Trump, mitte Donald

Trump "One"Trump Conception
“One” (Trumbi Muusika)

Minu arvutis näitab VLC media player selle albumi kaanefotona millegi pärast Donald Trumpi pilti, aga nimetatud tegelane sellega tõenäoliselt siiski kuidagi seotud ei ole.

Kuna teda aga juba mainitud sai, siis olgu viidatud, et USA vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgival Trumpil on muusikutega oma erisuhe, mis sarnaneb ühepoolsele armastusele ning on tõstatanud huvitavaid küsimusi autoriõiguste teemal.

Antud juhul on asja taga Janno Trump, mitte Donald. Lähemalt saab tema tausta ja tegemiste kohta lugeda selle lingi tagant.

Tallinnas ja Tartus toimunud plaadiesitluskontsertidele ma nüüd ei jõudnud, aga kuulsin neid esinemas jaanuaris Viljandis.

Ma ei mäleta, kas siis kanti ette kõik plaadil leiduvad palad (kaheksa lugu, kestus kokku 53:22), aga üldiselt tulid need teemad mulle ette juba päris tuttavad – kui neid oleks lastud siin vahepeal Romaanis muusikaviktoriinil, siis oleksin ilmselt tundnud ära esitaja; kõigi lugude nimed kohe meelde ei jäänud, aga mõned siiski.

Võib seega öelda, et Trump Conceptionil on täiesti olemas oma nägu, nad on äratuntavad. Ja see on tegelikult väga oluline.

Hea tutvustuse sellele plaadile on juba kirjutanud Hedvig Hanson, kelle blogist leiab muudki huvitavat, näiteks pikema arvustuse selle Tanel Rubeni & Victoria uue, lühikese kauamängiva kohta, millest siin vaid kergelt üle lendasin (tasub kindlasti lugeda, mida arvab nendest uutest plaatidest selline tegelik asjatundja, kellega võrreldes mina olen ikkagi lihtsalt niisama kiibitseja).

Kui eile esimest korda Trump Conceptioni plaati kuulasin, siis just mõtlesin (olemata lugenud enne Hansoni arvustust Tanel Rubeni & Victoria plaadi kohta) alguses kohe esimese loo ajal, mis kannab nime “Lugu nr. 5”, et sellist muusikat oleks hea kuulata autoga sõites: ühest küljest on see nii vaheldusrikas, et ei lase kuidagi rooli taha magama jääda, aga teisest küljest puuduvad sõnad, mis tähendab, et mõte ei saa liiga kaugele uitama minna ja tähelepanu teelt hajuda. Aga lugu ei olnud jõudnud veel poole pealegi, kui see tundus selleks juba liiga intensiivne, liiga kaasahaarav ja endasse tõmbav.

Nii või teisiti oli see mõte vaid teoreetiline konstruktsioon, sest mul ei ole autot ega lube, aga see oli esimene asi, mis mulle siis pähe tuli.

Järgmiseks meenus tuntud lõhnaõli Chanel No. 5. Lugesin nüüd ametlikust tutvustusest, et selle uusversioon N°5 Eau Première reinterpreteerib varasemat uue, nüüdisaegse tunnetusega, laenates oma ajatu vaimu tolle abstraktsest kompositsioonist, on see kaasaegne, sensuaalne ja peen. Õhuline ja särav, see kerge bukett pehmete ja peenetundeliselt pulbristatud nootidega paljastab unikaalse, uskumatult naiseliku raja.

Kas see kirjeldus sobiks ka Trump Conceptioni plaadi “One” kohta? Ei, mitte päris – naiselik see küll ei ole, pehmeks ma selle noote samuti ei nimetaks, aga ülejäänud märksõnad on päris tabavad. Lisaks veel, et voolujooneline, dünaamiline ja pidurid puuduvad.

Tuleb välja, et see muusika sobib hästi ka niisama mõtisklemiseks – mõjub inspireerivalt.

Kellega neid võrrelda, see sõltub muidugi sellest, keda olla ise varem rohkem kuulanud. Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega. Mulle meeldib.

“Karikate rüütel”

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

"Karikate rüütel"

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.

Neidudekoor Leelo 20

Neidudekoor Leelo 20. Kontsert läbi, viimane pilt. #leelo20

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas eile Tallinna Lauluväljaku klaassaalis oma 20. sünnipäeva.

Käisin neid korra kuulamas siis, kui see koor alles tegevust alustas, aga ei olnud nüüd vahepeal nende käekäiku ja tegemisi jälginud. Avastasin nad enda jaoks uuesti tänu Hooandjale, mille kaudu koguti toetust koori juubeliplaadi väljaandmiseks.

Nostalgilistel põhjustel (tundsin kunagi päris hästi ühte inimest, kes siis selles kooris laulis) saigi sellele projektile isegi veidi hoogu antud ning tänu sellele sain nii plaadi (13 laulu, kestus kokku 36:09) kui ka kutse eile toimunud kontserdile.

Pidulik kontsert kestis umbes poolteist tundi, järgnes arvukalt õnnitlusi (sealhulgas “Õnne soovime sul”, mida publik püsti seistes kaasa laulis). Pärast seda jäid asjaosalised ise sinna veel juubelit tähistama ja torti sööma.

Kontserdil kõlanud kahekümne ühe laulu hulgas oli seejuures vaid kolm sellist, mis leiduvad ka plaadil. Siin ülal kõlab neist üks: “Ära tuul tubaje tule” – Eesti rahvaviis, seadnud Pärt Uusberg; dirigent Külli Kiivet, kes oli ise laulja Leelo esimeses koosseisus ja ongi nüüd selle koori dirigent.

Video lõpus võib näha, et Uusberg jäi esitusega täitsa rahule, aga plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused.

Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.

Esines põhiliselt Leelo praegune koosseis, aga ka vilistlastest loodud noorte naiste koor Leelo vol 2 ning lisaks veel eraldi vilistlasi, näiteks Kaisa Neitsov ja Laura Junson, ning lõpetuseks Leelo ja Leelo vol 2 üheskoos, kusjuures…

…Valter Ojakääru “Olematu laul”, dirigent Toomas Voll (neidudekoori dirigent aastatel 1996-2006, praegu tegutseb tema käe all vol 2), mis oli kavas viimane, kanti ette mitu korda, sest esimese korra ajal läks klaver korraks metsa, mistõttu tekkis natukene piinlik koht ning alustati otsast peale.

Ja pärast õnnitluste kuulamist võeti sama laul uuesti üles (ülal ongi toodud see teine ettekanne).

See apsakas ei olnud ilmselt sihilik, plaanitud, aga see oli kummalisel kombel sobilik: ühest küljest näitas, et miski ei ole päris täiuslik, kõik võivad eksida, aga samas muutuski kontsert nii veelgi täiuslikumaks.

“Olematu laul” on minu meelest üks Ojakääru parimatest paladest (teised kaks on “Oma laulu ei leia ma üles” ja “Üks väike laul”), Leelode plaadil seda ei leidu ja oli päris meeldiv, et seda eile nende esituses korduvalt kuuldud sai – jäi paremini meelde.

Leelode praeguse koosseisu keskmine vanus pidi olema 19.5 eluaastat ning mõnel neiul on seal juba ka väikesed tütrekesed. Eile avaldati lootust, et koor kestab veel vähemalt viis inimpõlve – kui nii kaua elaks, siis tahaks seda isegi näha.