Feministeeriumi sünnipäeval

Feministeerium tähistas reedel sünnipäeva. 27. jaanuaril möödus täpselt kaks aastat sellest, kui nad esimesed lood veebi üles panid.

Kuna läinud aastal ilmus seal ka üks minu kirjutatud lugu, siis sain kutse pidulikule koosviibimisele, mis toimus ühes ministeeriumi paljudest büroodest ehk ühe toimetaja juures kodus.

Vabas vormis üritusel viibis umbes 20-30 inimest. Tervitusi saatsid veel paljud, kes tulla ei saanud. Mina seal väga kaua ei olnud, aga tundus, et teistel jätkus juttu kauemaks.

Aet Kuusik, üks toimetajatest, pidas samas kõne, milles tõi välja, et eelmisel aastal avati ministeeriumi venekeelne versioon ja korraldati lookirjutamise töötube, avaldati 165 lugu, läbi käis 35 külalisautorit, avati osakond Instagramis, saadi võrdse kohtlemise võrgustiku ning arengukoostöö ümarlaua liikmeks jne. jne. Kõike ma enam täpselt ei mäletagi.

Üldiselt rõhutati, et Feministeerium on kõigi autorite kollektiivne ühislooming. Võimalik, et kirjutan neile midagi ka sel aastal.

Ma muidugi arvasin, et kõik on seal äsja alanud Trumpi ajastu tõttu mustas masenduses, aga tegelikult oli meeleolu sünnipäevale kohaselt äärmiselt positiivne. Kuulsin, et Trumpi omavahelistes vestlustes küll vahest mainiti, aga rohkem räägiti muust.

Huvitav, kas Objektiiv kah sel aastal oma sünnipäeva kuidagi sedasi tähistab ja mis meeleolud siis seal valitsevad…

Näitusel pilte lasteraamatuist

Viljandi Muuseumis avati eile pidulikult selle aasta esimene näitus. Anne Linnamägi ja Catherine Zaripi lasteraamatute illustratsioonide näitus “Sajand”, mis koostati eelmisel aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Kumbki kunstnik ise küll kohal ei olnud, aga muuseumi direktor Jaak Pihlak märkis, et kuna tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta, siis on väga asjakohane, et avati just selline näitus.

Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et näituse pani kokku Viive Noor ja Viljandis on pandud välja tegelikult umbes pooled pildid – osad müüdi vahepeal juba maha jne.

Näituse nimi tuli sellest, et sügisel said mõlemad kunstnikud 50, kokku seega sajand. Zarip õppis tegelikult keraamikat, Linnamägi graafikat, aga mõlemad jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde.

Roht ütles samas, et need pildid ei ole mõeldud tingimata üksnes lastele – need on hästi müstilised ja detailirohked, huvitavad ka täiskasvanutele.

Viljandi Linnaraamatukogust oli toodud kaheksa raamatut, mida igaüks näitust külastades kohapeal lugeda saab (keset ruumi asub mugav diivan, kuhu on võimalik ennast selleks istutada).

Pikema sõnavõtuga esines Mare Hunt, kes rääkis nii enda töödest-tegemistest kui ka üldisemalt lasteraamatute illustreerimisest.

Ta märkis, et on huvitav vaadata erinevaid lähenemisi: mõni läheb tekstist võimalikult kaugele, aga mõni on selles väga kinni; mõni väljendab ennast äärmiselt nappide vahenditega, aga mõni läheb pildi peal väga tihedaks. Hunt ütles, et käekirjad võivad ka ühel inimesel aja jooksul muutuda.

Ta rääkis veel, et praegusel ajal on illustraatoritel ebameeldivaid emotsioone vähem, sest trükitakse paremini, aga nõukogude ajal tekitas suuri pingeid see, et võis küll ilusad pildid valmis teha, aga protsess oli pikk ja tulemus ei pruukinud olla lõpuks päris selline nagu sooviti.

“Sätendav pimedus” (Ugala)

Taago Tubina lavastatud Martin Alguse näidend “Sätendav pimedus” on reklaami kohaselt arktiline triller, aga täpsem oleks ehk öelda, et koomiline košmaar, kus esineb õudust, mis on pööratud naljaks, aga lõpeb tõsiselt. Või kas ikka lõpeb?

“Mis temast sai?”

“Jäi sinna ja külmus ära.”

Need lausungid kõlasid eile saalis minu seljataga, kui pimedus kustus ehk etendus läbi sai. Selgus, et nähtud tulevärk jättis mõned otsad publiku jaoks siiski lahtiseks, võimaldades asuda tööle fantaasial, et mõelda välja alternatiivne lõpp.

Mina usun, et kui nad vahepeal ära ei ole surnud, siis elavad veel tänapäevalgi. See tähendab, et sellele näidendile võib tulla ka järg. Vähemalt teoreetiliselt.

Lugu leiab aset aastal 1967, kui ilmus biitlite “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band”, mis on Lennoni biograafi James Woodalli arvates võtmeks tolle aja noorte mõistmise juurde. Markku Koski kohaselt mõjutas seda kõige enam sürrealism.

“See ühendas muretult ja rohmakalt üksteisega sobimatuid ideid, ilminguid ja esemeid,” kirjutas Koski, “see väljendas tabavalt kapitalismi tava kraapida ühte hunnikusse kõik, mis päikese all, ja teha sellest “loomulikuna” näiva süsteemi osakesi.”

Lavastuse helikujundus sisaldab laule ka biitlite varasematelt albumitelt ja viirastumas võib näha isegi ansamblit ennast, kuid ühtegi nende fänni me selles loos ei kohta. Sellegi poolest sobib Koski kirjeldus iseloomustama ka nähtud tükki.

Kus tegevus täpselt toimub, seda ei ole otsesõnu öeldud, aga kõik viitab Gröönimaale. Igatahes leiab see aset ühes kõrvalises suusakuurortis, kuhu saabub kuningliku naftakompanii järelevalveinsener Kryssnar (näitleja Märt Avandi), et selgitada välja ühe oma kolleegi kadunuks jäämise põhjused. Kuurorti pansionaadis, kus ta peatub, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Ja pansionaat ise jääb laviini tõttu lumevangi.

Kui see kõlas veidi nagu “Hukkunud Alpinisti hotell”, siis olete ilmselt õigel teel selles mõttes, et sarnaste teemadega seal mängitakse, kuid rõhk ongi seejuures just sõnal mängitakse. Kohata võib vihjeid ka mitmetele teistele tuntud teostele, näiteks “Ice Station Zebra”, aga kui üritada kasutada neid niidotstena, mis peaksid kuhugi välja viima, siis märkab peagi, et need vihjed on veidi eksitavad. Käib omamoodi mäng vaatajate ootuste ja ettekujutustega sellest, mis nende silme ees lahti hargneb.

Lava on kasutatud ära küllaltki hästi, aga vahepeal võib ajada veidi haigutama see, et seal läheb lihtsalt lugude jutustamiseks. Need lood on samas kohati üsna jõledad. See tähendab, et lastega ei tasu seda vaatama minna. Ja pole soovitatav ka nõrganärvilistele.