Andres Laiapea – Lehekülg 170

“Ben-Hur” (1959 vs 2016)

Kaks filmi, mis põhinevad mõlemad USA kindrali Lew Wallace’i ajaloolisel seiklusjutul “Ben-Hur: A Tale of the Christ” (1880), mille väljamõeldud peategelane on juut, kellest saab kristlane. Kuna ma ei ole raamatut lugenud, siis saan võrrelda ainult nähtud filme.

1959. aasta versioon kestab kolm ja pool tundi, 2016. aasta oma kaks tundi. Esimene sobib neile, kellele meeldib aeglane, rahulik tempo. Kuid samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi uimane. Kogu film on kenasti täidetud, mitte veniv mull. Ja sisaldab nii filosofeerimist, pikki jutuajamisi kui ka äkilisemaid stseene, mis moodustavad kokku sujuva terviku.

Tegevus leiab aset samal ajal, kui elas ja suri Jeesus Kristus (ta on küll vaid paaril korral vilksatav kõrvaltegelane, kelle nägu ei näidata, kuid samas kaugeltki mitte ebaoluline – lüüakse lõpuks risti).

Lugu räägib juudi printsist nimega Judah Ben-Hur (Charlton Heston), kelle roomlasest lapsepõlvesõber Messala ta ebaõiglaselt galeeriorjaks saadab, et hirmutada okupeeritud Juudamaa elanikke alluma roomlaste võimule. Aset leiab rida põnevaid sündmusi, mille tulemusel Ben-Hur naaseb kodupaika mitte enam orja, vaid ühe Rooma konsuli adopteeritud pojana. Vanade sõprade vastasseis kulmineerub kaarikute võiduajamisel, kuid sellega lugu veel ei lõppe.

Ben-Hur otsib nimelt oma ema ja õde, kes visati vahepeal vangikongi ning said seal külge leepra ehk pidalitõve ega taha ennast seetõttu talle näidata, soovides, et Judah mäletaks neid sellistena, nagu nad olid varem.

Kogu lugu ma siin ümber ei jutusta. 1907. aastal anti see ühes mustvalges tummfilmis, Wallace’i teose esimeses ekraniseeringus, edasi ainult viieteist minutiga, aga parema pildi saab siiski sellest pikemast linateosest. Piisab, kui öelda, et lisaks uskumatule pääsemisele võib näha ka imelist tervenemist.

1959. aasta versioon oli valmides kõigi aegade kalleim film, aga tänu tohutule kassaedule ei läinud juba niigi rahalistes raskustes filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer pankrotti, vaid sai hoopis hingetõmbeaega. Kriitikud olid sellest algusest peale vaimustuses ja film võitis 11 Oscarit – sama on suutnud ainult “Titanic” (1997) ja “Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek” (2003).

Arvustusi: Kate Cameron (NY Daily News), Bosley Crowther (NY Times), Ronald Holloway (Variety)

Minuni jõudis teadmine selle olemasolu kohta kõigepealt tänu Microsofti filmientsüklopeediale Cinemania 97. Nimetatud plaadil leidub sellest ka üks helilõik, kohast, kus peategelase hilisem kasuisa teda kõigepealt piitsaga nähvab ja ütleb seejärel: “You have the spirit to fight back but the good sense to control it. Your eyes are full of hate, Forty-One. That’s good. Hate keeps a man alive. It gives him strength.”

1990-ndate lõpus vaatasin seda korra telekanali TCM vahendusel ja nüüd siis teist korda (tõmmatuna), et võrrelda seda täna Eestis kinodesse jõudva uue versiooniga.

“Ben-Hur” (2016) sai leige vastuvõtu osaliseks nii kriitikute kui ka tavaliste kinokülastajate poolt. Esimesed peavad seda üldiselt keskpäraseks, et mitte öelda viletsaks filmiks. Teiste huvi jäi nii tagasihoidlikuks, et see võib erinevate hinnangute kohaselt 60-100 miljoni dollariga miinusesse jääda.

Olles seda näinud, tuleb tunnistada, et vaatamisele kulunud kaks tundi oli mõttetult raisatud aeg. Ma ei soovita seda kinno vaatama minna. See erineb mõneti 1959. aasta versioonist, muu hulgas võib näha Jeesuse nägu (toodud ülal, teda kehastab Brasiilia näitleja Rodrigo Santoro), aga muudatused kalduvad olema enamasti halvemuse suunas ja Oscari-materjali seal küll ei leidu.

1959. aasta “Ben-Hur” ei ole minu arvates lavastaja William Wyleri ja peaosatäitja Charlton Hestoni parim film, nagu ka “Titanic” ei ole minu meelest James Cameroni, Leonardo DiCaprio ega Kate Winsleti parim film, aga selle vaatamisele (isegi teistkordsele) kulunud aega ma raisatuks ei pea.

Kolmandat korda ei vaataks ma siiski ka seda. Nii hea see kah pole (IMDb reiting 8.1, mina annaks seitse).

Foorum (31.08.2016)

Kui eelmisel nädalal saatsin presidendivalimistele pühendatud ETV Foorumi erisaate peale lausa kirja ERR-i arvamusportaali, siis eile piirdusin saatesse säutsumisega, laiendades oma kommentaare nüüd järgnevas postituses.

* Kaljuranna jäämine välisministriks on hea; valimiskogus kandideerides kaotaks ta ka selle koha, aga presidendiks ikka ei saaks

Kui ma küsisin eelmise aasta suvel Postimehe vahendusel Kaljuranna enda käest, kas ta kavatseb jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleks valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba nüüd presidendiks, nagu meedias oli hakatud spekuleerima, siis vastas ta lühidalt: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Kuna mina leidsin algusest peale, et välisministri vahetamiseks on praegu äärmiselt ebasobiv aeg, siis ei pidanud ma tema kandideerimist presidendiks heaks mõtteks. Täiesti loomulik, et Reformierakond toetas nüüd Riigikogus oma auesimeest. Ja täiesti loomulik, et erakonna juhatus otsustas jätkata tema toetamist ka valimiskogus, kui ta oli andnud juba ise avalikult teada, et kavatseb nii või teisiti lõpuni minna. Rõivase poolt Kaljurannale esitatud ultimaatum on inetu, kuid antud olukorras ainuvõimalik, sest erakonna juht ei saa lasta oma parteil sedasi killustuda.

Siim Kallase ambitsioon saada presidendiks oli selge alates 2014. aasta märtsist, mil ta loobus võimalusest saada peaministriks. Rõivas võlgneb praeguse ametikoha Kallase toonasele otsusele. Kaljuranna kandidatuuri toetajad Reformierakonnas pidanuks nägema ette, et kui lõpuks tuleb valida tema ja Kallase vahel, siis toetab Rõivas viimast, sest ta saab aru, et vastasel korral puhkeks erakonnas palju suurem jõukatsumine, mille tulemusel ta võib peaministri ametikoha kaotada.

* Nestori ja Repsi toetus rahva hulgas 3% = valimiskogus nende võimalused veel väiksemad kui Riigikogus

SDE ja Keskerakonna soov tulla ka valimiskogus välja enda kandidaatidega on loomulikult mõistetav, sest kõik tahavad oma lippu ju võimalikult kaua mängus hoida ja pealegi oleks see neile lihtsalt liiga alandav, kui nemad seal kandidaate üles ei seaks, aga samas teeb seda EKRE. Teisest küljest: kas ei oleks veel alandavam, kui nende kandidaadid saavad valimiskogus vähem hääli kui Mart Helme? See peaks olema tõsine mõtlemise koht eriti sotsidele.

* Ligile teadmiseks, et Jõksi suurim tugevus ongi see, et ta tasakaalustaks presidendina kõige tugevamalt erakondade laiutamist

Kui arvestada, et viimastel kohalikel valimistel võitsid enamikes omavalitsustes valimisliidud, mille olemasolu õiguse eest Jõks kunagi õiguskantslerina võitles, erakondadest aga Isamaa ja Res Publica Liit, mis teda toetab, siis peaks tema võit valimiskogus olema juba ette kindel, aga kahjuks tuleb nõustuda Martin Helme hinnanguga, mille kohaselt on saanud viimaste kuude kampaania käigus selgeks, et Jõks ei kanna presidendirolli välja. Seda vaatamata tõsiasjale, et ma isegi tema toetuseks hääle andsin…

* Kui valimiskogu presidenti ära ei vali, siis ei suuda seda teha ka Riigikogu ja tekib surnud ring. Mis siis saab?

Mulle tundub täna küll äärmiselt tõenäoline, et valimiskogus ei saa nõutavat häälteenamust ükski kandidaat ja valimised lähevad tagasi Riigikokku, kus Kallasel õnnestuks võita üksnes uue koalitsiooni sündimise hinnaga (Keskerakond valitsusse, IRL välja). Või siis ütleb Rõivas, et “Kallasega juba proovisime, anname nüüd võimaluse Kaljurannale”, ning Reformierakonna kandidaadiks saab lõpuks ikkagi Kaljurand, kes valitaksegi siiski presidendiks, sest erakonnad ei taha selle asjaga pikemalt venitada ja olukorda veel hullemaks ajada. Mulle tundub, et Rõivase plaan võibki olla selline: lasta Kallasel nüüd lõpuni minna ja kui valimiskogus asi ebaõnnestub, siis toetada Kaljuranda. Loogiline oleks, et Kallas saab sellisel juhul lohutusauhinnaks välisministri portfelli.

* Kõige olulisem on see, et presidendi valimise kord nüüd lõpuks muudetud saaks, et järgmine kord samasugust jamamist ei oleks

Erinevaid ettepanekuid muudatusteks on käidud nüüd välja päris palju.

MTÜ Radikaaldemokraadid leidis omal ajal, et president tuleks valida otse rahva poolt, nagu enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas terves reas parlamentaarsetes vabariikides, sest see suurendaks võimude institutsionaalset lahusust, andes presidendile sõltumatu mandaadi, mis võimaldab täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Veelgi enam, ühes Riigikogule vastava eelnõu kohta esitatud arvamuses sai märgitud, et Eesti riigiõiguslikus süsteemis võiks president olla erakondadeülene isik ning seetõttu ei ole soovitav, et erakonnad omaksid kandidaatide ülesseadmisel otsest rolli. Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0.3-0.5% hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes soovitasime vastava nõude sõnastada järgmiselt: “Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kolmel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.”

“Presidendi valimise seaduses oleks otstarbekas sätestada, et ennast saab kandidaadina ülesseadmiseks esitada iga hääleõiguslik kodanik, toetajate nimed on avalikud ja allkirjade kogumine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu,” selgitasime samas. “Sellisel juhul puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, kaoks allkirjade võltsimise ja topeltallkirjade andmise oht ning kõigile presidendiks kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused. See vastaks kõige paremini kaasaegse egalitaarse demokraatia mudelile.”

Valimiste läbiviimisel soovitasime võtta kasutusele üksiku ülekantava hääle meetodi (see võimaldab väljendada valijatel oma tahet täpsemalt, kaotades ühtlasi vajaduse teha kulutusi teise hääletusvooru korraldamiseks), mida kasutatakse edukalt näiteks Iiri Vabariigis. Ja tagamaks seda, et president ei hakkaks saadud mandaati kuritarvitama, soovitasime võtta presidendilt ära õiguse algatada põhiseaduse muutmist, sest nii suur võim ei tohiks olla koondatud ainult ühe inimese kätte, nagu praegu ametis olev president tõestas oma eelmisel ametiajal, kui algatas kaitseväe juhataja eemaldamise põhiseaduslike institutsioonide hulgast, kahjustades sellega Eesti riigikaitse struktuurseid aluseid.

Mina isiklikult leian, et need ettepanekud, milleni me siis jõudsime, kujutavad endast Eesti jaoks jätkuvalt parimat lahendust. Küsimus on ainult selles, kuidas jõuda nende ellurakendamiseni olukorras, kus poliitiline klass ei ole sellest üldse huvitatud.

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.