kirjandus – Lehekülg 15

Liisi Seili luulekogudest

Kuigi tema esimene luulekogu nägi trükivalgust alles mõne aasta eest, ei ole Liisi Seil enam esimeses nooruses, vaid võis tähistada hiljuti juba oma 50. sünnipäeva. Seega on tegemist üsna hilise debütandiga Eesti luulemaastikul.

See ei tähenda seda, et ta oleks jõudnud luuletuste kirjutamiseni alles viimastel aastatel (esikkogus avaldatud “Algus” on dateeritud aastasse 1989), aga vähemalt laiema lugejaskonna ette lastu on pärit siiski valdavalt viimasest kümnendist. Sellest tulenevalt ei ole põhjust imestada, et tema tekstid mõjuvad üldiselt täiskasvanulikumalt nendest, mida võib lugeda näiteks ajakirjast Värske Rõhk. Selles mõttes teda päris noorluuletajaks ilmselt nimetada ei saa. Võiks võrrelda ehk hoopis inimestega, kellest saavad keskikka jõudes pühapäevamaalijad – nii mõnestki neist võib kujuneda lõpuks tähelepanuväärne kunstnik.

“Kevad on juba õhus” (2019) sisaldab valdavalt aastatel 2011–2018 sündinud tekste, arvuliselt 45. “Need kirjeldavad hetki, mil autori emotsioonid on kasvanud suuremaks kui südameruum. Paberile maalitud sõnad on aidanud tundeid kirjeldada, talletada ja vabastada,” ütleb kiri teoses endas. Luuletuste kõrvalt leiab ohtralt fotosid (peamiselt loodusest, aga mitte ainult), mis näivad olevat nendega kuidagi ideeliselt seotud. Ligi poole kogust võtab enda alla looduslüürika, neljandiku armastusluule. Kolmanda osa aga moodustavad mõtisklused aja kulgemisest, elu möödumisest jms. Just sellest viimasest on toodud siia järgnev stiilinäide, esimene salm luuletusest “Poolel teel”.

On palju nähtud, kuuldud juba,
kui käidud pool on sellest pikast teest.
Kuid ikkagi ei tea, mis ootab käänu taga,
ja ikkagi ei näe, mis ootab kaugel ees.

Väga head on ka järgmised kaks salmi ning see luuletus tervikuna – kui keegi peaks valima neist kahest kogust kunagi ühe teksti mõnda antoloogiasse, soovitaksin ma just seda. Looduslüürika, kus kõige sagedamini esinevad tegelased on vist tuul, pakane ja päike, aga läbi käivad ka toomingad ja sirelid, punetavad pihlamarjad, karge vihmapiisk ning teised sellised asjad, pole küll päris minu tassike teed, aga ei kujuta endast antud juhul lihtsalt ilmailu kirjeldust, vaid asetab need nähtused enamasti mingisse suhtesse inimese ehk autori ja tema maailmaga – loodus annab jõudu, aitab leida tasakaalu, aga on ka lihtsalt ümbritsev keskkond, millele toetudes saab kujutada midagi muud.

Armastusluule on peenetundeline ja õrn, aga sellega on lugu ikkagi pahasti selles mõttes, et vastava osa lõpuks “sõrmed haaravad vaid tühjust”, “hing karjub”, “voolab tühjaks tunnete peeker”, toimub lahkumine, jääb vaid “mina ja mu maailm” ning igatsus. Ühesõnaga: kurb.

Kui autori esimene luulekogu mõjub väga isiklikult (märksõnadeks: loodus, tunded ja mõtted), kujutades maailma, mis asub justkui peaaegu väljaspool laiemat ühiskonda või sellest kuidagi eraldi, siis teises sõidab täiega sisse koroonakriis. “Märkmed kahe aja piirilt” (2021) algab 2019. aasta detsembris ja jõuab välja 2021. aasta detsembrini. “Kui neid luuletusi kirja panema hakkasin, ei teadnud ma veel, et maailm muutub,” kirjutab autor, kes on pühendanud selle luulekogu oma sõpradele. “Sellesse aega jäi ka meie juubelite aasta. Seega: palju õnne, meile kõigile!”

Lugu algab hetkest, mil autor lendab Saksamaale, külla kunagisele pinginaabrile. Ajakirjanikuna kannab ta alati kaasas väikest märkmikku, kuhu saab teha ka niisama ülestähendusi, näiteks kirjutada luuletusi. Neid ta siis kirjutabki. Lennukis, rongis, hiljem Tallinnas ning mujal Eestis. Nüüd figureerivad neis varasemast hoopis sagedamini teised inimesed. Looduslüürika ei ole kadunud, aga tooniandvamaks on muutunud linn, tehiskeskkond, rahvarohked paigad ja üritused. Läbivaks teemaks on koroonakriisi mõju inimestele ehk meid ümrbitsevale maailmale – rabad on muutunud ülerahvastatuks, seal ei ole enam vaikne, aga vaikne vanalinn on muutunud normiks. On eraldi luuletused nii maskidest, proovi andmisest kui ka matusest, kuhu vähesed on julgenud tulla. Mainitud on isegi meeleavaldusi.

Luulekogu on vormistatud märkmikuna, kus luuletusi saadavad mitte üksnes fotod, vaid ka kõrvaltekstid, milles on võetud lühidalt kokku samal ajal Eestis laiemalt toimunu, näiteks: “18.-24.12.2020 Tallinn – Viljandi Suured jõulupeod jäid ära. 14. detsembrist 10. jaanuarini olid taas kõik koolid suletud. Peatati huvi- ja sporditegevus nii noortele kui ka suurtele, suleti meelelahutusasutused Harjumaal ja Ida-Virumaal. Jumalateenistusi tohtis pidada vaid pooltühjale kirikule.” Lugu jõuab välja peagi lõppeva aasta detsembri algusesse, kuid ei saa sellega veel läbi – lugejatele on jäetud tühjad lehed, et nad saaksid jätkata märkmete tegemist, võtta üle autori rolli.

Mõtlesin seda luulekogu lugedes, et kui lapsed, kes on praegu veel liiga väikesed, et seda aega tulevikus mäletada, umbes 15 aasta pärast küsivad, mis nüüd juhtus, kuidas see kõik algas ja mis siis toimus, siis saab soovitada neil seda lihtsalt lugeda. See luulekogu ei ole väga mahukas, kuid annab viimastel aastatel aset leidnud ühiskondlikest arengutest ja valitsenud meeleoludest päris hea ülevaate.

Samas ei nõustu ma lõpuni autori teesiga, et maailm on muutunud. Minu meelest on viimased aastad hoopis kinnitanud tuntud tõdemust, mille kohaselt ainus konstant on muutus – see tähendab, et maailm on jäänud oma põhiolemuselt samaks. Koroonakriis on muidugi äärmiselt tähelepanuväärne, oma tagajärgede ehk globaalsete mõjude poolest võrreldav võib-olla isegi selliste sündmustega nagu NSV Liidu kokkuvarisemine, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja Araabia kevad, kuid ikkagi vaid reeglit kinnitav nähtus – maailm muutub pidevalt, mõnikord ehk järsemalt kui tavaliselt, aga mõnikord ka vaid ajutiselt või näiliselt.

Mart Laar “Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar”

Minu tutvumine Karl August Hindrey (1875–1947) loominguga algas kauges lapsepõlves (juba varem ribadeks loetud) kogumikust “Lõhkiläinud Kolumats”, mis avaldati 1979. aastal Eesti NSV-s sarjas “Eesti lastekirjanduse varamust” mingi hiiglasliku trükiarvuga (raamatut ei ole mul käepärast, veebist otsides tulevad välja nii 45 000 kui ka 80 000). Vaatasin sealt esialgu pilte, mis tundusid siis kohati väga õudsed (aga põnevad), sest lugeda ise veel ei osanud. Vahest lunisin, et seda mulle ette loetaks. Kunagi aastaid hiljem sai loetud ka 1968. aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud novellivalik “Ja oli kunagi keegi…”.

Tema romaanidest on mul loetud ainult “Taaniel Tümmi tähelend”, mis ilmus 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tolle aja kohta tohutu trükiarvuga 19 000 eksemplari. Rohkem tema raamatuid, peale nende kolme, meil vist kodus ei olnud. Muidu oleksin lugenud võib-olla veel mõnda, sest kirjutas ta meeldejäävalt, huvitavalt. Hiljem olen küll hankinud endale veel Hindrey viimase romaani, alles 1995. aastal trükivalgust näinud “Aovalged aknad”, kuid sellest väljaandest on loetud ainult ees- ja järelsõnad, sest rohkemaks ei ole seni aega jätkunud (ootab oma järge kunagi lugemist vajavate raamatute üha pikenevas nimekirjas).

Usun, et minu lugemus ei erine kõnealuse autori puhul oluliselt sellest, milline see on tänapäeval enamikel eestlastel, kes teda üldse lugenud on. Loetud on peamiselt ikkagi Eesti NSV-s avaldatud väljaandeid, mille tiraažid olid nii suured, et Hindrey teosed jõudsid rohkematele kodustele raamaturiiulitele kui kunagi varem või hiljem. See kogemus läheb kahtlemata mõneti vastuollu Laari mantraga, mille kohaselt oli Hindrey nõukogude ajal eriliselt vihatud ja keelatud autor.

“Teda ei tohtinud ENSV-s isegi mainida, ta oli nii keelatud. Ilmselt on tegemist ikkagi kõige keelatuma kirjanikuga Nõukogude Eestis. Isegi ta lasteraamatud keelati kõik ära. Täismäng,” kuulutas Laar nüüd selle raamatu ilmumise puhul Juku-Kalle Raidile antud intervjuus. Samas stiilis esineb ta ka selles teoses endas – mööndes küll, et Hindrey teoseid Eesti NSV-s lõpuks ikkagi avaldati, aga “kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe. Nii ei jõudnudki Karl August Hindrey minu teadvusse mitte oma loomingu, vaid pigem oma värvika kuju kaudu, mille meenutajaid oli tollal meie seas veel täiesti arvestataval hulgal.”

Kirjandusanalüüs jääb nõrgaks

1960. aastal sündinud Laar oli 1968. aastal ilmselt veel liiga noor, et lugeda Loomingu Raamatukogu, aga 1979. aastal juba liiga vana, et lugeda “Lõhkiläinud Kolumatsi”. See isiklik kogemus on vorminud nähtavasti ka tema ettekujutust kogu nõukogude perioodist. Hindrey retseptsioon oli nõukogude ajal kindlasti vastuolulisem sellest, mis paistab Laari käsitlusest. Esialgu oli ta küll keelatud autor, nagu kümned teised, aga hiljem siiski massidesse viidud – üsna laialdaselt loetud klassik. Näiteks 1986. aastal “Eesti novellivara” sarjas avaldatud mahuka valimiku “Kaugekõne” trükiarv oli suurem kui “Taaniel Tümmi tähelennul”, mis kuulus Laari sõnul “oma aja loetumate uudisraamatute hulka.” Selles mõttes kujutab Laari teos endast järjekordset katset tühistada kogu nõukogude aega.

“Kaugekõne” kohta tasub lugeda 1986. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud Kerttu Soansi mõtisklust, mis kinnitab, et Hindrey oli toona Laari eakaaslastele tuntud siiski ka oma teoste kaudu. Soans, kes on sündinud Laarist aasta hiljem, lõpetas sõnadega: “Et vaimustas mind ja paljusid teisi 1986. aastal ilmunud Karl August Hindrey novellivalimik “Kaugekõne” (ja tiivustas lugema 1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikku “Ja oli kunagi keegi”), kas ei võiks see olla objektiivseks lootuseks, et kirjanduselt oodatakse peenetundelist ja humaanset elukäsitlust, et labasuste ja skandaalide kibu hakkab kohe-kohe üle vahutama?! Ehk pöördub kunsti sisemine eneseregulatsioon külmast küllastunult soojale lainele…”

Laar nõustub Peeter Oleskiga, kes leidis, et Hindreyst on raske midagi kandvamat kirjutada, kui ei ole lugenud läbi kogu tema loomingut. Selle raamatu kirjutamiseks ongi ta seda nüüd viimaks teinud, rõhutades, et “Hindrey eluteed tundmata on kahtlane öelda midagi tema loomingu kohta. Ja vastupidi.” Nii tegeleb ta pikalt-laialt ka Hindrey teoste lahkamisega, kuid seejuures jääb muidugi silma, et Laar ei ole erialalt kirjandusteadlane.

Aivar Kull tõi oma arvustuses välja, et lahtisi otsi tulevaste uurijate jaoks jätkub, näiteks hakkas silma Johannes Semperi poolt toodud paralleel Marcel Proustiga, mis vääriks edasiarendamist. Laari teoses puuduvad allikaviited. Seal ei ole ka täpsustatud, milles nägi Semper omal ajal Hindrey ja Prousti ühisosa, aga seda ei ole iseenesest just väga raske oletada. Seda hämmastavam on lugeda Laari sõnu, et Hindrey 1937. aastal avaldatud romaani “Sündmusteta suvi” olevat peetud “omast ajast mitu sammu ees olevaks. Prantsusmaal jõutud romaanide kirjutamisest jutustavate romaanide kirjutamiseni alles kümmekonna aasta pärast.” Prousti “Kadunud aega otsimas” (avaldatud 1913–1927) ei lähe siis nähtavasti arvesse. Sarnaseid kohti, mille peale tahaks küsida “Oota, misasja?”, leidub Laari kirjandusanalüüsis teisigi.

Oli ta siis konservatiiv või mitte?

Karl Martin Sinijärv ja eriti Kaarel Tarand on väljendanud nüüd hämmingut selle üle, et Laar on liigitanud Hindrey konservatiiviks. Selle peale võiks ehk torgata, et ta on võtnud lihtsalt üle nõukogudelikus kirjandusloos kasutatud määratluse (1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellivaliku saatesõnas kirjutas Ülo Tedre: “Maailmavaatelt ja elukäsitluselt oli Hindrey eesti kirjanikest konservatiivsemaid. Salgamata vastuvõtmatut tema publitsistikast, tuleb aga tunnustada väärtusi, mida sisaldab tema belletristika.”), kuid omistanud sellele omas ajas negatiivsele hinnangule positiivse tähenduse. Aga see oleks vaid pool tõde.

Ka näiteks tuntud Välis-Eesti (aja)kirjanik Arvo Mägi liigitas Hindrey eesti kirjanduses selle suuna esindajaks, keda iseloomustab silmatorkav konservatiivsus ilmavaates. “Üks tihedamini esinev tüüp ta loomingus on aristokraatse hoiakuga, uhke ja kangekaelne, väga konservatiivse ilmavaatega inimene, enamikus mees, tihti autori alter ego,” märkis Mägi. “Kontrastkujuna on kujundatud lodevaid, minnalaskvaid naisi või mehi, kelle puhul autori põlglik suhtumine on ilmne.” Mägi leidis, et kõiges, mida Hindrey kirjutas, “ta rõhutas konservatiivset maailmavaadet, mis kõige selgemini väljendub ta ajaloolistes romaanides.”

“Konservatiivse Hindrey puhul on mees alati subjekt, naine objekt, ta “moraalikoodeks” on (naise suhtes) äärmiselt range. See tänapäeval ülepingutatuna tunduv erootiline “tagurlikkus” ei vähenda Hindrey tõhusust inimhinge analüüsijana,” arvas Mägi, võrreldes Hindreyd selles osas näiteks August Gailitiga: “mõlemad aristokraatse kallakuga boheemlased, maailmavaatelt konservatiivid, mõlemad hella hingega, kergesti haavuvad. Mõlemad gentlemanid. Mõlemate autorite meestegelased tunnevad endil olevat õiguse pea igale naisele ja näevad igas mehes võistlejat, on n.ü. pulli sorti mehed.”

Nii et Hindrey liigitamine konservatiiviks (selle sõna avaramas tähenduses) ei ole kindlasti eksitav ega väär. Kirjanduskriitik Harald Parrest (Paukson) märkis juba tema esikromaani “Suremise eod” (1935) arvustades: “Alalhoidlikkus, konservatiivsus kõige sügavamas mõttes – see termin haarab kõige tühjendavamalt endasse Hindrey elufilosoofia.” Välis-Eesti ajakirjanduseski kasutati Hindrey kohta hiljem määratlusi nagu “üks eesti kirjanduse väheseid konservatiivsema maailmavaate esindajaid“, “veendunud konservatiiv“, “poliitiliselt murdumata konservatiiv” jne. “Loomult konservatiiv” oli ta ka kirjandusuurija Arno Oja hinnangul.

Ilmselt ei tundunud Hindrey omas ajas kaugeltki nii radikaalne, nagu ta paistab tagantjärele Tarandile ja Sinijärvele. Arusaama, et tegemist oli konservatiiviga, võib nimetada valitsevaks kogu senises kirjandusloos. See ei ole nüüd mingi Mart Laari väljamõeldis või isiklik kiiks, mis on tingitud lihtsalt soovist kasutada Hindreyd ära konservatismi upitamiseks. Küsimus on pigem selles, milline hinnang nendele tema juures esinenud joontele antakse. Laari hinnang on muidugi üldiselt positiivne, aga 1930-ndate ajakirjandusest võib leida kergesti artikleid, kus poliitilised oponendid nimetavad teda Don Quijoteks või Sancho Panzaks (Don Quijote roll omistati viimasel juhul Jaan Tõnissonile), väljendades nii hooopis teistsugust suhtumist.

Kas ta sobib eeskujuks tänapäeva noortele?

“Mida veel Hoia Ronk meile jättis? Lisaks oma teostele ilmselt kogemuse, kuidas minna läbi elu järjekindla konservatiivina. Raamatutest aga tema meelest konservatiiviks olemist eriti õppida ei saanud, seda sai pigem teha kellegi konservatiivina elatud elu eeskujul. Ja seda eeskuju Hindrey ka pakkus. Oma elu kaudu on ta õpetanud neid, kes on tulnud tema järel, milline on õige konservatiiv ja milline mitte,” kuulutab Laar.

Tarand tõi oma arvustuses välja, et kui jätta välja Hindrey elu kollasemate seikade käsitlemine, sobiks Laari raamat sõjaeelsesse sarja “Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole”. See on sihtgrupp, keda Laar seda teost kirjutades nähtavasti eelkõige silmas pidas. Ei hakka siinkohal peatuma pikemalt küsimusel, kui paljud tänapäeva noored üldse selliseid raamatuid lugeda viitsivad (pakun, et selle põhiliseks lugejaskonnaks jääb siiski 50+ eagrupp). Küll aga jäin ma mõtlema selle üle, kas Hindrey oleks tõesti hea eeskuju tänapäeva noortele.

Ühest küljest oli ta suur rahvuslane ja järjekindel antikommunist, teenides sellega hiljem ära Laari ning paljude tema eakaaslaste, kes vihkasid/vihkavad nõukogude korda, sümpaatia. Teisest küljest aga igavene pummeldaja, sisuliselt alkohoolik, kes elas pidevalt ülejõukäivat elu, lastes maksta oma võlgu kinni teistel. Tema ettekujutus töödistsipliinist jättis samuti kõvasti soovida. Laar kuulutab, et Hindrey jäi lõpuni truuks abielu sakramendile, aga pillub samas ise kahemõttelisi kilde, millega annab mõista sisuliselt vastupidist. Miks peaks selline elu olema eeskujuks tänapäeva noortele?

Ma saan aru, et 1980-ndatel võisid ajalootudengid, kes kuulsid siis Hindreyst räägitud jutte, temas eeskuju näha, aga… kas ei ole nii mõnigi neist võtnud temast eeskuju ka asjades, milles seda olnuks parem mitte teha? Selles mõttes tasuks lugeda minu arvates ikkagi rohkem lihtsalt Hindrey teoseid, mitte proovida jäljendada tema elu.

I. & G. V. Tomusk “Päästetud jõulud”

Mirjam, Taavet ja Naatan ei ole antud juhul tegelased Piiblist, kuigi kannavad sealt pärit nimesid, vaid hoopis lapsed, kes elavad koos emaga kusagil Viljandi kesklinnas. Isa selles loos ei mainita. Nad ootavad pikisilmi jõuluvana, kuid teda ei tule ega tule. Kui kell on saanud juba 11 öösel, selgub, et jõulumees ei ole käinud veel ka teiste laste juures. Lapsed lähevad pööningule ning avavad katuseluugi, ema sel hetkel nende kõrval ei viibi, kust välja küünitades märkavad vana veetorni otsas midagi kummalist. Nad räägivad sellest emale, kellega koos minnakse asja uurima.

Veetorni otsast leitakse jõuluvana, kelle nutitelefon, mida Mirjam agaralt näppima asub, pidi juhatama ta linna keskväljakule, kuid suunas eksikombel keset järve, kuhu teel olles ta jäi veetorni otsa kinni. Viga on tingitud sellest, et kuri päkapikk Holger-Polger Pomm, kellel jõuluvana on lubanud olla kuri ainult siis, kui ta on täiesti üksi ja teda ei näe mitte keegi, rikkus ära jõulusatelliidi – määris selle kokku pohlamoosi ja piparkoogitaignaga (jõuluvana oli pannud talle muu hulgas peale kohustuse armastada piparkooke ja pohlamoosi).

Loos figureerivad ka hea tehnopäkapikk Rain Gilg-Sonn ja veel mõned habemega mehikesed. Jõulusatelliit tehakse korda ja jõuluvana võtab lapsed koos nende emaga endaga kaasa. Kui kõik kingid on jagatud, maandutakse Lapimaal. Selgub, et jõuluvana tõi nad endale külla, sest vajas uusi abilisi maailm kõige tublimate laste hulgast, ja uut piparkoogiküpsetajat, kellel tuleb küpsetada iga päev igale päkapikule vähemalt kaks maailma kõige maitsvamat piparkooki. Ema on rõõmuga nõus. Mirjam abistab teda, poisid söövad samal ajal tainast ja piparkooke.

Naatan leiab jõuluvana töökojas ringi hulkudes ühest pimedast nurgast üksiku kössis päkapiku ja pakub talle kodust kaasa võetud šokolaadikommi (pildil kujutatud ümbrispaberi järgi äratuntavalt Mesikäpp). Holger-Polger Pomm on sellest nii liigutatud, et hakkab heaks. Selgub, et keegi ei ole talle kunagi varem kommi andnud, teised päkapikud kardavad teda ja isegi ei räägi temaga – just see oligi aga teinud ta vihast roheliseks. Ka jõuluvana on rahul ning silitab Naatani pead. Lõpuks viiakse lapsed koos emaga tagasi koju.

Teksti järgi peaks Mirjam olema kaheksane, Taavet kuuene ja Naatan neljane, kuid piltidel, mis on muidu päris head (joonistanud Karel Korp), näevad nad välja pea poole vanemad. Raamatut lastele ette lugedes meenus mulle oma lapsepõlvest Ellen Niidu “Nääriametid”. Mälu järgi otsustades oli ka see veidi imelik raamat, aga samas oli mul mingil ajal siiski tahtmine, et seda mulle ikka ja jälle ette loetaks. “Päästetud jõulud” kaheses ja neljases tüdrukus suurt vaimustust ei tekitanud. Näiteks erinevalt Elsa ja Anna lugudest, mis on neile juba pähe kulunud, ei ole selle uuesti lugemist minult nõutud.

Samas ongi see mõeldud (vähemalt Rahva Raamatu klassifikatsiooni järgi) hoopis nooremale koolieale, mitte koolieelikutele ja pisipõnnidele. Nii et võib-olla nad siis veel arenevad selle teose mõistmise ja hindamiseni. Või siis mitte, sest see kaob meil vahepeal nii ära, et me ei leia seda lõpuks enam kusagilt üles.