Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Õppige valgustajateks!

Eile toimus Viljandis etenduskunstide visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta puhul konverents, kus kuuldud ettekannetel ei hakka ma peatuma, sest need lähevad ilmselt üles TÜVKA videolattu, kust igaüks saab neid soovi korral ise vaadata.

Mainin siin vaid nii palju, et lõpus olnud üliõpilaste sõnavõtust jäi kõlama mõte, et lavastajad jne. võiksid arvestada ka rohkem nende erialade esindajate ajaga, mitte tulla oma plaanidega alles viimasel hetkel, lootuses, et valgus jms. kuidagi nipsu lastes paika saab.

Pärast käisin Vilma majas asuvas õppehoones ekskursioonil, mille järel jäin seal kuulama vanemate teatritegelaste mitteformaalset arutelu, kus tõstatus samuti eriti just valgustajate teema.

Teemaväline lugemissoovitus: Ernst Peterson-Särgava “Rahvavalgustaja” – illumineeriv.

Neid on suht vähe, mistõttu värvatakse neid juba koolist ära kõikvõimalikesse kohtadesse, sest neid vajavad ju mitte üksnes teatrid, vaid ka kontserdimajad, kontsertide korraldajad, tele jne. Samuti oleks neid vaja rohkem juba teiste erialade kooliprojektide toetamiseks.

Lühidalt: valguskujundaja eriala tasub õppida, sest selle esindajaid on Eestis täna kõvasti puudu, nagu ka huvilisi, kes tahaksid seda õppida. Sama kehtib etenduskunstide multimeediaspetsialisti eriala kohta.

Samas räägiti ka, et avatud ülikool on osutunud praegusel kujul problemaatiliseks, sest tööd ja õppimist on selles vallas siiski raske sobitada, kui inimesed sageli õhtuti poole ööni tööd peavad tegema – väljalangevus on suur.

Sofia Rubina & Co. #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kuna jäin kauaks kuulama seda huvitavat arutelu, siis jõudsin Fellinis toimunud jazziklubi üritusele hilinemisega, aga sain sellegi poolest osa suuremast osast Sofia Rubina & Co. esinemisest.

Ka seal oli alguses midagi filmitud, homse “MI” tarbeks, aga kui mina kohale jõudsin, siis võeti kaamera juba jalalt maha.

Meeleolu oli väga hea. Rubina suutis panna publiku isegi “Nehamat” kaasa laulma. Uskumatu 🙂

“Jane Got a Gun”

Selle filmi tegemist saatis algusest peale uskumatu ebaõnn, kuid kõigi tagasilöökide kiuste jõudis see lõpuks ikkagi vaatajateni. Tulemus ei ole küll silmapaistvalt erakordne, aga see on siiski päris meeldiv film.

2011. aastal läks Brian Duffieldi kirjutatud stsenaarium nn. musta nimekirja. See on igal aastal detsembris koostatav nimekiri USA filmitööstusega seotud inimestele meeldinud stsenaariumitest, mis ei ole jõudnud tootmisse. Ligi kolmandik neist on aga hiljem filmideks vormitud ning nende hulgast on tulnud ka päris hinnatud töid, näiteks viimati “Spotlight” ja “The Revenant”.

“Jane Got a Gun” ei jõudnud sellesse nimekirja viimaste seas, kuid oli siiski tabeli teises pooles, saades enam kui kolmesaja küsitletu käest (iga vastaja võis tuua välja kuni kümme stsenaariumit) kokku üheksa häält. Võrdluseks, et “Saving Mr. Banks” sai neid samal aastal 13, aga “Self/less” ainult kuus.

2012. aasta kevadel teatati, et filmis hakkab mängima peaosa Natalie Portman, keda võibki ilmselt tänada selle olemasolu eest (ta on ka üks filmi produtsentidest). Protsessi käigus vahetusid nii režissöör, operaator kui ka juhtivad meesosatäitjad (korduvalt).

Esilinastus oli kuulutatud välja 2014. aasta augustisse, aga lükati korduvalt edasi, kuni filmile õigusi omanud levifirma läks pankrotti. Seejärel omandas need teine ettevõte, mis kavatses lasta filmi kõigepealt välja Euroopas, esilinastus pidi leidma aset eelmise aasta novembris Prantsusmaal, aga lükati seal toimunud terroriaktide tõttu jälle edasi.

Jane-Got-A-GunLõpuks jõudis “Jane Got a Gun” tänavu siiski mitmetes riikides kinolevisse (Eestisse vist ei tulegi), aga osutus seal läbikukkumiseks ja ka kriitikud ei ole seda nüüd väga kõrgelt hinnanud, kusjuures ära jäeti isegi pressilinastused.

Aga mitte seetõttu, et see oleks halb film, mille pärast on põhjust häbi tunda. “See oli veider juhtum, kus stuudio ning levitaja lihtsalt otsustasid, et nad on nagunii vastu näppe saanud ega tahtnud pressilinastustega vaeva näha,” märkis Scott Mendelson @ Forbes, kelle sõnul väärinuks see film paremat kohtlemist.

Jah, see ei ole ilmselt midagi sellist, mis läheks kinoajalukku, aga see on päris hea, suht rahulik western, tehtud suure lugupidamisega selle žanri suhtes. Tõenäoliselt saab sellest üks unustatud film, mida suurematel filmihuvilistel on tulevikus ikka ja jälle meeldiv avastada.

Kuna ma üritan ärata selle postitusega filmi vastu huvi, mitte selle vaatamist rikkuda, siis ei hakka ma selle sisu siin üldse lahkama, vaid panen lõpetuseks lihtsalt viite torrentilehele.

Vähemalt mulle see küll meeldis. Ja Portman on selles võib-olla isegi ühes oma parimas rollis, kuigi see ei ole kaugeltki nii suurejooneline nagu mitmed tema varasemad osatäitmised – ma nii mõistan, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis, et see lõpuks ikkagi valmis sai.

PS. Kui keegi tahab nüüd siiski lugeda rohkem filmi sisu kohta, siis soovitan kiigata selle lingi taha, mis viib leheküljele, kus pakutakse USA lapsevanematele informatsiooni, mis peaks abistama neid lastele filmide valimisel. Seal on üldse väga huvitavad sisukokkuvõtted, kuigi seda filmi näiteks alla 16-aastastele ei soovitata – ja eriti naljakas on lugeda sealt neid tekste tegelikult pärast filmi vaatamist, kui on juba teada, mida see endast täpsemalt kujutab.