuks otsast peale uuesti korraldada. Samas ei maksa arvata, et seal praegu sihilikult selles suunas töötatakse.

Opositsioonilised jõud ei ole piirdunud Prantsusmaal nüüd lihtsalt valitsuse sammude kritiseerimisega, vaid on teinud ka hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid koroonakriisile vastamiseks. Üllatavalt põhjalik, kaugeleulatuv ja laiahaardeline on näiteks Prantsusmaa Kommunistliku Partei märtsi lõpus avaldatud 18-leheküljeline ettepanekute pakett. Muu hulgas tegid kommunistid ettepaneku luua rahvuslik kriisikomitee, kuhu kaasataks lisaks kõigile parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka teadlased, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad. Ajaks, mil see kriis läbi saab, võivad prantslaste poliitilised eelistused olla kõvasti muutunud.

Baieris hääletati lõpuks posti teel

Kohalikud valimised toimusid 15. märtsil ka Saksamaa suurimal liidumaal. Baieris on üldiselt küll kasutusel proportsionaalne valimissüsteem, kuid samas valitakse otse rahva poolt ka linnapead ja vallavanemad. Need valimised lähevad teise vooru, mis leiab aset kaks nädalat hiljem, kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust. Nii juhtus paljudes omavalitsustes ka tänavu. Seal teist vooru edasi ei lükatud – see otsustati lihtsalt viia läbi täielikult posti teel. Valimismaterjalid saadeti inimestele koju.

Baieri Maapäeva asepresident Markus Rinderspacher (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas arvamust, et edaspidi võiks viia Saksamaal täielikult posti teel läbi ka liidupäeva- ja maapäevade valimised. Seda isegi tavaolukorras. Kui 1957. aastal viidi Saksamaal sisse võimalus posti teel hääletada, oli see mõeldud erandlikeks juhtudeks, et valimistest saaksid võtta osa ka haiged, puhkustel viibijad ja need, kes peavad olema pühapäeviti tööl. Rinderspacher tõi aga välja, et posti teel hääletajate osakaal on järjest kasvanud. Saksamaa Liidupäeva valimisel anti 2017. aastal sel moel juba 28,6% ja Baieri Maapäeva valimisel 2018. aastal 38,9% häältest, kusjuures mõnes omavalitsuses hääletas siis nii suurem osa valijatest. Valimisjaoskondade kaotamine aitaks hoida märkimisväärselt kokku valimiste läbiviimisega seotud kulutusi.

Kriitikud on toonud posti teel hääletamisega seoses välja peamiselt kaks punkti: ei saa tagada hääletamise salajasust, sest ei ole võimalik teha kindlaks, kas valija oli oma häält andes üksi ja keegi teda ei mõjutanud; see nihutab tegelikku valimispäeva ettepoole ning valijad ei saa enam reageerida viimastele sündmustele. Eestis kritiseeritakse samade argumentidega sageli e-hääletamist, mis kujutab endast sisuliselt posti teel hääletamise tehniliselt nüüdisaegsemat vormi. See aga viib paratamatult mõttele, et meilgi tuleks panna siin paika õiguslikud alused juhuks, kui valimisi jaoskondades läbi viia ei saa. Järgmise aasta sügiseks, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, on olukord loodetavasti paranenud, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda ka erandlikeks juhtudeks. Eriolukord ei pea tingimata tähendama valimiste ärajätmist.

Artikkel ilmus 15. aprillil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.