Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

Justin Petrone on tuntud tegelane ja tänavapildis silmatorkav kuju, aga mina isiklikult teda ei tunne ega olnud lugenud varem ühtegi tema kirjutatud raamatut. Tema artikleid olen vahel lugenud (väga harva, mitte järjepidevalt). Nende põhjal oli jäänud mulje, et sulg tal jookseb, kuid midagi konkreetset ei suuda ma neist hetkel meenutada (kui mitte arvestada viimast Sakalas avaldatud sõnavõttu Joala kuju teemal). Teadmised tema eraelust olid samuti küllaltki tagasihoidlikud. Nii palju olin kursis, et ta on Viljandist ära kolinud ja lahutatud. Seda, et ta on pärast seda juba aastaid taas Viljandis elanud, ma enne selle raamatuni jõudmist aga ei teadnudki, kuigi mõned korrad on ta mulle selle aja jooksul tänaval vist isegi vastu tulnud. Kui teave selle raamatu ilmumisest minuni jõudis, otsustasin selle hankida seega mitte autori isiku, vaid rohkem ikka selle tõttu, et see on kirjutatud minu kodulinnast.

Paavo Matsin avaldas raadiosaates “Loetud ja kirjutatud” arvamust, et praegu kogu Viljandi loeb ja väriseb hirmust, et mis selles raamatus kõik kirjas võib olla. Ma julgen selles sügavalt kahelda. Oleks iseenesest huvitav teada, kui loetavaks see Viljandis osutub, kuid suuri kirgi see väljaspool seda (tegelikult suhteliselt väikest) kultuuriinimeste ringkonda, kellest Petrone kirjutab, vaevalt äratab. Või peaks kedagi erutama see, et kunagi sattus ta istuma teatris kõrvuti linnapea Madis Timpsoniga, oleks tema kõrval peaaegu magama jäänud ja nägi teda koguni unes?

Mulle tundub, et ka autor ise ülehindab seda, kui suureks jutuaineks ta viljandlastele on. “Ma pean nüüd minema,” teatan ma. “Rahvas arvab, et ma kolin Viljandisse tagasi. Linnas räägivad kõik sellest. Ma olen nähtavasti juba tagasi kolinud, aga ise ei tea seda veel.” (lk 43) Algus on ju isegi paljutõotav. Autor, nagu meile teatakse, saabub tagasi Viljandisse selleks, et saada paremaks kirjanikuks. Oletan, et ingliskeelses käsikirjas oli selle koha peal sõna writer, mitte novelist, kuid eesti keeles omab kirjanik pigem just viimast tähendust. Kas selle teose autor on selles mõttes kirjanik? Kiire otsing näitab, et ta on kirjutanud varem vähemalt ühe ilukirjandusliku romaani, seega võib teda ilmselt tõesti kirjanikuks nimetada, ja kindlasti aitas ka selle raamatu kirjutamine tal oma kirjutamisoskust lihvida.

Petrone on tunnistanud, et tegemist ei ole dokumentaalteosega, kuid kujutatud emotsioonid olevat üsna tõepärased. Huvitaval kombel ei nimeta ta nende teoste hulgas, mis teda kirjutamisel inspireerisid, Jack Kerouaci romaani “Teel”. Seda mainib raamatus hoopis Paavo Matsin. Petrone aga teatab selle peale, et tal on kotis Kerouaci “Big Sur” (lk 157). Kerouaci mõju on vägagi tuntav. Seda muljet võimendab veelgi mantrana korduv väide, et Viljandi on nagu Eesti San Francisco (võrdlus pärineb tegelikult Matsinilt). Petrone elu kulgeb Viljandis trajektooril Rohelise Maja kohvik, Romaan, Fellin, Mulks jne. Tegelaskond koosneb peamiselt inimestest, kes ei ole ise Viljandist pärit, vaid on kuidagi siia sattunud. Paljud esinevad oma tõelise nime all. Mõned naisisikud on aga autori poolt varjatud nii läbinähtavalt, et nendegi tegelaskujude prototüübid on ilmselt kergesti äratuntavad lugejatele, kes neid inimesi teavad.

On selline ütlus, et oma elust võib kirjutada raamatu igaüks, aga tõelise kirjaniku tunneb ära selle järgi, et ta suudab konstrueerida väljamõeldud lugusid, mis mõjuvad tegelikkusest usutavamalt. Kuna antud juhul ei ole nähtavasti seatud sihiks päris ilukirjandusliku teose loomist, ei saa kuidagi öelda, et Petrone jookseks selle lati alt läbi, aga… ma usun, et tema Viljandi võibki olla umbes selline, nagu sellest raamatust paistab, kuid tekst ise mõjub kohati mitte sürreaalselt, vaid pigem lihtsalt veidi ebarealistlikult. Arvatavasti on see tingitud sellest, et Petrone, kelle jaoks eesti keel ei ole teatavasti emakeel, kirjutas oma tõenäoliselt suuresti eesti keeles peetud jutuajamiste põhjal dialooge, mis tõlgiti ingliskeelsest käsikirjast tagasi eesti keelde – selge see, et nii saadud tekst võibki mõjuda kohati üsna veidralt, konstrueeritud väljamõeldisena, kuigi võib tegelikult põhineda päriselt toimunud vestlustel.

Epp Petrone kirjutas oma ajaveebis, et tal tekkis endise abikaasa käsikirjaga seoses toimetajablokk: “Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu – ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on “pärast lahutust ellu jäämine” (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole petteks ees).” Jah, loo tuum on sellega kenasti kokku võetud. Viljandi on seal mingis mõttes lihtsalt garneering, mis seda kõike kaunistab. Lugu ise aga ei arene tegelikult kuhugi, kulgemisest saab kiiresti kordumine. Ja see on muidugi kurb.

Petrone on pikkinud sisse küll igasugust Viljandiga seotud infot, aga Viljandist annab “Minu Viljandi” siiski üsna piiratud ettekujutuse. Inimestele, kes seda linna ei tunne, võib jääda raamatu põhjal mulje, et Viljandi on mingi väike kõdulinn, kus elatakse põhiliselt vanades, ahiküttega majades, kus WC asub õues või külmub talvel ära (a la Tartu on Karlova, Tallinn on Lasnamäe). Selles mõttes ei ole see meie linnale võib-olla väga hea reklaam. Mitte just päris John Steinbecki “Tortilla Flati agul”, aga samas suunas. Kokkuvõttes pigem nagu Massachusetts, kui viidata ühele tuntud laulule, mitte San Francisco. Lähte-, mitte sihtpunkt. Algus, mitte lõpp. Parimal juhul vahepeatus.

Kujutan ette, et see raamat võib meeldida Petrone fännidele, keda huvitab tema eraelu. Viljandlased sellest Viljandi kohta midagi väga uut ja huvitavat teada ei saa, aga samas võib seda pidada ikkagi väärtuslikuks salvestuseks, kirjalikuks ülesvõtteks meie linnast, mis jääb meenutama mõningaid kohti ja inimesi tuleviku tarbeks, kui neid enam ei ole. Aga, jah, ülejäänutele annab Viljandist vaid veidi parema pildi kui Hanf Kungi kunagine hitt “Kuu pood” Karlovast. Ma ei ole kindel, et me sellist reklaami vajasime.

PS. Lisaks juba mainitud Kerouaci ja Steinbecki teostele soovitan siinkohal lugeda ka Ernest Hemingway romaani “Ja päike tõuseb”, mis haakub mingis mõttes samuti Petrone looga. Võib-olla isegi sügavamalt, kui need teised.

Jaga seda lugu ka teistega!