Rubriik: film

Nüüd ka Eesti kinodesse jõudnud Zaida Bergrothi draama “Maria paradiis” filmiti 2018. aastal. Võtted leidsid aset suuremalt jaolt Eestis, eelkõige Viljandimaal, Olustveres. Pidin osalema seal alguses lihtsalt massistseenides, aga sain peagi ametikõrgendust. Kehastasin ühte noort usuhullu, kes saadetakse ohtlikule missioonile, mis viib ta lõpuks kohtupinki.

Sellesse rolli kinnitatud teatritudeng magas oma esimese võttepäeva hommikul sisse ja jäi Tallinnast Viljandi poole sõitvast bussist maha. Kuna tema järel oodata ei saanud, võeti asemele mind, sest olin eelmisel päeval võtetel silma jäänud. Nii sattusingi ma kehastama endast umbes poole nooremat tegelast. Loo moraal: tasub alati äratus helisema panna, kui on vaja kuhugi õigeks ajaks kohale jõuda.

Minu jaoks tähendas see muudatus varem kokkulepitust vähem võttepäevi, aga suuremat tasu. Ühtegi sõna ma selles filmis ei ütle. Ja näitleminegi piirdub peamiselt sellega, et teen kohtupingis istudes õnnetut nägu. Muus osas olen lihtsalt seisev või liikuv keha, keda vaatajad näevad enamasti kas selja tagant või mingi häguse udukoguna.

Filmi sisu on lühidalt raske kokku võtta, sest tegevusliine ja kihte on (võib-olla liigagi) palju. Kõige lihtsam on öelda, et kõik keerleb ümber 1920-ndatel Soomes tegutsenud Maria Åkerblomi ususekti, kuid see ei ütle ju tegelikult veel õieti midagi.

Algselt pidi filmi nimi olema “Maria lapsed”, aga Soome-poolse levitaja soovil muudeti see ära, sest kardeti, et publikule võib jääda ekslik mulje, et tegemist on religioosse või lastele mõeldud filmiga. Ei ole. Soomes kehtib vanusepiirang (12+) ning hoiatatakse, et film sisaldab vägivalda ja võib tekitada ärevust.

Samas oli “Maria lapsed” minu meelest sisuliselt tabavam, kuigi eesti keelde tõlgituna läheb ka osa selle tähendusest kaduma: soomlased nimetavad Mariaks ju ka tegelast, keda eestlased tunnevad neitsi Maarjana, seega olnuks selle filmi algse nime üks võimalik tõlgendus “Jumalaema lapsed”. Maria Åkerblom kui jumalaema, kes on ümbritsenud ennast lastega. Umbes nagu Michael Jackson, keda osad tema fännid peavad ju veel tänapäevalgi ebaõiglase laimu ohvriks langenud pühakuks, kuid kelles võib samas näha ka äärmiselt traagilist kuju.

Tuuli Roosma heitis filmile ette, et sealt ei tule hästi välja, mis inimesi Maria Åkerblomi juures köitis, millega ta oma jüngreid võlus. Kaldun sellega nõustuma. Maria osatäitja Pihla Viitala rääkis võtetel, et Åkerblom oli selline naine, kes, nähes mõnda meest, ükskõik keda, keda ta tahtis, võis tolle ka saada. See teadmine aitas mul siis kindlasti paremini enda rolli sisse elada, aga filmis tegeletakse pigem Maria demüstifitseerimisega, näidatakse teda lihast ja luust inimese – osava manipulaatori, mitte ebamaise olendina.

Åkerblomist rääkis võtetel ka Kaisla Viitala, üks filmi produtsentidest, kes näitas ühtlasi fotosid või isegi videolõiku, kus Åkerblom on koos oma lõvidega. Filmis on lõvid asendatud koertega. Tundub, et päriselt võis Maria Åkerblom näida (vähemalt oma jüngritele) piibellikuma tegelasena kui selle filmi vaatajatele. Küllap see oligi asi, millega ta võlus veel religiooni kütkes olevas ühiskonnas inimesi, kes otsisid pääsemist.

Filmi stsenaariumi üks autoritest on Anna Viitala, Kaisla ja Pihla õde – nad kasvasid üles Åkerblomile kuulunud villa lähedal, puutudes juba varakult kokku tema kohta räägitud lugudega. Teine stsenarist Jan Forsström oli ametis ka Bergrothi varasemate filmide juures.

2018. aastal vaatasin ma ära Bergrothi eelmise täispika mängufilmi “Miami” (2017), et otsustada, kas üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Maria paradiisi” tegevus leiab aset küll hoopis teisel ajajärgul, aga on ka mitmeid ühiseid jooni. Mõlemas on üheks keskseks liiniks kahe naistegelase omavaheliste suhete areng, teemaks põgenemine jne. Isegi usuteema oli sees juba “Miamis”, mida kindlasti samuti vaadata soovitan. Kumb film kumba mõjutas – ma ei tea. “Maria paradiisi” kallal alustas Bergroth tööd juba 2014. aastal.

Ja oluline on selle filmi puhul muidugi ka ajalooline kontekst, mille tundmine selle mõistmisele kahtlemata kasuks tuleb. Näiteks viited Soome kodusõjale. Korra mainitakse isegi Viiburi puhastust, mille meenutamine ühel mehel käed värisema paneb. Üks sümpaatsemaid tegelasi kogu loos on aga Malin (Saga Sarkola kehastuses meenutab kohati Vanessa Paradisi), üsna juhuslikult sekti sattuv tänavatüdruk, kelle punakaartlasest ema oli sunnitud Soomest põgenema. Nii et ootame Mart ja Martin Helme, Urmas Reitelmanni ja teiste EKRE poliitikute filmikommentaare!

Kriitikud ja niisama vaatajad ei ole selle filmi suhtes väga helded olnud – IMDb reiting on praegu 6.4. Aga täpselt sama on see seal ka näiteks Sofia Coppola draamal “Marie Antoinette” (2006), mis omab “Maria paradiisiga” ka mõningaid sarnasusi, nii sisulisi kui tehnilisi, näiteks helikujunduse osas – usun, et neile, kellele meeldis Coppola film, võib meeldida ka Bergrothi oma.

---

Mina sain oma filmograafiasse sellega kirja alles esimese linnukese. Järgmine on veebruaris Soomes kinodesse jõudev Taneli Mustoneni komöödia “Se mieletön remppa”, mis tuleb küll juba hoopis teisest ooperist. Piisab, kui mainida, et tema eelmine film “Luokkakokous 2” (2016) tehti sama malli järgi, mille põhjal Eestis “Klassikokkutulek 2” (2018). Eesti versiooni ma näinud ei ole, Soome oma vaatasin eelmisel aastal ära. “Se mieletön remppa” Eesti kinodesse ei jõua, kuid Soomes saab sellest tõenäoliselt kõva publikumagnet.

PS. “Maria paradiisi” võtteplatsil toimunu kohta leiab ühe pikema artikli ajakirjast Eesti Naine.

Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.

Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.

Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.

Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.

“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.

Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.

Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.

Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.

Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.

Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.

Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.

PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.

Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.

“The Last Movie Star” (2017)

Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.

“The Leisure Seeker” (2017)

Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)

“Destination Wedding” (2018)

Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.

“Oedipus Rex” (1957)

Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.

“Edipo re” (1967)

Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.

“A Man for All Seasons” (1966)

Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.

“Paha lugu” (2018)

Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.

“Zimna wojna” (2018)

Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.

“Unga Astrid” (2018)

“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.

Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.