“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

“Laustud sõna lagub”

Arvo Krikmanni koostatud valik eesti vanasõnu, mis pidi ilmuma Loomingu Raamatukogu esimese numbrina 1975. aastal, kuid läks siis juba trükituna ootamatult hävitamisele, nägi uuesti trükivalgust nüüd väljaande kuuekümnenda sünnipäeva puhul.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: vanasõnad, mida hästi tuntakse ja mis on ka tegelikult olemas; vanasõnad, mis pole üldtuntud, kuid mis on siiski olemas; ütlused, mis võivad olla tuntud trükiallikate kaudu, kuid mille rahvapärasus on teadmata või kaheldav või mitterahvapärasus kaheldamatu. Nende vahel paar kõrvalepõiget, kus koostaja arutleb vanasõna mõiste ning tüüpide ja variantide teemal. Lisaks muidugi lugu raamatu langemisest tsensuuri ohvriks.

Esimeses osas on toodud ära vanasõnad, millest on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas 20 või rohkem üleskirjutust. Seda edetabelit juhib “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub”. Raamatu koostamise ajaks oli sellest teadaolevate (autentsete ja mitteautentsete, käsikirjaliste ja trükitud) tekstide üldarv 565, kuid rahvaehtsaid tekste oli sellest vanasõnatüübist arhiivis umbes 360, seega päris palju.

Teises osas on toodud sellised vanasõnad, millest on arhiivis olemas ainult üks üleskirjutus, mida ei olnud koostaja teada seni avaldatud üheski trükiallikas, mis on enamasti pandud kirja usaldusväärsete üleskirjutajate poolt, vastavad igati eesti vanasõna poeetilistele mallidele, aga ei koosne liiga stereotüüpsetest elementidest. See ongi minu arvates selle raamatu kõige huvitavam osa.

Vanasõnad on esitatud selles osas geograafilises järjestuses maakondade ja kihelkondade kaupa. Vaid mõned näited: peenem olla siga kui mõni saks (Viljandi); tark astub ka vahest tallesita sisse (Suure-Jaani); Karksi om põhuvald, Abja om teravald (Karksi); sõna lähäb metsa, hoop lähäb pihta (Paistu); paremb lühike lori kui pikk palve (Tarvastu); kala om üts kallis asi, ossa ei massa ommetegi (Helme); kange om hummal, hummalest kangemb om uni (Sangaste).

Kolmas osa sisaldab aga selliseid ütlusi, mida võidakse küll pidada sageli vanasõnadeks, kuid mille allikas on kusagil mujal. “Meie arhiivis tuleb ette nii üleskirjutajate omaloomingut kui ka rohkeid mahakirjutusi trükiallikatest; trükiallikad ise aga (eriti vanemad) on nii meil kui mujal ammutanud oma ained peamiselt teistest, veelgi varasematest raamatutest või käsikirjadest, tundmata kuigivõrd huvi kasutatavate tekstide ehtsuskvaliteedi vastu ning pöördumata ka ise elusa rahvatraditsiooni poole,” selgitab Krikmann.

Seal on siis näiteks Piiblist pärinevaid ütlusi ning Kreutzwaldi väljamõeldisi nii suuresti tema fantaasial põhinevast “Kalvepojast” kui ka mujalt, mida on kirjutatud vanasõnade kogumise käigus üles kümneid kordi ja ka hiljem vanasõnade pähe avaldatud.

Raamatut, mida soovitab ka Peeter Helme, päris ühe jutiga lugeda ei maksa, sest paljudel selles toodud kildudel tasub peatuda pikemalt, mitte neist lihtsalt silmi üle lasta. See on selline raamat, mida võib ka hiljem aeg-ajalt kätte võtta, sirvida, mõnest kohast lugeda, siis jälle kinni panna, et seda kõike kunagi taas korrata.

Koristame maailma ära?

Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.

Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.

Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.

Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.

Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.

Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.

Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.

Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.

Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.

Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.