Meie tuleval esmaspäeval ametisse astuvale uuele presidendile kleebiti nüüd juba enne tema nime selgumist külge mitmeid epiteete, mis ei kõla just kuigi kaunilt. Mina nimetaksin teda usalduspresidendiks.
Kaljulaid ise ütles läinud nädalal oma väljavaateid kommenteerides korduvalt, et ta usaldab riigikogulasi. Eile avaldas talle usaldust 81 riigikogulast. Parlamendi nii suurt usaldust ei ole varem pälvinud ükski president. Ja oodatakse, et ka rahvas seda otsust usaldaks. Kaljulaid on ju lubanud seda usaldust õigustada.
Tema valimine presidendiks oli nii ootamatu, et vaevalt teab ta veel isegi, milline president temast täpselt tuleb. Mina usun, et temast tuleb püüdlik president, kelle suhtes tasub jääda äraootavale seisukohale, hinnanguid anda on vara (ta ei ole ju veel isegi ametivannet andnud).
Usun ühtlasi, et Kaljulaid suudab vastata EKRE esimehe Mart Helme tagasihoidlikele ootustele, sest paistab olevat tõesti eetiline, aus inimene. Võib-olla ei saa ta kõigist asjadest päris hästi aru ega ole kõigega hästi kursis, aga vähemalt kiirgub temast soovi mõista, olla omamoodi usaldusisik, rahva psühhoterapeut.
Seda ei olegi nii vähe, kui meenutada viimased kümme aastat valitsenud Ilvese vaimset terrorit.
Iseküsimus on muidugi, kas tema enda närvid sellel ametikohal vastu peavad. Telekast vaadates tundub, et ta on ikkagi kuidagi krampis, väga vabalt ja mugavalt ennast nüüd ei tunne. Lõpuks võib ju mõjuda halvasti ka liigne püüdlikkus.
Viskasin siin ise pärast valimiskogu õhku ühe teise nime, aga minu vaatepunktist on ka Kaljulaid täiesti vastuvõetav.
Minu meelest on kõige olulisem Eestil lähiajal ees seisev väljakutse Euroopa Liidu eesistumine ning saate “Eurominutid” järjepideva kuulajana olen ma veendunud, et Kaljulaid on ennast vajalike teemadega juba pikki aastaid kursis hoidnud, kuigi ma ei saa öelda, et temaga alati päris kõiges nõustunud oleksin.
Tema muude sõnavõttude vastu ei olnud ma varem huvi tundnud, kui mitte arvestada viimase nädala jooksul antud intervjuusid, aga lugesin nüüd poliitika.guru kokkuvõtet ja ka seal leidus sümpaatseid seisukohti. Presidendi volituste piiratust arvestades ei ole nendega küll eriti midagi peale hakata, aga tore teada ikkagi.
Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker saatis talle juba sõbraliku õnnitluse, milles väljendas lootust, et sellised teemad nagu töökohad, majanduskasv ja investeeringud ning konkurentsivõime parandamine digitaalse ühisturu tugevdamise ja energiasõltuvuse vähendamise kaudu on Kaljulaidile eriti südamelähedased, teatades ühtlasi, et ootab juba peatset kohtumist, et kõiki neid asju arutada. Hea algus.