Agan & Co. “Now I Know”

Minu tänane horoskoop: Täna on päev, mil olete tähelepanelik nii enese kui ka teiste tegevuse suhtes. Hea aeg loomingulisemat laadi koostööks. Noh, kes tahab täna midagi teha?!

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel tutvustasid Ain Agan, Teemu Viinikainen, Mika Kallio ja Mihkel Mälgand oma kvarteti tulivärsket albumit “Now I Know”.

Tegemist oli nüüd alles nende esimese plaadiesitluskontserdiga ja osutusin esimeseks inimeseks, kes sellele kauamängivale autogramme küsis. Ajalooline päev.

Seejärel sain ma ülesandeks teha tegelastest hulk fotosid, millest vähemalt üks paistab olevat isegi välja tulnud.

Ain Agan tour started!

A photo posted by Teemu Viinikainen (@teemuviinikainen) on

Kui keegi veel ennast järsku pildistada tahab lasta, siis olen käpp, aga aparaat peab teil endal olema, sest minu vanamoodne Nokia telefon teeb ainult udukogusid.

Täna on nad Narvas, homme Tartus, reedel Kuressaares, laupäeval Tallinnas. Tuur lõpeb 9. detsembril Helsingis.

Andre Maakeri Tuhalaane stuudios salvestatud album kõlab suurepäraselt, aga kontserdil esitavad nad ka vanemaid palu. Värskeimat, mis sellel plaadil leidub, saab kuulata siin allpool.

Kuulasin kõik nüüd uuesti läbi ning minu isiklik lemmik on selle pealt vist “VP” – pühendatud ühele tuntud Soome teleprodutsendile, kelle nimi mulle meelde ei jäänud. See tundus kõige ootamatum, kõige ettearvamatum.

Ülejäänud on lihtsalt tavapärases headuses 🙂

“Paljajalu kõrrepõllul”

Minu tänane horoskoop: Suudad mõndagi ära teha, aga kõige tähtsam on see, et oleksid õigel hetkel õiges kohas. Usaldage ennast rohkem, tegelege meeldivate asjadega.

“Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”, autoriteks Margit Kilumets ning Kersti Kreismann üheskoos, sai loetud eelmisel nädalal liinil Viljandi-Helme, Tõrva-Tartu, Tartu-Viljandi bussis loksudes.

Elulugusid on ikka huvitav lugeda, eriti kui need on hästi kirjutatud, sest miski pole ju põnevam kui päris elu. Väljamõeldised selle vastu minu arvates ei saa.

Mina olen näinud selle teose peategelast laval ainult telelavastustes, aga ma isegi ei mäleta, mis ajast sellise näitleja olemasolu mäletan – ilmselt väga varasest lapsepõlvest.

Palju on muidugi juttu teatrist, aga ka muust, näiteks Mati Undist lahkumineku teemal mõtiskleb Kreismann: “Miks me Matiga ikkagi lahku läksime? Ma ei oska seda seletada. Oluline on, et nii läks ja me mõlemad, küll eraldi, jälle õnnelikuks saime. Kõik see, mis oli alguses nii ilus ja romantiline, ei jäänud kestma. Olime koos tõstnud mässu argipäeva vastu, nüüd vajus seesama argipäev meile kuhjaga kaela. Mis meil muud üle jäi kui hakata mässama teineteise vastu?”

Väga huvitav ja samas õpetlik. Kõik inimesed on küll erinevad, aga eks igaühe loost võib leida selliseid asju, mida tasub kõrvataha panna, et ise edaspidi veidi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Raamatud ju ikka pakuvad lugejatele võimalusi tegelastega samastumiseks.

Muna challenge. Üks asi, mille poolest minu kogemus peategelase omast täielikult erineb, on aga seotud munade koorimisega.

“Ega ta ise söögitegija olnud, aga kord, kui keedumune koorisin, õpetas ta, kuidas koore kergemini ära saab: kõigepealt tuleb muna pihu all mööda lauda kergelt surudes veeretada,” pajatas ta oma isa kohta.

Mulle õpetas ema, et muna tuleb pärast keetmist kohe külma vette panna, siis ei jää koor selle külge kinni.

Proovisin nüüd mõlemat nippi ning mõlemaga sai täiesti korraliku, puhta muna, aga veeretatud muna oli mul raskem koorida (võib-olla lihtsalt harjumatum), sest koor läks palju väiksemateks tükkideks ja muna oli endiselt tuline, kõrvetas veidi näppe.

Seega, ma ei tea, proovige ise, leidke just endale sobiv viis munade koorimiseks.

Sooduskampaania ajal maksis raamat ainult kaks eurot, aga nüüd on jälle kordades kallim.

Tänaseks päevaks tuleb laul või õigemini lihtsalt heliriba aastast 2003. See ei ole kõige veidram kompositsioon, mille ma kunagi kokku olen keeranud. Leidub veel kreisimaid.

Muusikast on muide juttu ka selles raamatus. Tuleb välja, et Kersti Kreismann on samuti üks paras melomaan.

“Must alpinist” Ugalas

Minu tänane horoskoop: Saavutate edu, kui tungite asjade tuumani. Teil on täna tavalisest parem keskendumisvõime. Teid ei sega isegi provotseerivad ja närvilised inimesed.

Ahh, et mis värk siin nüüd nende horoskoopidega on? Noh, need on ju huvitavad! Aga… ühtlasi on see pidev meeldetuletus mulle endale, et jutt ei muutuks liiga tõsiseks.

Eile toimus Ugala Teatrikino esimene ametlik seanss (proovikas oli oktoobri lõpus), kus tehtud ajaloolisele fotole suutis ennast sättida ka teie alandlik teener.

Kavas oli “Must alpinist” (üheks osatäitjaks Ugala näitleja Rait Õunapuu), mis oli minu jaoks sel sügisel kolmas alpinismifilm “Everesti” ja alles neljapäeval nähtud “Meru” järel.

Päris kummaline, et neid nüüd lausa sedasi kolm tükki on sattunud. Vahest möödub ju aastaid nii, et ette ei juhtu ühtegi sellist filmi. Kas on see mingi märguanne kõrgematelt jõududelt?

Need kolm filmi näitavad muu hulgas hästi ära, kui erinevaid filme sarnastel teemadel teha annab.

Režissöör Urmas Eero Liiv (ühe tegelase prototüüp) on varasemast tuntud dokfilmide tegijana ja juba teatanud, et “Must alpinist” jääb tema esimeseks ja viimaseks mängufilmiks.

Sellest on kahju, sest see film oli huvitavalt tehtud: kohati äärmiselt realistlik, järgmisel hetkel pööras aga täiega šamanismi (umbes nagu Asif Kapadia “Far North”, kuigi tegemist hoopis teistsuguse filmiga).

Omaette küsimus on see, mil määral “Must alpinist” tegelikult tõsielul põhineb ja kui elutruu see on.

Ühest küljest on kuhjatud sinna nähtavasti kokku igasuguseid seiku päris elust. Blogosfääris, aga ka mõned eile filmile järgnenud arutelul välja toodud asjad näitavad samas, et praktikutele võib see mõjuda kohati siiski ebausutavalt. Loo filmipärasemaks muutmiseks on tehtud ilmselt järeleandmisi mõningate oluliste detailide osas.

Publiku huvi filmi vastu paistab olevat aga suur. Eile oli saal täiesti väljamüüdud ning paigaldati isegi lisakohti. Viljandis saab “Musta alpinisti” vaadata veel Männimäe Külalistemaja salongkinos ja kolmapäeval Sakala Keskuses.

Lisaks…

Laul tänaseks päevaks: Lyla Foy värske “Velvet”