“The Reluctant Debutante”

debutanteKavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Tantsunädal / Jazzkaareke

Laupäeval alanud Tantsunädal kestab Viljandis veel vaid viis päeva, pakkudes ainulaadset kava, millest osa on küll juba kahjuks seljataga. Selle omamoodi soojenduseks olid Kultuuridessandi läbimängud, millest ma eriti osa ei saanud, sest olin siis Tallinnas.

Tallinlastel, aga ka tartlastel ja narvakatel avaneb seega võimalus saada mõningatest Tantsunädala kavas olevatest lavastustest osa isegi Viljandisse sõitmata, kuigi seda alles tuleval kuul – selleks, et see meelest ära ei läheks, soovitan dessandi kava juba täna järjehoidjasse panna.

Läbimängude ajal sai vaadatud ainult Helle Mari Toomeli “La muerte mi miel/Surm mu mesi”, kus ta ka ise tantsijana laval oli (lisaks temale veel Karl Kask ja Tanel Ting). Minu lühike kokkuvõte: tükk algas aeglaselt, keris ennast järjest üles ning saavutas siis kulminatsiooni: võrgutamine ja armumäng kasvasid üle vägistamiseks, mille tulemusel olid lõpuks kõik õnnetud.

2. mail võib seda näha Narvas, 4. mail Tallinnas ja 7. mail Tartus. Kõigis neis kohtades toimub hiljem temaatiline vestlusring. Minu arvates võiksid saata sinna oma esindajad või vaatlejad nii Feministeerium kui ka Uued Uudised – tänapäeva tants käib ikka ühiskondlikult olulistel, teravatel teemadel, mis peaksid pakkuma ju huvi paljudele.

Dessandi kavas on ka Jelena Meltsi diplomilavastus “SUHE”, mida mina käisin kultuuriakadeemias vaatamas eile. Selle ülesehitus oli mõneti sarnane (algus lüüriline, vahepeal läks agressiivseks, lõpus mindi lahku), kuid kolmiku asemel oli laval monogaamne paar, mille osapooli kehastasid Eveli Maksim ja Stella Kruusamägi. Ühte hästi lühikest katkendit sellest võib näha allpool.

“SUHE” (katkend), lavastaja @jelena.melts #tantsunädal #kultuuridessant

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

3. mail saab kogu lavastust tervikuna näha Narvas, 5. mail Tallinnas ja 6. mail Tartus. Ka sellele järgneb kõikjal vestlusring. Seda tasuks minna vaatama näiteks SA PTK ehk Objektiivi ning Eesti LGBT Ühingu esindajatel.

Laupäeval käisin vaatamas eurütmiakontserti “Bachist Pärdini”, mida pidanuks nägema haridusminister Jürgen Ligi, sest selle paaritunnise kava täitsid Viljandi, Tartu ja Aruküla waldorfkoolide lapsed, kelle jaoks eurütmia on osa õppekavast. Mulle väga meeldis (muide, kehastati mitte üksnes muusikat, vaid ka luuletusi, näiteks Jaan Kaplinski “Valgus ei saagi vanaks…”), aga mina olen juba niigi waldorfpedagoogika fänn.

Veel enne seda oli Tantsunädala kavas Brite Vilgo fotonäitust tutvustanud perfonks. Näitus on Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis üleval laupäeva pärastlõunani ja nagu selle lingi tagant lugeda saab on ta avatud ideedele ja ettepanekutele, kuhu see võiks edasi rännata. Nii et minge vaadake ning kui on pakkuda välja mõni koht, siis andke talle sellest teada.

Jõudsin laupäeval ka Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad aastakohtumise lõpukontserdile, mis ei olnud küll osa Tantsunädala kavast, kuid muutus kohati samuti päris tantsuliseks. Tuleval reedel saab kuulata Pärimusmuusika Aidas koolinoorte suurt üleriigilist võistumängimist. Peaks ka sealt läbi astuma.

Tantsunädalale sõidab sisse Jazzkaareke

Kui keegi veel ei tea, siis alanud on Jazzkaar, mis aitab sisustada Viljandis sel nädalal neli õhtut.

Kohvikus Fellin esinevad teisipäeval Maria Laura Baccarini & Régis Huby, kelle tõttu mul jääb ilmselt nägemata üks tantsulavastus – ja järgmisele jõudmiseks tuleb nähtavasti minna linnas jalgsi liikumiselt üle jalgrattaga sõitmisele.

Kolmapäeval toimub aidas Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert. Selle nahka läheb samuti vähemalt üks, aga tõenäoliselt isegi kaks tantsulavastust.

Neljapäeval on seal kavas Steinar Raknes, keda peaks minema ikkagi samuti kuulama, sest ma ju alles avastasin enda jaoks kontrabassimuusika ja kui nüüd selline mees siia esinema tuleb, siis oleks patt see võimalus mööda lasta. Sealt peaks jõudma kuidagi (enne lõppu?) Romaani muusikaviktoriinile, kust tuleks pärast (enne lõppu?) edasi tormata, et vähemalt üks selle õhtu kolmest tantsulavastusest nähtud saaks.

Reedel paistab tulevat rahulikum õhtu vähemalt selles mõttes, et ei ole vaja olla mitmes kohas korraga. Ja laupäevaks on hetkel kavas ainult Kadri Voorandi kvartett. Tantsunädal saab selleks ajaks läbi.

Veel mõned väga olulised teadaanded

Ma arvan, et ei hakka siia tantsulavastuste kohta nädala sees rohkem postitusi tegema, vaid avaldan laupäeval lihtsalt ühe kokkuvõtte, kus kõigist veidi juttu tuleb, aga mitte pikalt. Kui keegi tahab enamat, siis tuleb minna neid ise vaatama. Eriti võiksite minna vaatama neid, kuhu mina ei jõua. Ja siis neist blogida. Hästi pikalt.

Eile sai käidud veel Viljandi Teatrihoovis filmiõhtul “Tants Ekraanil: ootamatused”, kus olid kavas Philippe Genty, Peeping Tom, Blanca Li ning Zimmermann & de Perrot – nende nägemine oleks kulunud eriti ära tudengitele, keda paraku publiku hulgas ei olnud. Nüüd tuleb neil leppida YouTube-ist leitavate lühikeste klippidega, mis ei anna edasi kaugeltki kõike. Samuti puuduvad seal Igor Uibo kommentaarid.

Kuna suurem osa selle ajaveebi lugejatest tuleb endiselt Tallinnast, nagu statistika jätkuvalt näitab, siis eraldi soovitus (lisaks Jazzkaarele, loomulikult, mille programmi leiab selle lingi tagant) on minna täna õhtul Kristjan Üksküla plaadiesitluskontserdile. Plaadist endast sai siin juba kirjutatud. Kuna ma ei saa päris kogu aeg Tallinna vahet sõeluda, siis ise täna kontserdile ei jõua, aga usun, et sinna tasub kindlasti minna.