Valimistulemuste analüüs

Reformierakonna võit on vaieldamatu. Jääb ainult üle loota, et Kaja Kallas talle sülle kukkunud ülesandega hakkama saab. See ei ole kindlasti kerge koorem, mida tal nüüd kanda tuleb.

Viljandimaa fraktsioon Riigikogus muutus nende valimistega väiksemaks. Selline oli meie kohalike valijate eelistus, millega tuleb paraku leppida. Laiemas plaanis on pilt samuti muret tekitav.

Keskerakond kaotas eelmise korraga võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Toetust kaotati eelkõige venelaste hulgas. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal liikusid paljud hääled koos Peeter Ernitsaga EKRE taha. Keskerakonnale selja pööranud vene valijad jäid aga suures osas koju. Eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes.

Enam kui pooled sealsed valimisõiguslikud kodanikud ei käinud nüüd valimas. Seejuures tuleb märkida, et Ida-Virumaal on ka suhteliselt palju neid, kes ei omagi õigust Eesti parlamenti valida.

Edgar Savisaare ajal toimis Keskerakond sisuliselt puhvrina, mis kanaliseeris venelaste rahulolematuse demokraatlikku otsustusprotsessi, kuid täna see enam nii hästi ei tööta. Jüri Ratas on võitnud erakonnale küll juurde toetajaid eestlaste hulgas, kuid kaotanud sellest veelgi rohkem venelaste hääli. Ja sageli mitte teistele Eesti erakondadele.

Nende valimiste eel tõstatati ühe küllaltki terava teemana venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonda, kus eestlaste osakaal on suurem kui kusagil mujal, see otseselt ei puuduta. Küll aga läheb see inimestele korda seal, kus sellised lasteaiad ja koolid asuvad.

Pole mingi saladus, et vene valijate tugev toetus Keskerakonnale on suuresti olnud tingitud sellest, et nad on näinud nimetatud erakonnas garantiid eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (nende omakeelse hariduse säilitamise poolt). Nüüd on usk Keskerakonda hakanud selles osas mõranema. Seda näitasid ka valimistulemused.

Kui loodav koalitsioon, ükskõik kes selle moodustavad, kavatseb eestikeelsele õppele üleminekuga kiiresti edasi liikuda, nagu paljude poliitikute sõnade põhjal võiks oodata, seisavad mõnes paigas ees ilmselt päris pingelised ajad. Tagantjärele tundub, et just see võis olla lõppenud valimiste peateema. Selles mõttes, et see mõjutab elu Eestis pikemas perspektiivis kõige rohkem.

Meie valimisringkonnas oli võib-olla kõige üllatavam Jaak Madisoni häältesaak. Tundub, et Helmen Kütt andis nüüd Sakala veergudel Viljandis EKRE-ga tehtavat koostööd kiites talle üle paljud eelmine kord sotsidele läinud hääled. Ajaloost on hästi teada, et vabadussõjalased olid valimistel kõige populaarsemad seal, kus varem enamlased. Paistab, et EKRE ja sotside puhul kehtis sama seaduspära.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võib muidugi rääkida, et EKRE korjas üles tema poolt kasvatatud rahvuslikult meelestatud valijad, kuid sellisel juhul pidanuks Isamaa ja tema enda langus olema eelmise korraga võrreldes tunduvalt suurem. Põhiosa EKRE kasvust tuli siiski kusagilt mujalt.

EKRE portaalis Uued Uudised kuulutati enne valimisi, et erakond võib saada Riigikogus ligi veerandi kohtadest. Need unistused küll ei täitunud, kuid kõva tulemus tehti ikkagi. Ust valitsusse see ei avanud (seda, et populaarsemad erakonnad taganevad pärast valimisi lubadusest EKRE välistada, võisid uskuda ainult ekrelased, nende valijad ja tõelised küünikud), aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades on stardipositsioon ju väga hea.

Äärmiselt huvitav, kellest saab eurovalimistel nende esinumber. Madison tõestas ennast nüüd tegelikult tugevama häältekogujana kui Martin Helme. Üks osutus parlamenti valituks isikumandaadiga, teine mitte. Madisoni senine positsioon Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena peaks sel korral tegema temast eurovalimistel EKRE loomuliku esinumbri, kes kehastab kõige paremini selle erakonna poliitilist sisu ja väärtusi.

Viljandi linnapea Madis Timpson ei pea ametist tagasi astuma. Sotsiaalmeedias võivad kommentaatorid kirjutada mida tahes, aga selge on see, et need valimised ei andnud hinnangut tema tööle linnapeana.

Timpson rõhutas enne valimisi korduvalt, et ta ei kavatse Riigikokku minna ja kandideerib lihtsalt liberaalse maailmavaate toetuseks. Linnapea, kes tsiteeris ühes vabariigi aastapäeval peetud kõnes Bruno Leonit (usun, et isegi 99% reformierakondlastest ei tea, kellega oli tegemist), kahtlemata ongi liberaal. Seega näitab tema häältesaak vaid tõeliste liberaalide hulka meie valimisringkonnas. Ei enamat.

Artikkel ilmus 5. märtsil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Eurovalimised koputavad uksele

Eestis on avalikkuse tähelepanu keskendunud täna kohalikele parlamendivalimistele, kuid Soome ja Rootsi elavad juba eurovalimiste ootuses. Soome Keskerakond läheb kaitsma kolme, Rootsi Keskerakond ühte kohta europarlamendis.

Euroopa Parlamenti valitakse saadikuid kõigis liikmesriikides üheaegselt. Valimispäev on 26. mai. Nagu Eesti, nii saavad ka Soome ja Rootsi sel korral europarlamendis varasemast ühe koha rohkem. Rootsile on neid seal eraldatud nüüd 21, Soomele 14, Eestile seitse.

Eelmisel nädalal avaldas Euroopa Parlamendi arvamusuuringute osakond oma esimese prognoosi kohtade jaotuse kohta parlamendi järgmises koosseisus. Selle kohaselt võivad keskerakondlased lähetada Eestist europarlamenti kolm, Soomest ja Rootsist mõlemast kaks saadikut. ALDE fraktsioonile, mille liikmeks nad kõik lähevad, ennustatakse kokku 75 kohta.

Kuidas läheb tegelikult, selgub muidugi alles siis, kui valijate poolt antud hääled lõpuks loetud saavad.

Eesti Keskerakond paneb oma kandidaatide nimekirja eurovalimisteks kokku alles pärast Riigikogu valimisi, kui on selgem, mis saab edasi kohalikul poliitikatandril. Soomes ja Rootsis on kandidaatide nimed aga juba avalikustatud.

Rootsis on seis üsna kindel

Rootsi astus Euroopa Liitu 1995. aastal. Eurovalimised on toimunud seal seega juba viiel korral. Keskerakond sai neil oma seni parima tulemuse, 7,16% häältest ja kaks kohta, esimesel korral. Hiljem on häältesaak kõikunud vahemikus 5,47-6,49% – see on taganud neile europarlamendis iga kord ühe koha.

Nüüd näitas küsitlus, et Rootsi Keskerakonda kavatseb toetada 7,9% valijatest. Eelmine kord õnnestus neil koguda isegi rohkem hääli kui küsitlused enne valimisi ennustasid. Selle põhjal tundub, et ühe koha juurde saamine on tõesti käeulatuses. Seda enam, et neil on nüüd tugevam esinumber.

2014. aastal osutus Rootsi keskerakondlastest europarlamenti valituks Fredrick Federley. Seda just tänu valijate poolt antud häältele, sest erakonna kandidaatide nimekirjas oli ta siis alles kolmas. Nüüd on temast saanud muidugi Rootsi Keskerakonna valimisnimekirja juht.

1978. aastal sündinud Federley juhtis kunagi erakonna noortekogu ning kuulus enne europarlamenti jõudmist kaheksa aastat Rootsi parlamenti. Ta on suhteliselt populaarne poliitik ka teiste parteide toetajate silmis.

Muide, Federley on tunnistanud avalikult enda homoseksuaalsust. Eestis võib selline asi valijaid eemale peletada, aga rootslaste jaoks ei ole see probleem. Euroopa Parlamendis kuulub ta praegu tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni.

“Ma ootan juba erakonna juhtimist valimiskampaaniasse ja seda, et saaks jätkata Euroopa Liidu poliitika mõjutamist,” teatas Federley detsembris, kui Rootsi Keskerakond avalikustas oma kandidaatide nimekirja. “Euroopa Liidu poliitikas on kõige olulisem see, et õnnestuks midagi ära teha. Mina olen seda möödunud aastate jooksul suutnud ja loodan saada valijate usalduse, et seda jätkata.”

Rootsi Keskerakonna valimiskampaania peateemaks on rohelise, demokraatliku ja liberaalse Euroopa ehitamine. “Kliima ja looduskeskkonna allakäik ohustavad meie planeedi ellujäämist ja majanduskasvu jätkusuutlikkust. Seetõttu langetame meie valiku rohelisema Euroopa poolt,” selgitas nende valimisnimekirja esinumber sellist rõhuasetust.

Teistest kandidaatidest väärib tähelepanu eelkõige Abir Al-Sahlani. 1976. aastal Iraagis sündinud naise jaoks, kes on lõpetanud keskkooli ja ülikooli Rootsis, kujutavad need valimised endast naasmist suurde poliitikasse. 2009. aasta eurovalimistel oli ta Keskerakonna kandidaatide nimekirjas kolmas (nüüd teine) ning 2011-2014 kuulus ta asendusliikmena Rootsi parlamenti.

Pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist pöördus Al-Sahlani tagasi Iraaki, kus osales katses luua üks ilmalik, liberaalne erakond. See projekt ei ole osutunud kuigi edukaks, kuid sellega seoses võttis Keskerakond ta 2007. aastal poliitikaeksperdina enda palgale.

2013. aastal avastati, et osade Iraagis demokraatia edendamiseks tehtud kulutuste kohta puudub nõuetekohane aruandlus. Al-Sahlanile esitati siis selle tõttu kuriteokahtlustus, kuid süüdistuse esitamiseks prokuratuur hiljem siiski alust ei näinud. Vastavalt Keskerakonna reeglitele tõmbus Al-Sahlani pärast kahtlustuse saamist poliitikast tagasi. Nüüd üritab ta sinna naasta.

Mis puudutab Iraaki kadunud raha, siis see ei pruukinud tõesti minna Al-Sahlani enda tasku. Tegemist on keerulise keskkonnaga, kus euroopalikku paberimajandust kõigi kulutuste kohta pidada ilmselt ei saa.

Soomes on ettearvamatust rohkem

Soomes hägustab pilti see, et sealgi on tulemas kohalikud parlamendivalimised. Need leiavad aset aprillis. Eesti Keskerakond on suutnud valitsust juhtides oma toetajaskonda kasvatada, kuid Soome Keskerakonnal on läinud selles osas halvasti. Lisaks muudab nende tulemused eurovalimistel üsna ettearvamatuks see, et eelmise korra suurimad häältekogujad enam ei kandideeri.

Küsitluse kohaselt kavatseb Soome Keskerakonda eurovalimistel toetada 14,4% valijatest. Seda on veidi vähem kui kohalikel parlamendivalimistel. Eelmine kord suutsid nemadki teha tegelikus valimisolukorras parema tulemuse kui neile ennustati. Aga kuna tänavu on nende varasemad tugevamad häältemagnetid mängust väljas ja üldine toetus erakonnale kõvasti langenud, pole kindel, et see taas õnnestub.

Meile on kõige huvitavam muidugi see, et Soome Keskerakonna nimekirjas kandideerib eestlane Raul Kajak.

Paari aasta eest osales Kajak kohalikel valimistel Espoos (pikemalt oli sellest juttu 2017. aasta 5. aprilli Kesknädalas ilmunud artiklis “Soomes kohalikud valimised juba käivad”). Toona ta küll märkimisväärset edu ei saavutanud, kuid nähtavasti ei pannud see veel poliitikale käega lööma.

Soome Keskerakonna veebilehel tutvustab 33-aastane Kajak ennast viie lapse isana, kes töötab töödejuhatajana ehitussektoris. “Me asusime perega Eestist Soome elama 2014. aastal, seega olen taustalt immigrant,” tunnistab ta avameelselt.

“Euroopa Liit tähendab minu jaoks ühte tervikut,” selgitab Kajak. “Pürin europarlamenti, sest seal on võimalik mõjutada nii Soome kui Euroopa arengut, unustamata mõju kogu maailmale. Euroopa Parlamendis saan tuua esile kodanike hääle, eriti kitsaskohtades. Peamisena näen seda, et saan aidata kaasa rahu ja stabiilsuse püsimajäämisele kogu Euroopas. Neid euroopalikke väärtusi tuleb meil hinnata.”

Kajak täidab Soome Keskerakonna valimisnimekirjas seega sarnast rolli nagu Al-Sahlani Rootsis. Mõlemad on immigrandid, kes peaksid aitama tuua erakonnale rohkem hääli võõrpäritolu inimestelt.

Soome ja Rootsi keskerakonnad sarnanevad selle poolest, et on mõlemad kasvanud välja agraarparteidest, omavad maapiirkondades ja väikelinnades traditsiooniliselt tugevamat toetust kui suurlinnades ning kuuluvad ühte rahvusvahelistes poliitilistes võrgustikes ja institutsioonides.

Peamine erinevus seisneb selles, et Rootsi Keskerakond esindab tänapäeval liberaalsemat, ideoloogiliselt kitsamat suunda. Soome Keskerakond on jätkuvalt laiapõhjaline rahvapartei, sarnanedes selle poolest rohkem Eesti Keskerakonnale.

Artikkel ilmus 27. veebruaril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehelt.

Vahur Laiapea “Afganistani vang”

Vahur Laiapea oli ilmselt üks minu tuntumaid sugulasi juba enne oma viimast Afganistanis käiku. Seda näitab tõsiasi, et kui jätta kõrvale minu isa (ning varasest kooliajast ka vanem õde ja vend), siis ei ole kellegi teise kohta minu nime kuuldes nii palju küsitud, kas ta on minu sugulane. On küsitud, kas ma olen tema poeg, kas ma olen tema vend. Ükskord küsiti isegi, kas mina olen Vahur Laiapea. Ei ole. Ta on minu vanaonu pojapoeg.

Kõik need küsimused kinnitavad, et tema filmid on vaatajatele korda läinud, neid kuidagi puudutanud. Tema nimi on inimestele meelde jäänud. Ja seda perekonnanime uuesti kuuldes tuntakse kohe huvi, kas esineb mingi seos. Jah, kõik Laiapead on omavahel sugulased. Nimi on pärit Rapla kihelkonnast, Valtu mõisavallast, ühest sealsest talukohast, esinedes algselt kujul Layapea (Leiapea).

Nii palju siis sellest. Olgu veel vaid lisatud (täpsustuseks), et Laipead on üks hoopis teine suguvõsa (saanud oma nime Laiba talu järgi, mis asus Jõelähtme kihelkonnas).

Kõnealuse raamatuga on selline lugu, et seda mõtlesin ma küll lugeda juba siis, kui see ilmus, kuid lükkasin seda kogu aeg edasi. Ma kuulasin ja lugesin neid intervjuusid, mis ta pärast Eestisse tagasi jõudmist andis, Postimehes avaldatud katkendeid ja artikleid ning isegi raamatuarvustusi (vaatasin ka esitlust). Raamatut ennast aga ei hankinud, kuigi mõtlesin korduvalt seda teha.

Ühest küljest vaevas mind muidugi uudishimu, et mis seal siis täpselt juhtus, aga teisest küljest… ma olen juba varem lugenud küllaltki võikaid kirjeldusi olukorrast Afganistani ja teiste islamimaade vanglates. Tekkis nagu mingi tõrge.

Umbes selline tunne nagu siis, kui leidsin kunagi “Gulagi arhipelaagist” viite ühele tundmatule naissugulasele (mainitud vaid perekonnanime), kes hukkus 1954. aastal vangilaagris puhkenud ülestõusu mahasurumisel tankiroomikute all. Ma ei tea, kes see inimene oli, kuid piisas teadmisest, et tegemist oli ilmselt mõne minu kauge sugulasega, et see detail kohe mällu sööbiks – “Gulagi arhipelaagis” on tuhandeid kirjeldusi tapmistest ja piinamistest, paljud neist üksikasjalikumad ja võikamad kui see, aga mina mäletan vaid seda. Kõik ülejäänu on ununenud.

Võõraste inimeste lood võivad küll samuti liigutada, aga omaenda sugulastega seonduv, isegi kui neid isiklikult ei tunne, puudutab emotsionaalsel tasandil ikkagi kuidagi sügavamalt, jääb pikemalt painama. Seetõttu ma veidi kartsin selle raamatu lugemist, seda mis sealt leida võib.

Miks seda nüüd ikkagi lugesin? Minu ämm oli selle endale ostnud. Ta sattus kuulama raadiost järjejuttu. See oli nii kaasahaarav, et ta hankis ka raamatu ning luges selle kohe läbi. Soovitas mullegi. Nii tähistasingi pühapäeval vabariigi aastapäeva sellega, et lugesin Vahur Laiapea raamatut “Afganistani vang”. Oli tõesti kaasahaarav, ladus lugemine, kuigi teemad rasked ja tõsised.

Tal oli hullupööra õnne, et sealt eluga tagasi pääses, aga asi ei olnud ilmselt ainult õnnes. Tundsin nii mõnegi koha peal, et mina ei oleks suutnud seal rahulikuks jääda, kaotanuks enesevalitsuse ning selle tulemusel tõenäoliselt ka elu.

Afganistanist ja sealsest vanglaelust maalib ta üsna trööstitu ja ilustamata pildi. Sellega seoses olgu mainitud, et kui rahvusvahelises õiguses näpuga järge ajada, siis tuleb välja, et Eesti riik vastutab tegelikult ka meie missioonisõdurite poolt kriisikolletes vahistatute saatuse eest kinnipidamisel. Kunagi, kui puhkes Abu Ghraibi skandaal, üritasin ma isegi uurida, kas keegi meie vastavates struktuurides omab sellest üldse mingit ülevaadet, aga see ei viinud siis kuhugi.

Uskusin aastaid, et sõda Iraagis oli ohtlik avantüür, kuid sekkumine Afganistanis möödapääsmatu ja vajalik. Täna on seal aga jätkuvalt tõeline “värdriik”, nagu seda nimetab minu kauge sugulane.

Jälgides uudiseid ameeriklaste ja Talibani läbirääkimiste kohta tekib paratamatult kahtlus kogu vahepealse operatsiooni mõttekuses. Täna paluvad Afganistani naised, et kokkuleppe sõlmimisel võetaks kuulda ka nende hääli, kuid reaalsuses seda paraku ilmselt ei tehta. Tõenäoliselt võib sealt mõne aja pärast oodata uusi suuri põgenikelaineid. Ka kõnealusest raamatust tuleb hästi välja, kuidas inimesed sealt nüüd minema üritavad pääseda. Paljude jaoks on Afganistan ise üks suur vangla.

Väga sünge olukord. Et lõpetada veidi positiivsemal toonil, toon sellest raamatust tsitaadi hoopis teisel teemal (seda võib käsitleda ka lihtsalt kasuliku nõuandena): “Mul ei ole kodus juba üle kümne aasta televiisorit. See on hoidnud mu taju puhtana saastast, mis täidab enamiku telejaamade programmist. Usun, et see on mulle kui filmitegijale kasuks tulnud.”

PS. Vahur Laiapea avaldas hiljuti ka luulekogu. Pole lugenud, aga kunagi saab see kindlasti tehtud.