Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.

Celluloide “Art Plastique”

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).

“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

Looming nr. 1, 2017

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.

Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).

Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.

Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.

Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.

Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.

Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.

Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.

Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

“Laustud sõna lagub”

Arvo Krikmanni koostatud valik eesti vanasõnu, mis pidi ilmuma Loomingu Raamatukogu esimese numbrina 1975. aastal, kuid läks siis juba trükituna ootamatult hävitamisele, nägi uuesti trükivalgust nüüd väljaande kuuekümnenda sünnipäeva puhul.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: vanasõnad, mida hästi tuntakse ja mis on ka tegelikult olemas; vanasõnad, mis pole üldtuntud, kuid mis on siiski olemas; ütlused, mis võivad olla tuntud trükiallikate kaudu, kuid mille rahvapärasus on teadmata või kaheldav või mitterahvapärasus kaheldamatu. Nende vahel paar kõrvalepõiget, kus koostaja arutleb vanasõna mõiste ning tüüpide ja variantide teemal. Lisaks muidugi lugu raamatu langemisest tsensuuri ohvriks.

Esimeses osas on toodud ära vanasõnad, millest on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas 20 või rohkem üleskirjutust. Seda edetabelit juhib “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub”. Raamatu koostamise ajaks oli sellest teadaolevate (autentsete ja mitteautentsete, käsikirjaliste ja trükitud) tekstide üldarv 565, kuid rahvaehtsaid tekste oli sellest vanasõnatüübist arhiivis umbes 360, seega päris palju.

Teises osas on toodud sellised vanasõnad, millest on arhiivis olemas ainult üks üleskirjutus, mida ei olnud koostaja teada seni avaldatud üheski trükiallikas, mis on enamasti pandud kirja usaldusväärsete üleskirjutajate poolt, vastavad igati eesti vanasõna poeetilistele mallidele, aga ei koosne liiga stereotüüpsetest elementidest. See ongi minu arvates selle raamatu kõige huvitavam osa.

Vanasõnad on esitatud selles osas geograafilises järjestuses maakondade ja kihelkondade kaupa. Vaid mõned näited: peenem olla siga kui mõni saks (Viljandi); tark astub ka vahest tallesita sisse (Suure-Jaani); Karksi om põhuvald, Abja om teravald (Karksi); sõna lähäb metsa, hoop lähäb pihta (Paistu); paremb lühike lori kui pikk palve (Tarvastu); kala om üts kallis asi, ossa ei massa ommetegi (Helme); kange om hummal, hummalest kangemb om uni (Sangaste).

Kolmas osa sisaldab aga selliseid ütlusi, mida võidakse küll pidada sageli vanasõnadeks, kuid mille allikas on kusagil mujal. “Meie arhiivis tuleb ette nii üleskirjutajate omaloomingut kui ka rohkeid mahakirjutusi trükiallikatest; trükiallikad ise aga (eriti vanemad) on nii meil kui mujal ammutanud oma ained peamiselt teistest, veelgi varasematest raamatutest või käsikirjadest, tundmata kuigivõrd huvi kasutatavate tekstide ehtsuskvaliteedi vastu ning pöördumata ka ise elusa rahvatraditsiooni poole,” selgitab Krikmann.

Seal on siis näiteks Piiblist pärinevaid ütlusi ning Kreutzwaldi väljamõeldisi nii suuresti tema fantaasial põhinevast “Kalvepojast” kui ka mujalt, mida on kirjutatud vanasõnade kogumise käigus üles kümneid kordi ja ka hiljem vanasõnade pähe avaldatud.

Raamatut, mida soovitab ka Peeter Helme, päris ühe jutiga lugeda ei maksa, sest paljudel selles toodud kildudel tasub peatuda pikemalt, mitte neist lihtsalt silmi üle lasta. See on selline raamat, mida võib ka hiljem aeg-ajalt kätte võtta, sirvida, mõnest kohast lugeda, siis jälle kinni panna, et seda kõike kunagi taas korrata.

Koristame maailma ära?

Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.

Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.

Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.

Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.

Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.

Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.

Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.

Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.

Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.

Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.