Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.
Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.
Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)
Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.
Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.
Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.
“A Man for All Seasons” (1966)
Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.
Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.
Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.
“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.
Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.
