“Puumaaling. Pärast proovi”

Nüüd kiresid kuked seal teisel maal, kus koidik tasandikku kohtab. Nüüd kustuvad lõkked. Nüüd vaibub tuul. Nüüd hakkab tasakesi ja mahedalt vihma sadama. Nüüd seisame siin tihedalt troppis koos ja ootame kedagi, kes meile sealtpoolt vastu tuleb. See on vägev mees, rüütel, suur isand. Teda saadavad üks noor tüdruk ja üks veiderdaja, kel lauto seljas. Ja nad tulevad siiapoole. Nad tulevad siia meie juurde läbi koiduaegse vihma vaikuse.

Hiljuti möödus sada aastat Ingmar Bergmani (1918-2007) sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul ühe raamatuna kaks tema teksti. “Puumaaling” (tõlkinud Anu Saluäär) on 1954. aastal teatrikooli õpilaste tarbeks kirjutatud draamavisand, millest kasvas välja üks Bergmani tuntumaid filme “Seitsmes pitser” (1957). “Pärast proovi” (tõlkinud Ülev Aaloe) ilmus trükist 1994. aastal, kuid oli aluseks kümme aastat varem valminud samanimelisele filmile.

Saluäär kirjutab järelsõnas, et Bergmani “mahukas filmilooming jääb alatiseks seotuks oma aja, XX sajandi tehniliste võimalustega ning režissööri vaimu ja isikupäraga, kuid filmijutustuste lavaversioonid võivad pakkuda näitlejaile teiste lavastajate käe all uut moodi võimalusi – nii iseseisvate karakterite loomiseks kui ka arhetüüpse, bergmanliku “rootsi ängi” omanäoliseks kujutamiseks. Klassik elab.”

Jah, tehniliselt on filmikunsti võimalused vahepeal nii palju avardunud, et mitmeid Bergmani meistriteoseid vaadates võivad need näida tänapäeval nagu lihvimata teemandid, mille täit sära suudavad kujutada ette vaid juveliirid – asjatundmatule silmale võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt mingite kulunud kängardega, klaasisulatuse jääkproduktidega.

Näitlejal, kes ei usu oma lavastajasse, on mitmeid viise oma umbusku välja näidata. Ta ei kuula, ta naeruvääristab lavastajat, pakkudes tema juhtnööre järgides kõvasti üle, ta vaidlustab iga ettepaneku ja laskub lõpututesse targutustesse, ta muutub agressiivseks ja mõnitab lavastajat oma sõprade kuuldes. Lavastaja, kes ei usu oma näitlejasse, võib olla vägagi innustav, samas võib ta jääda ka passiivseks, mis viib näitleja kokkuvarisemiseni; ta kasutab oma üleolekut, mis seisneb selles, et näitleja on sunnitud eksponeerima end rambivalguses, samal ajal kui lavastaja ise varjub saalipimedusse. Ta teeb näitlejat lolliks, käsib tal mõtelda, mitte mõtelda, end kokku võtta, end lõdvaks lasta, olla loomulik, olla tinglik ja nii edasi. Lavastaja võib näitleja tappa (ja seda ei juhtugi nii harva), aga ka näitleja võib lavastaja tappa.

Etendused saavad läbi ja lavastus ununeb, lõpuks sureb ka selle viimane vaataja. Filmidegi sära on ajas tuhmuv. Ainult tekst omab püsivat väärtust.

Eesti erakondade omameedia areneb

Kohalikus laiatarbemeedias on erakondade uudisteportaalid kuulutatud lausa ohuks sõnavabadusele, kuid tegelikult täidavad sellised nišiväljaanded demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli. Neid tuleb lihtsalt osata lugeda.

Selles, et erakondadel on oma meediaväljaanded, ei ole maailmas midagi ebatavalist. Tegemist on pigem reegli, mitte erandiga. Nõukogude ajal jõudsid Eestisse peamiselt kommunistlike ja sotsialistlike parteidega seotud ajalehed, nagu Avanti! ja L’Humanité, kuid tänapäeval on internet teinud lahti kogu maailma. Igaüks, kes vähegi viitsib, võib kergesti veenduda, et selliseid parteilisi häälekandjaid leidub loendamatu hulk.

Kesknädalale sobiks ilmselt parimaks eeskujuks Soome Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. See oli varem kolm korda nädalas ilmuv ajaleht, kuid muutus mõne aasta eest (seoses digitaalmeedia arengu ning kasvanud kojukandekuludega) kord nädalas ilmuvaks ajakirjaks. Suomenmaa on pööranud juba aastaid palju tähelepanu ka oma uudisteportaali suomenmaa.fi arendamisele.

Oma trükiväljaanded ja portaalid on olemas ka teistel Soome erakondadel: sotsiaaldemokraatidel demokraatti.fi, rohelistel vihrealanka.fi, kristlikel demokraatidel kdlehti.fi, paremtsentristidel verkkouutiset.fi jne. Neilt lehekülgedelt leiab nii lühemaid kui ka pikemaid kirjutisi, nii konkreetse erakonna liikmete seisukohti kui ka uudiseid kodu- ja välismaalt.

Loomulik osa meedia spetsialiseerumisest

Parteiliste väljaannete näol on tegemist loomuliku osaga meedia spetsialiseerumisest. Tavaliselt on need mõeldud eelkõige erakonna enda liikmetele, poolehoidjatele ja tuumikvalijatele, et nad enda jaoks olulise info kergesti kätte saaksid. Need aitavad küll luua ühtekuuluvustunnet poliitiliste hõimude sees, kuid sobivad tegelikult vaid vähesel määral uute toetajate võitmiseks, sest ilma kindlate poliitiliste eelistusteta inimesed sageli lihtsalt ei juhtu neid lugema.

Kesknädalagi lugejaskond koosneb ju tõenäoliselt suures osas Keskerakonna veendunud toetajatest. Lisaks loevad seda osad Keskerakonna vihaseimad oponendid ja poliitikateemadest kirjutavad ajakirjanikud, aga nende inimeste kätte, kelle poliitilisi eelistusi selle lugemine muuta võiks, satub Kesknädal ilmselt harva. See lihtsalt ei levi nii laialdaselt.

Samas ei maksa muidugi alahinnata selliste väljaannete potentsiaali. Eestiski on olemas hea näide erakonnast, mille reiting on kiiresti kasvanud ka tänu äärmiselt osavale meediatööle.

Kõva tööd oma meediaruumi ülesehitamisel on teinud viimastel aastatel Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille ajaleht Konservatiivide Vaba Sõna on jõudnud teiste lehtede vahel otse paljudesse postkastidesse. See suurtes tiraažides ilmuv väljaanne on juhatanud arvukalt inimesi ka EKRE portaali Uued Uudised, kus jätkub nende töötlemine EKRE valijateks.

EKRE meediaprojektidega on seotud palju endisi ajakirjanikke, kes teavad millistele nuppudele vajutada, et saavutada publiku poolehoid. Kuid minu meelest on see olnud nende jaoks siiski nagu kahe teraga mõõk, millega endale valusalt kätte on lõigatud.

Kui poliitikat peetakse sõja jätkamiseks teiste vahenditega ja konkurentides nähakse mitte võimalikke tulevasi koostööpartnereid, vaid sisuliselt surmavaenlasi, kes tuleb hävitada ja kelle suhtes puudub igasugunegi lugupidamine, mõistetakse ennast sellega ise opositsiooni.

EKRE eeskuju järgivad Vabaerakond ja Isamaa

EKRE eeskuju järgides avasid tänavu oma uudisteportaalid ka Vabaerakond ja Isamaa (endine IRL), kuid nende külastajate arv on jäänud tunduvalt tagasihoidlikumaks, sest kaasnenud ei ole sellist oma propagandalehtede avaldamist suurte peavooluväljaannete vahel. Paljud nende portaalide võimalikud külastajad ei ole lihtsalt veel teadlikud nende olemasolust. Aga küllap see valimiste lähenedes muutub.

Vabaerakonna vabauudised.ee ja Isamaa eestiuudised.ee maktivad EKRE portaali kohati ka uudiste valiku ja stiili osas, konkureeritakse ju osaliselt samade valijate pärast. Selle konkurentsi üheks osaks on ka nende omavaheline ärapanemine ja kemplemine. Nii näiteks kannab üks Vabauudiste video pealkirja “EKRE ajupesuveski jooksis kokku”. Tegemist on tabava kommentaariga, milles varem EKRE ridadesse kuulunud Evelin Marjamägi lahkab enda kunagise koduerakonna vassimist Rail Balticu teemal.

Isamaa uue portaali väärtuslikuimaks osaks on iganädalane vestlussaade “Luik grillib”, kus erakonna Riigikogu fraktsiooni meedianõunik Mart Luik vestleb poole tunni jooksul mõne Isamaa tuntud poliitikuga. Saatest on juba käinud läbi Helir-Valdor Seeder, Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja Priit Sibul. Grillimisest on asi küll kaugel, tegemist on rahulike jutuajamistega, aga Isamaa ridades levivatest mõtetest ning meeleoludest ülevaate saamiseks tasub neid saateid kuulata ka poliitilistel oponentidel.

Sama kehtib muide “Räägime asjast” kohta, mis annab väga hea pildi sellest mida ja kuidas Mart ja Martin Helme tegelikult mõtlevad. Peavoolumeedias esinevad nad justkui läbi mingi filtri, et näida parketikõlbulikumad, aga oma andunuimatele fännidele mõeldud raadiosaates lasevad nii nagu torust tuleb. Nende kolleegidele Riigikogus peaks see olema lausa kohustuslik kuulamine. Salvestused veebis: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/

Klassikalise parteilehega jätkavad sotsiaaldemokraadid, kelle ajalehte Sotsiaaldemokraat on ilmunud sel aastal küll vaid paar numbrit. Sedagi tasub lugeda, et mõista paremini Eesti poliitikaelus toimuvat. Näiteks hiljuti sotside hulgas lahvatanud jutud vajadusest vahetada esimeest olid ilmselt paljuski seotud Jevgeni Ossinovski väljendatud selge vastuseisuga koalitsioonile EKRE-ga.

“Minu juhtimisel sotsiaaldemokraadid EKRE-ga koalitsiooni ei tee,” ütles Ossinovski oma erakonna häälekandjale antud suures intervjuus, “meie arusaam õigusriigist ja ühiskonna toimimisest on niivõrd kardinaalselt erinev, et sellest valitsusest ei tuleks midagi välja. Kõikide teistega oleme muidugi valmis koostööd tegema, loomulikult lähtudes oma põhimõtetest ja valimislubadustest.”

Endast üritavad kõik erakonnad maalida oma häälekandjates muidugi ilustatud pilti, aga neist kõigist kokku võib saada juba päris adekvaatse ettekujutuse sellest, mis Eesti poliitikaelus toimub ja mida poliitikud asjadest arvavad. Minu meelest isegi parema kui laiatarbemeediast.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Viljandi välispoliitikast

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.