Luubi all kunstivärk

Viljandi Linnagaleriis avati eile Eleriin Ello maalinäitus “Lähemale”, mis jääb üles 2. augustini. Eelmise aasta sügisel oli samanimeline seeria vaatamiseks väljas Tallinna Kunstihoone galeriis, aga lähemal vaatlemisel see siiski päris sama näitus ei ole.

Töid on nimekirjas küll taas 15, aga üks on täiesti uus: “Võsa” asemel “Öö”. See erineb enamikest ülejäänutest selle poolest, et on tumedamates toonides (nagu ööle kohane), kuid näitab võib-olla ka tehniliselt uut suunda.

Kunstiteadlaste määratluse kohaselt on tema stiiliks emotsionaalne hüperrealism, aga kunstnik ise ütles avamisel, et kaldub nüüd rohkem abstraktsionismi poole ning järgmisel näitusel näebki ehk hoopis seda.

Kaader Eleriin Ello maalinäituselt “Lähemale” #viljandi #linnagalerii #eleriinello

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige traditsioonilisemat laadi võib esmapilgul paista “Park”, aga uurige seda lähemalt. Mitte ninaga vastu maali seistes, vaid seda kaugemalt vaadates. Kas see koht ei tundu kuidagi väga tuttav?

Keegi oli naljatanud, et see on nagu folgi kolmas päev, aga Ello ütles, et võttis need lamavad tüübid Tammsaare pargist. Üks kunstinautleja märkis, et see on ju nagu Schnelli park. Tundub väga tuttav koht, aga nagu päris ikka ei ole kah.

Mulle meenus nüüd seda väikest instasse pandud pilti vaadates Antonioni film “Blow-Up” (1966), kus peategelane avastab pargis tehtud fotosid suurendades, et on pildistanud mõrva. Antud juhul asi vast nii hull ei ole, aga…

Kui Antonioni filmi reklaamlauseks oli, et “mõnikord on reaalsus kõige kummalisem fantaasia”, siis seda pilti vaadates tuli pähe mõte, et mõnikord on fantaasia kõige kummalisem reaalsus – see vist ongi hüperrealism.

Tähelepanu! Järgnevad spoilerid.

Kõigepealt tasub vaadata neid maale nimesid teadmata, et lasta fantaasial vabalt lennata. (Järgnevad spoilerid.) Näiteks üks, mille nimeks mina pakkusin esimese hooga “Must auk”, oli hoopis “Lomp” – nii seostus see mulle kokkuvõttes Kaali järvega. “Põõsas” paistis mõnele nagu mets ülaltvaates. “Tulbid” tekitasid arutelu selle üle, mis lilledega on tegemist.

Mulle endale meeldis kõige rohkem “Laud”, mis on ühest küljest väga dekoratiivne, aga teisest küljest kaugeltki mitte ainult seda. Kui leiduks selle jaoks sobiv koht ja piisavalt raha, siis üritaksin kindlasti kunstnikuga kaubale saada.

Margusele, kelle juures toimunud avamisele sealt edasi suundusin, jättis eriti sügava mulje “Tee”, mida tõsteti ühes kunstiblogis esile juba Tallinnas toimunud näituse puhul. Pildid seal üleval olnud maalidest leiab ka veebist, aga parem on ikka vaadata neid elusuuruses.

Linnagaleriis saab võtta ka tooli, istuda sellega konkreetse maali ette ja sinna kasvõi magama jääda. Samuti lubas galerist avamisel lahkelt, et vajaduse korral võib visata pikali samas leiduvale diivanile. Nii et neid maale saab vaadata rahulikult T-R 10-18 ja L 10-15.

Margus Kangur korteri seinale pandud pildi pidulikul avamisel #kunst #eesti #marguskangur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Marguse juures avati ametlikult juba varem seinale paigaldatud suur söejoonistus, mis tundus mulle küllaltki abstraktselt mõjuva praktilise superrealismina. Võib näha omapärast kompositsiooni – kujutatud on erinevaid puitstruktuure, mida kasutatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppetöös.

Pärast pildi avamist näidati külastajatele rariteetseid videomaterjale, sealhulgas ühte Eestis valminud vähetuntud lühimängufilmi, mis oli saanud mehaaniliselt unikaalsed heliefektid, ning salvestusi aastaid tagasi toimunud kinniselt koosviibimiselt, kus oli kasutatud samuti lavastuslikke elemente.

PS. Kindlasti tahavad kõik juba ammu teada, mis sai sellest võsast, mille nime kandvat maali Ello näitusel olevate tööde nimekirjast sel korral ei leia. Nojah, eks peate minema ikka ise vaatama:)

Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Keerulised lood

Viljandis algas eile festival NOTAFE. Esimesest selle raames nähtud tükist tuleb juttu kultuur.info blogis, mida üldiselt pidevalt jälgida soovitan, nagu ka ERRi kultuuriportaali. Näiteks kirjutasin nii ühes kui ka teises veidi Mooste pärimuspäevast, kuhu kutsuti tegelikult selleks, et kajastaksin seda siin.

NOTAFE üritusi väisan kultuur.info läkitusel, aga eks kirjutan neist nädala jooksul midagi ka siia, sest toimub ju palju ja ainest postitusteks on seega enam kui küll. Homme algav Viljandi Vanamuusika Festival jääb mul samas suures osas vahele, sest korraga kahes kohas olla ei ole lihtsalt võimalik.

Nii et oleks hädasti vaja, et Viljandis tegutseks veel kultuuriblogijaid ning nende vahel valitseks mingi tööjaotus, et kõik üritused kenasti kaetud saaks. Kõige parem oleks ilmselt see, kui kultuuriakadeemia paneks blogimise oma tudengite õppekavva – siis võiksin ma ise kohe erru minna.

Pikalt oli kavas minna laupäeval Tallinnas toimuvale suurele merelaulude galakontserdile, aga praegu ma enam ei teagi, kas sinna jõuan. Vaja oleks läbida Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis” (jäänud 200 väga sisutihedat lehekülge), et sellest siin sel nädalal kirjutada.

Viljandi Linnagaleriis avatakse homme Eleriin Ello maalinäitus, mida peab samuti nägema. Ja eks neid üritusi koguneb nädala jooksul nagunii teisigi. Lisaks ei tohi unustada YT-st muusika kuulamist, kuid filmide vaatamiseks sel nädalal vist aega ei jäägi.

Väljasõit Põltsamaale

Käisin eile Põltsamaal, kus toimus lossipäev, aga sellest minu luulelises aruandes eriti juttu ei tule, sest minu jaoks oli põhiline tänavu linnaõiguste saamise 90. aastapäeva tähistav Põltsamaa ise. Ma nimelt ei olnudki seal varem sedasi pikemalt ringi jalutanud.

Teerada minevikku #põltsamaa #loss #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

on seda müüri laotud
ammust aega
ja müüri sisse laotud
aegu ammuseid

Alustada tuleb ilmselt sellest, et Viljandist bussiga Põltsamaale sõites lugesin Aarne Rubeni meistritööd “Nõiaprotsessid Eestis”, mis suutis tekitada mitte just morbiidse, aga siiski küllaltki… ütleme, et mõtliku meeleolu ka kogu järgnenud päikesepaisteliseks päevaks.

Põltsamaa ordulinnus rajati 13. sajandil ja selle juurde tekkinud alevikku mainiti esmakordselt 1518. aastal. Seega võib Põltsamaa tähistada varsti ka 500-ndat aastapäeva. Asula formaalne kõrghetk jääb nähtavasti Liivimaa kuningriigi aegadesse, mis on inspireerinud poeete ju isegi veel meie ajal (üks poliitiline avaldus: ma pooldaks Liivimaa konföderatsiooni, mitte kuningriigi taasloomist), aga ka praegu näeb see välja täitsa kena.

Tänapäeva veeteed #põltsamaa #jõgi #waterways #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siin vetevood nii vabad
et tamm neid paisutada võib
kuid peatada ei suuda
ja jõgi vastuvoolu
ka teise suubuda

Kauneid vaateid võib leida Põltsamaalt palju, aga kõige kauemaks jäin vaatama just seda, kus vesi pahinal oma teed läks.

Vaade kirikutornist Põltsamaa lossipäevale #põltsamaa #lossipäev #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kõrgelt vaadates
alati ei näegi oma
ninaotsast kaugemale
– hea kui näeb sedagi

Põltsamaa kirik hävis 1941. aastal sõjatules ja on väidetavalt ainuke, mis nõukogude ajal taastati. Kuulsin seal tornis, et seda tehti kohalike inimeste raha eest, aga juhtuda sai see tänu sellele, et ministeeriumis töötasid vastutavatel kohtadel Põltsamaalt pärit inimesed, kes andsid selleks loa.

Seal asub muide orel, mis oli algselt Viljandi Jaani kirikus, aga viidi pärast selle sulgemist 1953. aastal Põltsamaale.

Kirik lossi kohal #põltsamaa #kirik #loss #church #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kumb võim on kõrgem
kas ilmalik või vaimulik
seda ennustab minevik
ja näitab tulevik

Brotze “Estonica” sisaldab ühte joonistust aastast 1800, millel on näha pea samasugune vaade Põltsamaa lossile ja kirikule, ainult suuremas plaanis ning veidi teise nurga alt, aga samast küljest.

Siia lõppes rännutee… #põltsamaa #surnuaed #graveyard #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siia lõppes rännutee
mullaks sai taas keha
aga hing on igavene
teda surm ei peata

Või vähemalt tahaks seda uskuda, kuigi tegelikult hästi ei suuda, sest mõistus räägib selle vastu.

Käisin nii Põltsamaa ühes kui ka teises servas asuvas surnuaias. Pärast kõmpisin veel kümmekond kilomeetrit Kolga-Jaani poole, kirjutades käigu pealt varem instasse postitatud piltide saateks ülaltoodud värsid.

Maal mööda teeperve jalutades on hea luuletada: saab omaette valjusti rääkida, kuulata kuidas tekst kõlab, samas kui ümbritsev loodus loob hea rahuliku meeleolu. Päike paistab, linnud laulavad, ritsikad siristavad, tuul paitab nägu.

Ainult see mõjub häirivalt, et inimesed autodega pidevalt mööda teed siiberdavad. Kui neid ei oleks, siis võiks kõndida silmad kinni keset teed, et veel paremini ümbritsevat tunnetada, kuulata ja kuulda, haista ning lõpuks silmad avada ja näha.

Jah, 16.-17. sajandil oleks lõpetanud sellise jutu eest võib-olla tuleriidal. Täna ei pandaks enam isegi hullumajja.

Tantsufilmist “Flashdance”

FlashdanceVaatasin eile pisteliselt ülekannet Viljandis toimunud tänavatantsu võistlusest Bash Cypher, millega seoses tõstatati küsimus, milline on minu lemmik tantsufilm. Kuna ma ei olnud selle peale varem mõelnud, siis vajas vastus veidi nuputamist.

Parimate tantsufilmide guugeldamine andis esimeseks vastuseks ühe IMDb nimekirja, kus toodud teostest on mul nähtud umbes tosinkond. Puhtalt mälu järgi otsustades tundus neist kõige muljetavaldavam “Flashdance” (1983).

Aga kuna ma nägin seda väga ammu, kunagi eelmisel sajandil, siis vaatasin uuesti üle. Oli tõesti päris meeldiv.

Kriitikud tegid selle küll maatasa ja ka režissöör Adrian Lyne tunnistas hiljem, et talle lugu alguses ei meeldinud, ta pidas seda rumalaks ja lükkas pakkumise korduvalt tagasi, aga lõpuks sai film siiski tehtud ning osutus selliseks kassahitiks, mida suutis 1983. aastal ületada vaid “Star Wars”. Film, mille tegemisele kulutati 7-8 miljonit dollarit, tõi sisse üle kahesaja miljoni. Publikule järelikult meeldis.

“Flashdance” räägib 18-aastasest neiust nimega Alexandra Owens, kes elab koos oma koeraga vanas laohoones, töötab keevitajana ja esineb õhtuti ööklubis tantsijana, lõppedes ülaltoodud esinemisega tantsukooli katsetel, mille filmimiseks kasutati kehadublante. Peategelast kehastab muidu Jennifer Beals, kes oli filmi tegemise ajal ka ise 18-aastane. Ühes kohas täidab ta seal isegi avalduse, kuhu märgib oma õige sünniaja.

Roger Ebert märkis oma arvustuses, et see film võinuks olla palju huvitavam, kui rääkinukski peaosatäitja enda loo, ja ilmselt oli tal õigus, aga minu meelest on see täiesti vaadatav ka sündinud kujul. Kusjuures väga lahe tundus mulle just peategelane, Beals on teda kehastades nii loomulik ja siiras. Mõned teised mõjusid siiski veidi karikatuurselt ja ebausutavalt.

Filmi aluseks olidki samas osaliselt tõestisündinud lood, mille nö. tegelikud peategelased on hiljem aastaid kohtus käinud, et teenitud tuludest rohkem osa saada. Kui kedagi huvitab, siis selle lingi tagant leiab pikema kirjutise antud saagast, mille põhjal annaks ilmselt teha samuti päris huvitava filmi.

Menufilmist “Me Before You”

Me_Before_YouKui “Me Before You” veidi enam kui kuu aja eest kinodesse jõudis, siis lugesin läbi kaks arvustust.

Ralf Sauter kirjutas, et see on parajalt naeruväärne ja halvas mõttes totter film, mille osade stseenide kõrval kahvatuvad isegi kõige siirupisemad Nicholas Sparksi teoste ekraniseeringud.

Chris Knight aga leidis, et “Me Before You” suudab vältida kõige halvemaid melodraama nõkse a la Nicholas Sparks.

Minul tekkis selle peale küsimus: kes see Nicholas Sparks on? Vikipeedia ütles, et USA kirjanik, stsenarist ja produtsent, kelle sulest on ilmunud 18 romaani, neist mitmed rahvusvahelised bestsellerid, millest tervelt 11 on saanud aluseks suurtele kassafilmidele.

Leidsin nimekirjast isegi ühe sellise, mida olen vaadanud, “The Longest Ride”, aga ajasin selle alguses segamini ühe teise filmiga, mille nime enam ei mäleta, kuid mille sisu oli jäänud meelde paremini. Nii et kustumatut muljet alles eelmisel aastal valminud “The Longest Ride” ei jätnud, aga… nüüd sisukokkuvõtet lugedes ja treilerit vaadates meenus, et mulle see tegelikult siis isegi veidi meeldis.

“Me Before You” aluseks on samanimeline romaan, mille on kirjutanud üks teine maailmakuulus menukirjanik, Jojo Moyes, kelle nimi ei öelnud mulle samuti midagi, sest ma üldiselt ei loe armastusromaane ega ole selles vallas toimuvaga üldse kursis.

Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks ka lavastaja Thea Sharrock, kelle jaoks see on alles esimene täispikk mängufilm, ja meespeaosatäitja Sam Claflin, kuigi teda olin mõningates filmides siiski ka varem näinud, lihtsalt ei pööranud siis tähelepanu näitleja nimele.

Naispeaosatäitja Emilia Clarke olevat tuntud eelkõige maailmakuulsast teleseriaalist “Troonide mäng”, aga mina ei ole vaadanud vist ühtegi selle osa ning mulle jäi ta läinud aastal meelde hoopis filmist “Terminator Genisys”, kus Clarke jättis küllaltki positiivse mulje. (Igaks juhuks märgin, et “Me Before You” raames on tema täita täiesti teistsugune roll.)

Kaalusin selle filmi vaatamist üle kuu aja. Ühest küljest tundus, et tegemist on mingi imala looga, aga teisest küljest mainis Knight oma arvustuses sellega seoses Xavier Beauvois’ filmi “Of Gods and Men” (2010), mis on minu arvates väga hea, ning igasugused erinevad inimesed märkisid FB-s “Me Before You” enda poolt nähtuks, mistõttu ei saanud seda ka hästi unustada, sest aeg-ajalt torkas jälle silma mõni vastav teade.

Eile õhtul sai kõigepealt vaadatud “Vuosaari” (2012), mida näitas ETV2, aga hiljem jõudsin viimaks otsusele vaadata ikkagi ära ka “Me Before You”, mida saigi siis ööl vastu tänast lõpuks tehtud.

Lühike sisukokkuvõte (sisaldab spoilereid): tänapäevane tuhkatriinulugu tagasihoidlikest oludest pärit veidi lihtsakoelisest tüdrukust (26-aastane), kes leiab oma printsi ratastooli aheldatud jõuka noormehe (31-aastane) näol, kes on otsustanud eutanaasia kasuks. Kui arvate, et tärkav armastus seda otsust muudab, siis eksite, aga lõpp on ikkagi nö. õnnelik, sest noormees teeb tüdrukust oma pärija, võimaldades talle sellega lahedat elu.

Ma ei olnud üllatunud, kui guugeldamine tõi välja, et filmi linastumisega kaasnes aktivistide pahameeletorm ja tõsised etteheited inimeste poolt, kes leiavad endal olevat õiguse elada vaatamata sellele, et nad ei saa teha seda tavamõistes päris täisväärtuslikult. “Me Before You” sõnum on üsna selgelt eutanaasiat toetav ning võib nõustuda ka hinnangutega, mille kohaselt saab “Of Gods and Men” selle kaudu täieliku väärtõlgenduse.

Tegemist on tegelikult hea näitega sellest, millises võtmes on hakatud eutanaasiat populaarsetes mängufilmides järjest enam käsitlema. Kui kunagi tehti selliseid hoiatusfilme nagu “Soylent Green” (1973), kus maailma kasvav ülerahvastatus sai aluseks düstoopilistele nägemustele, siis nüüd toimub filmide kaudu üha sagedamini eutanaasia nö. kultuuriline normaliseerimine, selle kujutamine aktsepteeritava lahenduse või väljapääsuna.

Kui parandamatult halvatud lihtsalt tapetaks, siis tunduks see paljudele julm ja jõhker, aga kui luuakse kultuuriline norm, sotsiaalne surve, et inimesed sooviksid ise elust lahkuda, sest ei tunne ennast eluvõimelistena ega soovi olla koormaks teistele, siis peetakse seda millegi pärast vastuvõetavamaks, lausa humaanseks. Ja kui sellised inimesed selle vastu protesteerivad, siis öeldakse, et nad ei saanud lihtsalt asjast aru.

Kas pole see veidi silmakirjalik?

Vastav test näitas, et ma sarnanen selle filmi tegelastest kõige rohkem just sellele, kes otsustab lasta ennast ära tappa: “Ta on väga rahulik ja vaikne inimene, ta teab millal lõpetada rääkimine, aga ühtlasti ta ARMASTAB teha sarkastilisi kommentaare. Tal on pehmem külg, aga inimesed peavad teda isiklikult tundma õppima, enne kui ta usaldab neid piisavalt, et avaneda ja seda neile näidata.”

No tore, lisaks on ta näinud kõiki Bondi filme ja armastab vaadata välkude sähvimist, ühisosa on seega tõesti märkimisväärne. Aga sellest ei saanud ma ikkagi päris hästi aru, miks ta lõpuks siiski eutanaasia valis. Lõpp ei olnud psühholoogiliselt väga veenev.

Tuhlan jälle minevikus

Jaanuaris jäi mul pooleli Briti singlitabelite kuulamine, neist väikeste valikute tegemine, mida nüüd aga jätkan: 1982. aastal tõusis Briti singlitabelisse (toona veel TOP 75, mitte 100) ligi kuussada laulu, esimese kolme kuu jooksul 142.

Hakkasin neid täna kuulama küll juba hommikul, aga olengi jõudnud õhtuks läbida ainult esimesed kolm kuud, mistõttu otsustasin jagada aasta neljaks esitusloendiks. Neist esimene sai nüüd siis valmis ja sinna läks ümmarguselt neljandik kõigist 1982. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis tabelisse jõudnud lauludest.

Terve rea tänapäevalgi laiemalt tuntud esinejate kõrval võib seal kohata ka mitmeid selliseid vähemtuntud bände nagu, näiteks, Mobiles, B-Movie ja Monsoon, mis mulle ühel või teisel põhjusel rohkemal või vähemal määral meeldivad. Head kuulamist!