10 küsimust Jaak Madisonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osaleb sel aastal oma nimekirjaga kohalikel valimistel ka Viljandi linnas. Hiljuti teatati, et seda nimekirja juhib Jaak Madison, kes on praegu Riigikogu noorim liige. Madison vastas mõningatele küsimustele, mis võivad pakkuda huvi Viljandi valijatele.

LAIAPEA: Eelmine kord kandideerisite kohalikel valimistel Albu vallas. Miks teete seda nüüd Viljandis, mitte loodavas Järva vallas või hoopis Tallinnas, mis on saanud Riigikogus töötamise ajal ju ilmselt teie kodulinnaks?

MADISON: Kandideerin Viljandis, kuna see on osa Järva- ja Viljandimaa ringkonnast, kust valijad andsid mandaadi Riigikogu valimistel. Tallinnat olen välistanud, sest mu peamine side on siiski Kesk-Eestiga ja pealinn on vaid koht, kus peatud töö tõttu.

LAIAPEA: Hetkel kehtiva seaduse järgi võivad kohalikel valimistel konkreetses omavalitsuses kandideerida ainult need, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Kas kavatsete teha nüüd fiktiivse sissekirjutuse või soetate endale Viljandisse tõesti püsiva elukoha?

MADISON: Möödunud aastal jäi silm peale ühele korterile, mis asus Grand hotelli kõrval asuvas majas ning oli tükk aega mõte, et ehk võiks selle soetada. Samas on mul kodukoht Albu vallas, elan ise nädala sees Tallinnas ja seega ma pole leidnud aega, et soetada kinnisvara näiteks Viljandisse, veel. Seega sellele küsimusele ei ole mul hetkel vastust – mõlemad variandid on võimalikud.

LAIAPEA: EKRE oli kahe tooli seaduse vastu ja teie erakonna esimees Mart Helme tunnistas pärast selle vastuvõtmist, et see ehitab üles võimuvertikaali, suurendab korruptsiooniohtu, rikub tegelikult võimude lahususe printsiipi. Kas jätkate parlamendis võitlemist reeglite muutmise nimel või jäätegi nüüd nende järgi mängima?

MADISON: Konservatiivne Rahvaerakond on toetanud ja jääb toetama seisukohta, et kahe tooli seadust ei oleks tarvis. Seega kindlasti oleme poolt, et see seadus tühistada, kuid praegusel hetkel ei saa me siiski ka end karistada ja seada kordades kehvemasse positsiooni võrreldes kartellierakondadega. See, et nemad on midagi läbi surunud, ei anna neile õigust eeldada, et me nüüd jäämegi nurgas nukrutsema ja vaatama, kuidas nad seda seadust täiel määral kasutavad.

LAIAPEA: Albus kandideerisite kohalikel valimistel EKRE liikmena Isamaa ja Res Publica Liidu valimisnimekirjas. Viljandis leppis IRL vabaerakondlastega nüüd juba kokku valimisliidu loomise, selle saatus on hetkel küll veidi lahtine [vahepeal teatas IRL, et osaleb Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga, vabaerakondlased on nördinud], aga kas EKRE oleks põhimõtteliselt valmis osalema siin ka mõnes valimisliidus? Näiteks rahvaliitlased tegid omal ajal tugevat koostööd sotsidega valimisliidus Kodune Viljandi, mis oli valimistel väga edukas, omaette nimekirjaga läks neil palju halvemini.

MADISON: Tõsi on, et 2013. aastal sattusin ka IRLi valimisnimekirja. Põhjus oli selles, et lubasin olla liidus vallavanemaga, kes oli üle 20 aasta juhtinud valda valimisliiduga, olles küll ise vana isamaaliitlane. Paraku aga IRLi peakontor surus vallavanemale peale, et ta peab nüüd panema välja erakonna nimekirja ning ma ei hakanud seeõttu jalgu trampima. Selle aasta kohalikel valimistel on eesmärk see, et suudame panna välja võimalikult paljudes kohtades erakonna nimekirja, st 40-50 omavalitsuses. Koostöö on kindlasti võimalik ja seda eriti just peale valimisi, kuid praegu on otsus see, et inimestel peab olema võimalus toetada Konservatiivset Rahvaerakonda, kes on selgelt eristunud oma programmi ja ideoloogiaga.

LAIAPEA: Olete juba kinnitanud, et ei ole lihtsalt peibutuspart, vaid olete valmis tulema valituks osutumise korral isegi volikogu lihtliikmeks. See on kena plaan, aga kas olete hoidnud ennast kursis ka Viljandi linnavolikogu senise tegevusega? Jälginud ülekandeid selle istungitest? Kas te olete kindel, et leiaksite Riigikogus töötamise kõrvalt aega osalemiseks linnavolikogu istungitel ja volikogu komisjonide koosolekutel?

MADISON: Olen hoidnud end kursis läbi informatsiooni, mida annavad mulle Viljandi osakonna liikmed, Sakala ajaleht veebis ja minu enda käigud Viljandisse.

LAIAPEA: Kuidas või kust te üldse ammutate praegu infot Viljandis toimuva kohta? Sakala on ikka tellitud?

MADISON: Sakala veebis on väga hea väljaanne ja paberkujul loen Riigikogu raamatukogus, seega eraldi tellimine oleks topelttöö.

LAIAPEA: EKRE valimisprogramm on alles valmimisel, kuid lubasite viljandlastele juba rahvahääletuste kaudu otsedemokraatia suurendamist. See on küll iseenesest väga meeldiv, aga tekitas samas veidi nõutust, sest tõite konkreetse näitena välja nn. ametite maja lammutamise ning selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise, mis olevat vaja panna rahvahääletusele. Minu teada jäid tulisemad vaidlused selles asjas paari aasta taha, kusjuures Vabadussõja ausamba taastamise teema tõstatasid toona Riigikogu valimiste eel just EKRE enda liikmed, ja asi on juba sisuliselt otsustatud, protsess käimas. Mida te nüüd selle kohta rahvahääletusel küsida tahate?

MADISON: Vabadussõja ausamba taastamiseks on loodud MTÜ, kus on EKRE liikmeid ja kes on teinud mitmeid kohtumisi ka linnapea Ando Kivibergiga. Samas on siiani konkreetne otsus linnavalitsuses tegemata, et ametite maja läheb lammutamisele ja et finantseering ausamba taastamiseks oleks olemas. Seetõttu saab öelda, et on toimunud arenguid, kuid lõplikult paigas pole midagi. Kui mainida Konservatiivse Rahvaerakonna seotust sellega, siis jah – mina näiteks toetan ausamba taastamise ideed. Samas ma tean, et nii ei arva väga paljud ja sellest johtuvalt oleks mõistlikum saada ka linnaelanike arvamus läbi rahvaküsitluse.

LAIAPEA: Samuti olete juba rõhutanud, et “üks suur ülesanne saab olema Viljandis ka pugejatest linnavalitsuse tuulutamine”. Mida selle all täpselt silmas peate? Kas lihtsalt võimupöörde korraldamist? Või on kavas hakata tegema “puhastust” ametnike hulgas?

MADISON: Iga ametniku tööjätkamine sõltub tema kompetentsist ja võimetest. Igal juhul peab uus linnavalitsus seda üle hindama ja vajadusel korrektuure tegema. Ma võrdleks seda ministeeriumitega, kus ametnike ridade puhastamine on kriitilise tähtsusega küsimus. Pugejalikkus seisneb aga selles, et samade parteide esindajad on võimul nii Viljandis kui ka riigi tasandil (IRL), kuid puudub isegi elementaarne julgus väljendada oma seisukohta, et kohalike omvalitsuste rahastamine oleks pidanud ammu olema kriisieelsel tasemel. Põhiline probleem on selles, et enamus kardavad öelda probleeme välja, sest äkki erakonna juhatuses keegi pahandab. See ongi pugejalikkus.

LAIAPEA: Muide, keda te ise näete Viljandis enda võimalike koalitsioonipartneritena? Või eelistaksite põhimõtteliselt jääda opositsiooni?

MADISON: Selline küsimus juba, et “kas eelistate jääda põhimõtteliselt opositsiooni”, on täis eelarvamusi ja ebakorrektne. Iga erakond, kes osaleb valimistel, peab olema valmis võtma ka juhtimisvastutust ja seda teeb ka Konservatiivne Rahvaerakond. Me pole kunagi välistanud koostööd kellegagi ja eriti veel kohalikul tasandil. Õnneks on kohalikes omavalitsustes erakondlik maailmavaade või ideoloogia tagaplaanil ja küsimus on ikkagi tegevusplaanis ja nende kattuvuses. Seega koostööd on võimalik teha Viljandis kõigi volikogus esindatud jõududega, arvestades eriti veel seda, et kõik nad on saanud inimestelt toetuse.

LAIAPEA: Viimane küsimus. Rõhutate kõvasti “eestluse” tähtsust, aga eestluse aluseks on teatavasti kultuur. Milliseid kultuuriüritusi te Viljandis viimati külastasite?

MADISON: Kuna kõige vabamad hetked on üldiselt suvel, siis viimane üritus oli Viljandi folk. Õnneks olen aga Riigikogus mulgi toetusrühma liige ja sealt nad saadavad püsivalt infot Viljandimaal laiemalt toimuva kohta.

“Lovesong. Ühe armastuse lugu” (Ugala)

See laul on kurb, aga kaunis; nukker meloodia, kuid siiski ilus viis; nii võiks kesta see lõputult, kuid lõpuks peab ikkagi saabuma lõpp. Ja lõpus kõlab muidugi “The Sound of Silence” (aastast 1964).

Abi Morgani “Lovesong. Ühe armastuse lugu”, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, jõudis Ugalas lavale juba enam kui kolme aasta eest ning valiti publiku poolt kohe hooaja parimaks lavastuseks. Tubin hinnati siis hiljem ka kolleegide poolt parimaks lavastajaks. Parimaks naisnäitlejaks sai publikuhääletusel toona Adeele Sepp ja parimaks meesnäitlejaks Peeter Jürgens, keda mõlemat kõnealuses tükis näha saab. Lisaks neile on laval Luule Komissarov ja Martin Mill, kes teevad samuti suurepärased rollid.

Lugu räägib, nagu juba näidendi nime põhjal arvata võib, ühest armastusest, täpsemalt ühest abielupaarist. Tegevus leiab üheaegselt aset 1960-ndatel, mil William ja Margaret alles alustasid oma ühist elu, ja tänapäeval, mil see läheneb lõpule. Näha võib seega tegelikult ainult kahte tegelast, kuid kehastab neid neli näitlejat, kes on laval sageli kõik korraga. Nii põimub minevik ühte sellega, mis lõpuks sai; täpselt nagu mälestused saadavad inimesi kõikjal, kuhu viib nende tee. Iseenesest ju lihtne idee, kuid seda on kerge ära lörtsida, aga… siin ei ole seda tehtud.

Etendus on ühes vaatuses, tund ja 45 minutit pikk, nagu üks korralik täispikk mängufilm. Kui lavastus välja tuli, siis kirjutas teatrikriitik Enn Siimer ajalehes Sakala, et see on meisterlik poeetiline tervik. “Ugalas on valminud lavastus, mis jõuab vaatajate südamesse. See on ühtaegu lihtne ja liigutav, poeetiline ja mitmetähenduslik. Ning teema lihtsusest hoolimata üldsegi mitte lihtsustav ega triviaalne,” märkis ta.

Paistab, et laiatarbemeedias ei olegi selle kohta rohkem arvustusi ilmunud. Mõneti üllatav, sest publikule on see lavastus läinud peale üsna hästi. Eilegi plaksutati näitlejad püsti seistes korduvalt tagasi. Ja mulle tundus, et mitte lihtsalt viisakusest, vaid selle pärast, et nähtud lugu, lavastus ja näitlejate mäng teatrikülastajatele tõesti hinge läks.

Blogosfääris on jaganud enda muljeid aastate jooksul mitmed inimesed: mõni vaimustus rohkem, mõni vähem, mõni mitte eriti. Mulle meeldis, muu hulgas ka lavakujundus (kunstnik Liisa Soolepp) ja koreograafia (Raido Mägi). Eks tänaseks on seda juba ka mängitud nii palju, et kõik asjad on kenasti paika loksunud, tükk kulgeb võib-olla sujuvamalt kui esimestel aastatel. Ma ei tea, võrdlusmoment puudub.

Arvustuste vähesust kompenseerib samas ehk veidi see, et Mari Aruväli lahkas kõnealust lavastust veidi oma magistritöös “Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel”, kust leiab muu hulgas sellise lause: “Lavastus ei kuulu uuenduslike katsetuste hulka, vaid on oma kindla süžeega näide tänapäeva teatrist.” Pean selle üle veel natukene mõtlema, aga, jah, hea näide tänapäeva teatrist selle parimas mõttes.

Täna etendub “Lovesong” Ugalas ka kirjeldustõlkega, mängukavas on neil praegu kirjas veel üks etendus sügisel, aga eks siis paistab, kas huvilistel õnnestubki seda enam edaspidi näha. Kuna loos on juttu ka kinnisvarast, mis näib kohati lausa omaette tegelasena (luues pealegi ruumi, kus kogu tegevus toimub), siis ei ole ehk sobimatu siinkohal lõpetuseks mainida, et Adeele Sepp müüb Viljandis parajasti ühte kena korterit, mille kohta leiab lähemat infot selle lingi tagant.

“The Man Who Knew Infinity” / “Genius”

Kaks eluloodraamat andekatest meestest, kes surid suht noorelt tuberkuloosi – nii võiks nende mängufilmide sisu kõige lühemalt kokku võtta, aga kirjutan neist siin nüüd siiski ka veidi pikemalt.

“The Man Who Knew Infinity”

Film põhineb Robert Kanigeli samanimelisel raamatul India matemaatiku Srinivasa Ramanujani (1887-1920) elust. Režisöör ja stsenaariumi autor Matthew Brown, peaosas Dev Patel. Kaasa teeb rida tuntud Briti näitlejaid eesotsas Jeremy Ironsi ja Toby Jonesiga.

Ramanujan oli autodidakt, kes paistis juba lapsepõlves silma erakordse andekusega, aga kui tema kinnisideeks muutus matemaatika, siis jäid teised ained unarusse ja õpingud seetõttu lõpetamata. Ta elas äärmises vaesuses. Ema korraldas talle küll abielu, kuid Ramanujani huvitas siiski rohkem matemaatika. Ja tema tööd selles vallas pälvisid ka järjest enam tähelepanu.

1913. aastal õnnestus Ramanujanil äratada enda vastu huvi mõningates Briti matemaatikutes, kellele ta oli saatnud oma valemeid. Teda kutsuti kohe Inglismaale. Esialgu ta keeldus, kuid lõpuks oli nõus. 1914. aasta kevadel maabus ta Londonis.

Filmi keskmes ongi Ramanujani elu Inglismaal, kus tema mentoriks oli G. H. Hardy. Tegevuspaigaks peamiselt Cambridge’i Ülikooli Trinity kolledž, kus ta kohtus akadeemilise maailma nõudmistega, näiteks vajadusega oma teoreeme ka tõestada. Kui esialgu oldi tema suhtes veidi skeptilised, siis lõpuks saabus ikkagi ka tunnustus, aga selleks ajaks oli tal juba diagnoositud tuberkuloos.

1919. aastal sõitis Ramanujani tagasi Indiasse, kus peagi suri, olles vaid 32-aastane.

“Genius”

See film põhineb A. Scott Bergi raamatul “Max Perkins: Editor of Genius”, mille nimikangelane on USA raamatutoimetaja Max Perkins (1884-1947), kes avastas lugejate jaoks sellised autorid nagu Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald ja Thomas Wolfe. Põhitähelepanu läheb siin tema lävimisele viimati nimetatud tegelasega, kes ongi siis ilmselt see geenius, kellele pealkiri viitab.

Wolfe (1900-1938), kes suri veidi enne 38. sünnipäeva tuberkuloosi, ei ole Eestis kaugeltki nii tuntud nagu Hemingway ja Fitzgerald, kes on selles filmis vaid kõrvaltegelasteks, aga tema teosed on tugevalt mõjutanud ka selliseid autoreid nagu Jack Kerouac, Ray Bradbury ja Hunter S. Thompson, keda teatakse siin kindlasti paremini. Lühidalt: veel üks hull geenius.

Inglane Michael Grandage tegi sellega oma debüüdi täispikkade mängufilmide alal, kuid oli lavastanud varem juba 20 aastat teatris. Näha võib jälle suurepäraseid näitlejaid: Colin Firth, Jude Law, Nicole Kidman jt.

Mõlemas filmis on keskseks tegevusliiniks vanema mentori suhe noore geeniusega, kes on kergelt maniakaalsete kalduvustega, nende noorte geeniuste saamine omal ala tunnustatud tegijateks, viimaks nende enneaegselt saabuv lõpp. Ja palju dramaatikat leidub mõlemas, kuid detailides on need lood siiski väga erinevad, nagu olid ilmselt ka Ramanujan ja Wolfe inimestena.