Tõnu ja Viktoria Tuulas “Karjala kauge kutse”

Raamatu üks autoritest Viktoria Tuulas oli aastatel 2013-2016 Eesti peakonsul Peterburis. Kui ta töötaks endiselt diplomaadina, ei oleks see raamat sellisel kujul tõenäoliselt ilmunud. Teos räägib küll Karjalast, kuid on ühtlasi väga selgelt ka hoiatus Venemaa, ümberrahvastumise, kultuurilise ja poliitilise allaneelamise eest.

2010. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid karjalased Venemaa Föderatsiooni kuuluva Karjala Vabariigi elanikest vaid 7,4%, soomlased 1,4% ja vepslased 0,5% – kokku seega vähem kui 10% rahvastikust. Kusjuures Soomes tegutsevate karjala kultuuriaktivistide hinnangul näitavad need numbrid olukorda tegelikust ilusamana.

Tuulased vaatlevad oma raamatus, mis sisaldab rohkesti pildimaterjali, ajaloolist Karjala piirkonda laiemalt. Peatutakse näiteks Viiburis, mis oli kunagi Soome suuruselt teine linn, aga kuulub nüüd Leningradi oblasti alla, ning teistes väljaspool Karjala Vabariigi piire asuvates paikades.

Palju on muidugi juttu ajaloost, alustades 5000-6000 aastat tagasi valminud petroglüüfidest ehk kaljupinnale uuristatud ja/või söövitatud piltidest, mida on leitud Karjalast umbes 2500. Huvitav fakt: esimesed 80 neist avastas 1848. aastal baltisaksa geoloog ja arheoloog Constantin Grewingk, kes oli sündinud Viljandis, hilisem kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Tõnu Tuulas on harrastuskunstnik. Viis aastat tagasi oli tal Haapsalus raamatuga samanimeline näitus, kus väljas olnud maalid olid inspireeritud just petroglüüfidest. Üks peatükk sellest raamatust on pühendatud Ilja Repinile ja tema majamuuseumile. Juttu on ka Karjala kivimitest, mida on kasutatud palju Peterburi vanade, võimsate hoonete rajamisel, aga ka näiteks Napoleoni sarkofaagi valmistamisel.

Pikemad peatused on veel Petroskois (Äänislinnas), mis on Karjala Vabariigi pealinn; Kižis, kus asub omapärane 22 kupliga puukirik, mida näeb ka raamatu kaanepildil; Solovetsi saartel, kus on võimas klooster, mida kasutati kahe ilmasõja vahel sunnitöölaagrina; Sandarmohis, kus toimub igal aastal suur protsessioon stalinliku terrori ohvrite mälestuseks – seal hukati 1930-ndatel ka eestlasi, üks neist oli näiteks Artur Vallner; jne. Lugemist on kokku 3-4 tundi.

Palju on vaateid linnadest, arhitektuurimälestistest ja monumentidest, aga ka kaunitest looduspaikadest. Käiakse ära Paanajärvi rahvuspargis, sõidetakse ümber Laadoga, vaadatakse Kivatši koske. Lühidalt: korralik teejuht turistidele.

Samas leidub muidugi ka hulgaliselt olmelisi ja kultuuriloolisi tähelepanekuid nüüdisajast, näiteks kontserdilt, millega tähistati Karjala Vabariigi 95. aastapäeva, kus Tuulased pandi koos teiste diplomaatidega istuma VIP-alale. Huvitaval kombel oli seal üheks peaesinejaks Anne Veski.

Karjala Vabariik loeb oma alguseks Karjala Töörahva Kommuuni asutamist, mis leidis aset 1920. aastal. Seega võib tänavu suvel oodata seal ilmselt veelgi suurejoonelisemaid pidustusi.

Karjala oli see kant, kust korjatud runodest (või vähemalt suuresti nende ainetel) pani Elias Lönnrot kokku soome rahvuseepose “Kalevala”. Tuleb välja, et see on antud nüüd välja ka põliskarjala keeles. Karjala ise on aga ilmselt pöördumatult muutunud. Kohalike põlisrahvaste kultuurilist omapära üritatakse seal tänapäeval kohati isegi rõhutatult esile tuua, sest see aitab meelitada ligi rohkem Soome ja teiste maade turiste, aga venestumine on juba nii ulatuslik, et mingid Suur-Soome ideed seal enam ei lenda.

PS. Raamatu ametlik esitlus toimub 20. märtsil algusega kell 18:00 Viimsi raamatukogus.

Vabadussõja ajaloost

Vabadussõjaga seostub mul varasest lapsepõlvest kaks asja: minu vanaisa, kes oli sündinud 1912. aastal, rääkis, et ta nägi kuidas Eesti sõdurid tulid, nende talus peatusid ja edasi läksid, ning Ernst Proosa hauatähis Helme surnuaias.

Ernst oli vanaisa onupoeg. Ma ei mäleta, et vanaisa oleks öelnud kunagi midagi täpsemat nende sõdurite kohta, keda ta oma lapsepõlves nägi, aga tundub tõenäoline, et üks neist võis olla Ernst – ainus perepoeg talus (tema noorem vend August suri neljaselt), kuhu asusid palju aastakümneid hiljem elama minu vanaisa ja vanaema, kelle juures maal sai lapsepõlves nii suvel kui talvistel vaheaegadel pikalt viibitud. Tema hukkumise täpsematest asjaoludest lugesin alles hiljem, kui minu vanavanemad olid juba surnud, vanast ajalehest, mis tänu Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivile kättesaadavaks osutus.

Vabadussõja lõpust on möödunud nüüdseks juba 100 aastat. Manalasse on varisenud isegi need, kelle mälestused sellest ajast olid lapse omad. Aja möödudes muutub rahva ajalooteadvuse kujundamisel suulisest pärimusest järjest olulisemaks kirjasõna. See asetab erilise vastutuse ajaloolastele, kelle tööks on muuta minevik inimestele hoomatavaks.

Tartu rahu 100. aastapäevaks ilmunud kaheosaline “Eesti Vabadussõja ajalugu” on tõeline mammutteos, mille kallal hulk autoreid töötas pikki aastaid. Seda arvestades tunduks ilmselt üsna kohatu ühe asjaosalise väide, et see on tegelikult lihtsalt pinnapealne kratsimine, kui ta ei oleks lisanud, et andmestikku on lihtsalt tohutult palju. Jah, need lahingute kirjeldused võivad muutuda järjest lugedes küll vahepeal tüütuks, aga kui otsida midagi väga konkreetset, ei pruugi leida selle kohta midagi.

1919. aasta suvel Postimehes ilmunud teadete kohaselt langes Ernst Proosa enamlaste kätte vangi 1918. aasta 31. detsembril Roobe mõisas ning hukati järgmise aasta 24. mail Smiltenes. Roobet on selles raamatus mainitud vaid korra: “Edu arendades sunniti vaenlane [30. jaanuari] õhtuks lahkuma ka Roobe ja Hummuli piirkonnast.” Lõve mainitakse samuti ainult seoses jaanuari teises pooles, kui oli alanud Eesti vägede vastupealetung, toimunud lahingutega Helme ja Tõrva all. Samas on aga kirjas, et Tõrva hõivasid punased 1. jaanuaril, jätkates sealt liikumist Viljandi suunas. Nendest aktsioonidest, mille käigus Ernst detsembri lõpus vangi langes, juttu ei ole.

Vabadussõja Ajaloo Seltsi veebilehel avaldatud Vabadussõjas langenute koondnimekirjas on tema surmapaigana mainitud hoopis Stackelni, mida tuntakse tänapäeval rohkem lätikeelse nimega Strenči (kena väike kohake, mis asub Smiltenest umbes 30 kilomeetri kaugusel). Strenči ja Smiltene vallutamisest on selles raamatus veidi kirjutatud. Strenči langes Eesti vägede kätte 25. mai õhtuks, Smiltene 29. mail. Ajaliselt sobiks seega mõlemad.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest õnnestus leida Ernst Proosa kohta täidetud Eesti Rahvaväe Viljandi maakonna komisjoni vastuvõtte leht, mis pärineb 1918. aasta 18. detsembrist. Seal on kirjas, et ta oli usutunnistuselt luterlane, perekonnaseisult poissmees, lõpetanud kihelkonnakooli, ametilt põllumees ja kirjutaja ning olnud varasemalt sõjaväeteenistuses kolm aastat. Samas ei olnud märgitud seda, kuhu ta 1918. aasta detsembris teenistusse määrati.

See viimane asjaolu on kutsunud veel 1922. aastal esile väikese kirjavahetuse sõjaväevõimude ja Lõve vallavalitsuse vahel. Vallavalitsuselt on palutud infot selle kohta, kas 1919. aastal enamlaste poolt tapetud Ernst Proosa teenis kusagil Eesti väeosas ja nimelt missuguses.

ERA.675.2.517

Vallavalitsusest on pöördutud selles küsimuses tema vanemate poole, kelle andmetel saadeti Ernst teenistusse Eduard Kubbole allunud Kärstna gruppi, langes teenistuskohustuste täitmisel vangi ja selle tagajärjel tapeti. Teistes Eesti väeosades ta ei teeninud.

Helmest pärit Kubbo oli 3. jalaväepolgu ülem (hukati 1941. aastal nõukogude julgeolekuorganite poolt). Ta juhtis ka jaanuari alguses toimunud Kärstna lahinguid, millega enamlaste pealetung lõpuks seisma pandi. 3. jalaväepolgu materjalid on küll digiteeritud kujul kättesaadavad (ERA.542), aga need on väga mahukad ning täpsem arvepidamine kaotuste ja koosseisu üle näib seal algavat 1919. aasta jaanuarist. Ernst Proosa kohta ei õnnestunud mul kiire sirvimisega midagi leida, põhjalikuks süvenemiseks ei ole praegu aega.

On tähelepanuväärne, et rahvaväkke astus Ernst samal päeval (18. detsembril), kui enamlased hõivasid Valga, kust sakslased olid eelmisel päeval lahkunud. Sundmobilisatsiooni alla tema aastakäik siis ei kuulunud, seega pidi minema vabatahtlikult. Tõuke selleks võis nähtavasti anda soov peatada enamlased enne, kui nad jõuavad tema kodutaluni.

Vabadussõjas tapetud rahvaväelasi maeti Helme kalmistule vähemalt 47, lisaks aga veel kümneid punase terrori ohvriks langenud ümbruskonna elanikke. Tõrva oli sel ajal, nagu ajalehed hiljem kirjutasid, läbi ja läbi punane – terrori teostamisel etendasid suurt osa kohalikud enamlased. Ka Ernsti langemine vangi, nagu Postimehe artiklis märgitakse, teostus Roobes tänu kohalikele.

“Eesti Vabadussõja ajalugu” hõlmab lisaks lahingutele muidugi ka palju muud (sõda algab esimeses köites alles leheküljelt 177). Selles hoiatatakse nõukogudeliku ajalookäsitluse kallutatuse eest ning märgitakse, et teos ise on kirjutatud ajaloolise tõe poole püüeldes, kuid siiski selgelt Eesti vaatepunktist. Tunnistatakse ka rahva suurt lõhestatust Vabadussõja alguses, kuigi selle täit ulatust ja põhjuseid on tänapäeval ilmselt raske mõista.

Jäin silmitsema selles raamatus tabelit 1919. aasta aprillis toimunud Eesti Asutava Kogu valimiste tulemuste kohta, kus on toodud eraldi välja ka sõjaväes antud häälte arv. Tavaliselt ongi nende valimiste tulemused esitatud häälte ja kohtade arvu, mitte protsentidena, aga tekitasin häälte arvu põhjal nüüd uue tabeli, kus on toodud häälte jaotus nii kokkuvõttes kui ka eraldi sõjaväes ja väljaspool seda.

Mida nende numbrite põhjal järeldada? Üldiselt on arvatud, et sotside tugev esinemine Asutava Kogu valimistel oli tingitud sellest, et nende taha koondusid varem enamlasi toetanud vaesemad kihid. Tuleb aga välja, et sõjaväes oli nende toetajate osakaal veel palju suurem kui väljaspool seda.

August Rei kirjutab oma mälestustes, et kohalike tööliste kaldumine enamlaste tagant sotside toetajateks tulenes Lenini otsusest vabrikud Eestist evakueerida. See tundub üsna usutav. Rahvaväelaste puhul võis mängida määravat rolli arvatavasti see, et sotsid pooldasid sõja kiiret lõpetamist (separaatrahu) ja radikaalset maareformi.

Punaarmee vastas seisis siis rahvavägi, mis oli sisuliselt poolenisti punane. Ilmselt olid sellised tulemused ka põhjus, miks pärast Asutava Kogu valimisi hoogustus eestlastest punaväelaste ületulek.

Nii et ainet mõtisklusteks pakub “Eesti Vabadussõja ajalugu” küllaga. Kui keegi hangib selle lootusega saada teada midagi täpsemat oma esivanemate või kaugete sugulaste võitlustee ja saatuse kohta, tuleb aga võib-olla pettuda, sest nii detailidesse ei minda, et iga väike operatsioon ja kõik tegelased ning nende käigud kirja oleks pandud.

Rahvusarhiivi digiteeritud kogudest leiab juba väga palju Vabadussõjaga seotud allikaid, aga paraku on neist raske kellegi kohta midagi üles leida, kui ei ole täpselt teada, kust otsida. Juhtumisi on just praegu käimas projekt, ühisloomealgatus, mille käigus nüüd vabatahtlike abil need allikad vähemalt osaliselt konkreetsete nimedega seotakse. Kel aega, soovitan kindlasti panustada!

Voltaire “Filosoofilised kirjad”

See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.

“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.

Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.

Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”

Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.

Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”

Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”

Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.

Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”

Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.

“Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” – korralik teejuht

Reet Hiiemäe monograafia “Usundid ja vaimsed õpetused Eestis” annab äärmiselt hea, erapooletu ja objektiivse ülevaate Eestis levinud vaimsetest õpetustest selle sõna kõige avaramas tähenduses. Raamat vastab teaduslikkuse kriteeriumidele, kuid sobib väga hästi ka laiemale lugejaskonnale.

Eestlasi peetakse suhteliselt usuleigeks rahvaks, keda iseloomustab samas suur huvi erinevate vaimsete õpetuste vastu. See näiline vastuolu on tingitud sellest, et enamik Eesti elanikest ei ole sidunud ennast ühegi kindla religiooniga, vaid vaatab maailma pigem otsiva pilguga, avatud silmadega. Hiiemäe raamat sobib suurepäraselt teejuhiks neile, kes soovivad seda rada mööda edasi minna.

Autor on seadnud eesmärgiks näitlikustada Eesti ühiskonnas leiduva usundilise mõtlemise paljusust ja mitmekesisust, aga ühtlasi ka kogu seda valdkonda inimlikustada ja pakkuda pidepunkte selles orienteerumiseks. Raamatus leidub lausa 100 temaatilist peatükki, keskmise pikkusega 2-3 lehekülge, igaüks pühendatud mõnele usundile, usuvoolule või vaimsele õpetusele.

Palju on muidugi juttu kristlusest selle mitmesugustes avaldumisvormides: luterlus, katoliiklus, õigeusk, vanausulised, adventism, baptism, metodism, Elu Sõna, Jehoova tunnistajad, mormoonid, nelipühilased jne. Omaette peatükid on saanud ka sellised Eesti ajaloost tuntud nähtused nagu vennastekogudused, taevaskäijate liikumine ja maltsvetlus.

Üldiselt on keskendutud siiski sellele, et anda pilt usumaastiku praegusest seisust. Iga usuvoolu puhul on juttu selle ajaloost, põhilistest seisukohtadest ja seotusest Eestiga, aga toodud välja ka mõni kogemuslugu ning viiteid kirjandusele, millega lähema huvi korral tutvuda tasub.

Islam ja judaism on saanud kristlusega võrreldes palju vähem tähelepanu (eraldi peatükid on lisaks vaid sufismi ja kabala kohta), aga see on tegelikult päris loogiline, sest nende kandepind ongi ju Eestis tunduvalt väiksem. Islami puhul on isegi mainitud, et siin on tegutsenud ühes koguduses koos nii sunniidid kui ka šiiidid, kes mujal maailmas sellist koostööd üldiselt ei tee.

Esindatud on ka teised suured maailmareligioonid ja õpetused: budism, hinduism, konfutsianism, sikhism, taoism. Eesti oma maausk ja taarausk. Kõikvõimalikud Lääne moevoolud antroposoofiast ja teosoofiast saientoloogia ja moonluseni (ühinemiskirik). Aga samas ka satanism, ateism ja paroodiareligioonid, näiteks kopimism, mida toetavate avaldustega on esinenud Eesti Piraadipartei.

Muide, mina liigitaksin paroodiareligiooniks ka 1930-ndatel Karksi kandis talumeeste hulgas levinud päikeseusu, mida Hiiemäe mainib päikesekultusest rääkivas peatükis. Ma otsisin välja nende usutunnistuse. See kõlab nii: “Mina usun selle nähtava looduse vägede võimu, ja eluandja – päikese sisse, usun, et elu sünnib sellest nähtavast loodusest päikese abil, ilma milleta meil elu võimalik pole ja usun selle õnnistuse sisse, mida päike annab. Mina usun, et kui maapeal ligemisele liiga teen, temal see valus on. Usun, et hauatagust elu ega surnust ülestõusmist pole. Tõotan truuks jääda looduse eluandja päikese austajate usu sisse, ei lase end teistest usulahkudest eksitada ja ei austa teiste usulahkude väliseid kombeid, meeles pidades, et kõik see, mis hea, tuleb päikese käest.” Aamen.

Terve rida peatükke on pühendatud konkreetsete isikutega seotud õpetustele: Anastasia liikumine (Vladimir Megre teosed), Anatoli Nekrassovi, Bingeni Hildegardi, Carlos Castaneda, Gunnar Aarma, Georgi Gurdžijevi, Lille Lindmäe, Luule Viilma, Osho, Sathya Sai Baba õpetused.

Juttu on nii astroloogiast, numeroloogiast, ruuniõpetusest kui ka Taro maagiast ja voodoost, higitelgitseremooniatest ja auratransformatsioonist, hüpnoteraapiast, kanaldamisest, kristalliteraapiast, libahundiriitustest, meditatsioonist, reikist, spiritismist, sütelkõndimisest, šamanismist, tantrismist, feministlikust vaimsusest, vabastavast hingamisest, valgustoitumisest, druiidide tarkuseõpetusest, Egiptuse iidsetest tarkustest, Templirüütlite ordust ja tulnukakontaktidest.

Eeltoodud loetelu ei olnud muidugi veel kaugeltki ammendav. Lühidalt: entsüklopeedilise haardega teos, mille võiks kuulutada lausa Eesti rahva uueks pühakirjaks, sest igaüks võib leida sellest midagi endale meelepärast. Ühtlasi võiks võtta selle kasutusele usundiõpetuse õpikuna Eesti üldhariduskoolides. Ja see sobib ka kingituseks dogmaatikutele, kelle maailmapilt vajab avardamist, silmaring laiendamist.

Eriliselt inimliku mõõtme annavad raamatule kogemuslood. Näiteks neist lühim, mille võib leida hingeloomakujutelmadele pühendatud peatüki alt, pärineb ühelt noorelt koolitüdrukult: “Vahest, kui tunnen, et miski läheb halvasti, siis õhtul voodis räägin oma surnud kassiga, et tema mind kaitseks ja hoiaks.” Sisuliselt sama soovi hoidmise ja kaitsmise järele, lihtsalt veidi teistsuguses sõnastuses, väljendavad paljud teisedki.

Artikkel ilmus 20. jaanuaril 2020 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Mart Laar “Äratajad”

Mart Laari 2005. aastal kaitstud doktoritööd “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” oli küll huvitav lugeda, kuid samas tuleb tunnistada, et selles on ka omajagu sisulisi, kontseptuaalseid ja metodoloogilisi küsitavusi.

Laar üritas mõista rahvuslikku liikumist ning ühtlasi rahvuse teket mõjutanud tegureid, kasutades selleks võrdlevat ja kvantitatiivset meetodit. Ta võttis aluseks Miroslav Hrochi teooria rahvusluse arengufaaside kohta: A-faasis on rahvus vaid teadusliku huvi objekt (Eestis eelärkamisaeg, mil tegutsesid baltisakslastest estofiilid); B-faas on rahvusliku agitatsiooni periood (meie rahvuslik ärkamisaeg), mil aktivistid üritavad kujundada rahvuslikku eneseteadvust ja kaasata rahvuslikku tegevusse järjest laiemaid masse; C-faasis lähebki liikumine massidesse, haarates suuremat osa rahvast.

Kõik rahvad tugeva rahvusliku eneseteadvuse tekkimiseni ei jõua. Laar üritas selgitada välja neid tegureid, mis Eestis selleni siiski viisid, jõudes järeldusele, et võtmetähtsusega roll oli äratajatel – suurtel aktivistidel, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmises. See vastus kõlab loogiliselt, kuid ei ütle iseenesest midagi, sest ei selgita, millest oli tingitud äratajate endi esiletõus.

Ajalugu ei ole täppisteadus, kuid Laar üritab seda justkui selleks muuta. Ta kasutab rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks mitmesuguseid näitajaid, mille sobivus selleks on tegelikult üsna küsitav.

Näiteks kihelkondade seadmine pingeritta selle järgi, kui palju neis koguti raha Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Hans Kruusi uurimus Eesti Aleksandrikooli ajaloost, millele Laar toetub, sisaldab andmeid keskmiselt iga elaniku kohta korjatud kopikate kohta, aga mitte annetajate suhtarvu (kohalikest elanikest), mis võiks tõesti sobida rahvusliku liikumise kandepinna mõõtmiseks. Kasutatud näitaja ei arvesta paraku piirkondade erineva jõukuse ega sellega, millist mõju võisid omada mõnes paigas keskmisele üksikud suurannetused. Kõige ilmsem peaks selle näitaja sobimatus kihelkondade rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks olema Hiiumaa näitel: Pühalepa kihelkonnas oli see suurem kui kusagil mujal Eestis, aga Reigis, Käinas ja Emmastes ümmargune null – põhjus muidugi selles, et Aleksandrikooli ainuke abikomitee asus seal Kärdlas, kogudes annetusi ka teiste Hiiumaa kihelkondade elanikelt. Kruusi koostatud kaarti vaadates jääb ühtlasi kohe silma, et Viljandimaal esineb valge varesena Karksi kihelkond. Minu arvates ei saa sellest järeldada, et sealsed elanikud olnuks Aleksandrikooli heaks annetusi tehes palju tagasihoidlikumad kui Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme inimesed. See näitab vaid seal loodud abikomitee nõrkust. Annetusi võis teha ka naaberkihelkondades tegutsenud abikomiteede kaudu.

Laulupidudel käimise osas tunnistab Laar isegi, et seda mõjutas 19. sajandil tugevalt geograafiline faktor (näiteks saarte äralõigatus), aga ikkagi saab sellest tema käsitluses rahvusluse mõõdupuu. Ta küll tuvastab, et kõige suuremad rahvuslikud aktivistid, kes osalesid rahvuslikes ettevõtmistes kõige aktiivsemalt, olid üldiselt koorijuhid, kuid kooride endi rolli rahvuslikus liikumises näib samas alahindavat, kuigi laulupeo tähtsust rõhutab.

Raha korjamise kirikute ehitamiseks on Laar rahvusliku liikumise avaldumisvormide hulgast välja jätnud. Laias laastus võib sellega ehk isegi nõustuda, aga mõnes paigas oli kindlasti ka see rahvusliku liikumise oluline avaldumisvorm.

Üritades leida tegureid, mis mõjutasid rahvuslikku aktiivsust, on Laar võrrelnud seda mitmesuguste muude näitajatega: talude päriseksostmine, hernhuutluse levik jms. Kohati tuleb tal ka seal sisse vigu, mis pärinevad juba kasutatud allikatest. Näiteks Ea Janseni uurimustööst võetud kaardi kohaselt jäi Helme kihelkond hernhuutlusest puutumata, aga tegelikult tegutsesid nad seal vägagi aktiivselt – Helme kirikuna (luteri kogudus) kasutatakse veel praegugi hernhuutlaste 1847. aastal ehitatud palvemaja.

Lühidalt: kui juba kasutatud algandmed sisaldavad selliseid vigu, ei saa ka Laari tehtud arvutused rahvusliku aktiivsuse ning seda mõjutanud tegurite kohta olla väga täpsed – see tähendab, et küsitavaks muutuvad ka nende põhjal tehtud järeldused. Autor on teinud ära tohutu töö, mis muutub kokkuvõttes mõttetuks.

Laari doktoritöö väärtuslikuimaks osaks on üldiselt peetud selle raames koostatud rahvuslike tegelaste andmebaasi. Paraku jättis ta vastavasse nimekirja kandmata need, kes väljastpoolt Eestit – Peterburist, Riiast, aga ka Krimmist ja mujalt eesti asundustest – eestikeelsetele lehtedele kaastööd tegid või kohalikesse organisatsioonidesse kuulusid. Rahvuslike tegelaste tuumiku moodustanud äratajate hulgast on jäänud välja näiteks Adam ja Peeter Peterson – neist on korduvalt juttu mujal tekstis ning mitmed nende sugulased on äratajate nimekirjas sees, aga nemad ise mitte, kuigi nende roll oli kahtlemata tähelepanuväärsem. Seega peab viga olema juba metoodikas – selline kvantitatiivne meetod, mida Laar kasutab, lihtsalt ei sobi rahvusluse mõõtmiseks.

Põhja-Eesti tagasihoidlikuma rahvusliku aktiivsuse seletamisel rõhutab Laar, et andmed laevaseltsi Linda liikmeskonna kohta on puudulikud ja see mõjutab tugevalt üldist pilti, jättes aga tähelepanuta asjaolu, et see rahvuslik ettevõtmine võis paljude asjaosaliste endi jaoks olla eelkõige pigem hoopis majanduslik. Samas suudab ta jätta täiesti mainimata 1858. aasta talurahvarahutused, mille mahasurumisega ilmselt tasalülitati ka vähemalt osa Põhja-Eesti võimalikust rahvuslikust aktiivist.

Ajalehtede puhul käsitleb ta tellijate arvu lugejate arvuna, mis on kindlasti eksitav – viib rahvuslike väljaannete ühiskondliku mõjukuse olulise alahindamiseni. See on kummaline, sest samas tsiteerib Laar ise August Kitzbergi mälestusi sellest kuidas inimesed Sakala ilmuma hakkamise puhul kokku kogunesid, et seda üheskoos lugeda ja selle üle arutleda. 19. sajandist pärinevad mälestused, aga ka ilukirjanduslikud teosed, kus õhtuti teomajas või päeval heinamaal söögipausi ajal valjusti ajalehte ette loetakse, lubavad oletada, et selline praktika ei olnud väga ebatavaline.

Mulle tundub, et Laari käsitlus näitab nii rahvusliku liikumise kandepinda kui ka äratajate ringkonda meie rahvuslikul ärkamisajal tegelikust väiksemana. See sobib kokku kontseptsiooniga, mille kohaselt oli rahvusliku eneseteadvuse kasvu juures võtmetähtsusega roll just suhteliselt väikesearvulisel äratajate (ideeliste eestvedajate) võrgustikul, mitte eesti rahva üldisemal sotsiaal-majanduslikul edenemisel, mille tõttu edasijõudnud eestlased saavutasid ärkamisaja jooksul lihtsalt sellise kriitilise massi, mis võimaldas järjest enamatel jätkata sotsiaalsel redelil tõusmist omaenese rahvust minetamata (kui esile tõusid üksikud, oli nende saksastumine ümbritseva keskkonna mõjul lõpuks paljuski möödapääsmatu – mida rohkem oli aga tõusjaid, seda enam hakati kujundama seda keskkonda enda näo järgi), kuigi just see aitaks seletada ka äratajate endi esiletõusu – nad olid osa suurest ühiskondlikust protsessist (üks selle avaldumisvorm), mis nende tegevuse mõjul hoogustus ning selgema kuju võttis, mitte seda protsessi käivitav jõud.

Alberto Mussa “Qāfi mõistatus”

Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa (sünd. 1961) hermeneutiline romaan “Qāfi mõistatus” on sisuliselt ülistuslaul islamieelsele araabia kultuurile; ajajärgule, “mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil.”

Mussa sündis Rio de Janeiros, aga tema isa suguvõsa on pärit tänapäeva Liibanoni ja Palestiina aladelt. Ta ise esineb selles teoses jutustajana, kes on õppinud klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, tudeerinud Lähis-Ida arheoloogiat, uurinud üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvunud beduiinide etnograafiaga, õppinud pähe pea kogu islamieelse araabia luule ja õppinud sügavuti tundma täheteadust, et rekonstrueerida poeem, mille sisu vanaisa oli talle kunagi lapsepõlves jutustanud portugali keeles.

“Juba esimesel korral lummas mind lugu poeedist, kes rändas tundmatu naise otsinguil läbi kõrbe; mõistatusest, mis käis ringina tervet maailma ümbritseva muinasjutulise mäe kohta; džinnist, kes oli ühesilmne ja pime ning suutis ajas rännata,” meenutab Mussa.

Paraku ei soovi keegi tema poolt taastatud poeemi õigeks tunnistada. Seda peetakse võltsinguks. Nii ei õnnestu Mussal seda ka kunagi avaldada. Kuid see kõik on alles sissejuhatus, mille järel ta viib lugejad retkele mineviku müütilisse universumisse, asub teravmeelselt mängima keele ja sõnade tähenduste, vanade müütide ja legendidega.

Kalle Kasemaa teatab kõnealuse teose eestikeelse väljaande ümbrispaberil, et see “on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.” Sellest võib jääda ekslik mulje, et see ei pruugi pakkuda palju neile, kes nimetatud sfäärist juba mõningast ettekujutust omavad. Tegelikult võib pakkuda küll. Eelkõige huumorit. Ma arvan, et Mussa oli seda romaani kirjutades pidevalt naerukrampides, sest ainult tema ise mõistab kõiki neid nalju, mis sinna ära on peidetud. Minul jäid osad kindlasti tabamata.

Samas ei ole ma kindel, et see võiks minna hästi peale inimestele, kelle jaoks isegi Ali Baba on lihtsalt üks halvaamark või internetikaubamaja. Mingisugused elementaarsed eelteadmised sellest maailmast on lugejale siiski vajalikud, sest muidu võib selle näiliselt kergekaalulise raamatu hindamine osutuda ülejõukäivalt raskeks. Ja mida rohkem teatakse, seda vaimukam see ilmselt tundub.


Qāf on araabia tähestiku (tähestiku mõtles aga välja naine, nagu kirjutab Mussa, kes ihkas kinni püüda aega) tänapäeval kõige enam kasutatavas versioonis 21. täht, numbrina 100, sõnade “saatus” ja “suund” algustäht. Ühtlasi on Qāf hiigelsuur müütiline mägi, mida keegi ei ole katsunud ega näinud, mis ümbritseb ja piirab Maad ning hoiab seda tasakaalus – Qāfi mõistatuse lahendust kujutav joonis on toodud selles raamatus leheküljel 117. (See oli vihje huvilistele, kes armastavad alustada raamatute lugemist lõpust, et jõuda kohe mõistatuse lahenduseni.)

Alberto Mussa romaani on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.

Kene Vernik “Hea une teejuht”

Enne seda, kui lavale ilmus Kene Vernik, oli unetuse ravimine mulle tuntud ainult filmist “Mehed ei nuta” (1968). Huvitaval kombel meenutab ta veidi ühte noort arsti, keda seal kehastas Helle Juksar (omal ajal kuulus mannekeen, kellele see jäigi paraku ainsaks filmirolliks). Ei tea, kas see film võis teda oma elukutse valikul kuidagi inspireerida?

Okei, see selleks. Vernik jäi tegelikult silma juba kümne aasta eest telesaatest “Eesti otsib superstaari”, kus oli minu mäletamist mööda isegi veidi juttu sellest, et ta käis ülikooli kõrvalt tööl unekeskuses. Pärast seda olen igatahes juhtunud korduvalt lugema ka tema temaatilisi artikleid ning temaga tehtud intervjuusid (näiteks Telegramist). Ühtegi teist unetehnoloogi ma ei teagi. Seega on ta minu jaoks selles vallas täielik autoriteet. (Kui mitte arvestada Sigmund Freudi, kelle lähtepunkt ja vaatenurk on siiski hoopis teine).

“Hea une teejuht” on, nagu ütleb alapealkiri, praktiline käsiraamat unetusest jagusaamiseks. Vernik toetub teadusuuringutele, kuid see ei tähenda, et tekst oleks tavalugejale liiga keeruline. Kohati toob ta küll sisse selliseid erialatermineid, mida ma ausalt öeldes täna enam ei mäletagi, aga need ei mõju häirivalt. Raamat on hästi liigendatud. Sellest leiab nii teooriat, praktilisi näpunäiteid, kirjeldusi patsientide juhtumitest kui ka autori isiklikest kogemustest. Ainuke kriitiline märkus puudutab seda, et vahepeal kasutatud roosa kiri roosal taustal ei ole just kõige kergemini loetav. Õnneks esineb seda suhteliselt vähe.

Avaldatud on ka lugejatele mõeldud kahekuine eneseabikava, mida ma ei ole järginud, sest mul lihtsalt ei ole aega selles toodud ülesannete täitmiseks (mõttepäevikud, töölehed jne.). Isegi raamatust blogipostituse kirjutamiseni jõudsin alles nüüd, kuigi see sai ostetud juba oktoobris, kui see ilmus, ja lugemisest on samuti möödas juba… veidi aega.

Kokkuvõttes jäi mulje, et minu olukord ei ole selles osas (pean silmas unetust) praegu kõige hullem, kuid probleemiga tuleks siiski tegeleda, et see ei süveneks. Näiteks võiks vältida õhtuti arvuti kasutamist ja hakata regulaarselt trenni tegema. Nojah, võiks, aga… eee, võib-olla see kunagi tõesti õnnestub. Vähemalt mõelda selle peale ju võib. Peaasi, et suund on õige.

Lõpetuseks peatun siin veidi ühel teemal, millest selles raamatus võinuks ehk rohkem juttu olla.

Kohe üsna alguses toob Vernik välja, et “on teada, et inimesed magasid varasematel aegadel polüfaasiliselt ehk siis tehti kaks või rohkem pikemat uneaega ning niinimetatud ühte ööund hakati magama siis, kui 19. sajandil toimus suur tööstusrevolutsioon, kus töötunnid muutusid ääretult oluliseks, nii et vajalik uni suruti tihedalt öösse ja selle arvelt hakati näpistama töötundide kasuks.”

Olen kuulnud, et osadel minu esivanematel (talurahvas, mitte töölised) oli kombeks terve perega öösiti üles tõusta, kõhud täis süüa ja uuesti magama minna, et hommikul kohe tööga pihta hakata. Vernik sellist tegevust ilmselt heaks ei kiidaks. Vähemalt lk 122 märgib ta vanemaealiste unehügieenist kirjutades, et selline öine ärkamine, mis tükeldab ööund, tekitab uinumisraskusi. Samas… kui üks ööuni on tegelikult alles nii hiljutine nähtus, kas ei või inimese organismile sobida siis paremini hoopis mingi varasem, polüfaasiline rütm? Mitte sellisel kujul nagu seda tänapäeval vahest propageeritakse (a la magad 8×20 minutit ööpäevas), vaid midagi sarnast sellele nagu see võis olla siin vanasti, kui öist und katkestas lihtsalt pikem paus, mille kestel oldi ärkvel, söödi ja tehti muid toiminguid.

Mina selle küsimuse vastust ei tea, aga oleks huvitav teada.