Üks asi, mille pärast tasub liikuda ringi jala ja kõrvad lahti hoida, on see, et nii kuuleb igasugust uut slängi, millega muidu võib-olla kokku ei puutuks. Näiteks sain eile nii teada, et Ugala black box ehk UBB on noorte kõnepruugis Ugala uus kuut ehk lühendatult ilmselt UUK.
Õudse marurahvuslasena, nagu teatavasti olen (ha-haa!), kasutangi nüüd ka ise selle kohta maakeelset väljendit. Teisi sõnu: kui ütlen UUK, siis mõtlen UBB.
Minu juurest jalutades on UUK umbes 20-25 minutit ehk mitte palju kaugemal kui Ugala remondiootel peahoone, aga üldiselt asub see ikkagi täiesti linnaservas, kõrvalises kohas, kuhu väga paljudel viljandlastel tavaliselt ilmselt eriti asja ei ole.
Täna käisin seal Ugala alustava teatrikino testpublikuks. Kuna minu ajus toimus mingi freudistlik lühiühendus, siis kõmpisin sinna kohale tegelikult juba eile. Ja see on väga hea, sest nägin ära kui tihe liiklus valitseb argipäeviti õhtuste tipptundide ajal Pärnu maanteel.
Nüüd tagasi tulles tõmbas Pärnu maantee ja Planeedi tänava ristil mulle kõrvale politseiauto ning sain kahtlemata täiesti õigustatult pahandada selle pärast, et liikusin ringi ilma helkurita, olles ise tumedates riietes. Trahvi ei saanud, sain helkuri ja edaspidi vaatan muidugi palju hoolikamalt, et see mul riietel kusagil ikka küljes oleks.
Politseinik mainis mind manitsedes aga ka seda, et seal ongi varem toimunud liiklusõnnetusi jalakäijate ja autode vahel. Mulle endalegi meenus selle kohta midagi ähmaselt. Kui nad juba ära olid sõitnud, siis tuli aga mõte, et sinna oleks vaja paigaldada ülekäigurada, et Männimäe poolt tulijad jala ohutult teatrisse pääseksid.
Kuna õhtused tipptunnid langevad argipäeviti enam-vähem teatrisse mineku ajale, siis võib seal tee ületamisel tekkida äärmiselt ohtlikke olukordi isegi helkurit kandes. Kuna Ugala remont kestab jätkuvate kohtuvaidluste tõttu kavandatust oluliselt kauem, siis jääb UUK ju pikemaks ajaks teatri põhilavaks – see tähendab, et jalakäijate liikumine selles ohtlikus punktis on vähemalt mõnda aega oluliselt tihedam varasemast.
Vaatamas käisin aga salvestust Urmas Lennuki näidendist “Rongid siin enam ei…” (ETV 2005), millest ei hakka praegu midagi pikemalt kirjutama. See on esimene osa triloogiast, mille viimane seeria “Ema oli õunapuu” esietendub Vallo Kirsi poolt lavastatuna Ugalas kahe nädala pärast.
