Lihtne astroloogiline test ütleb, et ma olin oma eelmises maises kehastuses kusagil tänapäeva Kesk-Aafrika aladel aastal 575 sündinud mees. Ametilt raamatukoguhoidja, preester või hõimule kuulunud reliikviate valdaja. Tõe ja tarkuse otsija.
Ma võisin näha oma tulevasi elusid ning teised nägid minus idealisti, kes valgustas teed tuleviku poole.
Eelmisest elust praeguseks saadud õppetunni täidan ma aidates vanureid ja lapsi. Ma tulin siia ilma, et õppida hoolitsema nõrkade ja abitute eest.
Teise sarnase testi kohaselt olin ma oma eelmises elus aga hoopis kusagil Türgis sündinud naine. Malbe, kuid kriitilise mõtlemisega.
Mul oli kaks abikaasat. Esimene oli ülbe ja iseloomutu ning seetõttu ma lahutasin temast ja abiellusin uuesti. Teine oli küll loomu poolest üllas, aga esimest jättes sooritasin ma patu, mis mõjutab minu praegust elu.
Eelmises elus sooritatud patu tõttu tuleb nüüd pettumusi armastuses ja rahutusi abielus. Ma ei pruugi saada jumalikku abi ja võin seetõttu näha elus mõningaid äkilisi kahetsusväärseid juhtumusi, kinnitab astroloogia.
Nii palju siis sissejuhatuseks.
Kui tavaliselt mõistetakse taassünni all hinge kehastumist uues vormis, siis Claire Northi (üks pseudonüümidest, mille all esineb Catherine Webb) romaanis “Harry Augusti esimesed viisteist elu” käib jutt sündimisest ikka ja jälle uuesti samal hetkel samasse kehasse, kuid enam mitte päris sama inimesena, sest kaasa on võetud mälestused eelmistest eludest.
Kui mõista tavalist elu horisontaalse lineaarsusena, siis selline taassünd lisab vertikaalse telje, millel elujoonte alguspunkt asub küll alati samal joonel, aga nende edasine kulg ei ole kunagi päris täpselt sama, kuigi esineda võib ka mõningaid sarnasusi.
Kui põimida ühte raamatusse kokku 15 sellist erinevat elu, siis ei maksa imestada, et tulemuseks on äärmiselt sündmusterikas tekst, mis kujutab endast mitte lihtsalt ulmekat, vaid mõjub kohati hoopis ajaloolise või õigemini ajasturomaanina, andes äärmiselt laiahaardelise pildi kogu sellest ajajärgust, kus sündmustik aset leiab. Antud juhul siis peamiselt 20. sajandist, sest romaani nimitegelasest minajutustaja on sündinud 1919. aasta esimesel päeval.
Ühest küljest on see fantastiline ulmekas, sest kogu loo kandev telg on ratsionaalselt võttes täiesti ebarealistlik väljamõeldis, aga samal ajal on see ka päris hea põnevik, külma sõja lugu, spiooniromaan, omamoodi detektiivijutt, lugu salaseltsidest, suurest sõprusest ja vaenust, läbi käib isegi armastuse teema.
Mulle endale meeldisid kõige rohkem filosoofilised arutlused teaduse ja eetika teemadel, mille peale meenus koguni Pavlo Zagrebelnõi “Hoovõtt”, kuigi see on hoopis teistsugune romaan – Zagrebelnõi oli tõsine realist, aga North on lõpuks ikkagi vaid meelelahutuskirjanik, kuigi intelligentne, nutikas ja teravmeelne.
Intriig hakkab hargnema sellest, et tulevikust saabub sõnum: “Maailma lõpp läheneb, täpselt nagu peabki. Kuid nüüd läheneb see kiiremini.” Miks?
Mis mind veidi häirib on see, et elu kujutatakse siin ikkagi kannatusena, nagu budismis, kus on idee poolest sihiks taassündide ahelast vabanemine. Ja sellest tekib mõningane vastuolu, sest kuigi peategelase dickenslik lapsepõlv viib ta teises elus kiire enesetapuni, ei soovi ta hiljem enam sugugi unustada, sellest kannatuste ahelast vabaneda, vaid asub tegelema maailma päästmisega maailma päästmise eest.
Ja ei ole tegelikult päris selge, mille nimel ta seda teeb. Kui tema enda elu on kokkuvõttes ikkagi lõputu kannatamine, siis milleks ta üldse selle külge klammerdub? Miks ta peab maailma üldse päästmise vääriliseks? Psühholoogiliselt ei ole tema motiivid lõpuni päris veenvad, aga tekst ise on nii sisutihe ja hoogne, et seda on hea lugeda, kuigi kujutatud asjad ei ole sageli just kõige meeldivamat laadi.
Lugedes tuli veel selline mõte, et kui Webb kasutab nagunii pseudonüüme, siis võinuks ju selleks olla antud juhul mitte Claire North, vaid hoopis Harry August ja raamatu nimeks “Minu esimesed viisteist elu” – olekski siis nagu minajutustaja autobiograafia, mitte väljamõeldis.
Raamatu sain kirjastuselt Varrak ja ülaltoodu kujutab endast peamiselt kokkuvõtet eile minu poolt Varraku lugemisgrupi ühisarutelu käigus Facebooki tehtud postitustest. Lugege ka teiste arvamusi!
PS. Déjà vu on mulle üsna tuttav tunne. Ühest selgitust ei osata sellele nähtusele küll anda, aga osade teadlaste arvates võib see olla neuroloogiline anomaalia, mis on seotud kõrvalekalletega aju närvirakkude elektriimpulssides – mina usun pigem seda kui võimalust, et olen praegust elu juba varem elanud, kuigi mõnikord on lausa kohutav, et võin tajuda vahest täpselt ette, mida keegi kohe teeb, ütleb või ütlemata jätab.