Mälestusi Mr. Lawrence’ist

Kasutasin võimalust saada Mihkel Raua meililistiga liitumise eest digitaalsel kujul “Musta pori näkku” ja ansambli Mr. Lawrence kõik neli kauamängivat. Raamatut ei ole ma veel lugenud, aga laulud said kuulatud.

Mäletan seda bändi ajast, mil nad kandsid veel nime Merry Christmas, Mr. Lawrence – nagu see film, kus mängib peaosa David Bowie, mille järgi nad endale nime võtsid. Laval nägin neid esimest ja viimast korda 1992. aasta Rock Summeril, kuhu vanem õde mind kaasa võttis (järgmisel päeval saatis rongiga tagasi koju, sest ei viitsinud seal vaadata, et ma kuhugi ära ei kaoks).

Kui kuulasin nüüd nende aasta varem ilmunud kassetil “Graffity Revolution” avaldatud palu, siis tuli neist kohe tuttav ette ainult “Rain”, mis oligi siis vist nende suurim hitt. Mõni teine oli veel nagu kuidagi ähmaselt tuttav, aga üldiselt olin need laulud unustanud.

Samas meenus seda materjali kuulates Vennaskonna 1992. aasta kassett “Rockipiraadid” (ostsin selle tõenäoliselt 1993. aasta veebruaris, väljas oli veel lumi, kas Viljandi Kaubamajast või ühest selle vastas üle tee asunud väikesest poest, mida enam ei ole, aga hiljem läks see kaduma), mille mõjul minust sai kohe ka Depeche Mode’i fänn, sest kasseti kaanepildil poseeriti neid matkides.

Tegelikult olid jäänud mulle juba varasemast MTV pealt (SAT-TV tuli meile suht varakult ning loomulikult esines ka tülitsemist selle pärast, kas vaadata multikaid, nagu tahtsin siis enamasti mina, või hoopis musa) meelde nende “Enjoy the Silence” ja “Personal Jesus” (mäletan, et kui lasti neid, siis ei olnud mul MTV vastu midagi, sest nendel lauludel olid minu meelest väga huvitavad videod ja ka meeldiv kõla), aga alles pärast selle Vennaskonna kasseti kuulamist hakkasin hankima endale ka Depeche’i omi (alates vanematest). Või… võib-olla ostsin ma Vennaskonna kasseti just seetõttu, et selle kaanefotol oli Depeche Mode’i plakat.

Vennaskonna “Rockipiraadid” meenus nüüd ilmselt mitte üksnes seetõttu, et see pärineb pea samast ajast, vaid ka põhjusel, et tajusin kuulates teatavat metodoloogilist sarnasust. Vennaskond tuletas paljud sellel kassetil leidunud laulud välismaistest, näiteks “Ma armastan Ameerikat” on selgelt inspireeritud Luna Parkeri loost “Tes états d’âme Eric” (hea maitse!) – tegemist oli mitte niivõrd plagiaadi, vaid temaatilise paralleeli või eeskujust tekkinud kajaga.

Just sarnane tunne tekkis ka Mr. Lawrence’i esimesi lugusid kuulates, aga ma ei viitsinud hakata nüüd nii põhjalikult süvenema, et otsida välja konkreetseid seoseid. Võib-olla neid nii otsesel kujul ei olegi, aga selge on see, et eeskujude hulka kuulusid nii Bowie (näiteks loos “(She Was) Born in Waterfall” tundub, et Raud üritas kohati isegi laulda veidi nagu tema), U2, Depeche Mode kui ka paljud teised.

1993. aastal ilmunud esimene plaat “Mr. Lawrence” sisaldab osaliselt samu palu ja ülejäänute hulgast tuli mulle kohe tuttav ette ainult “Call Your Name”, mis oligi juhtumisi singel. Ilmselgelt kuulasin ma sel ajal hoopis teistsugust muusikat.

1995. aastal avaldatud “Swing” on kulunud mulle pähe seevastu pea sama hästi nagu “Rockipiraadid”, sest valisin selle endale auhinnaks ühel looduskaitseteemalisel mälumängul, kus ma kuulusin Jakobsoni kooli võistkonda. See kauamängiv oli siis just ilmunud ja “Annabel” juba suur hitt, aga mulle meeldis selle pealt toona kõige rohkem hoopis “Stoney Ground” – see tundub ka täna päris ajakohane.

1999. aastal avaldatud “Sit And Spin” ei sisaldanud omakorda ühtegi mulle vähegi tuttavat laulu, sest siis kuulasin jälle hoopis teistsugust muusikat ega sattunud nende peale ilmselt isegi juhuslikult, sest Eesti raadiojaamasid ma sel ajal üldiselt ei kuulanud.

PS. Käisin eile õhtul kuulamas Viljandi Gümnaasiumi solistide suurt kontserti, mis kestis üle kahe tunni. Seal oli palju andekaid noori. Väikeseid kilde neist osade lauludest leiab selle lingi tagant. Ja kui kellegil on tekkinud järsku huvi siin nö. tantsurubriigis mainitud etenduste vastu, siis salvestusi neist võib leida UTTV leheküljelt.

Jürgensoni “KATARIINA”

Eile jõudis Koidu Seltsimajas vaatajate ette juba varem kultuuridessandi raames Tallinnas ja Tartus mängitud Grete Jürgensoni monolavastus “KATARIINA”, mida saab nüüd Viljandis näha veel ka täna ja homme õhtul kell seitse.

Kui öelda sõna “monotükk”, siis mõistetakse selle all Eestis enamasti automaatselt stand-up komöödiat, sest enamik siin mööda maad tuuritavaid ühe-mehe-šõusid (Peeter Oja, Henrik Normann jt.) ongi just seda, aga antud juhul on tegemist draamaga, kuigi see sisaldab ka koomilisi elemente, humoorikaid kohti.

Lugu algab sellest kuidas keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt väljavalitud saksa vürstiplika Sophie Friederike Auguste reisib Venemaale, et saada naiseks mehele, kes teda ei armasta. Ja lõpeb seal, kus temast saab keisrinna Katariina II, kes sai hiljem tuntuks ka kui Katariina Suur.

Seega hõlmab tegevus aastaid 1744-1762, mil kujutatud isik täitis suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna rolli ehk oli lihtsalt Katariina, mis tähendab, et vaatajatele näidataksegi sisuliselt võõrsilt tulnud vürstiplika kasvamist Venemaa keisrinnaks.

Tegemist ei ole loomulikult lihtsalt mingi ajalookursuse või püstijalaloenguga, kuigi sõnaline osa on suur, vaid ikkagi teatritükiga, kust ei puudu liikumine, emotsioonid, miimika, küünlavalgus ja muusika ning veel mõned atribuudid, kusjuures kõrvalosas astub üles Kalju Komissarovi hääl.

Poliitiliselt ebakorrektne tükk

Eestis paistab Venemaaga seotud asjade hindamine kuidagi positiivselt olevat hetkel täielik tabu, nagu näitas hästi viimane Eurovisiooni lauluvõistlus – kui tavaliselt on Venemaa saanud siit finaalis 12 punkti, siis nüüd ei antud (vist üldse esimest korda?) ühtegi.

Seda arvestades on isegi omamoodi julgustükk (eriti kui pidada silmas, et antud persooni valitsusaega jäi Krimmi ühendamine Venemaaga) tulla siin praegu välja sellise lavastusega, mille peale võidakse ju süüdistada lausa russofiilias, kuigi tegelikult on seal kohti, mis peaksid meeldima ka russofoobidele (näiteks need, kus Katariina põrandal püherdab ja ahastusest oigab).

Mulle kui veendunud vabariiklasele on muidugi poliitiliselt hoopis vastuvõetamatu igasugune aadlike idealiseerimine. Jürgenson ei lähe selles osas nii kaugele nagu Varro Vooglaid & Co., aga on mingis mõttes ohtlikumgi, sest tema kujutatud suurvürstinna mõjub kokkuvõttes päris inimliku, mitte konstrueerituna.

Tasakaalustuseks soovitan lugeda läbi Vjatšeslav Šiškovi monumentaalse ajaloolise jutustuse “Jemeljan Pugatšov” (kõik kolm köidet, kokku 2175 lehekülge), mis annab sellest naisest, tema järgnenud valitsemisajast ja toonasest Venemaast veidi teistsuguse ning kaugeltki mitte nii ilusa pildi.

Minge kindlasti vaatama!

Koidu Seltsimaja väike saal oli eile pilgeni rahvast täis, jäid vaid mõned üksikud vabad kohad, aga publiku hulgas paistis olevat ka suhteliselt palju Jürgensoni kursusekaaslasi TÜ VKA teatrikunsti 11. lennust, teisi tudengeid ja õppejõude. Täna ja homme on niisama linnarahvale tõenäoliselt rohkem ruumi.

Etendused on tasuta ja soovitan neid loomulikult vaatama minna. Näiteks noortel kasvõi juba selleks, et kui Jürgenson tähistab kunagi oma 50. lavajuubelit, siis saaksite lastelastele justkui möödaminnes öelda: “Jaa, teda käisin vaatamas juba siis, kui ta veel teatrikoolis õppis!” – kas poleks see siis uhke tunne!?

PS. Alles pühapäeval sama hoone teises tiivas avatud uus kunstigalerii Supersonicum sai endale fesaris eraldi lehekülje (lisage meeldivaks, et näha kui seal midagi jälle toimub ehk tulekul on).

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.