Andres Laiapea

Maalehe uue raamatusarja avaraamatu, mis ilmus soome keeles juba 2001. aastal (eesti keeles esmakordselt 2003. aastal), kui Lennart Meri lõpetas oma teist ametiaega Eesti Vabariigi presidendina, alapealkiri ütleb, et selles on kujutatud “Lennart Meri elu sõprade pilgu läbi”. Ja nii see tõesti on. See on soe, nostalgiline pilk, millega tema elukäiku siin vaadeldakse. Kaugel sellisest hoiakust, millega kohtlevad antud subjekti Virkko Lepassalu “Süümepiinadeta” (2005) või Henn Põlluaasa “Lennart Meri. Vabaduse valus valgus” (2011), kuigi samas siiski mitte täiesti kriitikavaba pilk.

“Vastuoluline, kohati arrogantne, lapsemeelselt süüdimatu, enesekindel, korraga niihästi koomiline kui ka lummav ja väga teadlik oma karismast – kõik need omadused olid Lennart Meris nähtavalt olemas,” kirjutab Raig. “Minule on kõige selgemini mällu sööbinud tema julgus – mis ajuti lähenes ülbusele –, tavatu uudishimu ja pidev valmisolek kohe tegutseda.”

“Ta oli nagu jooksja stardipakkudel, kes ootas stardipüstoli pauku, et minema söösta. Mis puudutab tema tohutut teadmistepagasit, siis kahtlemata kasutas ta seda ka võimuvahendina. Tantsuterminoloogia juurde jäädes ütleksin, et Meri imelistes piruettides oli suur annus teadlikku esinemist, mingit sihilikku šamanismi, millega ta kas lõbustas või šokeeris oma publikut,” lisab ta samas.

Läbi on käidud Meri elu alates lapsepõlvest kuni presidendiks saamiseni, teksti kokku umbes 170 lehekülge. Selge see, et nii väga detailseks minna ei saa, kuid sellele vaatamata on tegemist küllaltki põhjaliku ülevaatega. Peamiseks puuduseks minu arvates see, et ei ole lahatud täpsemalt Meri suhtumist nõukogude võimu, mis näib olevat aja jooksul mõnevõrra muutunud.

Näiteks: kui lugeda tema jutustust “Laevapoisid rohelisel ookeanil” (1961), siis võiks arvata, et selle autor on lausa paberitega kommunist, ning isegi veel “Hõbevalge” (1976) järelsõnas teatab Meri muu hulgas: “Usun, et kultuurikontaktid ja tänapäeva sotsialistlik internatsionalism ei ole uued nähtused, vaid uued kvaliteedid. Nad on alati toiminud, nii kaugele kui silm ulatab seletama. Jaotagu nad ajas hõredalt nagu kosmiline tolm, ajavool annab neile massiivsuse ja kaalu. Ühtse kultuuriloo taustal peaksime niinimetatud rahvuslikes tunnustes nägema ajalisi ja ajutisi nähtusi, mida ei saa absolutiseerida ega konservipurki sulgeda, veel vähem kõrvalmõjudest puhtaks filtreerida, et niiviisi jõuda mingi eheda algkultuurini. See nostalgilise hõnguga igatsus osutub steriilseks mõttekujutluse viljaks, mida tegelikkuses pole olnudki. Arengu ja avastuste paatos peitub kultuurikontaktide jälgimises ja teadlikus arendamises eriti nüüd, kus sotsialistlik internatsionalism on muutunud nõukogude rahvaste ühenduse tähtsaks ideeliseks aluseks ja enesestmõistetavaks elupraktikaks. Selle eelduseks on sotsialistliku majanduse ja tehnika areng, mis kõige otsesemalt vormib enam kui saja rahva elulaadi, tugevdades nende ühiseid jooni, täies kooskõlas rahvusliku eripära tunnustamise ja arvestamise leninliku põhimõttega.”

Oli see vaid kummardus ajavaimule, domineeriva kultuurikoodi järgimine või ka tema enda toonaste sisemiste veendumuste väljendus? Oleks ju huvitav teada, kuidas need asjad siis tegelikult olid. Meri raskustest nõukogude süsteemis toimetamisel on juttu küll suht palju, aga tema kohanemist selle süsteemiga peetakse justkui tabuteemaks, millest ei maksa rääkida. Ometigi on ju ka see lõpuks lahutamatu osa tema loost.

Kuigi eks asju võib muidugi alati näha erinevate nurkade alt, tõlgendada isemoodi, näiteks Toomas Karjahärm ja Väino Sirk kirjutavad raamatus “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940-1987” (2007) siin juba viidatud “Hõbevalge” kohta, et “Meri tegi lugejatele selgelt tajutavaks kaua mahavaikitud tõsiasja, et muinas- ja keskajal olid kontaktid meritsi efektiivsemad kui läbikäimine maitsi, mis murendas venepärast kujutlust Eestist kui Venemaa ripatsist ning ülendas eesti ajaloo suveräänset tähendust.” Okei, olgu nii, aga kuhu asetuks “kohanemise ja vastupanu” skaalal “Laevapoisid rohelisel ookeanil”? Seda ei anna küll kuidagi “õigeks rääkida”.

* * *

“Läände orienteerumisest hoolimata ei unustanud Meri kunagi geograafilist tegelikkust. Ta on öelnud, et Eesti naabriks jääb alati Venemaa, tahavad eestlased seda või mitte. Seetõttu on eestlastele ikka kasulik, et Venemaa hoiak oma naabri suhtes oleks heasoovlik. Meri visiooni kohaselt peab Eesti suutma leida suurriikidevahelisel jõuväljal sellise rolli, mis tagab talle rahu ja turvalisuse. Ta rõhutas, et eestlastel tuleb õppida selliste väikeriikide diplomaatiast, kes on suutnud oma sõltumatuse säilitada,” kirjutab Raig.

Kaunis sünge jutustus, mis koosneb kahest vaheldumisi kulgevast loost. Ühe tegevus leiab aset 1930-ndatel, kui Soomes tegutsesid piiritusevedajad ja veritsesid kodusõja löödud haavad. Teises on minajutustaja ametis romaani kirjutamise ja oma muude probleemidega tänapäeval. Ühte põimib need nn. Tattarisuo juhtum (1930-ndate alguses leiti sealt inimeste kehaosi, mida oli kasutatud mingisugustes rituaalides).

Tekstis mainitakse korduvalt ka Eestit…

“Hurtsiku ümber vedeles tühje pitsapakendeid ja õllepudeleid ja mõni Eestist toodud viinapudel.”

“Ta rääkis, et tühjades hallides elutses alati roodu jagu Eesti töömehi, kes läksid nädalavahetusteks koju ja tulid esmaspäeval jälle tagasi.”

…aga need on vaid paar juhuslikku kõrvalepõiget, toodud siin välja üksnes selleks, et oleks näha millises kontekstis Eesti kõnealuses teoses äramärkimist leiab.

Kui peaks võtma selle raamatu kokku ainult ühe sõnaga, siis sobiks selleks minu arvates kõige paremini: võõrandumine.

“Miks muutus ümbritsev maailm päev-päevalt võõramaks? Miks hakkasin ma vaatama oma elu väljastpoolt? Kui muutusin iseendale võõraks, muutusid võõraks ka mu lähedased. Argipäev muutus kummaliseks, kellegi tundmatu inimese argipäevaks. Ärkasin hommikuti võõras kehas, võõras majas. Elasin võõra inimese elu.”

Selline eksistentsialistlik ängistus, mida minajutustajas tekitavad nähtavasti nii isiklikud läbielamised kui ka Soome ajalugu, millele tema poolt kirjutatud tekst (toodud teoses kaldkirjas) tugevalt toetub (kuni ta sellega viimaks üheks saab).

Lõpetuseks siin veel mõned valitud katked…

“Oststin jaamast kasti õlut. Minu käsikirja kilekotti pakitud lehed olid tagaistme ees põrandal laiali. Mõtlesin, kuhu peaksin järgmiseks sõitma, kui järgiksin siiani kirjutatud lugu.”

“Viskasin tühja õllepurgi tagaistme ette põrandale. See kukkus suu allapoole ja purgi põhja jäänud viimased õlletilgad voolasid käsikirjalehtedele.”

“Küünitasin ja võtsin tagaistme eest käsikirjapaki. Lehed ei olnud enam õiges järjekorras, stseenid olid segamini. Niikaua, kui lool puudus lõpp, tiirlesid sündmused ringi ilma kronoloogiata.”