Andres Laiapea

Eeldusel, et Keskerakonna juhatus langetab homme tervemõistusliku otsuse, mis viib lähiajal liberaal-tsentristliku koalitsiooni sünnini, leiavad sotsid ja Isamaa ennast nüüd pärast valimistel saadud tagasilööke opositsioonist. Mis neist edasi võiks saada?

Mais toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Sotside juhatus langetas juba mõistliku otsuse, et enne neid erakonna juhti vahetama ei hakata. Küsimus otsustatakse juunis toimuval korralisel üldkogul.

Jevgeni Ossinovskil oleks mõistlik erakonna juhiks nüüd mitte kandideerida. Usun, et ta otsustab taanduda, nagu tegi 2015. aastal lõpuks Sven Mikser, kelle juhtimisel oli saadud siis valimistel mõnevõrra väiksem tagasilöök kui tänavu.

Kes võiks saada sotside uueks juhiks?

Indrek Saar ei ole oma ambitsioone selles osas varjanud. Nähtavasti võib ta kandideerida. Kuid mul on raske mõista, kuidas tema valimine erakonna esimeheks sotside seisu parandada aitaks. Pigem oleks see samm edasi hääbumise suunas.

Marina Kaljurand on ennast juba ise välistanud. Äsjastel valimistel oli ta sotside kandidaatide hulgast kõige populaarsem, kuid tema sihiks on selgelt pääsemine europarlamenti, mitte saamine erakonna juhiks.

Samuti pole mõtet spekuleerida siin täiesti suvaliste nimedega.

Üks võimalus on teha uuesti panus Sven Mikserile. 2015. aasta parlamendivalimistel tema juhtimisel küll langeti, aga 2011. aastal saadi oma ajaloo parim tulemus – 19 kohta Riigikogus, nagu sel korral EKRE.

Paraku ei saa äsjaste valimistulemuste põhjal öelda, kas see panus ennast ka ära tasuks. Mikseri korjatud häältesaak ei olnud just halb, aga see ei olnud ka väga hea. Mõistlik oleks teda veel eurovalimistel testida.

Valitsusest välja langemine annab sotsidele nüüd vähemalt võimaluse tulla eurovalimistel välja tugevama nimekirjaga: esikolmik Marina Kaljurand, Sven Mikser, Jevgeni Ossinovski; Indrek Tarandi võiks panna kõige lõppu.

Kui Mikser siis ka pärast häälte kokkulugemist teiseks jääb, võib tema populaarsuses kindel olla. Kui ta aga Ossinovskist tahapoole langeb, pole ilmselt mõtet erakonna juhtimises sellist vahetust teha.

Milline võiks olla nende plaan B?

Järgmine loogiline valik oleks Katri Raik. Tema sai äsjastel valimistel Kaljuranna järel ja Ossinovski ees paremuselt teise tulemuse (kui vaadata mitte häälte arvu, vaid osakaalu ringkonnakvoodist).

Raik suudaks tõenäoliselt paremini kui keegi teine võita sotsidele tagasi neid valijaid, kes läksid Eesti 200 taha. Võib-olla õnnestuks neil tema juhtimisel see erakond lõpuks (enne järgmiseid parlamendivalimisi) isegi endaga liita.

Seega, sotside asemel testiksin mina nüüd kõigepealt eurovalimistel Mikserit. Kui ta seal põrub või erakonnal tervikuna mandaat saamata jääb, siis laseks käiku plaan B.

Kõige laastavam oleks neile nüüd kindlasti see, kui üldkogul lähevad vastamisi Ossinovski ja Saar. Võimalik on teha palju mõistlikumaid käike.

Aga mis saab nüüd Isamaast?

Helir-Valdor Seederi positsioon erakonna juhina nähtavasti ohus ei ole, sest ta suutis päästa Isamaa valimiskünnise alla jäämisest, aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades ei ole nendegi seis kiita.

82-aastane Tunne Kelam võib küll taas kandideerida, kuid esinumbriks oma vanuse tõttu ju enam hästi ei sobi. Varem tema mantlipärijaks peetud Marko Mihkelson läks Isamaa ekrestumise eest ära Reformierakonda.

Jüri Luik tegi Isamaa kandidaatide hulgast nüüd parlamendivalimistel küll parima tulemuse, sobiks hästi nende esinumbriks eurovalimistel (kuigi sisuliselt oleks õigem panna selleks Urmas Reinsalu, nagu tegi 2004. aastal Res Publica), kuid jäi selgelt alla samas ringkonnas kandideerinud Kaljurannale.

Ma ei tea, mida nad nüüd tegema peaksid, et mitte kaotada kohta europarlamendis.

Need fraktsioonid, kuhu Isamaa ja sotsid seal kuuluvad, jäävad kaheks suurimaks kindlasti ka pärast mais toimuvaid valimisi. On selgelt Eesti huvides, et meil neis mõlemas jätkuvalt oma esindaja oleks. Paraku võib halvimal juhul juhtuda, et varsti ei ole enam kummaski.

Nende asemel võivad pääseda sinna hoopis paar EKRE tegelast, kes jäävad fraktsioonituteks saadikuteks või ühinevad mõne väikese euroskeptikute fraktsiooniga, mille mõju on europarlamendis praktiliselt olematu.

Belgia paistis kunagi silma selle poolest, et seal kulus pärast valimisi uue koalitsiooni moodustamiseks alati mitmeid kuid. Nüüd on sellest saamas reegel, mida järgitakse teisteski Euroopa riikides. Kas nii läheb ka Eestis?

Eestis astus uus valitsus pärast valimisi kõige kiiremini ametisse 1999. aastal (arvestusest on jäetud välja sõjaeelne periood, sest see jutt räägib tänapäevast), kui selleks kulus ainult 18 päeva. Nii kiiresti saadi hakkama tänu sellele, et toona võimule tulnud kolmikliit sündis ametlikult juba enne valimisi. Täna me millestki sellisest rääkida ei saa.

Kõige kauem aega, 43 päeva, läks 1995. aastal. Valimised võitis siis võimsalt valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus, mida toetas peaaegu kolmandik valijatest. Üksinda nad aga Riigikogus enamust kokku ei saanud. Valitsuse moodustamiseks vajati partnerit. Läbirääkimisi peeti mitmete jõududega. Koalitsioon tehti lõpuks Keskerakonnaga.

Tavaliselt on uue valitsuse ametisse astumiseks kulunud Eestis pärast parlamendivalimisi veidi üle kuu. Nüüd ennustas Isamaa hall kardinal Urmas Reinsalu juba enne valimisi, et sel korral tulevad Eesti ajaloo kõige pikemad koalitsiooniläbirääkimised.

Trend on täiesti selge

Viimasel ajal mujal Euroopas toimunut silmas pidades oleks üllatav, kui see ennustus ei täitu. Eelmisel aastal toimusid parlamendivalimised kuues Euroopa Liidu liikmesriigis. Uue valitsuse moodustamine võttis neis kõigis aega tavapäratult kaua.

Itaalias olid valimised märtsis, uus valitsus astus ametisse juunis. Sloveenias olid valimised juunis, valitsus astus ametisse septembris. Rootsis olid valimised septembris, valitsus astus ametisse jaanuaris. Luksemburgis ja Lätis olid valimised oktoobris, uued valitsused astusid seal ametisse alles detsembris ja jaanuaris.

Kiiremini läks asi üksnes Ungaris, kuid asjaolusid arvestades siiski ootamatult aeglaselt. Tänu enda huvides painutatud valimisseadusele said Viktor Orbáni toetavad konservatiivid parlamendis enam kui 2/3 kohtadest. Oma neljandat valitsust kokku pannes tegi Orbán aga rea muudatusi. See toolide mäng võttis nii kaua aega, et uue valitsuse ametisse astumiseks kulus seal kauem kui on olnud seni üldiselt tavaks Eestis, kus erakonnad peavad leppima kokku veel ka koalitsioonilepingus.

Kui isegi Orbáni poolautoritaarne hübriidrežiim, mille üks väidetavaid eeliseid liberaalse parlamentaarse demokraatia ees pidavat olema just see, et otsuseid suudetakse langetada kiiremini, sedasi venima jäi, pole muidugi põhjust arvata, et Eestis nüüd uus valitsus enneolematult kiiresti ametisse astub.

Eesti võib osutuda erandiks

Olukorra muudab siin aga teistsuguseks see, et juba kuu aja pärast lõpeb kandidaatide registreerimine Euroopa Parlamendi valimisteks. Erakondade ja valijate vaatepunktist oleks kindlasti parem, kui uus valitsus saaks Eestis paika enne nende valimisnimekirjade üleandmist.

Reinsalu sõnadele vaatamata on Isamaa, aga ka sotside huvides võimalikult kiiresti Reformierakonnaga käed lüüa. Muidu läheksid nad eurovalimistele vastu kaotajatena, kes peavad hakkama otsima endale uusi juhte. Uude koalitsiooni tormamine oleks nüüd ju vähemalt lühiajaliselt nende parteilistes huvides, kuigi selle eest tuleks tõenäoliselt maksta paljude oma valimislubaduste hülgamisega.

Eks selleks pea olema muidugi valmis teisedki parteid. “Selge on ka see, et kõiki lubadusi me niikuinii täita ei saa, sest Eesti valimissüsteem on selline, et meil on koalitsioonivalitsused ja alati tuleb teistega kokku leppida ja teha kompromisse,” tunnistas Reformierakonna juht Kaja Kallas eelmisel nädalal Facebookis tavakodanike küsimustele vastates.

Keskerakonnal ei ole eurovalimisi silmas pidades Reformierakonnaga koalitsiooni minekuga kiiret. Tsentristid saaksid nendel valimistel tõenäoliselt parema tulemuse, kui oravate katsed koalitsiooni kokku panna jääksidki nüüd esialgu venima. Samas ei saa kuidagi olla kindel, et see juhtub. Isamaa ja sotside vajadus ennast eurovalimiste eel jätkuvalt tähtsate tegijatena näidata on äärmiselt tungiv.

Tuleb leida üles olulisim ühisosa

Kallas rõhutas Facebookis, et Reformierakond on seisnud vastutustundliku eelarvepoliitika eest ning seda printsiipi püütakse järgida ka nüüd. See võiks kujuneda tegelikult heaks aluseks koostööle Keskerakonnaga. Sisaldus ju ka Keskerakonna valimisplatvormis lubadus jätkata vastutustundliku ja jätkusuutliku eelarvepoliitikaga, valmistudes seejuures Euroopa Liidu toetusfondide vähenemiseks.

Jüri Ratas aga rõhutas viimases valimisdebatis, et Eesti maksukoormus peab jääma alla 34%, nagu see on praegu. Mis võiks Reformierakonnal olla selle vastu?

Rahandusministeeriumi analüüs näitas, et kõige kulukamate valimislubadustega peibutasid nüüd rahvast EKRE ja SDE. Sellega peaksid mõlemad nimetatud parteid olema teeninud ära kohad opositsioonis. EKRE on niigi välistatud, kuid ka sotside kuulumine uude valitsusse tähendaks paratamatult paljude nende valimislubaduste murdmist ja tähendaks nende valijatele seega suurt pettumust.

Keskerakond ja Reformierakond andsid valijatele lubadusi rahaliselt enam-vähem samas mahus. Neist võiksid saada ilmselt võrdsed partnerid, kes oma programmilisele ühisosale tuginedes riiki mõistlikult majandavad.

Artikkel ilmus 6. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Reformierakonna võit on vaieldamatu. Jääb ainult üle loota, et Kaja Kallas talle sülle kukkunud ülesandega hakkama saab. See ei ole kindlasti kerge koorem, mida tal nüüd kanda tuleb.

Viljandimaa fraktsioon Riigikogus muutus nende valimistega väiksemaks. Selline oli meie kohalike valijate eelistus, millega tuleb paraku leppida. Laiemas plaanis on pilt samuti muret tekitav.

Keskerakond kaotas eelmise korraga võrreldes hääli Tallinnas, Tartus, Ida-Virumaal ning Jõgeva- ja Tartumaal. Igal pool mujal saadi neid arvuliselt juurde. Toetust kaotati eelkõige venelaste hulgas. Jõgeva- ja Tartumaa oli selles osas erand. Seal liikusid paljud hääled koos Peeter Ernitsaga EKRE taha. Keskerakonnale selja pööranud vene valijad jäid aga suures osas koju. Eriti Ida-Virumaal, kus valimisaktiivsus järsult langes.

Enam kui pooled sealsed valimisõiguslikud kodanikud ei käinud nüüd valimas. Seejuures tuleb märkida, et Ida-Virumaal on ka suhteliselt palju neid, kes ei omagi õigust Eesti parlamenti valida.

Edgar Savisaare ajal toimis Keskerakond sisuliselt puhvrina, mis kanaliseeris venelaste rahulolematuse demokraatlikku otsustusprotsessi, kuid täna see enam nii hästi ei tööta. Jüri Ratas on võitnud erakonnale küll juurde toetajaid eestlaste hulgas, kuid kaotanud sellest veelgi rohkem venelaste hääli. Ja sageli mitte teistele Eesti erakondadele.

Nende valimiste eel tõstatati ühe küllaltki terava teemana venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele. Järva- ja Viljandimaa valimisringkonda, kus eestlaste osakaal on suurem kui kusagil mujal, see otseselt ei puuduta. Küll aga läheb see inimestele korda seal, kus sellised lasteaiad ja koolid asuvad.

Pole mingi saladus, et vene valijate tugev toetus Keskerakonnale on suuresti olnud tingitud sellest, et nad on näinud nimetatud erakonnas garantiid eestikeelsele haridusele ülemineku vastu (nende omakeelse hariduse säilitamise poolt). Nüüd on usk Keskerakonda hakanud selles osas mõranema. Seda näitasid ka valimistulemused.

Kui loodav koalitsioon, ükskõik kes selle moodustavad, kavatseb eestikeelsele õppele üleminekuga kiiresti edasi liikuda, nagu paljude poliitikute sõnade põhjal võiks oodata, seisavad mõnes paigas ees ilmselt päris pingelised ajad. Tagantjärele tundub, et just see võis olla lõppenud valimiste peateema. Selles mõttes, et see mõjutab elu Eestis pikemas perspektiivis kõige rohkem.

Meie valimisringkonnas oli võib-olla kõige üllatavam Jaak Madisoni häältesaak. Tundub, et Helmen Kütt andis nüüd Sakala veergudel Viljandis EKRE-ga tehtavat koostööd kiites talle üle paljud eelmine kord sotsidele läinud hääled. Ajaloost on hästi teada, et vabadussõjalased olid valimistel kõige populaarsemad seal, kus varem enamlased. Paistab, et EKRE ja sotside puhul kehtis sama seaduspära.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder võib muidugi rääkida, et EKRE korjas üles tema poolt kasvatatud rahvuslikult meelestatud valijad, kuid sellisel juhul pidanuks Isamaa ja tema enda langus olema eelmise korraga võrreldes tunduvalt suurem. Põhiosa EKRE kasvust tuli siiski kusagilt mujalt.

EKRE portaalis Uued Uudised kuulutati enne valimisi, et erakond võib saada Riigikogus ligi veerandi kohtadest. Need unistused küll ei täitunud, kuid kõva tulemus tehti ikkagi. Ust valitsusse see ei avanud (seda, et populaarsemad erakonnad taganevad pärast valimisi lubadusest EKRE välistada, võisid uskuda ainult ekrelased, nende valijad ja tõelised küünikud), aga lähenevaid eurovalimisi silmas pidades on stardipositsioon ju väga hea.

Äärmiselt huvitav, kellest saab eurovalimistel nende esinumber. Madison tõestas ennast nüüd tegelikult tugevama häältekogujana kui Martin Helme. Üks osutus parlamenti valituks isikumandaadiga, teine mitte. Madisoni senine positsioon Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena peaks sel korral tegema temast eurovalimistel EKRE loomuliku esinumbri, kes kehastab kõige paremini selle erakonna poliitilist sisu ja väärtusi.

Viljandi linnapea Madis Timpson ei pea ametist tagasi astuma. Sotsiaalmeedias võivad kommentaatorid kirjutada mida tahes, aga selge on see, et need valimised ei andnud hinnangut tema tööle linnapeana.

Timpson rõhutas enne valimisi korduvalt, et ta ei kavatse Riigikokku minna ja kandideerib lihtsalt liberaalse maailmavaate toetuseks. Linnapea, kes tsiteeris ühes vabariigi aastapäeval peetud kõnes Bruno Leonit (usun, et isegi 99% reformierakondlastest ei tea, kellega oli tegemist), kahtlemata ongi liberaal. Seega näitab tema häältesaak vaid tõeliste liberaalide hulka meie valimisringkonnas. Ei enamat.

Artikkel ilmus 5. märtsil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.