Paistab, et küünikutel oli siiski õigus. Tuleb välja, et EKRE portaalist Uued Uudised on saamas võimupartei häälekandja, Pravda ja Rahva Hääle nüüdisaegne kehastus. Ei oleks tõesti uskunud, et selline nali Eestis tänapäeval juhtuda võib.
Valimistulemuste põhjal olnuks kõige loogilisem, et uue koalitsiooni moodustavad Reformierakond ja Keskerakond, Kaja Kallas saab peaministriks ja Jüri Ratas läheb Riigikogu esimeheks. Selline lahendus oleks teoreetiliselt veel võimalik, kui keskerakondlased loobuksid kollektiivse poliitilise enesetapu sooritamisest.
Paraku ei käitu poliitikud alati mõistuspäraselt.
Ei ole üllatav, et tänane Isamaa eelistab Reformierakonnale ja sotsidele koalitsiooni, kuhu kuulub EKRE. Ühe hiljuti sellest erakonnast lahkunud inimese sõnul ütlevad Helmed kõva häälega välja seda, mida Helir-Valdor Seeder vaikselt mõtleb.
Tasub meenutada, et Mart Helme sai suursaadikuks Lennart Meri soosikuna, töötas hiljem aastaid eurosaadik Tunne Kelami nõunikuna ja sehkendas vahepeal koos pojaga ka Res Publica loomise juures, kuigi sellest projektist jäid nad lõpuks kõrvale. Isamaa ja EKRE ei erine teineteisest enam rohkem kui rohelised ja Elurikkuse Erakond.
Keskerakonna valik on aga hämmastav. Väited, et Kaja Kallas käitus nendega üleolevalt ja ülbelt, ei mõju isegi naeruväärselt, vaid kõlavad lihtsalt väga hädise eneseõigustusena. Vaevalt keskerakondlased isegi sellist jura usuvad. Neile jutupunkte koostav Janek Mäggi on tõestanud ennast nüüd küll eeskujuliku variseri, aga mitte hea suhtekorraldajana.
Mis neile küll pähe lõi?
Keskerakonna esimees Jüri Ratas oli võidus nähtavasti juba ette nii kindel, et ei suutnud valimistel saadud kaotusega psühholoogiliselt kuidagi leppida. See, et ta peaministriks jäämise nimel EKRE poole pöördudes enda sõnu sööma hakkab, tundus talle ilmselt ebaoluline. Küllap arvas, et Keskerakonna valijatele ei lähe see korda ja nelja aasta pärast on kõik selle juba nagunii unustanud.
Kuid see U-pööre EKRE poole oli nüüd siiski kollektiivne otsus, mida ei saa taandada ainult ühe inimese isiklikele võimuambitsioonidele. Kindlasti mängisid selle juures oma rolli ka varasem kibestumine (Kaja Kallasele taheti maksta kätte selle eest, et tema isa juhtimisel Reformierakonna poolt langetatud valikute tõttu jäi Keskerakond aastail 1999 ja 2003 valimiste järel opositsiooni) ja inimeste isiklikud suhtevõrgustikud (näiteks see, et Kadri Simson ja Martin Helme käisid ülikoolis samal kursusel).
Kahtlemata oli mingi mõju sellelgi, et juhtivad keskerakondlased said oma valimiskampaania raames ukselt-uksele joostes pahatihti sõimata vihaste EKRE toetajate käest. Kuna see partei tegi valimistel korraliku tõusu, võis neil ehk tõesti tekkida ettekujutus, et EKRE kaasamine valitsusse oleks väga riigimehelik ja aitaks maandada ühiskonnas esinevaid pingeid.
Milline grandioosne valearvestus!
EKRE-le andis oma hääle veidi enam kui kümnendik, täpsemalt 11,2% kõigist hääleõiguslikest kodanikest. Tähelepanuväärne, kuid siiski suhteliselt väike vähemus. Samas olid küsitlused juba varem näidanud, et neist oli saanud Eestis kõige ebapopulaarsem erakond ning inimeste suurimaks hirmuks oligi valimiste eel just paremäärmuslaste võimuletulek. Peab olema päris suures meeltesegaduses, et nendega sellises olukorras koalitsiooni tegema hakata. Praegu kokkuklopsitav valitsus on algusest peale opositsioonis suurema osaga rahvast.
Jutud, et EKRE tuleb võtta nüüd tingimata valitsusse, sest muidu võivad selle valijad solvuda ja tänavatel märatsema hakata (kas nad on siis tõesti poolearulised metslased?), on sisuliselt samaväärsed väitega, et sotside juhil Jevgeni Ossinovskil on praegu õigustatud ootus saada peaministriks – Lätis ju tehti hiljuti valitsus, mida juhib kõige napimalt valimiskünnise ületanud erakonna esindaja.
Väga hea, et EKRE tuumikvalijatele suunatud propagandasaade “Räägime asjast” nüüd laiema avalikkuse huviorbiiti jõudis. Soovitan kuulata ka selle vanemaid osi. Need leiab aadressilt https://www.mixcloud.com/raadiosaade/
Lakkamatu enesekultus, millega kaasneb kõigi teisitimõtlejate jõhker mõnitamine, selgitab üheaegselt nii EKRE populaarsust kui ka ebapopulaarsust. EKRE fännidele tundub, et selliste ärplevate jutupaunikute näol on tegemist mingite eriti kõvade meestega. Paljud teised peavad neid moraalseks lumpeniks, patoloogilisteks valetajateks, kelle suu suitseb, nii et silm ka ei pilgu.
Iga tervemõistuslik poliitik pidanuks nägema ette, et EKRE kaasamine valitsusse ärritab üles ühiskonna vaikiva enamuse. Neid toetanud häälekas vähemus võib küll rahul olla, kuid selle hinnaks on palju suurema hulga inimeste väljavihastamine.
Lootus, et EKRE juhid enda käitumist parandavad, ei arvesta sellega, et teistele inimestele emotsionaalselt haiget tegemine pakub neile mingit perversset naudingut. Tänu sellele saavad nad tähelepanu, millest võiksid muidu ainult unistada, tunnevad ennast tegijatena. Kui tegemist oleks teismelistega, võiks tõesti loota selle perioodi möödumist, aga nemad on juba väljakujunenud isiksused. On väga naiivne loota, et nad muutuvad.
Ja nad ei saagi muutuda. EKRE juhid on omaenda retoorika pantvangid. Nad lihtsalt peavad nüüd samas stiilis jätkama. Vastasel korral võib jääda mulje, et nad on ise süvariigi agendid, kelle ülesandeks oli lihtsalt rahulolematute valijate hääled kokku korjata, et kanda need globalistide huvides kartellipoliitika altarile.
Mine tea, võib-olla see ongi nii…
Artikkel ilmus 2. aprillil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.