Hölderlin “Hyperion”

Oo, taevane vihm! Oo, vaimustus! Sina tood meile tagasi rahvaste kevade. Riik ei saa sind käskida.

Friedrich Hölderlini (1770-1843) romaan “Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaal” (saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel), mis ilmus saksa lugejate ette juba 1797/99, kuulutab (ja valmistab) justkui ette 1848. aasta rahvuslikke revolutsioone.

Ma olin täis kirjeldamatut igatsust ja rahu. Mingi võõras vägi valitses mind. “Lahke vaim,” ütlesin ma omaette, “kuhu kutsud sa mind? Kas Elüüsiumi või kuhu?”

Kohe, kui ta oli oma peateose kirja pannud, diagnoositi Hölderlinil skisofreenia. Hiljem varises ta vaimselt täiesti kokku.

Aga pelgast arust pole kunagi tulnud midagi arukat, pelgast mõistusest pole kunagi tulnud midagi mõistlikku.

“Hyperion” ei ole lugu sellest ilmast – see on lugu fantaasiamaailmast, kuhu saksa romantikutel oli 18. sajandi lõpus kombeks põgeneda – ja võib mõjuda nagu hullumeelse sonimine.

Seisin nüüd Ateena varemete kohal nagu põllumees kesanurmel. Leba aga rahulikult, mõtlesin ma, kui me taas laevale läksime, leba aga rahulikult, suikuv maa!

Nagu unistus millestki enamast kui lihtsalt vegeteerimine.

Ela hästi, kallis nooruk, mine sinna, kus sulle tundub väärt olevat anda ära oma hing. Peab ju maailmas olema üks lahinguväli, üks ohvripaik, kus sa võid vaevast lahti saada. Oleks kahju, kui kõik need head jõud leiaksid otsa nagu unelm.

Vaimustav nägemus harmoonilisest maailmast, kus valitseb vabade olendite täielik kooskõla.

“Kas tead, miks ma pole kunagi surmast hoolinud?” küsis ta muu hulgas. “Ma tunnen endas elu, mida pole loonud mõni jumal ega sigitanud ükski surelik. Ma usun, et me oleme olemas tänu iseendale ja ainult vabast lõbust nii tihedalt seotud kõiksusega.”

“Midagi sellist pole ma sinult veel kunagi kuulnud,” vastasin ma.

“Mida see maailm olekski,” jätkas ta, “kui ta poleks vabade olendite kooskõla, kui elusad olendid ei toimiks temas algusest peale üheskoos omaenda rõõmsal ajel Ühe täiehäälse elu heaks? Kui puine ja külm ta muidu oleks! Milline südametu käkerdis ta oleks!”

Lõpuks häirib kogu seda ülevoolavat fantaasialendu vaid teadmine, et reaalsus on teine.

Need on karmid sõnad ja ometi ütlen ma nii, kuna see on tõsi: ma ei suuda ette kujutada ühtki rahvast, mis oleks lõhestatum kui sakslased. Sa näed käsitöölisi, aga mitte inimesi, mõtlejaid, aga mitte inimesi, preestreid, aga mitte inimesi, isandaid ja sulaseid, poisse ja vanemas eas rahvast, aga inimesi mitte – kas pole see nagu lahinguväli, kus käed ja jalad ja kõik ihuliikmed lebavad tükkideks raiutult läbisegi ja valatud eluveri nõrgub liiva?

Tõepoolest, mine või hulluks!

Solženitsõn “Lenin Zürichis”

Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).

Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.

“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).

Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.

Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.

Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.

1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.

Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:

Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.

Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.

Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.

Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.

Piret Raud täiskasvanutele*

Piret Raud on tuntud lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kelle esimesed teosed jõudsid lugejate ette juba 1990-ndatel. Tänaseks on paljud lapsed, kellele loeti eelmisel sajandil tema kirjutatud lugu väikesest tüdrukust nimega Kataleena, kellel olid ilusad pikad juuksed, mis olid iga päev isesugused, võib-olla juba ise lapsevanemateks saanud. Koos lugejatega on kasvanud ka kirjanik. Ja nüüd on näinud trükivalgust tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.

Lastekirjanikel lasub sellist hüpet tehes eriline vastutus, et sisenemine uude loomejärku ei oleks nende senist sihtgruppi silmas pidades liiga järsk. Sujuv üleminek võimaldab senised lugejad endaga kaasa võtta, teha neist ehk koguni eluaegsed fännid (või austajad, kuigi see sõna ei kõla paremini), kes kasvavad koos autoriga, saavad tema raamatutest tuge igal eluetapil.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” sobib hästi just raamatuks, mis tähistab sellist üleminekut. Seda kõlbab lugeda muidugi igas eas täiskasvanutel, kuid eriti soovituslik on see neile, kes on alles täiskasvanuks saanud või saamas. Hilisteismelistele, noortele elluastujatele, kes alles teevad oma suuri valikuid enda edasise elutee osas või kahtlevad valitud tee õigsuses. Samas aga ka juba keskeakriisi jõudnutele.

Teose tegevus leiab aset suuresti, aga mitte ainult kultuuriinimeste keskkonnas. Peategelane ehk lugejate teejuht selles maailmas on kalligraaf Eda Jaanson (samanimelisi isikuid leidub ka päriselt, kuid neis mingeid prototüüpe näha ilmselt ei maksa), kes saab ootamatult ühe kummalise tellimuse. Selle tellimusega seonduv on telg, mis jutustust koos hoiab, kuid lugu räägib elust laiemalt. Eda käib kunstinäituse avamisel ja raamatuesitlusel. Me saame osa tema poolt juhendatava kalligraafiakursuse tegemistest. Kohtume tema kunagiste õpingukaaslaste ning õppejõuga. Lisaks veel ridamisi seiklusi, mida kõiki siin üksipulgi üles lugema ei hakka. Lühidalt: kena kulgemine.

Või kui kasutada autori enese sõnu: “Me tunneme sama, mida meremehed laeval. Tunneme tuult, mis puhub näkku ja sasib juukseid, tunneme pakitsust hinges, igatsust kauguste järele ning hirmu tundmatuse ees. Kõik on nii lihtne ja selge. Ilma keerutusteta, ilma alltekstideta. Lihtsalt minek.”

See väike tsitaat ei ole iseloomulik teose stiilile, aga annab kätte meeleolu, mis muutub lugedes valdavaks. Tuntav on kerge eksistentsialistlik allhoovus. Mitte masendav, kuid elutruu, aga samas poeetiline.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on väga terviklik, lõpetatud teos, hästi viimistletud. Kritiseerida võib seda, et tegelased on kohati liiga karikatuursed, muutudes seetõttu ebausutavaks, kuid see on tänapäeva kirjanduse puhul üldisem häda. Ka dialoogid ei kõla alati nii nagu oleks tegemist inimeste jutuga. Aga eks see olegi ju raamat.

Piret Raud põlvneb teatavasti kirjanike perekonnast ning ilukirjandusega on proovinud kätt ka tema vanemad vennad Rein ja Mihkel. Kõnealuse teose võrdlemine nende omadega on vältimatu, kuid ebaõiglane, sest vennad hakkasid oma romaane kirjutama nooremas eas, kui nad ei saanudki olla veel nii küpsed. Eriti kehtib see Mihkel Raua bestselleri “Sinine on sinu taevas” kohta. Verd ja vägivalda on Piret Raua raamatus muidugi umbes tuhat korda vähem, kuigi dramaatiliste hetkede ja surmata ei möödu ka see. Kui võrrelda seda aga Rein Raua viimase romaaniga “Kell ja haamer”, jääb ainult üle lõpetada loosungitega: lihtsuses peitub jõud, vähem on rohkem.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on raamat, mis kõneleb meie ajast, tänapäevast. Ja mina ennustan, et see jääb ajas püsima. Kui Piret Raua lasteraamatute najal kasvanute lapselapsed küsivad viiekümne aasta pärast oma vanavanematelt, millist romaani nad praeguse aja kohta lugeda soovitaksid, siis on üks lugemissoovitus tõenäoliselt just see.

* lubatud ka 16-18-aastastele

Arvustus ilmus 28. septembril 2018 kultuur.info blogis.

“Piiskop ja ristisõda 1206”

Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.

Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.

Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.

Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.

Vormsi – Homerose saar

Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.

1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.

Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.

Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.

Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Jüri Kolk “Esimene…”

Jüri Kolk (sünd. 1972) on Eesti kirjandusringkondades tuntud ja tunnustatud tegelane, kelle kolmeteistkümnes raamat “Esimene malbe päev sel aastal” on esimene, mida ma temalt lugenud olen. Seda tänu sellele, et Loomingu Raamatukogus ilmununa jõudis see mulle otse postkasti.

Ei saa öelda, et ma temast varem midagi kuulnud ei olnud. Mõningaid arvustusi tema teoste kohta olin varem siiski lugenud. Armin Kõomägi kirjatükk jaanuarikuises Müürilehes tekitas isegi mõningast huvi. Aga, olgem ausad, tõenäoliselt oleks kulunud veel aastaid kuni ma tema teosteni oleksin jõudnud, kui üks neist nüüd Loomingu Raamatukogus poleks ilmunud. Selles mõttes on hea, et LR aeg-ajalt ikkagi ka Eesti autoreid avaldab.

“Esimene…” sisaldab 47 jutukildu, mis ulatuvad mahuliselt mõnest leheküljest mõne lauseni, näiteks:

Kelluke

Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.

Hea küll, rohkem nii lühikesi juppe seal ei ole.

Üldiselt võib loetut iseloomustada popmuusikast laenatud terminiga shoegazing ehk kingapõrnitsemine. See tähendab, et tekst on kergelt hoomatav, oma ülesehituselt lihtne, kuid pretendeerib siiski teatavale intellektuaalsusele. Justkui pärit ajast, mil New Labour oli veel värske mood, mitte vana ja kulunud, et mitte öelda unustatud. Ühesõnaga: 1990-ndad (heas mõttes).

Parimatel hetkedel (“Raadi”, “Linnud”, “Haiguste ravi”) pakub Kolk päris tabavaid ülesvõtteid meie ajast, aga halvimatel kirjutabki ta tõesti nagu autor, kellelt ilmub 2-3 raamatut aastas. Tema vaatepunkti annab ehk kõige paremini edasi järgmine lause: “Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm?”

Ma ei ütleks, et see raamat tekitas tahtmise hankida nüüd kohe kõik tema teised teosed. Aga kui mõni neist peaks kunagi juhuslikult kätte juhtuma, avaksin ma selle ja loeksin, sest midagi sealt ju ikka leida võib.