Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.
Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.
Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.
UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.
Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.
Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.
Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.
Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.
Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!
Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.
Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.
Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.
Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.
Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.
Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.
UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.
Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.