D. F. Wallace “Teatavate piiride poorsusest”

Kui neid tutvustati, ütles mees mingi vaimukuse, lootes meeldida. Naine naeris laginal, lootes meeldida. Siis sõitis kumbki üksinda koju, pilk otse ette suunatud, nägu mõlemal ühtemoodi viltu.

Nii algab David Foster Wallace’i (1962-2008) “Radikaalselt kokkusurutud lugu postindustriaalsest elust”, mis on tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud jutuvaliku “Teatavate piiride poorsusest” (inglise keelest tõlkinud Aet Varik) avanguks. See on hea algus.

Paraku mainitud lugu aga sellega ei lõpe, vaid läheb veel sama pikalt edasi. Ülejäänud jutud ei ole nii lühikesed, kuid kannatavad sageli sama häda all – need on umbes poole pikemad kui tingimata vaja.

Wallace, nagu Vikipeedia kinnitab, kannatas depressiooni all ja lõpetas elu enesetapuga. Lugedes on tõesti tunda, et nii võis see olla. Kõige parem sõna selle jutukogu kirjeldamiseks ongi minu meelest depressiivne.

Raili Marling märgib järelsõnas, et Wallace oli üks USA kirjanduse plakatipoisse, keda tasub lugeda oma ajastu ereda näitena. “1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli Wallace osa teatud elustiilist, mis oli ühelt poolt intellektuaalselt ambitsioonikas ja teisalt (õpitult) hooletu,” kirjutab professor Marling.

Mõeldes, kellega teda võiks võrrelda tänapäeva Eestist, meenus mulle millegipärast Maarja Kangro. Midagi on neis sarnast, kuigi nende loomingus väljenduvad väärtushinnangud, suhtumised ja hoiakud on kohati siiski üsna erinevad.

“Etturid” (Ugala)

Taago Tubina lavastuse aluseks on Eno Raua samanimeline romaan, mis ilmus esmakordselt 1968. aastal. Lavastuse reklaammaterjalides rõhutatakse, et see “oli oma aja kohta äärmiselt julge teos”. Sakalale antud intervjuus ütles Tubin koguni: “Selline romaan poleks tõesti tohtinud Eesti NSV-s ilmuda. Aga võib-olla just ainult sellel üürikesel ajahetkel, kui tsensorite peas valitses segadus, see ilmuda saigi. Kohe keerati kraanid jälle kinni.”

Noh, olgem ikka täpsed! 1967. aastal sai Raud sellega Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuskomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud romaanivõistlusel lausa ergutusauhinna – 1000 rubla. Päris suur raha. Võrdluseks, et teadusasutustes tõsteti miinimumpalk samal aastal alles kuuekümnele rublale, ajaleht Sirp ja Vasar maksis viis kopikat.

1969. aastal kirjutas Kanadas ilmunud Välis-Eesti ajaleht Vaba Eestlane seda romaani tutvustades: “Kolm sõdurit-metsavenda on romaanis esitatud usutavalt inimlike kujudena ja nende dialoog on ära trükitud üllatava avameelsusega. Mingit meelevaldset “bandiitide” hirmsaks tegemist teoses ei esine, sündmustikku ja metsavendade (milleks neid kutsutakse) hingeelu on kirjeldatud küllaltki objektiivselt. Põhiteesiks on aga siiski nende metsavendluse mõttetus ja paratamatu hukkumine.”

Lavastus ei järgi üks-ühele romaani. Eile esietendust vaadates tundusid need tegelased siiski üsna karikatuursed kujud. Ja kogu loo suunitlus muidugi täiesti selge. Paratamatult tuli pähe mõte, et sama hästi võiks näiteks Ruuben Kaalep, kelle isa oli soomepoiss, kirjutada näidendi hävituspataljonlastest, sest Eno Raua romaan (ja see lavastus) mõjub kokkuvõttes ikkagi kaudse õigustusena autori isa tehtud valikutele.

Just nendel aastatel, kui leiab aset kõnealuse loo lõppmäng, valmis Mart Raua kuulus “Laul Stalinile”. See valiti siis mitmesaja luuletuse hulgast välja auhinnale, mille suurus oli 3000 rubla. 1940-ndate lõpus oli rubla väärtus palju väiksem kui pärast 1961. aasta rahareformi, ajaleht Sirp ja Vasar maksis siis 50 kopikat, aga tegemist oli ikkagi päris kopsaka summaga. Sellise panegüürika eest maksti hästi.

Hästi maksti ka hävituspataljonlastele. 1941. aastal teenis vabatahtlikult hävituspataljoni astunud Raud metsavendade vastu võideldes viis rubla päevas (Sirp ja Vasar maksis siis 15 kopikat).

Eno Raua “Etturid” ilmus trükist vahetult pärast Praha kevade mahasurumist. Milline oli selle teose sõnum toonastele noortele lugejatele? Kas mitte see, et ajalugu on olnud küll ebaõiglane, paljud inimesed on jäänud selle hammasrataste vahele, aga lootus iseseisvuse taastamisele on perspektiivitu, parem kohanege valitseva riigikorraga, mineviku külge klammerdudes rikute ainult enda elud ära ja teete kahju ka teistele?

Sel moel vaadates oli Raua romaan lihtsalt oma isa võitluse jätkamine teiste vahenditega, teenides sel ajal käinud psühholoogilises sõjas noorte hingede pärast sisuliselt sama eesmärki, mida mõned aastad hiljem valminud mängufilm “Valge laev” – minu arvates väga huvitav ja põnev film, aga ideoloogiliselt kindlasti mitte nõukogudevastane.

Minu emapoolne vanaisa varjus metsa nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest, märkides seda meenutades, et oli andnud oma sõdurivande Eesti Vabariigile. 1941. aastal pääses ta küüditamise eest pakku, sest teda hoiatati, aga 1949. aastal viidi Siberisse koos naise ja lastega. Hiljem oli ta veendunud, et kunagi saab Eesti taas vabaks. Ja enne surma õnnestus tal see veel isegi ära näha.

Hea lavastus, aga küsitava sõnumiga

Mõeldes oma vanaisale, ei saa ma kuidagi nõustuda selle pildiga, mille “Etturid” metsavendadest maalib. Metsa minek oli riskantne valik (sõja ajal võis mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eest karistada surmanuhtlusega), aga paljudele tähendas see siiski ellujäämist.

1941. aastal läks metsa ka üks minu isapoolne vanaonu. Vanaema kirjutas enda vennast oma mälestustes: “Aga siis tuli sõda, läks metsa. Kui sakslased tulid ja jälle pidi minema, ütles, saagu mis saab, metsa küll ei lähe, see sööb närvid ära. Siis saatsingi teda jaama. Esimene kiri tuli Krakovist, oli seal õppelaagris. Siis jäi difteeriasse ja kirjutas, et kui haiglast tuleb, saab ühe kuu puhkust, et tuleb koju. Puhkust sai küll, aga saadeti Saksamaale, ja siis kohe rindele. Sealt kirjutas, et nii palju kaaslasi ümberringi langeb, et Jumal teab millal minu kord tuleb. Ja kui kirja kätte sain, oligi tema kord juba tulnud. 9. detsembril oleks saanud 23 aastat vanaks, kuid 1. detsembril suri. Kaaslased kirjutasid, et 28. novembril saadeti luurele, tagasi tulles sattus vaenlase vahipostile ja sai haavata. Kaaslased viisid ta väeossa tagasi, kaks päeva vaevanud kole kõhuvalu, ja oligi kõik. 5. veebruaril oli Rapla kirikus mälestusjumalateenistus. Ja jäi temast siin ainult mälestus. Mitte haudagi. Kaaslaste kirjas seisab, et on Stanislavovo kalmistul.”

“Etturid” räägib sõjajärgsetest aastatest, aga toonased käigud olid määratud paljude puhul ette ära juba varasemate valikutega. Küllap oleks minu vanaonugi siis ikkagi metsa läinud, kui ta selle ajani oleks elanud. Ajalehes Eesti Sõna avaldatud surmateates leinasid teda ka “kaaslased-metsavennad”. Ma keeldun uskumast, et “Etturid” annab tõetruu pildi sellest, milline tema siis võinuks olla.

Küsimus ei ole mingis rahvuslikus narratiivis või metsavendluse rüütamises idealiseeritud loori. Metsavendade hulgas oli muidugi igasuguseid tegelasi. Ka jõhkraid kurjategijaid, kelle kohta sõna bandiit kõlab väga leebelt – taolised ühiskondlikud murdeajad, mil seadus ja kord kokku varisevad, vabastavad alati kammitsatest tüüpe, kelle ohjeldamiseks need ongi vajalikud.

“Etturid” on tugeva üldistusjõuga, aga mulle tundub, et see annab metsavendlusest umbes sama adekvaatse ettekujutuse nagu samal romaanivõistlusel III auhinna saanud Luise Vaheri romaan “Päeva palge ees” kolhoosielu algaastatest. Vaher, kes kuulus 1941. aastal samuti hävituspataljoni, sai siis preemiaks 2000 rubla.

Millist sõnumit kannab “Etturid” endas tänapäeval? Esietendusel jäi mulle silma, et publiku hulgas viibisid ka mõned kaitseliidu Sakala maleva juhatuse liikmed. Kas nad võiksid organiseerida seda lavastust vaatama noorkotkaid ja kodutütreid? Kindlasti, kui nad tahavad sisendada neile arusaama, et isamaaline kasvatus loob mõttetuid illusioone, mis võivad viia elus ummikusse.

Lavastus on hästi tehtud, soovitan minna vaatama, aga… jah, selle ideoloogilise alltekstiga mina küll nõustuda ei saa. Lisaks tuleb hoiatada, et näidatakse palju joomist ja suitsetamist ning kõlavad mõned ootamatud kärgatused, püssipaugud, mis võivad ehmatada. Saalis pidi mõni vanem inimene vahepeal isegi kotist tablette otsima. Vähemalt üks vaataja lahkus poole vaatuse pealt ka nii, et enam tagasi ei tulnudki.

Tiit Hunt “Eesti kalad”

Teine, täiendatud trükk. Esimene ilmus 2012. aastal.

Eesti vetes elab üle seitsmekümne kalaliigi, neist seitse on praegu looduskaitseseaduse alusel kaitse all. Käesolevas raamatus on kirjeldatud 69 liiki, nende hulgas mõned sõõrsuud (silmud ja merisutt), keda ei loetagi päris kaladeks. Iga liigi puhul on toodud välja mõõtmed, levik ja elupaik, info sigimise ja toitumise kohta ning teised sarnased liigid.

Kõigil on juures ka suured fotod, mille järgi need kalad looduses kergesti ära tunneb. Sisuliselt võib seda raamatut kasutada kalade välimäärajana.

Lisaks eesti- ja ladinakeelsetele nimetustele on toodud kõigi liikide nimed ära ka soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles. Sellest võib ilmselt olla abi neile, kes puutuvad kokku mujalt tulnud kalastajate ja kalaturistidega, aga neid on ka niisama huvitav lugeda, sest levinumate kalaliikide nimed kuuluvad kindlasti iga keele vanimate sõnade hulka. Need annavad aimu kultuurikontaktidest ajal, mil siin ei olnud veel isegi riikluse algeid.

Näiteks Peipsi järves elav rääbis on läti keeles repsis, aga vene keeles, kus sellel on palju vasteid, tuntud ka ряпушка nime all. Angerjas on soome keeles ankerias, läti keeles zutis, aga leedu keeles unguris. Särg on soome keeles särki, rootsi keeles mört ja läti keeles rauda (hea meelde jätta: särki-mört-rauda). Teib on soome keeles seipi, lõhe lohi, siig siika, harjus harjus, haug hauki, turb turpa jne.

Samas on selliseidki liike, mille eestikeelne nimetus erineb kõvasti soomekeelsest, aga sarnaneb läti-, leedu- või venekeelsetele (linask, viidikas). Mõne liigi nimetus on täiesti universaalne (karp), aga mõne puhul langeb just meie omanimetus laiemast mustrist välja. Üks selline on näiteks Eesti rahvuskalaks valitud räim, mis sobib teistega hästi kokku ainult silguna. Kust see räim meile on tulnud?

Kalanimede päritolu on kindlasti teema, mida Eesti keeleteadlased-ajaloolased võiksid lähemalt uurida.

Lõpetuseks üks lihtsam viktoriiniküsimus: mis liiki oli teadaolevalt suurim Eestis püütud kala? Annan kolm vihjet. 1. See kala kaalus 136 kilogrammi ja oli 2,9 meetrit pikk. 2. Kätte saadi ta 1996. aastal Muhu saare lähistelt. 3. Hiljem ei ole seda liiki kalu Eestis tabatud.

Vastuse leiab kõnealusest raamatust. Aga muidugi ka guugeldades. Nii sain nüüd lisaks teada, et see kala oli hinnanguliselt ligi viiekümne aastane. Päris vana.

Samas mul vanaisa rääkis kunagi minu lapsepõlves, et kui tema alles laps oli, tõmmati ühest järvest, mida enam ei ole, välja hobusevankri pikkune haug, kelle selja peal kasvas sammal. Loo moraal oli selles, et õnge tuleb kõvasti käes hoida, et kala seda minema ei viiks. Mine tea milline elukas konksu otsa võib sattuda.

Primo Levi “Kas see on inimene”

Vaguniaknad suleti kohe, kuid rong hakkas liikuma alles õhtul. Kergendusega olime kuulnud teekonna lõppsihti: Auschwitz. Siis, ja meie jaoks iseäranis, polnud sel nimel tähendust, kuid kusagil siin maa peal ta ometi pidi asuma.

Primo Levi (1919-1987) oli pärast Teist maailmasõda üks esimesi, kes enda mälestused holokaustist kirja pani. Oma raamatu “Kas see on inimene” (1947) kirjutamist alustas ta juba 1945. aasta lõpus, kui jõudis tagasi Itaaliasse.

Minu vaguni neljakümne viiest inimesest jõudsid koju tagasi ainult neli, ja meie vagunil vedas kõige rohkem.

Auschwitzis nähtu ja läbielatu viisid kogu ülejäänud elu kestnud võitluseni ängistava depressiooniga, mis lõppes viimaks ilmselt enesetapuga (selline on ametlik seletus, aga vähemalt osad tema tuttavad pidasid seda õnnetusjuhtumiks – Levi kukkus oma kortermaja trepikojas kolmandalt korruselt surnuks).

Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha.

On teada, et Levi oli oma elu lõpus sügavalt häiritud revisionistide katsetest holokausti eitada ja pisendada. Tema oli selle ise üle elanud, päriselt surmalaagrist läbi käinud. Kirjutanud väga avameelselt sellest, mida ta oli oma silmaga näinud.

Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud.

Raamat on muidugi valus, kurb ja masendav, aga jätkuvalt vajalik.

“Mida kaugemale minevikku jääb Teine maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas,” märkis Mart Juur kunagi seda arvustades. “Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.”

“Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks,” leidis aga nüüd blogija Marca.

Jah. Mina olen veelgi pessimistlikum. Meenub lugu Eesti pearabist, kes keeldus 1941. aastal Nõukogude tagalasse evakueerumisest ja keelitas teisigi seda mitte tegema. Ta oli õppinud kunagi Saksamaal ning rääkis, et sakslased on kultuursed inimesed, keda ei ole vaja karta. Hiljem olla teda aga aetud Tallinnas alasti vankri ette rakendatuna mööda Narva maanteed, teeääred täis naervaid tallinlasi, kuni ta surnult kokku vajus. Pole kindlaid tõendeid, et tema lõpp oli tegelikult selline, aga see ei olegi hetkel oluline. Mõne aasta eest oli seda lugu jagatud Facebookis ühes grupis, kus leidus kümneid inimesi, kes pidasid seda naljakaks.

Varem olin ma arvanud, et tõenäoliselt ei vasta see lugu tõele, sest ei ole lihtsalt võimalik, et eestlased siis sedasi pealt vaatasid ja naersid, kui vana juuti avalikult mõnitati. Hea küll, võib-olla ei oleks julgetud sekkuda, aga et inimesed võinuks siin tänaval sellist vaatepilti nähes naerda – seda ma ei uskunud.

Ja ei taha tänagi uskuda. Aga vaadates seda, milliseid “nalju” peab vaimukaks see (nii noorte kui ka vanade) inimsuse dogmast loobunud EKRE-meelsete sitapostitajate (shitposters, kui kasutada neile endile meelepärast võõrkeelset väljendit) subkultuur, ei saa küll olla kindel, et midagi sellist ei juhtunud. Kui sellise mentaliteediga inimesi leidub siin tänapäeval, võis neid kahtlemata olla ka toona. Ja “Kas see on inimene” tunduks neile võib-olla samuti naljakas, kutsuks esile lihtsalt irvitamist.

Eestlaste vastutus holokausti eest on küsitav, kuid osalus selles siiski fakt. Tapetud kaasmaalaste, kohalike juutide nimed on suures osas teada. Inimesi mõrvati tervete perekondade kaupa.

Ma ei usu, et Levi raamat võib morjendada neid (kui nad seda üldse lugema juhtuvad), kelle silmis holokaust on justkui mingi suur nali – nemad naeravad tõenäoliselt ka tema loo üle. Küll aga võib see panna tõsiselt mõtlema inimesi, kelles on säilinud elementaarne inimlikkus.

Paulo Coelho “Hipi”

Jah, ta sõidab mägedesse, kaugele siinsetest tasandikest, mille on mere käest vallutanud inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, ning suudavad taltsutada looduse, kes ei taha lasta end allutada.

Jõukast perekonnast pärit noor brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, tutvub 1970. aasta sügisel Dami väljakul Amsterdamis, mis oli toona hipide kogunemispaik, hollandlannaga, kes otsib sealt kaaslast bussireisile Nepali. Paulo, kellel on mõni üsna dramaatiline seiklus juba seljataga, plaanis minna küll edasi hoopis Londoni, kuid laseb end sündmustel kaasa vedada. Ta üritab hankida kogemusi, millest hiljem kirjutada.

“Hipi” (portugali keelest tõlkinud Indrek Koff) on väidetavalt Paulo Coelho kõige autobiograafilisem romaan.

“Me olime kaks inimest, kes olid väga uudishimulikud elu ning kõigi võimaluste suhtes. Karla on see naine, kes tahtis, et ma temaga Nepali läheksin. Mina läksin, sest kogemus oli kõige olulisem asi elus – ja on seda endiselt,” rääkis Coelho selle raamatuga seoses ajakirjale Time antud intervjuus.

Nepali ta siis aga ei jõudnudki. Kahju. Mulle meeldinuks, kui sellel lool olnuks õnnelikum lõpp. Praegu oli see kokkuvõttes ju sisuliselt ühe vana kirjaniku nostalgiline tagasivaade enda noorusaega, mida läbis mälestus kellestki, kes sõitis ühel päeval lihtsalt bussiga edasi. Paulo otsustas jääda poolel teel maha Istanbuli, sest oli lummatud hüpnootiliselt tantsivatest sufidest ja tahtis nende kunsti lähemalt tundma õppida.

Buss sõitis edasi, tema jäi maha. Karla oligi läinud. Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Lõpp sai siin nüüd küll täiesti hoiatamata ära räägitud, kuid sellest pole midagi hullu, sest lugeda kõlbab seda raamatut ka siis, kui lõpp on ette teada – oluline on teekond ise, mitte selle algus või lõpp – nii võib võtta lühidalt kokku ka selle loo moraali.

Ta süütas ühe tooli kõrval olevatest viirukiküünaldest ja väljus. Ta sulges ukse, kuid teadis, et neile, kes püüavad üle lävede astuda, on uksed alati avatud. Piisab, kui vajutad linki.

Iseenesest kergesti loetav ja huvitav raamat, kuigi mulle tundub, et Coelho maalitud pilti hipiaja olustikust on siiski mõjutanud ka ajaline distants. Raamat ilmus trükist alles eelmisel aastal. Kui ta kirjutanuks selle vahetult pärast kogetud läbielamisi, oma esimese raamatuna, tulnuks see tõenäoliselt teistsugune.

Marko Nugin märgib kultuur.info blogis, et “Hipi” võib “ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike!” Jah, tabav kokkuvõte.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.

Vahur Laiapea “Afganistani vang”

Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.

Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).

Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).

Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.

Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.

Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.

Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.

Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.

Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.

Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.

Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.

Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.

Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”

PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.