Tšehhi võib saada viisaka presidendi

Arikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tšehhi presidendivalimiste esimesest voorust väljus laupäeval võitjana Praha lossi praegune peremees Miloš Zeman, kuid teises voorus võib jääda peale Jiří Drahoš, kellele on avaldanud toetust mitmed väljalangenud kandidaadid.

73-aastane Zeman on vastuoluline kuju, kelle unistus saada presidendiks täitus viie aasta eest. Tema poliitiline karjäär algas siiski palju varem. 1968. aasta Praha kevade ajal astus ta kommunistliku partei liikmeks, aga visati sealt paar aastat hiljem välja. 1990-ndatel tõusis ta esile sotsiaaldemokraatide juhina: 1996-98 oli Tšehhi parlamendi spiiker, 1998-2002 peaminister.

Esimest korda üritas Zeman saada Tšehhi riigipeaks 2003. aastal, mil president valiti veel parlamendi poolt. Kui see ei õnnestunud, siis tõmbus ta poliitikast tagasi, kuid naasis 2010. aasta parlamendivalimisteks uue erakonnaga. Kodanikuõiguste Partei – Zemanovlased, mille üheks suurimaks rahastajaks oli Vene naftakompanii Lukoil esindaja Tšehhis, ei suutnud valimiskünnist ületada, aga Zemanist endast sai mõned aastad hiljem Tšehhi esimene otsevalitud president.

Zeman ei ole lihtne mees

Kriitikute sõnul on Zeman venelaste “Trooja hobune”, kuid see on ilmselt liiga primitiivne käsitlus sellest keerukast persoonist, kes on tuntud oma kohati vulgaarse kõnepruugi poolest. Presidendina on ta pälvinud rahvusvahelise meedia tähelepanu lahmivate ütlustega moslemite aadressil, kuid Tšehhis on Zeman varasemalt kaotanud arvukalt kohtuasju, kus poliitilised oponendid süüdistasid teda valede levitamises ja laimamises.

Zemani peamise valijabaasi moodustavad ühiskonna madalamad kihid, vaesemad ning vähem haritud inimesed, kellele selline põrutamine hästi peale läheb, aga paljudel teistel tšehhidel on praeguse riigipea pärast lihtsalt piinlik.

Pealegi on ta ka suur joodik ja ahelsuitsetaja, keda vaevab nii palju tervisehädasid, et ta peaks olema tegelikult töövõimetuspensionil. Zeman on viibinud avalikel üritustel korduvalt ebakaines olekus ning uhkeldas 2013. aasta valimiskampaania ajal ise, et ta joob iga päev vähemalt kuus klaasi veini ja kolm pitsi kangemat. Kui osadel tšehhidel aitab see temaga kergemini samastuda, siis teised leiavad, et riiki tuleks juhtida kaine peaga.

Kui palju on Zemani bravuurikas käitumises teesklust, mis ongi mõeldud vaid teatud osa valijate peibutamiseks, seda teab ilmselt üksnes tema ise. Tasub märkida, et kui pärast oma poliitilist tagasitulekut on ta esinenud (vähemalt sõnades) otsedemokraatia toetajana, siis 1990-ndatel argumenteeris ta rahvahääletuste kasutamise vastu sellega, et suur osa rahvast ei suuda mõista probleemide keerukust ning tugineb lihtsakoelisele mustvalgele maailmapildile.

Toona jagas Zeman arvamust, mille kohaselt kolmandik tšehhidest on nõrga vaimuga ning iga seitsmes on debiilne, dementne või alkohoolik. Sellest tulenevalt, leidis Zeman, ei tohi usaldada suuri otsuseid rahva kätte. Näib aga, et ta ise ongi pühendunud eelkõige selliste valijate häälte püüdmisele, et need ohutult kanaliseeritud saaksid. Mis puudutab tervisehädasid, mis on muutnud raskeks ilma kõrvalise abita liikumise, siis on Zeman öelnud, et valitsetakse mitte jalgade, vaid ajuga.

Drahoš esindab Tšehhi eliiti

68-aastane Jiří Drahoš on erialalt keemik ega ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda, kuid Tšehhi Teaduste Akadeemia juhina (2005-2009 oli ta selle asepresident, 2009-2017 president) elas ta üle viis peaministrit ja viis valitsuskoalitsiooni, hankides seejuures ka väärtuslikke kogemusi praktilise poliitika vallast, kui poliitikud tahtsid teha suuri eelarvekärpeid, mis oleksid viinud teaduste akadeemia likvideerimiseni.

Drahoš osaleb valimistel sõltumatu kandidaadina ning ütles juba eelmise aasta märtsis, kui teatas enda kandideerimisest, et ei taotle ühegi erakonna toetust, vaid soovib olla kogu ühiskonda ühendav president. Drahoš rõhutas, et tema kandideerimise peamine põhjus “on mure tänapäeva Tšehhi demokraatia saatuse pärast. Ma ei ole ükskõikne ekstremismi ja populismi tõusu ning kodanike teatud apaatia pärast elementaarsete demokraatlike väärtuste suhtes.” Tema kandidaadina ülesseadmiseks andis allkirja enam kui 141 tuhat inimest, Zeman sai neid kokku ligi 104 tuhat.

Poliitilistelt vaadetelt on Drahoš mõõdukas tsentrist, kes üritab koondada enda taha erinevaid valijagruppe, kuid tema peamiseks toetusbaasiks on siiski Tšehhi poliitilise maastiku konservatiivsem tiib. Kristlikud demokraadid ja samuti Euroopa Rahvaparteiga seotud paremtsentristlik erakond Linnapead ja Sõltumatud ei hakanudki üldse oma kandidaate üles seadma, vaid avaldasid kohe toetust Drahošile. Tema nõuandjate ring koosneb peamiselt tuntud akadeemikutest ning tema valimiskampaaniat rahastasid mitmed Tšehhi suurärimehed.

Valimiste esimeses voorus osales üheksa kandidaati. Zeman sai 38,56% ja Drahoš 26,60%, aga seitsmest välja langenud kandidaadist viis, kellele läks kokku ligi kolmandik häältest, soovitab valida enda toetajatel teises voorus Drahoši. Zeman võib arvestada nüüd toetusega paremäärmuslastelt, kellele sümpatiseerivad tema teravad valangud moslemite ja islami pihta, kuid tema võime mujalt hääli juurde saada näib olevat väiksem.

Eelmine kord tõusis Zeman teises voorus esimeses välja langenud vasakpoolsete arvelt, aga nüüd sotsiaaldemokraadid oma kandidaati üles ei seadnudki ega kutsunud erakonnana üles toetama ka ühtegi teist. Kui nende noortekogu tegi avalduse Drahoši toetuseks, koondusid osad vanemad seltsimehed kohe Zemani taha.

Läänlaste ja slavofiilide vastasseis

Need kaks kandidaati esindavad poliitilisi suundi, mis omavad teatud kattumust, aga ka mõningaid erinevusi. Zemani võib tinglikult nimetada slavofiiliks ja Drahoši läänlaseks, kuid mitte nende mõistete ajaloolises tähenduses.

Zeman ei vaidlusta Tšehhi kuulumist Euroopa Liitu ega NATO-sse. NATO liikmeks saadi ajal, kui ta oli peaminister, ja Euroopa Liidu lipp hakkas Praha lossis lehvima siis, kui ta sai presidendiks (Václav Klausi ajal seda seal ei olnud). Ta on kritiseerinud küll põgenike jagamist kvootide alusel, kuid pooldab eurole üleminekut ja kirjutas presidendina alla Tšehhi osalemisele euroala päästemehhanismides. Zeman on nimetanud ennast ise euroföderalistiks ja peab vajalikuks ühist fiskaalpoliitikat. Tema nimetamine eurovastaseks näitab lihtsalt asjatundmatust. Kandidaatide erinevus seisneb muus.

Kui Drahoš leiab, et Tšehhi ei saa toimida sillana Ida ja Lääne vahel, sest on ise osa Euroopa Liidust, siis Zemani hinnangul on Tšehhi huvides ajada avatud uste poliitikat kõigis suundades. Tema lähenemise aluseks näib olevat slaavi vendluse idee.

Juba 1990-ndate alguses võttis ta parlamendis sõna tšehhide ja slovakkide ühisriigi säilitamise poolt, tegi ettepaneku luua Tšehhi-Slovaki Liit. Ta pooldab Serbia kiiret võtmist Euroopa Liitu ja on avaldanud arvamust, et tulevikus võiks saada selle liikmeks ka Venemaa. Zeman on võtnud sõna Poola rahvusliku valitsuse toetuseks, kuid Ukraina sündmuste tõttu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone ta ei poolda ning sealset valitsust ja Stepan Bandera auks korraldatud tõrvikumarsse on ta teravalt kritiseerinud, sest näeb ukraina rahvuslastes slaavi ühtsuse lõhkujaid, sakslaste agente.

2015. aasta 9. mail oli Zeman muidugi Moskvas, et “väljendada tänu tõsiasja eest, et me ei pea rääkima selles riigis saksa keelt,” nagu ta seda kodumaal põhjendas. Eelmine kord alistas ta presidendivalimiste teises voorus toonase välisministri Karel Schwarzenbergi paljuski tänu sellele, et sai mängida tšehhide saksavastastel meeleoludel, aga nüüd tal seda eelist ei ole. Drahoši isa ja onu olid Teise maailmasõja ajal tšehhi partisanid.

Põgenikekriis ja inimõigused

Drahoš kirjutas 2015. aastal alla Tšehhi teadlaste ühispöördumisele hirmu ja vihkamise leviku vastu, milles väljendati muret põgenikekriisi mõjul ühiskonnas pead tõstnud ksenofoobsete meeleolude pärast, kuid Zeman on neid meeleolusid agaralt ekspluateerinud ja veelgi tagant õhutanud.

Zeman on enese määratluse kohaselt “tolerantne ateist”, aga islami suhtes täiesti sallimatu. Tema arvates saab põgenikeprobleemi lahendada sõja abil. Drahoš on mittepraktiseeriv katoliiklane ja pooldab tasakaalukamat lähenemist.

“Me peame tegelema tagajärgede ja põhjustega üheaegselt,” rõhutab Drahoš. “Euroopa peab kaitsma paremini välispiiri ja kontrollima neid, kes meie juurde tulevad. Terrorirünnakute ohu vähendamiseks peame me tugevdama kõiki kaitsekomponente, sealhulgas salateenistusi. Tänu Euroopa majanduslikule jõule saab probleeme lahendada seal, kus need tekivad. Iga uus kaev ja niisutussüsteem toidu tootmiseks Sahara-taguses Aafrikas vähendab kohalike elanike motivatsiooni migreeruda. Euroopa peaks oma jõupingutused suunama sinna, mitte kohustuslikesse kvootidesse.”

Zeman on arendanud presidendiks olles tihedalt suhteid Hiinaga, mida ta peab eeskujuks majanduskasvu elavdamisel ja ühiskonna stabiliseerimisel. Hiina investeeringute nimel on ta loobunud Tšehhi traditsioonilisest toetusest inimõiguste edendamisele ning Taiwani ja tiibetlaste püüdlustele. Drahoš ei pea Hiina investeeringuid nii oluliseks, et nende nimel oma väärtusi maha salata. Samuti on Drahoš kritiseerinud Hispaania politsei vägivaldset käitumist Kataloonias, kuigi väljendas samas mõistmist Hispaania valitsuse püüdluste suhtes seal toimunud rahvahääletust ära hoida.

Põhjapanevaid erimeelsusi esineb ka muudes küsimustes. Zeman eitab näiteks inimtegevuse mõju kliimamuutustele, kuid Drahoš kinnitab, et see on vaieldamatu tõsiasi. Samuti erinevad meeste muusikamaitsed. Drahošile meeldib ooper, aga ta kuulab ka selliseid artiste nagu Eric Clapton, John Mayall, Beatles ja Rolling Stones. Zemani lemmikbänd on ABBA.

Põhja-Küpros ujub Türgi kiiluvees

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Pühapäeval toimunud parlamendivalimised näitasid, et Põhja-Küprose türklased on matnud maha vahepeal tärganud lootused saare taasühinemiseks ning vaatavad nüüd jälle rohkem Türgi poole.

Küpros iseseisvus Briti võimu alt alles 1960. aastal, kui sealsed kreeklased ja türklased loobusid plaanidest ühendada saar oma emamaadega. Rahvusrühmade omavaheline hõõrumine aga jätkus ning pinged üha kasvasid. Kui 1974. aastal toimus seal Kreeka sõjaväehunta toetusel sõjaväeline riigipööre, mille lõppsiht oli viia Küpros Kreeka koosseisu, siis võttis Türgi sõjavägi saare põhjaosa enda kontrolli alla, et kaitsta seal elavaid türklasi.

1975. aastal kuulutati Põhja-Küprosel välja riik, kuid esialgu ei näinud plaan ette iseseisvumist. Küprose türklased lootsid toona, et neil õnnestub saavutada Küprose Vabariigi ümberkujundamine kahest võrdõiguslikust osast koosnevaks föderatsiooniks. Kui kaheksa aastat kestnud läbirääkimised tulemusi ei andnud, siis kuulutati 1983. aastal ühepoolselt välja iseseisev Põhja-Küprose Türgi Vabariik.

Kuna seda riiki on rahvusvaheliselt tunnustanud ainult Türgi, siis on Põhja-Küpros majanduslikult ja sõjaliselt täielikult sõltuv Türgi toetusest. See ei oma lennu- ega laevaühendust ühegi teise riigiga. Põhja-Küprose eelarvest arvestatava osa moodustab Türgi rahaline toetus.

Ebaõnnestunud ühinemiskatsed

ÜRO vahendusel on tehtud korduvalt katseid jõuda saare ühendamiseni, kuid need on paraku ebaõnnestunud. 2004. aastal toimus koguni rahvahääletus, kus Põhja-Küprose türklased ühe vastava plaani heaks kiitsid, kuid saare lõunaosas elavad kreeklased lükkasid selle siis tagasi. Aastatel 2008-2012 toimusid taas läbirääkimised, kuid neile tegi lõpu valitsuse vahetumine kreeklaste poolel.

2014. aasta veebruaris algasid kahe riigi presidentide vahel uued läbirääkimised, kuid need jõudsid ummikusse juba sama aasta oktoobris. 2015. aasta kevadel valiti Põhja-Küprosele uus president, kes oli rohkem pühendunud lahenduse leidmisele ja valmis tegema suuremaid järeleandmisi, ning läbirääkimised võisid jälle alata, kuid eelmise aastal suvel jooksis protsess taas karidele.

Põhja-Küprose türklased on nende ebaõnnestumiste mõjul sisuliselt kaotanud lootuse, et olukord võiks muutuda. Kui varem on Küprose taasühinemise küsimus olnud seal valimiskampaaniate keskne teema, siis nüüd räägiti rohkem muudest asjadest, näiteks peaministri eraelust.

Turbulentne poliitikaelu

2013. aasta juulis võitis Põhja-Küprosel parlamendivalimised vasaktsentristlik Vabariiklik Türgi Partei (VTK), mis pooldab taasühinemist, kuid pärast seda on seal olnud võimul kolm erinevat koalitsiooni kolme erineva peaministriga.

Kõigepealt moodustas VTK valitsuskoalitsiooni paremtsentristliku Demokraatliku Parteiga. 2015. aasta suvel varises see koalitsioon kokku ning võimule tuli VTK ja konservatiivse Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP) suur koalitsioon. 2016. aasta kevadel moodustas RÜP uue koalitsiooni Demokraatliku Parteiga. RÜP ja VTK ongi Põhja-Küprose kaks traditsioonilist võimuerakonda, mis valimistel omavahel vastanduvad. Demokraatlik Partei on täitnud sageli kaalukeele rolli.

Põhja-Küprose parlament on 50-kohaline ja valitakse ametisse viieks aastaks. Novembris tulid RÜP ja VTK parlamendis ühiselt välja algatusega korraldada valimised ennetähtaegselt, kuid koalitsiooni moodustamise praeguse võimuparteiga on VTK välistanud.

2015. aastal presidendivalimistel RÜP ja Demokraatliku Partei poolt toetatud presidendi kukutanud Mustafa Akıncı on pärit hoopis neljandast eelmine kord künnise ületanud erakonnast. Tema taga on sotsiaaldemokraatlik Ühiskondlik Demokraatlik Partei (ÜDP).

Uute erakondade tõus

Lisaks juba nimetatud neljale pääses nüüd parlamenti kaks alles eelmisel aastal asutatud erakonda: tsentristlik Rahvapartei, mis pooldab samuti taasühinemist, ja türgirahvuslik Uuestisünni Partei (USP), mis esindab eelkõige Türgist pärit asunikke ning taotleb Põhja-Küprose Türgi Vabariigi püsimist iseseisva türgi riigina.

Rahvapartei eestvedaja on akadeemik ja endine diplomaat Kudret Özersay, kes sai tuntuks osalemisega Küprose taasühinemise üle peetud läbirääkimistel. Juba tema doktoritöö teema oli “1959-1960. aasta Küprose lepingute kehtivus rahvusvahelises õiguses”. Rahvapartei valimiskampaania keskendus siiski hoopis vajadusele muuta Põhja-Küprose korruptiivset poliitilist süsteemi.

VTK läbiski enne valimisi kriitikute survel põhjaliku enesepuhastuse, kuid kohati andis see ilmselt soovitule vastupidiseid tulemusi. Kuna kandideerimata jättis tervelt neli selle ridadesse kuulunud endist peaministrit, keda seostati korruptsiooniga, kannatas erakonna häältesaak.

RÜP sai ümmarguselt 36%, VTK 21%, Rahvapartei 17%, ÜDP 9%, Demokraatlik Partei 8% ja USP 7% häältest. Kaks künnise alla jäänud erakonda ja üksikkandidaadid pidid leppima pudemetega. VTK, Rahvapartei ja ÜDP pidasid väidetavalt juba enne valimisi eelläbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks, kuid RÜP kindel võit lubab nüüd ennustada pigem RÜP, Demokraatliku Partei ja USP võimuliitu.

Ebamaised valimisvaatlejad

Läinud nädalal Põhja-Küprosel toimunud parlamendivalimistel rahvusvahelisi vaatlejaid ei olnud, sest Põhja-Küprose Türgi Vabariiki ei tunnusta ükski riik peale suure Türgi Vabariigi, kuid kohalikes tekitas suurt elevust see, et enne valimisi nähti taevas tundmatut lendavat objekti.

UFO vaimustus puhkes neljapäeval Gazivereni külas (kreeka keeles Kazivera), kirjutas Põhja-Küprose suurim päevaleht Kibris. Tundmatu lendav objekt, mida nähti selgelt taevas Aphrodite rannaala lähistel, hämmastas neid, kes seda nägid.

Taevas nähtud objekt oli helesinist värvi ja pealtnägijad nimetasid seda UFO-ks. Nende sõnul lähtus see helesinine värvus valgusest objekti servadel. Avaldatud fotol paistab hägune latakas, mis meenutab pühademuna.

UFO ehk tundmatu lendav objekt on selline nähtus, millele puudub teaduslik seletus. Sageli arvatakse, et UFO-dega lendavad ringi tulnukad. Kas Põhja-Küprosel käisid ebamaised valimisvaatlejad või oli tegemist kummalise ilmastikunähtusega, selle üle jätkuvad vaidlused sotsiaalmeedias.

Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.

Kissingeri “Maailmakord”

Henry Kissingeri “Maailmakord” ei ole akadeemiline uurimus maailmakorrast, kuigi sobib sissejuhatuseks selle erinevate kontseptsioonide juurde. Pigem näib see olevat kirjutatud eesmärgiga anda USA ajakirjanduslik-poliitilise kompleksi liikmetele (kongresmenid, kolumnistid jms. tegelased) esmane ettekujutus antud temaatikast, et parandada nende arusaamist maailmast.

Kõige põhjalikumalt käsitleb Kissinger loomulikult ameeriklaste endi tegevust ning arusaamu maailmakorrast, kuid enne seda viib lugejad väikesele ekskursioonile läbi Euroopa, islamimaailma ja Aasia ajaloo (kuni tänapäevani välja). Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast eraldi juttu ei ole ning kui vaadata mainitud riikide nimesid, siis näiteks Soome, Läti ja Leedu ei ole üldse registrisse jõudnud (Soomet tegelikult mainitakse, aga mitte Kissingeri enda, vaid toimetaja poolt tehtud märkuses).

Nõrk detailides, aga toob välja olulisi nüansse

Eestit on mainitud vaid seoses pronkssõduri kriisi ajal toimunud küberrünnakutega. “Venemaa küberrünnak Eesti vastu 2007. aastal halvas arvutiside päevadeks,” kirjutab Kissinger. See on kõik, aga juba see üks lause juhib tähelepanu mõningatele selle raamatu puudustele. Esiteks jääb mulje, et arvutiside oligi siis Eestis päevi halvatud (internet täiesti maas). Teiseks olid nende rünnakute taga siis ilmselt ikkagi rohkem lihtsalt vene häkkerid, mitte riiklikult koordineeritud tegevus. Reformierakonna lehekülje ründamises mõisteti ju lõpuks süüdi üks Tallinnas elanud 20-aastane üliõpilane ning asjatundjate hinnangul oligi üldiselt tegemist selliste mitteriiklike tegijate kätetööga, keda vihastas Eesti valitsuse käitumine, mitte Venemaa poolt riiklikult organiseeritud rünnakuga.

Lühidalt: sellised nüansid ja detailid ei ole Kissingeri tugevaim külg. Raamatu algupoolel on isegi selle eestikeelse tõlke toimetaja viinud korduvalt sisse väikeseid parandusi, aga hiljem sellistest märkustest loobunud. Õige kah, sest muidu oleks pilt läinud võib-olla liiga kirjuks. Samuti võib heita autorile kohati ette sedagi, et ta esitab informatsiooni väga valikuliselt, kuigi seda saab muidugi alati pareerida väitega, et raamat ei ole kummist, selle maht on piiratud.

Eestist küll eraldi juttu ei ole, aga veidi pikemalt on peatutud ka sellistel meid vahetult puudutavatel teemadel nagu Euroopa Liit ja NATO. Teada võib saada isegi midagi üllatavat. “Tuues välja erinevuse ajalooliste liitude ja NATO lepingu vahel, esitasid nad senati välissuhete komisjonile analüüsi, mis leidis, et NATO ei ole seotud territooriumi kaitsmisega (kindlasti uudis Ameerika Euroopa liitlastele),” meenutab Kissinger seda, kuidas USA administratsioon selgitas kunagi Kongressile äsja loodud Atlandi süsteemi. “Selle eesmärk ei ole mõjutada muutuvat jõudude tasakaalu, vaid tugevdada tasakaalu põhimõtet.” Huvitav nüanss, mida meil tasuks alati meeles pidada (Kissingeri hinnangul oli ajalooliste liitude nõrkus selles, et need kaldusid vedama suurjõude konfliktidesse perifeersete riikide pärast).

Tugev põhimõtetes, kuid mitte nende rakendamises

Kissingeri sõnul peab iga rahvusvaheline kord varem või hiljem seisma vastamisi kahe tendentsi mõjuga, mis esitavad väljakutse tema ühtsusele: kas legitiimsuse uus määratlemine või oluline nihe jõudude tasakaalus. Kriisi üks põhjused ongi nüüd siis see, kui rahvusvaheline kord ei ole võimeline kohanema suurte muutustega võimusuhetest.

“Leida tasakaal nende kahe korra aspekti – jõu ja legitiimsuse – vahel on riigivalitsemise olemus,” rõhutab Kissinger. “Võimukalkulatsioonid ilma kõlbelise dimensioonita muudavad iga erimeelsuse jõutestiks; ambitsioonid ei tunne mingit puhkepaika; riigid tõugatakse jätkusuutmatutele, raskesti tabatavatele kalkulatsioonidele muutuvate võimukonfiguratsioonide üle. Kõlbelised ettekirjutused, mis ei tunne muret tasakaalu pärast, kalduvad teiselt poolt kas ristisõdade või impotentse poliitika suunas, mis tõmbab ligi väljakutseid, või äärmuslike riskide poole, mis ohustavad rahvusvahelise korra ühtsust ennast.”

Sellised üldsõnalised mõtteavaldused on Kissingeri tugevam külg. Kui asi läheb konkreetseks, näiteks seoses Iraagi sõjaga, mida ta toetas, siis on temast vähe tolku. Selle avantüüri kaugeleulatuvat mõju rahvusvahelisele korrale ta ei lahka (Kosovo pretsedenti ei ole üldse mainitudki), kuigi ta vähemalt tunnistab, et “Iraagi sõda võib pidada katalüseerivaks sündmuseks piirkonna suuremas ümberkujundamises, mille põhiolemus on seni teadmata ja mis ootab Araabia kevade, Iraani tuuma- ja geopoliitilise väljakutse ning Iraagile ja Süüriale tehtud džihaadi rünnaku pikaajalist tulemust.”

Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.

Pildikesi Helme kandist

Helme koduloomuuseum tähistas eile 37. sünnipäeva. Käisin sel puhul väikesel jalgrattamatkal mööda ühte kaheksakilomeetrist teelõiku, mis mind sellest praegu lahutab, klõpsutades seejuures pildikesi tee äärde jäänud vaatamisväärsustest.

Ma mäletan aega, kui see maja oli veel püsti ja katus peal #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel paarikümne aasta eest asus selle koha peal kunagine Lõve vallamaja, arhitektuurimälestis, mille seisukorra kohta kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutas juba 1984. aastal: “Halb. Hoone on maha jäetud. Katus amortiseerunud, aknad osaliselt purustatud. Tubades vandalismi jälgi. Ümberkaudne territoorium umbrohtu kasvanud. Aia tagaservas asuvad saun ja aidahoone lagunenud. Kuna hoonel puudub sobiv looduslik situatsioon, siis näib selle kasutusele võtt momendil olevat küllalt problemaatiline. Mõni aasta tagasi kasutati ehitist veel malevate majutamisbaasina, selle praegune seisund viimast enam kahjuks ei võimalda.”

Tänaseks ei ole jäänud enam midagi, kuigi erinevates turistidele mõeldud infomaterjalides, nagu nüüd tuvastasin, kirjutatakse jätkuvalt: “Maantee ääres on tagasihoidlik 19/20. sajandi vahetusel ehitatud ühekorruseline puumaja – Lõve vallamaja. See laastudest poolkelpkatusega hoone on hiljem olnud kasutusel taluelamuna; sellest ajast on pärit puu- ja juurviljaaed ning väike palkidest ait ja saun selle tagaservas.”

Tegelikult ei asunud see vallamaja üldse toodud lingi taga viidatud maantee ääres ja isegi mitte Lõvel, vaid Talnamõisas (Tallna, Talina), kunagises Lõve rüütlimõisa karjamõisas. Veel paarikümne aasta eest oli kohe samas Talna bussipeatus, mida nüüd enam samuti ei ole. Kogu see kohanimi on maakaartidelt kadunud, kuigi rahvasuus veel käibel. Ja seda teed mööda ei sõida enam ühtegi bussi.

Combiwoodi rajatised #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Talnamõisast ligi poolteist kilomeetrit Helme poole kerkivad aga järjest 2004. aastal asutatud puitliiste valmistava ettevõtte Combiwood tootmishooned. Praegugi on seal ehitustööd käimas. Esimesed neist ehitati ümber endistest karjalautadest, mis pärast kohaliku majandi kadumist lõpuks tühjaks jäid ja aastaid lagunesid.

Helme liivakivipaljand #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel 600-700 meetrit edasi, Viljandi-Helme-Leebiku teeristist poolsada meetrit Leebiku suunas asub looduskaitsealune liivakivipaljand, mis on üle kümne meetri kõrge ja ligi paarkümmend meetrit lai. “Tähtsus: Teaduslik. Valga maakonna ja ka Lääne-Eesti [!?] esinduslikum ja kättesaadavaim Burtnieki lademe Härma kihtide paljand, mis on eriti väärtuslik tekstuuride uurimise jaoks,” seisab vastavas andmebaasis. “Oma hea ligipääsetavuse tõttu oluline antud taseme tutvustamisel ekskursioonidel või teaduslikel ringsõitudel.”

Helme ordulinnuse varemed #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui keerata sellest teeristist Valga-Uulu maantee poole, siis hakkavad kohe varsti paistma ordulinnuse varemed. Helme ordulinnus on seisnud varemetes alates 17. sajandist, mil taganevad rootslased selle Vene-Rootsi sõja ajal ise õhku lasid. Müüride lagunemine jätkub, kuid kohapeal ringi uidates on siiski selgelt tajutav kui võimas see kants kunagi võis olla. Arvatakse, et sama koha peal asus varem eestlaste muinaslinnus.

Helme koopad (pääseb tegelikult ainult ühte) #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Varemete taga asuv Helme koobastik, mis on uuristatud ilmselt inimeste poolt, oli Eestis arvatavasti üks suurimaid selliseid muinasaegseid pelgupaiku, aga tänaseks on suuremad saalid sisse langenud ning avatud ainult üks sissepääs, kust ei saa minna just kuigi kaugele. Usutakse, et käikude võrgustik on mäe sees veel osaliselt säilinud, aga täpsemalt ei ole seda uuritud.

Mulgi naine #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ordulinnuse varemetest veidi Tõrva poole seisab tee ääres mulgi naine, suur puust kuju. Helme rahvarõivad ei olnud tegelikult päris sellised (kohati olid need hoopis teistsugused), mida võib näha selle kuju seljas, aga eks need ongi seal mingi stiliseeritud versioon, mille puhul on pööratud rohkem tähelepanu üldmuljele kui detailidele.

Kunagi tegutses siin kutsekool, aga nüüd asub pansionaat #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel veidi edasi asuvad kunagise kutsekooli hooned, mis seisavad enamuses tühjalt ja on müügis. Selle postamendi otsas oleva vana Fordsoni taga paistvas valges majas on leidnud endale samas aga koha Helme pansionaat, mis võib pakkuda niisama teelistele huvi selle poolest, et seal levib tasuta wifi, mille kasutamiseks, tõsi küll, tuleb minna hoonele üsna lähedale.

Seejärel juhatab Helme koduloomuuseumile viitav silt suurelt maanteelt paar kilomeetrit kõrvale.

Helme kiriku varemed, taamal paistab koduloomuuseum #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Helme Maarja kirik, mille ehitamist alustati arvatavasti 13. sajandil, mahutas üle paari tuhande inimese, istekohti oli 800. See sai küll korduvalt rängalt kahjustada ka varasemates sõdades, aga Teise maailmasõja käigus saadud purustustest ilmselt enam paraneda ei õnnestu, sest see aeg mõjus äärmiselt laastavalt ka kohalikule kogudusele ning järgnenud ja jätkuv linnastumine ei ole samuti kasuks tulnud.

Kunagises pastoraadimajas asub nüüd Helme koduloomuuseum, mille avarates ruumides on pandud välja suur kollektsioon vanavara, alustades kõikvõimalikest puidust tööriistadest ning lõpetades raadioaparaatide, trükimasinate ja isegi algelise personaalarvutiga. Ekspositsioon annab väga hea ülevaate taludes kasutatud inventaarist, aga samas on ka hulgaliselt stende fotodega, millel võib näha inimesi endit.

Hobused teevad lõunauinakut #eesti #elumaal #hobused #horses

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Muuseumi minnes või sealt lahkudes võib omakorda näha tee ääres idüllilisi pildikesi tänapäeva maaelust.

Fotoreportaaži lõpetab üks kaunis vaade #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction #landscape

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jõudes tagasi Valga-Uulu maanteele tasub heita viimane pilk ordulinnuse varemeid ümbritsevale orule, seal kulgevale vanale jõesängile, et liikuda seejärel edasi või antud juhul küll hoopis tuldud teed mööda tagasi.

Võimalik, et edaspidi tuleb sarnaseid fotoreportaaže ka teistest selle kandi paikadest ja isegi veel Helmest, sest vaadata on seal tegelikult palju rohkem, ma lihtsalt ei hakanud eile väga pikalt ringi kondama.

PS. Praegu seda kirjutades nägin aknast välja vaadates jänest, kes lihtsalt aias ringi kalpsas  – linnas mõjuks see ehk ebatavaliselt, aga siin on üsna tavapärane vaatepilt.

Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Seoses Hispaaniaga

Jaan UnduskLoomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).