“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.

“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

“Tracks” / “Queen of the Desert”

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.

“A United Kingdom” / “The Last Keepers”

“A United Kingdom”

Amma Asante, kelle eelmisest filmist “Belle” (2013) siin alles mõne aja eest veidi juttu oli, käe all valminud “A United Kingdom” põhineb tõestisündinud lool. Seretse Khama sündis saatuse tahtel ühe tsvana hõimu pealikuks, Betšuaanamaa troonipärijaks. Pärast Teist maailmasõda Suurbritannias õppides armus ta inglannasse nimega Ruth Williams. Peagi nad abiellusid. Kui alguses olid pea kõik teised selle abielu vastu (nii naise perekond, Betšuaanamaa rahvas ja hõimupealikud kui ka Briti impeerium, mida mõjutas otse samas kõrval asuva Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidipoliitika), siis lõpuks läks kõik ikkagi hästi. 1966. aastal sai Betšuaanamaal asunud Briti protektoraadist iseseisev Botswana riik ja Seretse Khamast selle esimene president. Botswana praegune president Ian Khama on tema vanim poeg. Filmis kujutatakse katsumusi, millega Seretse ja Ruth pidid seisma silmitsi umbes kümne aasta jooksul (1947-1957), kui nad võitlesid alles õiguse eest üldse koos olla ja Betšuaanamaal elada. Tugeva rahvuslikku vabadusliikumist ning võrdõiguslikkust toetava, antiimperialistliku sõnumiga romantiline film. Mõned näitlejatööd on kohati puised, aga Rosamund Pike teeb minu meelest väga hea rolli.

“The Last Keepers”

Maggie Greenwaldi, kelle värskeimast filmist “Sophie and the Rising Sun” siin hiljuti veidi juttu sai tehtud, eelmine täispikk mängufilm, 2013. aastal linastunud “The Last Keepers” näeb kokkuvõttes välja küll nagu mõne telesarja pilootosa, kuid infot selle kohta, et taolist sarja oleks plaanitud, mul leida ei õnnestunud. Nähtavasti jättis oma jälje see, et vahepeal tegigi ta ainult telefilme – tema eelmine kinodes jooksnud film oli “Songcatcher” (2000). On näha, et “The Last Keepers” väga suure eelarvega ei olnud. Kinodes seda eriti vist ei näidatud, lasti kohe DVD peale. Tegemist on iseenesest armsa noortekaga, mida on isegi huvitav vaadata, kuid lõpp on ühe mängufilmi kohta tõesti ebaõnnestunud, sest jätab mulje, et läbi sai alles sissejuhatav osa, milles tutvustati vaatajale sarja peamisi tegelasi. Lugu räägib muidu ühest toredast keskkoolitüdrukust, kellel hakkavad avalduma üleloomulikud võimed. Kahju, et see ongi lihtsalt üks omaette film, mitte pikema teleseriaali avaosa. Viimasel juhul olnuks huvitav vaadata, mis seal edasi saab, aga praegu jäetakse vaatajad lõpuks nõutult küsima: kas see ongi kõik?

“Paterson” / “La Tortue Rouge” / “Sophie and the Rising Sun”

“Paterson”

Jim Jarmuschi filmikeeles esitatud eepiline poeem õhutab inimesi olema loomingulised, tegelema hobidega. “Paterson” räägib Patersoni linnas elavast bussijuhist nimega Paterson, kes kirjutab luuletusi, aga on ühtlasi mõeldud sümboliseerima nähtavasti kogu seda linna – vaatajatel avaneb võimalus saada vähem kui paari tunniga ülevaade tema igapäevasest elust ühe nädala jooksul. Meid viiakse ekskursioonile läbi linna ja tema ajaloo, kohtuma tema elanikega. Väga peenekoeline lugu. Ja ka inspireeriv.

Vaatasime filmi kolmapäeva õhtul. Järgmisel hommikul läbi linna kõndides hakkasin ühe hetkel oma peas lihtsalt sõnu ritta seadma ning välja tuli luuletus…

Kõik algab tähtedest

Tähtedest saavad sõnad,
sõnadest laused, lausetest jutt
ning raamat on terve galaktika,
raamatukogu omaette universum,
lugeja nagu maadeavastaja,
vaid üks paljudest,
otsatus ilmaruumis,
mis üha paisub…

“La Tortue Rouge”

Hollandi animaatori Michaël Dudok de Witi kaheksakümmend minutit kestev sõnadeta multikas, kus laevahukust pääsenud mees satub asustamata saarele. Olles olukorraga tutvunud, ehitab ta bambusest parve ja üritab sellega lahkuda. Korduvad katsed seda teha ebaõnnestuvad tundmatu veealuse olendi tõttu, kes parve altpoolt ründab – kolmandal katsel selgub, et nende rünnakute taga on suur punane kilpkonn. Kui mees näeb teda ühel hommikul rannaliival roomamas, siis saabub kättemaksu tund. Mis pärast edasi saab, seda vaadake juba ise.

“Sophie and the Rising Sun”

1941. aasta sügisel leitakse ühe Lõuna-Carolina väikelinna bussipeatusest läbipekstud asiaat, keda peetakse esimese hooga hiinlaseks (hiljem selgub, et ta on Ameerikas sündinud jaapanlane). Mees pannakse elama ühe lese aiamajja, kus ta aegamisi terveneb, sõbrunedes samas ka ühe naisega, kelle nimi on Sophie. Kui toimub Jaapani rünnak Pearl Harborile, siis on idüll hetkega läbi – filmi lõpus asuvad nad juba koonduslaagris, kuhu jaapani päritolu ameeriklased Teise maailmasõja ajal topiti, kuid vahepeal juhtunu järel tundub see lausa pääsemisena.

Film põhineb samanimelisel romaanil, mille autor on Augusta Trobaugh. Lavastaja ja stsenaariumi autor Maggie Greenwald on teinud varem ka sellised huvitavad filmid nagu “The Ballad of Little Jo” (1993) ja “Songcatcher” (2000), mida samuti vaadata soovitan.

“Endgame” / “Magnus” / “Queen of Katwe”

Kolm malefilmi, mis sobivad juba 10-11-aastastele lastele, ei räägi küll palju sellest mängust endast, kuid peaksid kannustama noori seda mängima, tekitama male vastu huvi ja mõjuma tiivustavalt.

“Endgame”

Lugu on väljamõeldis, kuid saanud inspiratsiooni tõsielust. Tegevus leiab aset väikeses Texase piirilinnas nimega Brownsville (selles piirkonnas elab tegelikult pea sama palju inimesi nagu Tallinnas), kus elab koos ema ja vanema vennaga paskaak nimega Jose, kellele kõrvalmajas elav vanaema on õpetanud väikesest peale maletamist. Jose värvatakse kooli malevõistkonda, mis jõuab lõpuks välja Texase osariigi finaalturniirile. Vahepeale mahub muidugi ka mitmesuguseid muid teemasid. Tegelasteks põhiliselt latiinod.

“Magnus”

Päris dokumentaalfilm, kus jälgitakse Norra maletaja Magnus Carlseni teekonda imelapsest maailmameistriks, tema suhteid oma perekonnaga jms. Film sisaldab arvukalt meenutusi ja on tehtud pärast mainitud tiitli saamist, kuid ilmselt huvitavam vaadata lõpplahendust teadmata. Juttu on siin küll mitmetest partiidest, aga male enda kohta saavad vaatajad teada tegelikult isegi vähem kui lastefilmist “Endgame”.

“Queen of Katwe”

Tõestisündinud lool põhinev küllaltki korralik mängufilm, mis räägib Uganda pealinna Kampala suurimast slummist pärit Phiona Mutesi tõusmisest riigi esimaletajate hulka. Filmi nime võib mõista tähenduses Katwe tugevaim nupp, kes kaitseb värvi ja hoiab kõrgel oma kodupaiga lippu, kuigi lõpplahenduseks on siin siiski pääsemine vaesusest ning kolimine teise kohta, mis tänu malele võimalikuks saab. USA naissoost filmikriitikute ühendus valis selle eelmise aasta parimaks perefilmiks.

“Endgame” ja “Queen of Katwe” kannavad endas mõlemad sõnumit, et male abil võib tõusta kõrgemale kehvadest sotsiaalsetest oludest, saada tunnustust, stipendiume jms. “Queen of Katwe” rõhutab seda materiaalset poolt rohkem, “Endgame” veidi vähem. “Magnus” räägib lihtsalt ühest imelapsest, kes käib oma rada.

Neile, kes tahavad vaadata lihtsalt mõnda head filmi, sobib neist kolmest kõige paremini “Queen of Katwe”, mis peaks olema loona huvitav isegi siis, kui male kui mäng üldse ei huvita (selle heliriba on samas minu meelest täiesti kohutav, aga ilmselt elutruu, st. sellist muusikat seal slummides kuulataksegi). “Magnus” on mõeldud ikkagi rohkem fännidele ning “Endgame” on selline ameerikalik lastekas, mis ei pruugi paljudele meeldida.

“Belle” / “Mother’s Day” / “20th Century Women”

Jälle kolm väga erinevat filmi, mida miski siiski ühendab…

“Belle”

Delikaatne lugu, mille tegevus leiab aset 18. sajandil Suurbritannias, räägib reaalselt eksisteerinud tütarlapsest nimega Dido Elizabeth Belle, kelle isa oli Briti mereväeohvitser Sir John Lindsay, aga ema mustanahaline orjatar Maria Belle. Tüdruk kasvas oma vanaonu William Murray juures, kes oli ühtlasi riigi ülemkohtunik ning avas selles rollis langetatud otsustega tee orjanduse kaotamisele Briti impeeriumis. Lisaks rassisuhetele räägib film pere-, soo- ja klassisuhetest, armastusest, ebaõiglusest ja õigluse eest võitlemisest, maailma parandamisest jms. olulistest asjadest. Põhineb suuresti väljamõeldistel, sest peategelase aluseks olnud isiku kohta on teada väga vähe, kuid ajaloolaste sõnul siiski osaliselt tõetruu. Äärmiselt soovitatav kasvatuslikel eesmärkidel vaatamiseks.

“Mother’s Day”

Romantiline komöödia, kus lööb kaasa terve rida suuri staare, võib mõjuda alguses veidi venivana, aga muutub loo edenedes isegi päris vaadatavaks. Kuigi naljad kipuvad olema kohati ameerikalikult lamedad, leidub selles ka siiralt vaimukaid kohti. Hea tuju garanteeritud. Vaatajate silme eest lastakse läbi põimik reast omavahel lõdvalt seotud tegevusliinidest, millel kõigil on midagi pistmist emade ja emadusega. Nagu pealkirja põhjal arvata võib toimub tegevus emadepäeval või vahetult selle eel, emadepäevaks valmistudes.

“20th Century Women”

Ka see dramaatiline komöödia või õigemini naljakaid kohti sisaldav draama räägib naistest, aga pealkiri on siiski veidi eksitav, sest keskseks tegevusliiniks, mille ümber lugu ehitatakse, on teismelise poja kasv ehk kasvatamine, millega tegeleb üks üksikema, kes palub selleks abi oma üürnikelt, aga ka ühelt tüdrukult, kes on poisi parim sõber. Nii räägib see film, mille tegevus leiab aset 1970-ndate lõpus, küll naistest, kuid keerleb paljuski ühe meessoost tegelase ümber. Peaks minema hästi peale neile, kellele meeldivad veidi veidrad, kiiksuga lood.