NOTAFE lõpueelne kokkuvõte

Täna on viimane võimalus saada osa NOTAFE programmist, sest see festival saab läbi. Järgnevalt väike kokkuvõte sellest, mida ma olen vaatamas käinud, koos mõningate üldisemat laadi tähelepanekutega.

Ruth Zaporah pühapäevasest asjast oli juba juttu kultuur.info eestikeelses blogis, Maarja Nuudi kolmapäevasest kontserdist ingliskeelses ja esmaspäeval kavas olnust selle lingi taga. Seetõttu nende kohta siin praegu midagi ei kirjuta.

Teisipäeva õhtu sisustas Muta Imago “Bartleby”, mis oli inspireeritud Herman Melville’i samanimelisest lühijutust ja kõlas nagu kuuldemäng. Selle saateks käis mitte inimeste liikumine laval, vaid näidati illustreerivaid videokaadreid (New Yorgi vaated, majad, trepid, uksed jms.).

Minu arvates olnukski see parem lihtsalt kuuldemänguna (järgnenud arutelul võrreldi kuuldud lugu korduvalt Kafka teostega). Video mõjus mulle uinutavalt ja kui silmad kinni panin, siis olin nagu hoopis rohkem ärkvel, sain keskenduda paremini loo jälgimisele. Samas märkis üks tantsutegelane, et temal oli täpselt vastupidi: oleks tahtnud heli kinni keerata, et saaks keskenduda ainult videopildi vaatamisele. Nähtavasti tuli erinevus sellest, et mina tegelen rohkem tekstilise ja helilise materjaliga, aga tantsuinimestele ongi olulisem visuaal – seetõttu kaldusid ka siis publiku hulgas ise vastuvõtjateks olles rõhuasetused täiesti erinevates suundades.

Neljapäeval oli kõigepealt kavas Edivaldo Ernesto ja Horacio Macuacua tantsukas “Paradise is not in the sky!”, mille alguses kallutas minu tähelepanu päris kõrvale see, et taustamuusika kõlas kohati nagu Portisheadi “Machine Gun” ja mõte kandus teistele selle looga seonduvatele asjadele, aga see läks varsti mööda, sest muusika muutus. Hiljem oli palju sellist liikumist, mis tuletas meelde neid lapsepõlves nähtud filme, kus mängisid peaosi Bruce Lee ning Jackie Chan (viimase puhul just tema varasemaid, Hong Kongis tehtuid, nagu “Drunken Master”, mitte hiljem Hollywoodis valminuid). Ja eks sellistes filmides olegi palju koreograafiat.

Pärast näidati Koidu seltsimaja erinevates kohtades nelja Matthias Rüttimanni (OFF SZoEN) lühimängufilmi, mis viisid vaataja nelja riiki ja olid küllaltki erinevad. Veebis paistab olevat neist üleval ainult “Al fine”, kõige esimene, kuigi selle nimi viitab pigem lõpule. Järgnenud arutelul sai enim tähelepanu “Das Konzert”, mis oli üks lühemaid (viis minutit), kõige lihtsam ja lakoonilisem ning ilmselt ka kõige juhuslikumalt sündinud.

Selles võis näha inimesi reas istumas, nende taga paistmas karjamaa. Kõlas tuubamäng, mille peale hakkasid tulema vaikselt järjest lähemale taamalt paistvad lehmad. Viimaks jõudsidki nad kõik tara äärde. Muusika lõppes, inimesed plaksutasid ning kaadrisse ilmus tuubamängija, kes kummardas inimestele, seejärel ka lehmadele ning lõpuks lahkus. Kontsert sai läbi. Lihtne idee, mille kohta autor rääkis hiljem, et tuubamängija oli lihtsalt tulnud ja öelnud, et tulge vaadake mida lehmad teevad, kui ta mängima hakkab, et sellest võiks filmi teha. Ülejäänutes oli palju rohkem süžeed, režiid ja näitlemist, aga need nii hästi meelde ei jäänud.

“Das Konzert” jäi paremini meelde tõenäoliselt mitte üksnes tänu oma lihtsusele, vaid ka sellele, et publik jagati vahepeal kahte gruppi, sest ühte ruumi kõik seal korraga ära ei mahtunud, ja kuna samal ajal vaadatud teine film oli pikem, siis näidati seda kontserti inimestele kaks korda.

Samas märkasin nüüd nende filmide sisu meenutada üritades, et see paistab sõltuvat ka sellest, kui kõrgele filmi näidati. Viimati nähtud filmist, mida näidati suures saali lakke (vaadati selili maas lebades) mäletan kõige vähem. Seejärel tuleb esimesena nähtud film, mida näidati lavakardinale ja mille vaatamiseks pidi pea olema päris kuklasse lükatud. Siis kolmandana nähtu, mida näidati seinale, inimeste peadest kõrgemale. Kõige paremini jäi meelde “Das Konzert”, mida näidati Jasmis ja ekraanile, silmade kõrgusele. Seega tuleb välja täiesti selge korrelatsioon.

Eile oli kavas Aitana Cordero pikem (ligi poolteist tundi kestev) lavastus “Kolm viisi meisterlikuks suudluseks ehk kahekümne viie minuti suudlus su kaelal”, mille puhul rõhutati eelnevalt, et see sobib vaatamiseks ainult täiskasvanutele. Nähtavasti tulenes selline hoiatus alastistseenidest ja suudlustest, kuid mind häiris seal hoopis toiduga mängimine. Mõningal määral kaasati ka publikut, näiteks sain ühel tegelasel korra otsaeest higi pühkida, aga mitte väga ulatuslikult. Lühikokkuvõtteid selle pika tüki varasematest ettekannetest võib leida veebist. Kaamerad olid üleval ka sel korral.

Täna on kavas avatud lava, kus NOTAFE töötubades osalenud näitavad seda, mida neis omandasid. See üritus peaks toimuma kesklinna kooli ehk endise maagümnaasiumi väikeste maja saalis, algama kella kolme paiku ning on sobilik ka lastele ja täiesti tasuta.

Minu järelkaja NOTAFE-le võib leida tuleval nädalal kultuur.info blogist, kust soovitan lugeda ka igasuguseid teisi postitusi.

Kohaloleku teater

NOTAFE õhtuses kavas olid eile European Action Theater Ensemble (EAT) oma improviseeritud kokkumänguga ja Perrine en morceaux muusikalise etteastega. Mõlemad numbrid eeldasid kohapeal viibimist ega ole hästi sõnadega edasiantavad, aga see ei tähenda seda, et neist ei saaks juttu teha.

Sten Rudstrømi veebilehelt võib lugeda, et ta asutas EAT, sest tahtis saada kokku AT tehnika improviseerijate/õpetajatega, et praktiseerida ansamblitööd. Seega on ka täiesti loogiline, et tulemus nägi valdavalt välja nagu sünkroniseeritud improvisatsioon.

Mida ma selle all mõtlen?

Üks peotantsija rääkis mulle kunagi, et ta harjutas oma partneriga tantsimist kinniseotud silmadega. Mulle tundus see veidi uskumatu, sest ise hakkasin ju koperdama isegi jalge ette vahtides, aga idee oli selles, et nad õpiksid teineteist paremini tunnetama. EAT puhul on eesmärk ilmselt sama, aga selleni jõudmiseks tuleb silmad just lahti hoida, jälgida teiste tegevust, minna kaasa nende mänguga. Ja nii sünnibki sünkroniseeritud improvisatsioon.

Publikule paistis see meeldivat.

On väga hea, et etendustele on toodud nüüd ka inimesi, kes selliseid asju tavaliselt ei vaata, et nad järgnevatel aruteludel oma arvamuse välja ütleksid. EAT kohta märgiti näiteks, et nende esinemine meenutas veidi balletti. Üks kekaõps rääkis, et tema otsis mitte niivõrd lugu, vaid vaatas rohkem seda kuidas kasutatakse keha kui instrumenti. AT juures ongi vaatajatel võib-olla huvitavam jälgida tehnikat ennast, näitlejate kokkumängu.

Minu mõtted liikusid samas, nagu tavaliselt, automaatselt vastupidises suunas: mis juhtuks siis, kui püstitada eesmärk hoopis teistpidi? See tähendab seada sihiks mitte sünkroniseeritud improvisatsioon, vaid täielik ebakõla, kokkusobimatus. Kui laval oleks ikka neli tüüpi, aga nad ei suhtleks ega haakuks omavahel üldse, vaid improviseeriks korraga täiesti erinevatel lainetel. Kui oleks selline teadlik, sihilik kakofoonia…

Perrine Bailleux projekt Perrine en morceaux viis publiku eksperimentaalse, elektroonilise muusika radadele. Kui võrrelda minu kunagiste veidramate kompositsioonidega, siis oli see peaaegu mainstream (lugudel olid olemas selge struktuur, algus ja lõpp, arusaadavad sõnad ja meloodiad), tema enda määratluse kohaselt hardpop, aga muidu suhteliselt alternatiivne kraam, mis pärit märtsis ilmunud albumilt “Rien” (Lentonia Records).

Koidu seltsimaja värises alguses päris kõvasti ja inimestele olla isegi laest krohvi pähe sadanud, aga kontsert möödus siiski ohvriteta. Päris kõigile selline muusika küll ei istunud, aga paljud olid samas siiski vaimustuses.

Kui hiljem tema helipilvest lugusid uuesti üle kuulasin, siis tuletas albumi nimilugu, mis erineb oluliselt ülejäänutest, mulle meelde 15 aastat tagasi tehtud jalgratturite hümni “Tour de France” (alternatiivse nimega “Tour de Farce”) – kuna üritus on parajasti jälle käimas, siis muutsin loo nüüd vabalt kuulatavaks, aga soovitan loomulikult soetada kogu “Endgame”, mis seda sisaldab.

Ja kuulake kindlasti ka teisi Perrine en morceaux albumil “Rien” leiduvaid palu, need on paremad kui eimiski, võimaldades panna kildudest kokku kaunis tervikliku pildi.

Täna õhtul kell kaheksa on NOTAFE kavas Koidu seltsimajas itaallaste projekt Muta Imago. Samal ajal algab Pärimusmuusika Aidas aga Viljandi vanamuusika festivali esimene kontsert: ICHITARO trummi-show, kaastegevad Hele-Riin Uib ja Neeme Punder. See on kindlasti samuti väga hea.

Tantsufilmist “Flashdance”

FlashdanceVaatasin eile pisteliselt ülekannet Viljandis toimunud tänavatantsu võistlusest Bash Cypher, millega seoses tõstatati küsimus, milline on minu lemmik tantsufilm. Kuna ma ei olnud selle peale varem mõelnud, siis vajas vastus veidi nuputamist.

Parimate tantsufilmide guugeldamine andis esimeseks vastuseks ühe IMDb nimekirja, kus toodud teostest on mul nähtud umbes tosinkond. Puhtalt mälu järgi otsustades tundus neist kõige muljetavaldavam “Flashdance” (1983).

Aga kuna ma nägin seda väga ammu, kunagi eelmisel sajandil, siis vaatasin uuesti üle. Oli tõesti päris meeldiv.

Kriitikud tegid selle küll maatasa ja ka režissöör Adrian Lyne tunnistas hiljem, et talle lugu alguses ei meeldinud, ta pidas seda rumalaks ja lükkas pakkumise korduvalt tagasi, aga lõpuks sai film siiski tehtud ning osutus selliseks kassahitiks, mida suutis 1983. aastal ületada vaid “Star Wars”. Film, mille tegemisele kulutati 7-8 miljonit dollarit, tõi sisse üle kahesaja miljoni. Publikule järelikult meeldis.

“Flashdance” räägib 18-aastasest neiust nimega Alexandra Owens, kes elab koos oma koeraga vanas laohoones, töötab keevitajana ja esineb õhtuti ööklubis tantsijana, lõppedes ülaltoodud esinemisega tantsukooli katsetel, mille filmimiseks kasutati kehadublante. Peategelast kehastab muidu Jennifer Beals, kes oli filmi tegemise ajal ka ise 18-aastane. Ühes kohas täidab ta seal isegi avalduse, kuhu märgib oma õige sünniaja.

Roger Ebert märkis oma arvustuses, et see film võinuks olla palju huvitavam, kui rääkinukski peaosatäitja enda loo, ja ilmselt oli tal õigus, aga minu meelest on see täiesti vaadatav ka sündinud kujul. Kusjuures väga lahe tundus mulle just peategelane, Beals on teda kehastades nii loomulik ja siiras. Mõned teised mõjusid siiski veidi karikatuurselt ja ebausutavalt.

Filmi aluseks olidki samas osaliselt tõestisündinud lood, mille nö. tegelikud peategelased on hiljem aastaid kohtus käinud, et teenitud tuludest rohkem osa saada. Kui kedagi huvitab, siis selle lingi tagant leiab pikema kirjutise antud saagast, mille põhjal annaks ilmselt teha samuti päris huvitava filmi.

Väike väljasõit Moostesse 2/2

Les Anciens de La Farandole #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #musique

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jutt jäi pooleli selle koha peal, kus kell sai viis ning Mooste folgikojas algas rahvusvahelise pärimuspeo Baltica 2016 avatseremoonia, mille lavastaja ja üks õhtujuhtidest oli Maili Metssalu (laiemalt tuntud ansamblist Rüüt).

Seal siis peeti kõnesid, tutvustati jaanikombeid, jagati auhindasid ja lühikeste kavadega astus üles veel ka rida selliseid esinejaid, kelle pikemaid etteasteid ma varem kuulama ei jõudnud, näiteks Šveitsi folklooriansambli La Farandole de Courtepin veteranide sektsioon oma alpisarvedega.

Katkend Mooste pärimuspäeva laulust #baltica2016 #mooste #rahvamuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kerisin nüüd kiiresti edasi tseremoonia lõpus kõlanud päevakohase ühislauluni, eeslaulja Urmas Kalla, sest kõike ju siia kirja panna ei jõua ja ma arvan, et sellest tehti ka videosalvestus (vähemalt üks Vanemuise Seltsi tegelane seal oma väikese kaameraga ringi liikus), mis kunagi kuhugi veebi üles pannakse, et kõik seda vaadata saaksid.

Pruuniks 23. juuniks. Head jaani! #baltica2016 #mooste #muusikmees #rahvamuusika #orkester

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Artistide hulgast tuleb tuua siin veel eraldi välja MuusikMees ehk peojuht ja pillimees Ivar Kanarik, kes ei olnud küll osa ametlikust programmist, vaid esines seal endises silotornis avatud vabalaval, hiljem samas folgikoja ees ja tuleplatsil, aga tõmbas selgelt möödujate tähelepanu. Päris mitmed uurisid seal ka võimalusi teda kuhugi oma erapidudele (juubelid jms.) esinema kutsuda ja graafik pidi tal olema päris tihe.

Nii et esindatud oli ka selline suund, mis ei liigitu küll rangelt võttes pärimusmuusikaks, aga on väga rahvalik ja selles mõttes folk.

Publik jälgib Mooste jaanitule süütamist #baltica2016 #mooste #eesti #jaanituli

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Baltica piduliku avatseremoonia järel osa kaugemalt tulnud publikust lahkus, aga samas tuli ka juurde palju kohalikke elanikke, sest pärimuspidu kasvas sujuvalt üle Mooste jaanipeoks ning rahvamängud, laulud, tantsud jätkusid veel kaua.

Kuna viimasel ajal on mul kujunenud välja 32-tunnine tsükkel (24 tundi ärkvel ja kaheksa tundi magamist), mille tõttu uimane ja väsinud ma alati näin (hah-hah-haa! hah-hah-haa!), siis lõpetasin vaatlused peoalal umbes kella 11 paiku, kui taevasse vaadates avanes see alltoodud kaunis vaade.

Loojang (22. juuni 2016) #eesti #mooste

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ööseks sain peavarju veskiteatris. Tundus jälle üks huvitav koht, kuigi öösel ei hakanud ma seal eriti ringi kolama ning hommikul lahkusin kohe pärast ärkamist, et liikuda Tartu kaudu Viljandi.

Katsetasin taas seda vanamoodsat hääletamist. Kui mai alguses Tallinnast tulles tuli oodata ligi tund aega esimest autot, mis mind peale võtaks, siis nüüd sain ühe autoga Ahjani, teisega edasi Tartu, kolmandaga sealt Viljandi ja kusagil ei kulunud hääletamisele üle viie minuti. Seega paistab see transpordiliik toimivat mõnel pool jätkuvalt täitsa hästi.

Põlvamaal liikusin viimati eelmisel kuul, läbisõidul Lätimaale, aga enne seda viimati vist eelmisel sajandil, kui käisin Piusa koobastes, kus sai siis veel vabalt uidata ja ekselda. Nüüd kutsuti ning peaaegu isegi lubasin (võib-olla, ei ole välistatud) juba tuleval kuul jälle minna. Huvitav kant. Ja inimestel on seal omapärane huumorimeel, näiteks üks kohalik mees ütles naljatades, et “me oleme mitte eestlased, vaid kagueestlased” – proovi sa kusagil mujal sarnast nalja visata, ei kõla üldse nii hästi, aga seal tundus väga diip.

Väike väljasõit Moostesse 1/2

Käisin eile Eesti Folkloorinõukogu kutsel Mooste pärimuspäeval, millega algas rahvusvaheline pärimuspidu Baltica 2016, et saaksin sellest siin kirjutada.

Ilus oled Eestimaa #eesti #teel #ontheroad #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Teekond algas Helme kandist, viies umbes 100 kilomeetrit itta, kohati läbi mulle seni tundmatute maaliliste maastike, näiteks ülal üks pildike Valgjärve lähistelt.

21. juuni oli see ajalooline päev, mil Helme, Hummuli, Põdrala ja Tõrva volikogud sõlmisid ühinemislepingu. Tilk tõrva meepotis oli see, et uue omavalitsuse nimeks otsustati võtta Tõrva vald, kuigi rahvaküsitlused näitasid kõikjal, sealhulgas Tõrva linnas, et selge enamus soovis, et ühendomavalitsuse nimeks saaks Helme vald. Tulemused heideti kõrvale põhjendusega, et küsitlustest võttis osa suhteliselt vähe hääleõiguslikke kodanikke, aga ma ei imestaks, kui järgmisel aastal toimuvad kohalikud valimised võidab seal just see jõud, mis lubab anda ajaloolise Helme kihelkonna aladel asuvale uuele vallale Helme nime.

See väike kõrvalepõige ei olnud siin täiesti teemaväline, sest Mooste vald kavatseb kuuldavasti ühineda Põlva vallaga ehk saada selle osaks. Seal on ilmselt loomulik, et omavalitsuse nimeks jääb siis Põlva, mis tähendab, et hääbumise vältimiseks vajab Mooste mingit oma nišši. Ja see paistab olevat juba leitud. Vähemalt tundus nii selle ühe päeva põhjal, kuigi… mina ei olnud varem Moostes käinud ja võinuks ajada selle vabalt segamini Toolsega, nüüd olen targem, aga ega ma sealset kohapealset olukorda ju kohe automaatselt läbi ja lõhki ei tunne.

Mooste Rahvamuusikakooli õpilased #baltica2016 #rahvamuusika #folk #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris üllatav oli avastada Mooste alevikust, kus elab vaid veidi üle neljasaja inimese, täiesti korralik väike rahvamuusikakool (avas uksed 2012. aastal, direktor Krista Sildoja, kes on ühtlasi Baltica 2016 sisujuht), mis on koguni nii hea, et mõni pere ollagi lausa selle pärast põhjarannikult Moostesse elama kolinud. Samuti paistab see tõmbavat ära õpetajaid suurematest keskustest, näiteks Võru muusikakoolist Kadri Lepassoni (laiemalt tuntud triost Soon / Piho / Lepasson).

Kui olin kuulanud ära kohaliku rahvamuusikakooli õpilaste esinemise ning seejärel samas ka Võru muusikakooli ja loovuskooli kandleõpilased, siis läksin Folgikojaks ristitud hoonesse, mis osutus kuni 600 külalist mahutavaks kontsertsaaliks (ehitatud aastal 2010 ümber kunagisest karjalaudast). Ei tea, kuidas neil seal tavaliselt täituvusega lood on, aga eile üldiselt rahvast jätkus, kuigi päris kõik kohad alguses täis ei tulnud, sest üheaegselt toimus terve rida erinevaid kontserte.

Chveneburebi #baltica2016 #chveneburebi #folk #music #rahvamuusika #georgia #mooste

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Chveneburebi ehk külalised Georgiast läksid nii hoogu, et lahkusin nende kontserdilt enne lõppu, sest tahtsin näha ka mida endast kujutab Leedu pärimusmuusikute ansambel Visi, mis esines Mooste Põhikooli majas ehk kunagises häärberis (vaatasin seal pikemalt ringi juba varem, jälle üks äärmiselt armas ja kena kohake). Aga nende algus lükkus veidi edasi, sest Chveneburebi hoidis publikut folgikojas kinni.

Talurahvas lööb mõisas tantsu #mooste #baltica2016 #rahvatants #leedu #visi #folk

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ja vabu kohti, nagu näha, oli seal ka hiljem. Nii et rahvast oli sel päeval Moostes palju, aga oleks mahtunud veel rohkem. Häärberist läksin tagasi folgikotta, kus tuli lavale Valgevene grupp Guda, mille repertuaarist suutsin tuvastada isegi ühe endale varasemast tuttava pala.

Valgevene folklooriansambel Guda #folk #baltica2016 #mooste #rahvamuusika #rahvatants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga see selleks. Umbes tunnike hiljem läksin folgikojast jälle häärberi, kus esinesid ukrainlased, kollektiiv Rozhanytsia.

Ukraina pulmakommete tutvustamine #baltica2016 #mooste #ukraina #rahvamuusika #rozhanytsia #rahvakultuur

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige temperamentsemad tegelased, keda seal näha õnnestus. Nende esinemine jättis nii võimsa mulje, et publik tõusis lõpuks plaksutades püsti.

Pärast neid tuli folgikojas Baltica pidulik avapidu, kus astusid üles kõik ülalnimetatud ja veel rida kooslusi, peeti kõnesid, toimus pärimuskultuuri auhindade üleandmine jne. Aga sellest ja muust järgnenust tuleb juttu homme, sest ei taha seda postitust siin liiga pikaks venitada, üle koormata. Tänaseks juba piisavalt linke, mida ajaviiteks klõpsida!

Eilne kultuuriprogramm

Näituse avamine, kontsert ja tantsulavastus ning nende vahel loetud paarkümmend lehekülge raamatut, kusjuures kõige peale kokku kulus alla kolme tunni – see on vist võimalik ainult Viljandis, kus vahemaad on lühikesed, aga toimub palju.

Veetornist avanev vaade kellatornile #viljandi #tornid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogia tudengite näituse “Materjal” avamisele vanas veetornis ei kogunenud just ülemäära suurel hulgal rahvast. Sissepääs veetorni oli avamise puhul tasuta, aga seda võimalust ei kasutatud eriti agaralt. Kahju, sest isegi kui näitus ei huvita, siis sealt avaneb igas suunas selline vaade, mida on aeg-ajalt värskendav näha – tornist vaadates avardub silmapiir (näiteks ka üks muuseumiööl tehtud pilt).

Tavaliselt maksab sissepääs veetorni kaks eurot, õpilastele ja tudengitele poole vähem. See ei pruugi tunduda suur raha, aga Maximast saab ühe euro eest viis pakki makarone ehk kogu nädala varu (ja kümme senti jääb veel ülegi) ning kaltsukast kaks hilpu. Seega tasuks vaestel tudengitel kasutada ära absoluutselt kõik võimalused pääseda veetorni tasuta. Seda enam, et näituste avamisel võib kuulda sageli midagi harivat.

Näiteks eile sain teada, et mõnikord maalitakse lavastuste dekoratsioonideks prinditud pilte vähemalt osaliselt üle, et lisada neile ruumilist efekti. Minu jaoks oli see üllatav, uus informatsioon. Viis mõtted sellele, et sama meetodit ehk sellist segatehnikat saaks kasutada ju veel mängulisemas võtmes, et luua midagi tõeliselt huvitavat mitte dekoratsiooniks, vaid nö. niisama vaatamiseks ning seinale riputamiseks.

Kristi Kooli diplomikontsert #tyvka #kristikool #viljandi #muusika #filming

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärimusmuusika Aidas toimunud Kristi Kooli diplomikontserdil “Sillad minuni” seevastu publikut vähe ei olnud, saal oli kenasti rahvast täis ja salvestus sellest on pea täispikkuses (ligi 34 minutit, kuid ilma lisaloota, mille diplomant mängis koos oma emaga, kellele see tuli täieliku üllatusena) juba üleval UTTV veebilehel, mistõttu ei hakka seda pikalt kommenteerima, vaid soovitan lihtsalt kuulata.

Enne ja pärast kontserti sai loetud ajatäiteks kirjatuselt Varrak saadud Claire Northi romaani “Harry Augusti esimesed viisteist elu”, mis peagi Facebookis arutusele tuleb. Lugu räägib mehest, kes sünnib kogu aeg uuesti sama inimesena, mäletades seejuures oma eelmisi elusid. Juba varem loetud esimese kolmekümne lehekülje jooksul juhtus selles nii palju, et mõtlesin: huvitav, millest räägivad järgmised 300? Jõudsin 15. peatükini, mis algab 53. leheküljelt.

Üks minut Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” #annizupping #tantsulavastus #läige

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Anni Zuppingu tantsulavastusest “Läige” saab näha siin vaid ühe minuti eriti viletsat instapilti, mis ei anna asjast üldse adekvaatset ettekujutust. Lavana oli kasutusel tegelikult mitte üksnes lava, vaid kogu teatrisaal (koos publikuga), mis sisaldas mitmeid erinevaid fragmente – selline tükk, mida on (praegu veel) sisuliselt võimatu filmida ja päris samal kujul korrata.

Minu jaoks oli teema lahendus üllatav, aga samas pakkus see inimestele ka äratundmisrõõmu, võimalusi samastumiseks. Endal oleks mõte läinud selle teemaga seoses küll ilmselt pigem hoopis juuste ja silmade läikele ning hiljem meenuski algus ühest luuletusest…

see läige su silmades
ei tule joodud veinist
kui purjus oleksid
sa kaine peaga

Järgnes veel kaks salmi, mida ma enam ei mäleta, nagu ka mitte autorit (oli keegi tundmatu autor). Lugesin seda kunagi 1990-ndate lõpus veebist, aga guugeldades seda eile ei leidnud, vaid jõudsin hoopis ühe teise luuletuseni, mille kirjutas keegi armunu Rael aastal 2012. Jäin tema blogi pikemalt lugema, saades lõpuks nii ka päris tugeva annuse luulet, ikka korraliku doosi, kõva laksu.

PS. Viljandi tänane kultuurikava: 17:00 üks näituse avamine; 17:30 antikvariaat 40; 18:00 Laur Uusbergi diplomikontsert; 20:00 Vsevolod Tšelepise diplomikontsert. Vägagi võimalik, et midagi toimub veel, aga rohkem FB mulle näidanud ei ole. (Ja kõigile üritustele pääseb tasuta.)

Minu õhtune meelelahutus

Uuringute kohaselt vaatavad Eesti elanikud telekat keskmiselt 3 tundi ja 45 minutit päevas. Mina üldiselt telekat ei vaata, aga erinevatele üritustele on kulunud viimastel päevadel kokku keskmiselt enam-vähem sama palju aega.

Kondase Keskuses toimus eile üritus teemal “Vestlus linna tulevikust – 50 aastat hiljem”, lähtepunktiks samas kohas täpselt pool sajandit varem toimunud arutelu, mille kutsus kokku 1966. aastal äsja Viljandi peaarhitektiks saanud Ülo Stöör. Jutt keerleski põhiliselt toonaste plaanide ja vahepeal toimunud arengute ümber, tulevikku vaatamist oli vähem, kuigi leidus ka seda.

Minu arvamus: kui 1966. aastal oli Viljandi kasvav, siis praegu on see jätkuvalt kahanev linn (ainuüksi viimase viie aastaga on elanike arv langenud üle tuhande inimese võrra, täpsemalt 5.4% ehk keskmiselt protsent aastas), kus päris uute ehitiste rajamise kõrval muutub järjest suuremaks väljakutseks rakenduse leidmine juba olemasolevatele hoonetele. Plaane võib ju teha, aga nende realiseerumine on iseasi.

Karita Paul “Hetk” #karitapaul #tants

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Õhtune kultuurikava algas kell seitse Sakala Keskuses, kus tantsurühm Hebe andis oma kevadkontserdi, mille algusest pärineb ka ülalnähtav hetk gümnasist Karita Pauli lühipalast “Hetk” (autori enda esituses). Kenad ja harmoonilised esinemised, ilus vaadata, aga lahkusin siiski juba vaheajal, et minna kaheksaks Valgesse, kus esietendus Karoline Suhhovi tantsulavastus “Suitsune transs tinapaberis”.

Tutvustust ma eelnevalt muidugi ei lugenud, teadsin vaid pealkirja ning seda, et mäng käib Fernando Pessoa ainetel (tema ühest luuletusest on kulunud pähe read: Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju, / saatust, nii nagu saatus on antud.). Lasin ennast voolul kanda.

Tüki nimi tekitas minus esialgu küsimuse, kas seal jagatakse publikule hõbepaberist mütsikesi, aga see sai kiiresti vastuse: ei jagatud. Vaadates tuli pähe mõte, et saalist puudub veel vaid oopiumisuits, muidu võiks tõesti transsi langeda.

Lugesin hiljem ka tutvustust ja pikemat intervjuud Suhhovi endaga, mis andis loomulikult hoopis teise perspektiivi, aga kuna juba sissejuhatava osa heliribaga assotsieerus mulle Underworldi “Born Slippy”, siis tundus algusest peale, et loo teemaks on mingi sürreaalne koosviibimine, narkomaanide pidu, mis kandus vaid ööklubist kitsamasse ringi, kus kõik kolm osalist olid eelnevalt triipu pannud.

Tegelikult seal vist päris narkotsi võtmist ei kujutatud; tubaka ja alkoholi tarvitamist aga küll ning sellega kaasnenud nähtusid, millest jäi mulje, et kõik tegelased on laksu all. Lühidalt: depressiivne tükk. 2. juunil võib seda näha Tartus, 9. juunil Tallinnas.

Kella üheksast algas samas Viljandi Lennukitehase ruumes Tanel Tingi monoetendus “Üksindusse”, aluseks tõestisündinud lugu Christopher McCandlessist, sihitust seiklejast, kes 1992. aastal Alaskas surnuks nälgis. Tema traagiline saatus on mõjunud inspireerivalt paljudele (eriti pärast seda kui sellest Hollywoodis film tehti), Ting kuulub TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu andekaimate tegelaste hulka ja sai selle esitamisega kenasti hakkama.

Mina aga mõtlesin, et 50 aastat tagasi oleks mängitud siin hoopis midagi Nikolai Virta romaanil “Üksindus” põhinevat – lugesin kunagi seda raamatut, aga ei ole näinud selle põhjal tehtud filmi ja kui nüüd seda veebist otsisin, siis avastasin, et legendaarsel Odessa Kinostuudiol on YouTube-is lausa oma kanal (nagu ka Mosfilmil ja Lenfilmil, kui keegi veel ei tea), kust leiab palju häid vanu filme.

Tšehhovi “Kajakas” gümnasistide esituses #teater #kooliteater #vgteater #tšehhov #kajakas

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esmaspäeval läksin õhtul kella kuueks muusikakooli orkestrimajja, kus toimusid TÜ VKA rütmimuusika ansamblite kontsert-ettemängud. Sealt kella seitsmeks TÜ VKA peahoonesse, vaatama ühte lühikest tantsukat. Seejärel Sakala Keskusesse, kus toimus Viljandi Gümnaasiumi teatripäev, kavas muu hulgas Tšehhovi “Kajakas” ning Piibel, mida esitati kah päris vaimukalt.

Vahepeal on esinenud nende ürituste vahel küll ka lihtsalt niisama tüütut passimist, aga kokku ei ole kulunud selle peale ilmselt rohkem aega kui läheks telekast reklaamide vahtimisele.