Riigikogu sai uue võimaluse

Viibin vaatlejana valimiskogus, esindades ennast #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile valimiskogus. Päev algas bussis magades. Kui Tallinnas maha läksin ja kombekohaselt sõidu eest tänasin, siis soovis bussijuht edu. Estonia kontserdisaali jõudsin juba varsti pärast seda, kui uksed avati. Rahvast oli veel vähe. Tegin majas väikese tiiru ja otsisin endale rõdul hea vaatega koha, lugesin seal ajaviiteks Wolfgang Hildesheimeri novellikogu “Armutud legendid”.

Kuna ma eelnenud ööl eriti ei maganud, siis olin tegelikult kogu päeva vaid poolärkvel seisundis. Ma ei osanud ennustada, kes võiks pääseda teise vooru, seis tundus äärmiselt tasavägine, aga Hildesheimeri absurdihuumorist inspiratsiooni saades kirjutasin Facebookis: “Lingvistilise prognoosi kohaselt on kõigil teistel paremad šansid kui Kaljurannal, sest Eesti kõigi eelmiste presidentide nimed on olnud ju ühe- või kahesilbilised. Kui Kaljurand ikkagi võidab, siis näitab see seda, et ühiskonnas valitseb suur nõudlus muutuste järele, ja poliitikutest oleks rumal seda ignoreerida.”

Inimesi vaikselt kogunes. Marina Kaljurand istus alguses kohale, mille loovutas hiljem Allar Jõksile (õiguskantsleri ja peaministri taga). See tundus kohe kuidagi sümboolne, veidi hämmastav. Peast käis läbi mõte, et ta tõugatakse ka valimistel tahapoole. Nii juhtuski.

Jälgitakse valimiskasti sulgemist #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui valimiskasti sulgema hakati, siis tõmbas minu tähelepanu hoopis see, et Keskerakonna peasekretär Oudekki Loone tõusis tagareas püsti, et paremini näha. Kast jäi minu juurest vaadates veidi nurga taha. Tegin pärast all koridoris telefoniga hulga pilte ka kasti juurest lahkujatest, nende ilmetest, aga need tulid suht udused. Võib-olla panen hiljem flickrisse või teen neist mingi kollaaži.

Rõdul istusid esimesel poolajal minu kõrval mõned kongressil külalistena viibinud keskerakondlased. Kuulsin, et üks neist oli soovitanud oma naisel, kes istus all saalis valimiskogu liikmete hulgas, valida Kaljuranda. Seetõttu tundus hiljem üllatav, et ta jäi isegi Mailis Repsist tahapoole.

Mart Helme kuulutas pärast, et EKRE saavutas presidendivalimistel kõik seatud eesmärgid – tema kogutud 16 häält, mis jäi alla isegi kandidatuuri registreerimisel nõutud allkirjade arvule, vaevalt soovitule vastas, aga valimiskogu lõppotsusega võib EKRE muidugi rahul olla.

Kui hääli lugema hakati, siis maandus minu kõrvale Sakala ajakirjanik Rannar Raba, kes päeva jooksul lehte usinalt nupukesi treis, aga lõpuks päris pettunud oli selles, et valimiskogu kedagi ikkagi ära ei valinud.

Sakala ajakirjanik tööhoos #eesti #presidendivalimised

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kahe vooru vahel vaatasin Twitterist, et Kaljuranna põrumine mõjus paljudele naisterahvastele täiesti masendavalt. Üks kuulutas, et tekkinud olukord on feministi õudusunenägu. Teine pajatas, et käis poes ja seal kõik nutsid, ja ta ise ka nuttis. Jne.

Koridoris vestlesid omavahel Juhan Kivirähk, Tõnis Saarts, Rein Toomla ja Priit Simson. Küsisin neilt, kas nad on juba välja mõelnud, kes need valimised võidab. Simson ütles, et meedia on igal juhul võitja. Toomla arvas, et president valitakse teises voorus siiski ära, aga nime keegi ei pakkunud.

Jõksi ja Kallase heitlus oli väga tasavägine ja tulemus lõpuni ennustamatu, aga kui see lõpuks selgus, siis olin vist üks vähestest, kes ajakirjanike rõdul Riigikogule antud uue võimaluse üle rõõmustas. Üldiselt paistis valitsevat pettumus nii all saalis kui ka üleval publiku hulgas.

Mõtlesin kuidas saada tagasi Viljandi ja otsustasin minna hääletama, et uurida täiesti juhuslike tavakodanike arvamust valimiskogus toimunust. Kui juba tee ääres seisin, siis helistas Meelis Kaldalu, kutsus kohtumisele ühe inimesega, kes tahab nüüd samuti presidendiks kandideerida, aga ma ei hakanud siiski tagasi kesklinna vantsima.

Passisin tee ääres üle poole tunni, läks juba vaikselt pimedaks. Lõpuks võttis peale Halliste valijamees Andres Rõigas (IRL), kellega sain otse Viljandi. Tema oli eilses tulemuses väga pettunud. Ta toetas ise Jõksi, aga ütles, et oleks leppinud ka Kallase saamisega presidendiks.

Mina olen rahul. Andsin ka ise veebis allkirja Jõksi toetuseks, sest tema seisukohad õigusriikluse ja võimude lahususe kaitsmisel on äärmiselt sümpaatsed, aga tuleb tunnistada, et muus osas ei veaks ta presidendina vist hästi välja. Vähemalt on nüüd selline mulje jäänud. Tema tugev tulemus valimiskogus saatis selge sõnumi, aga hea, et temast ei saanud president.

Avaldasin juba enne valimiskogu arvamust, et tühjad sedelid viiksid mitte katastroofini, vaid annaksid uue võimaluse: “…võib oodata, et sellisel juhul ei seata erakondade poolt Riigikogus üles enam ühtegi neist kandidaatidest, kelle abil endale nüüd tähelepanu on püütud (ka mitte Kaljuranda, kes andis selle võimaluse ise käest, kui otsustas kandideerida valimiskogus), vaid tehakse tõsine katse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele. Minu arvates võib Eesti saada nüüd just nii kõige parema presidendi.”

Nüüd ongi riigikogulastel võimalus valida presidendiks täiesti erakondadeväline isik, kes esineb mitte suure juhi, rahva isa või emana, vaid täidabki just seda rolli, mille põhiseadus presidendile ette näeb. Kes see võiks olla?

Presidendiks peaks saama naine. Ma ei pea põhimõtteliselt õigeks inimeste määramist kohtadele nende soo või mingite muude selliste näitajate alusel, aga praegu on kujunenud olukord, kus suur osa ühiskonnast tunneb ennast petetuna, sest juba ootas naispresidendi saabumist. Kui Riigikogu valiks nüüd presidendiks mõne mehe, siis nende inimeste pettumus üksnes süveneks.

Minu arvates oleks kõige sobivam kandidaat Kadri Liik, kes on piisavalt tasakaalukas ja soliidne, vaieldamatult kompetentne välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes, intelligentne ja erakondadest sõltumatu, suudab ennast selgelt ja arusaadavalt väljendada jne. Ta ise ei pruugi seda kohta küll üldse tahtagi, aga olekski hea, kui presidendiks saab inimene, kes võtab selle ameti vastu mingi vastutustunde, mitte ambitsioonikuse pärast.

Igatahes läheb erakondadel nüüd kiireks, et leida koos sobiv kandidaat, kes soostuks sellega, et ta Riigikogus presidendiks valitakse. Tahtjaid võib ju olla jätkuvalt palju, aga mõnikord on parem otsida nende hulgast, kes ise väga ei tahagi.

Jaga seda lugu ka teistega!