Loore Martma Fellinis

Kohvikus Fellin esines eile Loore Martma.

Kava koosnes umbes tosinkonnast aastate jooksul kogunenud laulust, mis olid kohati küllaltki eriilmelised, igal oma lugu, mille autor neile kohe ka juurde jutustas. Kui sageli piirdutakse seda tehes vaid paari lausega, siis tema sai hakkama palju pikemalt, muutumata seejuures igavaks või tüütuks.

Samuti tutvustas ta lähemalt oma pille (kitarr, viiul, ukulele) ning rääkis sellest, mis andis talle tõuke tulla asjaga välja just sel aastal ja hakata tegema helifailideni viivaid postkaarte, mida sai ka samast hankida, näiteks selleks, et neid kellelegi saata.

Publikut oli vähevõitu, aga sellel on loogiline seletus: samal ajal laulsid Pauluse kirikus kultuuriakadeemia tudengid, Jaani kirikus toimus muusikakooli jõulukontsert, huvikoolis teraapiline kontsert-seanss gongi- ja kristallihelidega, Ugalas etendus ja Kondase Keskuses Katrin Johansoni raamatuesitlus, väike salongiõhtu, kust ei puudunud samuti muusika.

Viljandi on ikkagi nii väike linn, kus nii palju üheaegselt toimuvaid kultuuriüritusi ei saa jätta avaldamata mõju neist igaühe külastajate arvule, kuigi publikule on lai valik muidugi hea ja meelepärane.

Lisaks vähene eelinfo (näiteks mina juhtusin alles teisipäeval Fellinis täiesti juhuslikult kuulma, et tulemas ka selline üritus), mis nähtavasti ei jõudnudki üldse paljude potentsiaalsete huvilisteni.

Tema järgmised kontserdid on 21. detsembril Raplas ja 22. detsembril Keilas, jooksev info Facebookis.

Ühest küljest kahju, et sellest kenast ja südamlikust kavast said osa nii vähesed inimesed, aga teisest küljest sobiski see kindlasti paremini vaiksemasse keskkonda. Vahepeal oli tegelikult isegi liiga palju söögiriistade kolksumist ja muud müra. Tõelise elamuse võib saada ilmselt kusagil hiirvaikses saalis, kus ei ole häirivaid kõrvalhelisid, näiteks 22. detsembril Keila Muusikakoolis.

Oma iganädalasest muusikakokkuvõttest tõin siin nüüd välja, nagu reedeti tavaks, ühe laulu, milleks on sel korral Pixxi “Deplore”, sest see on mind juba esmaspäevast saadik lihtsalt kummitanud.

Kuulata soovitan loomulikult ka kõiki teisi 🙂

Bolaño “Liuväli”

BolanoLoomingu Raamatukogus ilmunud Roberto Bolaño “Liuväli” on määratletav olustikuromaanina, kuigi kiri tagakaanel ütleb hoopis…

“Nimetu Kataloonia rannikulinna lämmatavas suves hargneb mõrvamüsteerium. Legendaarse Tšiili kirjaniku lühiromaanis leidub autori omailma mitmeid olulisi motiive: üksteisega põimuvad vasturääkivad jutustajahääled, kriminaalromaanile omane sündmustik, pahaendeline atmosfäär, purunenud armastuse ja unelmate teemad, kodutus ja kodumaatus, bolañolik mõru huumor.”

Seda kõike tõesti leidub, kuid krimkaga sõna tavapärases tähenduses (Agatha Christie, Rex Stout jne.) tegemist ei ole. Suures osas on tekst küllaltki olmeline, näiteks teile selline lõik…

“Peamiselt rääkisid nad sellest, millised sead inimesed on. Kõik nende öised istumised keerlesid sita ümber selle mitmesugustes vormides, nagu oleks tegemist keelega, mida nad asjatult dešifreerida püüavad. Neilt sain teada, et inimesed situvad duširuumi põrandale, käimlapoti mõlemale küljele ja selle äärele – täpset tasakaalu nõudev toiming, milles ei puudu teatav lihtne ja sügav virtuoossus. Sitaga kirjutati ustele ja sitaga määriti kraanikausid. Kõigepealt situti ja siis laotati see sitt sümboolsetesse ja nähtavatesse kohtadesse: peeglile, tulekustutile, kraanidele; sitt, mida mätsiti ja millest seejärel nikerdati loomakujukesi (kaelkirjakud, elevandid, Miki-Hiir), jalgpalliloosungeid, kehaorganeid (silmad, südamed, peenised). Õdedes valmistas suurimat nördimust see, et naiste tualetis toimus seesama, küll mitte nii sageli…”

Jutt käib ühest kämpingust, mille külastajad sedasi koristajatele peavalu valmistasid. Sellist teravat naturalismi ei ole raamatus ülemäära palju, aga see peaks juba nö. maitse kätte andma.

Ma ei tea, kas seda probleemi nii ekstreemsel kujul kusagil tegelikult esineb või oli tegemist Bolaño väikese ilukirjandusliku liialdusega, aga üks tuttav, kes töötas siis ühes Eesti rannakämpingus, kurtis kunagi samuti, et inimesed sittavad seal kõik kohad täis.

Nii et päris laest võetud ei pruukinud see kõik olla. Aga kuna ei ole ise otseselt kokku puutunud ning teistele sellistest asjadest ju tavaliselt väga ei räägita, siis ei tea.

PS. Lõpetasin selle horoskoobijama siin ära, sest ei viitsi neid praegu enam ise lugeda. Need peavad paika tegelikult üllatavalt sageli, aga minu jaoks ilmselt liiga deep, jooksutavad juhtme kokku – võib-olla just selle pärast, et need on sageli nii tabavad.

Vähemalt mulle mõjub küll hirmuäratavalt mõte, et meie saatust määravad tähed, mitte meie ise.

Isegi kui see peaks olema vaid illusioon, tahan omada illusiooni, et “ma olen oma saatuse isand, oma hinge kapten” (isegi kui ma sõidan karile). Pidev horoskoopide lugemine, isegi kui neid väga tõsiselt ei võta, kallutab aga vaikselt ja endalegi märkamatult fatalismi.

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.