“Surmkindlad asjad siin elus” (Ugala)

Tuntud ütluse kohaselt on ainsad kindlad asjad siin elus surm ja maksud. Andres Noormetsa lavastatud Andrew Bovelli draama “Surmkindlad asjad siin elus” maksudest otseselt ei räägi, kuid surm käib sealt läbi. Samas on domineerivaks teemaks siiski elu.

Ma ei olnud lugenud enne selle etenduse nägemist antud teemal mitte midagi. Tegelikult ei olnud isegi näidendi nimi täpselt meeles. Ma ei teadnud, kes on selle kirjutanud. Seega läksin eile saali täiesti nö. puhta lehena – ilma mingite eelteadmisteta.

Alguses tundus üldse, et see on mõne Eesti näitekirjaniku looming. Lugu seiklustest Euroopas, mida hakkas rääkima tegelane, keda kehastas Marika Palm, võinuks vabalt kuulda mõne eesti tüdruku suust. Kui kõlama hakkasid tegelaste nimed, sai muidugi selgeks, et tegemist on tõlkenäidendiga (tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle).

Esimese hooga mõtlesin siis, et nad oleks ikka võinud kohandada selle kohalikele oludele, panna tegelastele eesti nimed, et publikul tekiks kogu looga veelgi tugevam emotsionaalne side. Lõpuks sain aga aru, et sellisel juhul tulnuks seal muuta ära liiga palju asju; nii lihtsalt seda lugu Eesti oludesse üle kanda ei saa.

Kuid kohalikku publikut see ilmselgelt kõnetas. Kutsus esile nii naeru kui pisaraid. Ja lõpuks plaksutati püsti seistes päris kaua.

Kõige arusaamatum koht oligi samas päris lõpus. Saalis läks pimedaks. Tundus, et kohe võib hakata plaksutama. Selle asemel lasti veel jupp aega muusikat. Milleks selline viivitus? Kas näitlejatel oli vaja vahepeal kiiresti riideid vahetada? Selgus, et mitte.

Vaatasin nüüd ETV uudist, mille põhjal näib, et see oligi lihtsalt publikule antud järelemõtlemise aeg. Paistab, et esietenduse lõpus valitses saalis alguses haudvaikus, mille jooksul vaatajad nähtut seedisid. Ilmselt otsustati täita see paus hiljem muusikaga.

Millest see tükk räägib? Lühidalt: ühe perekonna lugu. Nõustun esietendust vaadanud Sakala reporteriga, kelle sõnul on see universaalne. Samas ei nimetaks mina seda perekonda tavaliseks (tegemist on lõpuks ikkagi väljamõeldud looga, kus asju esitatakse utreeritud kujul, sest muidu hakkaks ju publikul igav).

Mis puudutab näitlejatöid, siis mulle jätsid kõik hea mulje. Eriti ema rolli täitnud Vilma Luik, keda on Sakalas veidi kritiseeritud, mängis minu meelest väga hästi. Aga ka teised olid head.

Samas, mina ei ole näidendit lugenud, võrdlusmoment selles mõttes puudub.

Vaatasin nüüd, et Bovell on kirjutanud ka filmistsenaariume. Ainuke tema osalusel valminud film, mida ma näinud olen, on Baz Luhrmanni “Strictly Ballroom” (1992). Bovell oli alguses üks kaasstenaristidest, kuid Luhrmann, kelle näidendil see film põhineb, ei jäänud tema tööga rahule ja ta vahetati välja. Seega ei pruugi tema panust selles filmis palju näha olla, kuid vaadata soovitan seda siinkohal ikkagi.

Tantsuteema jookseb vilksamisi läbi ka kõnealusest lavastusest.

Bovelli näidend ise jõudis üldse esimest korda lavale alles mõne aasta eest. Ugala dramaturgi Liis Aedmaa sõnul on see parim näidend, mida ta on viimastel aastatel lugenud. Lavastaja Andres Noormets on kiitnud seda samuti ülivõrdes.

“Täna on kõik avalikud tekstid poliitilise alatooniga. See on anomaalne olukord, see tõmbab normaalsed asjad tükkideks. Inimene olemisest on saanud paradoks ja perekond on paisatud võitluse epitsentrisse,” seletas Noormets ühes pressiteates.

Jah… poliitiline alatoon. Meenub, et teater NO99 sulgemisega hoobeldes mainis Jaak Madison, et talle meeldib Ugala. “Teatritükid ja lavastused, millega nad välja tulevad, kõnetavad inimesi,” märkis EKRE aseesimees. Huvitav, kui paljusid neist ta ise tegelikult näinud on? Ja mida ta arvaks sellest tükist?

Mare Kandre “Kurat ja Jumal”

2005. aastal ravimite üledoosi tagajärjel surnud Mare Kandre (sünd. 1962) oli Rootsis laialdaselt tuntud ja hinnatud kirjanik, keda Eestis teatakse peamiselt tänu tema päritolule. Kandre isa oli rootslane, aga ema eestlanna.

Rootsis pälvis tema esikteos “I ett annat land” (1984) palju kiidusõnu juba enne selle ilmumist. Kandre ise ütles toona Rootsi suurimale päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus, et eesti keel oli küll tema esimene emakeel, ent “ma ei oska tunda midagi eriti Eesti vastu. Selle maa vastu, mida ju enam ei ole… ja pealegi ei ole mul tundeid maade vastu. Ei Rootsi ega Eesti vastu.”

Seega ei kuulunud ta nende väliseestlaste kilda, kes uskusid läbi kogu nõukogude perioodi Eesti iseseisvuse taastamisse, käisid agaralt meeleavaldustel ja kirjutasid petitsioone. Ta kirjutas oma teosed rootsi, mitte eesti keeles. Pidas ennast pigem maailmakodanikuks. Lapsena elas ta vahepeal Kanadas, hiljem käis Londonis kunstikoolis. Ja mõjutas teda eelkõige ingliskeelne kirjandus.

Enne kirjutamisele pühendumist tegeles Kandre ka muusikaga, lüües kaasa mitmetes lühikest aega tegutsenud punkrockbändides. Tuntuim neist kandis nime Global Infantilists. Ülal on toodud üks nende tuntumaid palu “This Music”.

“Kurat ja Jumal” (rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel) on just selline raamat, mida ülaltoodud muusikavideo peale võis oodata. See ilmus Rootsis juba 1994. aastal, 12 aastat pärast nähtud video avaldamist, kuid autoriks sobiks täpselt see tüdruk, kes seal esineb. Tegelikult on isegi osad loost läbi käivad teemad/sümbolid samad. Lühidalt: huvitav, aga kohati piinavalt valus.

Väike stiilinäide kohast, kus Jumal ärkab pikast unest…

Maa, paljuski paradiisilikult kaunis paik,
oli varemetes, täiesti laastatud.
Mered, järved, ojad ja jõed olid kuivanud,
kunagi lihtsatest väikestest küladest või üksikutest majadest laiali puhkenud linnad olid samuti kõledad, tühjad, mahajäetud.
Puudest olid järel söestunud alasti köndid,
rohi oli ammu ära kõrbenud,
vihmametsad olid peaaegu kõikjal maha raiutud ja nende asemel haigutasid talle vastu suured päikeses kõrbenud raiesmikud.
Ja sellelt laastatud maalt, mis rüüstatuna rippus otsata suures mustas maailmaruumis, kostis ainsa üksiku inimlapse piinatud nuttu.

Suur osa sellest raamatust ongi justkui see ainsa üksiku inimlapse piinatud nutt. Autori maailmavalu on kohati nii tuntav, et võib tekitada isegi lugejates depressiooni.

Kandre surm oli väidetavalt siiski õnnetusjuhtum (arst oli kirjutanud talle välja liiga palju antidepressante ja valuvaigisteid, millest Kandre sattus sõltuvusse – surma põhjustas nende juhuslik üledoos ja sobimatu kombinatsioon), mitte enesetapp. Väga head dokfilmi temast saab näha selle lingi taga (rootsi keeles).

Moldova katsetab uut valimissüsteemi

24. veebruaril toimuvad Moldovas parlamendivalimised, mille tulemused on uue valimissüsteemi tõttu üsna ettearvamatud. Selge on see, et poliitilise maastiku ümberkujunemine jätkub.

Moldova kuulutas ennast iseseisvaks riigiks 1991. aasta augustis, kui NSV Liit kokku varises. Pärast seda on valitud seal parlamenti kaheksal korral. Valimisseadustki on muudetud juba korduvalt, kuid mitte kunagi nii radikaalselt nagu viimati. Samas ei ole needki muudatused midagi enneolematut, vaid kujutavad endast lihtsalt osalist tagasipöördumist nõukogudeaegse süsteemi juurde.

Moldova NSV Ülemnõukogu 380 liiget valiti ühemandaadilistest valimisringkondadest. 1990. aastal toimusid selle süsteemi alusel esimesed ja viimased vabad, täpsemalt küll osaliselt vabad valimised. Ainsa registreeritud erakonnana sai valimistel osaleda Moldova Kommunistlik Partei. Opositsiooni esindajad seati üles sõltumatute üksikkandidaatidena. Parlamendis saavutasid tugeva ülekaalu Moldova Rahvarinde toetajad, sealhulgas mõõdukad kommunistid.

Valimisseadust on muudetud väga sageli

1993. aastal võeti vastu uus valimisseadus, mida järgides valiti 1994. aastal 104-liikmeline parlament proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Kogu riigist moodustati üks valimisringkond. Valimiskünniseks kehtestati 4% ning see oli ühesugune nii erakondadele kui üksikkandidaatidele.

1998. aasta valimistega muutus parlament 101-kohaliseks. 2001. aasta valimistel oli künnis üksikkandidaatidele 3%, erakondadele ja nende poolt moodustatud valimisliitudele 6%. 2005. aasta valimistel oli kahest erakonnast koosneva valimisliidu künnis juba 9% ning suurematel erakondade valimisliitudel 12%.

2009. aasta valimisteks keelustati valimisliidud. Samal aastal toimusid ka teised, ennetähtaegsed valimised, mille eel kehtestati erakondadele künniseks 5%. Ühtlasi langetati siis nõutavat osavõtuprotsenti. Varem pidid võtma valimistest osa vähemalt pooled valimisõiguslikud kodanikud, muidu ei loetud neid toimunuks. Nüüd piisab kolmandikust.

2010. aastal muudeti järjekordsete ennetähtaegsete valimiste eel jälle reegleid. Valimisliidud muutusid uuesti lubatuks. Üksikkandidaatide künniseks sai 2%, erakondadele 4%, kahe erakonna valimisliidule 7%, suurematele valimisliitudele 9%.

Ükski üksikkandidaat nende varasemate reeglite alusel valituks ei osutunud. Tavaliselt kogusid kõik kokku veidi üle ühe protsendi häältest.

Künnise osas toimunud muudatused on sõltunud parajasti võimul olevate jõudude parteipoliitilistest hetkehuvidest. Samu motiive võib muidugi näha viimastegi muudatuste taga.

Kasutusele võetakse segasüsteem

2017. aastal kiideti heaks uus valimisseadus, mille kohaselt valitakse nüüd 50 saadikut proportsionaalsuse põhimõtte alusel parteinimekirjadest ning ülejäänud 51 ühemandaadilistest valimisringkondadest. See tähendab, et nüüd peaks olema reaalne võimalus valituks osutuda ka erakondadest sõltumatutel üksikkandidaatidel.

Samas sobivad uued reeglid paremini suurematele erakondadele, mille organisatsioon katab tugevamalt kogu riiki. Väiksematel jõududel on raske igasse ühemandaadilisse ringkonda kohapeal tuntud kandidaati leida.

Lisaks raskendab väikeparteide olukorda see, et valimiskünniseid taas tõsteti. Nüüd peab erakond oma nimekirjaga parlamenti pääsemiseks koguma vähemalt 6%, kahest erakonnast koosnev valimisliit 9% ja sellest suurem erakondade valimisliit 11% häältest.

Vastavad muudatused surusid läbi praegu valitsev vasaktsentristlik Moldova Demokraatlik Partei (MDP) ja formaalselt opositsiooni juhtiv Moldova Vabariigi Sotsialistide Partei (MVSP) ühiselt. Väiksemad erakonnad korraldasid küll selle vastu meeleavaldusi ning uut valimisseadust tabas ka rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika, kuid sellest ei tehtud välja.

MDP ja MVSP mängivad Moldova poliitikas vastandumismängu, kus üks esineb läänemeelse ja teine venemeelse jõuna. Kriitikute sõnul ühendab neid mõlemaid aga soov vältida tegelikke reforme, mis võiksid seada ohtu kohalike oligarhide positsioonid.

Kolm suurt jõudu

Eelmine kord kogus valimistel enim hääli MVSP, millele küsitlused ennustavad parimat tulemust ka nüüd. Võimule tulid siiski teised parteid, mille ridades on toimunud vahepeal päris tormilised arengud. Täna juhib valitsust MDP, mida kavatseb toetada umbes viiendik valijatest.

Varem paremtiiba juhtinud Moldova Liberaal-Demokraatlik Partei (MLDP) ja Liberaalne Partei on hääbunud peaaegu olematuks. Nende asemele on tõusnud kaks uut paremtsentristlikku erakonda, mis on moodustanud nüüd valimisliidu. Selle valimisliidu taha on läinud ka MLDP ja mitmed teised väiksemad parteid. Neist markantseim on 2017. aastal asutatud Rahvusliku Ühtsuse Partei (RÜP), mille auesimeheks on Rumeenia ekspresident Traian Băsescu.

RÜP paistab silma selle poolest, et on kuulutanud oma peamiseks eesmärgiks Bessaraabia (peamiselt tänapäeva Moldova alad) taasühendamise Rumeeniaga. Moldovas on sellel plaanil nii tulihingelisi toetajaid kui ka palju oponente. Viimaste hulgas leidub mitte üksnes nn. venemeelseid, vaid ka neid, kelle arvates ei ole Rumeenia ääremaaks muutumine Moldova jaoks lihtsalt kõige parem tulevikuperspektiiv – kasulikum on jätkata omaette riigina.

Paremjõudude valimisliitu, kuhu koondunud on rahvusvaheliselt seotud Euroopa Liidus domineeriva Euroopa Rahvaparteiga, kavatseb toetada ligikaudu neljandik valijatest. Samas tuleb rõhutada, et uue valimissüsteemi tõttu võivad saadavad kohtade arvud erineda lõpuks oluliselt nendest üldistest reitingutest, mida näitavad küsitlused.

Kommunistide allakäik

Parteinimekirjadele kehtiva valimiskünnise ületab tõenäoliselt ka erakond ȘOR (varem ühiskondlik-poliitiline liikumine “Võrdõiguslikkus”). Eelmine kord läks see peamiselt venekeelseid valijaid esindanud jõud valimistele vastu loosungiga “Moldova Venemaa koosseisu!”, üritades pakkuda nii selget vastukaalu rumeeniameelsetele parempoolsetele. Toona otsustati viimasel hetkel siiski valimistelt kõrvale jääda.

Vahepeal valiti erakonna uueks juhiks Tel Avivis sündinud noor miljonär Ilan Șor, väga võimekas sahkerdaja, kelle järgi see sai ühtlasi uue nime. Șor on laiendanud ka erakonna ühiskondlikku kandepinda. Nüüd kõnetavad nad mitte ainult venelasi, vaid paremkonservatiivseid, Euroopa Liidu suhtes skeptilisemalt meelestatud valijaid laiemalt. Eelmise aasta detsembris võttis selle erakonna enda liikmeks Konservatiivide ja Reformistide Allianss Euroopas.

2001-2009 valitsenud Moldova Vabariigi Kommunistide Partei (MVKP), mis sai eelmine kord 17,5% häältest, on seevastu nii alla käinud, et ei pruugi enam erakonnana valimiskünnist ületada. See ei tähenda, et selle ridadesse kuulunud on poliitikast kadunud. MVKP on sisuliselt lagunenud laiali MVSP ja MDP vahel. Mõnest ühemandaadilisest ringkonnast osutub aga arvatavasti valituks ka MVKP kandidaat.

Uue valimissüsteemi kasutuselevõttu on põhjendatud sellega, et riik vajab stabiilsemat poliitilist süsteemi. Sama põhjendusega õigustas MVKP omal ajal valimiskünniste tõstmist ja erakondade valimisliitude keelustamist. Tagajärjeks oli siis hoopis poliitilise ebastabiilsuse kasv. Nüüdki ei maksa oodata mingeid imesid.

Artikkel ilmus 20. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.