Möödunud on aasta kohalikest valimistest. Paras aeg teha väike vahekokkuvõte.
Nagu teised tavakodanikud, olen minagi jälginud Viljandi linnavolinike tegevust täiesti isehakanud poliitikavaatlejana. See tähendab sõltumatu kõrvalseisjana, kes ei oma mingit siseinfot ega ole seotud ühegi erakonna kohaliku kontoriga. Tuginen üksnes sellele, milline mulje on jäänud avalikest allikatest kättesaadava info põhjal.
Kõigepealt veidi ühest tehnilisest pisiasjast, mida ei saa kahjuks jätta mainimata.
On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha.
Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.
Sakala arvamuskülge lugedes võib jääda mulje, et Viljandi linnas käib opositsiooni ja koalitsiooni vahel kõva andmine. Volikogu istungitel nii teravas toonis üldiselt ei esineta. Kohe alguses jaurasid sotsid ja ekrelased küll pikalt selle pärast, et koalitsioonisaadikud tahtsid nimetada neid “vähemuseks”, mitte “opositsiooniks”, aga tegelikult ei ole nad volikogus enamasti ei vähemuses ega opositsioonis – otsuseid võetakse sageli vastu konsensuslikult.
Sotsiaal-natsionalistliku opositsiooni, kui kasutada neile endile meeldivat sõna, juhtivaks jõuks on selgelt sotsiaaldemokraadid. Minu valimiseelne arvamus (eelmise aasta 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloos “Põhimõtteline valik”), et EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks pürginud Jaak Madisonist oleks volikogus rohkem tüli kui tulu, osutus nähtavasti ekslikuks – ta jooksis poole pealt minema juba esimeselt istungilt ning ongi osutunud üheks suurimaks puudujaks.
Kui tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei jõua isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile, oleks erakonna huvidest lähtudes kahtlemata mõistlikum loovutada oma koht seal mõnele enda aatekaaslasele, kes päriselt Viljandis elab. Usun, et pärast Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi nii juhtubki.
Madison võib muidugi väita, nagu riigikogulastel kombeks, et põhiline töö käib komisjonides (sotside ettepanekul sai temast majanduskomisjoni aseesimees), aga seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida, sest nende istungitest ülekandeid ei tehta ning protokollid ei ole veebist leitavad.
EKRE on üllatanud ka sellega, et ei kasuta võimalust saata oma esindaja raadiosaatesse “Viljandi Linnatund”, kus kohalikud poliitikud arutavad volikogu tööga seotud asju.
Tundub nagu loodaksid ekrelased selle peale, et ka järgmine kord piisab Viljandi linnavolikokku pääsemiseks erakonna üldisest reitingust ning vahepeal ei ole vaja siin oma kohalike poolehoidjate toetuse säilitamise nimel vaeva näha. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus. EKRE tulihingelised toetajad on ju tuntud vankumatu truuduse poolest parteile, mis üritab kujutada ennast meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistusena.
Siinkohal tuleb muidugi tänada neid, kes tõesti viitsivad volikogu töös osaleda. Usun, et see on õpetanud neile kõigile kannatlikkust. Istungid venivad mõnikord päris pikaks. Rõhk sõnal “venivad”. Vähemalt ülekandeid kuulates on kerge muutuda kärsituks. Kui eeldada, et enamik volikogu liikmetest käib korralikult ka komisjonide istungitel (või toimuvad need tänapäeval juba enamasti elektrooniliselt?) ja teeb päevakorrapunktidega põhjalikult kodutööd, võib seda ametit, mille eest palka ei maksta, nimetada lausa täiskohaga hobiks.
Mõni ime siis, et volikogu istungitel domineerivadki Viljandis enamasti elukutselised või poolelukutselised poliitikud, riigikogulased ja erakondade funktsionäärid. Inimesed, kes ei ürita ennast kuidagi parteiliinis teostada (poliitilist karjääri teha), jäävad üldjuhul nende varju. Kuid samas on just neil sageli öelda midagi sisuliselt olulist.
Lõpetuseks veidi tulevikust. Ilmselt võivad kohalikku poliitikaelu mõjutada ka lähenevad Riigikogu valimised. Peagi aktiviseeruvad kindlasti need, kes üritavad kasutada linnavolikogu ära platvormina oma parlamendivalimiste kampaania tegemiseks. Samas võib parlamendivalimiste tulemus aga mängida jõujooni ümber ka linnavolikogus.
Viljandi on traditsiooniliselt olnud üks Isamaa tugevamaid kantse, kuid vähemalt praegu ennustavad küsitlused sellele erakonnale üleriigiliselt hoopis valimiskünnise alla jäämist. Mis juhtub sellisel juhul Viljandis? Kas varsti tuleks siis võimule uus koalitsioon, kuhu kuuluvad ikkagi ka kohalikel valimistel enim hääli saanud sotsid? Elame-näeme. Selge on see, et poliitikas ei ole miski kunagi päris kindel.
Artikkel ilmus 18. oktoobril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.