Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad”

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.

Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.

Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.

Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.

Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.

Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.

Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.

Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.

Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.

Vahur Laiapea “Kodutud seosed”, “See habras elu”

Juba aastaid tagasi esitas bioloog-genealoog Mati Laane hüpoteesi, mille kohaselt on vaimsed huvid ja loomingulised võimed geneetiliselt päritavad. Tema katsele seda tõestada heideti ette faktide eiramist ning soovi leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Vähemalt osaliselt oli kriitika kindlasti õigustatud, kuid mõeldes Laiapeade suguvõsale, tundub mulle, et mingi selline geen, mis paneb inimesi luuletusi kirjutama, võib isegi eksisteerida.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis praegu 37 seda perekonnanime kandvat isikut, aga kõik ei ole muidugi omavahel veresugulased. Neist vähemalt kolm (ja võib-olla rohkemgi) on kirjutanud arvestataval hulgal luuletusi. Üks olen mina, teine minu onu Kalju ning kolmas minu vanaonu pojapoeg Vahur Laiapea. Kusjuures me kõik oleme teinud seda ilmselt teineteisest täiesti sõltumata, üksteist kuidagi mõjutamata. Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga ikkagi väga kummaline.

Onu Kalju ei ole avaldanud ühtegi luulekogu, kuid on esitanud oma rahvalikke, humoorikaid värsse nüüd vanemas eas mitmesugustel üritustel. Mina koondasin oma noorusaja luuletused mõne aasta eest kahte kogusse (poodidest otsas, kuid siiski veel saadaval). Vahur Laiapea, kelle luuletusi oli ilmunud juba varem Loomingus, eelmisel aastal avaldatud kogu “Kodutud seosed” on nendega võrreldes palju tõsisem, täiskasvanulikum – see jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka.

Kriitikud on toonud välja, et selles leiduvad tekstid on väga terviklikud ja viimistletud. Samas on ka rõhutatud, et need sobivad hästi reprodega Jaan Toomiku maalidest, moodustadeski terviku justkui nendega koos. Minu jaoks see osa tegelikult hästi tööle ei hakanud. Millegipärast eeldasin, et pildid ja tekstid on vaheldumisi ühekaupa, üks peegeldamas teist, aga on hoopis grupeeritult. Meeleolud on neil küll sarnased (sünged, ängistavad, valusad), kuid lugedes jätsin ma pildikogud, mis katkestasid luulevoogu, esimese hooga vahele, pöördudes nende juurde tagasi alles hiljem, kui kogu tekst sai loetud, et neid siis rahulikult silmitseda.

Meeleolu oli minu jaoks kah üldiselt liiga masendav (praegusel eluperioodil; mõnel varasemal olnuks rohkem samal lainel), aga tekstid on head, huvitavaid sõnaseadeid täis. Nendega annab mängida seda mängu, kus erinevatest luuletustest võetud ridadest pannakse kokku uus, näiteks:

käes suureks kahanemise aeg
moodustavad sõnu kalgid laused
soolikad keedavad toidu pasaks
unistused tuharseisus nendelgi

elupuude vahel seal surnuaia nurgas
pursatud seemne imeb peenis endasse

Olles need üsna juhuslikult valitud, suvalistest luuletustest rebitud read järjestikku seadnud, mõtlesin kohe, et kaks viimast pean küll välja tsenseerima, sest on tegelikult täiesti kohatu neid sedasi algsest kontekstist lahutades kokku panna, aga… ahh, las jäävad ka need kohatud seosed! Tuleb lihtsalt rõhutada, et siin ülaltoodud read ei pruugi vastata vähimalgi määral nende autori mõttele – selleni jõudmiseks tuleb siiski lugeda luulekogu ennast.

Hiljuti avaldas Vahur Laiapea oma 60. sünnipäevaks fragmentaariumi “See habras elu”. Selle aluseks on valdavalt 2010-2020 ajakirjanduses ilmunud lood, mille kirjutamiseks andis talle tõuke enamasti mõne dokfilmi tegemine või tegemise katse. Raamatus on kasutatud algseid tekste, mitte lehes ilmunud ületoimetatud versioone. Varem täiesti avaldamata on ainult eelmisel aastal valminud lugu kohtumisest Avo Viioliga, mis ei sobinud ühtegi ajalehte.

Viiol oli teatavasti kultuurkapitali juht, kes jäi 2002. aastal vahele sellega, et oli oma ametiseisundit kuritarvitades riisunud enam kui 8,5 miljonit krooni. Kohus mõistis mehe mõneks ajaks vangi ning kohustas teda kogu raha tagasi maksma. Selle raha oli ta aga juba kasiinodes maha mänginud. Eelmiseks aastaks oli ta maksnud tagasi vähem kui ühe protsendi nõutavast summast. Kultuurkapitali taotlusel kuulutas kohus siis lõpuks välja Viioli pankroti (enda maksejõuetust tunnistas ta isegi), et nõude rahuldamiseks saaks hakata realiseerima tema vara, sh. päranduseks saadud vara.

Kogu juhtum on saanud meedias aastate jooksul kõvasti tähelepanu, puudutanud kindlasti paljude õiglustunnet. Vahur Laiapea tahtis teha Viiolist filmi juba 2003. aastal, kui mees vangis istus, aga Viiol seda toona ei soovinud. Sellest eelmise aasta sügisel valminud loost, mis sündis pärast Viioli pankroti väljakuulutamist (sellest protsessist loos juttu ei ole, vaadeldud on Viioli elusaatust laiemalt) tuleb samas välja põhjus, miks kultuurkapital lõpuks tema pankrotti taotlema hakkas. Asi oligi ilmselt pärandvaras. Nimelt suri eelmise aasta veebruaris Viioli ema, paar aastat varem vanem vend. Meedias ilmunu põhjal oli mulle jäänud Viiolist mulje kui ülbest slikerdajast, aga selles loos on teda kujutatud teistsuguses valguses, inimlikuma näoga.

“Nüüd, peale ema ja venna surma on Avo elus uus aeg. Ligi kümme aastat oli ema voodihaige. Kümme aastat hoolitses Avo ema eest päevast päeva. Kümne aasta jooksul ei saanud ta pikemaks ajaks kodust lahkuda. Selle kümne aasta sisse mahub paar aastat, mil ta hoolitses korraga kahe voodihaige eest. Ka vend oli elu viimased kaks aastat voodihaige. Ema ja vend elasid väikese, mugavusteta maja kahes ülakorruse toas, Avo allkorrusel. Toidu valmistamine ja haigete toitmine, riiete ja pesu vahetamine, puhtuse pidamine, voodihaigete pesemine. Nende tõstmine, asendi muutmine, et lamatisi ei tekiks. Lamajate soovid ja palved. Hääbuvate inimeste valu ja vaev, tujud ja soovid. Üles-alla. Üles-alla. Ka siis, kui haige jalg metsikult valutas. Kümme aastat. See on väga pikk aeg. See oli kohustus, mis määras sellel ajal minu elu, ütleb Avo.” (lk 94)

Pärandvara müügist sai pankrotihaldur kätte vaid 20400 eurot. Tasuda jäi pärast seda veel üle poole miljoni, kuid selle saamist peab kultuurkapital üsna lootusetuks. Huvitav, mis Viiolist nüüd edasi on saanud? Millega ta üldse tegeleb praegu?


Peaks panema ka enda artiklitest kokku mingi kogumiku. Mul on need olnud enamasti küll nii päevakajalised, et kõlbavad veel vaid makulatuuri, kuid aastate jooksul on siiski kogunenud ka veidi selliseid, mis omavad püsivamat väärtust. Peaks need kuhugi kaante vahele koondama.

“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.

Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.

Lugu, mida keegi ei taha avaldada

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

Elena Ferrante “Lugu sellest…”

“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)

On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.

Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)

Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.

“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.

“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)

Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”

Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)

Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.

(Järgneb.)

Greta Thunberg & Co. “Meie maja on leekides”

Sahara kõrbes sadas lund
kolmandat aastat järjest
aga mõned ei usu ikka veel
kliimamuutuste toimumist

Panin ülaltoodud read kirja 2018. aasta jaanuaris, kui Sahara kõrbes sadas kolmandat aastat järjest lund – märk kliimamuutustest, tegelikult üleilmsest soojenemisest (liiv jäi samas paigas jää alla viimasegi aastavahetuse paiku). Kunagi hiljem saatsin need koos mõningate teiste roheliste värssidega ajakirjale Vikerkaar, pakkudes, et need võiks sobida seal avaldamiseks. Viimane komplekti kuulunud luuletus oli selline…

igast trükitud sõnast
igast tähest siin paberil
jääb maha ökoloogiline
jalajälg

parem lõpetada
nüüd ja kohe

Vastust ma ei saanud. Nii et pole teada, kas need osutusid Vikerkaarde sobimatuks oma taseme poolest või mingil muul (sisulisel) põhjusel. Võib-olla olid need lihtsalt liiga radikaalsed sellise konservatiivse väljaande jaoks.


20. augustil 2018 alustas 15-aastane Greta Thunberg, kes oli läinud just üheksandasse klassi, Rootsi parlamendihoone ees istumisstreiki, et tõmmata parlamendivalimiste eel tähelepanu kiiresti süvenevale kliimakriisile – survestada poliitikuid tegutsema. Sellest kasvas välja üleilmne liikumine, mis on äratanud laialdast tähelepanu. Eelmisel aastal kuulutas ajakiri Time Thunbergi aasta isikuks, Forbes asetas ta maailma saja mõjukaima naise hulka, jne.

Mina ei ole tema tegevust ja sõnavõtte väga tähelepanelikult jälginud (olen nendega kursis peamiselt uudisvoos vilksatanud pealkirjade kaudu), sest tema sõnum on üldiselt selge ja arusaadav ning ma ei vaja selle pidevat ülekordamist. Nüüd eesti keeles ilmunud raamatu “Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises” (rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe) võtsin aga siiski lugeda, et saada veidi täpsem ettekujutus sellest tüdrukust, kelle nimega lehvitatakse sageli ka poliitilistes debattides.

Raamatul on neli autorit. Kaanel on toodud kõige nähtavamalt esile Greta Thunbergi nimi, kuid suure osa sellest moodustab tegelikult tema ema Malena Ernmani 2018. aasta augustis ilmunud teos (“See võinuks olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia…”), mille ta kirjutas koos oma abikaasa Svante Thunbergiga, kes on Greta isa. Hiljem on seda täiendatud uute pildikestega tollest aastast ning järgnenust. “Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.” Lisatud on ka Greta tähtsamad kõned (inglise keelest tõlkinud Pille Kruus), neist viimane käesoleva aasta märtsist. Suur osa tekstist pärineb seega ajast, mil tüdrukust ei olnud veel saanud sellist üldtuntud tegelast, kelleks teda võib täna pidada. Rootsis oli selleks toona hoopis tema ema, kuulus laulja. Samas jõutakse lõpuks välja üsna hiljutisse aega.

Lugu algab 2014. aastast, kui varateismelisel Gretal tekivad tõsised söömishäired. Pärast suurt arstide vahet jooksmist diagnoositakse tal lõpuks Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos. Kohe üsna alguses selgub ka see, et kool ei olnud tema jaoks just kuigi meeldiv keskkond: “Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda. Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.”

Loos jutustajana esineval Malenal endal diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire. “Mul on ATH ja see on mul muidugi olnud kogu elu. Olin diagnoosi saades 45 ja põhjus, miks mind varem ei uuritud, oli see, et mul ei olnud suuremaid probleeme, mille tõttu oleksin seda vajalikuks pidanud.” Noorem tütar Beata, kellele arstid ei suuda mingit selget diagnoosi panna, diagnoosib endal lõpuks ise misofoonia. Nii kujuneb selle jutustuse üheks keskseks teljeks tegelikult elu nende mitmesuguste häiretega.

“Ma kasvasin üles seitsmekümnendatel tööstusasulas ja mul ei olnud millestki puudus. Ma olin tõeline rahvakodu laps. Vaadates nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, praeguse aja laste lapsepõlve – oma tütarde pealt –, mõtlen ma, et minul poleks praegu võimalustki olnud. Liiga palju kiirustamist, lärmi, muljeid, edule ja tulemustele orienteeritust.”

Kliimakriisist kujuneb Gretale üheaegselt nii kinnisidee kui ka päästerõngas – sellele keskendumine mõjub talle hästi, aitab endaga paremini toime tulla. Ta asub (nagu ütles kunagi üks John McCaini kuulus valimisloosung) teenima eesmärki, mis on suurem temast endast. Samas kätkeb see endas muidugi ohtu, et ühel hetkel, kui kõik suured püüdlused lõpuks ikkagi liiva jooksevad, võib tulla tagasilangus, vaimne kokkuvarisemine. Seetõttu mina isiklikult tema ergutajate kooriga ei ühineks. Tegelikult tundub, kuigi päris otse ei ole seda selles raamatus küll kusagil öeldud, et tegelikult muretsesid selle pärast ka tema vanemad, kes otsustasid tütre võitlust siiski toetada, sest nägid kui hästi see talle mõjus.

Kliimateemasid, millest raamatus on juttu loomulikult palju, siin pikalt lahkama ei hakka. Peatun vaid ühel, mida olen tõstatanud varem ise teise nurga alt. Lk 268-271 on toodud ära perekondlik jutuajamine, milles laidetakse maha mõte kasutada kliimakriisi leevendamiseks tuumaenergiat. 2008. aasta jaanuaris kirjutasin roheliste häälekandjas Kortsleht, et see kogub maailmas toetajaid just roheliste hulgas.

Kohalikud rohelised reageerisid sellele toona pigem negatiivselt. Sama suhtumine valitseb kõnealuses raamatus, kus alternatiivina nähakse tuule- ja päikeseenergiat. Nende puhul on aga ju tõsine probleem varustuskindluses: päikest paistab rohkem suvel, kuid elektrit kulub talvel. Puudujäägi kompenseerimine bioelektriga, mille tulemusel on Euroopas viimastel aastatel juba kasvanud hüppeliselt metsade raie, ei ole ilmselt samuti ökoloogiliselt jätkusuutlik lahendus. Seetõttu tundub tuumaenergia jätkuvalt asjakohane, kuigi palju sõltub muidugi konkreetsest lahendusest.