Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

“Eesti taimede kukeaabits”

Kui ma veel väike laps olin, siis oli isal aeg-ajalt kombeks öelda mulle uusi taimi tutvustades ka nende ladinakeelne nimetus, näiteks: “See on aas-rebasesaba, ladina keeles alopecurus pratensis.” Meelde need muidugi ei jäänud, aga kõlasid huvitavalt.

“Eesti taimede kukeaabits” annab võimaluse esineda selliste teadmistega ka neile, kes ei ole õppinud agronoomid. Tänavu ilmunud kuues, parandatud ja täiendatud trükk sisaldab 1333 taimeliigi lühikirjeldust, sealhulgas nende kõigi ladinakeelseid nimetusi. 1039 liiki on lisaks varustatud värvipiltide ja levikukaartidega.

Pilditahvlid on väga head (joonistanud Guara Muuga, Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma) ning nende ümber Toomas Kukk seda raamatut kunagi kirjutama asuski. Taimed on nende järgi tõesti äratuntavad.

Levikukaartidel ma aga suurt praktilist väärtust ei näe, need on raamatus rohkem nagu kujunduselemendid. Kui elurikkus.ee lehel saab punktidele vajutades kätte kirjete täpsed koordinaadid, siis trükitud kujul jääb see oluline aste detailsusest puudu.

Samas on need ilmselt ka puudulikud. Autor isegi tunnistab oma saatesõnas, et “lähiaastatel on kaardid pidevas täienemises, sest herbaariumide määramine ja ka välitööd pole veel lõppenud.”

Nii et kui avastate mõne leitud taime kohta vaadates, et asute kusagil valges alas, siis ei maksa kohe arvata, et olete selle liigi määramisel eksinud.

Tegelikult on ka elurikkus.ee lehel Eesti taimede levikuatlases toodud andmed kohati veidi ebatäpsed. Näiteks leidsin sealt oma Valgamaal asuvat maavaldust puudutava kirje, mille kohaselt peaks hall lepp kasvama seal keset viljapõldu. Tegelikult seda seal muidugi ei ole. Küll aga võib seda leida toodud punktist 300-400 meetri kauguselt metsast.

Samas metsas ja selle kõrval asuval heinamaal kasvab looduslikult kümneid, lausa sadu erinevaid taimeliike, kuid nende kohta Eesti taimede levikuatlases kirjeid ei leidu, sest kogu Eesti loodust keegi loomulikult üles kirjutada ei jõua.

Nii et neid levikukaarte ma liiga tõsiselt ei võtaks, aga joonistatud pildid on head ning nende juurde käivad kirjeldused esimeseks tutvuseks täiesti piisavad.

Üks väike stiilinäide: “Must sõstar, Ribes nigrum. 0,5-2 m. Lehed tugeva omapärase musta sõstra lõhnaga nagu ka oksad. Viljad mustad, looduslikud vormid väheviljuvad. Looduslikult hajusalt lehtmetsades, eelkõige jõgede kallastel, tavaline marjapõõsas aedades, vahel metsistub.”

Kes tahab konkreetse liigi kohta rohkem teada, see saab ju otsida internetist, vaadata näiteks Vikipeediast.

Maailmast ilma roosade prillideta

Barack Obama kõnekirjutaja ja nõunikuna töötanud Ben Rhodes mainib Eestit oma värskes mälestusteraamatus küll hea sõnaga, kuid meil ei ole põhjust selle üle uhked olla. Pigem paneb loetu muretsema selle pärast, millist mõju Eesti riigijuhid on USA presidentidele avaldanud.

Rhodes liitus Obama meeskonnaga 2007. aastal, kui valmistuti alles eelvalimisteks, millega selgitati välja Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Toona arvati üldiselt, et selleks saab Hillary Clinton, kuid läks teisiti. Obama meeskonda vajati hea sulejooksuga inimest, kes jagaks välispoliitikat. Rhodes oli pühendunud välispoliitikast kirjutamisele pärast 2001. aasta 11. septembrit, kui nägi New Yorgis kaksiktornide kokkuvarisemist. Sarnaselt Obamale oli ta mõistnud, millise kohutava vea oli USA teinud Iraaki tungides. Seetõttu ta Obama meeskonda kutsutigi.

Koos võideti valimised ja koos võeti sisse kohad Valges Majas, kuhu Rhodes jäi ametisse Obama teise ametiaja lõpuni. Tema mälestusteraamat “The World as It Is: A Memoir of the Obama White House” ilmus alles tänavu juunis. Tegemist on hästi kirjutatud, mahuka teosega, mida tasub kindlasti lugeda kõigil, keda huvitavad võimu telgitagused. Rhodes maalib hea pildi nendest keerulistest valikutest, mille ees suurriikide juhid maailmapoliitikat ajades seisavad.

Käsitletud teemasid on muidugi nii palju, et ei ole mõtet hakata neist siin pikemat ülevaadet andma. Peatun vaid Eestiga seonduval. Olgu märgitud, et Lätist ega Leedust, Soomest ega Rootsist selles raamatus juttu ei ole.

Eestit on mainitud seoses visiidiga, mille president Obama tegi siia 2014. aasta septembris. Ta saabus varahommikul ja lendas juba õhtul edasi, kuid jõudis pidada vahepeal ühe kena kõne, mille juures oli ilmselt samuti mängus Ben Rhodese käsi. Sellest kõnest Rhodes oma raamatus ei kirjuta. Küll aga peatub ta lühidalt sellel, mida rääkis Obamale meie president Toomas Hendrik Ilves. Paraku meenus seda lugedes koht Obama eelkäija George W. Bushi raamatust “Decision Points” (eesti keeles ilmunud pealkirjaga “Pöördepunktid”), kus on juttu 2002. aastal toimunud kõnelusest Eesti toonase peaministri Siim Kallasega.

Teemaks oli sõjaline sekkumine Iraagis. “1930. aastate lõpus hakkasid Lääne demokraatlikud riigid ohtu aimates kõhklema,” tsiteeris Bush meie peaministrit. “Selle tulemusena langes vaba Eesti diktaatorite võimu alla ja paljud inimesed kaotasid asjatult elu. Tegutsemine on vahel ainus võimalik vastus.” Kallase sõnad veensid Bushi vajaduses Iraaki tungida. Tulemuseks olid sajad tuhanded tapetud ja piirkonnas vallandunud ahelreaktsioon, mille lõppu veel ei paista.

Maailm on sageli palju keerulisem kui sellistele äärmiselt enesekindlatele poliitikutele tundub. Nende poolt pakutavad näiliselt lihtsad lahendused, mida käiakse välja moraalselt ainuõigetena, võivad niigi raskeid probleeme hoopis hullemaks muuta. Sarnane mustvalge maailmapilt, ohtlik lihtsustamine vaatab vastu ka teooriast, mille president Ilves esitas 2014. aastal oma USA kolleegi Tallinnas võõrustades.

Ilvese teooria näitab probleemi, mille üheks osaks oli ka tema ise, vääriti mõistmist. Erinevalt temast said Obama ja Rhodes vähemalt aru, et liberaalseid väärtusi edendatakse neid ise järgides — kui seda tehakse ainult sõnades, mitte tegudes, siis tegeletakse sisuliselt nende õõnestamisega.

Katkend Ben Rhodese raamatust

Mõned päevad hiljem lendasime Eestisse, püüdes näidata Venemaale, et me seisame oma idapoolseimate NATO liitlaste eest. Kui me varajastel hommikutundidel maandusime, tegin ma jalutuskäigu läbi Tallinna vanalinna. Tänavad olid tühjad — vaid üksikud inimesed minemas tööle, sõitmas rattaga, müümas lilli. Asudes Läänemere ääres on Tallinn hübriid, korralikult seatud tänavate ja korraliku elustiiliga, kuid vihjetega oma hiiglaslikule naabrile, kellest annavad märku vene õigeusu kirikud, mis nägid välja nagu väikesed kremlid. Seal oli alaline mure, käegakatsutav tunne, et see paik on ohus.

Eesti president Toomas Ilves veenis Obamat kohtumisel, et me peame võtma Putinit sõna-sõnalt, kui ta ütleb, et ta võtab Kiievi. Ilvesel oli akadeemiline hoiak ja ta kirjeldas metoodiliselt kuidas Venemaa kasutab valeuudiseid ja desinformatsiooni, et pöörata Eesti venekeelset vähemust Euroopa vastu. Rääkides lõikudena, sidus ta kokku Putini, parempoolsete erakondade esiletõusu Euroopas ja Islamiriigi. “Need on inimesed,” ütles ta, “kes ütlevad fundamentaalselt lahti liberaalse korra legitiimsusest. Nad otsivad teistsugust legitiimsuse vormi — sellist, mis on vastuolus meie arusaamaga progressist.”

Pärast seda kohtumist sõin Obamaga koos lõunat ja ütlesin talle, et minu arvates tegi Ilves parimat tööd, mis ma kuulnud olen, nende erinevate niitide ühtesidumisel, kui selgitas teooriat maailmas toimivatest jõududest, pidamata toetuma konstruktsioonile, mis tuletas need kõik USA välispoliitikast. Hetkekski peatumata ütles Obama: “See on sama dünaamika nagu teeparteiga. Ma tunnen neid jõude, sest minu presidentuur on põrkunud nende vastu.” Ta peatus. “Ilmselgelt avaldub see erineval moel, kuid inimesed otsivad alati võimalust vastanduda “teisele”, kui nad vajavad legitiimsust — immigrandid, homod, vähemused, teised riigid.”

Obama oli nende maailmas toimivate jõudude suhtes sangviinilisem mitte selle tõttu, et ta tundis need ära hilja, vaid selle pärast, et ta oli märganud neid varem. Afroameeriklasena oli tal võimsate struktuursete jõudude suhtes selline sügavalt juurdunud skeptilisus, mis minul puudus, kui ma tema heaks tööle asusin. Pärast aastaid Mitch McConnelli obstruktsionismi, telekanali Fox News laimukampaaniaid ja kasvavat poliitilist hõimustumist kodus ja välismaal oli ta arvestanud sisse maailma puudujäägid sellisena, nagu see on, valides neid teemasid ja hetki, kui ta sai avaldada survet, et maailm muutuks selliseks, nagu see peaks olema. See selgitas mulle tema peaaegu mungalikku, kohati frustreerivat distsipliini püüetes vältida ülepingutamist keevas maailmas, keskendudes samal ajal teatud selgelt määratletud prioriteetidele. Võtmetähtsusega huvid ja liitlased kaitstud. Vanad asjad, nagu Kuuba, suletud. Uued kokkulepped saavutatud. Rumalaid jamasid välditud. Meie väärtused edendatud selle kaudu kuidas me neid ise järgime. Muutus, mis on järk-järguline, kuid tõeline.

Paar päeva pärast meie naasmist Washingtoni läksin ma ovaalkabinetti, et käia läbi tema eelseisva ÜRO kõne väljapakutud kava. Ta tegi pikalt, rääkides nii suure kirega, millist tal ei olnud juba mõnda aega olnud, ärganuna oma augustikuisest pabinast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.

Inga Gaile “Klaas”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.

Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.

Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.

“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”

“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.

Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.

Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.

Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.

“101 Eesti monumenti”

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” on väga isikupärane raamat. Autori enese sõnul lähtus ta monumentide hulgast valiku tegemisel peamiselt kolmest printsiibist: sisse läks võimalikult palju monumente väljastpoolt Tallinna ja Tartut, et esindatud oleksid kõik maakonnad; pani sisse enam-vähem kõik oma skulptoritest sõbrad, et keegi ei tunneks ennast solvatuna; üritas vaadata ka ajalugu, et esindatud oleksid erinevad ajalooperioodid.

Viljandi linnast on saanud eraldi käsitluse osaliseks Johan Laidoneri ratsamonument. Köleri monumendist on kirjutatud kahasse tema Suure-Jaanis asuva hauamonumendiga. Jakobsoni monumendist on lühemalt juttu (toodud ära ka foto) seal, kus peatutakse pikemalt Kurgjas asuval Jakobsoni mälestussambal. Maramaa monumenti on aga mainitud üksnes möödaminnes. Ja see ongi kõik.

Maakonda laiemalt vaadates leiab küll lisa, aga jutt seal kõrval on jälle nii ja naa. Lalsi Vabadussõja mälestussammas on kuulutatud esimeseks taastatud Vabadussõja sambaks ENSV-s – Vaiksoo seab millegi pärast kahtluse alla, et esimene Vabadussõja mälestussammas taastati 1988. aastal Vigalas, nõudes selle kohta dokumentaalseid tõendeid, kuigi fotosid sellest ettevõtmisest ju leidub.

Eraldi on juttu veel Lõhaveres asuvast mälestusmärgist “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”, aga sellega seoses Madisepäeva lahingust kirjutades ei varja Vaiksoo rõõmu eestlaste kaotuse üle, sest “meie kaotus selles sõjas ja maa ristiusustamine oli juba sõja alguses ette määratud. Jõudude vahekord oli liiga suur. Küsimus oli vaid selles, kas Eestimaa vallutab Euroopa kultuuriruum või barbarite Venemaa. Eestimaal oli õnne, me alistusime Euroopale.”

Selline oma ajalookäsitluse pealesurumine on tegelikult samuti üks selle teose läbivaid jooni. Muu hulgas võtab Vaiksoo teravalt sarjata neid, kes on võtnud sõna Riigikogu juurde Konstantin Pätsi ausamba rajamise vastu, väites, et me ei tunne üldse ajalugu. “Ema rääkis mulle alati, et Pätsi ajal oli hea elada ja et Eesti majandus läks tõusuteed,” esitab ta oma “kaaluka” argumendi.

Nojah. Minu vanaisa meenutas Pätsi aega samuti hea sõnaga. Aga mina ei arva, et selles debatis peaks saama määravaks kellegi isiklik nostalgia. Mõistlik kompromiss oleks täiesti võimalik, kuid millegi pärast ei taha sellest midagi kuulda just Pätsi fanaatilised austajad.

Loe lisaks: Pätsi ausambast

Endast, oma sõpradest-tuttavatest ning nende ettevõtmistest seoses monumenditega kirjutab Vaiksoo suhteliselt palju. Eriti kõvaks meheks on kuulutatud, ülaltoodut arvestades ei tohiks see tulla nüüd mingi üllatusena, muidugi Trivimi Velliste.

Kohati on jutt huvitav, aga kohati muutub see sagedase ülivõrrete kasutamise pärast kergelt tüütuks. Suurimas vaimustuses on autor Kristjan Jaak Petersonist, kelle kohta ta kirjutab: “Pean seda geeniust kümneid kordi andekamaks ja tähtsamaks eesti kultuuriloos teistest rahatähtedel kujutatutest.”

Täiesti mõistan, et endise hipina võib Vaiksoo tunda suurt hingesugulust noormehega, keda võib tema sõnul nimetada “esimeseks teadaolevaks eestlasest rändurhipiks”, aga kuulutada ta eesti kultuuriloos lausa kümneid kordi tähtsamaks ja andekamaks kui Kristjan Raud, Paul Keres, Jakob Hurt, Anton Hansen Tammsaare, Rudolf Tobias, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson on siiski, pehmelt öeldes, kerge ülepakkumine.

Petersoni kuju, mis on Vaiksoo lemmik, mulle eriti ei meeldi. Rändaja kuju Põlvamaal tundub palju pilkupüüdvam, aga see on raamatust paraku täiesti välja jäänud. Viljandimaalt võinuks olla minu arvates kindlasti sees August Kitzbergi monument Karksi-Nuias. Eks seda valikut oli ilmselt raske teha ja inimeste maitsed ongi erinevad.

Raamatu kaanepilt on valitud minu meelest aga väga hea: Olev Siinmaa monument Pärnus (ainuke eesti arhitektile püstitatud figuraalne monument, taustaks Siinmaa kodumaja, mille ta ise projekteeris).