Brontë “Vihurimäe” ainetel

kingitusLP saatis aprillis ilmuma hakkava uue raamatusarja “Aegumatud armastuslood” avateose, milleks on Emily Brontë “Vihurimäe”. Ei olnud seda varem lugenud, aga olin näinud mitmeid selle ainetel tehtud filme.

Raamat sai loetud tegelikult juba eelmisel nädalavahetusel Eesti Laulul käies (üks olmeline vahemärkus: Tallinnas maksab üks ots linnaliinidel nüüd sama palju nagu Viljandi-Tallinn edasi-tagasi, st. kaks eurot), aga vaatasin vahepeal uuesti üle ka need filmid.

Selle raamatu põhjal on tehtud kümneid filme, mina olen näinud vaid kolme: aastaist 1939, 1970 ja 1992. Ükski neist ei järgi täpselt raamatu teksti, muudetud on tegelaskujusid, sündmustikku, ühe tegelase tekst pandud hoopis teise suhu jne.

Mõnes filmis leidub ka asju, mis on olemas teises, aga puuduvad raamatus. Kui keegi kirjutaks nende põhjal raamatu, kuhu lähevad sisse kõik muudatused, siis erineks see ilmselt oluliselt Brontë teosest, kuigi põhiliin on siiski äratuntav.

Neist kolmest meeldib mulle enim 1992. aasta film. Kriitikud sellest küll vaimustuses ei olnud, aga raamatut annab see edasi kõige ulatuslikumalt, kuigi samuti mitte täht-tähelt, kaugel sellest.

Pealegi mängib seal Juliette Binoche, kes on üks mu lemmiknäitlejaid alates päevast, kui teda esimest korda ekraanil nägin.

BleuTegelikult võib-olla veel varasemast – hetkest, mil nägin Rubiini vaateaknal seda juuresolevat plakatit, mis jäi kohe silma ja tekitas minus suure tahtmise kinno minna.

Kieślowski “Trois couleurs: Bleu” (1993) läks Binoche’i filmograafiasse kirja järgmisena, pärast Brontë teose ekraniseeringut, aga mina nägin seda esimesena ja tõenäoliselt on tema roll selles mõjutanud ka seda, kuidas ma näen teda teistes filmides.

“Bleu” on tõeline meistriteos, mille kõrval sellele eelnenud film kahvatub, aga… ka see on vaadatav.

Ja ma soovitan seda vaadata, kui veel näinud ei ole, pärast raamatu lugemist, sest film annab ette konkreetse pildi, mis võib seada hiljem lugemisel raamid enda kujutlusvõimele, aga pärast raamatu lugemist on ju huvitav vaadata, milline film selle põhjal on tehtud.

Ma hakkasin ise neid filme nüüd uuesti vaatama seetõttu, et lugemise ajal tekkis pidevalt tunne, et filmides olid mõned asjad kuidagi teisiti, aga ma täpselt enam ei mäletanud kuidas. Nüüd siis jälle tean – kuni uuesti unustan.

Mis puudutab seda uut raamatusarja, siis selles ilmuvad teosed on kõik juba varem eesti keeles avaldatud, aga valdavalt läbi müüdud või saadaval kõrgema hinnaga kui see kuus eurot (miinus üks sent), millega neid nüüd pakutakse.

Kokku kolmkümmend teost. Mina ei ole kunagi olnud suur armastuslugude neelaja, aga olin lugenud neist seni läbi kuus, lisandus seitsmes. Kõik on tõesti täiesti loetavad – selles mõttes tundub tehtud valik päris hea.

Aga selle sarja tellijat minust siiski ei saa, sest eelistan osta raamatuid üldiselt veel odavamalt (maksimaalse allahindlusega) või siis saada täiesti tasuta, nagu tuli see.

Pealegi on riiulites niigi palju selliseid, mis ootavad lugemist, aga milleni ma ei ole veel jõudnud. Tegelikult peaks tegema endale neist mingi lugemisnimekirja ja sellest ka kinni pidama, eraldama iga päev tunni või paar ilukirjandusele, nagu olen üritanud teha nüüd filmide ja muusikaga.

Kui jutt juba muusikani jõudis, siis ei saanud muidugi jätta siia lõppu lisamata Kate Bushi käsitlust antud teemast, mis täidab ühtlasi ka raamatu sisukokkuvõtte rolli.

Mis puudutab minu iganädalast kokkuvõtet YT muusikavoost, siis selle leiab selle lingi tagant.

Lisaks soovitan kuulata Heron Oblivioni, üks minu viimase aja lemmikutest, omanimelist kauamängivat.

Seoses Hispaaniaga

Jaan UnduskLoomingu Raamatukogus ilmunud Jaan Unduski “Teekond Hispaania” on autori enda järelsõna kohaselt “rahmeldamine õige teksti otsinguil”.

“Üks masina kuumaks väntamise viise on rääkida sellesama teksti kirjutamisest, mida parajasti kirjutad,” selgitab ta juba esimeses peatükis.

Seda väntamist on tõesti kõvasti. Lähtepunktiks 1999. aasta augustis toimunud autobussimakt Hispaania, kuid tegemist mitte tavapärase reisikirjelduse, vaid vist rohkem ilukirjanduslike sugemetega heietusega, mis läheneb sellele, mille kohta Undusk ise kasutab sõna “unenäoreaalsus”.

Kolm peatükki ilmus juba aastaid tagasi ajakirjas Vikerkaar, üks neist raadioteatrile kirjutatud kuuldemänguna. Vahele pistetud kaks varem avaldamata osa, kuid needki kirjutatud valmis põhiliselt juba aastatel 2000-2001. Teos on valminud seega veel suhteliselt värskete muljete pinnalt.

Palju on juttu kirjandusest (vanemast), kirjutamisest ja keelest, kilde ajaloost ja üldisemaid mõtisklusi, aga vähe tänapäeva Hispaaniat (kui jätta kõrvale lugu koos hoidev romantiline seiklus, mis näib pärinevat autori unenäost – ma muidugi ei tea, võib-olla leidis see kõik aset nö. päriselt).

Tekst on päris omapärane ja hästi komponeeritud, aga seda läbivad märksõnad tavalised: Franco, härjavõitlus, katoliiklus, baski terrorist, don Juan, don Quijote jne.

Minu Hispaania sai alguse nimest.

Mu enda nimest, sest Hispaanias on üpris levinud nimi Andrés ja lisaks sain juba lasteaias käies hüüdnime Sancho (mitte Cervantese loodud tegelaskuju järgi, vaid ühest lastefilmist, kus oli peategelaseks poiss nimega Sancho Rodriguez, kellele ma mitmeti sarnanesin), mis oli väga aktiivselt käibel umbes minu kümnenda eluaastani (leidus isegi neid, nagu veel hiljem välja tuli, kes minu õiget nime ei teadnudki, vaid tundsidki mind ainult selle all).

Seejärel hakkasid minu jaoks Hispaaniat defineerima peamiselt Hemingway teosed, aga ka sellised raamatud nagu Santiago Carrillo “Mis tuleb pärast Francot?” (olen ka hiljem lugenud Hispaania enda autoritelt peamiselt just ühiskondlikku publitsistikat, poliitikaga seotud tekste, mitte ilukirjandust – täiesti vastupidiselt näiteks Portugali omadele; need hispaaniakeelsed kirjanikud, kelle teoseid, mille tegevuspaigaks sageli Hispaania, ma olen lugenud, on enamasti tulnud hoopis Lõuna-Ameerikast, mitte Hispaaniast endast).

Lugesin siis vahepeal läbi ka ühe iseõppijatele mõeldud hispaania keele õpiku, mille tulemusel oskan öelda yo no hablo español – ma ei räägi hispaania keelt, aga see kõlab minu kõrvadele lähedaselt ja ma saan sellest mõningal määral aru. Muidugi kaugeltki mitte kõigest, aga piisavalt, et lugeda vahest veebist El Mundo uudiseid ja teisi selliseid lihtsamaid tekste.

Kui ma 2003. aasta augustis Barcelona jõudsin, siis oli seal parajasti kuumalaine. “Alguses ei suuda ma jätta endale etteheiteid tegemata selle pärast, et olen tulnud Euroopa kõige kuumemasse kohta suve haripunktil. Peegeldus kirdest edelasse näib olevat liiga radikaalne, et hästi lõppeda. Ja hiljem ei suuda ma end sellesama asja pärast ära kiita. Sest kuumuseproov kujuneb meie reisi üheks kõige olulisemaks tulemuseks,” kirjutab Undusk neli aastat varem tehtud retke kohta.

Mina ei hakanud ennast piinama, vaid hääletasin kiiresti tagasi parasvöötmesse. Minu viibimine Hispaanias piirdus ühe päevaga ning rohkem ei ole ma seal käinud, kuid hispaanlastega on hiljem olnud kokkupuuteid küll.

Juba selle reisi lõpus, kui jõudsin tagasi Eestisse. Ma olin põlenud Hispaanias ühe päevaga näost nii pruuniks, et Leedu piirivalvurid kahtlustasid, et olen valepassiga reisiv illegaalne immigrant. Nendega sai asja paari lausega korda, aga kui jõudsin Eestisse, siis ei võtnud peale enam ükski auto, sest nägin välja nagu oleksin saabunud otse Iraagist – praegu kutsutaks sellist kahtlast tüüpi nähes kohale ilmselt Odini sõdalased. Lõpuks peatus siiski üks itaalia tšikk, kelle poika oli hispaanlane. Nemad olid ringreisil Põhja-Euroopas ja parajasti teel Pärnu, viskasid siis ka mind Viljandi.

Ma ei ole Hispaania kultuuri alal mingi asjatundja, ülevaade sealsest filmikunstist on sama puudulik nagu ilukirjandusest, aga olen üritanud sellest 2003. aasta külaskäigust alates hoida veidi silma peal nende popiskene elektroonilisemal tiival. Viimaste aastate üks huvitavamaid tegijad on selles osas minu meelest La Bien Querida nime all esinev Ana Fernández-Villaverde, kelle värskeim muusikavideode triloogia (režissöör Juanma Carrillo) siin postituses juba toodud sai. Rohkem kuulamist leiab selle lingi tagant.

Hispaanias käimine tegi selgeks, et mina seal küll elada ei saaks, vähemalt mitte Barcelonas, sest seal võib muutuda minu jaoks nii talumatult palavaks (üldse ei imesta, et inimesed seal vahest kuuma kätte ära surevad), aga niisama võiks sinna ju muidugi kunagi veel minna (uurides eelnevalt hoolikalt ilmateadet, et saaks jääda veidi kauemaks kui üks päev).

Reeli Reinausi “Verikambi”

VerikambiNoorteromaan. Sain raamatu arvustamiseks kirjatuselt Varrak. Põhjuseid, miks valisin pakutute hulgast välja just selle, oli mitmeid.

Ma ei ole lugenud sel sajandil vist ühtegi noorteromaani ja ka varem kujundasid minu ettekujutust neist peamiselt sellised raamatud nagu Manfred Gregori “Sild” (1958, e.k. 1963), Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964) ning veelgi varasemast ajast pärinevad teosed, näiteks sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mida kodusest raamaturiiulist leida võis. Teisi sõnu: raamatud, mis ilmusid eesti keeles siis, kui nende sihtgruppi kuulusid minu vanemad. 1970-ndate, 80-ndate, 90-ndate ja praeguse aja noortekirjandusest ei tea ma suurt midagi.

Samas mõlgub mul endal juba pikemat aega meeles üks idee, millest on tänaseks olemas pealkiri, mõned tegelased, esimene ja viimane lause ning hulk nende vahele jäävaid mõttekilde, mis minu peas vaikselt ritta asetuvad, et vormuda lõpuks tähemärkideks, millest moodustub üks noortele suunatud jutustus. Seetõttu olengi nüüd vaadanud, mida noortele tänapäeval erinevate meediumite kaudu pakutakse. Mul endal on mõtteis midagi hoopis teistsugust, aga see on teine teema.

Mõne aasta eest küsisin ühelt inimeselt, kes on noortekirjandusega paremini kursis, et keda ta peab praegu Eestis kõige kõvemaks noortekirjanikuks, ja sain vastuseks just nime Reeli Reinaus, mis jäi siis meelde. Kui lugesin nüüd “Verikambi” lühitutvustust, siis meenus ühest küljest Holger Puki jutustus “Kaks punast kaelarätti” (1953), mis räägib pioneeride seiklustest (kuulan just praegu selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis mõjubki umbes sama veidralt), aga teisest küljest kõnetas mind jutt vanast fotost, millel on näha üks tundmatu tüdruk.

Ma olen ise näinud vana grupipilti tundmatutest inimestest, nende hulgas üks tüdruk, kellele silma vaadates oli tunne nagu vaataks endale silma. Minus tekitas see elevust ja huvi, mitte õõvastust ja hirmu, aga mul ei ole sellele mingit seletust ja see oli nüüd otsustav punkt, mis pani mind seda raamatut lugema – mõelda vaid, millised asjad võivad määrata inimeste lugemisvalikuid!

Loo tegelasteks on gümnasistid, kes elavad maailmas, kus suhtlemine vaimudega, uskumine needusesse ning maagiasse on reaalsus, mida aktsepteeritakse justkui täiesti loomulikuna, kus avaldus “Ma olen meedium!” ei kõla ajuvabana (minule meenus kohe stseen ühest filmist, mille peale oli raske mitte muiata) ja jutt “kanaldamisest” ei aja kedagi naerma. Veidi sarnane, aga mitte sama maailm, mida kujutati telesarjades “Võluvägi” ja “Vampiiritapja Buffy”, kuid tegevuspaigaks tänapäeva Eesti, täpsemalt Põhja-Eesti, eelkõige ilmselt Harjumaa, konkreetselt mainitakse näiteks Murastet.

Maailm, kus nõidus, maagia ja vanad pärimused on miksitud kokku noortele omaste probleemide ja otsingutega ning saadud üks päris hullumeelne seebikas, mis sisaldab aga muu hulgas ka näiteks järgnevat, lausa eksistentsiaalset mõttemõlgutust…

Mis oli siis ikkagi elu mõte?

Kas keegi üldse sai olla lõpuni kindel, et teadis vastust? Osa inimesi arvas, et elu mõte ongi elamine, teised uskusid, et inimene on tulnud siia maailma õppima ja eelmistes eludes kogemata jäänud õppetunde omandama või siis karmavõlgu tasuma. Mõned leidsid jälle, et elu mõte on armastus – armastus kõigi ja kõige vastu.

Elina ei teadnud, mida sellest kõigest arvata. Mis oli tema elu mõte? Mida ta tahtis elult saada? Mille poole ta püüdles? Polnudki nagu midagi. Ta polnud palju nõudnud. Mitte kunagi. Ta oli alati olnud rahul sellega, mis tal oli. Ehk selles oligi viga? Unistused olid teiste jaoks. Kui ta mõtlema hakkas, siis ei osanud ta avastada põhjust, miks see niiviisi oli. Kas ta lihtsalt ei uskunud, et ta unistused võiksid täituda? Või kartis ta otsustada?

/—/

Miks pagana pärast pidi elu nii keeruline olema?

/—/

Õnnelik – võib-olla selles oligi viga. Ta ei olnud õnnelik. Mitte et ta elul oleks midagi viga olnud, aga talle tundus, et ta lihtsalt ei oska seda. Ei oska olla tänulik selle eest, mis tal on. Ei oska olla õnnelik tavaliste igapäevaste asjade üle.

Võib-olla ta hoopis mõtles liiga palju? Võib-olla peaks ta laksma elul lihtsalt kulgeda ja vaatama, kuhu see teda viib? Kui ta ei oska midagi teha ega teagi täpselt, mida ta tahab, äkki on siis tõesti parem, kui ta läheb lihtsalt vooluga kaasa?

Teose sisust on siin raske kirjutada nii, et see ei reedaks midagi liiga palju selle sisu kohta. Lugedes on hea lasta ennast lihtsalt voolul kaasa viia, mitte liiga palju mõtelda ja analüüsida.

Lugesin suurema osa raamatust läbi eilses postituses mainitud oludes, raju tümaka saatel, mis viis kohati transile lähenevasse seisundisse, andis lugemisele sobiva rütmi ning meeleolu, olles ühest küljest küll kontrastis selle kõrvalise maakeskkonnaga, kus teose tegevus suuresti aset leiab, kuid pakkudes samal ajal vaatepilti erinevatest inimestest, kelle juures võis märgata isegi mõningaid ühisjooni selle raamatu tegelastega. Huvitav elamus.

Väljasõit Pärnusse

Käisin eile väljasõidul Pärnus, kohtudes ühe vana tuttavaga, aga viibides ka kolmel üritusel, millest siin nüüd veidi juttu tuleb.

Kõigepealt soojenduseks õhtul kell kuus raekojas alanud Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilaste kontsert, kus jäi eriti silma Anna-Maria Pink – ilus, selge ja puhas hääl, mida ta hästi valitseb ja mida võimendas veelgi suurepärase kõlaga saal (võimaluse korral minge teda kuulama, kui ta kusagil esineb).

Seejärel Frederik Küütsi esimese EP esitluskontsert @ Korter13. Mina avastasin ta Hooandja kaudu, tundus andekas tegelane, toetasin kümne euroga ning sain nüüd tänu sellele plaadi ja tasuta sisse. Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.

Pärast läksin sealt üle tee Fookuse lõpupeole, kus oli sel hetkel suht vähe rahvast (pool tundi hiljem läks tantsupõrandale esimene paar). Leidsin valgema koha ja hakkasin lugema raamatut, mille olin võtnud kaasa tegelikult bussis lugemiseks. Ja veetsingi seal aega selle seltsis.

Õhtu jooksul, kui rahvast kogunes ning inimesi tuli ja läks, käis neist kümmekond uurimas ka seda, mida ma loen. Muutusin omamoodi reklaamiagendiks. Mõnega arenes isegi pikem jutuajamine kirjanduse teemal, mõni tahtis mulle lausa välja teha jne.

Kuna lugu oli väga kaasahaarav, siis ei olnud mul eriti tuju lobiseda, aga juhtunu näitas ilmselt, et kui tahate leida uusi tuttavaid, siis minge tantsuklubisse, võtke kaasa raamat ja hakake seda seal lugema ning äratate kohe tähelepanu, tekitate huvi või annate võõrastele lihtsalt sobiva ettekäände teid kõnetada, eriti kui nad on tarvitanud eelnevalt alkoholi, mis näib pahatihti olevat eestlaste peokultuuri lahutamatu koostisosa.

Mis raamat see oli, seda võite saada teada juba homme, kui siin ilmub spetsiaalselt sellele pühendatud postitus.

Kõigile üritustele pääsesin tasuta ning üldse kokku jätsin selle väljasõidu jooksul Pärnusse neli eurot ja 10 senti. Esimese ja teise ürituse vahel sõin Endla teatrikohvikus ühe Napoleoni koogi (1.50) ja jõin klaasitäie õunamahla (1.00). Täna hommikul võtsin bussijaama toidukohas kaks lehesaia (2×0.50) ja kakao (0.60). Lisaks bussipiletid edasi-tagasi (2×4.50).

Samas aga võtsin kaasa Pärnu käesoleva aasta tähtsündmuste kava, mida sirvides leidsin terve rea üritusi, kus põhimõtteliselt käia võiks. Seetõttu on tunne, et mul tuleb sinna sel aastal veel päris mitmeid väljasõite teha.

Arendage ka teie siseturismi! Toetage kodumaist loomemajandust!

Raamatusõbra kamasuutra

Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.

Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”

Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”

Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.

Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.

Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”

Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.

Tänane doos Kafkat

1919. aastal Franz Kafka poolt Max Brodile saadetud kirjadest tõstan esile iseloomustuse, mille ta andis Julie Wohryzekile, kellega Kafka tutvus Schelesenis ravil olles ja kellega ta hiljem veel samal aastal abielluda kavatses.

Veebruaris teatas Kafka: “Juudilik on üks noor neiu, loodetavasti vaid vähe haige. Tavaline ja üllatav nähtus. Ei juut ega mitte-juut, ei sakslanna ega mitte-sakslanna, armunud kinosse, operettidesse ja lustmängudesse, puudrisse ja looridesse, terve ammendamatu ja kinnipidamatu hulga kõige häbematumate žargoonsõnade valdaja, ühtekokku väga võhiklik, rohkem lõbus kui kurb – umbes selline ta on. Kui tahta täpselt määratleda tema rahvuslikku kuuluvust, siis tuleb öelda, et ta kuulub kontoripreilide rahvusse. Ja seejuures on ta südamest vapper, aus, ennastunustav – nii suured omadused olevuses, kellel kindlasti ei puudu kehaline ilu, kuid kes on nii tühine nagu näiteks sääsk, kes lendab vastu mu lambisirmi. Selles ja muus sarnane preili Bl-ga, keda Sa ehk vastumeelselt mäletad. Kas Sa võiksid laenata mulle tema jaoks “Sionismi kolmanda faasi” või midagi muud, mida Sa õigeks pead? Ta ei saa sellest aru, see ei paku talle huvi, ma ei käi talle sellega peale – aga sellest hoolimata.”

Märtsi alguses, kui Brodilt saadud raamat oli loetud, kirjutas Kafka: “Kallis Max, nüüd pole ma Sind isegi tänanud ilusa raamatu eest. Mõjub hästi, kui elada mõnda aega raamatu vaimus. Minul on seejuures veel see eelis või puudus, et noorpõlvemälestused ja noorpõlvetunded segunevad mul kõigesse.

Ka preili laseb Sind väga tänada, ta luges seda põhjalikult ja – mis torkas silma – isegi mõistis, seda küll tollel tüdrukutele omasel hetkemõistmise erilisel viisil. Muuseas, sionismiga seoses polegi tal nii vähe suhteid, kui ma esiti mõtlesin. Tema sõjas langenud peigmees oli sionist, ta õde käib juudi ettekandeid kuulamas, tema parim sõbratar on “sini-valgete” juures ega “jäta kuulamata ühtki ettekannet Max Brodilt”.

Mis minusse puutub, siis mina veedan aega lõbusalt (jämedalt arvestades pole ma viimase viie aasta sees nii palju naernud kui viimastel nädalatel), kuid see on ka raske aeg. Noh, esialgu kannan ma seda, kuid mitte põhjuseta ei lähe mu tervisel väga hästi.”

Veel samal kevadel teatas Kafka ühes Brodile saadetud kirjas: “püssilask oleks parim. Ma lihtsalt tulistan end minema kohalt, kus ma ei ole. Hästi, see oleks arg, argus jääb arguseks, isegi kui mõnel juhtumil esineks ainult argust. See mõni juhtum on siin, siin on olukord, mis tuleb iga hinna eest kõrvaldada, aga keegi peale arguse ei tee seda, julgus muudab ta ainult krambiks. Ja krambi juurde asi jääbki, ära tunne muret.”

Novembrisse oli kavandatud seevastu juba abielu, aga see jäi Kafka vanemate jäiga vastuseisu tõttu ära, põhjuseks nähtavasti kuuldused Julie seksuaalsest lodevusest. 1920. aasta juulis katkestas Kafka lõpuks kihluse, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol.

Wohryzek ja Jesenská surid mõlemad 1944. aastal, kakskümmend aastat pärast Kafkat. Üks Auschwitzis, teine Ravensbrückis.