Andres Laiapea – Lehekülg 220

Teistsugusesse maailma

Lepaseree esikalbum käes ja kuulatud. Tuleb välja, et tegin endale Hooandja kaudu kena jõulukingituse.

Plaadikaanel kaelkirjak seirab tõusvat tähte ja jänesed ootavad ilmselt seda, et saaks kah lendama minna ehk muutuda tähtedeks. Plaadil kuraditosin nähtavasti äärmiselt hoolikalt valitud rahvalaulu omapärastes seadetes (lisaks boonusena veidi kääksutamist).

Nimiloo kohta ümbrisel kirjutet: “Väravamäng, kus mängijad soovivad minna läbi värava. Nad ei saa aga minna enne, kui on katkise värava jälle terveks teinud – siidiniidi, kullase ja punase paelaga. Teisel pool väravat avaneb teistsugune maailm.”

Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.

Lepaseree on pannud need helikeelde, mis kõlab ürgselt, aga mitte arhailiselt. Need laulud taas terveks teinud, et avaneks teistsugune maailm, kuhu ka kuulajad kaasa võtta. “Jänese õhkamine”, “Ema õpetus” ja “Põhjatuuled” annavad vaid veidi aimu sellest, mis kõnealusel plaadil leidub.

Meeleolusid on nii minoorsemaid, näiteks kaunilt nukker “Krahvi pruut”, kui ka lootusrikkamaid, näiteks “Kiigelaul”. Enamasti toimub justkui hõljumine kusagil unenäolistes sfäärides, kuid mitte udus, vaid kahe jalaga maas, unenäolises reaalsuses või siis hoopis unenäoreaalsuses.

Laulud on pärit peamiselt Viljandi-, Valga- ja Võrumaalt, aga mõned ka mujalt.

Lisaks: tänane iganädalane kokkuvõte minu YT muusikavoost.

Mälestusi muinasjuttudest

Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsepõlves loetud mingeid jõulujutte. Või õigemini… päkapikkudest oli jutte küll, aga piiblitegelastest kindlasti mitte. Ja talvega seostub kõigepealt hoopis Hans Christian Anderseni “Vankumatu tinasõdur”. Huvitav, sest selle tegevus ei leia aset talvel. Tõenäoliselt on põhjuseks selles loos kaminas põlev tuli, mis seostub mulle talvega.

Ma ei mäleta, et seda mulle kunagi üldse loetud oleks, aga mäletan seda multikat, mida sai vaadatud korduvalt suure põnevusega, sest see oli ju nii dramaatiline, kaunis ja kurb, täis müstikat ja salapära. Ja tuleb lisada, et ka väga hästi tehtud.

Pealegi tundus majade järgi otsustades, et selle tegevus leiab aset siinsamas Eestis, Tallinnas (naksitrallid seiklesid ju koguni Viljandis, kuigi mingil seletamatul põhjusel mina neid küll kunagi linnas ringi liikumas ei näinud).

Kogusin lapsepõlves vahepeal muu hulgas ka marke (lisaks veel suitsupakke, õllepurke, nätsupabereid jne.) ja sain endale ükskord sellise Poola margi, millel on kujutatud Anderseni tinasõdur, aga “vales” mundris. Ma olin harjunud, et on sinine kuub ja valged püksid, aga selle peal on punane kuub ja kollased püksid.

Originaalis on tegelikult hoopis punane kuub ja sinised püksid – selline oli Taani armee vorm.

Anderseni “Pöial-Liisi” ja “Lumekuninganna” said mulle loetud, “Metsluiged” nähtud filmina. Tugeva mulje jätsid ka teised Helle Karise filmid (“Nukitsamees” ja “Karoliine hõbelõng”).

Sarjast “Saja rahva lood” on jäänud eriti meelde Rootsi ja Ungari muinasjutud. Ungarlastelt veel lisaks Emil Kolozsvári Grandpierre “Imeflööt”, kus leiduvaid lugusid ma ikka väga kuulata armastasin. Samuti oli suur kangelane tšehhide röövel Rumcajs.

Eesti muinasjutte ja lasteraamatuid ma sellest ajast nii hästi ei mäleta. Või siiski, meenub näiteks Heino Väli “Vapustav tulikametsa lugu”. Ja kui pikemalt mõtlema hakata, siis tuleb neid veel, aga mitte esimeses järjekorras. Kõige esimene on ikkagi H. C. Andersen oma maagiliste lugudega, mis sobivad minu arvates hästi ka jõuluaega.

Tulekul enesetappude hooaeg

See postitus on ajendatud eile uudistesse jõudnud teatest Nadežda Tšernobai (1985-2015) surma kohta, aga ei räägi temast, sest mina teda ei tundnud.

Politseinike hinnangul viitab esialgne info küll sellele, et tegu oli tõenäoliselt vabasurmaga, kuid kommentaarid sotsiaalvõrgustikes näitavad, et paljude jaoks on see uskumatu, mõistetamatu. Tundus, et tal ei olnud mingit põhjust seda teha.

Ei hakka spekuleerima, kuidas antud juhul lugu tegelikult olla võis, sest ei tea sellest midagi lähemat, vaid märgin üksnes seda, et teiste sisse me ju ei näe.

Pealegi, psühhiaatrite arvates puudub enesetappudel enamasti üldse ratsionaalne põhjus – nende taga võib olla ka lihtsalt mingi ootamatu välkidee, eriti selliste tundlikumate natuuride puhul, kes oma kunsti väga sügavalt sisse elavad – kui minna liiga sügavale, siis ei pruugi sealt enam välja tulla.

Samas tuuakse välja, et enesetapukatseid esineb sagedamini mitte jõulude ajal, nagu tihtipeale arvatakse, vaid vahetult enne ja pärast jõule, jaanuaris ja kevadel. Jõulude ajal enesetappude arv tegelikult hoopis väheneb.

Selle põhjuseks arvatakse, et pühadega kaasnev läbikäimine sugulaste ja sõpradega annab jõudu neile, kes tunnevad ennast kaitsetute ning abitutena, uue aasta saabumine sisendab lootust, et asjad lähevad paremaks, aga seejärel vajub kohe taas sisse must masendus.

Sama juhtub kevadel, kui loodus talveunest uuele elule ärkab, aga inimesed ei näe oma väljavaadete paranemist.

Ekspertide sõnul on enesetapud küll mitte alati, aga enamasti seotud depressiooniga, kuid leiavad sageli aset mitte sügavaimas põhjas, vaid hoopis just siis, kui inimene näib juba august välja tulevat ja kui tema meeleolu paistab paranevat.

Need oma elu ise lõpetanud inimesed, kellega mina olen rohkemal või vähemal määral kokku puutunud, olid väliselt üldiselt üsna positiivse ellusuhtumisega, kasvõi näiteks Sergei Hohlov, kes näis mereväes mulle ühe rõõmsameelseima ohvitserina, aga vaid mõned kuud hiljem juhtus selline kohutav asi.

Esimese hooga tundus see ilmselt kõigile temaga kokku puutunud inimestele täiesti uskumatu, mõistetamatu, absurdne, aga samas selgus kohe, et mehel olid kaelas suured mured ja probleemid. Nähtavasti kujutas ta endale ette, et leidis neist nii väljapääsu, kuigi see oli lihtsalt õudne lõpp, mitte lahendus.

Kuna ma ei taha lõpetada seda postitust päris nii süngetes toonides, siis panen siia ühe oma vana luuletuse, mille nüüd ka eesti keelde tõlkisin. See ei ole seotud ühegi enesetapuga, vaid räägib maskidest, mille taha inimesed ju pahatihti varjuvad, kuid mille taha meil tuleks siiski üritada näha.

stranger*

I don’t remember
                         your face
maybe I’ve never seen
                         the true one
you always hide
                         behind your smile
who could tell
                       what else is there

ma ei mäleta
                    su nägu
võib-olla pole ma kunagi näinud
                    seda õiget
sa varjud alati
                    oma naeratuse taha
kes võiks öelda
                    mis on seal veel

* stranger – võõras, tundmatu lähedane