Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Looming nr. 8, 2017

Luuletustega esinevad:

* Kai-Mai Olbri (Unenägudel on võime / mäletada tulevikku)
* Triin Soomets (kui meeldin hullule / kas olen ise hull /—/ kui meeldin koerale / kas ise olen koer)
* Lehte Hainsalu (Peipsisse! Peipsisse! laulsid lained, / enne kui läksid, et mitte iialgi naasta.)
* Jaan Kaplinski (Võin vaid paluda Jumalat / kes äratab ellu kõik surnud / ainult mitte mind /—/ kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi)
* Andrus Kasemaa (nüüd oleme vanad / kellest on saanud traktorist / kellest autojuht)
* Priit Kelder (Rohi sumiseb, õrnroheline tema. / Kuu liigub metsatukkade spaleeris.)
* Sirel Heinloo (üksinda pimesikku mängides / saab vähemalt valida / kas edasi kõndida / või paigale jääda)

Meelis Friedenthali “Vaim masinas” toob lugejate ette Georg Friedrich Parrot, kunagise Tartu ülikooli rektori, ja laiba, kellele ta oma mõttekäike tutvustab.

Juhan Voolaidi “Lõvi” (kogumikust “Läbilööjalammas ja marukoer”) viib seevastu Aafrikasse, kus turistid kohtavad rääkivat lõvi.

Maimu Bergi “Minister” ja “Clara” on pühendanud vanadele, üks räägib vanade armastusest ja teine surmast.

Toomas Haugi “Pärnu! Pärnu!” sisaldab lapsepõlvemälestusi suvisest Pärnust, emast, tädist jne.

Toomas Kall näitab aga ette kuidas Lauri Sommer tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Avaldatud on Berk Vaheri intervjuu Nikolai Baturiniga ja Aare Pilve intervjuu Maarja Kangroga. Ei räägita ainult kirjandusest, peatutakse ka ühiskonnal laiemalt, poliitikal jms.

Jaak Jõerüüt mõtiskleb riigimehelikkuse ja inimlikkuse teemal, märkides, et “riigimehelikkus ja inimlikkus ei tohiks ühegi riigitegelase ametist unistava inimese vaimus ja hinges olla teineteisest lahutatud”, kuid “paraku on inimlikud riigitegelased teretulnud ainult sellisesse ühiskonda, kus tõesti mõistetakse, et riigimehelikkust peab tuletama valemist, mille peamised komponendid on kogemus, professionaalsus ja empaatia.”

Peeter Olesk meenutab professor Karl Muru elu, töid ja tegemisi, tuues ära huvitavaid seiku ja tähelepanekuid kirjandusteadlaste töömailt.

Vahur Afanasjev kirjutab olmest ja kirjandusest, märkides, et olme on nagu kahe teraga mõõk – ühest küljest on see aidanud inimesi paremini mõista, aga teisest küljest on selle pärast ka palju kirjutamata jäänud.

Arvustused. Margit Tintso kirjutab Eda Ahi luulekogu “Sadam” kohta: “kuigi autor jätkab väljakujunenud ja äratuntava stiiliga, on luuletused varasematest konkreetsemad ja viimistletumad. Sõnamängude vahel on rohkem hingamisruumi ning ehituslikud nurgad teravamad.”

Leo Luks kuulutab, et noor Ivar Sild “luuletas nagu muistne prohvet või seestunu… /—/ Nüüd on lõõm aga leigunud ja seda puudujääki kompenseerivat vormiküpsust pole saabunud”, kokkuvõttes on tema “Mutant kuurinurgas” aga “eesti luule tublil keskmisel tasemel luulekogu, kuid pikale avaldamispausile järgnenud kaks raamatut uut kvaliteeti siiski ei näita.” Silla kaheksa varasemat luulekogu on vabalt allalaetavad.

Made Luiga kirjutab, et varjunime Köster taha peitunud autori “KrattPunktKomm” kohta: “Pärast esimest peatükki mõtlesin, et vaat kus nüüd lops, kas tõesti loen ühte väga head raamatut! Hüvad karakterid, napilt, kuid ammendavalt visandatud, mahlakas ja täpne keel, mõnus huumor. Tükk aega lugesin edasi sama tundega, siis aga pööras kõik kuidagi küsitavaks ja ma polnud enam nii kindel, mida ma õigupoolest käes hoian.”

Peeter Helme leiab, et Martti Kalda novellikogul “Viimsepäeva laupäeva hommikul” on “teatav ühisosa selle (ulme)kirjanduse žanriga, mida nimetatakse bizarro-ks. /—/ Ei tea, kas Kalda ise end teadlikult sedalaadi loomingu autoriks peab või ennast säärases kummalises traditsioonis käsitleb, kuid /—/ just veidrad, satiirilised ja kohati ka õudustäratavad tema novellid on.”

Mudlumilt väike lisandus Peeter Helme arvustusele I. V. “Aedniku päeviku” kohta, mis ilmus Loomingu juunikuu numbris.

Merlin Kotta kirjutab veidi XXI sajandi hispaania, galeegi, baski ja katalaani proosast, rõhuasetusega naiskirjanikel, nende teostel, märkamisel ja tunnustamisel.

Vikerkaar nr. 7-8, 2017

Luuletustega esinevad Hasso Krull, Maarja Kangro, Joanna Ellmann ja Triin Soomets.

Ene Mihkelsoni lühike “Harjutus” sisaldab lauseid (Mina seda kirjutavat “keegit” enese sees ei tunne. Kui ta alustab, ei tea ta kunagi, mida ta täpselt tahab. /—/ Öeldu on juba ilukõne. Hiljem tõmban ma selle maha. /—/ Seegi ilukõne vajab mahatõmbamist. /—/ Ma kustutan ka selle lõigu, sest kirjeldus on umbmäärane. Põnevus on jäänud siit välja. /—/ Seda lõiku pole vaja maha tõmmata.), mis tekitavad suurt äratundmisrõõmu.

Donald Tombergi “Arno, isa, koolimaja ja tunnid” kulgeb, nagu arvata võib, Lutsu ainetel.

Ajakirja topeltnumber on pühendatud apokalüpsisele. Avaldatud on põlisameeriklaste nägemusi, Muhammad Ibn Ishaqi “Jumala saadiku elutee” ning 10. sajandist pärit anonüümne “Deor”, mis on kõigest 42 rida pikk, kuid varustatud 11-leheküljelise põhjaliku kommentaariga (autoriks selle poeemi vanainglise keelest tõlkinud Mart Kuldkepp).

Esseed. Marina Warneri “Inglid ja masinad” viib Johannese ilmutusraamatust Hollywoodi filmideni. Urmas Nõmmik kirjutab teemal “Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel”. Avaldatud on veel Immanuel Kanti “Kõikide asjade lõpp” koos Märt Väljataga kommentaariga, Hasso Krulli “Varsti”, Ott Puumeisteri “Lõplikkuse kogemus”, Joanna Nurmise “Piltilus maailmalõpp: Tuumasõjast kliimamuutusteni”, Jaak Tombergi “Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism” ja Tõnu Karjatse “Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos”.

Lühidalt: palju juttu, kohati küll ka päris huvitavaid mõtteid ja teraseid tähelepanekuid, kuid midagi väga uut ma sealt enda jaoks ei avastanud.

Jaan Tallinn on andnud intervjuu Allan Aksiimile, räägivad tehisintellektiga seonduvast. Tasub lugeda.

Kunstiloo rubriigis peatub Maarja Kangro oma õe Kirke Kangro loomingul, millest toodud reprosid ka ajakirja kaantel ja nende vahel näha saab.

Arvustused. Rauno Alliksaar leiab, et Steven Vihalemi raamatut “6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality” on romaaniks “pisut keeruline nimetada. Sisetunne ütleb, et mingi kõiki päätükke läbiv terviklik narratiiv on olemas, aga väga-väga keeruline on sõnastada, milles see täpselt seisneb. Mõningane järjepidevusetus olekski ilmselt suurim vormiline probleem, mida teosele ette heita.” Samas on aga tema arvates tegemist ühe möödunud aasta omanäolisema ja julgema teosega.

Meelis Oidsalu kirjutab, et “Urmas Vadi uus romaan [“Neverland”] on pungil freudistlikku pahna” ning “Vadi teos ei vasta esmapilgul Milan Kundera poolt romaanikunstile püstitatud kesksele nõudmisele, mille kohaselt peab romaan paljastama mõne senitundmatu või unustatud tahu inimloomuses ja tema eksistentsis. “Neverland” ei paljasta õigupoolest midagi või kedagi, siin on kõik kuidagi liiga tuttav, lähedane ning ka autoripositsioon tegelasi empaatiliselt aasiv. Romaanilikuks teebki “Neverlandi” ehk see, mis puudub…”

Jüri Kolk märgib Mart Kanguri luulekogu “Liivini lahti” arvustades, et “tema luulega on see probleem, et autor tundub olevat täiskasvanu. Täiskasvanud autori luule jääb kahjuks automaatselt ilma paljudest külgetõmbavatest omadustest. Seda ei osteta nii innukalt, sellele ei anta lahke käega preemiaid. Kanguri puhul on asi muidugi veel palju hullem – ta pole mitte ainult täiskasvanu, vaid tal puudub ka lavapersoon. Võimalik, et ta peab seda sündsusetuks, aga see on ainult minu oletus. Kõrvalmärkusena: ma ei väida, et kirka lavapersooniga luuletajad oleks oma tegelaskuju tingimata teadlikult loonud, ei. Ütlen lihtsalt, et sellise persooni puudumine on üks asi, mis takistab Kanguri luulel masside meeltesse tungimast. Samas on see isetus, mis osutab staari puudumisele, ülimalt mõnus.”

Mikko Lagerspetz tutvustab soomlaste kirjutatud ja nüüd eesti keeles ilmunud (tõlkinud Andres Adamson) ajalooraamatut “Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu”, mis “pakub teada-tuntud ajaloofaktidele uut tõlgendusraamistikku”, mille kohaselt “fašismilaadne tegevus ei paistagi enam nii kõrvaline ja Soome ühiskonnaelu peavoolust eraldatud. /—/ Raamat käsitleb fašistlikuna palju laiemat osa ühiskonnast, kui Soomes on olnud tavaks. Arvatavasti ei ole mõtet suhtuda sellesse kui välimäärajasse; oluline on pigem raamatu pakutud kogupilt sellest antikommunismi, Suur-Soome aate, väärtuskonservatismi ja sõduriromantika maastikust, millest fašism võrsus ja millest ta sai endale kõlapinda ja liitlasi. Raamatus toodud paljud otsetsitaadid rahvusradikaalsetelt liikumistelt teevad siiski piisavalt selgeks, et nende eeskujuks oli fašism. Kõhedust tekitab asjaolu, et samasuguseid tsitaate võib leida ka tänapäeva poliitikute ja liikumiste väljaütlemistest.”

Hoi-hoi, maailmalõpp on iga hetkega lähemal kui kunagi varem.

Haruki Murakami “Värvitu…”

Jaapani kirjaniku Haruki Murakami (sünd. 1949) teosed müüvad Eestis nii hästi, et neist antakse välja isegi kordustrükke. Just sellise saatuse osaliseks sai hiljuti “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” (jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas).

Murakami tänavu veebruaris ilmunud viimasele romaanile jooksid fännid Jaapanis lausa tormi, kuid kriitikutele valmistas see tõeline mammut (üle tuhande lehekülje) kerge pettumuse, sest nad ei leidnud sealt enda jaoks midagi uut. Sarnaseid etteheiteid võis kohata juba “Värvitu…” puhul (2013, e.k. 2016), kuid Murakami fännidele see üldiselt siiski meeldis ja eraldivõetuna ei ole sellel iseenesest väga vigagi. Kriitikutele ei meeldi enamasti lihtsalt see, et Murakami ei suuda neid enam üllatada. Ta nähtavasti ei üritagi seda teha.

“Värvitu…” nimitegelane on Tokios elav 36-aastane insener, kes tegeleb raudteejaamade kavandamisega. Kuus aastat tagasi suri tema isa, emast ja teistest sugulastest on ta võõrdunud. Sõpru tal ei ole. Kunagi keskkoolis õppides kujunes küll välja üks lahutamatu viisik, aga paar aastat pärast kodulinnast lahkumist heideti ta sealt ootamatult välja.

Keskkooli ajal oli nende vahel täiuslik harmoonia. Nad võtsid üksteist nii, nagu nad olid, nende vahel oli jäägitu mõistmine. Igaüks oli õnnelik. Kuid selline õnn ei saa kesta igavesti.

Kuna sõbrad tõmbusid temast äkitselt lihtsalt eemale, andmata selle kohta mingeid selgitusi, siis jäi see teda aastateks painama ja raskendas ilmselt lähisuhete loomist. Nüüd on ta tutvunud ühe veidi vanema naisega, kes käib peale, et mees oma minevikuga sotid selgeks teeks, sest muidu ei suuda ta liikuda edasi.

“Isegi kui mälestused on osavalt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa.” Sara jätkas talle otse silma sisse vaadates: “Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.”

Nii ei piirdugi see lugu lihtsalt mööda mälestuste radu kondamisega. Tsukuru asub teele, et oma vanadelt sõpradelt juhtunu kohta lõpuks aru pärida. Selleks võtab ta koguni puhkust, et käia ära Soomes, kuhu üks neist elama on asunud.

“Mis seal Soomes üldse on?” küsis ülemus.

“Sibelius, Aki Kaurismäki filmid, Marimekko, Nokia, Muumitrollid,” tõi Tsukuru välja mõned asjad, mis talle meenusid.

Sara soovitab käia tal kohe ära ka Tallinnas ja Peterburis, mis on Helsingist käe-jala ulatuses, kuid Tsukuru ei pea seda vajalikuks. Ja nii jääbki tal Eestis käimata…

Selline on hästi lühike ja lihtne kokkuvõte loost, mis lõpeb äärmiselt elujaatava moraaliga.

“Tskuru, ühte pea meeles. Sa ei ole värvitu. See on vaid nimi. Me muidugi narrisime sind selle pärast, kuid see oli vaid mõttetu nali. Sa oled tore ja värvikas inimene, Tazaki Tsukuru. Inimene, kes rajab vahvaid raudteejaamu.”

Tegelikult on lugu muidugi veidi keerulisem, süngem ja depressiivsem ning mitte nii sirgjoonelise ülesehitusega. Nõustun kriitikutega, kelle sõnul on selle loo puhul oluline kultuurispetsiifiline kontekst, kuid minu meelest on see loetav ka seda lähemalt tundmata. Nõustun ka nendega, kes on võrrelnud seda romaani haikuga…

Vist üheski arvustuses ei ole jäänud mainimata Liszti “Le mal du pays” (“Koduigatsus”), kogumikust “Années de pèlerinage” (“Rännuaastad”). Selles loos kõlab ka teisi palu (kord tuleb esitamisele “Round Midnight”, kord mängib vaikselt taustaks Antonio Carlos Jobimi muusika jne.), aga läbivaks teemaks on just “Le mal du pays” nostalgiline, kurvameelne, mõtlik meeleolu.

Lugedes meenus Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. Usun, et Murakami on teda tugevalt mõjutanud, kuid Feldmanise lugu oli lõpuks palju süngem. Murakami lõpetab antud juhul lootusrikkalt. Sellel lool on õnnelik lõpp. Või vähemalt jätab ta lahti võimaluse, et see on nii.

Vahepeal võib lugeda seda arenguromaani ka detektiivijutuna, aga sellisel juhul võib loo lõpp ehk selle puudumine valmistada väikese pettumuse. Parem on läheneda avatud meelega, ilma eelarvamuste ja liigsete ootusteta. Võtta seda nii, nagu see on antud.

Looming nr. 7, 2017

Luuletustega esinevad:

* Eeva Park (Igal täiskuuööl / tõusen tükkideks lagunevas liftis / ilusa nõia katusekambrisse)

* Indrek Hirv (Surm tuleb vahel / su magavatesse silmadesse / su hallide juuste ja kulmude taha)

* Andra Teede (kui oluline on ikkagi see / kui sa tead kuidas hoovide vahelt minna)

* Merike Õim (Nüüd ma siis istun ja kirjutan / kuhjunud pimedust valguseks)

* Oliver Berg (Igatahes ärkasin ma nähtavasti kuhugi teise maailma.)

Toomas Kall annab luulevormis edasi seda, kuidas Imar Trull tema arvates “Kevadet” kirjutaks.

Maarja Undusk kirjutab pikalt ja poeetiliselt noore Ellen Hiobi (hiljem tuntud kui Ellen Niit) teest luule juurde, tuues ära ka mitmeid tema varem avaldamata või tänapäeval vähetuntud tekste (märtsipommitamise kajastusest Vares-Barbaruse järelehüüdeni), avab tuntud luuletuste taustu ja näitab nende muutumist ajavaimule vastavamaks. Artiklis on kasutatud perekonnaarhiivi materjale. Kindel lugemissoovitus.

Arvo Valtoni lühipalad “Caroline”, “Vabastaja”, “Tulevikust”. Neist esimene triivib üsna sarnastel teemadel, millest oli siin hiljuti juttu seoses minu enda luulekoguga.

Toomas Raudami lood “Armastus autobussi vastu” ja “Armastus heinakuhja vastu” räägivad tema (minategelase) suhestumisest naiste, eelkõige oma ema ning vanaemaga. Küllaltki kummalised, aga vist siiski autobiograafiliste sugemetega jutud. Kuna Raudam sai juulis 70, siis on samas avaldatud ka Anti Saare “Kui ma oleksin Toomas Raudam” (Kui mina oleksin TR, siis ma selle pärast ülearu ei muretseks.).

Rannar Susi “Sõduri märkmik” maalib väikese pildi ühest sõjakoldest alternatiivses reaalsuses, kus on nähtvasti käimas pinev positsioonisõda. Tegevus leiab aset eelmisel suvel.

Avaldatud on katkendeid, täpsemalt kaks peatükki Elin Toona romaanist “Mihkel Muuseas”, mille peategelane on Inglismaal elav vanem meesterahvas, eestlane, kes kaotas äsja oma naise.

Viivi Luige intervjuu Mart Juurele (“Kirjandusministeeriumi” stenogramm, 23. mai 2017). Luik: “Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.”

Brita Melts käsitleb oma artiklis “Haakrikulummus ja haakrikupõlgus” haakriku ehk mereandide, mere poolt kaldale uhutu kajastumist Eesti kirjanduses, selle muutumist erinevate autorite töödes ja läbi aja.

Mihkel Mutt, kes esineb antud juhul “loovkirjutamise konsultandina”, jagab juhtnööre selle kohta, kuidas vastast mõnitada. Midagi päris uut sealt ei leia. Need võtted on juba üldiselt tuntud poliitikute ja veebikommentaatorite arsenalist, kuid hea kokkuvõtlik kirjutis.

Arvustused. Andrus Kasemaa leiab, et Piret Bristoli luulekogu “Muutumissõnad” on “tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser.”

Maria Lee Liivak teatab, et “maastik, kuhu [Kristjan] Haljak oma lugeja [luulekogus “Conceptio Imaculata…”] viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii…”

Veiko Märka märgib Siim Pauklini luulekogu “Viis ürgelementi ja koer” arvustades, et autorile on “iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad – kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda.”

Olev Remsu kirjutab Agu Tammeveski jutukogu “Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga” kohta, et “ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul” ning “Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks.”

Péter Esterházy “Hrabali raamat”

“Lotmani kurikuulsa õpilase, Praha koolkonna patrooni ja isehakanud eestkõneleja Inski arvates tekkisid kirjanikud siis, kui inimkond pattu langes…”

Ungari moodsa klassiku Péter Esterházy (1950-2016) romaani “Hrabali raamat” võib võtta lühidalt kokku kahe sõnaga, mida kasutas oma põhjalikus saatesõnas tõlkija Lauri Eesmaa: intellektuaalne loba. Eesmaa sõnul tegeleb pea kogu Esterházy looming romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega ning väga hästi istub talle just tegelemine intellektuaalse lobaga.

Millestki kirjutada – mida see õigupoolest tähendab? Eimiskit. Ainult rumalusi: sisu ja vormi ühtsust, jumalatõestust, ühiskondlikku progressi, looduse valitsemist, ametiühingumarki. Kirjanik pidi kirjutama Hrabalist. Bohumil Hrabal, tšehh. Seitsmekümne viie aastane. Prosaist. Suur nimi! Hašeki maapealne asemik.”

Antud juhul üritab 40-aastane kirjanik (romaan avaldati ungari keeles 1990. aastal, kui Esterházy ise saigi just 40-aastaseks) kirjutada tšehhi kirjandusklassiku Bohumil Hrabali (1914-1997) 75-nda sünnipäeva puhul juubelijuttu. Nii valmibki “Hrabali raamat”, mis on paksult täis varjatud tsitaate Hrabali ja teiste autorite teostest.

Mingit selget lugu ei maksa sellest otsida. Esterházy jaoks on selgelt olulisemad stiil ja tehnika. Ta keerab kokku ühe paraja segapudru, milles võib näha muu hulgas Piibli parodeerimist.

“Ei. Minus saab kõik kokku. Minus on kõik, mis on, ja kõik, mida pole. Olen nagu romaan; kõik, kes on üksteisest kaugel, aga kuuluvad üksteise juurde, saavad selles romaanis kokku. Kõik on üks. Mitte sama, mitte ühesugune. See, mis on erinev, see erineb. Aga nad on siin minus. Nad on üks.”

Kuna hrabalistika on mulle täiesti võõras teema, siis näis Esterházy must huumor lugedes üldiselt lihtsalt must, aga mitte huumor. Need igasugused peened vihjed jäävad ju tabamatuks võhikule, kes seda konteksti ei tunne. Midagi võis küll muidugi ära tunda (näiteks “ta maise elu poolel rajal end äkki leidis keset sünget metsa” oli ilmselt viide Dante Alighieri “Jumalikule komöödiale”), aga paljust libisesin nähtavasti üle.

Tavalugejale liiga keerulise koega tekst. Seda tõenäoliselt ka Ungaris, kus “Hrabali raamat” oli esimene Esterházy romaan, mis ei pälvinud sõltumatute kriitikute jäägitut tunnustust. Samas aga huvitav just stiilinäitena.

“101 Eesti arheoloogilist leidu”

Kes ei oleks otsinud lapsepõlves suvel maal vanavanemate juures olles aiast rahapada, mis sinna kunagi väidetavalt võidi matta, või leidnud kusagilt vana maja otsa juurest lillepeenrast tsaariaegseid münte, vasest kopikaid, mis jäid sinna maha siis, kui pööningult vana soga alla aeti ja lõkkesse või prügimäele veeti…

Sarnaseid mälestusi arheoloogilistest otsingutest ja leidudest on paljudel. Tänapäeval lihtsustab taolisi aardejahte ka metalliotsijate ehk -detektorite suhteliselt laialdane ja kerge kättesaadavus (see on kindlasti üks põhjustest, miks laiema lugejaskonna huvi arheoloogia vastu ei näita Eestis raugemise märke, vaid püsib kõrge).

Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni “101 Eesti arheoloogilist leidu” kinnitab nüüd kõigile asjahuvilistele, et millegi tõeliselt väärtusliku peale sattumiseks ei pea olema professionaalne arheoloog. See raamat on täis näiteid asjadest, mis tulid maapõuest välja päris juhuslikult või jäid ette asjaarmastajatest detektoristidele.

Vast kõige enam üllatabki nende tehtud valiku puhul just see, et keskendutud on pisiasjadele, see tähendab väikeste mõõtmetega esemetele, mille otsa võib komistada sisuliselt igaüks. Näiteks kuulsaid Salme muinaslaevu on vaid mainitud seoses nende juurest leitud mängunuppude koguga. Kõige suuremate mõõtmetega leiuks, mis eraldi esile tuuakse, on Viljandis välja kaevatud 14. sajandist pärit keraamikaahi, kuid see on erand, mis kinnitab reeglit. Tähelepanu all on peamiselt erinevad käsirelvad, tööriistad, ehted, mündid ning muud väärtasjad. Ühesõnaga: mikromaailm. Kuni poti-, portselani- ja klaasikildude ning riidetükkideni välja.

Esile toodud leidudest kurioosseim on ilmselt Asva koproliit ehk kivistunud koerasitt, mille analüüsimisel on saadud huvitavaid andmeid tuhandeid aastaid tagasi elanud koerte toitumise kohta. Sellistele asjadele juhuslikult peale sattudes on tavainimestel muidugi raske tunda neis ära midagi sellist, mis vääriks uurimist. Selles mõttes on hea, et piltidel saab näha leide, nagu haruldane päts toorrauda või vana jahvekivi, mis ei pruugi näida harilikule silmale millegi erilisena, kuid pakuksid ajaloolastele siiski huvi.

Hea on ka see, et kõigi leidude puhul on antud viiteid materjalidele, mida tasuks lisaks lugeda. Samuti on toodud välja, kus kõnealuseid esemeid eksponeeritakse või hoitakse. Veidi arusaamatu on ainult, millest lähtuti nende järjestamisel. Kronoloogilises järjekorras, mida ajalooraamatutes tavaliselt kasutatakse, need igatahes ei ole. Temaatilises samuti mitte. Tundub, et järjekord on täiesti suvaline. Võib-olla tahtsidki autorid nii rõhutada, et selliste leidude esinemises ei ole mingit korrapära – need tulevad välja nii, nagu Jumal juhatab.

Huvitav on lugeda erinevaid tõlgendusi, mille osaliseks üks või teine asi on saanud. Paratamatult tekkib lugedes sedasi aga tahtmine ka omalt poolt kohati üht-teist lisada. Näiteks seoses ristiripatsitega, mis jõudsid Eestisse juba enne maa ametlikku ristiusustamist ning mida on hauapanustena leitud peamiselt naiste ja laste luustike juurest.

“Seega on laiem tähendusväli ristiripatsitel kindlasti seotud kristlusega. Arvamused selle kohta, mis oli aga iga üksiku ripatsi tähendus maal, kus kristlus religioonina ei olnud levinud, on erinevad,” kirjutavad Jonuks ja Johanson. “Osalt võidi ripatsile omistada üldist kaitsvat toimet, mis oleks pidanud selle kandjast eemal hoidma kõik halva. Ilmselt oleks aga selliselgi juhul ripatsi võim ja vägi tulenenud seosest uue, mõjuvõimsa ja prestiižse religiooniga. Teisalt võisid ristiripatsid markeerida ristituid, kes olid pühad sakramendid vastu võtnud võõrsil, kuid elasid endiselt paganlikul maal. Ja kolmandaks võisid, eriti just Eestis tehtud ristiripatsid, markeerida inimesi, kes välismaiste eeskujude järgi pidasid ka ise end kristlasteks, ehkki nad ametliku ristiusu doktriini järgi seda ei olnud. On tõenäoline, et kristlikud mõjud levisid Eestisse juba enne 13. sajandi alguse ristisõdu ja need ilmselt sobitati olemasoleva maailmavaatega. Võimalik, et see võõras ja uus religioon oligi kõige mõjurikkam ühiskonna eliidi seas, seda enam, et ka ristiripatseid on leitud just jõukamate inimeste hauapanustena.”

See kõik on võimalik. Aga lisaks on võimalik veel seegi, et selliste ripatsite kandmise kommet ei võetud siis kristlikest naabermaadest üle lihtsalt matkimise teel, vaid see tuli kaasa inimestega, eelkõige naistega, kes sealt siia ümber asusid ehk toodi. See selgitaks ilmselt, miks ristiripatsid levisid just ühiskonna jõukamas kihis, mille mobiilsus oli suurem. Kristlus võis levida Eestisse alguses ju peamiselt samal moel nagu tänapäeval islam: võõramaalastega abiellumise teel. Selle vahega, et toona asusid ümber peamiselt naised, nüüd mehed; toona saabusid uue usu kandjad siia Venemaalt ja põhjamaadest, nüüd kaugemalt. See oleks ju samuti üks loogiline seletus.

Kuidas asjad ka ei olnud, mõtlemisainet pakuvad taolised arheoloogilised leiud kindlasti paljudele. Ja hea hulk neist on koondatud nüüd ühte väärt raamatusse, mis teemast kerge vaevaga läbilõike saada võimaldab. Arheoloogilised kihistused on pööratud selles küll täiesti segamini, aga eks nii olegi ju pahatihti ka päriselt. Nendel väljakaevamistel, kust kõnealused asjad on leitud.