“Kuningas Kristiina” (2015)

kkMika Kaurismäki “Kuningas Kristiina” räägib meie esimesest naissoost riigipeast, Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689), kelle eluajal ühendati tänapäeva Eesti alad esmakordselt ühe riigi alla.

Filmis ei saa see fakt ega üldse Eestiga seonduv mingit tähelepanu. Välja on jäetud loomulikult ka paljud teised ajalooraamatutest tuntud seigad, sest 103 minutit on liiga lühike aeg selleks, et anda ülevaade kõigest, kuid sellele vaatamata mõjub film temaatiliselt ülekoormatuna. Lõpuks ei ole see nii väga tugev ei ajalookursuse ega ka lihtsalt loona. Usutavust kahandab seegi, et film on inglise, mitte rootsi keeles.

Loo huvides on kaldutud samas korduvalt kõrvale sellest, mis on ajaloost teada. Näiteks jääb filmist mulje, et René Descartes ja Kristiina olid äärmiselt lähedased mõttekaaslased, kohtudes lõpuks väga sageli, kuigi tegelikult soostus Descartes sõitma Rootsi alles siis, kui tal paluti panna seal püsti teaduste akadeemia, veetis seal vaid oma elu viimased neli kuud ja kurtis ise üsna lõpus, et oli kohtunud kuningannaga ainult 4-5 korda, kuigi pidanuks andma talle eratunde kolm korda nädalas. Film toetab vandenõuteooriat, mille kohaselt suri Descartes mürgitamise tagajärjel, mitte selle tõttu, et ta pidi pidevalt hommikul kella viiest külma ilmaga lossi vantsima, saades sedasi kopsupõletiku, mis lõppes surmaga. Filmis ei ole mingeid märke nende erimeelsustest ega sellest, et nad tegelikult, nagu pärast kohtumist selgus, teineteisele eriti ei meeldinud – jäetakse hoopis vastupidine mulje.

Eeltoodust tulenevalt jääb filmis veidi segaseks ka see, miks Kristiina ikkagi pöördus katoliku usku. Kuna katoliiklasi on kujutatud üldiselt variseridena, siis tundub lõpuks, et ta langetas sellise otsuse seetõttu, et avastas enda jaoks Saatana. Ja troonist loobumise põhjusena kujutatakse üksnes seda, et ta ei tahtnud abielluda ega sünnitada troonipärijat, mitte tõsiasja, et tema poliitilised otsused olid viinud riigi raskesse sotsiaal-majanduslikku olukorda, millest ta ei näinud väljapääsu – lahenduseks oligi siis pagemine Rooma.

Brigitta Davidjants kirjutas Sirbis, et “kõnealune film on ilmselgelt kantud praegu moes feministlikust ja kväärmõttest”, aga mulle tundub nüüd tagantjärele mõeldes järjest selgem, et selle on teinud ikkagi mees, lähtudes mehe vaatepunktist, mitte naise perspektiivist (võrdluseks võib vaadata näiteks Sofia Coppola filmi “Marie Antoinette”). Ja soomlane, mitte rootslane, mistõttu leiab Kristiina selles filmis kokkuvõttes lihtsalt kujutamist, mitte mõistmist. Kristiina Rebane märkis Eesti Päevalehes mingis mõttes õigustatult, et see film “jätab toore mulje ja pole kuigi veenev”, aga samas ei annaks ma ka soovitust seda mitte vaadata. Kohustuslike filmide nimekirja samuti ei paneks.