EKRE valitsus võib suurendada väljarännet ja tekitada depressiooni

EKRE asejuht Martin Helme kuulutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tema poolest võivad praegu loomisel oleva koalitsiooni pärast muretsevad inimesed Kanadasse kolida. Kui vaadata, mis on muutunud pärast tema suure eeskuju Donald Trumpi võimuletulekut USA noorte hoiakutes, võib oletada, et selline lõhestav suhtumine oma rahvasse ei jää tagajärgedeta.

Gallupi uuringud näitavad, et kui president George W. Bushi ametiajal tahtis asuda võimaluse korral alaliselt mujale elama keskmiselt 11% ja Barack Obama ajal 10% ameeriklastest, siis Trumpi ajal on see näitaja 16%. Lahkuda soovivad eelkõige noored naised. Lausa viiendik kõigist naistest ja 30% 15-29-aastastest ameeriklastest koliks oma kodumaalt hea meelega minema.

Reaalsuses ei ole kõigil selleks muidugi võimalust. Enamik neist, kes ennast nüüd Trumpi pärast ebamugavalt tunnevad, ei koli kuhugi. Kuid ametlik statistika näitab, et väljaränne on tõesti kasvanud.

Trumpi esimesel ametiaastal asus Kanadasse umbes 2000 ameeriklast rohkem kui tavapäraselt. Varem andis Kanada sinna õppima läinud USA kodanikele keskmiselt 6000 viisat aastas. Trumpi ajal kasvas see arv kohe tuhande võrra.

Helme usub, et EKRE valitsus tooks Soomest tagasi rohkem inimesi kui nende pärast Eestist lahkub. Arvestades, et tagasiränne Eestisse on viimastel aastatel juba niigi olnud suurem väljarändest, tähendaks see üksnes senise trendi jätkumist. Küll aga võib öelda, et kui see trend peaks muutuma, võib selle kirjutada ilmselt EKRE arvele.

Ameerikas näitavad sotsioloogilised uuringud selgelt, et kõige rahulolematumad Trumpi režiimiga on seal just noored, sünnitusealised naised. Pole põhjust arvata, et siin tema kohalike jüngrite puhul asi teisiti läheks. Suurenev väljaränne on seejuures muidugi vaid üks selle rahulolematuse sümptomitest. Samal ajal on näiteks jõudsalt kasvanud ka antidepressantide kasutamine.

Artikkel ilmus 22. märtsil 2019 EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Jens Stoltenberg 60

Uuringud näitavad, et inimeste huvi poliitika vastu on suuresti pärilik. Poliitiliselt aktiivsetel vanematel on sageli ka poliitiliselt aktiivsed lapsed. Põhjus ei ole ilmselt geneetiline. Tegemist on lihtsalt õpitud käitumisega. Lapsed kalduvad matkima oma vanemaid, astuma nende jälgedes.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg, kes tähistas laupäeval oma kuuekümnendat sünnipäeva, põlvneb suguvõsast, mis on andnud Norrale mitmeid tuntud riigimehi. Juba tema vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa vennapoeg Carl Peter Stoltenberg (1770-1830) osales 1814. aastal saadikuna asutaval kogul, kus võeti vastu Norra põhiseadus, millega vormistati eraldumine Taanist, ja valiti hiljem mitmel korral parlamenti.

Jens Stoltenbergi isa Thorvald Stoltenberg (1931-2018) alustas 1958. aastal karjääridiplomaadina, aga teenis oma riiki hiljem ka kaitseministri ja välisministrina. Samuti täitis ta erinevaid rolle ÜRO süsteemis ja oli üheksa aastat Norra Punase Risti president. Tema ema Karin (1931-2012), kes põlvnes samavõrd silmapaistvast Heibergide suguvõsast, alustas riigiteenistust 1968. aastal loodud Norra Arengukoostöö Agentuuris ja töötas hiljem samuti mitmetes ministeeriumides.

Lisaks vanematele ümbritsesid noort Jensi juba varakult teised sarnased tegelased. Tema sotsiaalantropoloogist tädi Marianne Heiberg (1945-2004) töötas teadurina Norra Välispoliitika Instituudis. Ta oli üks Norra suurimaid eksperte Lähis-Ida alal. Tädi Marianne abikaasa Johan Jørgen Holst (1937-1994) teenis Norrat samuti, nagu Jensi isa, nii kaitseministri kui välisministrina. Koos oma naisega oli ta üks Iisraeli ja palestiinlaste vahel sõlmitud Oslo kokkulepete peamistest arhitektidest.

Kasvades üles sellises keskkonnas, keset inimesi, kes olid pühendunud sellele, et teenida oma riiki ja maailma laiemalt, hakkas ka Jens tegelema poliitikaga muidugi juba nooruses. Tema isa oli tõusnud enda üliõpilaspäevil Norra Üliõpilasliidu presidendiks. Jens, kes oli astunud Tööpartei liikmeks juba 14-aastaselt, piirdus Tööpartei noorteühenduse juhtimisega.

Poliitikasse tõmbasid teda mitte otseselt vanemad, vaid vanem õde Camilla (sünd. 1958), kellega koos hakati käima USA saatkonna juures toimunud meeleavaldustel, kus protesteeriti Vietnami sõja vastu. Jensi isa oli nooruses abistanud Ungarist 1956. aasta ülestõusu mahasurumisel saabunud põgenikke. Tädi Marianne juhtis hiljem ÜRO Palestiina Pagulaste Abiorganisatsiooni (UNRWA).

Ülikooli astus Jens pärast ajateenistuse läbimist. Ta lõpetas Oslo Ülikooli 1987. aastal majandusteaduste kandidaadina. Lõputööks oli empiiriline analüüs teemal “Makromajanduslik planeerimine ebakindlates tingimustes”. Samal aastal abiellus ta Ingrid Schulerudiga (sünd. 1959), kes põlvneb samuti silmapaistvast suguvõsast.

Stoltenberg ja Schulerud tutvusid juba keskkooliajal, kui olid 17-aastased. Kui koolist valiti esindajat Norra Üliõpilasliitu, sai Stoltenberg oma tulevaselt abikaasalt lüüa. Naine asus hiljem tööle välisteenistuses ja on praegu Norra suursaadik Belgias. Vahepeal töötas ta välisministeeriumis erinevatel ametikohtadel, tegeledes peamiselt Balti riike ja Kesk-Euroopat puudutavate asjadega.

Stoltenbergi esimene töökoht oli Tööparteile kuulunud ajalehes Arbeiderbladet aastatel 1979-1981. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle Norra statistikaametisse ja andis ühtlasi loenguid Oslo Ülikoolis. See ei kestnud siiski kaua. 1990. aastal sai Stoltenbergist Tööpartei Oslo osakonna juhataja ja ta läks tööle keskkonnaministeeriumi. 1993. aastal valiti ta esimest korda parlamenti.

1993-1996 teenis Stoltenberg tööstus- ja energeetikaministrina. Välisministriks oli samas valitsuses alguses tema isa, kuid tema lahkus sellelt kohalt enne oma poja valitsusse tulekut, seejärel tädimees, kes aga varsti suri. 1996-1997 oli Stoltenberg rahandusminister.

1997. aasta valimiste eel teatas Tööpartei toonane juht Thorbjørn Jagland, et kui erakonna tulemus jääb alla eelmistel valimistel saadule, astub valitsus tagasi ja erakond läheb opositsiooni. Eelmine kord oli saadud 37%, nüüd saadi 35% häältest. Tööpartei oli jätkuvalt Norra populaarseim erakond ja omas võimalust peaministri kohta enda käes hoida. Jagland otsustas aga pidada antud sõna. Tema jaoks oli see olulisem kui võim.

2000. aastal varises paremtsentristide valitsus kokku. Stoltenberg, kellest oli saanud Tööpartei aseesimees ja parlamendifraktsiooni juht, tõusis peaministriks. 2001. aasta parlamendivalimistele mindi siiski Jaglandi juhtimisel. Ja saadi rängalt lüüa. 2002. aastal valiti Stoltenberg lõpuks Tööpartei esimeheks. Kuni järgmiste valimisteni oldi opositsioonis. 2005-2013 istus ta aga peaministri toolil.

Stoltenbergi ametiaega Norra peaministrina jäi teatavasti rahvuspopulismist pimestatud Anders Behring Breiviki terroristlik rünnak sotside vastu. Breivik mõrvas külmavereliselt 77 inimest. Peaministri büroo juures lõhatud autopomm tappis kaheksa, vigastada sai üle kahesaja, nende hulgas palju juhuslikke möödujaid. Utøya saarel sooritas Breivik massimõrva Tööpartei noorteühenduse suvelaagris. Seal nõudsid kuulid 69 inimelu, haavata sai üle saja teismelise, neist paljud raskelt.

Samal ajal, kui Breivik saarel lapsi tappis, valmistas Stoltenberg ette kõne, mille ta seal järgmisel päeval pidada kavatses. Veidi varem oli käinud saarel noortele esinemas endine peaminister Gro Harlem Brundtland, kes oli Norra esimene naispeaminister ja kuulus samuti Breiviki sihtmärkide hulka. Liiklusseisakute tõttu jõudis mõrtsukas saarele siis, kui naine oli sealt juba lahkunud.

“Vastus vägivallale on rohkem demokraatiat, rohkem avatust, aga mitte kunagi naiivselt,” rõhutas Stoltenberg vahetult pärast seda rünnakut. Järgnenud nädalatel said Norra erakonnad ning eriti nende noorteühendused enneolematult palju uusi liikmeid.

Breiviki võikad tapatööd on leidnud paraku jäljendamist mitmel pool maailmas. Viimati alles läinud nädalal Uus-Meremaal, kus üks teda imetlenud 28-aastane paremäärmuslane tappis 50 inimest. Mitmetes riikides, näiteks Poolas ja Tšehhis, on suudetud sarnaseid terroriakte ka ära hoida. Seal on vahistatud inimesi, kes tegid alles ettevalmistusi, kogusid relvi ja lõhkeaineid.

Kaitsepoliitika osas iseloomustas Stoltenbergi ametiaega peaministrina Norra sõjalise võimekuse parandamine, millega kombineerus tugev rõhuasetus rahvusvahelisele diplomaatiale. Sama joont on ta ajanud hiljem NATO peasekretärina.

Stoltenberg on pooldanud alati ka Norra astumist Euroopa Liitu. 2012. aastal, kui Euroopa Liidule anti Nobeli rahupreemia, ütles ta meid sel puhul õnnitledes, et see on selge tunnistus Euroopa Liidu tähtsusest püsivale stabiilsusele ja julgeolekule Euroopas. “Kahe maailmasõja õudused viisid äratundmisele, et riigid peavad leidma ühisosa. Euroopa Liit aitas kaasa Lõuna-Euroopa endiste diktatuuride demokratiseerumisele. Pärast müüri langemist jätkas Euroopa Liit rahu kindlustamist laienemisega uutesse demokraatiatesse Kesk- ja Ida-Euroopas,” selgitas ta. “See on oluline ajalooline projekt, mis on aidanud kaasa rahu ja stabiilsuse tagamisele Euroopas.”

Nii rääkis tõeline riigimees, kelle seljataga on sajandite jooksul, läbi mitmete põlvkondade akumuleerunud tarkus.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

ALDE Partei alustab valimiskampaaniat

Homme, 21. märtsil annab Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE Partei), kuhu kuuluvad ka Eesti Keskerakond ja Eesti Reformierakond, Brüsselis ametlikult avapaugu eurovalimiste valimiskampaaniale, mille keskseks teemaks on sel korral vastuseis rahvuspopulismile.

Eelmisel nädalal saatis tuntud Belgia poliitik Guy Verhofstadt, kes juhib praegu ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis, peaminister Jüri Ratasele e-kirja, milles kutsus teda üles mitte looma koalitsiooni Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga (EKRE).

Verhofstadt märkis, et “selline koostöö oleks kahjulik Eesti ühiskonnale ja Eesti geopoliitilisele positsioonile ning põhjustaks ühtlasi korvamatut kahju meie suurepärasele koostööle liberaalses perekonnas.”

“Ma arvan, et Brüssel ei peaks nüüd ette kirjutama Eestile, et missugune on meie uus koalitsioon,” vastas Keskerakonna esimees seda kommenteerides ERR-ile. Tema on olnud enese väitel ühenduses mitme ALDE peaministriga, kes on öelnud toetavaid sõnu.

Mina ei ole olnud ühenduses ühegi ALDE peaministriga, kuid võin öelda, et ALDE Partei individuaalsete liikmete hulgas on Eesti Keskerakonna plaan tekitanud üksnes hämmastust, pettumust ja viha. Kaugemalt vaadates on lihtsalt võimatu mõista, miks Ratas eelistab samuti ALDE ridadesse kuuluvale Reformierakonnale koalitsiooni EKRE-ga.

Sõnade ja tegude vastuolu hukutab

“Eelseisvatel Euroopa valimistel oleme meie vastujõuks populismile ning alternatiiviks vasakpoolsetele ja konservatiivsetele gruppidele,” kinnitati alles veebruaris Helsingis toimunud ALDE peaministrite kohtumisel tehtud ühisavalduses, millele kirjutas teiste hulgas alla ka Jüri Ratas.

Kui Eestis sünnib nüüd Keskerakonna juhtimisel koalitsioon, kuhu on kaasatud ka EKRE, läheb see otseselt vastuollu ALDE peamise kampaaniasõnumiga ja võib seega kahjustada eelseisvatel valimistel selle ühenduse liikmeserakondade väljavaateid teisteski riikides. Jutt vastuseisust rahvuspopulismile ei mõju lihtsalt usutavalt, kui üks ALDE Partei liikmetest täpselt samal ajal rahvuspopulistidega koalitsiooni teeb.

Verhofstadti kirjaga seoses käis Eestist juba üle väike hüsteeriahoog. Reformierakondlasi hakati süüdistama Brüsseli kaudu infosõja pidamises. Nagu lõpuks selgus, oli tegemist Igor Gräzini väljamõeldisega. Verhofstadtiga oli Eestis toimuvast rääkinud hoopis Yana Toom (Keskerakond), kelle käest Verhofstadt küsis, kas ta peaks Ratasele helistama.

Helistamise asemel ta kirjutas ja kiri lekitati ajakirjandusse. See oli tingitud sellest, et ajakirjanikud hakkasid Brüsselis küsima Verhofstadti kommentaari Keskerakonna plaanile EKRE-ga koalitsioon teha. Verhofstadt otsustas seda ALDE jaoks ebameeldivat teemat meediaväljaannetele esialgu otseselt mitte kommenteerida, andis oma vastuse diplomaatilisemal kujul.

Probleem on nüüd selles, et kui kõnealune koalitsioon sünnib, tuleb tal Brüsselis lõpuks aga ikkagi seda puudutavatele küsimustele vastama hakata. Lõputult lihtsalt ei õnnestu pead liiva alla peita. Ja mitte üksnes temal Brüsselis. Eurovalimiste lähenedes hakkavad ajakirjanikud ALDE Partei liikmeserakondade esindajatelt Eestis toimuva kohta küsima kindlasti teisteski Euroopa Liidu liikmesriikides.

Eestis võivad keskerakondlased muidugi leida ka argumente, mis toetavad EKRE eelistamist Reformierakonnale, aga mujal on liberaalidel võimatu seda valikut kaitsta.

Analoogiat teiste riikidega ei ole

Mõned erakond Isamaa juhtivkujud on viidanud Verhofstadti kirja kommenteerides sellele, et tema enda kodupartei valitses Belgiat alles hiljuti koalitsioonis flaami rahvuslaste erakonnaga Uus-Flaami Allianss (UFA). See võrdlus näitab täielikku välispoliitilist võhiklikkust. EKRE analoog Belgia poliitilisel maastikul on Vlaams Belang, mitte UFA. Seda viimast ei ole kunagi peetud “paremäärmuslikuks”.

Eelmiste eurovalimiste järel kaalus UFA, mis pooldab Flandria iseseisvumist ning esindab avatud rahvuslust, isegi liitumist ALDE fraktsiooniga. Lõpuks otsustati minna Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni, kuid paljudes küsimustes on see erakond liberaalsem kui nüüd EKRE kiiluvees liikuv Isamaa.

Selle fraktsiooni taga seisab eurorealiste ühendav Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas, millega EKRE vahepeal suhteid arendada üritas. Toona pöörduti sealt EKRE kohta taustakontrolli tehes ka minu poole. Minu vastus oli siis lühike: neil on vähe intellektuaalset võimekust, suur potentsiaal tekitada mainekahju. EKRE-st selle organisatsiooni liiget ei saanud.

Küll aga võeti EKRE noorteühendus Sinine Äratus sellega seotud noorteühenduste liitu Euroopa Noored Konservatiivid. Poole aasta pärast visati nad sealt välja, sest Sinise Äratuse rõhutatult etnonatsionalistlik suund läks vastuollu organisatsiooni alusväärtustega.

EKRE samastamine Põlissoomlastega on samuti kohatu, sest Timo Soini juhtimisel ei olnud nad kunagi nii radikaalsed nagu EKRE täna. Pealegi on EKRE juhid öelnud selgelt välja, et nemad soinistuma ei hakka.

ALDE Partei liikmeserakonnad teevad mõnel pool võimu nimel koostööd küll üsna äärmuslike jõududega (parim näide on praegu Andaluusias), kuid lähemal vaatlusel ei kannata ükski neist välja võrdlust EKRE-ga. Ja mitte kunagi ei ole mindud sellisele koostööle olukorras, kus saanuks teha parlamendis enamust omava koalitsiooni koos mõne teise ALDE Partei liikmeserakonnaga. Eestis praegu toimuv on selles osas pretsedenditu.

Keskerakond peab tegema valiku

Eeltoodu valguses on täiesti mõistetav, miks mõned teiste riikide liberaalid on teinud nüüd sotsiaalmeedias juba üleskutseid Eesti Keskerakond ALDE Parteist välja visata. Lugedes meediast uudiseid koalitsioonikõnelustest EKRE-ga tundub neile, et ALDE Partei alusväärtused (liberaalne demokraatia, õigusriiklus, inimõigused, sallivus jms.) ei ole Keskerakonna jaoks olulised.

Seda muljet, mis väljapoole jääb, on ilmselt võimatu muuta. Teistes riikides elavad inimesed ei hakka ju süvenema Eesti sisepoliitika nüanssidesse. Üritades asjast täpsemat pilti saada, leiavad nad guugeldades mõne Martin Helme ingliskeelse intervjuu või Ruuben Kaalepi esinemise. Võrreldes neid Kaja Kallasest rääkivate artiklitega, jookseb neil Keskerakonna valikut analüüsides juhe kokku.

Eesti Keskerakond on asetanud oma partnerid ALDE Parteist praegu pehmelt öeldes väga ebameeldivasse olukorda. Homme antakse valimiskampaania avapauk. Brüsselis toimub sellega seoses ka ALDE Partei nõukogu koosolek. Arvata, et keegi seal Keskerakonna valikut mõistab, on enese petmine.

“Tegelikult ei ole EKRE rassistlik partei,” säutsus ALDE fraktsiooni poliitikanõunik Alexandre Krauss, kui jagas Twitteris eelmisel nädalal Martin Helme poolt Deutsche Welle saatele “Conflict Zone” antud intervjuud, mis nüüd kulutulena on levinud. “See on natsipartei.” Need sõnad väljendavad praegu valdavat arusaama ja suhtumist.

Keskerakonna poolt oleks mõistlik, kui soovitakse tõesti minna koalitsiooni EKRE-ga, esitada nüüd nii teiste kui ka enda säästmiseks ise avaldus ALDE Parteist lahkumiseks (või vähemalt liikmelisuse peatamiseks). Vastasel korral seistakse varsti silmitsi sellise rahvusvahelise survega, mille kõrval Verhofstadti kiri on vaid väike köömes.

Mis saab Euroopa Liidust?

Märtsi alguses korraga kuuele suurele Euroopa ajalehele antud intervjuus märkis Verhofstadt, et pärast eurovalimisi on liberaalsetel, tsentristlikel jõududel viimane võimalus võita Euroopa Liidu päästmiseks tagasi pinda rahvuspopulistidelt.

“Miski ei ole igavene. Mitte miski. Kõik poliitilised institutsioonid ei ole igavesed. Reformide teostamine on meie kohustus,” selgitas Verhofstadt, “ning kui me ebaõnnestume, siis see tragöödia, siis see õudusunenägu saab reaalsuseks.”

Kas te tahate kaost või stabiilsust, hirmu või lootust, purustajaid või ehitajaid, vingujaid või tegijaid, kaeblejaid või võitlejaid, vihkamist või austust, võltsi või tegelikku? ALDE Partei väitel on see valik meie kõigi kätes. Valida saab 26. mail.

Artikkel ilmus 20. märtsil 2019 kärbitud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Slovakkia saab uue presidendi

Laupäeval toimub Slovakkias presidendivalimiste esimene voor. 2014. aastal presidendiks valitud Andrej Kiska teiseks ametiajaks ei kandideeri. Võitu ennustatakse Zuzana Čaputovále.

Tavaliselt loobuvad poliitikud valimistel kandideerimisest siis, kui neil ei ole enam lootust valituks osutuda. Kiska puhul see reegel ei kehtinud. Tema tegi oma otsuse teatavaks hetkel, mil küsitlused näitasid, et ta oli Slovakkias rahva silmis kõige usaldusväärsem ja populaarsem poliitik.

Väga ootamatult see avaldus siiski ei tulnud. Kiska põhjendas kandideerimata jätmist sooviga lõpetada riigis poliitilise vastasseisu ajajärk ning pühendada rohkem aega oma perekonnale. Oluline on siinkohal just esimene punkt.

Slovakkia poliitkaelus on valitsenud juba pikemat aega terav vastasseis ühelt poolt sotside ja nendega koostööd tegevate rahvuspopulistide ning teiselt poolt paremtsentristlike jõudude (kristlike demokraatide ja liberaalide) vahel.

Viie aasta eest toimunud valimistel osales Kiska (tuntud ettevõtja, kes ei ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda) sõltumatu kandidaadina. Esimeses voorus kogus rohkem hääli sotside juht Robert Fico, toonane peaminister. Teises voorus õnnestus Kiskal ta aga seljatada, sest tema taha koondusid teised sõltumatud kandidaadid ja paremtsentristlikud erakonnad.

Kokkulepe pingete leevendamiseks

Eelmisel aastal puhkes Slovakkias suur poliitiline kriis, kui mõrvati noor ajakirjanik Ján Kuciak ja tema kihlatu Martina Kušnírová. Kuciak oli keskendunud poliitikute ja ärimeeste korruptiivsete sidemete ja maksupettuste paljastamisele. Tegemist oli palgamõrvaga.

Kuciaki tapmine tõi rahva tänavatele kümnetes linnades. Bratislavas toimusid suurimad meeleavaldused pärast 1989. aasta sametrevolutsiooni. Kuna selgus, et Kuciakil oli parajasti valmimas lugu, mis puudutas Itaalia kuritegelike sündikaatide sidemeid Slovakkia võimuparteiga, kahtlustasid paljud, et tema tapmise tellisid sotsid. Meeleavaldustel hakati nõudma valitsuse tagasiastumist ja ennetähtaegsete valimiste korraldamist.

Viimased parlamendivalimised, mille tulemusel Fico koos oma liitlastega võimule jäi, olid toimunud alles paar aastat varem. Meeleavaldused ei näidanud aga vaibumise märke. Tekkinud ärevat olukorda arvestades teatas president lõpuks, et kui valitsuses ei tehta suuri muudatusi, tuleb kuulutada välja ennetähtaegsed valimised.

Peaminister Fico üritas tõrjuda seda survet esialgu väitega, et meeleavaldusi rahastab George Soros ja ka president täidab tema tellimust. Eesti sotside puhul tunduks selline rahvuspopulistidele omane retoorika ootamatu, kuid Slovakkias on ka sotsid ise poolenisti rahvuspopulistid. Selline räige demagoogia on toonud neile seal valimistel suurt edu.

2006. aastal, kui Fico esimest korda peaministriks tõusis, tegi ta võimule pääsemiseks koalitsiooni Slovaki Rahvusparteiga, mille analoog meil on EKRE. Euroopa Sotsialistide Partei (ESP) otsustas Slovakkia sotside liikmelisuse selle peale peatada.

Paar aastat hiljem, kui Fico ja Slovaki Rahvuspartei juht saatsid ESP-le kirja, milles lubasid austada euroopalikke väärtusi, inimõigusi ja kõiki vähemusrahvusi, võeti sotsid uuesti ESP liikmeks. Fico hilisema retoorika (pagulaste, vähemuste jms. teemadel) tõttu on nende liikmelisuse küsimus tõstatunud aga veel korduvalt.

Kui ühe koalitsioonile parlamendis ülekaalu taganud väikepartei juhatus leidis, et tuleb kas korraldada ennetähtaegsed valimised või nad lahkuvad koalitsioonist, muutus Fico järeleandlikumaks. Ta nõustus ametist tagasi astuma tingimusel, et aktsepteeritakse 2016. aasta parlamendivalimiste tulemusi ja koalitsioonilepingut ning uue peaministri saavad nimetada sotsid. Nii juhtuski.

Eelmise aasta märtsis Fico ja presidendi vahel sõlmitud kokkuleppe salajane, mitteametlik lisa oli väidetavalt see, et kumbki neist ei kandideeri järgmistel presidendivalimistel. Seega on nüüd mängust väljas ka eelmine kord teise vooru jõudnud Fico.

Mis puudutab Kuciaki mõrva, siis tapjad saadi kätte ning anti kohtu alla. Tellimuse vahendaja nimetas mõrva tellijana ühte suurpetisest ärimeest, kelle mahhinatsioone Kuciak oli samuti paljastanud. Mees viibib vahi all, kuid mingit süüdistust ei ole talle veel esitatud.

Valimistel osaleb 13 kandidaati

Slovakkias mindi presidendi otsevalimisele üle 1999. aastal, kusjuures presidendi volitused ei erine oluliselt Eesti presidendi omadest. Kandidaadi registreerimiseks tuleb koguda vähemalt 15000 toetusallkirja tavakodanikelt (Eesti mõõtkavas teeks see 3000) või 15 parlamendisaadikutelt (sealsel parlamendil on 150 liiget).

Parlamendisaadikute poolt seati nüüd üles neli kandidaati. Tavakodanikelt kogus vajalikud allkirjad 11 kandidaati, aga neist kaks võttis enda kandidatuuri veebruaris tagasi. Kõigepealt teatas paremtsentristliku Ungari Kogukonna Partei esimees József Menyhárt, et taandab ennast Robert Mistríki kasuks. Nädal hiljem teatas Mistrík, et taandab ennast Zuzana Čaputová kasuks.

1973. aastal sündinud Čaputová on hariduselt jurist. Laiema tuntuse saavutas ta Slovakkias üle kümne aasta kestnud võitlusega suure prügila avamise vastu ühes väikelinnas, mille linnavalitsuses ta oli ise juba õpingute ajal töötanud. Asi jõudis lõpuks välja riigi ülemkohtusse, mis otsustas, et loa andmine uue prügila rajamiseks toimus õigusvastaselt ja keskkonnanõudeid arvestamata.

2017. aasta lõpus liitus Čaputová äsja asutatud sotsiaalliberaalse erakonnaga Progressiivne Slovakkia (PS). Parlamendist kuulub sinna praegu küll ainult üks saadik, kuid eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel sai see erakond iseseisvalt kolm linnapead ja 46 saadikut ning koalitsioonis teistega kuus linnapead ja 96 saadikut. Selle ridadest tuli ka Slovakkia pealinna Bratislava uus linnapea.

Viimaste küsitluste kohaselt saaks PS täna parlamendivalimistel umbes 9,5% häältest, jäädes sellega jagama 4.-5. kohta. Kui Čaputová teatas eelmise aasta mais otsusest kandideerida presidendiks, sel teemal veel arvamusuuringuid ei tehtud, aga sügisel näitas esimene küsitlus tema reitinguks 6,9%, mis oleks tähendanud siis kaheksandat kohta.

Nüüd ennustavad küsitlused talle mitte üksnes pääsemist teise vooru, vaid ka seda, et ta väljub sealt võitjana. Otsustava pöörde tõi just Mistríki loobumine tema kasuks. Mistríki taha koondunud paremtsentristlikud erakonnad Vabadus ja Solidaarsus, ÜHESKOOS – Kodanikedemokraatia, Tavalised Inimesed ja Sõltumatud Isiksused asusid toetama Čaputová kandidatuuri.

Čaputová lubab seista presidendina selle eest, et keegi ei peaks kogema võimu õigusetust ja ülbust. Kõik inimesed peavad olema seaduse ees võrdsed. Tuleb tagada kohtusüsteemi sõltumatus. Ühtlasi leiab ta, et ka politsei ja prokuratuur peaksid olema päris sõltumatud institutsioonid, mitte alluma ministeeriumite kaudu poliitilisele juhtimisele.

Presidendina kavatseb Čaputová pöörata erilist tähelepanu kohtunike nimetamisele, kaaludes mitte üksnes nende erialaseid teadmisi, vaid ka eetilisi ja moraalseid omadusi. Tema valimiskampaanias on olnud olulisel kohal ka sotsiaalhoolekande ja keskkonnakaitsega seotud teemad.

Tulemus ei ole siiski ette kindel

Kõik viimased küsitlused näitavad, et sotside kandidaat Maroš Šefčovič peaks Čaputovále valimiste teises voorus 30. märtsil kindlalt alla jääma, aga tegelikult võib seis vahepeal muidugi veel muutuda.

1966. aastal sündinud Šefčovič on tugev kandidaat. Tema lõpetas juba nõukogude ajal Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi ja kaitses hiljem Bratislavas doktorikraadi Euroopa õiguse alal. 1989. aastal asus ta tööle Tšehhoslovakkia välisministeeriumis. Hiljem teenis ta nii diplomaadina välismaal, sealhulgas suursaadikuna Iisraelis, kui ka kõrgetel ametikohtadel Slovakkia välisministeeriumis.

Euroopa Liitu astumise eel oli Šefčovič välisministeeriumis Euroopa Liidu asjade osakonna juhataja. (Slovakkia ühines Euroopa Liiduga 2004. aastal, nagu Eesti.) 2004-2009 oli ta Slovakkia alaline esindaja Euroopa Liidu juures Brüsselis. Alates 2009. aastast kuulub ta Euroopa Komisjoni.

Objektiivselt võttes oleks Šefčovič välispoliitikas ja rahvusvahelises suhtluses ilmselt pädevam. Čaputová toetajaid kannustab soov, et president aitaks lahendada rohkem Slovakkia sisemisi probleeme, mis on nende silmis paljuski seotud praeguse võimuparteiga. Kumbki neist ei ole varem valimistel kandideerinud.

Artikkel ilmus 13. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Eurovalimised koputavad uksele

Eestis on avalikkuse tähelepanu keskendunud täna kohalikele parlamendivalimistele, kuid Soome ja Rootsi elavad juba eurovalimiste ootuses. Soome Keskerakond läheb kaitsma kolme, Rootsi Keskerakond ühte kohta europarlamendis.

Euroopa Parlamenti valitakse saadikuid kõigis liikmesriikides üheaegselt. Valimispäev on 26. mai. Nagu Eesti, nii saavad ka Soome ja Rootsi sel korral europarlamendis varasemast ühe koha rohkem. Rootsile on neid seal eraldatud nüüd 21, Soomele 14, Eestile seitse.

Eelmisel nädalal avaldas Euroopa Parlamendi arvamusuuringute osakond oma esimese prognoosi kohtade jaotuse kohta parlamendi järgmises koosseisus. Selle kohaselt võivad keskerakondlased lähetada Eestist europarlamenti kolm, Soomest ja Rootsist mõlemast kaks saadikut. ALDE fraktsioonile, mille liikmeks nad kõik lähevad, ennustatakse kokku 75 kohta.

Kuidas läheb tegelikult, selgub muidugi alles siis, kui valijate poolt antud hääled lõpuks loetud saavad.

Eesti Keskerakond paneb oma kandidaatide nimekirja eurovalimisteks kokku alles pärast Riigikogu valimisi, kui on selgem, mis saab edasi kohalikul poliitikatandril. Soomes ja Rootsis on kandidaatide nimed aga juba avalikustatud.

Rootsis on seis üsna kindel

Rootsi astus Euroopa Liitu 1995. aastal. Eurovalimised on toimunud seal seega juba viiel korral. Keskerakond sai neil oma seni parima tulemuse, 7,16% häältest ja kaks kohta, esimesel korral. Hiljem on häältesaak kõikunud vahemikus 5,47-6,49% – see on taganud neile europarlamendis iga kord ühe koha.

Nüüd näitas küsitlus, et Rootsi Keskerakonda kavatseb toetada 7,9% valijatest. Eelmine kord õnnestus neil koguda isegi rohkem hääli kui küsitlused enne valimisi ennustasid. Selle põhjal tundub, et ühe koha juurde saamine on tõesti käeulatuses. Seda enam, et neil on nüüd tugevam esinumber.

2014. aastal osutus Rootsi keskerakondlastest europarlamenti valituks Fredrick Federley. Seda just tänu valijate poolt antud häältele, sest erakonna kandidaatide nimekirjas oli ta siis alles kolmas. Nüüd on temast saanud muidugi Rootsi Keskerakonna valimisnimekirja juht.

1978. aastal sündinud Federley juhtis kunagi erakonna noortekogu ning kuulus enne europarlamenti jõudmist kaheksa aastat Rootsi parlamenti. Ta on suhteliselt populaarne poliitik ka teiste parteide toetajate silmis.

Muide, Federley on tunnistanud avalikult enda homoseksuaalsust. Eestis võib selline asi valijaid eemale peletada, aga rootslaste jaoks ei ole see probleem. Euroopa Parlamendis kuulub ta praegu tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni.

“Ma ootan juba erakonna juhtimist valimiskampaaniasse ja seda, et saaks jätkata Euroopa Liidu poliitika mõjutamist,” teatas Federley detsembris, kui Rootsi Keskerakond avalikustas oma kandidaatide nimekirja. “Euroopa Liidu poliitikas on kõige olulisem see, et õnnestuks midagi ära teha. Mina olen seda möödunud aastate jooksul suutnud ja loodan saada valijate usalduse, et seda jätkata.”

Rootsi Keskerakonna valimiskampaania peateemaks on rohelise, demokraatliku ja liberaalse Euroopa ehitamine. “Kliima ja looduskeskkonna allakäik ohustavad meie planeedi ellujäämist ja majanduskasvu jätkusuutlikkust. Seetõttu langetame meie valiku rohelisema Euroopa poolt,” selgitas nende valimisnimekirja esinumber sellist rõhuasetust.

Teistest kandidaatidest väärib tähelepanu eelkõige Abir Al-Sahlani. 1976. aastal Iraagis sündinud naise jaoks, kes on lõpetanud keskkooli ja ülikooli Rootsis, kujutavad need valimised endast naasmist suurde poliitikasse. 2009. aasta eurovalimistel oli ta Keskerakonna kandidaatide nimekirjas kolmas (nüüd teine) ning 2011-2014 kuulus ta asendusliikmena Rootsi parlamenti.

Pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist pöördus Al-Sahlani tagasi Iraaki, kus osales katses luua üks ilmalik, liberaalne erakond. See projekt ei ole osutunud kuigi edukaks, kuid sellega seoses võttis Keskerakond ta 2007. aastal poliitikaeksperdina enda palgale.

2013. aastal avastati, et osade Iraagis demokraatia edendamiseks tehtud kulutuste kohta puudub nõuetekohane aruandlus. Al-Sahlanile esitati siis selle tõttu kuriteokahtlustus, kuid süüdistuse esitamiseks prokuratuur hiljem siiski alust ei näinud. Vastavalt Keskerakonna reeglitele tõmbus Al-Sahlani pärast kahtlustuse saamist poliitikast tagasi. Nüüd üritab ta sinna naasta.

Mis puudutab Iraaki kadunud raha, siis see ei pruukinud tõesti minna Al-Sahlani enda tasku. Tegemist on keerulise keskkonnaga, kus euroopalikku paberimajandust kõigi kulutuste kohta pidada ilmselt ei saa.

Soomes on ettearvamatust rohkem

Soomes hägustab pilti see, et sealgi on tulemas kohalikud parlamendivalimised. Need leiavad aset aprillis. Eesti Keskerakond on suutnud valitsust juhtides oma toetajaskonda kasvatada, kuid Soome Keskerakonnal on läinud selles osas halvasti. Lisaks muudab nende tulemused eurovalimistel üsna ettearvamatuks see, et eelmise korra suurimad häältekogujad enam ei kandideeri.

Küsitluse kohaselt kavatseb Soome Keskerakonda eurovalimistel toetada 14,4% valijatest. Seda on veidi vähem kui kohalikel parlamendivalimistel. Eelmine kord suutsid nemadki teha tegelikus valimisolukorras parema tulemuse kui neile ennustati. Aga kuna tänavu on nende varasemad tugevamad häältemagnetid mängust väljas ja üldine toetus erakonnale kõvasti langenud, pole kindel, et see taas õnnestub.

Meile on kõige huvitavam muidugi see, et Soome Keskerakonna nimekirjas kandideerib eestlane Raul Kajak.

Paari aasta eest osales Kajak kohalikel valimistel Espoos (pikemalt oli sellest juttu 2017. aasta 5. aprilli Kesknädalas ilmunud artiklis “Soomes kohalikud valimised juba käivad”). Toona ta küll märkimisväärset edu ei saavutanud, kuid nähtavasti ei pannud see veel poliitikale käega lööma.

Soome Keskerakonna veebilehel tutvustab 33-aastane Kajak ennast viie lapse isana, kes töötab töödejuhatajana ehitussektoris. “Me asusime perega Eestist Soome elama 2014. aastal, seega olen taustalt immigrant,” tunnistab ta avameelselt.

“Euroopa Liit tähendab minu jaoks ühte tervikut,” selgitab Kajak. “Pürin europarlamenti, sest seal on võimalik mõjutada nii Soome kui Euroopa arengut, unustamata mõju kogu maailmale. Euroopa Parlamendis saan tuua esile kodanike hääle, eriti kitsaskohtades. Peamisena näen seda, et saan aidata kaasa rahu ja stabiilsuse püsimajäämisele kogu Euroopas. Neid euroopalikke väärtusi tuleb meil hinnata.”

Kajak täidab Soome Keskerakonna valimisnimekirjas seega sarnast rolli nagu Al-Sahlani Rootsis. Mõlemad on immigrandid, kes peaksid aitama tuua erakonnale rohkem hääli võõrpäritolu inimestelt.

Soome ja Rootsi keskerakonnad sarnanevad selle poolest, et on mõlemad kasvanud välja agraarparteidest, omavad maapiirkondades ja väikelinnades traditsiooniliselt tugevamat toetust kui suurlinnades ning kuuluvad ühte rahvusvahelistes poliitilistes võrgustikes ja institutsioonides.

Peamine erinevus seisneb selles, et Rootsi Keskerakond esindab tänapäeval liberaalsemat, ideoloogiliselt kitsamat suunda. Soome Keskerakond on jätkuvalt laiapõhjaline rahvapartei, sarnanedes selle poolest rohkem Eesti Keskerakonnale.

Artikkel ilmus 27. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehelt.

Vahur Laiapea “Afganistani vang”

Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.

Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).

Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).

Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.

Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.

Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.

Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.

Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.

Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.

Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.

Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.

Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.

Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”

PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.

Kallifatides “Veel üks elu”

Oli raske aeg. Viimane romaan oli mu täielikult välja kurnanud. Olin omadega täitsa läbi ja kaalusin igasuguse kirjutamise lõpetamist…

Nende sõnadega algab Theodor Kallifatidese “Veel üks elu” (rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär), mida võib ilmselt nimetada autobiograafiliseks või autobiograafiliste sugemetega jutustuseks.

1938. aastal sündinud Kallifatides emigreerus Kreekast kahekümne viie aastaselt. Ta asus elama Rootsi, kus debüteeris 1969. aastal luulekoguga, kuid saavutas laiema tuntuse romaanikirjanikuna.

Kallifatides kirjutas oma teosed algusest peale rootsi keeles. “Veel üks elu” avaldati 2017. aastal, kui temalt oli ilmunud juba 35 raamatut, mille kirjutamisele ta oli pühendanud pool sajandit – suure osa oma elust.

Nagu avangu põhjal arvata võib, saab see jutustus alguse kirjutamisblokist. Ma ei ole päris kindel, kas see tabas autorit ka tegelikult või on tegemist lihtsalt sobiva ilukirjandusliku motiiviga. Ta kirjutab nii lihvitult, et see ei mõju küll kuidagi pingutatult.

Igatahes, isegi kui see blokk oli tõeline, on ta sellest üle saanud. Eelmisel aastal ilmus temalt uus romaan “Lahing Trooja pärast” (Slaget om Troja), mida ei ole veel eesti keelde tõlgitud.

“Veel üks elu” ongi sisuliselt nii kokkuvõte käidud teest, tagasivaade, kui ka omamoodi üleminek, mis annab märku sellest, et kõik ei ole veel lõppenud – üks elu on veel ees – vara on selle raamatu autorit kirjanikuna maha kanda.

Jutt ei keerle samas muidugi ainult kirjanduse, kirjutamise ja mittekirjutamise ümber. Palju on mõtisklusi Rootsi ja Kreeka ühiskonnast, neis toimunud muutustest, majandus- ja rändekriisist, vanadusest, üldse elust. Korra on mainitud isegi Eestit.

Mõned stiilinäited…

Ühel õhtul, pärast järjekordset lühemat marssi, kogunesime ühte äsja avatud restorani ja Olof Palme ilmus välja, et öelda paar sõna. See omapärane poliitik oli juba lugenud minu esimest luulekogu ja tsiteeris sellest üht värssi, mitte selleks, et seda kiita, vaid et sellele vastu vaielda. Nüüd seda värssi vaadates punastan häbi pärast, aga kirjutades uskusin sellesse täielikult. Mõnikord ma mõtlen, et vanaduse mõte ongi oma nooruse pärast häbeneda.

/—/

Ka mina ise olin muutunud. Ma ei olnud enam see kahekümne viie aastane mees, kes sõitis Rootsi. Ma olin vanem mees, kes oli rohkem kui pool sajandit Rootsis elanud. Isegi kui ma oleksin üles leidnud selle Kreeka, mida ma mäletasin, ei olnud ma enam kindel, kas see mulle meeldiks.

/—/

Vaatasin ikka ja uuesti ringi, lootuses, et miski minus ärkab, midagi kõigest sellest, mida ma mäletasin, aga ikka oli tunne, nagu vaataksin mingit ähmast vana filmi.

Jutustuse lõpus külastab minategelane koos oma abikaasaga enda sünnimaad. Päris nostalgiliseks seda taaskohtumist nimetada ei saa, kuigi ka teisiti on seda raske määratleda.

Järeldus on lihtne. Iga keel on ainulaadne. Ühte raamatut ei saa kirjutada kahes erinevas keeles. Kirjutad raamatu, mis sarnaneb sellega, mille sa juba oled kirjutanud.

See on kõik.