IRL-i kampaania käib

Sakala Keskuses toimus eile mõtisklus ja arutelu Eesti ja Viljandi teemadel, kus rahvaga kohtusid Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, Viljandi linnapea Ando Kiviberg ja abilinnapea Janika Kivistik. Tegemist oli Isamaa ja Res Publica Liidu üritusega, soojendusega valimiskampaaniale.

Kõigepealt jagati kohvi ja saiakesi, siis rääkis Seeder umbes pool tundi endast, uuest koalitsioonilepingust ja lõpuks päris pikalt ka Viljandi asjadest. Teatavasti saavad riigikogulased kuuluda pärast järgmisel aastal toimuvaid kohalikke valimisi taas ka volikogude koosseisu. Tundub, et Seeder kavatseb seda võimalust kasutada.

Uus koalitsioonileping on tema hinnangul parem kui eelmine, aga samas märkis ta ettevaatlikult, et “eks tulevik näitab kuidas uus valitsus seda lepingut ka tegelikkuses ellu viib…”

Seeder tõi välja hulga positiivseid punkte, kuid kritiseeris samas plaani kaotada abikaasade võimalus esitada tuludeklaratsioone ühiselt. Tema sõnul tuleb selle üle kindlasti veel palju teravaid arutelusi ja vaidlusi.

Viljandi asjadest oli tal eriti südamel Pauluse kiriku halb seisukord. Võib-olla seetõttu, et ta oli seda nüüd alles eelmisel õhtul vaatamas käinud. Aga mainis ta ühtlasi ka mitmeid linnas leiduvaid tondilosse, nagu sedagi, et lähema paari aasta jooksul tuleb kindlasti võtta midagi ette spordihoone vana hoonega, mis on muutunud juba ohtlikuks.

Pärast seda esines linnapea, kelle soolokava kestis samuti umbes pool tundi. Seejärel vastati kuskil tund aega kokkutulnud pensionäride küsimustele, kuulati nende mõtteid. Läbi käis kümneid erinevaid teemasid, siin peatun lühidalt vaid mõnel üksikul.

Linnapea loeb ette Viljandi järgmise aasta eelarvet #eesti #viljandi #kiviberg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kiviberg luges kõigepealt ette eile linnavalitsuse poolt volikogule esitatud linna järgmise aasta eelarve seletuskirja eessõna, kus on loetletud terve rida ettevõtmisi, millega tahetakse anda linnale uus arengutõuge, nende hulgas kõige silmapaistvamal kohal veekeskuse rajamine.

“Arhitektuurivõistlus kuulutati välja, see käib praegu, olen ise helistanud Eesti parimaid arhitekte läbi ja kutsunud neid osalema. Enamus neist on öelnud, et nad on väga huvitatud ja kavatsevad seda teha,” teatas linnapea. Tööde esitamise tähtaeg on juba 16. jaanuaril. Kiviberg avaldas lootust, et kui kõik läheb hästi, siis on järgmise aasta suveks ehitusprojekt valmis ja sügise alguses saab ehitusega pihta hakata.

Palju oli juttu teedest ja tänavatest, olemasolevate objektide korrastamisest. Pikast plaanist rääkides rõhutas Kiviberg, et kuna Viljandi ei jää ühegi suure magistraali äärde, siis on turistide ligitõmbamiseks oluline pakkuda midagi ainulaadset. Selles kontekstis tõi ta välja suurte rahvusvaheliste võistluste läbiviimiseks sobiliku sõudekanali rajamise.

“See tähendab omakorda seda, et siin hakkavad treenimas käima teiste riikide koondised, teiste maade sõudeklubid, ja nad kõik on siin kohapeal pikalt, kulutavad siin oma raha, ostavad meie teenuseid ja kaupu ja täidavad ka meie hotelle,” selgitas ta selle vajalikkust kogu linnale. “Nii et see on pika plaani tegu.”

Mis puudutab Vabadussõja mälestusmärgi taastamist, siis tunnistas linnapea küsimustele vastates, et 2018. aasta 24. veebruariks see valmis ei saa. Kivibergi sõnul valmistab riik praegu ette Vabaduse plats 6 asuvate riigiasutuste ümberpaigutamist ning kui see on tehtud, siis saab linn liikuda edasi plaaniga see mälestusmärk taastada.

Üldiselt tundub, et Viljandis ongi praegu, vähem kui aasta enne kohalikke valimisi, erakondadest kõige aktiivsem IRL. Eelmisel nädalal olid selle ridadesse kuuluvad linnavolinikud kohal ühel teisel linna arengut puudutanud arutelul, millest siin samuti juttu oli. Hea eeskuju teistele.

Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.