Indrek Rohtmets “101 Eesti looduspaika”

Indrek Rohtmets on hariduselt bioloog, kuid see ei tähenda kaugeltki seda, et tema “101 Eesti looduspaika” räägiks ainult floorast ja faunast. Nõndasamuti ei ole jõed ja järved, sood ja rabad ainsad paigad, millest selles raamatus juttu on tehtud. Võib öelda, et autori vaade on umbes sama laiahaardeline nagu ajakirjal Horisont, mille peatoimetaja ta pikalt oli. Mööda ei saa geoloogiast, kultuuriloost ja ajaloost laiemalt. Leidub isegi teateid tuleviku kohta, mil mõni paik tõuseb, teine langeb selle sõna kõige otsesemas mõttes.

“Üldistuste pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust,” kirjutab autor ise. “See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada.”

Mulle tundus lugedes, et seda raamatut oleks just hea kasutada omamoodi matkajuhina, kust saada inspiratsiooni kodumaa tundmaõppimiseks. Näiteks Põhja-Sakala vallas asuvatest paikadest saab kokku raja, mis algab Lõhavere linnamäelt, viib läbi Vanaõue luidetest (19. sajandil kulges nende vahelt tee, mida mööda Carl Robert Jakobson käis Kurgjalt Viljandis Sakalat toimetamas), põikab Hüpassaarde ja sealt Mulgi heinamaadele (asuvad ikka Soomaal, mis on teatavasti kaugel Mulgimaast) ning suubub lõpuks Halliste jõe ääres puisniitude rüppe. Paras väike automatk, väljasõit grüünesse.

Kui uskuda raamatus toodud kaarti, peaks sellele teele jääma ka Tamme paljand, aga see asub tegelikult hoopis Võrtsjärve idakaldal, nagu on märgitud ka autori tekstis. Kas see on ainuke taoline apsakas või leidub neid veel, seda ma öelda ei oska, sest kaugemaid paiku ma nii hästi ei tea ega hakanudki nüüd kõiki selle kaardi pealt järgi vaatama. Igatahes tasub panna oma täpsem marsruut mõne kaardirakenduse abil paika juba enne teele asumist, mitte alles sihtpunkti lähistele jõudes (muidu võib lõpuks selguda, et see asub hoopis kusagil mujal).

Kui see väike viga kõrvale jätta, võib muidugi alati viriseda ka paikade valiku kallal. Viljandimaalt on läinud sisse veel ainult Loodi põrgu ja Õisu põrguorg. Mina oleksin pannud sinna kindlasti, näiteks, ka Viljandi ürgoru, millega tutvumiseks sobib hästi Viljandi järve ümber kulgev terviserada. Aga see on samas nii tuntud, et ei vajagi ilmselt enam sellist reklaami.

Tegelikult saakski 101 looduspaika kokku juba ainuüksi Viljandimaalt. Ja eks sama kehtib kahtlemata ka kõigi teiste maakondade kohta. Valiku tegemine on seega nii või teisiti raske.

Eriti meeldis mulle see, et viimaseks paigaks, millega tasub tutvuda, on pandud koduõu. Enne, kui käid ära Nuustakul, õpi tundma oma koduõue! – võiks ju olla meie kõigi deviis. Aga kui oma õues toimetamisest siiski väheks jääb, leiab sellest raamatust küllaldaselt tutvustusi paikadest, mida iga eestlane võiks kordki elus oma silmaga näha. Nende kõigi läbikäimiseks kuluks muidugi aastaid, aga kokkuvõttes saaks nii oma kodumaast üsna ilusa pildi.

Lühidalt: väärt raamat, mida on põhjust ikka ja jälle uuesti kätte võtta, kui tuleb tahtmine külastada mõnd kaunist looduspaika, kuid kindlat sihti veel silme ees ei ole.

Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Céline “Surm järelmaksuga”

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) oli geniaalne kirjanik, aga täiesti pöörane antisemiit. Tema romaanide kolekirjanduslik stiil on avaldanud tugevat mõju maailmakirjanduse arengule, aga Teise maailmasõja ajal ajakirjanduses üllitatud antisemiitlik propaganda oli nii räige, et osad natsid pidasid seda lausa kontraproduktiivseks – olukorra tõsidust ilmestab näiteks see, et 1944. aastal kuulutas ta ühel Saksa suursaatkonnas Pariisis toimunud õhtusöögil veendunult, et Hitler on mõrvatud ja asendatud juudist teisikuga. Céline oli natside innukas kollaborant.

“Surm järelmaksuga” on tugevalt autobiograafiliste sugemetega teos, mis ilmus prantsuse keeles 1936. aastal, kuid muidugi mitte päris täpselt elust maha kirjutatud. Minajutustaja räägib selles (“Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kasvõi maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.”) oma vastikust lapsepõlvest (ema “tegi kõik selleks, et ma elada saaksin, aga ma poleks üldse pidanud sündima”), elust enne sõjaväkke minekut. See on kohati väga haige, jälk, jõhker ja perversne lugu.

Céline’i ema oli selle raamatu ilmumise ajal veel elus (huvitav, mida arvas sellest tema?), aga isa juba surnud. Samuti oli selleks ajaks surnud Henry de Graffigny (1863–1934), kelle järgi on loodud tegelaskuju nimega Courtial des Pereires. Nimetatud tegelane esineb selles romaanis teise isakujuna, aga tegelikult tutvusid Céline ja Graffigny alles 1917. aasta sügisel, mil Céline oli juba sõjaväeteenistusest vabastatud.

Mis põhineb selles raamatus tõsielul, olles kantud vaid ajaliselt ja geograafiliselt teise kohta ning omandanud jutustuse huvides uusi värve ja detaile, ja mis on täielik väljamõeldis, seda teadis ilmselt üksnes autor ise. Vähemalt minajutustaja, nii palju kui teada, omas suurt ühisosa inimesega, kes oli tema prototüübiks. Järgnevalt on toodud mõned stiilinäited, mis iseloomustavad tema üldist hoiakut ja suhtumist.

“Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.”

“Tõeline viha, see imbub sügavusest, see tõuseb lapsepõlvest, kui sind kaitsetuna tööle heideti. See viha on võimeline su tapma. Seda on nii palju, et seda jääb alati kõikjale. Seda purskab üle ilma, nii et see mürgitab kõik, nii et selle peal kasvab ainult kurjust, keset surnuid, keset elavaid.”

“Kõige tähtsam ei ole mitte teada, kas sul on õigus või mitte. Sellel pole tegelikult erilist tähtsust… Kõige tähtsam on, et inimesed su rahule jätaks… Kõik ülejäänu, see on sitt.”

See oli vist Balzac (võib-olla ka mitte, ma ei mäleta enam, kuid tema suhu see sobiks), kes märkis, et looming õitseb inimlikul viletsusel. “Surm järelmaksuga” on selle mõttetera suurepärane kinnitus – see raamat on päris hea (tegelikult osavalt komponeeritud ja kirjutatud), aga samas üsna eemaletõukav (õudne lugu; hakkab kohati nii vastu, et tahaks selle käest panna ja enam mitte kunagi avada).

Arvatavasti valiti see uue tõlkekirjanduse sarja Hieronymus üheks avateoseks sooviga tõmmata projektile rohkem tähelepanu (skandaalne autor, väga emotsionaalne tekst). Paistab, et see soov ei ole seni täitunud. Väike uudis esitlusest ja Sirbis ilmunud intervjuu tõlkijaga on kõik, mis siin viitamist väärib. Ühtegi eestikeelset arvustust ei õnnestunud leida.

Tõlkija Heli Allik avaldas viidatud intervjuus arvamust, et Céline’i antisemitism oli mitte läbimõeldud seisukoht, vaid “pigem mingit laadi luul, mille juures see, et tema neurooside fokuseerimisobjektiks sai juut, oli peaaegu juhuslik.”

Võib-olla andis selle luulu avaldumiseks tõuke see, et Céline oli meeletult armunud ühte USA tantsijannasse, kellele ta pühendas oma esikromaani “Reis öö lõppu” (1932, e.k. 2010), kuid kes abiellus hoopis ühe teise mehega, kes oli juhtumisi juut. “Surm järelmaksuga” üldiselt juudivihast ei nõreta, kuid kujutab ilmekalt kogu seda sotsiaalset ja moraalset olustikku, millest see võis võrsuda. Isa, keda minajutustaja vihkab, kipub ikka ja jälle siunama juute, araablasi, neegreid ja vabamüürlasi. See päritud hoiak, mille Céline ilmselt oma isalt üle võttis, võimendus hiljem temagi puhul groteskini.

Kui lugeda seda raamatut autori eneseanalüüsina, aitab see tegelikult näha tema pöörase antisemitismi ja natsivaimustuse juuri. Kogu teose finaaliks on minajutustaja otsus minna sõjaväkke, mis peaks kujutama endast justkui vastuhakku vanematele, kogu tema elu muutvat pööret – pääsemist maailmast, mis teda seni ümbritses – nii vastandub silmapiiril terendav range distsipliin Céline’i käsitluses kaootilisele lapsepõlvele, kus valitses alaline hirm ja ebakindlus. Tema ühiskondlikud hoiakud peegeldasid nähtavasti seda isiklikku kogemust.

D. F. Wallace “Teatavate piiride poorsusest”

Kui neid tutvustati, ütles mees mingi vaimukuse, lootes meeldida. Naine naeris laginal, lootes meeldida. Siis sõitis kumbki üksinda koju, pilk otse ette suunatud, nägu mõlemal ühtemoodi viltu.

Nii algab David Foster Wallace’i (1962-2008) “Radikaalselt kokkusurutud lugu postindustriaalsest elust”, mis on tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud jutuvaliku “Teatavate piiride poorsusest” (inglise keelest tõlkinud Aet Varik) avanguks. See on hea algus.

Paraku mainitud lugu aga sellega ei lõpe, vaid läheb veel sama pikalt edasi. Ülejäänud jutud ei ole nii lühikesed, kuid kannatavad sageli sama häda all – need on umbes poole pikemad kui tingimata vaja.

Wallace, nagu Vikipeedia kinnitab, kannatas depressiooni all ja lõpetas elu enesetapuga. Lugedes on tõesti tunda, et nii võis see olla. Kõige parem sõna selle jutukogu kirjeldamiseks ongi minu meelest depressiivne.

Raili Marling märgib järelsõnas, et Wallace oli üks USA kirjanduse plakatipoisse, keda tasub lugeda oma ajastu ereda näitena. “1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses oli Wallace osa teatud elustiilist, mis oli ühelt poolt intellektuaalselt ambitsioonikas ja teisalt (õpitult) hooletu,” kirjutab professor Marling.

Mõeldes, kellega teda võiks võrrelda tänapäeva Eestist, meenus mulle millegipärast Maarja Kangro. Midagi on neis sarnast, kuigi nende loomingus väljenduvad väärtushinnangud, suhtumised ja hoiakud on kohati siiski üsna erinevad.

“Etturid” (Ugala)

Taago Tubina lavastuse aluseks on Eno Raua samanimeline romaan, mis ilmus esmakordselt 1968. aastal. Lavastuse reklaammaterjalides rõhutatakse, et see “oli oma aja kohta äärmiselt julge teos”. Sakalale antud intervjuus ütles Tubin koguni: “Selline romaan poleks tõesti tohtinud Eesti NSV-s ilmuda. Aga võib-olla just ainult sellel üürikesel ajahetkel, kui tsensorite peas valitses segadus, see ilmuda saigi. Kohe keerati kraanid jälle kinni.”

Noh, olgem ikka täpsed! 1967. aastal sai Raud sellega Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuskomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud romaanivõistlusel lausa ergutusauhinna – 1000 rubla. Päris suur raha. Võrdluseks, et teadusasutustes tõsteti miinimumpalk samal aastal alles kuuekümnele rublale, ajaleht Sirp ja Vasar maksis viis kopikat.

1969. aastal kirjutas Kanadas ilmunud Välis-Eesti ajaleht Vaba Eestlane seda romaani tutvustades: “Kolm sõdurit-metsavenda on romaanis esitatud usutavalt inimlike kujudena ja nende dialoog on ära trükitud üllatava avameelsusega. Mingit meelevaldset “bandiitide” hirmsaks tegemist teoses ei esine, sündmustikku ja metsavendade (milleks neid kutsutakse) hingeelu on kirjeldatud küllaltki objektiivselt. Põhiteesiks on aga siiski nende metsavendluse mõttetus ja paratamatu hukkumine.”

Lavastus ei järgi üks-ühele romaani. Eile esietendust vaadates tundusid need tegelased siiski üsna karikatuursed kujud. Ja kogu loo suunitlus muidugi täiesti selge. Paratamatult tuli pähe mõte, et sama hästi võiks näiteks Ruuben Kaalep, kelle isa oli soomepoiss, kirjutada näidendi hävituspataljonlastest, sest Eno Raua romaan (ja see lavastus) mõjub kokkuvõttes ikkagi kaudse õigustusena autori isa tehtud valikutele.

Just nendel aastatel, kui leiab aset kõnealuse loo lõppmäng, valmis Mart Raua kuulus “Laul Stalinile”. See valiti siis mitmesaja luuletuse hulgast välja auhinnale, mille suurus oli 3000 rubla. 1940-ndate lõpus oli rubla väärtus palju väiksem kui pärast 1961. aasta rahareformi, ajaleht Sirp ja Vasar maksis siis 50 kopikat, aga tegemist oli ikkagi päris kopsaka summaga. Sellise panegüürika eest maksti hästi.

Hästi maksti ka hävituspataljonlastele. 1941. aastal teenis vabatahtlikult hävituspataljoni astunud Raud metsavendade vastu võideldes viis rubla päevas (Sirp ja Vasar maksis siis 15 kopikat).

Eno Raua “Etturid” ilmus trükist vahetult pärast Praha kevade mahasurumist. Milline oli selle teose sõnum toonastele noortele lugejatele? Kas mitte see, et ajalugu on olnud küll ebaõiglane, paljud inimesed on jäänud selle hammasrataste vahele, aga lootus iseseisvuse taastamisele on perspektiivitu, parem kohanege valitseva riigikorraga, mineviku külge klammerdudes rikute ainult enda elud ära ja teete kahju ka teistele?

Sel moel vaadates oli Raua romaan lihtsalt oma isa võitluse jätkamine teiste vahenditega, teenides sel ajal käinud psühholoogilises sõjas noorte hingede pärast sisuliselt sama eesmärki, mida mõned aastad hiljem valminud mängufilm “Valge laev” – minu arvates väga huvitav ja põnev film, aga ideoloogiliselt kindlasti mitte nõukogudevastane.

Minu emapoolne vanaisa varjus metsa nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest, märkides seda meenutades, et oli andnud oma sõdurivande Eesti Vabariigile. 1941. aastal pääses ta küüditamise eest pakku, sest teda hoiatati, aga 1949. aastal viidi Siberisse koos naise ja lastega. Hiljem oli ta veendunud, et kunagi saab Eesti taas vabaks. Ja enne surma õnnestus tal see veel isegi ära näha.

Hea lavastus, aga küsitava sõnumiga

Mõeldes oma vanaisale, ei saa ma kuidagi nõustuda selle pildiga, mille “Etturid” metsavendadest maalib. Metsa minek oli riskantne valik (sõja ajal võis mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eest karistada surmanuhtlusega), aga paljudele tähendas see siiski ellujäämist.

1941. aastal läks metsa ka üks minu isapoolne vanaonu. Vanaema kirjutas enda vennast oma mälestustes: “Aga siis tuli sõda, läks metsa. Kui sakslased tulid ja jälle pidi minema, ütles, saagu mis saab, metsa küll ei lähe, see sööb närvid ära. Siis saatsingi teda jaama. Esimene kiri tuli Krakovist, oli seal õppelaagris. Siis jäi difteeriasse ja kirjutas, et kui haiglast tuleb, saab ühe kuu puhkust, et tuleb koju. Puhkust sai küll, aga saadeti Saksamaale, ja siis kohe rindele. Sealt kirjutas, et nii palju kaaslasi ümberringi langeb, et Jumal teab millal minu kord tuleb. Ja kui kirja kätte sain, oligi tema kord juba tulnud. 9. detsembril oleks saanud 23 aastat vanaks, kuid 1. detsembril suri. Kaaslased kirjutasid, et 28. novembril saadeti luurele, tagasi tulles sattus vaenlase vahipostile ja sai haavata. Kaaslased viisid ta väeossa tagasi, kaks päeva vaevanud kole kõhuvalu, ja oligi kõik. 5. veebruaril oli Rapla kirikus mälestusjumalateenistus. Ja jäi temast siin ainult mälestus. Mitte haudagi. Kaaslaste kirjas seisab, et on Stanislavovo kalmistul.”

“Etturid” räägib sõjajärgsetest aastatest, aga toonased käigud olid määratud paljude puhul ette ära juba varasemate valikutega. Küllap oleks minu vanaonugi siis ikkagi metsa läinud, kui ta selle ajani oleks elanud. Ajalehes Eesti Sõna avaldatud surmateates leinasid teda ka “kaaslased-metsavennad”. Ma keeldun uskumast, et “Etturid” annab tõetruu pildi sellest, milline tema siis võinuks olla.

Küsimus ei ole mingis rahvuslikus narratiivis või metsavendluse rüütamises idealiseeritud loori. Metsavendade hulgas oli muidugi igasuguseid tegelasi. Ka jõhkraid kurjategijaid, kelle kohta sõna bandiit kõlab väga leebelt – taolised ühiskondlikud murdeajad, mil seadus ja kord kokku varisevad, vabastavad alati kammitsatest tüüpe, kelle ohjeldamiseks need ongi vajalikud.

“Etturid” on tugeva üldistusjõuga, aga mulle tundub, et see annab metsavendlusest umbes sama adekvaatse ettekujutuse nagu samal romaanivõistlusel III auhinna saanud Luise Vaheri romaan “Päeva palge ees” kolhoosielu algaastatest. Vaher, kes kuulus 1941. aastal samuti hävituspataljoni, sai siis preemiaks 2000 rubla.

Millist sõnumit kannab “Etturid” endas tänapäeval? Esietendusel jäi mulle silma, et publiku hulgas viibisid ka mõned kaitseliidu Sakala maleva juhatuse liikmed. Kas nad võiksid organiseerida seda lavastust vaatama noorkotkaid ja kodutütreid? Kindlasti, kui nad tahavad sisendada neile arusaama, et isamaaline kasvatus loob mõttetuid illusioone, mis võivad viia elus ummikusse.

Lavastus on hästi tehtud, soovitan minna vaatama, aga… jah, selle ideoloogilise alltekstiga mina küll nõustuda ei saa. Lisaks tuleb hoiatada, et näidatakse palju joomist ja suitsetamist ning kõlavad mõned ootamatud kärgatused, püssipaugud, mis võivad ehmatada. Saalis pidi mõni vanem inimene vahepeal isegi kotist tablette otsima. Vähemalt üks vaataja lahkus poole vaatuse pealt ka nii, et enam tagasi ei tulnudki.

Tiit Hunt “Eesti kalad”

Teine, täiendatud trükk. Esimene ilmus 2012. aastal.

Eesti vetes elab üle seitsmekümne kalaliigi, neist seitse on praegu looduskaitseseaduse alusel kaitse all. Käesolevas raamatus on kirjeldatud 69 liiki, nende hulgas mõned sõõrsuud (silmud ja merisutt), keda ei loetagi päris kaladeks. Iga liigi puhul on toodud välja mõõtmed, levik ja elupaik, info sigimise ja toitumise kohta ning teised sarnased liigid.

Kõigil on juures ka suured fotod, mille järgi need kalad looduses kergesti ära tunneb. Sisuliselt võib seda raamatut kasutada kalade välimäärajana.

Lisaks eesti- ja ladinakeelsetele nimetustele on toodud kõigi liikide nimed ära ka soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles. Sellest võib ilmselt olla abi neile, kes puutuvad kokku mujalt tulnud kalastajate ja kalaturistidega, aga neid on ka niisama huvitav lugeda, sest levinumate kalaliikide nimed kuuluvad kindlasti iga keele vanimate sõnade hulka. Need annavad aimu kultuurikontaktidest ajal, mil siin ei olnud veel isegi riikluse algeid.

Näiteks Peipsi järves elav rääbis on läti keeles repsis, aga vene keeles, kus sellel on palju vasteid, tuntud ka ряпушка nime all. Angerjas on soome keeles ankerias, läti keeles zutis, aga leedu keeles unguris. Särg on soome keeles särki, rootsi keeles mört ja läti keeles rauda (hea meelde jätta: särki-mört-rauda). Teib on soome keeles seipi, lõhe lohi, siig siika, harjus harjus, haug hauki, turb turpa jne.

Samas on selliseidki liike, mille eestikeelne nimetus erineb kõvasti soomekeelsest, aga sarnaneb läti-, leedu- või venekeelsetele (linask, viidikas). Mõne liigi nimetus on täiesti universaalne (karp), aga mõne puhul langeb just meie omanimetus laiemast mustrist välja. Üks selline on näiteks Eesti rahvuskalaks valitud räim, mis sobib teistega hästi kokku ainult silguna. Kust see räim meile on tulnud?

Kalanimede päritolu on kindlasti teema, mida Eesti keeleteadlased-ajaloolased võiksid lähemalt uurida.

Lõpetuseks üks lihtsam viktoriiniküsimus: mis liiki oli teadaolevalt suurim Eestis püütud kala? Annan kolm vihjet. 1. See kala kaalus 136 kilogrammi ja oli 2,9 meetrit pikk. 2. Kätte saadi ta 1996. aastal Muhu saare lähistelt. 3. Hiljem ei ole seda liiki kalu Eestis tabatud.

Vastuse leiab kõnealusest raamatust. Aga muidugi ka guugeldades. Nii sain nüüd lisaks teada, et see kala oli hinnanguliselt ligi viiekümne aastane. Päris vana.

Samas mul vanaisa rääkis kunagi minu lapsepõlves, et kui tema alles laps oli, tõmmati ühest järvest, mida enam ei ole, välja hobusevankri pikkune haug, kelle selja peal kasvas sammal. Loo moraal oli selles, et õnge tuleb kõvasti käes hoida, et kala seda minema ei viiks. Mine tea milline elukas konksu otsa võib sattuda.

Primo Levi “Kas see on inimene”

Vaguniaknad suleti kohe, kuid rong hakkas liikuma alles õhtul. Kergendusega olime kuulnud teekonna lõppsihti: Auschwitz. Siis, ja meie jaoks iseäranis, polnud sel nimel tähendust, kuid kusagil siin maa peal ta ometi pidi asuma.

Primo Levi (1919-1987) oli pärast Teist maailmasõda üks esimesi, kes enda mälestused holokaustist kirja pani. Oma raamatu “Kas see on inimene” (1947) kirjutamist alustas ta juba 1945. aasta lõpus, kui jõudis tagasi Itaaliasse.

Minu vaguni neljakümne viiest inimesest jõudsid koju tagasi ainult neli, ja meie vagunil vedas kõige rohkem.

Auschwitzis nähtu ja läbielatu viisid kogu ülejäänud elu kestnud võitluseni ängistava depressiooniga, mis lõppes viimaks ilmselt enesetapuga (selline on ametlik seletus, aga vähemalt osad tema tuttavad pidasid seda õnnetusjuhtumiks – Levi kukkus oma kortermaja trepikojas kolmandalt korruselt surnuks).

Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha.

On teada, et Levi oli oma elu lõpus sügavalt häiritud revisionistide katsetest holokausti eitada ja pisendada. Tema oli selle ise üle elanud, päriselt surmalaagrist läbi käinud. Kirjutanud väga avameelselt sellest, mida ta oli oma silmaga näinud.

Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud.

Raamat on muidugi valus, kurb ja masendav, aga jätkuvalt vajalik.

“Mida kaugemale minevikku jääb Teine maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas,” märkis Mart Juur kunagi seda arvustades. “Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.”

“Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks,” leidis aga nüüd blogija Marca.

Jah. Mina olen veelgi pessimistlikum. Meenub lugu Eesti pearabist, kes keeldus 1941. aastal Nõukogude tagalasse evakueerumisest ja keelitas teisigi seda mitte tegema. Ta oli õppinud kunagi Saksamaal ning rääkis, et sakslased on kultuursed inimesed, keda ei ole vaja karta. Hiljem olla teda aga aetud Tallinnas alasti vankri ette rakendatuna mööda Narva maanteed, teeääred täis naervaid tallinlasi, kuni ta surnult kokku vajus. Pole kindlaid tõendeid, et tema lõpp oli tegelikult selline, aga see ei olegi hetkel oluline. Mõne aasta eest oli seda lugu jagatud Facebookis ühes grupis, kus leidus kümneid inimesi, kes pidasid seda naljakaks.

Varem olin ma arvanud, et tõenäoliselt ei vasta see lugu tõele, sest ei ole lihtsalt võimalik, et eestlased siis sedasi pealt vaatasid ja naersid, kui vana juuti avalikult mõnitati. Hea küll, võib-olla ei oleks julgetud sekkuda, aga et inimesed võinuks siin tänaval sellist vaatepilti nähes naerda – seda ma ei uskunud.

Ja ei taha tänagi uskuda. Aga vaadates seda, milliseid “nalju” peab vaimukaks see (nii noorte kui ka vanade) inimsuse dogmast loobunud EKRE-meelsete sitapostitajate (shitposters, kui kasutada neile endile meelepärast võõrkeelset väljendit) subkultuur, ei saa küll olla kindel, et midagi sellist ei juhtunud. Kui sellise mentaliteediga inimesi leidub siin tänapäeval, võis neid kahtlemata olla ka toona. Ja “Kas see on inimene” tunduks neile võib-olla samuti naljakas, kutsuks esile lihtsalt irvitamist.

Eestlaste vastutus holokausti eest on küsitav, kuid osalus selles siiski fakt. Tapetud kaasmaalaste, kohalike juutide nimed on suures osas teada. Inimesi mõrvati tervete perekondade kaupa.

Ma ei usu, et Levi raamat võib morjendada neid (kui nad seda üldse lugema juhtuvad), kelle silmis holokaust on justkui mingi suur nali – nemad naeravad tõenäoliselt ka tema loo üle. Küll aga võib see panna tõsiselt mõtlema inimesi, kelles on säilinud elementaarne inimlikkus.