Rosa Liksomi räpane Soome

1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik Rosa Liksom (Finlandia preemia laureaat) ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.

Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.

Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).

“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.

Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.

“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.

Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.

Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.

Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.

Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.

PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas,” mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.

Arvustus ilmus 18. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Esitleti uut õpikut

Neljapäeval esitleti Tartu Ülikooli raamatukogus uut õpikut “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse”, mis on esimene selline eesti autorite poolt kirjutatud eestikeelne raamat nüüdisaegses Eestis. Raamatu autorite poolt esinesid sõnavõttudega Eiki Berg ja Rein Toomla. Tartu Ülikooli Kirjastust esindas Ivo Volt.

“Rahvusvaheliste suhetega on tegeletud pea sama kaua, kui inimkond on toiminud siin maamunal, aga rahvusvaheliste suhete akadeemiline käsitlus sai alguse alles umbes sadakond aastat tagasi,” seletas Berg. Tartus hakati neid tema sõnul esmakordselt õpetama alles 1993. aastal.

Õpiku valmimiseks kulus viis aastat.

Berg märkis, et üks murranguline hetk oli 2015. aastal, kui otsustati avada ingliskeelne magistriõppe programm rahvusvahelistes suhetes. See tähendas, et eesti keeles neid Tartus enam magistritasemel ja doktorantuuris õppida ei saanud. Kuna Berg oli ise selle rahvusvahelistumise ehk ingliskeelsele õppekavale ülemineku eestvedaja, siis tundis ta karmavõlga, vajadust kompenseerida seda läbi eestikeelse õppevahendi valmistamise. Kõige suurema töö tegi tema sõnul ära Toomla, kelleta seda õpikut ei oleks tulnud.

“Kui keegi oleks öelnud viis aastat tagasi, et raamat on valmis viie aasta pärast, siis ma ei oleks hakanud edasi kirjutamagi,” teatas Toomla. Ta arvas alguses, et umbes aasta otsa kirjutatakse, siis pool aastat korrastatakse ja kahe aasta pärast ongi kõik valmis.

Seni on kasutatud erinevaid ingliskeelseid õpikuid. Toomla märkis, et nendega võrreldes on uus õpik täiesti universaalne, midagi häbenema ei pea. Käsitletud probleemistik on aga isegi laiem kui paljudes inglikeelsetes õpikutes. Eriti tõstis Toomla esile seda, et sisse pandi eraldi peatükk väikeriikide kohta. Selles on ka üsna palju viiteid Eestile.

Eesti kohta eraldi peatüki kirjutamist välditi teadlikult, kuid Toomla ei välistanud selle lisamist mõnda järgmisse trükki. Kui vaadata kohanimede registrit, siis leiab, et Eestit on mainitud raamatus 51 korda – vaid veidi vähem kui Ameerika Ühendriike. Selles mõttes seega ikkagi suhteliselt Eesti-keskne raamat, siinsetele lugejatele sobilik.

Kõige olulisema erinevusena tõi Toomla välja selle, et kui tavaliselt on sarnased õpikud kirjutatud ühe-kahe inimese poolt, kes lähtuvad mõnest kindlast vaatepunktist, mida nad peavad ainuõigeks, siis see õpik ehitati üles tõlgendustele. Raamatul on seitse autorit, kuid see ei tähenda, et igaüks esindab lihtsalt oma -ismi. Täiesti unikaalne on Toomla sõnul see, et peatükid on seletatud lahti erinevate -ismide kaudu, mis on tihtipeale teineteisega vastuolus. Ingliskeelsetest õpikutest sellist lähenemist naljalt ei leia.

Varem eesti keeles ilmunud raamatutest mainis ta seal Michael Nicholsoni kirjutatud õpikut “Rahvusvaheliste suhete alused” (e.k. 2004) ja Tiit Made raamatut “Rahvusvahelised suhted” (2002). Viimane on tema sõnul oma laadilt veidi entsüklopeediline (tegelikult ongi see määratletud leksikonina), Nicholsoni õpik katab aga vaid umbes 2/3 kogu probleemistikust.

Toomla rõhutas, et “Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” ei ole mõeldud kõigile. See on õpik ülikoolidele, mitte õhtukapiraamat. See nõuab süvenemist – ülikoolis õpitakse sellest üks-kaks semestrit.

Ivo Volt, kes on Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetaja, ütles siiski, et see sobib ka ülikooliharidusega iseõppijatele.

Õpik ilmus suure riikliku kõrgkooliõpikute programmi raames, mis kestab edasi. Volt rääkis, et üheksa aasta jooksul on TÜ Kirjastus andnud selle programmi raames välja 21 õpikut, millel on kokku 91 autorit. Kõige rohkem autoreid, 18, oli semiootikaõpikul. Kokku teeb see 11 tuhat lehekülge õppematerjali. Viis aastat ei ole tema sõnul sugugi kõige pikem aeg, mis ühe õpiku valmimiseks on kulunud, eriti arvestades autorite kollektiivi suurust. Kirjastuse poolt vaadates olnud koostöö selle õpiku valmimisel väga kiire, asjalik ja töine.

“Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse” tuleb välja ka e-raamatuna.

Volt märkis, et kui raamatuid tehakse, siis kiputakse lõpuks alati midagi unustama. Nii juhtus nüüd, et raamatu sees jäi mainimata, mida kujutab selle kaanele pandud foto. Volt pakkus, et see võiks olla esimeseks kvalifitseerumisküsimuseks tudengitele.

Tallinnas toimub raamatu esitlus reedel, 14. septembril algusega kell 14 Õpetajate Majas.

Omalt poolt lisan, et loenguid rahvusvahelistest suhetest on peetud Tartu Ülikoolis siiski ka enne Eesti iseseisvuse taastamist, tegelikult juba sõjaeelsel ajal. Ja 1932. aastal ilmunud “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti”, mille autor on Ants Piip, on küll lihtsalt populaarteaduslik raamat, mitte otseselt õpik, aga oli omas ajas küllaltki hea sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Minu arvates huvitav lugeda ka tänapäeval, sobib isegi öökapiraamatuks.

Jüri Kolk “Esimene…”

Jüri Kolk (sünd. 1972) on Eesti kirjandusringkondades tuntud ja tunnustatud tegelane, kelle kolmeteistkümnes raamat “Esimene malbe päev sel aastal” on esimene, mida ma temalt lugenud olen. Seda tänu sellele, et Loomingu Raamatukogus ilmununa jõudis see mulle otse postkasti.

Ei saa öelda, et ma temast varem midagi kuulnud ei olnud. Mõningaid arvustusi tema teoste kohta olin varem siiski lugenud. Armin Kõomägi kirjatükk jaanuarikuises Müürilehes tekitas isegi mõningast huvi. Aga, olgem ausad, tõenäoliselt oleks kulunud veel aastaid kuni ma tema teosteni oleksin jõudnud, kui üks neist nüüd Loomingu Raamatukogus poleks ilmunud. Selles mõttes on hea, et LR aeg-ajalt ikkagi ka Eesti autoreid avaldab.

“Esimene…” sisaldab 47 jutukildu, mis ulatuvad mahuliselt mõnest leheküljest mõne lauseni, näiteks:

Kelluke

Panin endale kellukese külge. See heliseb kui ma liigutan. Helina järgi saan teada, kus ma olen.

Hea küll, rohkem nii lühikesi juppe seal ei ole.

Üldiselt võib loetut iseloomustada popmuusikast laenatud terminiga shoegazing ehk kingapõrnitsemine. See tähendab, et tekst on kergelt hoomatav, oma ülesehituselt lihtne, kuid pretendeerib siiski teatavale intellektuaalsusele. Justkui pärit ajast, mil New Labour oli veel värske mood, mitte vana ja kulunud, et mitte öelda unustatud. Ühesõnaga: 1990-ndad (heas mõttes).

Parimatel hetkedel (“Raadi”, “Linnud”, “Haiguste ravi”) pakub Kolk päris tabavaid ülesvõtteid meie ajast, aga halvimatel kirjutabki ta tõesti nagu autor, kellelt ilmub 2-3 raamatut aastas. Tema vaatepunkti annab ehk kõige paremini edasi järgmine lause: “Kui nüüd täiesti vaba käega oletada, et esemetel on hing, siis mida võiks tunda minu kamm?”

Ma ei ütleks, et see raamat tekitas tahtmise hankida nüüd kohe kõik tema teised teosed. Aga kui mõni neist peaks kunagi juhuslikult kätte juhtuma, avaksin ma selle ja loeksin, sest midagi sealt ju ikka leida võib.

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!

Anders de la Motte “Suve lõpp”

Suvi saab varsti läbi, käes on just paras aeg võtta kätte sellise pealkirjaga raamat.

Anders de la Motte (sünd. 1971) on tunnustatud Rootsi krimikirjanik, kes käis mõned aastad tagasi Eestis kirjandusfestivalil HeadRead. “Suve lõpp” on tema viies eesti keelde tõlgitud romaan.

Mina ei olnud temalt varem midagi lugenud ega ole tänapäeva krimikirjandusega tegelikult üldse kursis. Kunagi sai loetud palju selliseid autoreid nagu Agatha Christie ja Rex Stout, aga neile järgnenu on minu jaoks tundmatu maa.

Seega ei oska ma öelda, kuhu de la Motte sellel maastikul paigutub, kellega teda saab võrrelda või mida võinuks nüüd tema varasemate teoste põhjal oodata. Võtsin selle raamatu kätte ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta.

Kiri raamatu tagakaanel ütleb: “Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul…” Samas lubatakse: “Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.”

Spoiler: lõpptulemus on tõesti üllatav, juba proloog juhatab eksiteele.

Minu abikaasa meelest oli algus parem kui lõpp. Ta leidis, et seda raamatut on üritatud kirjutada nagu filmi, aga lugedes ei mõju asjad nii nagu filmis, need muutuvad kohati liiga fantastiliseks, ebausutavaks. Nõustun selle hinnanguga.

Tõele vastab ka see, et raamatut on raske käest panna – me mõlemad lugesime selle läbi suht kiiresti, kuigi õhuke “Suve lõpp” just ei ole.

Lugu on kaasahaarav; kompositsioonitehnika väga hea, lausa eeskujulik. Peatükid on mugavalt lühikesed, tempo kiire.

Esimeses pooles toimub tegevus vaheldumisi 1983. aasta hilissuvel ning 20 aastat hiljem, kui kadunud poisi vanem õde taas minevikule näkku peab vaatama. Lugu antaksegi edasi põhiliselt läbi tema silmade. Tema hakkab täitma nö. detektiivi rolli.

Teises pooles jätkub jaht. Poisi õde peab jahti tõele, ja saab selle lõpuks kätte. See ongi suve lõpp.

Tunda on autori püüdu lugejaid pidevalt eksiteele juhatada. Või anda kätte niidiotsi, mis justkui kuhugi ei vii, kuid osutuvad lõpuks kildudeks mosaiigis, millest viimaks siiski pilt ette tuleb.

Aga eks nii olegi ju krimikirjanikel kombeks.

De la Motte töötas enne kirjanikuks hakkamist politseiniku ja turvajuhina. Seda tausta on antud raamatus samuti tunda.

PS. Raamatust on tehtud täna juttu ka ühes teises ajaveebis, kus leitakse, et eestikeelse väljaande kaanekujundus ei kõlba kuhugi. Mulle, otse vastupidiselt, tundus see kohe väga hea. Ja pärast lugemist veelgi parem. Annab üsna hästi edasi selle loo meeleolu.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt