Tore väike raamat, mis on valmistanud suurtele ja mõjukatele kriitikutele enamjaolt mõningase pettumuse. Ron Charles (Washington Post) leidis lausa, et Julian Barnes on üks maailma parimaid ingliskeelseid kirjanikke, kuid selle romaani võiks vahele jätta. Kas saaks olla veel paremat soovitust seda lugeda?
Minajutustajana esinev Neil üritab saada sotti, mis tegelane õigupoolest ikkagi oli see sõltumatu õpetlane Elizabeth Finch, kellest ta vaimustus jäädavalt, kui läbis kunagi kursust “Kultuur ja tsivilisatsioon”. Kursuse lõpuks tuli kirjutada essee, aga tal ei tulnud sellest midagi välja. Kui Finch aastaid hiljem suri, pärandas ta Neilile oma raamatukogu ja paberid, millele toetudes valmis lõpuks kirjatöö Julianus Apostata nime all tuntud Vana-Rooma keisrist.
“Aga mida keegi praegu ei vaja on see 48-leheküljeline üliõpilasessee Julianusest, mis istub “Elizabeth Finchi” keskel nagu tükk seedimata kartulit kurgus,” pahandas Charles. “See essee Julianusest võtab umbes 50 lehekülge. Kas on erutav lugeda 50 lehekülge Barnesi kehastumas kohmakalt Vana-Rooma ajaloos tuhnivaks amatööruurijaks? Ei, aga see ei ole nii igav, nagu te võite karta,” leebus siiski Molly Young (New York Times).
“Julian Barnesile on alati meeldinud hägustada piire ilu- ja aimekirjanduse vahel, kirjutades romaane, mis kõlavad nagu ajaloo- või kriitikateosed. Tema uus romaan, mis settib lugeja-eituseni, pühendab kolmandiku oma väikesest mahust 50-leheküljelisele esseele ajaloolistest vaadetest Rooma imperaatori Julianus Apostata kohta, kelle katse loobuda kristlusest ja viia Rooma tagasi paganluse juurde nurjus,” märkis Anthony Cummins (Guardian).
Sam Byers (Guardian) leidis, et romaan ärkas ellu Finchi surmaga (eestikeelses väljaandes lk 43), aga “on seda hämmastavam ja pettumust valmistavama, et just siis, kui saab ahvatlevalt nähtavaks, milline romaan “Elizabeth Finch” võinuks olla, saboteerib Barnes ennast, pühendades kogu raamatu keskmise osa Neili tundetule üliõpilasesseele Julianus Apostatast… /—/ Sellal, kui Neil töötab ühega selle romaani paljudest pooltoorestest ja integreerimata ideedest – monoteismi puudujäägid – läheb narratiiv lappama ega taastu enam kunagi.”
Eestikeelses väljaandes võtab kõnealune essee enda alla vaid 41 lehekülge, sellele eelneb 58 ja järgneb 47 lehekülge teksti, seega moodustab see kogu tekstist kõigest 28%. Ja minu hinnangul on tegemist selle raamatu kõige naljakama osaga, mida kirjutades agnostik Barnes pidi ilmselt sageli muigama. Ainuke puudus on see, et Finchi jäetud nimekirjast tegelaste kohta, kes on Julianuse elu ja tegevust hiljem käsitlenud, puudus meie oma Leo Metsar, kes pühendas talle lausa neli romaani.
Mitmetes arvustustes on märgitud, et Finchi tegelaskuju põhineb suuresti Inglise kirjanikul ja kunstiajaloolasel Anita Brookneril (1928–2016), kes oli Barnesi lähedane sõber. Ma ei tea, kas Brookner pidas Julianust sama oluliseks nagu Finch, aga kindlasti on just see kauge ajalooline isik võti viimase mõistmiseks. Selles mõttes jääks romaanist üsna vähe järele pigem siis, kui see kriitikutes hämmingut tekitanud essee sealt välja jätta. Sellisel juhul laguneks see tõesti koost, kaotaks oma telje, hajuks lihtsalt laiali.
“See romaan võib, teatud mõttes, olla austusavaldus Anita Brooknerile, kes on äratatud ellu Elizabeth Finchina. Barnesi õiglustundele on iseloomulik, et ta laseb Neilil lisada oma viimasesse peatükki kirja ühelt teiselt EF-i õpilaselt sellel kursusel, kes arvas temast halvasti ning leidis, et tal ei oleks lastud kunagi õpetada sedasi tänapäeval. Mis on muidugi kena kommentaar meie enda räbalale, närusele ajajärgule,” märkis Allan Massie (Scotsman).
PS. Barnesil on muu hulgas pikalt juttu (lk 138–140) Michel Butori eksperimentaalsest romaanist “Modifikatsioon” (1957, e.k. 1968), kust Neil toob välja apostasoloogide jaoks huvipakkuvad viited Julianusele, kuid ka tema tegelaskuju loomisel on Barnes saanud selgelt inspiratsiooni Butori kuulsast romaanist, mida siinkohal samuti lugeda soovitan, nagu ka tema teksti “Saint-Lazaire’i jaam” (1954, e.k. 1973 kogumikus “Prantsuse novell”).
Minajutustaja omaelulooline aruanne kohtumisest reaalsusega stalinistlikus Nõukogude Liidus viib lugejad reisile, mis algab Sergei Kirovi tapmisele järgnenud nn. puhastustest partei ridades ning lõpeb Hruštšovi sula ajal toimunud rehabiliteerimisega. See tähendab, et hõlmab aastaid 1935–1955.
Ginzburg (1904–1977) sündis Moskvas juudi keskklassi perekonnas, aga sattus juba väikese lapsena elama Kaasani. Tema vanemad pidasid seal apteeki ja tegid plaane saata vanim tütar õppima Genfi ülikooli, kuid siis lõi revolutsioon maailma segamini. Ginzburg õppis Kaasani ülikoolis alguses paar aastat ühiskonnateaduste teaduskonnas (ajaloolist materialismi, marksistlikku dialektikat jms.), kuid läks kolmandal kursusel üle pedagoogikainstituuti, kus õppis ka filoloogiat, aga lõpetas 1924. aastal siiski ajaloo erialal.
Samal aastal abiellus Leningradi meditsiiniinstituudis loenguid andnud arsti Dmitri Fjodoroviga ja sai temaga paar aastat hiljem poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Isa ja poeg hukkusid Leningradi blokaadi ajal, mil Ginzburgi loksutati Kolõma sunnitöölaagrites, aga selleni veel jõuame.
Leningradis oli Ginzburg kaitsnud ka ajalooteaduste kandidaadi väitekirja, kuid tema ja Fjodorovi teed läksid siiski peagi lahku. Ta asus tööle Kaasanis pedagoogikainstituudi töölisfakulteedis, kus õpetas muu hulgas kommunistliku partei ajalugu.
Kiire tõus ja järsk langus nõukogude nomenklatuuris
1930. aastal tutvus pedagoogikainstituudi delegaadina Moskvas parteikonverentsil osaledes Pavel Aksjonoviga (1899–1991), kes oli pärit Pihkvamaalt ja kuulus parteisse juba alates 1918. aastast. Aksjonov, kes oli saabunud Kaasanisse parteitööle 1928. aastal, oli hiljuti saanud Kaasani linnanõukogu esimeheks. Kaks veendunud kommunisti leidsid kiiresti teineteist. 1932. aastal sündis neil poeg Vassili (hilisem tuntud kirjanik) ja Ginzburg sai viimaks ka ise kommunistliku partei liikmeks. 1934. aastal määrati ta instituudi juures äsja loodud marksismi-leninismi ajaloo osakonna juhatajaks.
Ginzburg oli õpetanud töölisfakulteedis ka vene keelt ja kirjandust. Ta valdas saksa ja prantsuse keelt, mida oli õppinud juba tütarlastegümnaasiumis, ning õppis juurde tatari keelt. Ta oli Literaturnaja Gazeta korrespondent, kohaliku oblastilehe Krasnaja Tatarija kaastöötaja.
Instituudis töötades tutvus Nikolai Elvoviga (1901–1937), kes saabus 1932. aastal juhatama vene ajaloo kateedrit. Peagi said neist töökaaslased ka Krasnaja Tatarija toimetuses. “Pärast ränka konflikti väljaande uue toimetaja Krasnovi ja ülejäänud töötajate vahel otsustas oblastikomitee toimetust värskendada ja saatis sinna tugevduseks mõned inimesed teadustöötajate seast,” kirjutas selle kohta Ginzburg ise (lk 20). “Mind määrati kultuuriosakonna juhatajaks, Elvovist sai rahvusvahelise informatsiooni osakonna juhataja.” Teisiti öeldes: partei vahetas vanad töötajad välja ustavama kaadri vastu.
1935. aastal hakati Elvovi süüdistama kaldumises trotskismi. Stalin leidis, et Jemeljan Jaroslavski toimetatud “ÜK(b)P ajaloo” 1905. aastat käsitlevas peatükis, mille kirjutas Elvov, esines vigu permanentse revolutsiooni teooria küsimuses. Elvov vahistati. Ginzburgi süüdistati ajalehe toimetuses toimunud parteikoosolekul selles, et ta ei olnud paljastanud seda “trotskistlikku kontrabandisti”, ei olnud võtnud tema vastu sõna koosolekutel ega olnud kirjutanud hävitavat retsensiooni Elvovi toimetatud Tatarimaa ajaloo materjalide kogumiku kohta, vaid oli sinna hoopis ise ühe artikli kirjutanud.
Surve tugevnes. Ümberringi vahistati järjest inimesi, keda süüdistati samavõrd veidrates asjades. Ginzburg üritas pingsalt tõestada, et tema ei ole milleski süüdi, ta ei ole midagi teinud – aga just selles teda süüdistatigi. 1937. aasta veebruaris ta lõpuks vahistati, süüdistatuna kuulumises trotskistlikku terroristlikku organisatsiooni. Ginzburg süüd omaks ei võtnud. Kaks aastat kestnud kinnipidamise järel tuli otsus määrata talle 10 aastat ja naine saadeti Kolõmale, kus vabanes küll 1947. aastal sunnitöölaagrist, kuid vahistati 1949. aastal kuuks ajaks uuesti – vaid selleks, et talle saaks vormistada eluaegse asumisele saatmise.
1953. aastal näis taas varitsevat oht saada vahistatud, aga siis suri Stalin ning paar aastat hiljem saabus hoopis rehabiliteerimine – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Taastati isegi tema liikmelisus parteis.
Teos, mida ei tahetud avaldada, jõudis siiski trükki
Varsti pärast Ginzburgi vahistati 1937. aastal ka Aksjonov, kes oli saanud 1935. aastal Kaasani linnanõukogu täitevkomitee esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks), kuulus nii Tatari ANSV kui ka NSV Liidu keskvalimiskomisjoni ja oli ühtlasi ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. Aksjonovile määrati 1939. aastal bolševistliku valvsuse minetamise eest surmanuhtlus, kuid see asendati peagi siiski sunnitööga – 15 aastat laagrit, millest kujunes ligi 18. Tema rehabiliteeriti 1956. aastal.
Ginzburgi ja Aksjonovi vahistamise järel jõudis Aleksei lõpuks oma isa juurde Leningradi, kus mõlemad 1941. aastal hukkusid, Aksjonovi esimesest abielust pärit tütar Maia leidis samuti peavarju sugulaste juures, aga Vassili pisteti alguses lastekodusse. Sugulastel õnnestus ta sealt siiski kätte saada ja pärast ema vabanemist jõudis ta 1948. aastal tema juurde Kolõma kuldsesse pealinna – Magadani, millega seoses pistan siia vahele nüüd ühe Vladimir Võssotski tuntud laulu (poeesial, mis aitab raskete katsumustega silmitsi seistes inimeseks jääda ja vastu pidada, on oluline koht ka selles raamatus).
Laagris tutvus Ginzburg samuti represseeritud krimmisakslasest arsti Anton Walteriga (1899–1959), kellest sai tema kolmas abikaasa, ning 1949. aastal adopteeris ühe väikese tüdruku (Antonina Aksjonova – hiljem tuntud näitleja). Oma mälestusi möödunud ajajärgust hakkas ta panema kirja 1959. aasta alguses, kui elas koos Walteriga suvilas Taga-Karpaatias, ning esimene umbes 400-leheküljeline käsikiri sai valmis 1964. aastal. See aga oli kirjutatud “erksa valu seisundis” ega olnud mõeldud avaldamiseks.
Kuna tekkis lootus, et midagi sellist võiks siiski ka trükki jõuda (1962. aastal oli ajakirjas Novõi Mir avaldatud Aleksandr Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”), töötas Ginzburg kogu teose põhjalikult ümber, et muuta see tsensuurile vastuvõetavaks. Ta pakkus käsikirja ajakirjadele Junost ja Novõi Mir, aga see jäi nende toimetustes seisma. Samal ajal pääses see sealt siiski välja koopiatena ehk saavutas laialdase leviku samizdat-väljaandena. Nii jõudis see ka Läände, kus avaldati 1967. aastal autorile teadmata raamatuna ja tõlgiti peagi mitmetesse teistesse keeltesse.
Ginzburg 1967. aasta väljaandega rahule ei jäänud. Itaaliasse jõudis tema teos audiosalvestuse kujul, trükitud tekst sisaldas ohtralt kirjavigu ja hõlmas lõpuks valminud kolmest osast vaid esimest kahte (umbes 2/3 kogumahust – nüüd ilmunud eestikeelne väljaanne on 688 lehekülge). NSV Liidus avaldati “Ränk teekond” ametliku, tervikliku väljaandena vene keeles esimest korda 1989. aastal Riias. Seega alles 12 aastat pärast autori surma.
Ginzburgi teose ainetel on valminud kaks mängufilmi, “E cominciò il viaggio nella vertigine” (1974) ja “Within the Whirlwind” (2009), mis on mõlemad piisavalt kurvad, kuid jäävad siiski alla tekstile endale ega suuda selles väljendatut täielikult edasi anda. Itaallaste 1974. aasta versioon, peaosas Ingrid Thulin, on tehtud tagasihoidlikumate vahenditega, kuid meeldis mulle rohkem. See valmis küll teose selle versiooni põhjal, mille avaldamist autor ise heaks ei kiitnud, aga mõjub ilmselt just tänu sellele palju kompaktsemalt – hilisemas filmiversioonis üritatakse suruda ühte filmi kokku lihtsalt liiga palju.
Kommunisti patukahetsus, lugu silmade avanemisest
Loo alguses on Ginzburg veendunud, nagu paljud tema saatusekaaslased 1937. aastal, et juhtunud on lihtsalt mingi kohutav eksitus, sest tema on ju süütu. Hiljem võib lugeda kirjeldusi sellest, kuidas paljud juba sunnitöölaagrisse teel olnud kommunistid jumaldasid ikka veel Stalinit, sest arvasid, et ta on nagu mingi hea tsaar, kes ei tea toimuvast midagi. Või siis üritati seda enda jaoks kuidagi ratsionaalselt põhjendada, et mitte päris hulluks minna. Kogetu jõhkrus, üha süvenev õudus viis Ginzburgi siiski järk-järgult n-ö silmade avanemiseni.
“Leidus siiski ka inimesi, kellele minu raamat ei meeldinud,” kirjutab ta epiloogis. “Suur pettumus oli, et üheks neist osutus Tvardovski. Sel ajal, kui Novõi Miri proosaosakonnas suhtuti mu töösse kaasaelamise ja mõistmisega, lähenes peatoimetaja sellele miskipärast ilmse eelarvamusega. Mulle anti edasi, et ta oli öelnud: “Ginzburg märkas, et kõik ei ole korras, alles siis, kui istuma hakati panema kommuniste. Aga kui hävitati vene talurahvast, pidas ta seda täiesti loomulikuks.” See oli raske ja ebaõiglane süüdistus. Loomulikult oli mu sündmustest arusaamine kuni kolmekümne seitsmenda aastani äärmiselt piiratud, millest ma ka kogu otsekohesusega kirjutan. Kuid kuulnud Tvardovskilt oma töö kohta sellist hinnangut, mõtlesin ma, et vaevalt on ta seda läbigi lugenud, küllap sirvis vaid pealiskaudselt. Vastasel korral pidanuks ta märkama, et mu peamine valu, peamine kannatus on küsimus meist igaühe vastutusest.”
Aleksandr Tvardovski (1910–1971) oli kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja aastatel 1950–1954 ja 1958–1970. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tema isa kuulutati siiski kulakuks ning kogu pere peale Aleksandri langes repressioonide alla. Kui tema põgenikust isa, kes üritas vältida vahistamist, ilmus 1931. aastal ootamatult Aleksandri töökohta, kutsus poeg ise miilitsad, kes isa kinni võtsid. Samal aastal avaldatud poeemis “Teekond sotsialismi” kujutas ta aga põllumajanduse kollektiviseerimist sammuna, mis on vajalik helge tuleviku ehitamiseks. Nii et kommunistliku noorena oli Tvardovski tegelikult olnud isegi päris pavlikmorozov.
Ginzburgi teos haakub hästi Sirpa Kähköneni romaaniga “Graniitmees”, kus tegevus leiab aset aastatel 1922–1937, sobib selle mõtteliseks järjeks, kuigi tegelased on teised. Mingi väga meeldiv lugemine see muidugi ei ole. Ginzburg ise rõhutab, et ta kirjutas ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt – kujunenuks ilmselt muidu veel kohutavamaks. Möödaminnes on ta maininud ka kokkupuuteid eestlastega, pikemalt (lk 451–454) on juttu ühest Tartust pärit poolsakslasest.
Saksa dokumentalist Mario Damolin on teinud filmi “Gratwanderung. Erinnerungen an Jewgenia Ginsburg” (2015), kus Ginzburgi adopteeritud tütar Antonina, kes elab nüüd Saksamaal, käib Kolõmal neis paikades, millest räägib “Ränk teekond”. Allpool võib näha väikest filmi selle filmi tegemisest.
Ühe minu vanaemaga juhtunud kord Petseri gümnaasiumis selline lugu, et kooli tööle tulnud uus õpetaja käskis tal hakata kraanikausis lokke välja pesema, arvates nähtavasti, et need ei ole loomulikud. Koolitüdrukutel oli sel ajal keelatud lokke teha. Sellest raamatust võib lugeda, et mood kanda kohevaid lokkis juukseid levis Euroopas 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses aga selle tõttu, et üritati sarnaneda Hedy Lamarrile (1914–2000).
Juudi päritolu Lamarr (sündis Viinis, algse nimega Hedwig Eva Maria Kiesler) oli mänginud juba 1930-ndate alguses Austria ja Saksa mängufilmides ning saavutanud rahvuvahelise tuntuse Tšehhoslovakkia filmiga “Ekstaas” (1933), mille eest Gustav Machatý pärjati Veneetsia filmifestivalil koguni parima lavastaja auhinnaga. Nii kõrgelt ei hinnanud seda siiski katoliku kirik. Olles kuulnud kirjeldust filmis kujutatust, mõistis paavst Pius XI linateose hukka ja selle näitamine Itaalias lõpetati. Kirikut häiris siis näiteks see, et 18-aastane Hedy ujus ja jooksis filmis vahepeal ringi täiesti alasti. Samal aastal abiellus ta aga ühe jõuka relvakaupmehega ja tõmbus näitlemisest tagasi.
1937. aastal põgenes Hedy oma õnnetust abielust Pariisi, Londoni ja New Yorgi kaudu Hollywoodi, kuhu Metro-Goldwyn-Mayer teda tegelikult juba varem värvata oli üritanud, ning järgnenud aastatel valmisid seal tema osalusel filmid “Alžiir” (1938) ja “Daam troopikast” (1939), mis jooksid ka Eesti kinodes. Tema uuest elust Hollywoodis kirjutas päris agaralt ka eestikeelne ajakirjandus, mis ei unustanud muidugi mainida ka varem palju kõneainet pakkunud “Ekstaasi”.
Film ja Elu, 9. september 1938
Ma ei mäleta, et minu vanaema oleks kunagi Lamarri maininud (oma kooliaegseks lemmiknäitlejaks nimetas ta hoopis Johnny Weissmüllerit, tuntud ujujat, kes mängis Tarzani), aga sellest ajast pärit fotodel on tal kohati tõesti päris sarnane soeng, mille tõttu uus õpetaja võis ilmselt arvata, et ta üritab olla Lamarri moodi – ja sellist asja ei saanud ühes korralikus koolis muidugi lubada. Kujutan ette, kui šokeerivalt võis mõjuda õpetajale mõte, et õpilane jäljendab sellist näitlejannat.
“Kartmatu” on hea ajaviiteromaan, mis käsitleb põhiosas Lamarri elu aastatel 1933–1942. Charlotte Leonardi nime taga peitub saksa kirjanik Christiane Lind, kes on taustalt hoopis doktorikraadiga sotsiaalteadlane. See ei ole muutnud teksti kuidagi raskepäraseks, kuid on aidanud tõenäoliselt kaasa möödaniku eluolu kujutamisele usutavalt. Hedy põgenemine ahistavast abielust, kohanemine uuel kodumaal, eraelu ja töö Hollywoodis ei ole siin ju kaugeltki ainsad teemad. Olulisel kohal on ka tema püüdlused teha midagi natsionaalsotsialistide peatamiseks.
Lamarri hobiks oli leiutamine ning üks selle teose kandvaid telgesid ongi see, kuidas ta jõudis koos helilooja George Antheiliga sagedushüplemist kasutava salajase sidesüsteemi patenteerimiseni. USA merevägi seda kasutusele ei võtnud ning Lamarri ja Antheili nimetamine sagedushüplemise leiutajateks on minu meelest kunstiline liialdus, kuid fakt on see, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis tähistatakse Hedy Lamarri sünnipäeva 9. novembrit alates 2005. aastast leiutajate päevana. Seda küll mitteametlikult, paari entusiasti eestvedamisel, aga tähelepanuväärne ikkagi. Viinis antakse alates 2018. aastast välja ka Hedy Lamarri nimelist auhinda IT-valdkonnas silmapaistnud naistele.
Eestiga seotud tegelastest mainitakse selles romaanis Miliza Korjust (lk 90 – Lamarri endise korterinaabri Ilona Massey uus parim sõbranna). “Casablanca” (1942) kohta on toodud välja, et Lamarr ise väga soovis Ilsa Lundi rolli, mis läks lõpuks Ingrid Bergmanile, aga MGM-i boss Louis B. Mayer ei soostunud teda Warnerile laenama. Täienduseks tasub märkida, et “Casablanca” otseseks eeskujuks oli “Alžiir” ja see roll kirjutatigi väidetavalt just Lamarri silmas pidades, kuid täita õnnestus tal seda ainult paar aastat hiljem valminud kuuldemängus. Ricki osasse, mida täitis filmis Humphrey Bogart, olevat muide kaalutud ka noort Ronald Reaganit.
Ma ei oska hetkel isegi kujutleda “Casablancat” sellisena, et seal oleks Bergmani ja Bogarti asemel Lamarr ja Reagan, aga võib-olla mõni tehisintellekt teeb selle kunagi ära. Praegu toimuvad ju selles vallas nii kiired arengud, et ei tohiks olla enam kaugel aeg, mil vanu filme sedasi ümber saab hakata tegema.
