See raamat on olnud teel väga kaua. Esimene prantsuskeelne väljaanne ilmus 1734. aastal. Eestikeelne tõlge jõudis kirjastusse 2012. aasta alguses, aga laiema lugejaskonnani, kui nii võib öelda, alles eelmise aasta detsembris.
“Filosoofilised kirjad” sisaldab veerandsada esseed. Eesti keeles on varem avaldatud (1999. aastal Vikerkaares) ainult viimane, milles Voltaire (1694–1778) polemiseerib mitmete Blaise Pascali (1623–1662) seisukohtadega. See essee on kõige pikem, nii vormiliselt kui ka sisuliselt teistest mõnevõrra erinev. Ülejäänute kohta selle põhjal mingeid järeldusi teha ei maksa.
Voltaire’i tähtsus Prantsusmaa ja Euroopa ajaloos peaks olema üldiselt teada. Lühidalt on see võetud kokku näiteks 1943. aastal ajalehes Sakala, millest siinkohal väike kuvatõmmis.
Palju pikemalt ja põhjalikumalt on see kirjutatud lahti Marek Tamme saatesõnas, mille leiab kõnealusest raamatust. Tamm märgib, et Voltaire ei olnud küll filosoof selles mõttes, et ta oleks püüdnud töötada välja mingit oma algupärast mõistesüsteemi, kuid kindlasti oli ta seda “tähenduses, mille see sõna omandas 18. sajandi teise poole prantsuse keeles. /—/ Nimelt hakkas le philosophe 18. sajandi teisel poolel üha enam tähendama vabameelset mõtlejat, uute valgustusideaalide esindajat, kes kirjutas prantsuse keeles ja pöördus ennekõike avalikkuse poole.”
Selline avaliku intellektuaali (rahvavalgustaja) roll ongi see, mille tõttu Voltaire’i on hakatud tagantjärele pidama üheks Prantsuse revolutsiooni vaimseks ja ideeliseks ettevalmistajaks, kusjuures eriti suurt mõju omistataksegi just antud teosele.
Iroonilisel kombel kuulutab Voltaire ise selles: “Jaotage inimsugu kahekümneks osaks: üheksateist nendest moodustavad need, kes töötavad kätega ning ei saa mingi Locke’i olemasolust elades teada; viimases, kahekümnendas jaos aga pole neid, kes loevad, just kuigi palju. Ja nende hulgas, kes loevad, leidub kakskümmend sellist, kes loevad romaane, ühe sellise kohta, kes uurib filosoofiat. Mõtlevate inimeste hulk on äärmiselt väike – ja nemad juba maailma rahu häirima ei kipu.”
Voltaire toetub nendes esseedes enamasti Inglismaalt hangitud kogemustele (algne pealkiri “Kirjad inglastest”), viibis seal 1726–1729, võrreldes sealseid olusid Prantsusmaa omadega. Need võrdlused ei ole tegelikult alati prantslaste kahjuks. Näiteks: “Mis puudutab häid ajaloolasi, siis neid inglastel minu teada veel pole – nende endi ajaloo pidi kirjutama prantslane. Ehk pole inglise vaim, mis on kas jahe või tormakas, veel omandanud seda ajalookirjutuse siirast ilukõnelisust ning tema ilmet, mis on ühtaegu ülev ja lihtne; võib ka olla, et kõiki nende ajaloolasi on diskrediteerinud pilku hägustav parteivaim – pool rahvast on ülejäänud poolega alati riius.”
Esseedes käsitletud teemadest ma siin mingit üksikasjalikku loetelu tegema ei hakka. Osad neist pakuvad huvi vaid ajaloo vaatepunktist. Teiste puhul võib leida kokkupuutepunkte ka tänapäevaga. Näiteks vaktsineerimisvastastel soovitan lugeda Voltaire’i kirja rõugete pookimise kohta. Samuti on tal huvitavaid mõtteid teaduse rahastamise teemal.
Voltaire oli ühest küljest selgelt usulise sallivuse eestkõneleja, kuid samas võib leida tema tekstidest kohti, mis muudaksid ta tänapäeval kindlasti poliitiliselt täiesti ebakorrektseks autoriks. Pean silmas tema mõtteavaldusi juutide kohta: “Juudid on alati vabastajat oodanud; kuid nende vabastaja on nende ja mitte meie jaoks. Nemad ootavad messiast, kes teeks juutidest kristlaste valitsejad; meie ootame, et messias liidaks ühel päeval juudid kristlastega; nad on selles suhtes meiega täpselt vastupidisel arvamusel. /—/ Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid.”
Ei ole küll mingit põhjust arvata, et Voltaire oleks toetanud holokausti, aga just sellised kirjakohad olid ilmselt põhjus, miks ta sobis hiljem ka natsidele ning miks teda võis tõsta Saksa okupatsiooni ajal Eestis esile Euroopa kultuurikandjana. Natukene sarnane on tegelikult ju lugu ka tema ja Prantsuse revolutsiooniga. Mina ei ole küll kindel, et Voltaire sellist verevalamist toetanud oleks, kui ta selleni elanuks.
Mart Laari 2005. aastal kaitstud doktoritööd “Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad” oli küll huvitav lugeda, kuid samas tuleb tunnistada, et selles on ka omajagu sisulisi, kontseptuaalseid ja metodoloogilisi küsitavusi.
Laar üritas mõista rahvuslikku liikumist ning ühtlasi rahvuse teket mõjutanud tegureid, kasutades selleks võrdlevat ja kvantitatiivset meetodit. Ta võttis aluseks Miroslav Hrochi teooria rahvusluse arengufaaside kohta: A-faasis on rahvus vaid teadusliku huvi objekt (Eestis eelärkamisaeg, mil tegutsesid baltisakslastest estofiilid); B-faas on rahvusliku agitatsiooni periood (meie rahvuslik ärkamisaeg), mil aktivistid üritavad kujundada rahvuslikku eneseteadvust ja kaasata rahvuslikku tegevusse järjest laiemaid masse; C-faasis lähebki liikumine massidesse, haarates suuremat osa rahvast.
Kõik rahvad tugeva rahvusliku eneseteadvuse tekkimiseni ei jõua. Laar üritas selgitada välja neid tegureid, mis Eestis selleni siiski viisid, jõudes järeldusele, et võtmetähtsusega roll oli äratajatel – suurtel aktivistidel, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmises. See vastus kõlab loogiliselt, kuid ei ütle iseenesest midagi, sest ei selgita, millest oli tingitud äratajate endi esiletõus.
Ajalugu ei ole täppisteadus, kuid Laar üritab seda justkui selleks muuta. Ta kasutab rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks mitmesuguseid näitajaid, mille sobivus selleks on tegelikult üsna küsitav.
Näiteks kihelkondade seadmine pingeritta selle järgi, kui palju neis koguti raha Eesti Aleksandrikooli rajamiseks. Hans Kruusi uurimus Eesti Aleksandrikooli ajaloost, millele Laar toetub, sisaldab andmeid keskmiselt iga elaniku kohta korjatud kopikate kohta, aga mitte annetajate suhtarvu (kohalikest elanikest), mis võiks tõesti sobida rahvusliku liikumise kandepinna mõõtmiseks. Kasutatud näitaja ei arvesta paraku piirkondade erineva jõukuse ega sellega, millist mõju võisid omada mõnes paigas keskmisele üksikud suurannetused. Kõige ilmsem peaks selle näitaja sobimatus kihelkondade rahvusliku aktiivsuse mõõtmiseks olema Hiiumaa näitel: Pühalepa kihelkonnas oli see suurem kui kusagil mujal Eestis, aga Reigis, Käinas ja Emmastes ümmargune null – põhjus muidugi selles, et Aleksandrikooli ainuke abikomitee asus seal Kärdlas, kogudes annetusi ka teiste Hiiumaa kihelkondade elanikelt. Kruusi koostatud kaarti vaadates jääb ühtlasi kohe silma, et Viljandimaal esineb valge varesena Karksi kihelkond. Minu arvates ei saa sellest järeldada, et sealsed elanikud olnuks Aleksandrikooli heaks annetusi tehes palju tagasihoidlikumad kui Halliste, Paistu, Tarvastu ja Helme inimesed. See näitab vaid seal loodud abikomitee nõrkust. Annetusi võis teha ka naaberkihelkondades tegutsenud abikomiteede kaudu.
Laulupidudel käimise osas tunnistab Laar isegi, et seda mõjutas 19. sajandil tugevalt geograafiline faktor (näiteks saarte äralõigatus), aga ikkagi saab sellest tema käsitluses rahvusluse mõõdupuu. Ta küll tuvastab, et kõige suuremad rahvuslikud aktivistid, kes osalesid rahvuslikes ettevõtmistes kõige aktiivsemalt, olid üldiselt koorijuhid, kuid kooride endi rolli rahvuslikus liikumises näib samas alahindavat, kuigi laulupeo tähtsust rõhutab.
Raha korjamise kirikute ehitamiseks on Laar rahvusliku liikumise avaldumisvormide hulgast välja jätnud. Laias laastus võib sellega ehk isegi nõustuda, aga mõnes paigas oli kindlasti ka see rahvusliku liikumise oluline avaldumisvorm.
Üritades leida tegureid, mis mõjutasid rahvuslikku aktiivsust, on Laar võrrelnud seda mitmesuguste muude näitajatega: talude päriseksostmine, hernhuutluse levik jms. Kohati tuleb tal ka seal sisse vigu, mis pärinevad juba kasutatud allikatest. Näiteks Ea Janseni uurimustööst võetud kaardi kohaselt jäi Helme kihelkond hernhuutlusest puutumata, aga tegelikult tegutsesid nad seal vägagi aktiivselt – Helme kirikuna (luteri kogudus) kasutatakse veel praegugi hernhuutlaste 1847. aastal ehitatud palvemaja.
Lühidalt: kui juba kasutatud algandmed sisaldavad selliseid vigu, ei saa ka Laari tehtud arvutused rahvusliku aktiivsuse ning seda mõjutanud tegurite kohta olla väga täpsed – see tähendab, et küsitavaks muutuvad ka nende põhjal tehtud järeldused. Autor on teinud ära tohutu töö, mis muutub kokkuvõttes mõttetuks.
Laari doktoritöö väärtuslikuimaks osaks on üldiselt peetud selle raames koostatud rahvuslike tegelaste andmebaasi. Paraku jättis ta vastavasse nimekirja kandmata need, kes väljastpoolt Eestit – Peterburist, Riiast, aga ka Krimmist ja mujalt eesti asundustest – eestikeelsetele lehtedele kaastööd tegid või kohalikesse organisatsioonidesse kuulusid. Rahvuslike tegelaste tuumiku moodustanud äratajate hulgast on jäänud välja näiteks Adam ja Peeter Peterson – neist on korduvalt juttu mujal tekstis ning mitmed nende sugulased on äratajate nimekirjas sees, aga nemad ise mitte, kuigi nende roll oli kahtlemata tähelepanuväärsem. Seega peab viga olema juba metoodikas – selline kvantitatiivne meetod, mida Laar kasutab, lihtsalt ei sobi rahvusluse mõõtmiseks.
Põhja-Eesti tagasihoidlikuma rahvusliku aktiivsuse seletamisel rõhutab Laar, et andmed laevaseltsi Linda liikmeskonna kohta on puudulikud ja see mõjutab tugevalt üldist pilti, jättes aga tähelepanuta asjaolu, et see rahvuslik ettevõtmine võis paljude asjaosaliste endi jaoks olla eelkõige pigem hoopis majanduslik. Samas suudab ta jätta täiesti mainimata 1858. aasta talurahvarahutused, mille mahasurumisega ilmselt tasalülitati ka vähemalt osa Põhja-Eesti võimalikust rahvuslikust aktiivist.
Ajalehtede puhul käsitleb ta tellijate arvu lugejate arvuna, mis on kindlasti eksitav – viib rahvuslike väljaannete ühiskondliku mõjukuse olulise alahindamiseni. See on kummaline, sest samas tsiteerib Laar ise August Kitzbergi mälestusi sellest kuidas inimesed Sakala ilmuma hakkamise puhul kokku kogunesid, et seda üheskoos lugeda ja selle üle arutleda. 19. sajandist pärinevad mälestused, aga ka ilukirjanduslikud teosed, kus õhtuti teomajas või päeval heinamaal söögipausi ajal valjusti ajalehte ette loetakse, lubavad oletada, et selline praktika ei olnud väga ebatavaline.
Mulle tundub, et Laari käsitlus näitab nii rahvusliku liikumise kandepinda kui ka äratajate ringkonda meie rahvuslikul ärkamisajal tegelikust väiksemana. See sobib kokku kontseptsiooniga, mille kohaselt oli rahvusliku eneseteadvuse kasvu juures võtmetähtsusega roll just suhteliselt väikesearvulisel äratajate (ideeliste eestvedajate) võrgustikul, mitte eesti rahva üldisemal sotsiaal-majanduslikul edenemisel, mille tõttu edasijõudnud eestlased saavutasid ärkamisaja jooksul lihtsalt sellise kriitilise massi, mis võimaldas järjest enamatel jätkata sotsiaalsel redelil tõusmist omaenese rahvust minetamata (kui esile tõusid üksikud, oli nende saksastumine ümbritseva keskkonna mõjul lõpuks paljuski möödapääsmatu – mida rohkem oli aga tõusjaid, seda enam hakati kujundama seda keskkonda enda näo järgi), kuigi just see aitaks seletada ka äratajate endi esiletõusu – nad olid osa suurest ühiskondlikust protsessist (üks selle avaldumisvorm), mis nende tegevuse mõjul hoogustus ning selgema kuju võttis, mitte seda protsessi käivitav jõud.
Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.
Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.
Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).
Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.
Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)
Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.
Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.
Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.
Norra Keskerakonna juht Trygve Slagsvold Vedum oma värske saagiga
Norra Keskerakond sai septembris kohalikel valimistel parema häältesaagi kui kunagi varem ning tõusis esmakordselt pärast 1995. aastat erakondade arvestuses kolmandaks. Mis on nende edu saladus?
Nagu teised põhjamaade keskerakonnad, sündis ka Norra Keskerakond agraarparteina. 1920. aastal võttis Norra Põllumeeste Liit oma kongressil vastu otsuse asutada poliitiline erakond, et osaleda järgmisel aastal parlamendivalimistel. Nii sündiski siis Maapartei, mis nimetati 1959. aastal ümber Keskerakonnaks.
Mõte luua eraldi põllumeeste erakond käidi välja juba Norra Põllumeeste Liidu asutamisel 1896. aastal, aga siis ei leidnud see piisavalt toetajaid. Põllumeeste liidust kujunes Norras üks tugevamaid poliitilisi survegruppe, kuid mõningaid võtmetähtsusega nõudmisi ei suudetud siiski läbi suruda. Just seetõttu asutatigi lõpuks ikkagi oma erakond. Esialgu olidki kaks organisatsiooni omavahel seotud väga tihedalt, umbes nagu sotsid tööliste ametiühingutega. Põllumeeste liidul oli kaks esindajat isegi erakonna juhatuses.
Tänapäeval ei ole Norra Keskerakond enam otseselt seotud sealse põllumeeste ühendusega, vaid esineb täiesti sõltumatu organisatsioonina, kuid selle liikmeskond ja valijabaas asub endiselt peamiselt maapiirkondades ja väiksemates linnades. Norra pealinnas Oslos saadi nüüd 2,2% häältest, mis andis linnavolikogus kõigest ühe koha 59-st (ja see oli nende jaoks suur saavutus, sest seni ei olnud Keskerakonnal seal ühtegi esindajat).
Kokku saadi tänavu kohalike omavalitsuste volikogude valimisel 14,4% kõigist Norras antud häältest. 1975. aastast alates valitakse seal otse rahva poolt ka maavolikogud ehk maakondade volikogud (varem nimetati sinna esindajad kohalike volikogude poolt). Nendel valimistel sai Keskerakond nüüd 14,5% häältest. Kõige tugevamad oldi Põhja-, Ida- ja Kesk-Norra maakondades, kus neid toetas umbes veerand valijatest. Seal jäädi üldiselt alla ainult valimised võitnud vasaktsentristlikule Norra Töölisparteile.
Maapartei tõus ja langus
1921. aasta parlamendivalimised olid Norras esimesed, mis toimusid proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Põllumehed said 13,1% häältest. See andis parlamendis 17 kohta 150-st. Nõuti paremaid tingimusi teraviljakasvatajatele, toetust uudismaade ülesharimiseks, talunike madalamat maksustamist, kaitsetolle ja eksporditoetusi.
Norras olid sel ajal kombeks kodanlikud ehk mittesotsialistlikud (sisuliselt üheparteilised) vähemusvalitsused, kuhu kuulusid seni poliitilisel maastikul domineerinud konservatiivid või liberaalid, kes hoidusid koostööst sotsidega. Maapartei jäi 1930. aasta sügisel parlamendivalimistel neljandaks, seda toetas 15,9% valijatest, kuid sai sellele vaatamata 1931. aastal valitsusohjad paariks aastaks enda kätte.
1931–1933 võimul olnud Maapartei valitsusse kuulus kaitseministrina Vidkun Quisling, kes omandas hiljem lausa rahvusvahelise kurikuulsuse Saksa natside kollaborandina, mõisteti pärast sõda süüdi riigireetmises ja lasti maha. Quisling ei astunud kunagi Maapartei liikmeks, aga 1940. aastal astus tema poolt loodud kohaliku natsipartei liikmeks Jens Hundseid, kes oli 1932/33 peaminister, 1930–1938 Maapartei esimees, juhtides erakonna fraktsiooni parlamendis kuni 1940. aastani.
Hundseid nimetas oma toonast sammu hiljem “argpükslikuks”, põhjendades seda talle avaldatud survega. Ta keeldus küll pakkumisest hakata juhtima põllumeeste ümberorganiseerimist uue režiimi teenistusse, kuid õhutas neid sellele siiski lähenema. Buskerudi maavanemana üritas ta survestada ka enda alluvaid astuma Quislingi parteisse. Samuti kutsus ta selleks üles ajakirjanduse kaudu. Ühel põllumeeste liidu koosolekul selgitas ta siis oma lähenemist sellega, et “tee vabadusele ja iseseisvusele peitub selles, et me läheme kaasa selle ideoloogiaga, mille eest sõdib võitja.”
Kuna natsi-Saksamaa sõda ei võitnud, mõisteti Hundseid 1945. aastal süüdi kollaboratsionismis. Karistuseks määrati talle 12 aastat sunnitööd, kuid ülemkohus kahandas selle kümnele. Tegelikult vabanes ta juba nelja aasta pärast, elades kogu oma ülejäänud elu täiesti tagasitõmbunult.
Maapartei ise rõhutas 1930-ndatel, et ei poolda fašismi ega natsionaalsotsialismi. Hundseidi ja mitmete teiste järgnenud valikud kahjustasid erakonna mainet aga nii ulatuslikult, et pärast sõda langes selle toetus valimistel järsult. Just see oli üks põhjustest, miks juba 1950-ndate alguses hakati arutama erakonnale uue nime võtmist. Teine põhjus oli muidugi see, et hoogne linnastumine vähendas valijaskonnas maarahva osakaalu ning hääbumisest pääsemiseks üritati laiendada oma valijabaasi. Nii saigi Maaparteist lõpuks Keskerakond.
Keskerakonna tsentristlikud juured
Maapartei sündis sisuliselt selle tõttu, et konservatiivid ja liberaalid pooldasid täielikku turumajandust ja vabakaubandust, aga põllumehed soovisid riiklikke toetusi ja siseturu kaitsmist. Töölispartei, millest sai 1927. aasta valimistega Norras suurima toetajaskonnaga erakond (seda positsiooni on sotsid hoidnud kogu järgnenud perioodi), läks veel 1930. aastal valimistele revolutsiooniliste loosungitega.
Põllumeeste saadikud, keda mõjutasid John Maynard Keynes ja teised sama koolkonna majandusteadlased, hakkasid propageerima segamajandust, mille puhul oli riigile nähtud ette tugev regulatiivne roll. 1933. aasta valimiste eel loobus ka Töölispartei lõpuks sotsialistliku revolutsiooni ideest, võttes omaks revisionistliku sotsiaaldemokraatia. See sai aluseks, mille pinnalt Maapartei sõlmis 1935. aastal sotsidega kriisikokkuleppe; lasi moodustada neil valitsuse, mis hakkas sekkuma aktiivselt majandusellu.
Sama valitsus jätkas ametis pärast 1936. aasta valimisi. 1938. aastal langetas parlament otsuse pikendada oma ametiaeg kolmelt aastalt neljale. Järgmised valimised pidid toimuma 1940. aastal, aga jäid ära, sest maa langes Saksa okupatsiooni alla. Valitsus baseerus seejärel Londonis, kuhu põgenesid ka Norra kuningas ja kroonprints.
1945. aastal moodustati Norras demokraatia taastamiseks laiapõhjaline koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Töölispartei, Maapartei, konservatiivid, liberaalid ja kommunistid. Samal aastal toimunud valimistel sai Töölispartei parlamendis üksinda absoluutse enamuse, mis kaotati seal alles 1961. aastal. Sotside pikal valitsusajal lähenes Maapartei/Keskerakond konservatiividele, liberaalidele ja kristlikele demokraatidele. Nendega liite sõlmides jõuti kanda valitsusvastutust aastatel 1963, 1965–1971, 1972–1973, 1983–1986, 1989–1990 ja 1997–2000.
2005. aastal läks Keskerakond aga valimistele lubadusega teha valitsus Töölispartei ja Sotsialistliku Vasakparteiga. Punaroheline koalitsioon oli Norras võimul aastatel 2005–2013.
Põhjalik sisekaemus tõi partei august välja
2013. aasta parlamendivalimistel sai Keskerakond oma ajaloo halvima tulemuse. Seda toetas vaid 5,5% valijatest. Pärast seda viidi erakonnas läbi juhtunu põhjalik analüüs ja olukorra kaardistamine. Leiti, et erakonna organisatsioon on küll endiselt tugev, kuid juhtkonna ja liikmete vahel on palju usaldamatust ja asju on vaja korraldada teisiti.
Järgmisel aastal valiti Keskerakonna juhiks Trygve Slagsvold Vedum (sünd. 1978), kes oli kuulunud varem ka survegrupi “Ei Euroopa Liidule” juhatusse. See asjaolu ei ole sugugi ebaoluline, sest Keskerakond tegi nii 1972 kui ka 1994 rahvahääletuste eel kampaaniat Euroopa Liitu astumise vastu ning peab ennast Norra suveräänsuse garandiks. Vedum on keskendunud Euroopa Liiduga seotud teemadele ka erakonna järgnenud valimiskampaaniates.
Kohalike omavalitsuste pädevusse kuuluvate asjade kõrval rõhutas Keskerakond nüüd, et Norra ei tohi lõimuda Euroopa Liidu loodava energialiiduga. Energialiidu üheks eesmärgiks on tagada elektrienergia vaba liikumine, mis peaks (idee poolest) muutma selle kättesaadavaks võimalikult taskukohase hinnaga üle kogu Euroopa. Vedumi hinnangul tooks see aga Norras kaasa hoopis hinnatõusu – seal muutuks elekter inimestele kallimaks. Tema sõnul eksivad ka need, kelle arvates võiks Norra toimida Euroopa Liidu “rohelise patareina”, sest Norra ületootmine katab vaid 0,3% Euroopa Liidu energiavajadusest.
Keskerakond on tugevalt energialiiduga lõimumise vastu. Rõhutatakse, et Norra huvides on säilitada täielik suveräänsus oma energiaressursside ja energiapoliitika üle. Vedum tõi välja, et eelmise sajandi alguses kuulus väliskapitalile enam kui kolm neljandikku Norra hüdroelektrijaamadest. Kui võeti vastu seadused, mis võimaldasid saavutada riigil selles vallas toimuva üle parema kontrolli, nimetasid konservatiivid neid naeruvääristavalt “paanikaseadusteks”, kuid riiklik kontroll energiaressursside ja energiapoliitika üle osutus väga oluliseks Norra tööstuse ja heaoluriigi arengu jaoks. Nüüd on konservatiivid, kes juhivad praegu Norra valitsust, energialiiduga lõimumise peamised eestvedajad.
Keskerakonna uus tõus algas juba 2017. aasta parlamendivalimistel, mil kogutud 10,3% häältest tõstis nad erakondade arvestuses neljandaks ja andis parlamendis 19 kohta 169-st. Sellest parem tulemus saadi viimati aastal 1993. Praegu toetaks neid parlamendivalimistel küsitluste kohaselt 16–17% valijatest. Sellega platseeruksid nad erakondade arvestuses Töölispartei ja konservatiivide järel kolmandaks. Seegi juhtus parlamendivalimistel viimati aastal 1993.
Vedumi liini on nimetatud kriitikute poolt muidugi ka “populistlikuks”. Sellega võib nõustuda. Selles mõttes, et see on kahtlemata rahvalähedane. Samas ei ole see Norra Keskerakonna jaoks midagi põhimõtteliselt uut. Suveräänsus on olnud seal selle poliitilise voolu jaoks alati oluline teema. Eesmärgina isegi siis, kui seda kandis edasi vaid Londonis baseerunud eksiilvalitsus, mille naasmisse ei usutud.
Artikkel ilmus 16. oktoobril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
EKRE juht Mart Helme kuulutas hiljuti Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ta ei osalenud laulvas revolutsioonis, sest on väga iseseisvalt mõtlev inimene, kes ei lähe kaasa massipsühhoosidega. Selle asemel võitlevat ta toonaste ideaalide eest nüüd.
On kerge heita see jutt kõrvale kui ühe ennast ise senjööriks ja alfaisaseks tituleeriva karakternäitleja (Martin Helme kunagise määratluse kohaselt on poliitika meelelahutusäri koledatele inimestele – järelikult võib vähemalt EKRE poliitikuid pidada lihtsalt näitlejateks, kes mängivad etteantud rolle) järjekordne luul. Hoopis huvitavam on aga mõelda selle peale, mille eest toona siis ikkagi võideldi.
Minu mälestused ühiskondlikest protsessidest algavadki juhtumisi enam-vähem sellest ajast. 1981. aastal sündinuna jõudsin just laulva revolutsiooni ajal ikka, mil inimestel kujunevad välja põhilised maailmavaatelised ja poliitilised hoiakud.
Fosforiidisõjast ja öölaulupidudest isiklikud mälestused puuduvad, sest nende epitsenter ei asunud Viljandis. Eelnenud Tšernobõli katastroofi ajast on jäänud meelde, et ema ei lubanud minna mul ilusa ilmaga õue mängima, sest kartis, et võib hakata sadama radioaktiivset vihma. Õnneks läks see pilv Eestist suuresti mööda, riivates vaid Ida-Virumaad. Tuumakatastroof, mille toimumist võimud üritasid alguses maha vaikida, andiski ilmselt otsustava tõuke järgnenud arenguteks. Selle mõjul hakati rääkima Nõukogude Liidus tõsiselt keskkonnaprobleemidest.
Avalikustamine ei jäänud kõigest kauniks loosungiks, vaid muutus mõne aastaga tegelikkuseks, hõlmates järjest uusi valdkondi: plaanimajanduse ja tsentraliseeritud juhtimise allakäik, sõda Afganistanis, ajateenijate olukord Nõukogude armees jne. Tsensuuri kadudes valgustati muidugi kohe läbi ka ajaloo mustad augud, stalinlike repressioonide ulatus.
Tõeline murrang toimus 1988. aastal, kui liikumine läks massidesse, vabastati poliitvangid ning Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pärast seda ei olnud enam taganemisteed. Küsimus oli ainult selles, kuidas see asi edasi läheb ja kuhu see kõik lõpuks välja viib.
Mina kui alles nooremasse kooliikka jõudnud laps osalesin toonastes sündmustes muidugi kõigest pealtvaataja ja kaasajooksikuna, sörkides vanemate sabas. 1989. aastal seisin Orika silla lähedal Balti ketis. Noorem õde, kes oli saanud alles paari kuu eest aastaseks, oli emal süles. 1991. aasta märtsis, kui toimus referendum Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses, sõitis isa valimiskastiga ringi mööda inimeste kodusid. Olin temaga pool päeva kaasas. Rahva meeleolu oli ülev. Vanemad inimesed kippusid mälestusi heietama, aga kahjuks ei olnud sel päeval aega neid pikalt kuulata.
Meenuvad suved ja talvised vaheajad maal vanaema ja vanaisa juures. Nende jutud vanast Eesti ajast, sõjast ja Siberist andsid hea ettekujutuse meie keerulisest ajaloost. Kui ma kooli läksin, vaatas Aabitsat avades vastu Lenin, aga peagi said pioneeridest elokad ja komparteilastest sinimustvalged poliitikud. Oli kiirete muutuste aeg. Kui laviin liikuma läks, ei suutnud seda lõpuks enam miski peatada.
Meenuvad siiski mõned muusikaüritused. Rock Ramp, kus Villu Tamme jagas poisikestele autogramme. Punk oli sel ajal kõva sõna ning J.M.K.E. “Tere perestroika” suurim kodumaine hitt. Paar aastat hiljem hullutas Viljandi lauluväljakul rahvast juba Rootsi kristlik rockbänd Charizma. Nende “Join Hands” (iseenesest lihtsakoeline lauluke sellest, et käes on aeg ühendada Eestil ja Rootsil käed igaveseks sõpruseks) väljendas samuti ajastu vaimu. Lõpuks veel üks Rock Summer, kuhu vanem õde mind kaasa võttis, aga selleks ajaks oli laulev revolutsioon juba läbi.
Mina ei mäleta sellest ajast hirmu, aga kindlasti oli vahepeal õhus ärevust. Ei saa kuidagi nõustuda Helme väitega, et inimestel polnud siis enam põhjust midagi karta. 1989. aastal peksti Tbilisis meeleavaldajaid sapöörilabidatega. 1991. aasta jaanuaris leidis aset Vilniuse veresaun. Sellised sündmused kummitasid kõigil alati kuklas. Keegi ei teadnud, kuidas kogu see asi lõppeda võib. Kui intrid piirasid 1990. aastal Toompead, oli Eestigi lähedal vägivaldsete kokkupõrgete puhkemisele. Rääkimata augustiputšist. Asjad võinuks võtta siis hoopis verisema pöörde, aga õnneks nii ei läinud.
Kui kõik olnuks nii suured isemõtlejad ja dissidendid nagu Mart Helme, püsiks Nõukogude Liit võib-olla tänini. Lihtsalt veidi muutunud kujul, umbes nagu Hiina riigikapitalistlik punaimpeerium. Seal ei ole poliitiline režiim liberaliseerunud, sest teisitimõtlejad ei ole suutnud kunagi saavutada kriitilist massi. Avalik opositsioon on jätkuvalt marginaalne ja mahasurutud. Väga hea, et suurem osa meie rahvast ikkagi vooluga kaasa läks.
Minu meelest võis toona iga lapski aru saada, isegi kui ei osanud seda veel nii hästi sõnades väljendada, mille nimel see kõik toimus. Selle nimel, et me saaksime elada vabade inimestena vabal maal, õigusriigis, kus kehtivad isikuvabadused ja kodanikuõigused, valitseb sõnavabadus ning võimude lahusus, kus igaühel on õigus ise enda saatust juhtida. Maailmas on üldiselt kombeks nimetada sellist riigikorraldust liberaalseks demokraatiaks.
Oluline oli kahtlemata ka soov peatada Eesti venestamine. Sellega kaasnes aga selgelt ümberorienteerumine või õigemini öeldes tagasipöördumine Läände, mille poliitliseks vormiks on meie maailmajaos tänapäeval Euroopa Liit. Loomulikult ei ole see moodustis täiuslik. Minu arvates vajaksid paljud asjad selle juures muutmist. Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga, mida armastavad teha ekrelased, on aga sama hea nagu võrrelda seda Ameerika Ühendriikide, Hiina või Indiaga – kõik on küll geopoliitilised suurruumid, kuid täiesti erineva ajaloo, sisemise ülesehituse ja poliitilise korraldusega.
Hea eestikeelse ülevaate Euroopa ühendamise ajaloost ja probleemidest annab Anikatsist pärit Ants Piip oma raamatus “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti” (1932). Usun, et Balti ketis seisnute ideaalid kattuvad siiski rohkem tema omade, mitte selliste tegelaste ideaalidega, kes nutavad taga tsaariaega ja peavad kõige paremaks valitsemisvormiks valgustunud monarhiat.
Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
Hiljuti ilmus eesti keeles uus tõlge Adolf Hitleri teosest “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Seoses sellega väärib meenutamist, kuidas see raamat võeti meie mail vastu ajal, mil Hitler oma tähelendu alustas.
Hitler hakkas figureerima eestikeelse meedia uudistekülgedel 1923. aastal juba enne kurikuulsat õllekeldriputši Münchenis, aga tema raamat “Mein Kampf” jäi siin pikalt tähelepanuta. See on ka täiesti mõistetav, sest 1920-ndatel ei olnud ta saksa poliitikaelus just esimese suurusjärgu täht. Pealegi on “Mein Kampf” üsna paks ja raskesti loetav raamat, mitte kerge ajaviitelektüür.
Natsionaalsotsialistide esiletõus algas Saksamaal alles 1930-ndatel. Tõuke selleks andis 1929. aasta sügisel vallandunud Wall Streeti börsikrahh, mis kutsus esile üleilmse finantskriisi. Mõne aastaga langes Saksamaa tööstustoodang 41% ning väliskaubandus 61%. Samal ajal kasvas töötus 232% – 1932. aastaks oli enam kui 30% Saksamaa tööjõust töötu. Meeleheitel inimesed, kes otsisid tekkinud raskest olukorrast väljapääsu, jõudsidki siis Hitlerini, kes kujutas patuoinastena juute ja lubas kehtestada uue korra.
“Mein Kampf” kujutas endast nii tema elulugu kui ka natsionaalsotsialistliku liikumise poliitilist programmi. Eestikeelses meedias oli sellest esimest korda juttu 1932. aasta augustis, kui Tartus ilmunud nädalaleht Herold märkis Hitlerit ja tema liikumist tutvustades: “Oma eluloo Hitler jutustab kaheköitelises raamatus “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Need autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and.”
“Hitler ei ole kaugeltki rumal inimene,” lisati samas. “Ta on enesearmastaja, kättemaksuhimuline ja äärmiselt auahne.”
Juulis olid Saksamaal toimunud valimised, millega natsid tõusid parlamendis suurimaks jõuks. Tänu sellele sai Hermann Göring siis küll Riigipäeva spiikriks, kuid teiste erakondade vastuseisu tõttu Hitler veel riigikantsleri toolile ei pääsenud. Novembris toimusid uued valimised, kus natsid kaotasid juba hulga kohti – Hitler tõusis aga sellele vaatamata 1933. aasta jaanuaris lõpuks valitsusjuhiks, sest Keskerakond sõlmis natsidega kokkuleppe võimu jagamiseks.
Tõeline huvi Hitleri teose vastu tärkaski Eestis alles siis, kui natsid Saksamaal võimule tulid. 1933. aasta mais resümeeris Jaan Kärner seda ajalehes Nool: “Oma teoses “Mein Kampf” (“Minu võitlus”) kirjutab Hitler, et saksa rahvas võivat ainult maadevallutamisega võita selle koha maailmas, mis talle peab kuuluma. Hitleri hing otse mässavat nende kirjanike vastu, kes näevad territoriaalseis vallutamisis rahvaste püha õiguse vägistamist. Tema arvates ühelegi rahvale ei kuulu mitte ühtki ruutmeetrit maad jumalast antud õiguse alusel. Saksa rahvale aga olevat tehtud kohuseks alatiselt võidelda oma igapäevase leiva eest, ja järelikult tal on õigus ka maadevallutamiseks. Oma lastele igapäevase leiva kindlustamiseks – selleks olevat rahvussotsialistid valmis saksa rahva verd valama, ja nad võtvat selle eest vastutuse endile jumala ees.”
“Teiste rahvaste elu- ja enesemääramisõigust ei panda mikski, rahvaste rahuliku koostöö mõte hüljatakse. Ainus õigus, mida tunnustatakse, on jõud, vägivald. Tugevama õigus võita ning orjastada nõrgemat. See on küllaltki selge keel, mida siin kõneldakse,” võttis Kärner kokku Hitleri õpetuse tuuma.
“Aga see saab meile veel selgemaks, kui samast raamatust loeme, et Saksa ekspansioonipoliitika ei pea teostuma mitte kuski Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais “teise järgu riikides”. Saksa igivana tung idasse määrab pruunsärkide välispoliitika sisu ja sihi. Balti rannikule on suunatud eeskätt nende moodsate ordurüütlite pilgud,” märkis ta samas. “Meie kodumaa tulevase teutoonide asumaana – kujutelgem kord tõsiselt, mis see tähendab. Tuletagem meelde viieteistkümne-aasta tagust okupatsiooniaega, et saada aimu selle praktilisest “väärtusest”. Ärgem lohutagem end lühinägeliselt, et “nüüd see enam ei ole võimalik”. Meie saatus ei ripu mitte platoonilisest enesemääramispõhimõttest, vaid rahvusvahelisist reaalsete jõudude vahekordadest. Ja need vahekorrad, meie iseseisvusele seni soodsad, on saksa rahvussotsialismi võidulepääsuga põhjalikult muutunud.” See oli küllaltki läbinägelik analüüs, mille paikapidavust ajalugu hiljem kinnitas.
1934. aasta jaanuaris võttis ajaleht Vaba Sõna aga kokku natside esimese valitsusaasta: “Valitseva võimu järele on ennast seadnud ka saksa vaimuelu. Hitleri “Mein Kampf” on muutunud saksa uueks evangeeliumiks, kust truualandlikud saksa teadusemehed otsivad ja leiavad uusi tõeavaldusi ja on jõudnud nendele rajada uue rassiteooria ja palju uusi põrutavaid vaimuõisi saksluse ülistamiseks. Selle kroonuteaduse kõrval on muu vaimuelu sootuks soiku jäänud ja kohutavalt tagurpidi läinud, nagu see tavaliseks nähteks maades, kus valitseb diktatuur oma pimeda kitsarinnalisusega.”
PS. Natside võimu kindlustudes muutus suhtumine Hitleri raamatusse siiski Eestiski leebemaks. 1938. aastal toimus Berliinis suur ülemaailmne käsitöönäitus, kus Eesti väljapanek sisaldas meie rahvuslike suurteoste kõrval ka uhkes köites “Mein Kampfi”. Päevaleht küll imestas selle üle, märkides, et see “tundub olevat nagu liigne ja pisut palju ennast alandav”, kuid Ühistegelised Uudised raporteeris rõõmsalt, et see võis aidata kaasa eestlastele osaks saanud auhindade sajule. Tuleb muidugi märkida, et sel ajal valitses Eestis vaikiv ajastu, ajakirjandus oli allutatud tsensuurile, paljud väljaanded suletud – inimesed ei saanud avaldada oma mõtteid enam kaugeltki nii vabalt nagu 1930-ndate algupoolel.
Artikkel ilmus 15. augustil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.
Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.
“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.
Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.
Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.
1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).
Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.
Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist
Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.
Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.
Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.
Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.
Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.
Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal
Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).
Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.
Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.
1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.
Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”
Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.
Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.
Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.
Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.
Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?
Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.
Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.
Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.
Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
