Looming nr. 2, 2017

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.

Ajalugu nr. 2, 2017

Ajakiri Ajalugu on pühendunud peamiselt tõlkelugude vahendamisele, kuid sisaldab ka algupäraseid tekste Eesti autorite sulest, mis käivad just meie, mitte teiste maade ja rahvaste ajaloo kohta.

Käesoleva aasta veebruarikuu numbris oli selliseid pikemaid lugusid kaks, lisaks arvustati paari raamatut.

Andres Adamson üritas leida vastust küsimusele, kui vana on eesti rahvas. “Eesti rahva vanust hinnatakse erinevalt, käärid ulatuvad pooleteisest sajandist 11000 aastani. Neile ja kõigile vahepealseile on nii poolt- kui ka vastuargmente,” märkis ta.

Kõige intrigeerivam oli ehk koht, kus Adamson kirjutas, et “19. sajandi suurim murrang Eestis seisnes eestlaste kultuurilises saksastumises. Kuid tänu just alanud ja ruttu poliitilise iseloomu saanud ärkamisajale ning Vene riigi peagi alanud (õieti: hoogustunud) saksavastasele poliitikale oli see selline saksastumine, millega ei kaasnenud keelevahetust.”

“Meist said eestikeelsed sakslased samamoodi, nagu näiteks tšehhidest said slaavikeelsed sakslased: piisavalt kaugelt vaadates suurt vahet nagu pole, ei olmes ega käitumises, kuid lähedale minnes kuuled teist keelt,” selgitas ta seda mõtet. “See kaasnes hariduse, linnastumise, talude päriseksostmise, elu edenemisega. Kust meil ikka mujalt ja teistsuguseid eeskujusid võtta olnuks kui need, mis kodus juba ees.”

Nii et kui viimasel kümnendil on tuldud välja juttudega venekeelsetest eestlastest, siis meie enda esivanemaid võis toona pidada selle käsitluse kohaselt eestikeelseteks sakslasteks, kuigi tegelikult oskasid saksastunud eestlased siis ju tavaliselt vist ikkagi ka saksa keelt, vähemalt on jäänud selline mulje.

Hanno Ojalo kirjutas ühest Vabadussõja vähem tuntud sündmusest. Nimelt sõja algperioodil Punaarmee koosseisus võidelnud Eesti punase kütidiviisi ületulekust Eesti Vabariigi poolele, millel oli väga suur osa Eesti võidus ja Pihkva vallutamises, kuid mida mitmetel põhjustel siis avalikult ei afišeeritud.

Arvustamist leidsid Madli Puhveli juba 1995. aastal inglise keeles ilmunud ja eelmisel aastal eesti keeles avaldatud “Lydia Koidula: Elu ja aeg” ning Viktor Suvorovi “Spionaaži alused”.

“Korraliku teadlase põhjalikkusega läheneva Puhveli ladusas keeles raamat avab hoopis teise maailma võrreldes õpikutes maalitud üsna napi pildiga,” kirjutatakse esimese kohta. “Koidulast saab järsku naisterahvas. Boheemlaslik, isepäine ja ülitundlik. Lugeja saab tuttavaks tema tahtmiste ja kõhklustega, sümpaatiate ja antipaatiatega, tema majanduslike probleemide ja elukorralduse detailidega, nagu näiteks soojapidamatu korter.”

Veel on ajakirjas pikemalt juttu Egiptuse kuninganna Kleopatra saatusest, Hiina ajaloost, šotlaste muistsest vabadusvõitlusest 13. sajandil, Eva Perónist, surmakultusest viktoriaanlikul Inglismaal, Legano lahingust, viimasest Medicist, assasiinidest. Spekuleeritud on ka teemal, mis oleks juhtunud siis, kui Osmanid sõlminuks Esimeses maailmasõjas liidu Antandiga.

Akadeemia nr. 2, 2017

Akadeemia käesoleva aasta teise numbri avavad Lauri Vahtre ettekanne rahvusluse paratamatusest ja Toomas Kiho oma rahvusülikoolist.

Vahtre jutt on üldsõnaline heietamine, mis viib elementaarse järelduseni, et rahvuste kui selliste väljasuremine on isegi teoreetiliselt võimatu. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ja rahvuseta, kuid ometi ei tähenda see, et ka eesti rahvas oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb seda pidevalt taasluua, nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.

Kiho artikkel tõestab, et selline baastõdede kordamine on Eestis jätkuvalt vajalik, sest kõigile ei ole need veel kaugeltki selged. Tartu Ülikooli nõukogu endise liikmena kirjutab ta murelikult ülikooli rahvusvahelistamisest, mis tähendab ingliskeelestamist ehk eestikeelse osa kokkutõmbamist. Kiho rõhutab, et Tartu Ülikool on üks kesksemaid institutsioone, mis üldse meie rahvust, kultuuri ja keelt peaks hoidma ja edendama.

Kõnelus Haldur Õimuga teoreetilisest keeleteadusest Eestis, semiootikaga seoses, jäi mul praegu lugemata.

Eli Pilve kirjutab Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Kirjutis jätkub ajakirja järgmises numbris. Pilve kirjutab neil teemadel praegu doktoritööd ja on tutvustanud oma esialgseid uurimistulemusi ka Õpetajate Lehes.

Kaire Maimetsalt äärmiselt huvitav analüüs Tõnis Mäe laulu “Koit” muusikalisest võlujõust koos arvukate näidetega selles kasutatud boolerorütmi esinemisest mujal. Maimets leiab, et 1988. aastal ei saanud ükski teine laul kanda siin võimsamalt muusikalist sõnumit Eesti kuulumisest Lääne-Euroopasse ning sel muusikalisel ulatumisel üle aegade ja riigipiiride on oma roll ka laulu hilisemas püsimajäämises ehk edus.

Sophie Reyeri varem avaldamata luulet (otse käsikirjast tõlkinud Jüri Talvet), et tormlev süda / saaks välja laotada / oma avarust – sisaldab mõningaid paeluvaid kohti, aga üldiselt siiski ei vasta minu maitsele.

Meelis Sütt ja Ants Parktal tutvustavad Wilfred R. Bioni metapsühholoogilist käsitust mõtlemisest, tehes seda enese sõnul nii eestipärases keeles kui võimalik. Lugesin eessõna algust, kus nad võtavad soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel kasutusele sõnaühendi sugri-mugri ning asuvad psühhoanalüüsi sünonüümina tarvitama sõna meelesõõlamine. Sirvisin edasi.

Viie välisautori jutu usunditest Kušaani impeeriumis (tõlkinud Jaan Lahe) jätsin vahele, aga selle olemasolu meelde.

Uku Tooming arvustab P. F. Strawsoni teost “Analüüs ja metafüüsika: Sissejuhatus filosoofiasse”, märkides, et see on küll mõeldud sissejuhatusena filosoofiasse, kuid ettevalmistuseta lugejale võib selle raamatu esitusviis jääda siiski üpris hämaraks.

Leo Luks kirjutab Zygmunt Baumani (1925-2017) ja Rein Raua raamatust “Iseduse praktikad”, mis ilmus 2015. aastal inglise ja eelmisel aastal ka eesti keeles. Luksi sõnul on see kahe targa ja haritud inimese vestluse protokoll, mille lihtsus ja võlu seisneb selles, et ei püüta hõlmata kõiki olulisi subjektiteeoriaid inimkonna ajaloos. Filosoofi pilguga lugedes tundis ta siiski puudust pisut täpsematest positsioonidest iseduse küsimuses.

Piraadin sealt siia lõpetuseks arvustuse viimase lõigu: “Arvutivõrkude mõju isedusele on vaatlusaluses raamatus kõige mahukamalt käsitletud alateema. Tuleb tõdeda, et autorid ei lähe häirekella löömisega liiale, vaid püüavad tuua tasakaalukalt esile ka interneti positiivseid mõjusid. Lõpetaksingi selle arvustuse ühe omapoolse positiivse näitega. Selleks kirjatööks valmistudes hankisin ligi 30 Baumani teost internetist, de iure illegaalselt leheküljelt http://libgen.io. Polnuks seda võimalust, jäänuksid mu taustauuringud hõredaks, sest vaevalt olnuks mul piisavalt närvi laenutada permanentse remondi kiuste tagauksest mõningaid TÜ raamatukogus saadaolevaid Baumani teoseid. Baumani mahuka loomingu kokkuostmisest ei tasu tõsisel toonil rääkida eesti intellektuaali puhul, kes elutseb samuti prekariaadi hulka arvamise ohus, millest Iseduse praktikates räägitakse (vt lk 102). Julgen oletada, et vanameistrit see ülestunnistus ei häirinuks ning ta mõistnuks suurepäraselt, kelle nähtamatu karvane käsi paistab nende seaduste tagant, mis püstitavad akadeemilise kirjavara kättesaadavuse teele barjääre. Viidatud leheküljelt saab alla laadida ka vaatlusaluse raamatu ingliskeelse versiooni, loodan, et Rein Raud käsitab seda tõika komplimendina oma mõtlemisele. Samuti suhtus olukorda Zygmunt Bauman – arvestades tema kõrgendatud huvi arvutivõrkudes toimuva vastu, oleks rumal oletada, et vanameister polnud teadlik seal levivast akadeemilisest infovahetusest.” Braavo!

Vikerkaar nr. 1-2, 2017

Vikerkaare käesoleva aasta esimest topeltnumbrit hakkasin lugema reedel, 17. veebruaril.

Kõigepealt kolm klassikalist asjaluuletust, mis ei avaldanud sügavat muljet ega olnud kuigi meeldejäävad. Neile järgnes selle luuležanri lühike tutvustus, millest inspireerituna panin aga ise kirja read…

Kuna mulle tuli juba vaikselt uni peale, siis läksin ära magama.

Järgmisel õhtul lugesin edasi. Kristjan Haljaku ja Marko Kompuse luuletusi ei suutnud lugeda. Proovisin, pisteliselt, aga üle paari rea järjest ei suutnud.

Mudlumi ja Margit Lõhmuse novellid olid loetavad, kuigi esimese puhul oli kõige parem osa puänt (“Kas pärast nii suurejoonelist mõttekäiku on üldse võimalik veel sõnagi öelda? Võib-olla ainult seda, et 60% kaasaegsest nööbitoodangust ja 80% maailma tõmblukkudest tuleb Qiaotou linnast. Kosmilise haardega nööbiteadlasel jälle lihtsam – see ju Qiaotou nööp, ütleb ta maailma vaadates.”) ja teise puhul ei saanud alguses aru kas autor teeb nalja või kirjutab tõsiselt või mis imelik jutt see selline üldse on (“See ongi väga täpne ühiskonna peegeldus. Ja kuidas see küll alguse sai? Näiteks ka see, et mulle nii meeldib see? Ma üldse ei tea.”).

Anti Saare päeviku puhul oli idee (“Päevik kujuneb kindla reegli alusel: kokkulepitud päevadel ja kokkulepitud kellaajal saadab ajakirja toimetaja mulle Facebooki teel ühe sõna, mille valikul tema jaoks piiranguid pole. Täpselt viieteist minuti pärast saab ta minult vastu spontaanse teksti selle sõna (st sellega tähistatava asja, tegevuse, kvaliteedi vms) kohta. Ühtegi parandust, lisandust ega kärbet tagantjärele teha pole lubatud. Toimetaja tohib korrigeerida ainult ortograafiat. Niisugune kirjutamispraktika välistab ettevalmistuse, pühitseb rutiini, silmapilksust ja mööduvust.”) huvitavam kui sisu. Ilmselt tasuks võtta kirjutamiseks natukene rohkem aega, näiteks pool tundi, et jõuaks mitte üksnes laused kirja panna, vaid need enne ikkagi ka veidi läbi mõelda. Usun, et tulemus saaks sedasi parem, kuigi ei oleks enam nii spontaanne.

Edasi… Vikerkaare toimetus palus aastalõpu eel mõningatel inimestel mõelda, millest võiks kõnelda 21. sajandi Eesti mütoloogiad. Mulle tuli seda sissejuhatust lugedes kohe esimese asjana pähe e-riik, aga seal on valitud teemadeks hoopis: sült, kamm, pekk, auto, kingitus, tikutops, päkapikumüts ja hommikumantel. Lood on nii ja naa – mõned head, mõned mitte.

Järgmised 30 lehekülge jätsin vahele. Jätkasin lugemist pühapäeval rongis, kus sai läbitud Francisco Martinezi “Remondi igapäeva-afektid Eestis”, millele järgnes õhtul Kirsti Jõesalu ja Raili Nugina “Asjad ja linnakeskkond nõukogudejärgses mälukultuuris”. Mõni väide on ehk vaieldav (näiteks kamašokolaad ei ole minu arvates pelgalt nostalgiatoode, vaid see ongi tõesti maitsev), aga mõlemad artiklid on päris huvitavad.

Järgmised 57 lehekülge lasin läbi sõrmeda. Lauri Sommeri puuraiduri märkmeid ja järgnenud intervjuusid üritasin küll lugeda, aga lihtsalt ei suutnud. Johannes Saare “Inim-seadeldised kultuuris” sai loetud. Sealt tuleb ka järgnev lõik:

“See heidab tagantjärele valgust ka siinkirjutaja lapsepõlvele Viljandis, nimelt mälestusele legendaarsest viljandlasest Aleksander Otist, keda laiem rahvahulk teadis peamiselt Kandle-Otina, seda ilmsetel põhjustel. Ehkki paljud olid teda aastakümneid kohanud vaid jalgrattal linnatänavail saalimas, kuulus hr Oti kultuurilisse kuvandisse ja nimesse lahutamatult hoopis hr Kannel, selle mängimise oskus ja lust ning kõigest sellest tulenev vältimatu tagajärg – kinnistumine laiemasse kultuurimällu elutu ja elusa mängulise hübriidina, kodanikunimeta küborgina, kes astub kultuurilises kujutluses esile vaid elulises sõltuvuses eluta mateeria võluvõimust lasta kõlada reilendril, “Viljandi paadimehel”, “Saaremaa valsil”…”

Kandle-Otti mina veel veidi mäletan, aga nooremad viljandlased ei ole temast üldiselt vist eriti midagi kuulnudki. Vanasti ma arvasin, et Ott on tema eesnimi. Samas ei tõmbaks ma sellist selget piiri elutu ja elusa vahele – kannel on elutu vaid siis, kui seda ei mängita, ja isegi siis ei ole see päris kindel. Huvitav, mis on saanud Kandle-Oti kandlest…

Ulrike Plath arvustab Tõnu Õnnepalu “Klaasverandat”. “Raamat sellises vormis, nagu me teda käes hoiame, koosneb tekstidest, mis on enam kui seitse aastat vanad. Nad sündisid blogina, mida autor kirjutas 2009. aasta esimesel poolel pärast seda, kui oli juba viiendat aastat hoidnud Esna mõisat,” kirjutab Plath, kes on ise baltisaksa päritolu. “Tekst on meeldiv ka raamatuna, kuigi ei jõua blogi tasemeni.”

Pille-Riin Larm arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, leides, et jutud tulid priimad peaaegu kõik. Oliver Berg kirjutab Andris Feldmanise romaanist “Viimased tuhat aastat”, märkides muu hulgas: “Paratamatult paistab, et “Viimased tuhat aastat” on pigem visand mingiks filmiks, mille tegemine Eestis on piiratud ressursside tõttu äärmiselt vähetõenäoline.” Mul endal oli lugedes täpselt sama tunne.

Keiu Virro arvustab Mihkel Raua eneseabiõpikut “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda”. “See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane,” leiab kriitik. “Küll aga on pisut ülemäära peatükke ja teemasid.”

Leo Luks kirjutab, et Jyrki Siukoneni “Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse” töötab kõige paremini “lugemissoovituste varamuna akadeemilise ettevalmistusega lugeja jaoks. Paraku olen seisukohal, et raamatul on ka palju miinuseid, mistõttu see ei sobi populaarseks sissejuhatuseks laiemale publikule.”

Aare Pilv märgib Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia” kohta, et see “on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb seda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik…” Talle näib, et “Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks.”

Lõpetasin Vikerkaare lugemise pühapäeva õhtul ja mõtlesin sellest siia kohe järgmisel päeval kokkuvõtte kirjutada, aga ei leidnud siis selleks aega. Nüüd sai see tehtud.

Akadeemia nr. 1, 2017

Lühike kokkuvõte Akadeemia käesoleva aasta esimesest numbrist.

Marju Lepajõe kirjutab reformatsiooni mõjust hariduskäsitlusele Eestis. “Kui haridus on suunatud kogu rahvale, siis vallandub selles tohutu potentsiaal, nagu ajalugu on näidanud. Eesti puhul ei ole see potentsiaal absoluutselt ammendunud, vaid pigem alles avanemas ning seepärast peab haridusega praegu eriti vastutustundlikult ümber käima, et mitte seda haaramatut tunnetuslikku potentsiaali ja vabadust läbi lõigata, mis on emakeelses hariduses, kui haridusametnikud oma ühepäevahuvides survestavad keelevahetusele ülikoolides,” kõlab tema loo moraal. “Praegu on esmase tähtsusega, et Eesti noored ei pööraks Eesti ülikoolidele selga, sest neid ei lasta lihtsalt õppida oma emakeeles. See oht on väga suur ja see soov on sügavalt luterlik.”

Tõnu Viik mõtiskleb veidi selle üle kuidas tähed ja tähtkujud on saanud oma nimed. “Vanad eestlased ei jäänud üldises klassifitseerimise ja nimede panemise tuhinas teistest sugugi maha ja nii on nad nimed andnud taimedele ja loomadele, ilmastikunähtustele, maastikuvormidele jne. Samamoodi pole nad tähelepanuta jätnud tähistaevast,” märgib Viik. “Siinkohal ilmneb aga suur probleem, sest taevas on vähe selliseid tähtede moodustatud kujundeid – tähtkujusid –, millele kõik vaatlejad oleksid andnud sama tõlgenduse ja ühtlasi sama nime.”

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luuletab pealkirja “Nende suud on mulda täis” all muu hulgas järgmist:

nad müüsid oma metsa
nende suud topiti kulda täis

/—/

nad müüsid oma liiva
nende ninast niriseb nüüd hõbe

/—/

nad müüsid kivid müüsid kruusa
neil püksis punane rubiin

Mati Rahu ja Talis Bachmann on kirjutanud päris hea, pika ülevaatliku käsitluse teadusartiklite eelretsenseerimisest, kogu sellest protsessist, mida tasub ilmselt lugeda kõigil neil, kes sellega ühes või teises rollis kokku puutuvad.

Avaldatud on väike valik Ingeborg Bachmanni luulet (tõlkinud Aare Pilv). Üks stiilinäide luuletusest nimega “Eksiil” näeb välja nii:

Mina saksa keelega
selle pilvega enda ümber
mida ma koduks pean
vean läbi kõigi keelte

Ilmunud on teine osa Üllar Petersoni käsitlusest Süüria kodusõjani viinud sündmustest islamimaailmas ja eriti Süürias, mida tasuks eriti lugeda meie riigi välispoliitika kujundajatel, et mõista sealse olukorra keerukust.

Indrek Peedu arvustab Rein Raua kirjutatud õpikut “Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” (2013), tuues välja, et “tegelikult leidub ka paar kultuuri mõtestavat ja uurivat valdkonda, mida Raud üldse ei käsitle. Eriti märkimisväärseks võib neist pidada evolutsioonilist kultuurikäsitust, mis on viimasel paaril kümnendil väga palju tähelepanu ja vastukaja leidnud.” Samuti “tuleks vähemasti esitada põhjalik selgitus, miks teoloogilisi arutelusid kultuuri üle ei käsitleta teoses, milles lubatakse anda ülevaade kõigist kultuuriteoreetilistest valdkondadest.” Lõpuks leiab ta, et “kokkuvõttes võib Rein Raua teost pidada siiski väärt lugemiseks, mis annab selge, sidusa ja sujuvalt loetava ülevaate kultuuriteooria põhilistest koolkondadest ja mõtestamissuundadest.”

Lisaks esinevad autoritena Marina Grišakova, Martin Heidegger ja Galileo Galilei, aga nende kirjutisi ma praegu ei lugenud.

Looming nr. 1, 2017

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.

Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).

Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.

Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.

Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.

Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.

Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.

Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.

Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.