Loomingu Raamatukogus ilmunud Roberto Bolaño “Liuväli” on määratletav olustikuromaanina, kuigi kiri tagakaanel ütleb hoopis…
“Nimetu Kataloonia rannikulinna lämmatavas suves hargneb mõrvamüsteerium. Legendaarse Tšiili kirjaniku lühiromaanis leidub autori omailma mitmeid olulisi motiive: üksteisega põimuvad vasturääkivad jutustajahääled, kriminaalromaanile omane sündmustik, pahaendeline atmosfäär, purunenud armastuse ja unelmate teemad, kodutus ja kodumaatus, bolañolik mõru huumor.”
Seda kõike tõesti leidub, kuid krimkaga sõna tavapärases tähenduses (Agatha Christie, Rex Stout jne.) tegemist ei ole. Suures osas on tekst küllaltki olmeline, näiteks teile selline lõik…
“Peamiselt rääkisid nad sellest, millised sead inimesed on. Kõik nende öised istumised keerlesid sita ümber selle mitmesugustes vormides, nagu oleks tegemist keelega, mida nad asjatult dešifreerida püüavad. Neilt sain teada, et inimesed situvad duširuumi põrandale, käimlapoti mõlemale küljele ja selle äärele – täpset tasakaalu nõudev toiming, milles ei puudu teatav lihtne ja sügav virtuoossus. Sitaga kirjutati ustele ja sitaga määriti kraanikausid. Kõigepealt situti ja siis laotati see sitt sümboolsetesse ja nähtavatesse kohtadesse: peeglile, tulekustutile, kraanidele; sitt, mida mätsiti ja millest seejärel nikerdati loomakujukesi (kaelkirjakud, elevandid, Miki-Hiir), jalgpalliloosungeid, kehaorganeid (silmad, südamed, peenised). Õdedes valmistas suurimat nördimust see, et naiste tualetis toimus seesama, küll mitte nii sageli…”
Jutt käib ühest kämpingust, mille külastajad sedasi koristajatele peavalu valmistasid. Sellist teravat naturalismi ei ole raamatus ülemäära palju, aga see peaks juba nö. maitse kätte andma.
Ma ei tea, kas seda probleemi nii ekstreemsel kujul kusagil tegelikult esineb või oli tegemist Bolaño väikese ilukirjandusliku liialdusega, aga üks tuttav, kes töötas siis ühes Eesti rannakämpingus, kurtis kunagi samuti, et inimesed sittavad seal kõik kohad täis.
Nii et päris laest võetud ei pruukinud see kõik olla. Aga kuna ei ole ise otseselt kokku puutunud ning teistele sellistest asjadest ju tavaliselt väga ei räägita, siis ei tea.
PS. Lõpetasin selle horoskoobijama siin ära, sest ei viitsi neid praegu enam ise lugeda. Need peavad paika tegelikult üllatavalt sageli, aga minu jaoks ilmselt liiga deep, jooksutavad juhtme kokku – võib-olla just selle pärast, et need on sageli nii tabavad.
Vähemalt mulle mõjub küll hirmuäratavalt mõte, et meie saatust määravad tähed, mitte meie ise.
Isegi kui see peaks olema vaid illusioon, tahan omada illusiooni, et “ma olen oma saatuse isand, oma hinge kapten” (isegi kui ma sõidan karile). Pidev horoskoopide lugemine, isegi kui neid väga tõsiselt ei võta, kallutab aga vaikselt ja endalegi märkamatult fatalismi.
Plastika “Лети, лепесток” on veebist nii vabalt kuulatav kui ka allalaaditav.