Tšehhi võib saada viisaka presidendi

Arikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Tšehhi presidendivalimiste esimesest voorust väljus laupäeval võitjana Praha lossi praegune peremees Miloš Zeman, kuid teises voorus võib jääda peale Jiří Drahoš, kellele on avaldanud toetust mitmed väljalangenud kandidaadid.

73-aastane Zeman on vastuoluline kuju, kelle unistus saada presidendiks täitus viie aasta eest. Tema poliitiline karjäär algas siiski palju varem. 1968. aasta Praha kevade ajal astus ta kommunistliku partei liikmeks, aga visati sealt paar aastat hiljem välja. 1990-ndatel tõusis ta esile sotsiaaldemokraatide juhina: 1996-98 oli Tšehhi parlamendi spiiker, 1998-2002 peaminister.

Esimest korda üritas Zeman saada Tšehhi riigipeaks 2003. aastal, mil president valiti veel parlamendi poolt. Kui see ei õnnestunud, siis tõmbus ta poliitikast tagasi, kuid naasis 2010. aasta parlamendivalimisteks uue erakonnaga. Kodanikuõiguste Partei – Zemanovlased, mille üheks suurimaks rahastajaks oli Vene naftakompanii Lukoil esindaja Tšehhis, ei suutnud valimiskünnist ületada, aga Zemanist endast sai mõned aastad hiljem Tšehhi esimene otsevalitud president.

Zeman ei ole lihtne mees

Kriitikute sõnul on Zeman venelaste “Trooja hobune”, kuid see on ilmselt liiga primitiivne käsitlus sellest keerukast persoonist, kes on tuntud oma kohati vulgaarse kõnepruugi poolest. Presidendina on ta pälvinud rahvusvahelise meedia tähelepanu lahmivate ütlustega moslemite aadressil, kuid Tšehhis on Zeman varasemalt kaotanud arvukalt kohtuasju, kus poliitilised oponendid süüdistasid teda valede levitamises ja laimamises.

Zemani peamise valijabaasi moodustavad ühiskonna madalamad kihid, vaesemad ning vähem haritud inimesed, kellele selline põrutamine hästi peale läheb, aga paljudel teistel tšehhidel on praeguse riigipea pärast lihtsalt piinlik.

Pealegi on ta ka suur joodik ja ahelsuitsetaja, keda vaevab nii palju tervisehädasid, et ta peaks olema tegelikult töövõimetuspensionil. Zeman on viibinud avalikel üritustel korduvalt ebakaines olekus ning uhkeldas 2013. aasta valimiskampaania ajal ise, et ta joob iga päev vähemalt kuus klaasi veini ja kolm pitsi kangemat. Kui osadel tšehhidel aitab see temaga kergemini samastuda, siis teised leiavad, et riiki tuleks juhtida kaine peaga.

Kui palju on Zemani bravuurikas käitumises teesklust, mis ongi mõeldud vaid teatud osa valijate peibutamiseks, seda teab ilmselt üksnes tema ise. Tasub märkida, et kui pärast oma poliitilist tagasitulekut on ta esinenud (vähemalt sõnades) otsedemokraatia toetajana, siis 1990-ndatel argumenteeris ta rahvahääletuste kasutamise vastu sellega, et suur osa rahvast ei suuda mõista probleemide keerukust ning tugineb lihtsakoelisele mustvalgele maailmapildile.

Toona jagas Zeman arvamust, mille kohaselt kolmandik tšehhidest on nõrga vaimuga ning iga seitsmes on debiilne, dementne või alkohoolik. Sellest tulenevalt, leidis Zeman, ei tohi usaldada suuri otsuseid rahva kätte. Näib aga, et ta ise ongi pühendunud eelkõige selliste valijate häälte püüdmisele, et need ohutult kanaliseeritud saaksid. Mis puudutab tervisehädasid, mis on muutnud raskeks ilma kõrvalise abita liikumise, siis on Zeman öelnud, et valitsetakse mitte jalgade, vaid ajuga.

Drahoš esindab Tšehhi eliiti

68-aastane Jiří Drahoš on erialalt keemik ega ole kuulunud kunagi ühtegi erakonda, kuid Tšehhi Teaduste Akadeemia juhina (2005-2009 oli ta selle asepresident, 2009-2017 president) elas ta üle viis peaministrit ja viis valitsuskoalitsiooni, hankides seejuures ka väärtuslikke kogemusi praktilise poliitika vallast, kui poliitikud tahtsid teha suuri eelarvekärpeid, mis oleksid viinud teaduste akadeemia likvideerimiseni.

Drahoš osaleb valimistel sõltumatu kandidaadina ning ütles juba eelmise aasta märtsis, kui teatas enda kandideerimisest, et ei taotle ühegi erakonna toetust, vaid soovib olla kogu ühiskonda ühendav president. Drahoš rõhutas, et tema kandideerimise peamine põhjus “on mure tänapäeva Tšehhi demokraatia saatuse pärast. Ma ei ole ükskõikne ekstremismi ja populismi tõusu ning kodanike teatud apaatia pärast elementaarsete demokraatlike väärtuste suhtes.” Tema kandidaadina ülesseadmiseks andis allkirja enam kui 141 tuhat inimest, Zeman sai neid kokku ligi 104 tuhat.

Poliitilistelt vaadetelt on Drahoš mõõdukas tsentrist, kes üritab koondada enda taha erinevaid valijagruppe, kuid tema peamiseks toetusbaasiks on siiski Tšehhi poliitilise maastiku konservatiivsem tiib. Kristlikud demokraadid ja samuti Euroopa Rahvaparteiga seotud paremtsentristlik erakond Linnapead ja Sõltumatud ei hakanudki üldse oma kandidaate üles seadma, vaid avaldasid kohe toetust Drahošile. Tema nõuandjate ring koosneb peamiselt tuntud akadeemikutest ning tema valimiskampaaniat rahastasid mitmed Tšehhi suurärimehed.

Valimiste esimeses voorus osales üheksa kandidaati. Zeman sai 38,56% ja Drahoš 26,60%, aga seitsmest välja langenud kandidaadist viis, kellele läks kokku ligi kolmandik häältest, soovitab valida enda toetajatel teises voorus Drahoši. Zeman võib arvestada nüüd toetusega paremäärmuslastelt, kellele sümpatiseerivad tema teravad valangud moslemite ja islami pihta, kuid tema võime mujalt hääli juurde saada näib olevat väiksem.

Eelmine kord tõusis Zeman teises voorus esimeses välja langenud vasakpoolsete arvelt, aga nüüd sotsiaaldemokraadid oma kandidaati üles ei seadnudki ega kutsunud erakonnana üles toetama ka ühtegi teist. Kui nende noortekogu tegi avalduse Drahoši toetuseks, koondusid osad vanemad seltsimehed kohe Zemani taha.

Läänlaste ja slavofiilide vastasseis

Need kaks kandidaati esindavad poliitilisi suundi, mis omavad teatud kattumust, aga ka mõningaid erinevusi. Zemani võib tinglikult nimetada slavofiiliks ja Drahoši läänlaseks, kuid mitte nende mõistete ajaloolises tähenduses.

Zeman ei vaidlusta Tšehhi kuulumist Euroopa Liitu ega NATO-sse. NATO liikmeks saadi ajal, kui ta oli peaminister, ja Euroopa Liidu lipp hakkas Praha lossis lehvima siis, kui ta sai presidendiks (Václav Klausi ajal seda seal ei olnud). Ta on kritiseerinud küll põgenike jagamist kvootide alusel, kuid pooldab eurole üleminekut ja kirjutas presidendina alla Tšehhi osalemisele euroala päästemehhanismides. Zeman on nimetanud ennast ise euroföderalistiks ja peab vajalikuks ühist fiskaalpoliitikat. Tema nimetamine eurovastaseks näitab lihtsalt asjatundmatust. Kandidaatide erinevus seisneb muus.

Kui Drahoš leiab, et Tšehhi ei saa toimida sillana Ida ja Lääne vahel, sest on ise osa Euroopa Liidust, siis Zemani hinnangul on Tšehhi huvides ajada avatud uste poliitikat kõigis suundades. Tema lähenemise aluseks näib olevat slaavi vendluse idee.

Juba 1990-ndate alguses võttis ta parlamendis sõna tšehhide ja slovakkide ühisriigi säilitamise poolt, tegi ettepaneku luua Tšehhi-Slovaki Liit. Ta pooldab Serbia kiiret võtmist Euroopa Liitu ja on avaldanud arvamust, et tulevikus võiks saada selle liikmeks ka Venemaa. Zeman on võtnud sõna Poola rahvusliku valitsuse toetuseks, kuid Ukraina sündmuste tõttu Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone ta ei poolda ning sealset valitsust ja Stepan Bandera auks korraldatud tõrvikumarsse on ta teravalt kritiseerinud, sest näeb ukraina rahvuslastes slaavi ühtsuse lõhkujaid, sakslaste agente.

2015. aasta 9. mail oli Zeman muidugi Moskvas, et “väljendada tänu tõsiasja eest, et me ei pea rääkima selles riigis saksa keelt,” nagu ta seda kodumaal põhjendas. Eelmine kord alistas ta presidendivalimiste teises voorus toonase välisministri Karel Schwarzenbergi paljuski tänu sellele, et sai mängida tšehhide saksavastastel meeleoludel, aga nüüd tal seda eelist ei ole. Drahoši isa ja onu olid Teise maailmasõja ajal tšehhi partisanid.

Põgenikekriis ja inimõigused

Drahoš kirjutas 2015. aastal alla Tšehhi teadlaste ühispöördumisele hirmu ja vihkamise leviku vastu, milles väljendati muret põgenikekriisi mõjul ühiskonnas pead tõstnud ksenofoobsete meeleolude pärast, kuid Zeman on neid meeleolusid agaralt ekspluateerinud ja veelgi tagant õhutanud.

Zeman on enese määratluse kohaselt “tolerantne ateist”, aga islami suhtes täiesti sallimatu. Tema arvates saab põgenikeprobleemi lahendada sõja abil. Drahoš on mittepraktiseeriv katoliiklane ja pooldab tasakaalukamat lähenemist.

“Me peame tegelema tagajärgede ja põhjustega üheaegselt,” rõhutab Drahoš. “Euroopa peab kaitsma paremini välispiiri ja kontrollima neid, kes meie juurde tulevad. Terrorirünnakute ohu vähendamiseks peame me tugevdama kõiki kaitsekomponente, sealhulgas salateenistusi. Tänu Euroopa majanduslikule jõule saab probleeme lahendada seal, kus need tekivad. Iga uus kaev ja niisutussüsteem toidu tootmiseks Sahara-taguses Aafrikas vähendab kohalike elanike motivatsiooni migreeruda. Euroopa peaks oma jõupingutused suunama sinna, mitte kohustuslikesse kvootidesse.”

Zeman on arendanud presidendiks olles tihedalt suhteid Hiinaga, mida ta peab eeskujuks majanduskasvu elavdamisel ja ühiskonna stabiliseerimisel. Hiina investeeringute nimel on ta loobunud Tšehhi traditsioonilisest toetusest inimõiguste edendamisele ning Taiwani ja tiibetlaste püüdlustele. Drahoš ei pea Hiina investeeringuid nii oluliseks, et nende nimel oma väärtusi maha salata. Samuti on Drahoš kritiseerinud Hispaania politsei vägivaldset käitumist Kataloonias, kuigi väljendas samas mõistmist Hispaania valitsuse püüdluste suhtes seal toimunud rahvahääletust ära hoida.

Põhjapanevaid erimeelsusi esineb ka muudes küsimustes. Zeman eitab näiteks inimtegevuse mõju kliimamuutustele, kuid Drahoš kinnitab, et see on vaieldamatu tõsiasi. Samuti erinevad meeste muusikamaitsed. Drahošile meeldib ooper, aga ta kuulab ka selliseid artiste nagu Eric Clapton, John Mayall, Beatles ja Rolling Stones. Zemani lemmikbänd on ABBA.

Kellele on vaja reklaamimaksu?

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viljandi linn kulutab suuri summasid enese turundamiseks, kuid pärsib samal ajal kohaliku ettevõtluse arengut reklaamimaksu abil. Tegemist on tõenäoliselt kõige ebamõistlikuma maksuga, mis siin on kehtestatud.

Tallinnas ja Tartus reklaamimaksu kritiseerinud ettevõtjad väidavad, et see on mõeldud üksnes linnakassa täitmiseks. Viljandis sellest ilmselt rääkida ei saa. Käesoleva aasta eelarves prognoositakse, et seda laekub kogu aasta peale kokku 11 tuhat eurot, mis moodustab vaid 0,09% linna maksutuludest.

Samas märgitakse, et see prognoos on konservatiivne. Varem on reklaamimaksu laekunud veidi rohkem. Aga isegi kui nii kraabitakse lõpuks kokku 15 tuhat eurot, ei ole tegemist summaga, mille kadumist linnaeelarves väikeste kärbetega kompenseerida ei saaks. Linnakassa elaks reklaamimaksu kaotamise Viljandis kindlasti üle ilma suuremate vapustusteta.

Kohalike maksude seadus annab õiguse reklaamimaksu kehtestamiseks omavalitsusele, nähes üksnes ette, et sellest on vabastatud riigi- ja omavalitsusasutuste endi kuulutused ning valimisreklaamid. Poliitilisele klassile on loodud seega Riigikogu poolt erisoodustusrežiim.

Täpsema korra paneb paika iga omavalitsus ise. Viljandi linnavolikogu kehtestatud määruse alusel on reklaamimaksust vabastatud veel teatrietenduste, muuseumide, kunstinäituste, kinos linastuvate filmide, kultuuri-, spordi- ja heategevuslike ürituste reklaam; linna infrastruktuurilistele objektidele (ootepaviljonid jms.) paigaldatud reklaam; sotsiaalreklaam jne. Reklaamimaksuga ei maksustata ka vaateakende ekspositsioone.

Kuna vabastusi on nii palju, et neid kõiki ei jõua praegu üleski lugeda, siis on täiesti loomulik, et kogutav maksutulu ei ole kuigi suur.

Ma ei taha siinkohal öelda seda, et kõiki tuleks hakata täie rauaga maksustama. Hoopis vastupidi. Reklaamimaksust võiks üldse loobuda.

Selle peale saab nüüd kahtlemata väita, et suurtele reklaamifirmadele, kaubanduskeskustele, tankla- ja poekettidele, mille arvelt Viljandi linnale praegu põhiliselt reklaamimaksu laekub, ei käi tasutavad summad üle jõu. Aga küsimus ei ole neis. Reklaamimaksu kaotamist on eelkõige vaja alles alustavatele väikeettevõtjatele, kelle eelarved on sageli väga pingelised, kuid vajadus enda olemasolust linnarahvale teada anda seda suurem.

Teine võimalik vastuväide ütleb, et kui seadusega on antud omavalitsusele õigus reklaamimaksu kehtestamiseks, siis tuleb seda kasutada, et linn veidigi raha saaks. Päris nii asja siiski võtta ei saa. Tuletan meelde, et seadus võimaldab kehtestada omavalitsusel ka mootorsõidukimaksu ja loomapidamismaksu, aga neid ei ole Viljandis vajalikuks peetud. Parkimistasu otsustati viie aasta eest kaotada. Miks ei võiks siis teha sama reklaamimaksuga?

Ettevõtjad ei ole küll kaugeltki nii suur valijagrupp nagu autojuhid või koera- ja kassipidajad, kuid maksude kehtestamisel ei tohiks arvestada üksnes sellega, kui palju on neid, kelle otsust see võib valimispäeval mõjutada.

Lisaks tuleks muidugi vaadata üle kogu linnavolikogu poolt kehtestatud reklaami ja teabe paigaldamise kord.

Praegu on reklaamide paigaldamine Viljandis lubatud ainult linnavalitsuse poolt väljastatava paigaldusloa alusel. Tuleb esitada vormikohane avaldus, hoone omaniku kirjalik nõusolek reklaami paigaldamiseks, reklaami kavand koos mõõtude ja kasutatava materjali kirjeldusega, hoone fassaadijoonis või -foto koos paigalduskoha ja fassaadil oleva reklaami äranäitamisega jne. Kas kogu see bürokraatia on tõesti vajalik? Milleks?

On räägitud juba kaua ja palju vajadusest elavdada ettevõtlust, et Viljandis oleks inimestele rohkem meelepärast tööd ja nad siit ära ei läheks. Seda juttu võis poliitikute suust kuulda ka viimaste kohalike valimiste eel. Tegelikult on nende käes vähe selliseid hoobasid, millega ettevõtlust elavdada. Parim, mida nad teha saavad, on mitte takistada selle vaba arengut.

Viljandi on tuntud tubli kultuurilinnana. Nüüd võiks pingutada selle nimel, et saada kõige ettevõtlussõbralikumaks väikelinnaks. Selleks ei ole vaja hakata maksma mingeid toetusi, jagada aunimetusi ega korraldada uhkeid ümarlaudu, vaid tuleb lihtsalt loobuda üleliigsetest regulatsioonidest.

Käed eemale Müürilehest!

Kui läinud aasta detsembris tuli uudis, et Müürileht läheb SA Kultuurileht alla, vormistasin kohe tellimuse, et ei peaks seda edaspidi enam kusagilt otsimas käima, vaid saaksin lehe otse postkasti.

Ma ei olnud varem Müürilehe järjepidev lugeja, aga kui nägin seda kusagil jagatavat, siis võtsin ikka kaasa, sest seal ilmub sageli just paraja pikkusega ja üsna hästi kirjutatud artikleid teemadel, mis mind huvitavad. Müürilehe sünnilooga ma küll kursis ei ole, aga mulle tundus see omamoodi ideelise jätkuna kunagi ilmunud kvartalikirjale Vihik, mida andis välja Eesti Kirjanduse Selts. Nüüdiskultuuri häälekandja, nagu nad ennast ise nimetavad.

Alguses esindas Müürileht justkui tänapäeva Tartu vaimu, kuid nüüdseks kajastab see sama meelelaadi avaldumisvorme palju laiemalt pinnalt. Kahju muidugi, et seal ei kirjutata sagedamini Viljandi asjadest, aga see selleks.

Mõned nädalad hiljem kuulutas poliitnolk Jaak Madison oma Eesti Päevalehele antud pikas aastalõpuintervjuus, et Müürileht ei vääri riiklikku rahastust, sest tegemist on nišiväljaandega. Madisoni tees oli talle iseloomulikult üpris ajuvaba, sest riiklikku rahastust vajavadki eelkõige just nišiväljaanded, kuid pani samas mõtlema selle peale, mis saaks Eesti kultuuriajakirjandusest, kui EKRE riigis kunagi päriselt võimule pääseks.

Nimetatud partei juhtivate tegelaste väljaütlemiste põhjal võib ju ennustada, et SA Kultuurileht pannakse kinni ning kõik selle alla kuuluvad väljaanded lõpetavad ilmumise, sest need lihtsalt ei suuda siin ellu jääda. Suuremates riikides võivad taolised väljaanded ilmuda ka täielikult isemajandavana, aga Eesti elanike arv on kahjuks nii väike, et siin kriitilist massi lugejaid kokku ei saaks.

Mina kaotaksin sedasi suurema osa oma eestikeelsest lugemisvarast. EKRE tahab sisuliselt panna kinni kuus väljaannet, mida ma praegu tellin (nende jutt sellest, et kaotatakse vaid riiklik rahastus, on pelgalt eufemism, nagu nad ise ja nende toetajad kahtlemata mõistavad), ning veel mõned, mida aeg-ajalt veebist loen.

Nähtavasti soovitakse saavutada seda, et kogu Eesti rahvas langeks intellektuaalselt Madisoni tasemele ja hakkaks nagu üks mees EKRE-t valima. Äärmiselt egoistlik ja küüniline suhtumine, kuid paraku mitte üllatav taoliste kahepalgeliste rottide puhul.

Eile hommikul leidsin lõpuks oma postkastist käesoleva aasta esimese Müürilehe. Lugesin seda õhtul, lõpetasin täna. Kuid veel enne seda, kui jõudsin Müürilehte sirvida, hakkasin eile Postimehe veebist lugema Mihkel Muti järjekordset heietust. Jätsin pooleli kolmanda lõigu juures, kus ta mainib Müürilehe toomist riigi rahakoti peale, kuulutades üleolevalt, et see võiks oma tüübilt “olla ju kunagiste käsikirjaliste almanahhide analoog”. Edasi ei viitsinud lugeda.

Minu meelest on värske Müürileht päris sisukas. Leidsin sealt umbes veerandsada teksti, mille lugemise järel ei olnud kahju kulunud ajast. Autorite hulgas esineb noorte kõrval seejuures ka juba vanemaid ja tuntumaid, näiteks Andrus Kivirähk, Mall Hiiemäe, Kristjan Otsmann, Margus Ott, Alvar Loog, Jaak Tomberg, Jaan Pehk, Signe Ivask ja Halliki Harro-Loit, Katrin Pauts jt. Mutt arvab, et nende tribüüniks peaks olema käsikirjaline almanahh?

Nojah. Fantaseerida ju võib.

PS. Müürilehes on ka intervjuu Mari Kalkuniga, kes ütleb muu hulgas järgmist: “Tegelikult tuleme me täpselt selle pimeduse teema juurde tagasi, mille peale ma olen hästi palju mõelnud. Viimasel ajal eriti, kui ma vaatan oma last ja seda, mida üldse tänapäeva lapsele vaadata, lugeda pakutakse. Rohkelt on mustvalget vastandamist ning pidevat võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. See käib kogu aeg läbi. Muinasjuttudest, multikatest, lastefilmidest. Põnevust kruvitakse vastandamisega. See tegelikult häirib. Soomeugrilik maailmatunnetus on hoopis teistsugune.”

Tunnistan, et tegelesin selles postituses suurema loetavuse saavutamiseks teadlikult pinge kruvimisega. Müürilehe värske number esindab pigem soomeugrilikku maailmatunnetust. Soovitan seda lugeda ja Müürilehte tellida, et selle majanduslik jalgealune muutuks veelgi kindlamaks.