Rachel Joyce’i Harold Fry

JoyceRachel Joyce (s. 1962) on endine näitleja, kes pühendus 1999. aastal laste kasvatamisele ja kuuldemängude kirjutamisele. 2012. aastal ilmunud “Harold Fry uskumatu palverännak” (e.k. 2015) on tema debüütromaan.

Raamatu läbisin tänu kirjastusele Varrak, mis korraldas täna selle üle Facebookis väikese arutelu. Kohtasin just enne seda usukuulutajaid, kes surusid mulle kätte lendlehe, mis algab küsimusega: “Kas keegi kunagi on rääkinud sinule, et Jumal armastab sind ja et Tal on sinu elu jaoks suurepärane plaan?”

Kuigi selle raamatu nimi võib jätta mulje, et tegemist on kristliku äratuskirjandusega, ei ole “Harold Fry uskumatu palverännak” sugugi religioosne tekst ega ka tänapäevane muinasjutt. See on lugu mehest, kes läheb korraks kirja posti viima, aga kõnnib hoopis välja riigi teise serva, käies selle retke jooksul mõttes läbi senise elu ja kulutades ära pensionipõlveks kogutud säästud.

Muu hulgas kogub ta vahepeal ka hulga jüngreid, aga uut messiast temast siiski ei saa.

Idee ise (rännak ühest Suurbritannia servast teise, mille jooksul peategelane käib läbi ka omaenda elu) on iseenesest ju huvitav ning lugu pandud kirja küllaltki kaasahaaravas ja loetavas vormis, aga mõjus mulle liiga sageli ebausutavalt, ebaveenvalt.

Kogu see teema, et keegi hakkab sedasi välkidee mõjul (tanklaneiu mõnest lausest tõugatuna, ilma igasuguse ettevalmistuseta) ühest riigi servast teise kõndima, ei olnud minu jaoks usutav. Samuti oli ebausutavaid kohti selles osas, mis seal tee peal ette tuli. Lõpplahendust ma ette ei näinud, aga samas ei mõjunud see ka väga üllatavalt.

Raamatu sisu siin pikemalt ümber jutustama ei hakka, sest võib-olla leidub lugejate hulgas keegi, kes selle nüüd siiski ka ise kätte võtab. Märgin vaid nii palju, et Jumal võis peategelast lõpuks küll armastada, aga suurepärast plaani Tal tema elu jaoks ei olnud.

Joyce pani loo algselt kirja juba 2007. aastal kuuldemänguna. Tõuke selle kirjutamiseks andis teade, et tema isal on vähk. Harold Fry omabki autori enese sõnul palju ühisjooni tema isaga. See raamat olevat omamoodi mälestusmärk.

Ülesehituselt on romaan ladusalt kulgev, sobiks hästi lehesabades avaldamiseks. Ja peale paistab see minevat eelkõige naistele.

“Nõiaprotsessid Eestis”

Aarne-RubenAarne Rubeni põhjalik uurimus “Nõiaprotsessid Eestis” on laetud äärmiselt negatiivse energiaga, sest käsitleb teemat, mille detailsem lahkamine mõjub lugejale nii või teisiti piinu tekitavalt. Naudingut võivad tunda sellest ainult sadistid.

Kui inkvisitsiooni rehabiliteerijad üritavad kujutada seda millegi peaaegu ratsionaalse ja leebena, siis Rubeni uurimusest tuleb hästi välja nii katoliiklaste kui ka luterlaste korraldatud nõiaprotsesside mõistusevastasus ja jõhkrus. Lehekülgede kaupa kirjeldusi piinamistest, millega üritati inimesi panna tunnistama üles enda süüd ja nimetama kaasosalisi asjades, mis kõlavad tänapäeval ajuvabalt, näiteks libahundiks käimine, ei jää alla Solženitsõni “Gulagi arhipelaagis” toodutele. Kohati tundub süüdistatute toonane kohtlemine veelgi kohutavam, sest on oma olemuselt mõttetum, absurdsem.

Näiteks nn. veeproovide tegemine, mille korral nõiaks süüdistatu visatakse kinniseotuna vette. Kui ta vajub põhja (sellega võib aga kaasneda uppumine), siis loetakse inimene süütuks, kuigi mitte alati (sageli järgneb ka siis tavapärane piinamine, mille käigus ta ennast lõpuks süüdi tunnistab või mille tagajärjel sureb). Kui jääb pinnale, siis nähakse selles kinnitust, et tegemist ongi nõiaga, ning inimene saadetakse tuleriidale, elusalt põletamisele.

Ruben on pühendanud nõiaprotsesside uurimisele viimased seitse aastat oma elust ning tema enese sõnul on “Nõiaprotsessid Eestis” populaarteaduslik raamat, mis ei ole “sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale.” Käsitleb ta samas mitte ainult Eestis toimunut, vaid annab pildi Euroopast laiemalt. Esialgu võib mõjuda isegi veidi häirivalt, et ta viitab ka Eestile pühendatud peatükkides pidevalt juhtumitele teistes riikides, aga kui arvestada, et nõiaprotsesside näol oligi tegemist laiema rahvusvahelise nähtusega, siis on selline lähenemine täiesti mõistetav. Seda enam, et Eesti omariiklusest ei saanud nende toimumise ajal juttugi olla ja seetõttu oleks vale käsitleda siin toimunut väljaspool laiemat konteksti.

Tehtud on ära äärmiselt suur ja tänuväärt töö, aga tuleb teha siin siiski ka mõned kriitilised märkused.

Kuna suur osa materjalidest on hiljem teadlikult arhiividest kõrvaldatud või lihtsalt hävinud, siis ei ole täpselt teada, kui palju nõiaprotsesse Eestis toimus, aga ka teadaolevate arvu osas annab see raamat erinevaid andmeid (ühes kohas 145, teises umbes 120), mis vajaks ilmselt veel täpsustamist.

Esineb ka selliseid hüpoteese, mille paikapidavust olemasolevad andmed kõikjal ei toeta. Näiteks seostab autor nõiaprotsesse eelkõige naistevastase vihaga, heites üsna kergekäeliselt kõrvale selle, et meie kandis “on nii süüdistatute kui surmamõistetute hulgas meeste selge ülekaal, erandiks on vaid seesama massiliste nõiaprotsesside periood 1610-1619, mil rohkem kannatavad naised. See tuleneb asjaolust, et Eestimaa kohtutes on nais- ja meessüüdlaste suhe 50:50, kuid Liivimaal prevaleerivad mehed. Naiste ülekaal 1610. aastal on aga tingitud sellest, et Tartus on sel ajal tekkinud mingi naiste sõpruskond, kes kohtulaua ees ja piinapingis väitis end olevat seotud armastusmaagiaga.”

Kas ei oleks siis loogilisem oletada, et sooline motiiv ei mänginud nõiaprotsesside juures üldse nii suurt rolli nagu sageli arvatakse? Naiste suurem osakaal paljudes riikides oli tingitud ehk hoopis sellest, et seal tegelesidki nende asjadega, millega seoses tuleriidale võis sattuda, rohkem naised, samas kui siin, kus isegi kohalik keel on sooneutraalne, sellist soopõhist nö. tööjaotust ei esinenud, mistõttu oligi meeste osakaal siin süüdistatute hulgas isegi suurem.

Protsesside põhjuseid oli muidugi erinevaid. Mõnel juhul oli tegemist ilmselgete aferistidega, kes läheks kohtu alla ka tänapäeval, kuigi loomulikult mitte selliste süüdistustega. Enamasti aga mitte. Ja kui lugeda kirjeldusi juhtumitest, kus inimesed ennast ise üles andsid ning ilma piinamiseta süüdi tunnistasid (näiteks selles, et käisid kohtumas kuradiga jne.), siis jääb mulje, et alati ei tehtud lihtsalt vahet oma unenägudel ja reaalsusel – inimesed pidasid tõeliselt toimunuks seda, mida olid näinud unes.

Kokkuvõttes väga vajalik raamat, aga kindlasti mitte soovitatav nõrganärvilistele.

Raamatu sain siin tutvustamiseks kirjatuselt Varrak.

Whiskey Tango Foxtrot

WTF“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.

Mitte et seda poleks üritatud.

Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.

Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.

Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.

Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.

Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.

Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.

Danilo Kiš eesti keeles

DaniloSerbia kirjanik Danilo Kiš (1935-1989) ongi maailmas laiemalt tuntud peamiselt romaaniga “Boriss Davidovitši hauakamber”, mis nüüd 40 aastat pärast ilmumist Loomingu Raamatukogu kaudu (serbohorvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu) ka eestikeelsete lugejateni jõudis.

Romaan, mis kannab alapealkirja “Seitse peatükki ühist ajalugu”, koosneb seitsmest omavahel lõdvalt seotud lühijutust, mis on loetavad ka eraldiseisvate novellidena, kuid moodustavad kokku siiski tervikliku teose.

“Palisandrist käepidemega pussnuga” maalib pildi sõjaeelse Tšehhoslovakkia kommunistide põrandaalusest maailmast, kus reeturiks võib saada tembeldatud igaüks. Mida reeturitega tehakse, see on teada. Loo peategelane põgeneb pärast mõrva sooritamist Nõukogude Liitu, kuid lõpetab ikkagi vangilaagris.

Selle jutu tegevuspaigaks sobinuks tegelikult paremini Eesti, sest Tšehhoslovakkia oli üks neist riikidest, kus kommunistlik partei tegutses juba enne sõda täiesti ametlikult (see keelustati seal 1938. aasta sügisel, pärast Müncheni sobingut), kuuludes riigi suurimate erakondade hulka, täpselt nagu tänapäeva Tšehhis, kus see sai viimastel parlamendivalimistel 14.9% häältest, tulles sellega kolmandaks.

“Emis, kes sööb oma põrsaid” räägib Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud iiri vabatahtlikust, kes lõpetab samuti nõukogudemaal: “Verschoyle tapeti 1945. aasta novembris Karagandõs pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset. Tema läbikülmunud alasti surnukeha tõmmati traadiga, pea alaspidi, vangilaagri väravasse hoiatusena nendele, kes unistavad võimatutest asjadest.”

Esmapilgul võib näida kummaline, et selline raamat sai 1976. aastal üldse ilmuda sotsialistlikus riigis, mida valitses ainuparteina Jugoslaavia Kommunistide Liit. Kui aga teada Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete ajalugu, siis ei ole see enam üllatav, sest teravik on suunatud just viimase, mitte Tito režiimi vastu.

Kõige lähemale omaenda kodumaal valitsenud režiimi kritiseerimisele jõudis Kiš sellega, et pühendas romaani teise jutu Borislav Pekićile, kes emigreerus 1971. aastal Inglismaale ja oli pärast seda kuni 1975. aastani Jugoslaavias keelatud autor. Kiš kirjutab küll põhiliselt kommunistidest, aga ei nimeta neid vist mitte kordagi kommunistideks, sest see võinuks heita varju ka Tito režiimile.

Lühidalt: Kiš on küll kriitiline, aga see on kriitika lubatud piirides, selline kriitika, mis sobis tegelikult päris hästi kokku Jugoslaavia toonase välispoliitilise doktriiniga. Ja ilmselt just seetõttu saigi see raamat seal 1976. aastal ilmuda.

Kui esimeses kahes jutus võib tajuda kohati kunstilisi liialdusi, siis kolmandas jääb fantaasia reaalsusele alla.

“Mehhaanilised lõvid” räägib sellest, kuidas endise Prantsuse peaministri Édouard Herriot visiidi puhul etendati 1933. aastal Kiievis kirikus jumalateenistust (asja organiseerimisega tegelenud mees käib selles jutus muidugi hiljem läbi ka laagrist). Tegelikult oli näitemäng toona palju pompöössem. Eesti keeles saab selle kohta lugeda Timothy Snyderi raamatust “Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel”.

Kiši juttudes segunevad väljamõeldud tegelased päriselt eksisteerinud isikutega, näiteks kõnealuse romaani lõpetab fiktiivse luuletaja A. A. Darmolatovi (1892-1968) lühike elulugu, milles figureerivad Anna Ahmatova ja teised tuntud vene luuletajad.

Kohati viitab ta raamatutele ja tekstidele, mida tegelikult ei eksisteeri, kuid samas põimib ta oma juttu ka ilma igasuguste viideteta katkendeid teiste autorite teostest, mistõttu on teda süüdistatud plagieerimises. Kiš ise peab sellist meetodit õigustatuks.

Kui ülejäänud lugudes keerleb jutt Nõukogude Liidu ümber, siis “Koerad ja raamatud” räägib juutide vägivaldsest kristianiseerimisest 14. sajandi Prantsusmaal, aga tegemist on omamoodi saatega, nagu autor ka ise otsesõnu ütleb, romaani nimiloole, mille peategelane Novski (pseudonüüm), juudi päritolu revolutsionäär, lõpetab nõukogude hakklihamasinas.

“Maagiline kaardipartii” räägib sellest, kuidas inimene tapetakse juba pärast laagrist vabanemist, sest tema elu oli panuseks kaardimängus, mille kaotaja ei saanud oma nö. au tagasi enne, kui oli sooritanud mõrva.

Tegemist on seega lugudega, mis võivad mõjuda küllaltki masendavalt neile, kes ei ole seda laadi asjade kohta varem palju lugenud. Mina neist midagi väga uut teada ei saanud ning tabasin ennast lõpuks hoopis mõttelt, et väljamõeldised ei saa vist kunagi olla nii kohutavad nagu päriselt toimunu.

Mitmete tegelaste puhul on märgitud nende juudi päritolu. Kiši enda isa oli ungari keelt rääkiv juut, raudteeinspektor, kes kandis algselt nime Kon, millest sai ungariseeritult Kiš. Ta vahistati 1944. aastal ja saadeti Auschwitzi, kus ka suri, nagu paljud Kiši isapoolsed sugulased. Tema ema oli serblanna. Lapsed küll ristiti, aga alles 1939. aastal, kui puhkes sõda – arvatakse, et ristimine päästis hiljem nende elud, hoidis ära surmalaagritesse sattumise.

Suvine kultuurielu VLNDs

Kui vahepeal sai väljendatud kartust, et suve saabudes jääb kultuurielu Viljandis täiesti seisma ja mul ei ole siin enam millestki kirjutada, siis nii ei ole see tegelikult läinud: jätkuvalt avatakse näitusi, esitletakse raamatuid, näha võib muusikale, teatrit ja tantsu.

Kondase Keskuses avati teisipäeval Mati Küti sürrealistlike maalide näitus “Kammitud Universum”, kus välja pandud pildid näevad välja päris psühhedeelsed. Autor kinnitas avamisel, et tema neid tehes siiski triipu ei tõmmanud, vaid soovis lihtsalt luua nende kaudu positiivset meeleolu. Ja see ka õnnestus.

Viljandi Linnagaleriis esitlesid Suure-Jaani Kooli vilistlased Inessa Saarits ja Anna-Liisa Sääsk eile “Haruldaste olendite taskuraamatut”. Tegemist on äärmiselt omapärase teosega, mille esimesed eksemplarid valmisid tüdrukutel kaheksandas klassis loovtööna. SJK direktoril Epp Välbal tuli mõte, et selle peaks andma välja korralikult trükitud kujul ja nüüd ongi see siis ilmunud uhkes metallnurkadega köites.

Raamatu väljaandmine oli ühtlasi Hedi Armuliku TÜ VKA kultuurikorralduse eriala lõputööks ning sai teoks hooandjate toetusel. Abistasid selle juures veel paljud teised.

Täna õhtul võib NOORTEnotafe raames näha Koidu seltsimajas Läänemaa Ühisgümnaasiumi noortemuusikali “Valeühendus”, homme Joensuu noorteteatrit ja ühte Lasnamäel tegutsevat laste ja noorte teatritruppi, seejärel ETA tantsukooli ja Eve stuudio õpilasi. Jne. Jne.

Seega toimub Viljandis jätkuvalt rohkem kui tavaline kultuuritarbija vastu võtta suudab, eriti kui on mõte lugeda vahepeal läbi ka mõned raamatud, kuulata netist muusikat ja vaadata tõmmatud filme. Aga üritan selle raske koormaga siiski kuidagi elada ja sellest ka siin vaikselt kirjutada.

Dahli “Eelmisel suvel”

See postitus räägib rohkem sellest, kuidas ma seda raamatut lugesin, mitte raamatust endast, kuigi juttu tuleb veidi ka sellest.

DahlNiels Fredrik Dahli “Eelmisel suvel” (norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming) ilmus Loomingu Raamatukogus juba 7. juunil. LR sai mul selleks aastaks tellitud ja võtsin nõuks kõik numbrid järjest läbi lugeda, et ennast ilukirjanduse kvaliteetsema osaga paremini kursis hoida, kuigi… alternatiivse seletuse kohaselt on muidugi ka see kõigest üks nostalgia avaldumisvorm, pöördumine tagasi kunagise käitumismustri juurde.

8. juunil jõudis raamat minu postkasti, lugesin lõpust tõlkija poolt kirjutatud tutvustust autori kohta ja mõtlesin, et peaks selle lühikese romaani kiiresti läbi lugema. Antud teost oli Tooming seal küll ainult maininud, mitte sellel pikemalt peatunud, aga muu jutt tekitas huvi ka selle vastu.

9. juunil pistsin raamatu kotti ja mõtlesin, et loen selle Tallinna sõites bussis läbi, aga lugesin ainult esimesed kaks lehekülge ja jäin siis loetu üle mõtisklema. Mõtted kandusid mööda omi radu hoopis teistele asjadele, kuni lõpuks ei tulnud raamat enam üldse meelde.

10. juunil nägin unes, et Loomingu Raamatukogus oli vahepeal ilmunud veel üks raamat, kollaste kaantega, autoriks IKE, pealkiri jäi mulle uduseks. Mõtlesin unes, et “kuidas ma küll seda ei märganud, pean neid ikka järjest lugema, Eisenhowerit ei tohi mingil juhul vahele jätta.”

See unenägu oli nii realistlik, et pärast ärkamist läksin automaatselt riiuli juurde kontrollima, kas see oligi ainult unes või on ka ilmsi.

11. juunil pistsin raamatu taas kotti, et see Tallinnas käies bussis läbi lugeda, aga sealt ma seda siis välja ei võtnudki.

13. juunil istusin õhtul maha ja hakkasin algusest peale uuesti lugema. Sel korral jõudsin läbida kuus lehekülge. Nende põhjal sain ma enam-vähem aru, mis on selle romaani teema. Samas mõtlesin, et “Dahl kirjutab päris hästi, tal on hea stiil.”

Eriti meeldisid ning jäid meelde järgnevad kaks lauset kohast, kus minajutustaja koeraga jalutamas käis:

“Seejärel kerkime aeglaselt ja loogeldes ning näeme, kuidas taevas läheb kõrgemaks ja männid jäävad madalamaks, ja ehkki me merd ei näe, räägivad tuulte vintsutatud väändunud männid sellest, et kohe näeme, varsti vaade avardub. Ja täpselt nii lähebki, vaade avardub, me astume avarusse, seisame mäeharjal ja peaaegu kaome sinna, kus meid ümbritsevad taevas ja silmapiir ja päike ja saarestik ja kajakakisa ja skäärid ja tuul ja kanarbik.”

GissingVõrratu pilt, mille peale meenusid kaks järgmist lauset, mis on kulunud mulle pähe George Gissingi romaanist “New Grub Street” (mind kunagi väga tugevalt mõjutanud teos): “You know that when a light is suddenly extinguished, the image of it still shows before your eyes. But at last comes the darkness.”

Sellest Gissingi romaanist on mul kahekümne aasta eest ilmunud trükk, mille kaanel võib näha fragmenti Gustave Courbet‘ maalist “Proudhon et ses enfants”, millega seoses soovitan kuulata ühtlasi Vennaskonna laulu “Elagu Proudhon!” – jälle nostalgia, eks ole.

Dahli romaaniga assotsieerub see laul läbi viite vaarikapunasele valgusele, mis meenutab selle kaanekujundust, aga märgatavat sisulist ühisosa neil ei ole. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et mõlemad on küllaltki nostalgilised.

17. juunil võtsin raamatu uuesti kätte, et see lõpuks läbi lugeda, aga just sel hetkel tuli järsku üks asi vahele ja sinna see jäi.

21. juunil ilmus Loomingu Raamatukogu järgmine number ning ma mõtlesin, et “no nii küll ei saa, tuleb ikka see Dahl kiiresti läbi lugeda, et lugemata raamatud jälle üksteise otsa kuhjuma ei hakkaks!”

23. juuniks sai see loetud. Lõpp.

Nii et ma lugesin seda väikest raamatut, mille lugemiseks piisab mõnest tunnist, kaks nädalat.

Eraldi toon sealt välja veel kaks kohta. Esimene pärineb üsna algusest, kui minajutustaja hakkab alles meenutama seda, mis juhtus eelmisel suvel, räägib ta seal oma naisest:

“Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene. Jalutame kõrvuti läbi metsa, võtan tal käest kinni ja ta jätab selle mu pihku vaid hetkeks, kuni käe ära tõmbab ja Lokit hüüab. Ta hõikab ja vilistab, kuigi me mõlemad teame, et koer tuleb, millal heaks arvab. Minu meelest tähendab see seda, et Siri ei tunne vajadust rääkida ega käest kinni hoida ega kallistada, et ta ei tunne vajadust läheduse järele, ja ma olen sellega enam-vähem elama õppinud…”

Teine meenutus tuleb raamatus hiljem, aga käib palju varasema aja kohta, mil nad olid alles tutvunud:

“Seisime restorani ees, tema ja mina, ja ma olin üsna tujust ära, sest mõtlesin ilmselt, et muud võimalust mul ei avane ja see naine kaob mu elust, enne kui mul on mingitki väljavaadet teda enda külge haakida. Minu külge haakida, mu elu külge haakida. Oli vihmamärg õhtu linnas, linna märjad tänavad ja värvilised tuled sirasid ja see oli üpris ilus ning üpris väärtusetu, kuni tundsin, et Siri mul käest kinni võttis.”

Selline üpris lihtne sümbol, mõne arvates võib-olla isegi banaalne sentimentalism (maitsed on ju erinevad), aga minu meelest ikkagi liigutav. Kergelt puudutav.

Presidendikandidaadi ankeet

Mina küll sellele ametikohale kunagi kandideerima ei hakka, aga täitsin (lihtsalt niisama, nalja pärast) ära ERRi kultuuriportaali poolt presidendikandidaatidele saadetud ankeedi, millele on juba vastanud Marina Kaljurand ja Eiki Nestor.

Lemmik eesti film läbi aegade?

“Hukkunud Alpinisti hotell” on see, mida ma olen vaadanud ilmselt kõige rohkem. Vaatan seda alati, kui peale satun. Mõnikord ka niisama, kui meelde tuleb. Mulle meeldib selle juures kõik: lugu, tegelaskujud, näitlejad, võttepaik, lavastus, kaameratöö, muusika jne.

Viimase aja võimsaim filmielamus maailmakinost?

Värskematest filmidest jättis viimati sügavama mulje Terrence Malicki “Karikate rüütel”, mida sai nähtud juba aprillis. Pärast seda olen vaadanud uuematest filmidest ainult Anu Auna “Polaarpoissi”, aga usun, et ka vahepeal linastunute hulgas on neid, millest saaks võimsa elamuse (ma lihtsalt ei ole leidnud nende torrenteid).

Kirjandus – mis on lemmikžanr?

Selle peale tahaks vastata irooniliselt ühe hiljuti rongis juhuslikult kuuldud killuga: “Ma loen ainult ilukirjandust, mitte proosat!” (Või oli see vastupidi?) Aga kui peab valima tingimata ühe žanri, siis on selleks romaan selle sõna kõige laiemas tähenduses.

Viis raamatut, mida soovitaksite parimale sõbrale.

Ma üldiselt ei sea sõpru pingeritta, aga sellele inimesele, keda oleksin viimati nimetanud oma parimaks sõbraks, soovitasin kunagi selliseid raamatuid nagu Alain-Fournier “Suur Meaulnes” ja Francis Scott Fitzgeraldi “Suur Gatsby”, John Steinbecki “Tortilla Flati agul” ja Jack Kerouaci “Teel”. Täna lisaksin neile Herman Sergo “Kauge tule kuma”, aga see on meievaheline asi, mis ei pruugi olla nii hästi mõistetav teistele.

Millist kunstinäitust viimati väisasite?

Käisin üleeile neljal näitusel, neist viimased kaks Kondase Keskuses: Raul Rajangu maalid ja soomlaste joonistused, kusjuures ühest seal lehitsetud raamatust jäid meelde ka Maaria Märkälä maalid.

Kes on lemmikkunstnik?

Jälle see lemmikute valimine! Kui tõesti kuidagi teisiti ei saa, siis hetkel on selleks Claude Monet maaliga “Femme à l’ombrelle tournée vers la gauche”, aga poole tunni pärast võib-olla juba keegi teine.

Millistel muusikafestivalidel või -üritustel teid kohata võiks?

Täna võib mind kohata Mooste pärimuspäeval, rahvusvahelisel pärimuspeol Baltica. Juuliks on kalendrisse märgitud Viljandi vanamuusika festival, Tallinna merepäevade raames toimuv suur merelaulude galakontsert ja Viljandi pärimusmuusika festival; seejärel augustis Kosel toimuv maheda muusika festival jne.

Kas olete kunagi ühe artisti fänn olnud? Kui jah, siis kelle ja miks?

Kõige rohkem olen olnud Depeche Mode‘i fänn. Nende parim album on minu meelest “A Broke Frame”. Nad ise seda küll kõrgelt ei hinda, aga mulle on see esteetiliselt ja emotsionaalselt väga lähedane. Samas on nende kõrvale mahtunud alati loomulikult ka teisi.

Milline eesti teater on teie puhul kindla peale minek?

Viljandis ei ole selles osas suurt valikut (mitte et Ugalal midagi viga oleks) ja mujal käisin ma viimati teatris teatrit vaatamas mingi 100 aastat tagasi, aga minu jaoks on alati kindla peale minek kooliteater, kus võib näha loomulikke talente, keda ei ole veel valmis näitlejateks vormitud ehk nö. ära rikutud, kelle jaoks näitlemine on veel alles mäng, pidev otsing, mitte töö, kätteõpitud võtete rakendamine.

Milline etendus ja millega jättis teile viimati tugeva elamuse?

Viimane tugev elamus oli tantsulavastus “Läige”, mõjus päris üllatavalt. Pärast seda ei ole ma teatris käinud.

Milline on presidendi roll eesti kultuuris? Mida sooviksite teha eesti kultuuri heaks?

Olulisem küsimus on see, milline on üldisemalt kultuuri roll meie presidendis. Oleks hea, kui presidendiks saaks inimene, keda võib nimetada kultuurseks.

Parim, mida tulevane president saab teha eesti kultuuri heaks, on mitte sekkuda selle toimimisse ja arengusse, vabastada kultuur presidendi eestkoste alt ning keskenduda nn. sõnauste korraldamise asemel paremini oma esindusfunktsioonide ja tasakaalustava poliitilise rolli täitmisele. Nii astuksime jälle väikese sammu tänapäevase, euroopalikuma riigikorralduse poole.