Rubriik: ajalugu

Céline “Surm järelmaksuga”

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) oli geniaalne kirjanik, aga täiesti pöörane antisemiit. Tema romaanide kolekirjanduslik stiil on avaldanud tugevat mõju maailmakirjanduse arengule, aga Teise maailmasõja ajal ajakirjanduses üllitatud antisemiitlik propaganda oli nii räige, et osad natsid pidasid seda lausa kontraproduktiivseks – olukorra tõsidust ilmestab näiteks see, et 1944. aastal kuulutas ta ühel Saksa suursaatkonnas Pariisis toimunud õhtusöögil veendunult, et Hitler on mõrvatud ja asendatud juudist teisikuga. Céline oli natside innukas kollaborant.

“Surm järelmaksuga” on tugevalt autobiograafiliste sugemetega teos, mis ilmus prantsuse keeles 1936. aastal, kuid muidugi mitte päris täpselt elust maha kirjutatud. Minajutustaja räägib selles (“Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kasvõi maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.”) oma vastikust lapsepõlvest (ema “tegi kõik selleks, et ma elada saaksin, aga ma poleks üldse pidanud sündima”), elust enne sõjaväkke minekut. See on kohati väga haige, jälk, jõhker ja perversne lugu.

Céline’i ema oli selle raamatu ilmumise ajal veel elus (huvitav, mida arvas sellest tema?), aga isa juba surnud. Samuti oli selleks ajaks surnud Henry de Graffigny (1863–1934), kelle järgi on loodud tegelaskuju nimega Courtial des Pereires. Nimetatud tegelane esineb selles romaanis teise isakujuna, aga tegelikult tutvusid Céline ja Graffigny alles 1917. aasta sügisel, mil Céline oli juba sõjaväeteenistusest vabastatud.

Mis põhineb selles raamatus tõsielul, olles kantud vaid ajaliselt ja geograafiliselt teise kohta ning omandanud jutustuse huvides uusi värve ja detaile, ja mis on täielik väljamõeldis, seda teadis ilmselt üksnes autor ise. Vähemalt minajutustaja, nii palju kui teada, omas suurt ühisosa inimesega, kes oli tema prototüübiks. Järgnevalt on toodud mõned stiilinäited, mis iseloomustavad tema üldist hoiakut ja suhtumist.

“Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.”

“Tõeline viha, see imbub sügavusest, see tõuseb lapsepõlvest, kui sind kaitsetuna tööle heideti. See viha on võimeline su tapma. Seda on nii palju, et seda jääb alati kõikjale. Seda purskab üle ilma, nii et see mürgitab kõik, nii et selle peal kasvab ainult kurjust, keset surnuid, keset elavaid.”

“Kõige tähtsam ei ole mitte teada, kas sul on õigus või mitte. Sellel pole tegelikult erilist tähtsust… Kõige tähtsam on, et inimesed su rahule jätaks… Kõik ülejäänu, see on sitt.”

See oli vist Balzac (võib-olla ka mitte, ma ei mäleta enam, kuid tema suhu see sobiks), kes märkis, et looming õitseb inimlikul viletsusel. “Surm järelmaksuga” on selle mõttetera suurepärane kinnitus – see raamat on päris hea (tegelikult osavalt komponeeritud ja kirjutatud), aga samas üsna eemaletõukav (õudne lugu; hakkab kohati nii vastu, et tahaks selle käest panna ja enam mitte kunagi avada).

Arvatavasti valiti see uue tõlkekirjanduse sarja Hieronymus üheks avateoseks sooviga tõmmata projektile rohkem tähelepanu (skandaalne autor, väga emotsionaalne tekst). Paistab, et see soov ei ole seni täitunud. Väike uudis esitlusest ja Sirbis ilmunud intervjuu tõlkijaga on kõik, mis siin viitamist väärib. Ühtegi eestikeelset arvustust ei õnnestunud leida.

Tõlkija Heli Allik avaldas viidatud intervjuus arvamust, et Céline’i antisemitism oli mitte läbimõeldud seisukoht, vaid “pigem mingit laadi luul, mille juures see, et tema neurooside fokuseerimisobjektiks sai juut, oli peaaegu juhuslik.”

Võib-olla andis selle luulu avaldumiseks tõuke see, et Céline oli meeletult armunud ühte USA tantsijannasse, kellele ta pühendas oma esikromaani “Reis öö lõppu” (1932, e.k. 2010), kuid kes abiellus hoopis ühe teise mehega, kes oli juhtumisi juut. “Surm järelmaksuga” üldiselt juudivihast ei nõreta, kuid kujutab ilmekalt kogu seda sotsiaalset ja moraalset olustikku, millest see võis võrsuda. Isa, keda minajutustaja vihkab, kipub ikka ja jälle siunama juute, araablasi, neegreid ja vabamüürlasi. See päritud hoiak, mille Céline ilmselt oma isalt üle võttis, võimendus hiljem temagi puhul groteskini.

Kui lugeda seda raamatut autori eneseanalüüsina, aitab see tegelikult näha tema pöörase antisemitismi ja natsivaimustuse juuri. Kogu teose finaaliks on minajutustaja otsus minna sõjaväkke, mis peaks kujutama endast justkui vastuhakku vanematele, kogu tema elu muutvat pööret – pääsemist maailmast, mis teda seni ümbritses – nii vastandub silmapiiril terendav range distsipliin Céline’i käsitluses kaootilisele lapsepõlvele, kus valitses alaline hirm ja ebakindlus. Tema ühiskondlikud hoiakud peegeldasid nähtavasti seda isiklikku kogemust.

Nädala juubilar: Carl Bildt 70

On vähe mujalt pärit riigimehi, kes oleksid käinud Eestis nii sageli nagu Carl Bildt. Esimest korda juhtus see 1989. aasta jaanuaris, kui ta oli üldse esimene pärast 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist Eestisse visiidi teinud Lääne poliitik. Bildt viibis siin terve nädala. Ametliku küllakutse esitas talle EKP Tartu linnakomitee I sekretär Tõnu Laak, kuid selle taga olid uuendusmeelsed jõud laiemalt. Visiidi käigus kohtus ta ka Eesti NSV valitsusjuhi Indrek Toomega. Bildt oli sel ajal küll veel alles suhteliselt noor opositsioonipoliitik, kuid siiski juba üsna kogenud, silmapaistev ja rahvusvaheliselt tuntud kuju.

Sündinud vanasse aadlisuguvõssa, mille juured ulatuvad keskaega, kuulus Bildt muidugi algusest peale antikommunistide leeri. 1968. aastal, kui Stockholmi Ülikooli vasakpoolsed üliõpilased otsustasid okupeerida (prantslaste eeskuju järgides) valitsuse survestamiseks üliõpilasliidu hoone, oli ta üks neist, kelle algatusel loodi üliõpilasliidu sees vastukaaluks kodanlik fraktsioon. 1970. aastal osales ta Euroopa konservatiivsete ja kristlik-demokraatlike üliõpilaste liidu esindajana Soome erakondade noorteühenduste korraldatud suurel rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil Helsingis, kus võeti vastu deklaratsioon, milles nõuti muu hulgas Euroopa toonaste piiride tunnustamist. Vastu hääletasid ainult Lääne-Saksa kristlike demokraatide ja Rootsi moderaatide noorteühendused ning see liit, mida seal esindas Bildt.

Teleuudistesse jõudis ta Rootsis esimest korda aga juba 1966. aastal seoses õpetajate üleriigilise streigiga. Bildt, kes oli siis oma koolis õpilasesinduse esimees, aitas tagada seda, et õppetöö saaks streigi ajal jätkuda õpilaste poolt korraldatuna. Iroonilisel kombel jäi tal endal hiljem ülikool lõpetamata, sest tähelepanu koondus täielikult poliitikale. 1968. aastal astus ta erakonda, mis kandis siis veel nime Parempoolne Partei, kuid nimetati järgmisel aastal ümber Mõõdukaks Koonderakonnaks (üldiselt tuntud lihtsalt moderaatidena).

1971. aastal sai temast moderaatide üliõpilasühingu aseesimees, 1973. aastal esimees. 1973–1976 oli ta selle üliõpilasühingu häälekandja Svensk Linje toimetaja ning ühtlasi moderaatide poliitikasekretär, kuuludes erakonna esimehe Gösta Bohmani lähikonda. Bildtis, kelle esivanemate hulgas on terve rida suuri poliitikuid ja diplomaate, nähti juba toona moderaatide võimalikku tulevast juhti. Esialgu kogus ta tuntust publitsistina. Näiteks kirjutas ta 1973. aastal Rootsi juhtivas päevalehes Svenska Dagbladet unustatud vabastusliikumistest Ida-Euroopas. Bildt märkis, et nõukogude võimu alla langenud maades on jätkuvalt olemas vaikne režiimivastane enamus, kuigi relvastatud vastupanu seal enam ei osutata.

1976. aastal toimunud parlamendivalimiste järel moodustasid Rootsis valitsuse Keskerakond, moderaadid ja Liberaalne Rahvapartei. Bildt aitas koostada selle valitsuse programmi ja asus tööle poliitikakoordinaatorina majandusministriks tõusnud Bohmani alluvuses. 1979. aasta valimiste järel jätkas sama koalitsioon. Bildt valiti esmakordselt parlamenti. Temast sai poliitika koordineerimise eest vastutav riigisekretär. 1981. aasta kevadel lahkusid moderaadid valitsusest. Bildist sai parlamendis nende kõneisik välis- ja julgeolekuküsimustes.

1982. aastal tõstatus eriti teravalt nõukogude allveelaevade tegevus Läänemerel. Rootsi üritas sõlmida NSV Liiduga kokkulepet merepiiri osas, kuid Moskva kasutas survestamiseks piiririkkumisi, et saavutada suuremaid järeleandmisi. Bildt kuulus parlamendis komisjoni, mis uuris võõraste allveelaevade tegevust. Ühtlasi koostas moderaatide spetsiaalne töörühm siis tema juhtimisel raporti “Rahu ja vabadus Euroopas”, milles rõhutati: “Oluliseks eelduseks rahule on vabadus Ida-Euroopas. Nõukogude dominants Ida-Euroopas on otsustav takistus kestva rahu saavutamisele Euroopas.”

1982. aasta sügisel toimunud valimised tõid Rootsis taas võimule sotsiaaldemokraadid. Moderaadid jäid opositsiooni, kuid olid tõusnud juba 1979. aastal parlamendis suuruselt teiseks erakonnaks – esimest korda pärast 1958. aasta valimisi. Nende häältesaak tõusis tagasi 1932. aasta tasemele.

Bildt rõhutas siis vajadust tugevdada Rootsi kaitsejõude, kritiseeris teravalt sotside välis- ja julgeolekupoliitikat ning tuumadesarmeerimisele keskendunud rahvusvahelist rahuliikumist, kuid see loomulikult ei tähenda seda, et ta oleks soovinud sõda. “Tuumasõda areneb konventsionaalsest sõjast ja viimane poliitilistest konfliktidest. Kes tahab ära hoida tuumasõda, peab katsuma ära hoida igat laadi sõda. See on võimalik ainult riikidevaheliste konfliktide lahendamisega,” märkis ta 1983. aastal Svenska Dagbladetis. “Rahu Euroopas ei olene relvadest vaid lahendamata poliitilistest konfliktidest ja kiusatusest neid “lahendada” vägivallaga.”

1985. aasta suvel käis Bildt visiidil Moskvas. Temas nähti Rootsi võimalikku tulevast välisministrit. Venelased tahtsid temaga lähemalt tutvuda. Bildt rõhutas seal, et normaalne suhtlemine eeldab Rootsi piiride respekteerimist. Sügisel toimunud valimistega siiski võimupööret ei kaasnenud – võimule jäid sotsid. 1986. aastal valiti 37-aastane Bildt aga moderaatide juhiks.

1988. aastal esines Bildt, kes oli Välis-Eesti ringkondades hästi tuntud juba varem, Stockholmis kõnega Eesti Vabariigi 70. aastapäeva pidulikul tähistamisel. “Pealetulevate sugupõlvede ülesandeks on ehitada vabaduse ja rahu Euroopa, mis ka Eestile annab uue vabaduse,” rääkis ta, lõpetades oma rootsikeelse kõne eestikeelse hüüatusega: “Elagu vaba Eesti!”

1989. aasta jaanuaris toimunud visiidi tähtsust meie jaoks oskavad kõige paremini hinnata ilmselt need, kes Eesti iseseisvuse taastamise protsessi juhtisid – selge on see, et tegemist oli ühe olulise lüliga ahelast, mis viis lõpuks soovitud tulemuseni. “Olen näinud hulgaliselt samasuguseid poliitilisi situatsioone kui teil. Soovin teile vaprust ja sihikindlust. Ettevaatlikkuse ja julguse õige vahekorra leidmine pole sugugi lihtne ülesanne,” rääkis Bildt siis Eestis. “Küllap laabub lõpuks kõik.”

Ja laabuski. Bildti poliitilise karjääri silmapaistvam osa seisis alles ees. Temast sai Rootsi peaminister (ametis 1991–1994), hiljem rahuvahendaja Balkanil, välisminister (2006–2014) jne. Eestis käis ta viimati käesoleva aasta kevadel, Lennart Meri konverentsil.

Artikkel ilmus 10. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Carl Bildt sündis 1949. aasta 15. juulil. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Etturid” (Ugala)

Taago Tubina lavastuse aluseks on Eno Raua samanimeline romaan, mis ilmus esmakordselt 1968. aastal. Lavastuse reklaammaterjalides rõhutatakse, et see “oli oma aja kohta äärmiselt julge teos”. Sakalale antud intervjuus ütles Tubin koguni: “Selline romaan poleks tõesti tohtinud Eesti NSV-s ilmuda. Aga võib-olla just ainult sellel üürikesel ajahetkel, kui tsensorite peas valitses segadus, see ilmuda saigi. Kohe keerati kraanid jälle kinni.”

Noh, olgem ikka täpsed! 1967. aastal sai Raud sellega Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuskomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud romaanivõistlusel lausa ergutusauhinna – 1000 rubla. Päris suur raha. Võrdluseks, et teadusasutustes tõsteti miinimumpalk samal aastal alles kuuekümnele rublale, ajaleht Sirp ja Vasar maksis viis kopikat.

1969. aastal kirjutas Kanadas ilmunud Välis-Eesti ajaleht Vaba Eestlane seda romaani tutvustades: “Kolm sõdurit-metsavenda on romaanis esitatud usutavalt inimlike kujudena ja nende dialoog on ära trükitud üllatava avameelsusega. Mingit meelevaldset “bandiitide” hirmsaks tegemist teoses ei esine, sündmustikku ja metsavendade (milleks neid kutsutakse) hingeelu on kirjeldatud küllaltki objektiivselt. Põhiteesiks on aga siiski nende metsavendluse mõttetus ja paratamatu hukkumine.”

Lavastus ei järgi üks-ühele romaani. Eile esietendust vaadates tundusid need tegelased siiski üsna karikatuursed kujud. Ja kogu loo suunitlus muidugi täiesti selge. Paratamatult tuli pähe mõte, et sama hästi võiks näiteks Ruuben Kaalep, kelle isa oli soomepoiss, kirjutada näidendi hävituspataljonlastest, sest Eno Raua romaan (ja see lavastus) mõjub kokkuvõttes ikkagi kaudse õigustusena autori isa tehtud valikutele.

Just nendel aastatel, kui leiab aset kõnealuse loo lõppmäng, valmis Mart Raua kuulus “Laul Stalinile”. See valiti siis mitmesaja luuletuse hulgast välja auhinnale, mille suurus oli 3000 rubla. 1940-ndate lõpus oli rubla väärtus palju väiksem kui pärast 1961. aasta rahareformi, ajaleht Sirp ja Vasar maksis siis 50 kopikat, aga tegemist oli ikkagi päris kopsaka summaga. Sellise panegüürika eest maksti hästi.

Hästi maksti ka hävituspataljonlastele. 1941. aastal teenis vabatahtlikult hävituspataljoni astunud Raud metsavendade vastu võideldes viis rubla päevas (Sirp ja Vasar maksis siis 15 kopikat).

Eno Raua “Etturid” ilmus trükist vahetult pärast Praha kevade mahasurumist. Milline oli selle teose sõnum toonastele noortele lugejatele? Kas mitte see, et ajalugu on olnud küll ebaõiglane, paljud inimesed on jäänud selle hammasrataste vahele, aga lootus iseseisvuse taastamisele on perspektiivitu, parem kohanege valitseva riigikorraga, mineviku külge klammerdudes rikute ainult enda elud ära ja teete kahju ka teistele?

Sel moel vaadates oli Raua romaan lihtsalt oma isa võitluse jätkamine teiste vahenditega, teenides sel ajal käinud psühholoogilises sõjas noorte hingede pärast sisuliselt sama eesmärki, mida mõned aastad hiljem valminud mängufilm “Valge laev” – minu arvates väga huvitav ja põnev film, aga ideoloogiliselt kindlasti mitte nõukogudevastane.

Minu emapoolne vanaisa varjus metsa nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest, märkides seda meenutades, et oli andnud oma sõdurivande Eesti Vabariigile. 1941. aastal pääses ta küüditamise eest pakku, sest teda hoiatati, aga 1949. aastal viidi Siberisse koos naise ja lastega. Hiljem oli ta veendunud, et kunagi saab Eesti taas vabaks. Ja enne surma õnnestus tal see veel isegi ära näha.

Hea lavastus, aga küsitava sõnumiga

Mõeldes oma vanaisale, ei saa ma kuidagi nõustuda selle pildiga, mille “Etturid” metsavendadest maalib. Metsa minek oli riskantne valik (sõja ajal võis mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eest karistada surmanuhtlusega), aga paljudele tähendas see siiski ellujäämist.

1941. aastal läks metsa ka üks minu isapoolne vanaonu. Vanaema kirjutas enda vennast oma mälestustes: “Aga siis tuli sõda, läks metsa. Kui sakslased tulid ja jälle pidi minema, ütles, saagu mis saab, metsa küll ei lähe, see sööb närvid ära. Siis saatsingi teda jaama. Esimene kiri tuli Krakovist, oli seal õppelaagris. Siis jäi difteeriasse ja kirjutas, et kui haiglast tuleb, saab ühe kuu puhkust, et tuleb koju. Puhkust sai küll, aga saadeti Saksamaale, ja siis kohe rindele. Sealt kirjutas, et nii palju kaaslasi ümberringi langeb, et Jumal teab millal minu kord tuleb. Ja kui kirja kätte sain, oligi tema kord juba tulnud. 9. detsembril oleks saanud 23 aastat vanaks, kuid 1. detsembril suri. Kaaslased kirjutasid, et 28. novembril saadeti luurele, tagasi tulles sattus vaenlase vahipostile ja sai haavata. Kaaslased viisid ta väeossa tagasi, kaks päeva vaevanud kole kõhuvalu, ja oligi kõik. 5. veebruaril oli Rapla kirikus mälestusjumalateenistus. Ja jäi temast siin ainult mälestus. Mitte haudagi. Kaaslaste kirjas seisab, et on Stanislavovo kalmistul.”

“Etturid” räägib sõjajärgsetest aastatest, aga toonased käigud olid määratud paljude puhul ette ära juba varasemate valikutega. Küllap oleks minu vanaonugi siis ikkagi metsa läinud, kui ta selle ajani oleks elanud. Ajalehes Eesti Sõna avaldatud surmateates leinasid teda ka “kaaslased-metsavennad”. Ma keeldun uskumast, et “Etturid” annab tõetruu pildi sellest, milline tema siis võinuks olla.

Küsimus ei ole mingis rahvuslikus narratiivis või metsavendluse rüütamises idealiseeritud loori. Metsavendade hulgas oli muidugi igasuguseid tegelasi. Ka jõhkraid kurjategijaid, kelle kohta sõna bandiit kõlab väga leebelt – taolised ühiskondlikud murdeajad, mil seadus ja kord kokku varisevad, vabastavad alati kammitsatest tüüpe, kelle ohjeldamiseks need ongi vajalikud.

“Etturid” on tugeva üldistusjõuga, aga mulle tundub, et see annab metsavendlusest umbes sama adekvaatse ettekujutuse nagu samal romaanivõistlusel III auhinna saanud Luise Vaheri romaan “Päeva palge ees” kolhoosielu algaastatest. Vaher, kes kuulus 1941. aastal samuti hävituspataljoni, sai siis preemiaks 2000 rubla.

Millist sõnumit kannab “Etturid” endas tänapäeval? Esietendusel jäi mulle silma, et publiku hulgas viibisid ka mõned kaitseliidu Sakala maleva juhatuse liikmed. Kas nad võiksid organiseerida seda lavastust vaatama noorkotkaid ja kodutütreid? Kindlasti, kui nad tahavad sisendada neile arusaama, et isamaaline kasvatus loob mõttetuid illusioone, mis võivad viia elus ummikusse.

Lavastus on hästi tehtud, soovitan minna vaatama, aga… jah, selle ideoloogilise alltekstiga mina küll nõustuda ei saa. Lisaks tuleb hoiatada, et näidatakse palju joomist ja suitsetamist ning kõlavad mõned ootamatud kärgatused, püssipaugud, mis võivad ehmatada. Saalis pidi mõni vanem inimene vahepeal isegi kotist tablette otsima. Vähemalt üks vaataja lahkus poole vaatuse pealt ka nii, et enam tagasi ei tulnudki.

Tiit Hunt “Eesti kalad”

Teine, täiendatud trükk. Esimene ilmus 2012. aastal.

Eesti vetes elab üle seitsmekümne kalaliigi, neist seitse on praegu looduskaitseseaduse alusel kaitse all. Käesolevas raamatus on kirjeldatud 69 liiki, nende hulgas mõned sõõrsuud (silmud ja merisutt), keda ei loetagi päris kaladeks. Iga liigi puhul on toodud välja mõõtmed, levik ja elupaik, info sigimise ja toitumise kohta ning teised sarnased liigid.

Kõigil on juures ka suured fotod, mille järgi need kalad looduses kergesti ära tunneb. Sisuliselt võib seda raamatut kasutada kalade välimäärajana.

Lisaks eesti- ja ladinakeelsetele nimetustele on toodud kõigi liikide nimed ära ka soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles. Sellest võib ilmselt olla abi neile, kes puutuvad kokku mujalt tulnud kalastajate ja kalaturistidega, aga neid on ka niisama huvitav lugeda, sest levinumate kalaliikide nimed kuuluvad kindlasti iga keele vanimate sõnade hulka. Need annavad aimu kultuurikontaktidest ajal, mil siin ei olnud veel isegi riikluse algeid.

Näiteks Peipsi järves elav rääbis on läti keeles repsis, aga vene keeles, kus sellel on palju vasteid, tuntud ka ряпушка nime all. Angerjas on soome keeles ankerias, läti keeles zutis, aga leedu keeles unguris. Särg on soome keeles särki, rootsi keeles mört ja läti keeles rauda (hea meelde jätta: särki-mört-rauda). Teib on soome keeles seipi, lõhe lohi, siig siika, harjus harjus, haug hauki, turb turpa jne.

Samas on selliseidki liike, mille eestikeelne nimetus erineb kõvasti soomekeelsest, aga sarnaneb läti-, leedu- või venekeelsetele (linask, viidikas). Mõne liigi nimetus on täiesti universaalne (karp), aga mõne puhul langeb just meie omanimetus laiemast mustrist välja. Üks selline on näiteks Eesti rahvuskalaks valitud räim, mis sobib teistega hästi kokku ainult silguna. Kust see räim meile on tulnud?

Kalanimede päritolu on kindlasti teema, mida Eesti keeleteadlased-ajaloolased võiksid lähemalt uurida.

Lõpetuseks üks lihtsam viktoriiniküsimus: mis liiki oli teadaolevalt suurim Eestis püütud kala? Annan kolm vihjet. 1. See kala kaalus 136 kilogrammi ja oli 2,9 meetrit pikk. 2. Kätte saadi ta 1996. aastal Muhu saare lähistelt. 3. Hiljem ei ole seda liiki kalu Eestis tabatud.

Vastuse leiab kõnealusest raamatust. Aga muidugi ka guugeldades. Nii sain nüüd lisaks teada, et see kala oli hinnanguliselt ligi viiekümne aastane. Päris vana.

Samas mul vanaisa rääkis kunagi minu lapsepõlves, et kui tema alles laps oli, tõmmati ühest järvest, mida enam ei ole, välja hobusevankri pikkune haug, kelle selja peal kasvas sammal. Loo moraal oli selles, et õnge tuleb kõvasti käes hoida, et kala seda minema ei viiks. Mine tea milline elukas konksu otsa võib sattuda.

Primo Levi “Kas see on inimene”

Vaguniaknad suleti kohe, kuid rong hakkas liikuma alles õhtul. Kergendusega olime kuulnud teekonna lõppsihti: Auschwitz. Siis, ja meie jaoks iseäranis, polnud sel nimel tähendust, kuid kusagil siin maa peal ta ometi pidi asuma.

Primo Levi (1919-1987) oli pärast Teist maailmasõda üks esimesi, kes enda mälestused holokaustist kirja pani. Oma raamatu “Kas see on inimene” (1947) kirjutamist alustas ta juba 1945. aasta lõpus, kui jõudis tagasi Itaaliasse.

Minu vaguni neljakümne viiest inimesest jõudsid koju tagasi ainult neli, ja meie vagunil vedas kõige rohkem.

Auschwitzis nähtu ja läbielatu viisid kogu ülejäänud elu kestnud võitluseni ängistava depressiooniga, mis lõppes viimaks ilmselt enesetapuga (selline on ametlik seletus, aga vähemalt osad tema tuttavad pidasid seda õnnetusjuhtumiks – Levi kukkus oma kortermaja trepikojas kolmandalt korruselt surnuks).

Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha.

On teada, et Levi oli oma elu lõpus sügavalt häiritud revisionistide katsetest holokausti eitada ja pisendada. Tema oli selle ise üle elanud, päriselt surmalaagrist läbi käinud. Kirjutanud väga avameelselt sellest, mida ta oli oma silmaga näinud.

Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud.

Raamat on muidugi valus, kurb ja masendav, aga jätkuvalt vajalik.

“Mida kaugemale minevikku jääb Teine maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas,” märkis Mart Juur kunagi seda arvustades. “Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.”

“Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks,” leidis aga nüüd blogija Marca.

Jah. Mina olen veelgi pessimistlikum. Meenub lugu Eesti pearabist, kes keeldus 1941. aastal Nõukogude tagalasse evakueerumisest ja keelitas teisigi seda mitte tegema. Ta oli õppinud kunagi Saksamaal ning rääkis, et sakslased on kultuursed inimesed, keda ei ole vaja karta. Hiljem olla teda aga aetud Tallinnas alasti vankri ette rakendatuna mööda Narva maanteed, teeääred täis naervaid tallinlasi, kuni ta surnult kokku vajus. Pole kindlaid tõendeid, et tema lõpp oli tegelikult selline, aga see ei olegi hetkel oluline. Mõne aasta eest oli seda lugu jagatud Facebookis ühes grupis, kus leidus kümneid inimesi, kes pidasid seda naljakaks.

Varem olin ma arvanud, et tõenäoliselt ei vasta see lugu tõele, sest ei ole lihtsalt võimalik, et eestlased siis sedasi pealt vaatasid ja naersid, kui vana juuti avalikult mõnitati. Hea küll, võib-olla ei oleks julgetud sekkuda, aga et inimesed võinuks siin tänaval sellist vaatepilti nähes naerda – seda ma ei uskunud.

Ja ei taha tänagi uskuda. Aga vaadates seda, milliseid “nalju” peab vaimukaks see (nii noorte kui ka vanade) inimsuse dogmast loobunud EKRE-meelsete sitapostitajate (shitposters, kui kasutada neile endile meelepärast võõrkeelset väljendit) subkultuur, ei saa küll olla kindel, et midagi sellist ei juhtunud. Kui sellise mentaliteediga inimesi leidub siin tänapäeval, võis neid kahtlemata olla ka toona. Ja “Kas see on inimene” tunduks neile võib-olla samuti naljakas, kutsuks esile lihtsalt irvitamist.

Eestlaste vastutus holokausti eest on küsitav, kuid osalus selles siiski fakt. Tapetud kaasmaalaste, kohalike juutide nimed on suures osas teada. Inimesi mõrvati tervete perekondade kaupa.

Ma ei usu, et Levi raamat võib morjendada neid (kui nad seda üldse lugema juhtuvad), kelle silmis holokaust on justkui mingi suur nali – nemad naeravad tõenäoliselt ka tema loo üle. Küll aga võib see panna tõsiselt mõtlema inimesi, kelles on säilinud elementaarne inimlikkus.

Argumentum ad Hitlerum

Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.

Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.

USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.

Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.

Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.

1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.

Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.

NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.

Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.

Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.

Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.

NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.

Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.

See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.

Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.

Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.

Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?

Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.

Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.